1-22-2460/6 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(17)

1-22-2460

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. mai 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus

Alustamata kriminaalasja number

1-22-2460 (22230100045)

Kohtunik

Urmas Reinola

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 18. märtsi 2022.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu X esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela,

kaebus

RESOLUTSIOON

Jätta kannatanu esindaja kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 18. märtsi 2022. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.12.2021. a, 03.01.2022. a ja 05.01.2022. a edastati Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) info

5-aastase lapse X (X) võimaliku seksuaalse väärkohtlemise osas lapse isa Y poolt. 11.01.2022. a

koostas PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi eriasjade

uurija teate kriminaalmenetluse nr 22230100045 mittealustamise kohta. Menetleja leidis kogutud

informatsioonile tuginedes, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Y oleks viimase poole aasta

jooksul X suhtes toime pannud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise. Menetleja selgitas, et

KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ja

puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud menetlust välistavad asjaolud. Antud materjalide põhjal saab

kaaluda KarS § 179 lg 1 sätestatud kuriteo koosseisu (lapseealise seksuaalne ahvatlemine) alusel

kriminaalmenetluse alustamist või alustamata jätmist. Siiski leidis menetleja, et kogutud

materjalide pinnalt ei esine piisavalt andmeid, mis viitaksid KarS § 179 lg 1 või mõnele muule

KarS 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastasele süüteokoosseisule. Sellest

tulenevalt puudub kriminaalmenetluse alus ning juhindudes KrMS § 199 lg 1 p 1 jättis menetleja

11.01.2022. a kriminaalmenetluse nr 22230100045 alustamata.

2(17)

2. Põhja Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 23.01.2022. a vandeadvokaat Helmeri Indela poolt

esitatud kaebus kriminaalmenetluse nr 22230100045 mittealustamise teatele 11.01.2022. a. Kaebus

oli prokuratuuri üldmeilile saadetud 21.01.2022. a kell 18:09. Kuna kaebaja sai kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teate kätte 11.01.2022. a, oli kaebus esitatud tähtaegselt.

Kaebaja taotles Põhja Ringkonnaprokuratuuril: tühistada PPA Jaanika Kelt’i 11.01.2022. a teade

kriminaalmenetluse nr 22230100045 mittealustamise kohta ning kohustada PPA-d algatama

kriminaalmenetlus Y suhtes KarS § 179 lg 1 või alternatiivselt KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144 lg

1 kuriteokatse tunnustel.

Kaebaja leidis, et kriminaalmenetlus on jäetud põhjendamatult algamata, kuna lapse poolt tema

ülekuulamisel avaldatud andmed on piisavad, sedastamaks lapse isa Y poolt kuriteona

kvalifitseeritava teo olemasolu, mis õigustab kriminaalmenetluse läbiviimist, uurimaks lapse poolt

nii uurijale kui ka Qle avaldatud väiteid põhjalikumalt. Kaebaja märkis täiendavalt, et

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei nähtu, et J. Keltil oleks asjakohane väljaõpe lapse

ülekuulamiseks ja kaebaja palus prokuratuuril kontrollida, kas J. Keltil on asjakohane väljaõpe

lapse ülekuulamiseks.

Kaebaja hinnangul võis Y olla realiseerinud KarS § 179 lg 1 kuriteokoosseisu. Kaebaja ei

nõustunud kriminaalmenetluse mittealustamise teates toodud väitega, et lapse enda poolt nii

uurijale kui ka Q-le avaldatud asjaolud ei realiseeri ühtegi kuriteokoosseisu, kuivõrd lapse enda

poolt avaldatud teave realiseerib kahtlusteta antud kuriteo koosseisu. 11.01.2022. a teates esitatud

seisukoht, et tuginedes kogutud informatsioonile puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Y oleks

viimase poole aasta jooksul X suhtes toime pannud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise, ei ole

ilmselgelt põhjendatud. Asjaolu, et viimase 6 kuu jooksul ei ole midagi toimunud, ei tähenda KarS

§ 179 lg 1 kuriteokoosseisu puudumist, kuna KarS § 179 lg 1 on II astme kuritegu, mille

aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat.

Kaebaja selgitab, et olukorras, kus lapse isa nõuab lapse sõnul lapselt duši all noku suhu võtmist,

mida laps on lisaks uurijale avaldanud ka Q-le, siis kui laps oli 2-4 aastane ehk KarS § 179 lg 1

aegumistähtaja piires, siis ei saa väita, et ei mingit alaealise seksuaalset ahvatlemist KarS § 179 lg

1 alusel ei oleks toimunud. Sellisele seisukohale asumine kinnitab menetleja poolt sisuliselt n-ö

„silma kinni pigistamist“ menetleja enda poolt tuvastatud asjaolude ja toimepandud kuriteo osas.

Menetleja seisukoht, et kui X oleks isa poolt pidevalt väärkoheldud, siis laps tõenäoliselt ka ei

otsiks isa lähedust, on põhjendamatu, sest 6-aastane laps ilmselgelt ei saa aru KarS § 179 lg 1

esemeks oleva kuriteo ebaõigsusest või antud teo ebanormaalsusest. Eeldada, et 6-aastane sellest

aru saaks, on lapse vanusest ja tema arusaamisvõimest tingituna ilmselgelt väär. Ühtlasi on ohvri

poolt tema seksuaalse väärkohtlejaga läheduse otsimine siiski tavapärane, kuna väärkohtlejaks on

lapse isa ehk lapse üleneja sugulane. Eelnevast tulenevalt on menetleja põhjendamatult leidnud, et

KarS § 179 lg 1 rakendamise eeldused ei ole täidetud.

Kaebaja leiab veel, et menetleja ei ole kontrollinud KarS § 1432 lg 1 või § 144 lg 1 kuriteokatse

realiseerimist. Kaebaja on seisukohal, et menetleja ei ole temale teada olevate faktiliste asjaolude

valguses kontrollinud järgmiste kuriteokoosseisude kuriteokatse toimepanemist. Kaebaja on

seisukohal, et kui vanem nõuab oma lapselt duši all noku suhu võtmist, paneb ta toime KarS § 1432

lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse. Mõlema kuriteokoosseisu kuriteokatsed algavad täisealise

või vanema poolt lapsele muu sugulise iseloomuga teo (noku suhu võtmise) tegemise nõude

esitamisega. Vaidlustatavast määrusest ei nähtu, et menetleja oleks üldse kontrollinud KarS § 1432

lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokoosseisude kuriteokatse realiseerimist, mis tuvastatud asjaoludest

3(17)

nähtuvalt on võimalik.

Samuti pole menetleja võtnud tarvitusele kõiki abinõusid tõe väljaselgitamiseks, mh on jäetud üle

kuulamata Q kui ka Y. Kaebaja arvates on menetleja jätnud põhjendamatult tarvitusele võtmata

kõik vajalikud abinõud tõe välja selgitamiseks. 11.01.2022. a teatest nähtuvalt ei ole üle kuulatud

Q, kellele laps 24.12.2021. a Y poolse seksuaalse ahvatlemise või muu seksuaalse iseloomuga teo

üles tunnistas. 11.01.2022. a teates ei ole Q tunnistajana ülekuulamata jätmist ka motiveeritud.

11.01.2022. a teatest nähtuvalt ei ole üle kuulatud Y, tema üle kuulamata jätmist ei ole ka

põhjendatud. Samuti, arvestades, et tegemist on lapse jaoks väga keeruliste, delikaatsete ja

traumeerivate küsimustega, ei pruugi laps esimesel ülekuulamisel uurijale kui tema jaoks

võhivõõrale isikule (ülekuulamine toimus lapse ema juuresolekuta) avaldada ega usaldada kõiki

asjaolusid ega detaile, mistõttu on tõsiselt küsitav menetleja praktika, mille kohaselt menetleja töö

lapsega piirdubki vaid ühe vestlusega. Arvestades lapse poolt juba seni avaldatud informatsiooni

toimunust, on selgelt võimalik, et lapse täiendaval ülekuulamisel, kaasates selle juurde ka KrMS §

70 lg 2 p-s 2 nimetatud isikuid, võib laps palju enam avaneda ning rääkida veelgi põhjalikumalt,

mis Y temaga on teinud. Kokkuvõttes on kaebaja veendumusel, et kriminaalasjas ei ole tehtud kõiki

vajalikke toiminguid tõe väljaselgitamiseks.

3. Ringkonnaprokuratuur jättis 04.02.2022. a määrusega kaebuse rahuldamata. Ringkonnaprokurör

asus materjalide pinnalt seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kriminaalmenetluse

mittealustamine on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnaprokurör selgitas, et materjale asuti

politseis kontrollima, sest 30.12.2021. a teatas psühhoterapeut KT lasteabitelefonile X võimalikust

seksuaalsest väärkohtlemisest lapse isa poolt, et lapse ema oli psühhoteraapias ja rääkis, et paar

päeva tagasi isa soovis lapselt oraalseksi tegemist. Samuti 29.12.2021. a edastas Q Saue valla

lastekaitsespetsialistile teate, et tema juures ööbis X ja rääkis isapoolsest kehalisest ja seksuaalsest

väärkohtlemisest.

Esmalt, kaebuse p. 2.3.5 märgitakse, et kriminaalasjas ei ole tehtud kõiki vajalikke toiminguid tõe

väljaselgitamiseks. Samuti on kaebuses märgitud, et erinevad isikud on ülekuulatud. Siinkohal

tuleb meenutada, et kaebus on esitatud kriminaalmenetluse mittealustamise teate peale. Seega ei

ole alustatud kriminaalmenetlust, ega tehtud menetlustoiminguid, nagu seda on isikute

ülekuulamised. Isikutega lihtsalt vesteldi. Samuti tuleb märkida, et KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole

üldjuhul tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Seega

on kasutud erinevate täiskasvanute ütlused kuriteo tõendamiseseme kohta, kui nad ise sündmuse

juures ei viibinud. Kahtlustuse esitamiseks Y-le peab olema põhjendatud alus ja seda saab teha

vaid kriminaalmenetluses. Tema ei ole kohustatud enda vastu tunnistajana ütlusi andma ega

menetlusele kaasa aitama. Käesoleval ajal puudub seaduslik alus temale uue kahtlustuse

esitamiseks.

Kriminaalmenetluse alustamise küsimuse otsustamisel tuli menetlejal lähtepunktiks võtta vaid

viimase poole aasta, ehk ajavahemikus 12.08.2021. a kuni 11.01.2022. a juhtunud sündmused,

mitte lapse 2-4 aasta vanuses toimunu, mille osas menetlusotsused, sealhulgas mittealustamised

või menetluse lõpetamised, on juba varasemalt vastu võetud ja lahendid jõustunud. Samade

sündmuste ja isikute suhtes menetluse alustamine või läbiviimine ei ole lubatav, kui ei ole ilmnenud

selliseid uusi asjaolusid, mis annaks seadusliku aluse varasemate lahendite tühistamiseks,

menetluse uuendamiseks.

Nimetatud varasemate menetluste kohta on märgitud andmed kriminaalmenetluse mittealustamise

nr 22230100045 teates lk 4-5 ja kontrollimisel selgus järgmine:

4(17)

1) 05.02.2018. a alustati kriminaalmenetlus 18231502034 KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel. Y-le esitati

kahtlustus selles, et tema 2016. a veebruaris seni tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tallinnas,

XXX asuva korteri magamistoas peretüli käigus haaras elukaaslase C mõlemast randmest kinni ja

tõukas voodile, millest kannatanu kukkus seljaga vastu voodi äärt ja tundis füüsilist valu selja ja

käte piirkonnas ning selle tegevuse tagajärjel sai kehavigastusi: sinikad mõlema randme ümber.

Samuti tema 2018. a suvel seni tuvastamata kuupäeval ja kellajal elukohas XXX lõi tütart X üks

kord käega vastu pead tekitades lapsele füüsilist valu ning 2018, a suvel seni tuvastamata kuupäeval

ja kellaajal Tallinnas Sütiste tee 19 asuva PERH haigla juures asuvas parklas, istudes autos, lõi

kõrval istunud tütart X üks kord käega pähe tekitades lapsele füüsilist valu.

26.04.2019. a oli menetleja KrMS §199 lg 1 p 1 alusel osaliselt lõpetanud kriminaalmenetluse

episoodides, mis puudutasid X ning 23.07.2019. a lõpetati ringkonnaprokuröri poolt KrMS § 199

lg 1 alusel ehk tõendamatusega kogu kriminaalasja menetlus, määrus on jõustunud. Kuna

ülalnimetatud kaebuses on viidatud tunnistaja Q ülekuulamise vajadusele, tuleb märkida, et

kriminaalmenetluses nr 18231502034 oli tema tunnistajana ülekuulatud, ta andis ütlusi, et tema on

olnud 10 aastat lähisuhtes C-ga ning füüsilise vägivalla pealnägijaks ta ei ole olnud, ülekuulamisel

rääkis seda, mida kannatanu oli talle rääkinud. Seega tema näol ei ole tegemist erapooletu

usaldusväärse isikuga, kes saaks menetlustes objektiivsed ütlusi anda, kui C väidab end või oma

lapsi väidetavalt Y poolt toimepandud kuritegudes kannatanuteks olema ning KrMS § 66 lg 21

kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel.

2) 12.03.2019 alustati kriminaalmenetlust nr 19231500508 KarS § 121 lg 2 p 2 alusel kannatanu C

ülekuulamisega selles, et tema endine elukaaslane ja laste isa Y kasutas ajavahemikul 3.03.2019. a

kuni 10.03.2019. a tütre X suhtes füüsilist vägivalda (hematoomid vasaku kõrva taha, lõualuul ja

kaelal, reitel ja vasakul säärel). Menetlus oli lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel motiveerimata

määrusega 26.04.2019. a, prokuröri 29.04.2019. a loal ja määrus on jõustunud.

3) 24.09.2018. a alustati C 24.09.2018. a avalduse alusel seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi

poolt kriminaalmenetlus nr 18230101425 KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel selles, et ajavahemikul

10.09.2018. a kuni 17.09.2018. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX

asuvas eramus, kasutades 2,8- aastase X seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama

või toimunust aru saama, pandi kannatanu suhtes toime muu sugulise iseloomuga tegu. 19.12.2019.

a lõpetati menetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel motiveerimata määrusega, prokurör andis selleks

loa 21.12.2019. a.

25.01.2018. a koostati määrusele põhistused ning nendest nähtub, et lapskannatanu X ei räägi

uurijale videoülekuulamisel ega Lastemajas küsitlemisel seksuaalsest väärkohtlemisest. Lapse

verbaalne võimekus vastas eale, ta ei avaldanud isa kohta mitte midagi sellist, mille põhjal oleks

olnud võimalik üheselt järeldada, et teda on seksuaalselt väärkoheldud. Liiati ei nähtunud mitte

ühtegi viidet selle kohta, et lapse suhtes on toime pandud mingigi tegu, mis vastaks KarS 9. peatüki

7. jaos ettenähtud kuritegude tunnustele. Tuvastati, et C ja Y suhted olid väga pingelised.

Kriminaalmenetluse vältel oli C edastanud menetleja e-posti aadressile telefoniga salvestatud 18

vestlust tema ja X vahel. Salvestustel esitas C X-le suunavaid küsimusi ning palus korduvalt X

rääkida, kuidas issi näitas ja/või pani X-le suhu oma „suure looma“. C poolt menetlejale edastatud

18 vestlust ei olnud lubatavad tõendid, sest tegemist ei olnud tõendiga KrMS § 63 mõttes ning jäeti

tõendite kogumist välja. Menetleja pidas vajalikuks märkida, et ema poolt läbiviidud ja salvestatud

vestlused lapsega on ühekülgselt suunavad, isa laimavad. Ema selline tegevus on last kahjustav

ning seetõttu taunitav. Samuti märgiti ära, et alates 2018. a märtsist kuni 17.09.2018. a oli erinevate

omavalitsuste spetsialistid antud perega suhelnud, sh C-ga, kuid selle aja jooksul ei olnud C

5(17)

avaldanud kahtlusi tütre väärkohtlemise kohta.

Määrusele esitas 04.02.2019. a kaebuse Riigiprokuratuurile C lepinguline esindaja advokaat A.

Kuuseväli, kes soovis täiendavate toimingute tegemist ja menetluse jätkamist, kuid Riigiprokurör

jättis 27.02.2019. a määrusega kaebuse rahuldamata ning määrus on jõustunud.

4) 22.12.2019. a alustati kriminaalmenetlus nr 19231502725 KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel selles,

et Y ja elukaaslase C vahel oli füüsiline konflikt. C haaras Y-l kahe käega kõrist kinni ning pigistas.

Oma teoga põhjustas ta Y-le füüsilist valu ja kehavigastused. Hiljem laekus avaldus C-lt asjaolude

kohta, et hoopiski meesterahvas Y olevat C löönud ning põhjustanud temale füüsilist valu. Kui Y-

l fikseeriti läbivaatusega tervisekahjustused, siis C-l mitte. Samuti selgus materjalidest, et C pidi

kohtumääruse kohaselt lapse isale nädalaks üle andma, tema aga seda teha ei soovinud ja

provotseeris tüli. Samuti nähtub C ütlustest, et temal on endiselt tunded Y vastu ja otsis temaga

lähedust, mees aga mitte, C valetas toimunud konflikti asjaolude kohta ning nimetas tunnistajaks-

pealnägijaks taas Q, kes tegelikult aga kaklust pealt ei näinud, nagu tema ütlustest selgus.

Kannatanuna ülekuulatud Y nimetab, et esitab e-kirja, milles ta on selgitanud naisele, et ei soovi

temaga suhet jätkata. Samuti kirjeldas kannatanu lapse hooldusõiguse tsiviilkohtu menetlust.

Nimetatud kirjast selgub, et Y väitel naine jätkab lähisuhet Q-ga, Y palub naisel lõpetada temaga

(Y-ga) flirtimine ja füüsilise läheduse otsimine ning suhte taastamiseks lapsega manipuleerimine.

10.07.2020. a lõpetas ringkonnaprokurör C suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel

ja määras temale kohustuse osaleda nõustamisel „Tasuta nõuandetund lahutajatele“. Määrus on

jõustunud. Y osas materjale ei eraldatud, kahtlustust temale ei esitatud.

5) 12.08.2021. a jäeti politsei poolt alustamata kriminaalmenetlus nr 21230100775. C menetluse

alustamata jätmist ei vaidlustanud. Põhja prefektuuris registreeriti 02.08.2020. a avaldus nr 2.1-

3/23922-1 selle kohta, et 30.07.2021. a kell 18:52 helistas lasteabitelefonile C, kes andis teada

abivajavast lapsest. Teataja sõnul, 30.07.2021. a õhtul oli kohtutäitur toonud talle teatise, et ta peab

enda lapse X, andma pühapäeval üle isale Y-le, kuid laps on väga kartlik ja ei soovi isaga koos

olla. Laps käitub imelikult peale seda, kui on isaga koos olnud. Laps tegeleb seksuaalse alatooniga

mängudega. Seksuaalse alatooniga käitumine on olnud lapsel alates 2018. a. aastast. Lapse emal

on tõsine kahtlus lapse võimalikule seksuaalsele väärkohtlemisele lapse isa poolt. Samuti on lapse

ema kogenud lapse isa poolt füüsilist ja vaimset väärkohtlemist pikema aja jooksul. 09.08.2021. a

C poolt politseile antud seletusest nähtub lisaks varasemale, s.o. 2018. a-2019. a juhtunud

väidetavatele sündmustele, et 14.04.2021. a oli C-l telefonikõne X-ga. Tütar viibis sellel ajal Y

juures. Telefonikõne lõpuks ütles X, et hakkab issi pissut musitama. Antud telefonikõne on C-l

helisalvestatud ning ta edastas selle uurija meilile e-kirja teel. W seletuse kohaselt 01.06.2021. a

tegi W Harju Maakohtusse avalduse X hooldusõiguse osas. Esialgse õiguskaitsena määrati, et

alates 18.07.2021. a peab X hakkama nädalate kaupa elama mõlema vanema juures. C pole sellest

kinni pidanud nii, et tema juurde läks kohtumäärust täitma kohtutäitur. W seletas, et on täheldanud

lapse poolt imelikku käitumist, sh laps on avaldanud soovi tema kubemepiirkonda musitada ja

keelega musitanud suule nii teda, kui ema. Tema arvates ema manipuleerib lapsega, rääkides

lapsele isast halvustavaid, väljamõeldud lugusid, et last isa vastu meelestada. 04.08.2021. a on

koostatud Sotsiaalkindlustusameti poolt „Teenuseosutaja kokkuvõte kohtumisest lapsega“. Sellest

nähtub, et psühholoog HS on X-ga kohtunud korduvalt 15.10.2018. a kuni 16.07.2019. a, võimalik

lapse seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel tõendamist leidnud. Lapse ema

C, kui ka lapse isa Y olid mõlemad nõus jätkama lapsega psühholoogi HS juures käimist ning

mõlemad pidasid seda vajalikuks.

6(17)

Ringkonnaprokurör selgitas, et viimase kriminaalmenetluse mittealustamise nr 22230100045

materjalidest nähtub, et psühhoterapeut KT, kes viimati 30.12.2021. a väidetavast lapse

seksuaalsest väärkohtlemisest politseile teatas, märkis, et kohtus lapse emaga 30.12.2021. a ja

teraapia käigus ema rääkis, et tema last on varasemalt aastaid seksuaalselt väärkoheldud tema isa

poolt. Uutest episoodidest ema ei olnud rääkinud. Seega märgiti terapeudi kuriteoteates täiesti

alusetult, et paar päeva tagasi isa nõudis lapselt oraalseksi.

06.01.2022. a vestles uurija J. Kelt (kes esitas kontrollimiseks prokurörile tunnistuse alaealiste

ülekuulmise täienduskoolituse läbimise kohta nr AA 0403, 15. maist 2014. a) Tallinna Lastemajas

X-ga ning avatud ja rõõmsameelne laps ei rääkinud midagi võimalikust seksuaalsest ega füüsilisest

väärkohtlemisest tema isa poolt viimase pooleteist aasta jooksul. Ta on rääkinud, et issi on tema

tussut puudutanud, seda kreemitades, sest tal on allergia. Ta on G-le rääkinud, et issi on tema pissut

musitanud juba 2 aastat tagasi tema voodis, kuid seda ta ei mäleta. Samuti rääkis X uurijale, et kui

ta oli 2-4 aastane, siis vannitoas dušši all issi on öelnud, et X võtaks ta noku endale suhu. X jooksis

siis tuppa ja ronis kõrge kapi otsa. Issi seda ka ei mäletavat, sest see juhtus nii ammu. Issi olevat

X-le öelnud, et mis sa ajad. Ta mäletab veel seda, kui issi tahtis panna teda kööki seina külge

rippuma, et ta hingata ei saaks. Ta mäletab kõike, sest lapsel on siukene aju, mis kuuleb peaaegu

kõike, mis juhtub ja ta kuuleb ja mäletab peaaegu kõike. Siis selgitab laps uurijale, et kõige parem

koht, kus end issi eest varjata, on ronida üles pööningule, siis tõmmata redel ka üles, siis issi ei saa

sinna tulla.

Samas vastab laps, et ta pole seal kunagi käinud. Kui uurija küsis, kas viimasel ajal, või hiljuti ka

midagi taolist on juhtunud, vastas X, et ei ole. X ütles samuti uurijale, et talle lihtsalt ei meeldi issi

juures olla aga ta ei tea, miks ei meeldi. Samas rääkis laps tegevustest, mida talle meeldib koos

isaga teha. Samuti ei meeldi talle üksi magada ja ta nõuab issit enda juurde voodisse, kuigi issi

kogu aeg ära põgeneb. Issi ei saa isegi õhtul pesemas käia, ta peab käima öösel pesemas. Siis

ükskord X piilus teda ukse vahelt ja nägi issi paljast peput. Kui X käib issi juures dušši all, siis

peseb ennast ise, issi ainult ulatab talle šhampooni. Vannis meeldib talle rohkem käia, ei meeldi

kui vannivaht otsa saab.

Seega, X ei ole rääkinud uurijale ega psühholoogile ühestki väärkohtlemise episoodist isaga, mis

oleksid juhtunud viimase 1,5 aasta jooksul, kuigi ta on hetkel 5,5 aastane ja tõenäoliselt suudaks

lähiminevikus juhtunud sündmusi meenutada. Samuti räägib ta asjadest, mida ta ei saa mäletada,

või ei ole ise kogenud (näiteks isa poolt tema löömisest siis, kui ta oli beebi, pööningule

põgenemisest). Eluliselt ei ole usutav ja ka varasemast kriminaalasjade praktikast on teada, et laps

ei mäleta sündmusi enda imiku ajast ega ka vanusest 1-4 aastat, kuna väikelapsed ei suuda vastata

sündmusi meenutavatele küsimustele ning ka 4 –aastane laps ei suuda adekvaatselt vastata ajaga

või arvandmetega seotud küsimustele. Ka ei räägi lapsed tavaliselt viisil, et sündmused on juhtunud

ajavahemikus, kui ta oli 2-4 aastat vana. Seega on tõenäoline, et laps räägib seda, mida teised on

temale rääkinud ja ta ei tee enam vahet, kas sündmused on päriselt juhtunud või ta peab teiste

räägitut enda meenutusteks.

07.01.2022. a C seletustest nähtub, et lapse suhtes ei ole toime pandud uusi kuritegusid, tegu on

vana teemaga, tema ei öelnud kindlasti seda, et need asjad oleksid paar päeva tagasi juhtunud. X ei

ole C-le rääkinud viimase poole aasta jooksul, et isa oleks temale füüsilises või seksuaalses mõttes

liiga teinud. Samuti ei ole X emale rääkinud, mis talle isa juures ei meeldi aga ta ei soovi sinna

ööseks jääda. C seletuse kohaselt ei saanud ka Q lapse jutust aru, mis ajast laps rääkis. C ise ei

pöördunud politseisse uue avaldusega, kuid soovitas seda Q-l teha. Psühholoog HS edastas

09.01.2022. a politseile info 2021. a X-ga kohtumiste kohta 5 korral, kus samuti ei tuvastatud lapse

7(17)

seksuaalset väärkohtlemist. Laps oli alustanud terapeudiga kohtumist jutuga, et kui ta oli titt, siis

issi lõi teda metallasjaga pähe. Samuti rääkis laps, et isa juures ei meeldi, sest seal on igav, pole nii

palju sõpru ja isa ei luba mõnda toitu lõpmatuseni süüa.

Kokkuvõttes ja kõike eelnevat arvestades leidis ringkonnaprokurör, et küsitletud isikud räägivad

varasematest sündmustest, mille kohta on juba lahendid olemas ja jõustunud. Viimases kontrollitud

materjalis ei tuvastatud uut kuriteosündmust, kui üht delitkistruktuuri elementi. Seega puudub

vajadus hakata analüüsima väidetava süüdlase teo õiget kvalifikatsiooni karistusseadustiku järgi.

Varasemalt oleks kaebajal olnud õigus lahendite peale edasikaebused esitada, kuid seda kas ei

tehtud, või see ei olnud tulemuslik.

Prokurör selgitas, et KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on

saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Seega C ja Q ütlusi ei saaks tõendina kasutada osas, mis

puudutab väidetavaid X seksuaalse väärkohtlemise episoode. Samuti on C Y vastu vaenulikult

meelestatud ja Q olnud C-ga lähisuhetes, mille tõttu nemad võivad anda valeütlusi C jaoks

kasulikus suunas, süüstades ühtlasi alusetult ja oletuslikult Y.

Kaebuses heidetakse samuti ette, et last on küsitletud liiga vähe, töö lapsega piirdus ühe vestlusega,

et laps ei pruugi esimesel ülekuulamisel võõrale isikule tõde avaldada. Seatakse kahtluse alla

menetleja pädevus. Vastupidiselt kaebajale, leidis ringkonnaprokurör, et menetleja on pädev, temal

on vastav koolitus ja pikajaline töökogemus, sest senine kriminaalasjade menetluspraktika näitab,

et laste korduvküsitlemine ja pikaajaline menetlus võib viia taasohvristamiseni, korduv küsitlemine

võib mõjuda kahjulikult laste psüühikale ja teatud küsimuste korduv esitamine suurendab tunduvalt

lapse reaalsete mälestuste koormamise riski, mis tihti võib viia mälestuste modifitseerimiseni. Nii

ka käesolevaks ajaks, kus last on korduvalt erinevate isikute poolt küsitletud, ei ole enam võimalik

eristada lapse enda autentset mälujälge sündmustest ja selle hilisemaid moonutusi. Ta on piisavalt

vana, et öelda, ta ei mäleta sündmusi, mis juhtusid 2-4 aastat tagasi. Seega pole võimalik öelda, kas

sündmused tegelikult aset leidsid või temale on nendest korduvalt räägitud, selle kohta korduvalt

küsitud (näiteks kriminaalmenetluses nr 18230101425 ema küsitles last ise teda otseselt suunates

ja salvestas selle). Väikelapsed üldjuhul ei valeta ja kui kontakt saavutatakse, räägivad juhtumitest

ausalt ära. X oli küsitlemisel avatud ja lõbusas tujus, menetleja saavutas temaga kontakti ja laps

rääkis, mida mäletas või arvas end mäletavat, peamiselt vaba jutustusena. Mitte ühestki uuest

kuriteosündmusest X ei rääkinud.

Lisaks oli X ülekuulatud kriminaalmenetluses nr 18230101425 ehk ajal, kui kuriteosündmused

võisid aset leida. Tema ütlustest ei nähtunud ka siis mitte ühtegi viidet selle kohta, et tema suhtes

oleks toime pandud mingigi tegu, mis vastaks KarS 9. peatüki 7. jaos ettenähtud kuritegude

tunnustele. Mälu teatavasti ei lähe ajas paremaks. Lisaks on laps käinud nende aastate jooksul

korduvalt sama psühhoterapeudi juures, tekkinud on usalduslik suhe, kuid võimalik lapse

seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel tõendamist leidnud.

Prokurör selgitas, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist kuriteotunnuste esinemisel,

kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kuriteokaebus ja

sellel põhinev kuriteokahtlus peab olema piisavalt selge ja tõendatud ulatuses, mis puudutab

vähemalt minimaalselt isikule inkrimineeritava koosseisu tunnuseid. Käesoleval juhul esinevad

kaebuses viited oletuslikele aastatetagustele kuriteosündmustele, sest kontrollimisel selgus, et

peale eelmisi menetlusi, sealhulgas peale kriminaalasja nr 18230101425 lõpetamist 19.12.2019. a

ja peale viimast kriminaalmenetluse mittealustamist 12.08.2021. a nr 21230100775, oleks

toimunud uusi kuriteosündmusi.

8(17)

Üheks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks on KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olukord, kus

samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus KrMS § 200 sätestatud alusel. Antud menetlustakistus rajaneb ne bis in idem printsiibil. Ne

bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset

õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld

seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (RKKK 3-1-1-57-08 p 10).

KrMS § 199 lg 1 p 5 säte laiendab seda põhimõtet veelgi ja sätestab absoluutse menetlustakistusena

ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mis võib olla tehtud ka kohtueelses menetluses. „Sama

teo“ või „sama süüdistuse“ mõiste avamisel ei tule lähtuda mitte niivõrd karistusõiguslikust

teomõistest ja konkurentsiõpetusest, vaid teo menetlusõiguslikust tähendusest ( KrMS komm va §

199 komm 6.2). Riigikohus on asunud seisukohale (RKKK 3-1-1-57-09 p-s 17), et EIÕK 7.

Protokolli art 4 lg 1 tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse

läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte.

Seega nõustus ringkonnaprokurör 11.01.2022. a mittealustamise nr 22230100045 teates toodud

põhjendustega ja need ei vaja ülekordamist. Prokurör märkis juurde, et ei saa märkimata jätta, et

tõenäoliselt on C teadlikult ja pahatahtlikult oma käitumisega halvustanud lapse ees teist

lapsevanemat, seades enda huvid lapse omast kõrgemale, seega tuleb kõikidesse asjaoludesse

suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Korduvate kuriteokaebuste esitamise tegelikud motiivid on ebaselged

ning arvestades osapoolte äärmiselt pingelisi suhteid, vaidlust lapse hooldusõiguse küsimuse üle,

kohtumääruse täitmisega mittenõustumist C poolt, tuleb kaebustesse suhtuda teatud

reservatsiooniga, mis ei tähenda automaatselt, et kuriteo toimepanemise fakti ei pea kontrollima,

kuid seda on juba kontrollitud varasemalt. Uusi asjaolusid, uusi kuriteosündmusi viimasest

materjalist ei tulene.

4. Kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Indela esitas 14.02.2022. a Riigiprokuratuurile kaebuse

Põhja Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2022. a määruse peale. Kaebaja taotleb selle tühistamist ja

Põhja Ringkonnaprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama.

Kaebaja leiab, et prokuratuuri tuginemine KrMS § 199 lg 1 p-le 5 on alusetu, kuna samas asjas ei

ole varasemalt menetlust lõpetatud. Kaebaja prokuratuuri seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et

prokuratuur ise on 04.02.2022. a määruses põhjendanud, et KrMS § 199 lg 1 p 5 rakendamise

asjaolusid käesoleval juhtumil ei esine. 04.02.2022. a määrusest on kaebaja hinnangul vastupidiselt

prokuratuuri seisukohale tuvastatav, et tegelikkuses kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames

ei ole laps mitte kui midagi seksuaalse väärkohtlemise kohta avaldanud. Olukorras, kus laps ei ole

kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames mitte midagi avaldanud seksuaalse väärkohtlemise

kohta ning sellest johtuvalt lõpetati kriminaalmenetlus nr 18230101425, ei ole võimalik väita, et

21.01.2022. a kaebuses lapse poolt 06.01.2022. a ülekuulamisel avaldatud asjaolud ja kahtlused on

juba kriminaalmenetlus nr 18230101425 raames ära uuritud.

Kaebaja toob välja, et 11.01.2022. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest kui ka lapse

poolt 06.01.2022. a uurijale antud ütlustest nähtub üheselt, et need kaks episoodi, millele kannatanu

21.01.2022. a kaebuses on tuginetud – lapse isa poolt duši all lapsele esitatud nõudmine võtta noku

suhu ja lapse isa poolt lapse pissu musitamine – ei ole olnud kriminaalmenetluse nr 18230101425

esemeks, iseäranis olukorras, kus antud kriminaalasi lõppes järgmise tõdemusega – X ei räägi

uurijale videoülekuulamisel ega Lastemajas küsitlemisel seksuaalsest väärkohtlemisest. Lapse

verbaalne võimekus vastas eale, ta ei avaldanud isa kohta mitte midagi sellist, mille põhjal oleks

olnud võimalik üheselt järeldada, et teda on seksuaalselt väärkoheldud. Seda on seejuures

prokuratuur ise 04.02.2022. a määruses põhistanud, mistõttu prokuratuuri tuginemine KrMS § 199

9(17)

lg 1 p-le 5 on täielikult alusetu.

Veelgi enam, X on 06.01.2022. a uurijale avaldanud, et noku suhu võtmise episood ja pissu

musitamise episood leidsid aset ca 2 aastat tagasi ehk siis, kui ta oli 4-aastane. Arvestades, et laps

on sündinud XX.XX.XXXX. a, siis tähendab see seda, et laps on 06.01.2022. a andnud ütlusi

sündmuste kohta, mis on aset leidnud 2020.a. Prokuratuuri 04.02.2022.a määrusest nähtuvalt on

kriminaalmenetluse nr 18230101425 esemeks olevad sündmused leidnud aset 10.09.2018. a kuni

17.09.2018. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX asuvas eramus, mil

X oli 2,8-aastane. Eelnevast on selge, et prokuratuuri 04.02.2022. a määruses esitatud seisukohad

on põhjendamatud, sest need ei riimu ka X poolt 06.01.2022. a uurijale kirjeldatud sündmuste

ajaraamiga (2 aastat tagasi, kui laps oli 4-aaastane ehk 2020. a).

Kokkuvõttes on prokuratuuri seisukohad, nagu oleks kannatanu 21.01.2022. a kaebuses ja lapse

poolt 06.01.2022. a ülekuulamisel kirjeldatud teod aset leidnud 2018. aastal ja et neid on juba

uuritud kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames kaebaja arvates nii sisuliselt põhjendamatud,

sest laps ei avaldanud antud kriminaalmenetluse raames uurijale mitte kui midagi, kui ka ajaliselt

võimatu, kuna laps on faktiliselt üles tunnistanud, et noku suhu võtmise ja pissu musitamise

episoodid leidsid aset 2020. a, mil laps oli 4-aastane. Seejuures on laps 06.01.2022. a ülekuulamisel

selgitanud, et ta mäletab neid sündmusi väga hästi. Ühtlasi ei ole teiste kriminaalasjade esemeks

olnud noku suhu võtmise ja pissu musitamise episood, nagu nähtub prokuratuuri 04.02.2022. a

määrusest. Järelikult on prokuratuuri 04.02.2022. a määrus ja selles esitatud seisukohad täielikult

põhjendamatud.

Kaebaja tõi veel ka välja, et lapse poolt 06.01.2022. a toimund ülekuulamisel uurijale avaldatud

faktid põhistavad kahtlust, et laps on sattunud KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt

KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse ohvriks. Prokuratuuri seisukohad, mille kohaselt

võimaliku kriminaalmenetluse esemeks võiksid olla vaid viimase poole või 1,5 aasta sündmused,

ei baseeru kehtival õigusel.

Kaebaja on juba 21.01.2022. a kaebuses esile toonud, et lapse poolt 06.01.2022. a ülekuulamisel

avaldatud faktid võimaldavad väita, et lapse isa on lapse suhtes toime pannud KarS § 179 lg 1

täideviimisteo või alternatiivselt KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse. Kaebaja jääb

selle juurde.

Kaebaja selgitab täiendavalt, et prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt ca 2 aastat tagasi lapse suhtes

toimepandud teod ei vääri uurimist, ei ole põhjendatud, kuna KarS § 179 lg 1 täideviimisteo ning

ka KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse on II astme kuriteod, mille aegumistähtaeg

on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat.

Prokuratuuri seisukoht, et X ei ole rääkinud uurijale ega psühholoogile ühestki väärkohtlemise

episoodist isaga, mis oleksid juhtunud viimase 1,5 aasta jooksul, ei õigusta nende kuritegude

mitteuurimist, mis on aset leidnud rohkem kui 1,5 aastat tagasi. Selliste seisukohtade esitamisega

soovib prokuratuur justkui kehtestada seaduses sätestatust erinevad aegumistähtajad alaealiste

suhtes toimepandud seksuaalkuritegudele, mis ei ole mõistagi põhjendatud. Prokuratuuri oletused

lapse mälu osas on samuti põhjendamatud, kuna laps ise on 06.01.2022. a ütlusi andes tunnistanud,

et ta mäletab kõike väga hästi. Kaebaja on seisukohal, et ka neid lapse isa tegusid, mida laps ise on

06.01.2022. a uurijale üles tunnistanud ning mis on aset leidnud ca 2 aastat tagasi, tuleb põhjalikult

uurida, kuna need vastavad KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS § 1432 lg 1 või

KarS § 144 lg 1 kuriteokatse tunnustele.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

10(17)

5. Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a määrusega jäeti kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Indela

kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2022. a kaebuse

rahuldamata jätmise määrus on seaduslik ja põhjendatud ning sellele esitatud kaebus jääb

rahuldamata.

Riigiprokurör nõustus, et kriminaalasja nr 18230101425, mis on lõpetatud KrMS § 200 alusel,

mistõttu on asjakohane ka viide KrMS § 199 lg 1 p-le 5, uurimisesemeks oli ajavahemikul

10.09.2018. a kuni 17.09.2018. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel toimunud

sündmused. Ei saa kindlalt väita, et kaebuses viidatud episoodid oleksid sellel ajal toimunud.

Kriminaalmenetluse nr 2123100775 alustamata jätmine 12.08.2021. a tähendab, et tol hetkel

esitatud asjaolude pinnalt ei nähtud piisavat kahtlust lapse võimaliku seksuaalse väärkohtlemise

osas. Kriminaalmenetluse varasem alustamata jätmine ei välista ka KrMS § 199 lg 1 p 5 järgi

kriminaalmenetluse alustamise, kui selleks on ajend ja alus.

Vaidlust ei ole riigiprokurör hinnangul selles, et kõnealused episoodid ei ole toimunud lähiajal.

Seda on kinnitanud näiteks C 07.01.2022. a esitatud seletuses: „Mäletan, et mainisin terapeudile

ka oraalseksi, aga ma ei mäleta täpselt, mida ma ütlesin. Ma ei öelnud kindlasti seda, et need asjad

oleksid paar päeva tagasi juhtunud.“

X nimetab 06.01.2022. a Lastemajas toimunud vestluses uurijaga isa kohta, et „Kui ma olin koos

temaga dušši all, siis ta on mulle öelnud, et ma võtaksin tal noku endale suhu. See oli siis kui ma

olin 2 või 4 aastane.“ Veel on laps selgitanud järgnevat: „Issi ütles, et ma pistaksin ta noku endale

suhu. Mina ütlesin EI. Tema ütles, et ikka pistad. Siis ma lihtsalt jooksin duši alt välja. Ta jooksis

mulle järele. Siis ma lihtsalt ronisin väga kõrge kapi otsa, et issi mind kätte ei saaks. Kapp asus

minu toas. Ma olin siis umbes 2 või 4 aastane“. Küsimusele, kus on kõige parem issi eest ennast

vastata, vastab laps: „Redeliga üles pööningule ja siis tõmmata redel ka üles pööningule ja siis issi

ei saa sinna tulla“ ning küsimusele, kas laps on sinna kunagi läinud vastab: „Ma pole seda

pööningut näinudki, aga seal saab tuld ka põlema panna.“ Küsimusele, kuidas laps kõrge kapi otsa

sai minna, vastab: „Kas tead kuidas ma läksin, panin kaks tooli üksteise otsa, sinna laua peale ja

siis hakkasin mööda riiulit ronima onju ja saingi lõpuks üles. Issi ütles mulle siis, et tule kapi otsast

alla. Siis ma lihtsalt jäingi ööseks magama sinna üles. Siis ma rohkem ei mäleta.“ Uurija küsib:

„Kas ma saan õieti aru, et kui sa dušši alt ära jooksid, siis sa olid märg ja paljas?“, mille peale laps

vastab: „Ma võtsin enda teki ka sinna üles. Ma olen sellest rääkinud ainult G-le ja sulle ja emmele.“

Teise episoodi kohta ehk pissu musitamise kohta täpsustava küsimuse peale ütleb laps: „Ma täpselt

ei mäleta, aga igal juhul ta on mu pisut musitanud.“ ning „See oli juba kaks aastat tagasi issi juures,

minu voodis.“ Ning küsimuse peale, mida laps sellest mäletab, vastab laps: „Ma ei mäletagi enam.“

Riigiprokurör nõustus vaidlustatud määruses esitatud hinnanguga, et laps on esitanud

ülekuulamisel selliseid väiteid, mida ta ei saa mäletada, või ei ole ise kogenud. Nii on ebausutavad

ka näiteks lapse väited selle kohta, et ta duši alt, ilmselt palja ja märjana, põgenes isa eest kapi otsa,

asetades kaks tooli üksteise otsa laua peale ning ronis mööda riiulit üles, võttes kaasa teki ning jäi

ööseks kapi otsa magama. See tekitab kahtluse ka lapse ülejäänud ütluste osas.

Kuivõrd kõnealused sündmused on toimunud ajal kui laps oli 2- või 4-aastane, st rohkem kui 1,5

aastat tagasi, siis on asjakohased ka viited varasematele kriminaalasjadele ja nende alustamata

jätmistele. Näiteks on võimalik arvestada, et X on 24.09.2019. a toimunud ülekuulamisel vastanud

eitavalt küsimusele, kas Y-issi on X-le midagi halba teinud, karjunud või valu tekitanud.

Riigiprokurör selgitas, et isegi, kui X avaldaks korduvülekuulamisel uurijale selliseid detaile, mida

varem pole avaldanud, oleks menetlejal alust seada nende ütluste usaldusväärsus kahtluse alla,

11(17)

kuivõrd tekitaks küsimusi nii see kui usaldusväärne on lapse mälu nii pika aja möödudes kui ka

see, kas ja kuivõrd on laps ütluste andmisel mõjutatud sellest, mida talle on konkreetse sündmuse

kohta räägitud või kuidas teda on ülekuulamiseks ette valmistatud. Tuleb arvestada sellega, et

lapsed on oma ealistest ja arengulistest eripäradest tulenevalt täiskasvanutega võrreldes oluliselt

rohkem mõjutatavad.

Samuti on varasemates kriminaalasjades võimalikku seksuaalset väärkohtlemist kontrollitud ning

selliseid kahtlusi ei ole õnnestunud kinnitada. Samas on ka näiteks vaidlustatud määruses viidatud

võimalusele, et C on teadlikult ja pahatahtlikult halvustanud lapse ees teist lapsevanemat, seades

enda huvid lapse omast kõrgemale, mistõttu tuleb kõikidesse asjaoludesse suhtuda äärmiselt

kriitiliselt.

Nii on ka kriminaalasja nr 18230101425 juurde kogutud 18.10.2018. a Lastemaja

juhtumikorralduse ümarlaua protokoll, millest nähtub, et 21.09.2018. a helistas C peaspetsialist

LT-le ning andis teada, et Y kasutab füüsilist vägivalda tütre X suhtes. LT teatas, et Lastemaja

tegeleb seksuaalselt väärkoheldud laste juhtumitega ja palus täpsustada, millised kahtlused on ning

kas on esinenud ka seksuaalset väärkohtlemist. C oli vastanud, et seksuaalset väärkohtlemist ei

olnud. 24.09.2018. a sai LT teada, et C pöördus politsei poole avaldusega, et Y on last seksuaalselt

väärkohelnud. LT-l jäi mulje, et nädalavahetusel tekkis C-l mõte, et Y on X seksuaalselt

väärkohelnud.

Samuti juhtis riigiprokurör tähelepanu, et kriminaalasjas nr 18230101425 on C edastanud

menetlejale 18 vestluse salvestist tema ja X vahel, kus C esitab X-le suunavaid küsimusi ning

korduvalt palub X rääkida, kuidas issi näitas ja/või pani X-le suhu oma „suure looma“. Selline

korduv küsimine ja antud teemal rääkimine võib riigiprokuröri hinnangul mõjutada lapse mälestusi

ning laps võib asuda arvama, et temalt oodatakse teatud küsimustele teatud vastuseid, millisel juhul

lapse antud ütlused võivad kalduda aina rohkem reaalsusest kõrvale.

Mida rohkem kordi peab laps mõnda sündmust meenutama, seda rohkem hakkavad tema mälupilti

mõjutama temalt küsitud küsimused ning see võib omakorda mälupilti moonutada. Näiteks võib

laps hakata oma mälupildis kahtlema ja vastata järgmisel korral samale küsimusele hoopis erinevalt

– seda eriti juhul, kui lapsele on esitatud suunavaid küsimusi. Samuti võib laps arvata, et kui tema

käest küsitakse uuesti samu küsimusi, siis järelikult ei vastanud ta eelmisel korral neile õigesti ning

seetõttu vastata järgmisel korral samadele küsimusele hoopis erinevalt.

Samuti tõi riigiprokurör välja, et lapsega tegelenud psühholoog HS ei ole tuvastanud X puhul

viiteid seksuaalsele väärkohtlemisele.

Eeltoodu alusel ja olemasolevaid materjale kogumis hinnates asus riigiprokurör seisukohale, et

esitatud asjaolude pinnalt ei teki piisavat kahtlust selles, justkui Y oleks oma tütart X seksuaalselt

väärkohelnud, mistõttu on kriminaalasi õigesti jäetud alustamata.

KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

6. Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat H. Indela,

kes palub Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a määrus tühistada ning kohustada Riigiprokuratuuri

kriminaalmenetluse alustamiseks.

Kaebaja selgitab, et Riigiprokuratuur vormistas 18.03.2022. a kaebuse rahuldamata jätmise

määruse, jäädes sisuliselt Põhja Ringkonnaprokuratuuriga samade seisukohtade juurde. Kaebuse

esitaja Riigiprokuratuuri määruses esitatuga ei nõustu ja on jätkuvalt seisukohal, et

Riigiprokuratuur on esitanud oma määruses vaid pealiskaudsed põhjendused kriminaalmenetluse

12(17)

alustamata jätmise toetuseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine määruses toodud motiividel

ei ole mingilgi moel olnud seaduslik ja põhjendatud. Kaebuses esitatud asjaolud annavad selge

aluse menetlusotsuse muutmiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Kaebuse esitaja

hinnangul on lubamatu ning ka kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega vastuolus selge

kuriteokoosseisu realiseerimise korral kriminaalmenetluse alustamata jätmine.

Uurimisasutuse ja prokuratuuri määrustes esitatud versioon on selges vastuolus kannatanu poolt

kogutud ja uurimisasutusele esitatud mitmete tõenditega, mis on kriminaalmenetluses korduvalt

tähelepanuta jäetud. Kannatanu on seisukohal, et mitmed olulised tõendid on uurimisasutuse poolt

kogumata, mistõttu ei ole menetluse alustamata jätmine põhjendamatu. Selline olukord ei ole

tervikuna aktsepteeritav ning kätkeb endas alaealise kannatanu õiguste jämedat rikkumist, iseäranis

olukorras, kus alaealine kannatanu on andnud ütlusi, kirjeldades tema vastu toime pandud

kuritegusid.

Kriminaalmenetluse algatamata jätmist ei õigusta kaebaja hinnangul ilmselgelt vääralt tuvastatud

asjaolu, et asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis viitaksid lapse isa poolt kuriteo

toimepanemisele. Kannatanu ei nõustu Riigiprokuröri hinnanguga, et kohtueelses menetluses on

teostatud kõik vajalikud ja võimalikud menetlustoimingud, kannatanu sellega ei nõustu.

Esiteks märgib kannatanu, et prokurör kirjeldab määruses peamiselt tõendeid, mis ei ole seotud

lapse 06.01.2022. a Lastemajas toimunud vestlusega. Prokurör on jätnud täielikult tähelepanuta ja

käsitlemata kõige värskemad, uurijale antud otsesed ütlused kannatanu poolt ilma lähemate

inimeste juuresolekuta. Näiteks 14.02.2022. a kaebuse p 2.4 „X rääkis R-le, mida issi on talle

teinud. X sõnul on varem issi talle öelnud, kui ta oli koos temaga dušši all, et X võtaks tal noku

endale suhu. See oli siis kui X oli 2 või 4 aastane ja see juhtus vannitoas, duši all. X oli koos issiga

duši all, aga ta ei tahtnud seal olla. Siis X lihtsalt jooksis duši alt välja. Issi jooksis talle järele. X

sõnul on ta sellest varem rääkinud ainult G-le ja emmele.“ annab väga selge aluse

kriminaalmenetluse alustamiseks ning tekkinud kahtluste kontrollimiseks. Ütlused on antud

Lastemajas lapse poolt uurijale – mistahes prokuröri viidatud võimalikku mõjutamist ei saanud

selles keskkonnas olla, kuna kedagi ei viibinud ülekuulamise juures.

Teiseks toob kaebaja välja, et uurija leiab, et KMS § 199 lg 1 p 5 viide on asjakohane, kuivõrd

10.09.2018. a-17.09.2018. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel toimunud sündmused

olid kriminaalasja 18230101525 uurimisesemeks. Kaebuse esitaja kirjeldas 14.02.2022. a kaebuse

ptk-s 2 väga põhjalikult, miks see viide ei ole asjakohane, kuid prokurör ei ole määruse tegemisel

neid asjaolusid käsitlenud.

Kolmandaks leiab prokurör 18.03.2022. a määruses, et kõnealused sündmused ei ole toimunud

lähiajal, tuginedes lapse ema ütlustele, milles ema kinnitas, et need episoodid ei toimunud „paar

päeva tagasi“. Kaebaja leiab, et uurijad ei ole mistahes viisil välja selgitanud, mis ajahetkest

üleüldse jutt käib. Paar päeva tagasi võib viidata ka asjaolule, et sündmused juhtusid näiteks kuu

aega tagasi – mis tahes uurimistoiminguid sündmuste reaalse toimumisaja tuvastamiseks tehtud ei

ole. Kaebuse esitaja selgitab täiendavalt, et prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt ca 2 aastat tagasi

lapse suhtes toimepandud teod ei vääri uurimist, ei ole põhjendatud, kuna KarS § 179 lg 1

täideviimisteo ning ka KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse on II astme kuriteod, mille

aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat. Selliste seisukohtade esitamisega soovib

prokuratuur justkui kehtestada seaduses sätestatust erinevad aegumistähtajad alaealiste suhtes

toimepandud seksuaalkuritegudele, mis ei ole mõistagi põhjendatud.

13(17)

Neljandaks selgitab kaebaja, et X on 06.01.2022. a uurijale avaldanud, et noku suhu võtmise

episood ja pissu musitamise episood leidsid aset ca 2 aastat tagasi ehk siis, kui ta oli 4-aastane.

Arvestades, et laps on sündinud XX.XX.XXXX. a, siis tähendab see seda, et laps on 06.01.2022.

a andnud ütlusi sündmuste kohta, mis on aset leidnud 2020. a. Prokuratuuri 04.02.2022. a määrusest

nähtuvalt on kriminaalmenetluse nr 18230101425 esemeks olevad sündmused leidnud aset

10.09.2018. a kuni 17.09.2018. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX

asuvas eramus, mil X oli 2,8-aastane. Eelnevast on selge, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri

04.02.2022. a ja Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a määruses esitatud seisukohad on põhjendamatud,

sest need ei riimu ka X poolt 06.01.2022. a uurijale kirjeldatud sündmuste ajaraamiga (2 aastat

tagasi, kui laps oli 4-aaastane ehk 2020. a).

Viiendaks toob kaebaja välja, et prokurör viitab, et kuivõrd laps on andnud osaliselt ütlusi, mis

tema hinnangul ei ole tema enda mälestused või kogemused, ei tugine mitte ühelegi reaalsele

tõendile. Prokurör on otsustanud, et kuriteo episoodidega mitte seonduvalt antud ütlused, mis

kellegi hinnangul ei ole lapse enda mälestused ja kogemused, annavad alust arvata, et kuritegu pole

toime pandud. Toimikus puuduvad mistahes tõendid selle kohta, kuidas nimetatud hinnang on

kujundatud ning millest tulenevalt prokurör on selle seisukoha võtnud. Episoodide toime panemise

hetke ei ole tuvastatud – juba see viitab, et tegelikkuses ei ole tuvastatud ka seda, kas laps saaks

või ei saaks neid sündmusi mäletada. Prokuratuuri oletused lapse mälu osas on samuti

põhjendamatud, kuna laps ise on 06.01.2022. a ütlusi andes tunnistanud, et ta mäletab kõike väga

hästi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ka neid lapse isa tegusid, mida laps ise on 06.01.2022. a

uurijale üles tunnistanud ning mis on aset leidnud ca 2 aastat tagasi, tuleb põhjalikult uurida, kuna

need vastavad KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS § 1432 lg 1 või KarS § 144

lg 1 kuriteokatse tunnustele.

Kuuendaks ei tugine kaebaja hinnangul prokurör määruses mistahes tõenditele, mis antud asjas

tähtsust omaks. Prokurör on valinud siseveendumusele tuginedes suuna, et lapse ema mõjutab last

(tõendamata), mistõttu ei ole mistahes lapse väljendatu tõene (tõendamata). Näiteks viitab prokurör

kellegi subjektiivsele arvamusele 2018. a toimunud sündmustest, väites, et laps ei ole võimeline

mäletama 2020. a sündmusi. Teisalt leiab prokurör, et kellegi mulje pinnalt lapse ema suhtes on

võimalik tuvastada, kas laps eraldi vestlusel uurijaga on usaldusväärne. Prokurör tugineb

võimalusele, et lapse ema on lapse isa suhtes pahatahtlik, kuid seejuures pole uurimisasutus läbi

viinud mistahes uurimistoiminuid, mis on seotud lapse isaga, sh lapse isa ei ole üle kuulatud.

Olukorras, kus laps selge sõnaga viitab vestluses uurijaga kahele seksuaalse väärkohtlemise

episoodile, võetakse seisukoht, et lapse isa ei ole vaja küsitleda ning lapse ema on pahatahtlik.

Kogu määruse sõnastus viitab prokuröri arvamusele asjade käigust, mitte ei tugineta tõenditele.

Prokurör määruses arvab, mõtleb, hindab, viitab võimalusele, kuid ei ole tõendanud, välja

selgitanud ega veendunud milleski. Prokuratuur on oma arvamuse kujundanud tulenevalt asjaolust,

et paralleelselt on käimas ka tsiviilkohtumenetlus lapse hooldusõiguse küsimuses, kuid selline

lähtekoht kriminaalmenetluses on lubamatu, iseäranis olukorras, kus laps on ise uurijale kõrvaliste

isikute juuresolekuta tunnistanud üles vähemalt 2 seksuaalse väärkohtlemise episoodi.

Kokkuvõtlikult on kannatanu jätkuvalt seisukohal, et asjas on piisavalt tõendeid kahtlustamaks, et

Y on lapse suhtes toime pannud KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS § 1432 lg 1

või KarS § 144 lg 1 kuriteokatse. Niivõrd tõsiseid kuriteokahtlusi tuleb kontrollida, iseäranis

alaealise kannatanu korral. Seega on kriminaalmenetluse alustamata jätmine, tulenevalt asjaolust,

et olemasolevate materjalide pinnalt ei teki piisavat kahtlust selles, et kuritegu on toime pandud,

täielikult põhjendamatu ja motiveerimata, seda liiatigi olukorras, kus paljud kogumist võimaldavad

14(17)

tõendid on uurimisasutuse poolt tegelikkuses kogumata (sh on Y jäetud üle kuulamata).

Uurimisasutus on oma uurimisversiooni (aga ka kriminaalmenetluse alustama jätmise) üles

ehitanud peamiselt just alaealise kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele, suutmata täpsemini

selgitada, milles ütluste ebausaldusväärsus seisneb. Prokuratuur on suhtunud põhjendamatult

alaealise kannatanu ütlustesse eelarvamustega, tõlgendades alaealise ütlusi tema kahjuks, kuigi

kannatanu ütlustest nähtuvalt puudub selleks mistahes alus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse kui ka teised

käesoleva asja materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a

määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu

hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega kõiki

tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub

kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.

8. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad valdavas osas

varasemates kaebustes esitatud väidetega, milliseid asjaolusid on aga menetlejad otsustuste

tegemisel juba arvesse võtnud ja nendele tuginevalt oma seisukohad esitanud. Mingeid uusi sisulisi

asjaolusid, mida eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse

tegemisel arvesse võetud või mis annaks aluse eelnevate menetlejate seisukohtade

ümberhindamiseks, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses tegelikult välja toodud.

Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata

jätmise kohta ega pea vajalikuks üle korrata asjaolusid selle kohta, miks antud juhul pole võimalik

sedastada esitatud kaebustes kuriteotunnuste esinemist. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli

ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. Seejuures on riigiprokurör ning ka eelnevad

menetlejad igakülgselt ja ammendavalt oma seisukohti põhjendanud. Kuigi kaebaja ei nõustu

menetleja põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda see iseenesest seda, et menetleja on jõudnud

kuriteotunnuste puudumise osas ebaõigele järeldusele. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka

Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et asjaolude kohaselt ei esine piisavalt andmeid, et Y oleks

enda tütart X seksuaalselt väärkohelnud, mistõttu puudub käesoleval juhul kriminaalmenetluse

alus.

9. Analüüsides lähemalt kaebaja poolt esitatud argumente, siis toob kaebaja esmalt välja, et

riigiprokurör ei käsitlenud enda määruses X poolt 06.01.2022. a antud selgitusi. Nimetatud väide

ei vasta tõele, kuivõrd Riigiprokuratuuri 18.03.2022. a määrusest nähtub erinevate lõikude

väljatoomine 06.01.2022. a vestlusest menetleja J. Keltiga ning nende pinnalt seisukoha

kujundamine, et X väited on ebausutavad ning sellised, mida laps pole kogenud.

Kaebaja juhib tähelepanu eelkõige vestluse sellele osale, kus X selgitab, et tema sõnul on varem

issi talle öelnud, kui ta oli koos temaga dušši all, et X võtaks tal noku endale suhu. See oli siis kui

X oli 2- või 4- aastane ja see juhtus vannitoas, duši all. X oli koos issiga duši all, aga ta ei tahtnud

seal olla. Siis X lihtsalt jooksis duši alt välja. Issi jooksis talle järele. X sõnul on ta sellest varem

rääkinud ainult G-le ja emmele.

Samast vestlusest nähtub mh kohtule aga ka see, et laps ronis väidetavalt isa eest ära põgenedes

kõrge kapi otsa, olles pannud eelnevalt kaks tooli üksteise peale lauale, ning seeläbi mööda riiulit

jõudis ta enda sõnul kapi otsa. Lisaks toob X välja, et kõige parem on ennast peita isa eest

pööningul, teades, et seal saab tuld põlema panna, kuid olemata kunagi seda pööningut üldse

näinud. Teise episoodi kohta ehk pissu musitamise kohta täpsustava küsimuse peale ütleb seejuures

15(17)

X, et ta täpselt ei mäleta, aga igal juhul on ta [Y] X pisut musitanud. X lisab, et see oli juba kaks

aastat tagasi issi juures, tema voodis. Küsimuse peale, mida laps sellest mäletab, vastab X, et ta ei

mäletagi enam.

Ringkonnakohtu hinnangul on eelmises kahes lõigus toodud X väited ebausutavad ning kujutavad

olukordi, mille osas pole välistatud, et laps pole ise neid kogenud. X toob välja, et põgenes isa eest

kapi otsa. Viis, kuidas laps enda sõnul kapi otsa ronis 2-või 4-aastaselt, on kohtu hinnangul sellises

eas lapsele füüsiliselt võimatu. Niisamuti on ebausutavad X väited selle kohta, et isa oleks tema

pissut musitanud. Nimelt on siinkohal oluline arvestada kummagi episoodi osas, nagu seda tegi ka

riigiprokurör, et X andis selgitusi sündmuste kohta, mis leidsid aset, mil ta oli 2-või 4-aastane.

Seejuures on varasemalt jäetud alustamata ja lõpetatud erinevaid kriminaalasju seoses X väidetavas

seksuaalses väärkohtlemises Y poolt.

24.09.2018. a alustati kriminaalmenetlus nr 18230101425 KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel X

võimalikus seksuaalses väärkohtlemises. Menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu 19.12.2018. a. Menetluse raames edastas lapse ema C uurijale 18 salvestatud vestlust X-ga,

mille osas leidis menetleja, et need olid suunavad ja ühekülgselt lapse isa Y laimavad, olles ka last

kahjustavad ning taunitavad. Teiseks on oluline märkida, et 12.08.2021. a jäeti kriminaalmenetlus

nr 21230100775 alustamata, kuivõrd puudusid andmed, et Y poolt oleks toime pandud KarS § 1411

lg 2 p 1 või mõni muu KarS eriosas toodud kuritegu. Märkimisväärne on seejuures 04.08.2021.a

Sotsiaalkindlustusameti koostatud „Teenuseosutaja kokkuvõte kohtumisest lapsega“ dokumendist

nähtuv, et psühholoog HS on X-ga kohtunud korduvalt ajavahemikul 15.10.2018. a - 16.07.2019.

a ja sedastati, et võimalik lapse seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel

tõendamist leidnud.

Eelnevat arvestades peab kohus ebausutavaks X väiteid, mis viitaksid tema seksuaalsele

väärkohtlemisele Y poolt. X rääkis 06.01.2022. a sündmustest, mis leidsid aset väidetavalt 2 või 4

aastat tagasi. Nagu eelnevalt välja toodud, siis antud ajavahemikul ei leidnud tõendamist erinevate

kriminaalmenetluste raames ega ka psühholoogiga kohtumiste teel, et X oleks seksuaalselt

väärkoheldud. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud riigiprokuratuuri seisukoht, et X pole

esitanud seletusi uute seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas.

10. Ka nõustub ringkonnakohus menetlejate seisukohtadega, et antud juhul on tõenäoline, et

kuivõrd X on erinevate kriminaalmenetluste raames menetlejate ning psühholoogidega kohtudes

esitanud korduvalt selgitusi varasemalt toimunu osas, siis läheb lapsel aja jooksul järjest

keerulisemaks eristada enda mälupilti ja selle moonutusi. Kohtu hinnangul võis X mälupilti kõige

enam kujundada C-ga peetud 18 vestlust, mis olid läbivalt suunavad ja ühekülgselt lapse isa

laimavad ja halvustavad. Oluline on arvestada, et toona oli laps ligikaudu kolme aastane. Kuivõrd

just väikelapsed on vägagi mõjutatavad sellest, mida nad väliskeskkonnast vastu võtavad, siis pole

ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et X mäletab üksikasjalikult just väidetavaid sündmusi, mille

osas ta on arvukal hulgal kordadel vestelnud C, menetlejate ja psühholoogidega, sest neid

väidetavaid sündmusi on ta pidanud pidevalt meenutama. Kaebaja väide, et X ütlused ei saanud

olla mõjutatud kellestki teisest, kuivõrd kedagi peale menetleja ei viibinud 06.01.2022. a toimunud

vestluse juures, ei ole eelnevast lähtuvalt seetõttu ka asjakohane.

11. Erinevalt kaebajast leiab sarnaselt ringkonna- ja riigiprokurörile ka ringkonnakohus, et

asjakohane on viide KrMS § 199 lg 1 p-le 5. Seda seetõttu, et kriminaalmenetlus nr 18230101425

lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 19.12.2018. a ning ka kriminaalmenetlus nr

21230100775 jäeti alustamata 12.08.2021. a. Kummagi kriminaalmenetluse puhul ei tekkinud

16(17)

piisavat kahtlust, et Y oleks last seksuaalselt väärkohelnud. Kuivõrd X selgitused 06.01.2022. a

käsitlevad väidetavalt aset leidnud sündmusi, mille osas ei tekkinud varasemalt piisavat kahtlust

nende tegeliku toimumise osas ning X pole esitanud asjaolusid hilisemalt toimunud seksuaalse

väärkohtlemise osas, nagu nähtub ka teistest kogutud selgitustest, siis oleks kriminaalmenetluse

alustamine antud juhul selges vastuolus topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga KrMS § 199 lg

1 p 5 mõttes.

12. Kaebaja seisukoht, et kuivõrd kriminaalmenetluses nr 18230101425 ei avaldanud X andmeid

seksuaalse väärkohtlemise osas, mistõttu ei uuritud tolles kriminaalasjas väidetavalt toimunut

piisavalt, arvestades et X 06.01.2022. a toimunud vestluses antud sündmustest rääkis, pole

asjakohane. Ringkonnakohus ei saa tagantjärgi hinnata kaalutlusi, miks kriminaalmenetlus nr

18230101425 lõpetati. Kaebaja esitas asjaolude kohaselt kaebuse Riigiprokuratuurile, mis jäeti

rahuldamata. Toonane Riigiprokuratuuri määrus on jõustunud.

13. Kaebaja asub kaebuses ka seisukohale, et põhjendamatult on jäetud läbi viimata

uurimistoimingud Y-ga, sh pole teda üle kuulatud. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuivõrd

käesoleval juhul pole kriminaalmenetlust alustatud, ei ole ka olnud võimalik KrMS-i mõttes isikut

üle kuulata – KrMS § 193 lg 1 ja § 63 mõttes on isiku ülekuulamine võimalik vaid

kriminaalmenetluse alustamise järgselt tõendamaks kriminaalmenetluse asjaolusid. Y-lt oleks

saanud küsida seega vaid selgitusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul polnud ka nende küsimine

põhjendatud.

Nimelt eelnevast nähtuvalt on X kirjeldanud väidetavalt aset leidnud sündmusi ajast, mil ta oli 2

või 4 aastane. Kriminaalmenetluse nr 18230101425 lõpetamisel märkis menetleja, et alates 2018

märtsist - 17.09.2018. a olid erinevate omavalitsuste spetsialistid antud perega suhelnud, sh ka

lapse isaga. Ka nähtub kriminaalmenetluse nr 21230100775 alustamata jätmise asjaoludest, et Y

andis selgitused, et ta on täheldanud lapse poolt imelikku käitumist, sh et laps on avaldanud soovi

tema kubemepiirkonda musitada ja keelega musitanud suule nii teda, kui ema. Y avaldas ka, et

tema arvates ema manipuleerib lapsega, rääkides lapsele isast halvustavaid, väljamõeldud lugusid,

et last isa vastu meelestada. Seega on Y-lt juba varasemalt saadud selgitusi väidetavalt aset leidnud

sündmuste kohta. Kuivõrd antud selgitused ei andnud piisavat kahtlust kriminaalmenetluste

toimetamiseks ning laps pole 06.01.2022. a antud vestluses hilisemaid sündmuseid kirjeldanud,

polnud ka põhjendatud praegusel juhul Y-lt selgitusi küsida.

14. Seoses kaebaja vastuväitega ema C pahatahtlikkuse osas ning etteheidetele menetlejate

tegevusele, selgitab ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-56-05 p-s 7

selgitanud, et kriminaalmenetlust tuleb alustada alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku

analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt. Ringkonnakohtu hinnangul on menetlejad põhjalikult

analüüsinud, miks kriminaalmenetluse alustamine pole antud juhul põhjendatud. Enne menetluse

alustamist ei saa olla erinevalt kaebaja arvamusele peaaegu tõsikindlat teadmist selles, et

kriminaalmenetluse alustamine on põhjendamatu. Kuivõrd tõendeid, mille kogumine eeldab

kriminaalmenetluse alustamist, ei saa kasutada menetluse alustamise otsustamisel, tuleb seisukoht

kujundada teiste informatsiooniallikate, sh nagu ka käesoleval juhul, varasemate asjassepuutuvate

isikutega seoses toimetatud kriminaalmenetluste pinnalt.

Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et nõustub ringkonna- ja riigiprokuröriga, et

varasemate kriminaalmenetluste lõpetamiste ja alustamata jätmiste pinnalt esineb arvestatav

tõenäosus, et lapse ema C võib olla püüdnud teadlikult ja tahtlikult näidata Y negatiivses valguses,

saamaks võimalikke eeliseid lapsega seonduvas hooldusõiguse küsimuses. Sellele viitavad

17(17)

ringkonnakohtu hinnangul kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames C poolt menetlejale

esitatud isa halvustavad ja suunavad küsimused X-le seoses väidetava seksuaalse väärkohtlemisega

lapse isa poolt. Samuti viitavad sellele kriminaalmenetluse nr 21230100775 alustamata jätmise

eelselt Y-lt saadud selgitused, milles lapse isa avaldab kahtlusi, et C võib olla kallutanud X esitama

tema kohta negatiivset ja halvustavat informatsiooni. Mainimist väärib ka asjaolu, et kriminaalasja

nr 18230101425 raames selgitas LT, et C-l võis tekkida nädalavahetuse jooksul mõte esitada ka

teave, et Y on X seksuaalselt väärkohelnud, olles LT-lt kuulnud võimalusest, et saab anda teada ka

X seksuaalsest väärkohtlemisest, lisaks füüsilisele väärkohtlemisele. Oluline on ka märkida, et X-

ga aastate jooksul, sh ka 2021. a korduvalt kohtunud psühholoog HS on selgitanud, et X pole temale

avaldanud andmeid seksuaalse väärkohtlemise kohta. Väheoluline pole ka fakt, et C on keeldunud

kohtumääruse täitmisest, mis puudutas X üleandmist lapse isale vastavalt ettenähtud korrale.

15. Kõigi varasemalt esitatud asjaolude pinnalt asub ringkonnakohus seisukohale, et

kriminaalmenetlus on jäetud selle aluse puudumise tõttu põhjendatult alustamata. X on andnud

06.01.2022. a toimunud vestluses selgitusi väidetavate sündmuste kohta minevikust, millede osas

lõpetati ja jäeti alustamata kriminaalmenetlused. Ühegi uue võimaliku seksuaalse väärkohtlemise

episoodi osas pole X selgitusi andnud. Seetõttu puudub alus kohustada Riigiprokuratuuri

kriminaalmenetluse alustamiseks.

16. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas

seadusega, mistõttu puuduvad alused Riigiprokuratuuri seadusliku otsustuse tühistamiseks.

Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus

Riigiprokuratuuri 18.03.2022.a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/