2-21-128687/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. mai 2022

Tsiviilasja number

2-21-128687

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Priit Lüüsi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

296 eurot 71 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing Aktiva Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla

Žulinskaja

Vastustaja

(kostja):

Priit

Lüüs

(isikukood

xxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a

tagaseljaotsus ja saata asi samale maakohtule

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

määrab

kindlaks

maakohus

asja

uuel

läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 13. septembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Priit Lüüsilt (kostja) põhivõlgnevuse 1168 euro 53 sendi ja kõrvalnõuete

353 euro 53 sendi väljamõistmiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja

jooksul kätte toimetada, anti asi üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

11. novembri 2021. a hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Placet Group OÜ-ga kolm

laenulepingut:

 27. septembril 2019 laenulepingu nr SR3462079, põhiosa võlgnevus 343 eurot 6 senti,

intressimäär 44,92% aastas ja intressivõlgnevus 37 eurot 67 senti;

 21. oktoobril 2019 laenulepingu nr SR3470019, põhiosa võlgnevus 434 eurot 18 senti,

intressimäär 44,92% aastas ja intressivõlgnevus 47 eurot 53 senti;

 21. novembril 2019 laenulepingu nr SR3482804, põhiosa võlgnevus 361 eurot 29

senti, intressimäär 39,73% aastas ja intressivõlgnevus 35 eurot 15 senti.

Placet Group OÜ ütles lepingud nr SR3462079 ja nr SR3470019 üles 14. veebruaril 2021 ning

lepingu nr SR3482804 16. veebruaril 2021. Placet Group OÜ loovutas 17. veebruaril 2021

nõuded hagejale.

Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1138 eurot 53 senti, intressi 120

eurot 35 senti, enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 105 eurot 39 senti

(viivisemäära on hageja lugenud võrdseks iga lepingu intressimääraga) ja edasiulatuva viivise

alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras.

2. Maakohus toimetas hagi kostjale kätte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ning

luges hagi kättetoimetatuks 5. detsembril 2021. Kostja ei ole kohtu määratud tähtajaks

(20. detsembriks 2021) ega ka hiljem hagile vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi 7. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevuse 1325 eurot 82 senti (põhivõlgnevus 1138 eurot 53 senti, intress

120 eurot 35 senti, viivised 66 eurot 94 senti) ning lisanduva viivise põhivõlgnevuselt (1138

eurolt 53 sendilt) alates 12. novembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras ning jättis hageja viivivsenõue 296

euro 71 sendi osas rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud 83% ulatuses kostja ja 17%

ulatuses hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 352 eurot 75 senti

ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et hageja põhinõue ja intressinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud

viivisenõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 444

lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

Maakohus leidis, et hageja sissenõutavaks muutunud viiviste nõue on põhjendatud üksnes

osaliselt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-

s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Hageja on arvestanud viivist järgnevalt:

 laenulepingu nr SR3462079, põhiosa võlgnevus 343 eurot 6 senti, viivisemäär

44,92% aastas;

 laenulepingu nr SR3470019, põhiosa võlgnevus 434 eurot 18 senti, viivisemäär

44,92% aastas;

 laenulepingu nr SR3482804, põhiosa võlgnevus 361 eurot 29 senti, viivisemäär

39,73% aastas.

Kuigi kostja ei ole hagile vastanud ega esitanud vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale,

tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 ja

§ 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest,

kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

Kostja ja Placet Group OÜ vahelised laenulepingud on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35

lg 1 mõistes. Placet Group OÜ tegutseb professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingute

tüüptingimustel sõlmimisele. Laenulepingutele on lisatud „Placet Group OÜ üldtingimused

(Tarbimislaen)“ (dtl 79–82). Viivisemäära kokkulepe sisaldub üldtingimuste p-s 7.1. Seega ei

olnud üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud,

leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks

ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada.

Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või

kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS

§ 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust,

sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb

ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks

intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga teatel on

intressimäär alates 1. juulist 2016 kuni käesoleva otsuse tegemise ajani olnud 0,00%. Seega oli

seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 44,92% aastas

ületab seadusjärgset määra 5,6-kordselt ja 39,73% aastas ületab seadusjärgset määra peaaegu

5-kordselt. Seega on kõigi kolme laenulepingu viivisekokkulepped praegusel juhul tühised.

Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt

nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette

nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 p-s 17

toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas

nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus

intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal

õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

Viivis seadusjärgses määras lepingu nr SR3462079 alusel on perioodi 15. veebruarist 2021

kuni 11. novembrini 2021 eest 20 eurot 3 senti. Viivis seadusjärgses määras laenulepingu nr

SR3470019 alusel on perioodi 15. veebruarist 2021 kuni 11. novembrini 2021 eest 25 eurot 69

senti. Viivis seadusjärgses määras on laenulepingu nr SR3482804 alusel perioodi

17. veebruarist 2021 kuni 11. novembrini 2021 eest 21 eurot 22 senti. Viivis kolme

laenulepingu peale kokku 66 eurot 94 senti (20,03 + 25,69 + 21,22). Hagi esitamise ajaks veel

mitte sissenõutavaks muutunud viivist hageja nõuabki seadusjärgses määras ning selles osas

kohus ka hageja nõude rahuldab.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja väljamõistmata jäänud viivis 296 eurot 71 senti. Samuti palub hageja tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud 17% ulatuses hageja kanda ning

teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja menetluskulude nõue täies ulatuses ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 225 eurot ja õigusabiteenuse kulu 480 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Seaduse

alusel on hageja õigustatud VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõudma viivist sama suure

viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ongi nõudnud

viivist kokkulepitud intressimääras. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline

intressimäär. Tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses,

mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt kehtib intressimäär viivisemäärana ka juhul, kui

pooled ei ole leppinud kokku teisiti või kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe

on vastuolu tõttu VÕS § 415 lg-ga 1 tsiviilseadustku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt

tühine. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine, või

viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks,

tuleneb sama suur viivisemäär seadusest VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatust. Viivise 44,92% ning 39,73% määradega nõudmine ei ole vastuolus VÕS § 415

lg-ga 1. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega.

TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle

eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis

õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata.

Vähemalt eelduslikult võib olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne

keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne

piirmäär (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas

sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel.

Kuna intressimäär või krediidileping ei ole tühine, on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega.

Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (Riigikohtu 14. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (Riigikohtu 16. detsembri

2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22). Kui viivis oleks madalam lepingujärgsest

intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma.

Kohtul on VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel

(Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole

kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist.

Maakohus on rikkunud TsMS § 175 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud 17% ulatuses

hageja kanda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus

ei ole tavapärane massnõude hagi. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus

tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab

tagaseljaotsuse ning ringkonnakohus ei saa ise puudusi kõrvaldada, tuleb asi saata täies ulatuses

läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 2, § 657 lg 2).

Hageja on palunud apellatsioonkaebuses mõista välja maakohtu poolt rahuldamata jäänud

sissenõutavaks muutunud viivise osa. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning

saadab tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis rahuldatakse apellatsioonkaebus

osaliselt.

7. Maakohus võttis hagi 16. novembri 2021. a määrusega menetlusse ning toimetas hagi kostjale

19. novembri 2021. a määrusega avalikult kätte.

19. novembri 2021. a määruse põhjenduste kohaselt ei õnnestunud hagimenetlusele eelnenud

maksekäsu kiirmenetluses makseettepanekut kostjale ühelgi viisil kätte toimetada. Kostja ema

kinnitas, et aadressil XXX kostja kirju kätte ei saa. Maakohus edastas menetlusdokumendid

kostja rahvastikuregistris märgitud e-posti aadressil XXX, kuid vastust ei saanud. Maakohus

leidis, et kuna elektrooniline kättetoimetamine ei ole tulemust andnud ja kostja tegelik elukoht

ei ole teada, tuleb hagi kostjale kätte toimetada avalikult hagi avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks üritanud dokumente kostjale muul viisil,

kui e-postiga ja avalikult kätte toimetada.

Dokumentide avalikku kättetoimetamist reguleerib TsMS § 317. TsMS § 317 lg 12 sätestab, et

olenemata TsMS § 317 lg-s 1 sätestatust, võib maksekäsu kiirmenetluse üleminekul

hagimenetluseks kohtu määruse alusel toimetada hagiavalduse kätte avalikult, kui

makseettepaneku koostanud kohus on makseettepanekut võlgnikule kätte toimetades täitnud

TsMS § 317 lg 1 p-is 1 sätestatud avaliku kättetoimetamise eeldused.

Kuna kohus on juba maksekäsu kiirmenetluses teinud jõupingutused makseettepaneku

kättetoimetamiseks, ei ole vaja neid jõupingutusi lühikese ajalise distantsi jooksul uuesti teha,

vaid on võimalik toimetada alanud hagimenetluses hagiavaldus kätte avalikult. Välditakse

korduvaid ja tõenäoliselt asjatuid kättetoimetamise katseid. Tingimuseks on see, et maksekäsu

kiirmenetluses täideti avaliku kättetoimetamise eeldused TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt.

Järelikult peab hagiasja lahendav kohus nende eelduste täidetust vähemalt toimikumaterjalide

põhjal kontrollima. Vaieldav on olukord siis, kui hagi ese on võrreldes maksekäsu

kiirmenetluses esitatuga mõnevõrra teistsugune, nt on rahaline nõue oluliselt suurem. Olenevalt

olukorrast võib sel juhul tekkida vajadus enne hagiavalduse avalikku kättetoimetamist üritada

seda kätte toimetada muul viisil, st kehtib tavakord (V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga

(koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne II. Juura 2017 - §

317/3.3., a).

Seega iseenesest võis maakohus toimetada dokumendid avalikult kätte, kui oli eelnevalt

veendunud, et maksekäsuosakond on avaliku kättetoimetamise eelduseid täitnud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seda käesolevas vaidluses teinud. Maakohus

edastas küll hagi ka e-postiga, kuid asus juba kolme päeva pärast 19. novembri 2021. a määruses

seisukohale, et e-postiga vastust ei tulnud ning seetõttu on põhjendatud toimetada hagi avalikult

kätte.

Ringkonnakohus teostas päringu kostja elukoha kohta rahvastikuregistrile ning saadud andmete

kohaselt on kostjal alates 27. oktoobrist 2021 lisa-aadressina registreeritud XXX. Tsiviilasja

materjalidest ei nähtu, et maksekäsu osakond või maakohus oleks nimetatud aadressile üritanud

dokumendid kostjale kätte toimetada. Samuti on alates 27. oktoobrist 2021 kostja

kontaktandmetena registreeritud e-posti aadress XXX, millele pole tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt kostjale dokumente üritatud kätte toimetada. Samuti on rahvastikuregistri andmetel

kostja telefoninumbriks alates 27. oktoobrist 2021 telefoninumber xxx. Kohtul on võimalik

võtta kostjaga ühendust telefoni teel ning küsida andmeid, kuhu edaspidi dokumendid edastada.

Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud kostjale menetlusdokumentide

kättetoimetamise nõudeid ega andnud kostjale mõistliku võimalust hagile vastata.

TsMS § 317 lg 12 kohaldamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul muuhulgas hinnata, kas

maksekäsust tulnud nõue on sama, mis hagimenetlusse esitatud või on tegemist mõnevõrra

erinevate nõuetega, mille puhul tuleb enne hagiavalduse avalikku kättetoimetamist üritada seda

kätte toimetada muul viisil. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõueteks maksekäsu

kiirmenetluses oli põhinõue 1168 eurot 53 senti, intress 142 eurot 90 senti, viivis 160 eurot 28

senti, sissenõudmiskulu 50 eurot ning jooksev viivis. 11. novembri 2021. a hagiavalduse

kohaselt on hageja nõueteks põhivõlgnevus 1138 eurot 53 senti, intress 120 eurot 35 senti, enne

hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivis 105 eurot 39 senti ning jooksev viivis. Seega on

nõuded mõnevõrra erinevad ning maakohtul tuli enne avalikku kättetoimetamist muuhulgas

hinnata, kas tegemist on niivõrd olulise erinevusega, mille tõttu tulnuks ennekõike proovida

hagi muul viisil, kui avalikult, kättetoimetamist.

8. Maakohus leidis, et tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär on tühine ning seetõttu jättis

viivise lepingujärgses määras välja mõistmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1

mõttes tüüptingimus. Kuigi maakohus leidis põhjendatult, et laenuandjal on õigus nõuda

tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana

(VÕS § 416 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause), asus maakohus vastuolulisele seisukohale, et

kokkulepitud viivisemäär on tühine.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab

tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause

alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana

kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1

järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Maakohus ei ole võrrelnud kokkulepitud intressimäärasid ja muid tasusid lepingute sõlmimise

ajal Eesti Panga poolt avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määradega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda teha

ning kui leiab tuvastamist asjaolu, et kokkulepitud krediidikulukuse määr ületas Eesti Panga

poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, alles

siis saab lugeda kokkulepitud intressi- ja seega ka viivisemäära tühiseks. Kokkulepitud

krediidikulukuse määra tuleb võrrelda Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määraga iga lepingu puhul eraldi, sest tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt olid kostja ja Placet Group OÜ vahelistes laenulepingutes kokkulepitud määrad

erinevad.

9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke