2-21-14366/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18.05.2022, avaliku e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-21-14366

Tsiviilasja hind

Kohtuasi

638 353,56 eurot

AB SEB bankas hagi OÜ FER Kinnisvara vastu garantiist

tuleneva kohustuse täitmise ja kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Hageja: AB SEB bankas (välismaine reg.kood 112021238);

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu, e-post:

margus.mugu@cobalt.legal

Kostja:

OÜ

FER

Kinnisvara

(reg.kood

11032658);

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas, e-post:

tanel.mallas@lplaw.ww

Menetluse liik

Istung 18.04.2022

Resolutsioon

1. Rahuldada AS SEB bankas hagi OÜ FER Kinnisvara vastu.

2. Mõista OÜ-lt FER Kinnisvara AB SEB bankas kasuks välja garantiist tulenev

kohustus kokku 551 541,35 eurot, millest 468 628,12 eurot on laenu põhisumma

tasumata jääk, 15 436,70 eurot on intressivõlg ja 67 476,53 eurot on viivis perioodi

18.03.2021-14.09.2021 eest viivismääras 0,05% päevas.

3. Mõista OÜ-lt FER Kinnisvara AB SEB bankas kasuks välja alates 14.09.2021 kuni

kohustuse täitmiseni viivis põhisummalt 468 628,12 eurot viivismääras 0,05%

päevas.

4. Mõista OÜ-lt FER Kinnisvara AB SEB bankas kasuks välja kahju hüvitis summas

1 192,20 eurot.

5. Mõista OÜ-lt FER Kinnisvara AB SEB bankas kasuks välja alates 14.09.2021 kuni

kohustuse täitmiseni viivis kahju hüvitiselt 1 192,20 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.

6. Jätta menetluskulud OÜ FER Kinnisvara kanda.

7. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja selle põhjendused

1. Hageja palus kohtusse esitatud hagis mõista kostjalt välja garantiist tuleneva tasumise

kohustuse summas 551 541,35 eurot, lisaks alates 14.09.2021 viivise 0,05 % päevas tasumata

põhisummalt (468 628 eurot) kuni nõuetekohase ja täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja

mõista kostjalt välja garantiist tuleneva nõude koostamise ja esitamisega seotud kulu summas

1 192,20 ja alates 14.09.2021 viivis sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni nõuetekohase ja täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda

ja määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis viivise tasumise kohustus TsMS § 177 lg

4 ja VÕS § 88 lg 8 kohaselt.

Hagiavalduse kohaselt on hageja (garantii saaja) ja kostja (garandi) vahel sõlmitud 11.06.2013

Garantiileping nr 1760711010297-01/2 (tlk 4-6; 30) (edaspidi garantiileping). Garantiilepingu p

3.1, 3.2 ja 2 kohaselt tagab kostja antud garantii kõikide UAB Domoliuks kohustuste täitmise,

mis tulenevad hageja (laenuandja) ja UAB Domoliuks (laenusaja) vahel sõlmitud laenulepingust

nr 1760711010297-01 (edaspidi laenuleping). Garantiilepingu p 1 kohaselt on kostja andnud

hageja kasuks garantii summas kuni 3 274 690,82 eurot. 08.01.2021 saatis hageja võla

meeldetuletuse kostjale (tlk 6, 31) ja UAB-le Domoliuks (tlk 7, 32), milles teatas, et

laenulepingu nr 1760711010297-01 kohaselt on meeldetuletuse kuupäeva seisuga laenulepingu

järgi sissenõutavaks muutunud hageja nõue 3 467 674,34 eurot. Samas anti tähtaeg võla

tasumiseks kuni 22.01.2021. 27.02.2020 kirjaga teatas hageja kostjale, et laenulepingu järgne

tasumata ja sissenõutavaks muutunud laenu põhisumma on 2 768 628,12 eurot (tlk 18, 35a).

09.04.2021 tasuti hagejale osaliselt laenulepingu järgne võlg summas 2 300 000 eurot (lisa 4),

mille tagajärjel jäi laenu põhisummast tasumata 468 628,12 eurot. 16.07.2021 anti kostjale üle

hageja nõudekiri (tlk 9-17; 35, 35pöördel) tasuda garantiilepingu alusel laenulepingus võla jääk

viie päeva jooksul (s.o hiljemalt 21.07.2021.a). Kostja oma kohustust täitnud ei ole.

Kuna hageja ei ole Eesti tegutsev isik ning seoses garantiist tuleneva nõude esitamisega (milline

leping ja vastav kostja kohustus on Eesti seaduste kohaselt) oli hagejal vajalik saada õigusabi

garantiinõude, selle esitamise võimaluste, garantiinõude koostamise ja üleandmisega seoses.

Nimetatust tulenevalt pöördus hageja Advokaadibüroo Cobalt poole õigusabi saamiseks, kandes

kulutusi summas 1123,20 € (tlk 19). Garantiist tuleneva nõudekirja üleandmiseks kasutas hageja

kohtutäituri abi, tasudes teenuse eest 65 eurot ja registripäringute eest 4 eurot (tlk 20).

2. Hageja ei nõustunud 04.11.2021 seisukohas kostja seisukohaga, et hageja, kostja ja laenusaaja

jõudsid 17.03.2020 kokkuleppele laenulepingust tuleneva võlasumma vähendamisest 2 250 000

euroni, mis on tasutud ning seetõttu puudub hagejal garantiiga tagatud nõue. Hageja on olnud

ajaperioodil 06.02.2013 – 17.03.2020 läbivalt seisukohal, et tagatise müügi tulem ja kogu võla

vahe tuleb tasuda ja sellest ei loobuta. Hageja viitas sellele, et pärast 17.03.2020, mil väidetavalt

lepiti kokku võlasumma vähendamises, on kostja ja laenusaaja saatnud hagejale 07.08.2020 kirja

(tlk 73, 75), milles võtavad omaks, et kirja koostamise päeval on UAB Domoliuks laenuvõlg

2 768 628 eurot ja palutakse hageja nõusolekut kinnistu müügiks hinnaga 1 900 000 eurot. Ka

03.12.2020 laenusaaja kirjas hagejale on viimane võtnud omaks, et kirja kuupäeval on UAB

Domoliuks laenuvõlg 2 768 628 eurot ja teatatakse, et UAB Merko statyba on valmis ostma

kinnistu hinnaga 2 300 000 eurot (tlk 74, 76). Seega hageja, kostja ja laenusaaja on arusaamisel,

et tasuda tuleb võlg summas 2 768 628,12 eurot ning pärast kinnistu müügist saadud 2 300 000

euro tasumist on laenuvõla põhisumma jääk 468 628,12 eurot. Juhul, kui 17.03.2020 oleks

saavutatud väidetud kokkulepe, puudub mõistlik selgitus, miks kostja ega laenusaaja ei esitanud

nii 08.01.2021 kui ka 22.01.2021 ja 2021.aasta juuli nõuetele vastuväited, samuti ei oleks tasutud

laenu kustutamiseks 2 300 000 eurot. Kuna vastuväide puudub ning tasuti 2 300 000 eurot, siis

tegelikult võlasumma vähendamise kokkulepe puudus.

3. 18.04.2022 istungil jäi hageja oma seisukoha juurde, et hageja ei ole kunagi loobunud kogu

laenuvõla tagastamise nõudest.

Kostja vastuväited ja nende põhjendused.

4. Kostja esitas 29.10.2021 hagile vastuse, milles palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja viitas 30.05.2013 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile nr 3-2-1-34-13,

milles kolleegium on leidnud, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul,

kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS §

138 lg 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1) ning õiguste kuritarvitamine peab olema selgelt äratuntav ja kindlaks

tehtav. Kostja hinnangul nõuab hageja kostjalt kohustuse täitmist, teades, et garantiiga tagatud

kohustust tegelikult ei ole. Kostja märkis, et nõustub osaliselt hageja poolt esitatud faktiliste

asjaoludega, kuid täiendab neid omapoolsete asjaolude ja seisukohtadega, esitades vastusega

tõendid, mis kinnitavad hageja, kostja ja UAB Domoliuks vahelist suhtlust, seisukohti ja

kokkuleppeid alates aastast 2013 (tlk 43-64pöördel). Hageja on 05.12.2019 e-kirjas avaldanud, et

hageja kaalub laenuosa kustutamist, soovides vastava otsustuse tegemiseks kostjalt temaga

seotud äriühingute majandusnäitajaid ning ka adekvaatset hinnangut UAB Domoliuks kinnistu

turuväärtuse osas. Kostja ja hageja arutasid hageja seisukohti ning veel 03.03.2020

kirjavahetusest nähtub, et lõpliku seisukohta pooled veel ei saavutanud. Siiski 17.03.2020 kirjas

andis hageja teada, et tagastatava laenumakse summa kokku on 2 250 000 eurot ning see on

lõplik summa. Seega vähendas hageja ise vastavat summat, mida soovis lepingu alusel saada.

Millistel lõplikel kaalutlustel hageja seda tegi kostja ei tea. Seega olukorras, kus hageja ise on

avaldanud, et summa, mida ta soovib UAB-lt Domoliuks laenulepingu täitmiseks on 2 250 000

eurot, kuid hageja sai summa 2 300 000 eurot, on UAB Domoliuks oma nõuded hageja ees

täitnud. Omakorda sellest tulenevalt puudub garantiilepingus kokkulepitud tagatav kohustus ning

hagejal puudub õigus kostja vastu nõue esitada.

5. 18.04.2022 istungil märkis kostja, et vaidlust ei ole küsimuse osas, kui suur on summa, mida

hageja kostjalt nõude võib, kostja ei vaidle vastu, et laenujääk on see, mis on

menetlusdokumentides. Kostja hinnangul on küsimus, millises osas on hageja sissenõudest

loobunud. Kostja ei võtnud kohustust tasuda vahet, see on hea usu vastane. Me ei teadnud 07.08

ega 03.12 kui suureks kujuneb kinnistu müügihind, selle vahe oleks siis pidanud kinni maksma,

kuid kostja leidis suurema hinnaga ostja (tlk 82pöördel).

Kohtuotsuse põhjendused.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus

ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle,

millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS

231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldusest.

7. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tõendatuks ja selles poolte vahel puudub ka vaidlus,

et pooled on 11.06.2013 sõlminud garantiilepingu nr 1760711010297-01/2 (tlk 4-5, 30), mille

alusel garanteeris kostja UAB Domoliuks laenulepingu nr 1760711010297-01 täitmist

maksimaalselt 3 274 690,82 euro ulatuses. 09.04.2021 tasuti hagejale 2 300 000 eurot (tlk 8).

Pooled ei vaidle ka selle üle, et UAB Domoliuks kinnitas 07.08.2020 ja 03.12.2020, et laenujääk

on 2 768 628,12 eurot (tlk 73-76).

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja vähendas laenulepingust tulenevat laenusummat

või mitte ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

9. VÕS § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta

lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist

tuleneva kohustuse. Sama paragrahvi lg 2, 3 ja 4 p-de 1-3 kohaselt ei sõltu garantii andja

garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle

kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Garantii andja võib

võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Garantii andja garantiist

tulenev kohustus lõpeb, kui 1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille

maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud; 2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja

antud; 3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii

andjale dokumendi, milles garantii väljendus.

10. Garantiilepingu p 3.1 alusel võttis kostja hageja ees garantiivastutuse võlaõigusseaduse

(VÕS) § 155 tähenduses, millega on kõik menetlusosalised ka kohtuistungil nõustunud. Seega

tekkis kostjal VÕS § 155 alusel abstraktne garantiikohustus, millele ei saa esitada muid, kui

üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Vaidlusaluse garantiilepingu sisuks oli (garantiilepingu

p-d 3.2 – 3.4), et garantiiga tagatakse põhi- ja kõrvalkohustuste täitmine, sealhulgas intressi,

viivise ja leppetrahvide tasumise kohustus ning ka kohustus hüvitada võlaõigusseadusliku

lepingu rikkumisest tulenev kahju ja tasuda võlaõigusseadusliku lepingu tühistamise või sellest

taganemisega seotud võlgade sissenõudmisest tulenev kulu. Garantii kehtib ka juhul, kui

võlaõigusseaduslik leping vaidlustatakse või kuulutatakse kehtetuks või tühiseks või kui

võlaõigusseaduslikku lepingut muudetakse. Garantiiandja maksab lepingu alusel panga esimesel

nõudmisel panga kirjalikus nõudes esitatud summa nõudes määratletud tähtaja jooksul panga

määratud kontole. Panga kirjalik nõue loetakse garantiiandja poolt kätte saaduks, kui see on

garantiiandja esindajale allkirja vastu üle antud või saadetud tähitud kirjaga garantiiandja

lepingus täpsustatud aadressile ja nõude postitamisest on möödas 5 (viis) tööpäeva. Tuginedes

eeltoodule ei sõltu seega garantii andja garantiist tulenev kohustus hageja ees sellega tagatavast

UAB Domoliuks kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest (sätestatud ka VÕS § 155 lg-s 2)

ning garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eelduseks on hageja poolt garantiis sätestatud

vorminõuetele vastava nõude esitamine kostja vastu.

11. Hageja teavitas kostjat 27.02.2020 kirjas kostjat laenulepingust tulenevate kohustuste

mittetäitmisest ning et laenulepingu järgne tasumata ja sissenõutavaks muutunud laenu

põhisumma on 2 768 628,12 eurot (tlk 18, 35a). Hageja saatis kostjale ja UAB-le Domoliuks

08.01.2021 meeldetuletuse võla kohta, määrates tasumise tähtajaks 22.01.2021 (tlk 6, 7, 31, 32)

ning 16.07.2021 toimetati kostjale kätte (tlk 9, 16) hageja nõudekiri kohustusega tasuda

garantiilepingu alusel kokku 698 980 eurot (tlk 10, 11, 35, 35pöördel). Lähtudes sellest, et hageja

saatis kostjale garantiilepingu punktis 3.4 kokkulepitud vorminõuetel vastava nõude, on kohtu

hinnangul täidetud garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eeldus.

12. Kuigi garantiikohustus on abstraktse iseloomuga, millele ei saa esitada muid, kui üksnes

garantiist tulenevaid vastuväiteid, on Riigikohus asunud on 30.05.2013 lahendis nr 3-2-1-34-13

seisukohale, et ainult garantiilepingule ei tohi tugineda juhul, kui see tähendaks õiguste

kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Tulenevalt kostja vastuväitest

garantiiga tagatud kohustuse puudumise kohta, tuleb kohtul hinnata, kas hageja käitumine

garantiist tuleneva nõude maksmapanekul on vastuolus hea usu põhimõttega või mitte.

TsÜs § 138 lg-te1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas

usu. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tulenevalt VÕS § 6 lg-st 1 peavad võlausaldaja

ka võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et „Arvestades eelkõige tingimusega

esimesel nõudmisel väljaantud garantii funktsiooni vabastada soodustatud isik tõenduslikest

raskustest, saab õiguse kuritarvitamise vastuväite esitamine garantii kuritarvitamise kahtluse

korral kõne alla tulla üksnes väga erandlikel juhtudel ja ainult siis, kui garantii kuritarvitamine

soodustatud isiku poolt on nii ilmne, et selles ei saa olla mõistlikku kahtlust, st see peab olema

selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav.“ (Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, 2016, lk

802, p 4.6).

Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on esitanud nõude kostja vastu oma õigusi ilmselgelt

kuritarvitades. Kohus põhjendab oma sellekohast seisukohta järgnevalt.

Hageja on küll 05.12.2019 kirjas pidanud võimalikuks kirjutada osa laenust maha (tlk 59,

59pöördel), kuid juba 09.01.2020 on hageja kirjutanud kostjale, et nende hinnangul on Catwees

Grupp võimeline katma kogu Domoliuks UAB laenujäägi ja maatüki ostuhinna vahe (vahe on

0,769 miljonit eurot, tlk 61, 61pöördel). Samuti on hageja kirjutanud kostjale kahel korral, s.o

03.03.2020 (tlk 63, 63pöördel) ja 17.03.2020 (64, 64pöördel), et laenu tuleb tagasi maksta mitte

vähem kui vastavalt 2,3 miljonit ja 2,25 miljonit, kuid ei nähtu, et kostja oleks andnud hageja

ettepanekule aktsepti, mille alusel saaks väita, et avaldatu on õiguslikult mõlemale poolele siduv.

Sarnaselt on hageja teinud ettepaneku ka juba 03.02.2020, milles pank on olnud nõus kaaluma

müügihinna järgse nõude vähendamist tingimusel, et miinimumsumma, mis tasutakse hagejal

pärast kinnistu müüki, on 350 000 eurot ja viimane summa tasutakse perioodi jooksul, mis ei ole

pikem kui 1 kuu (tlk 62, 62pöördel). Seega on hageja teinud kostjale korduvalt erinevaid

pakkumusi, kuid poolte vahel ei jõudnud ükski pakkumine vajalike tehingute vormistamiseni, et

seda saaks pidada õiguslikult siduvaks. Seda, et pooled ei saavutanud kokkulepet ega

vormistanud selleks tehinguid ning hageja poolt avaldatu ei muutunud mõlemale poolele

õiguslikult siduvaks, näitab ka kostja enda käitumine, saates hagejale 07.08.2020 (tlk 73, 75) ja

03.12.2020 (tlk 74, 76) ettepanekud, kus on märkinud, et UAB Domoliuks laenujääk on

07.08.2020 kui ka 03.12.2020 seisuga 2 768 628,12 eurot ning seega oleks laenujäägi ja

potentsiaalse uue ostuhinna 1 900 000 eurot vahe 868 628,12 eurot ja ostuhinna 2 300 000 eurot

vahe 468 628,12 eurot. Kohus leiab, et kui võlasummat oleks vähendatud, puuduks igasugune

mõistlik seletus, miks peaks veel kinnitama laenuvõlga summas 2 768 628,12 eurot, kui

tegelikult on laenuvõlg väiksem. Veelgi enam, isegi kui lähtuda kostja poolt istungil antud

selgitusest, et kuigi kostja nõustus ja nõustub ka käesolevalt, et laenujääk on 2 768 628,12 eurot,

tuleb seda eristada summast, mida hageja pidi kostjalt sisse nõudma, siis ei oleks kohtu

hinnangul kostja arvestanud oma pöördumistes ostuhinna vahet summalt 2 768 628,12 eurot,

vaid oleks ostuhinna vahe arvestamisel võtnud aluseks kostja arvates pooltele õiguslikult

siduvaks muutunud 2 250 000 eurot. Kostja on aga selgelt nii 07.08.2020 kui ka 03.12.2020

kirjas märkinud, et laenujäägi ja potentsiaalse uue ostuhinna vahe on vastavalt 868 628,12 eurot

(2 768 628,12 – 1 900 000 = 868 628,12) ja 468 628,12 eurot (2 768 628,12 – 2 300 000 =

468 628,12). Samuti leiab kohus, et juhul, kui hageja oleks vähendanud tagastatavat võlasummat

ja kostja seda ka 17.03.2020 e-kirja põhjal eeldas, ei oleks kostja tasunud hagejale kogu kinnistu

ostusummat 2 300 000 eurot, vaid oleks seda teinud ulatuses nagu väidetavalt oli kokku lepitud.

Kostja ei ole esitanud ka ühtegi vastuväidet hageja võlgnevuse meeldetuletustele ega

nõudekirjale, mida sellises olukorras oleks mõistlikult võinud garantii andjast oodata.

Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud, hageja ei ole oma

õigusi kuritarvitanud ning hageja nõue kuulub rahuldamisele terves ulatuses.

13. Hageja on taotlenud kostjalt ka kahjuna kohtueelse õigusabi teenuse osutamise kulude,

täituri vahendusel nõudekirja kättetoimetamise ja registripäringute kulude hüvitamist

kogusummas 1 192,20 eurot. Kostja ei ole hageja kahju hüvitamise nõudele ühtegi sisulist

vastuväidet esitanud. Kohus rahuldab hageja kahju hüvitamise nõude.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

14. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel juhindub kohus TsMS § 162 lg-s 1 sätestatust,

mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi

täies ulatuses, jätab kohus kõik hageja menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud määrata kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

lahendi jõustumist.

TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2023 kohtuotsusega on osaliselt muudetud ja täiendatud Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja 18.05.2022 kohtuotsuse põhjendusi.