2-21-6577/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.05.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-6577

Tsiviilasi

X hagi Y vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y 28.12.2021 apellatsioonkaebus, hind 632,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Vladimir Makarov

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.11.2021 otsus osas, millega maakohus mõistis Y-lt X

kasuks välja elatise 213,44 eurot (kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101

alusel arvutatud summa) ületavas osas alates 01.01.2022 kuni X täisealiseks

saamiseni, s.o kuni 18.12.2036 ja jätta selles osas hagi rahuldamata. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista Y-lt perioodil 27.04.2021-30.11.2021 sissenõutavaks muutunud

elatis (sh 2021 detsembrikuu eest tasumisele kuuluv elatis) 1 447,32 eurot X

kasuks.

2.3. Välja mõista Y-lt perioodil 01.01.2022-30.04.2022 sissenõutavaks muutunud

elatis 865,96 eurot X kasuks.

2.4. Kohustada Y tasuma X ülalpidamiseks alates 01.05.2022 kuni 18.12.2036 elatist

225,64 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 alusel

arvutatud summa (elatise summa indekseeritakse iga aasta vastavalt

perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4).

2.5. Käesoleva otsuse resolutsiooni punktis 2.4. väljamõistetud igakuine elatis tuleb

tasuda iga kuu eest ette hiljemalt iga eelneva kuu 20. kuupäevaks C kontole

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „elatis lapsele“.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/laps) esitas 26.04.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja/isa) vastu elatise

saamiseks (hagi täpsustatud 07.07., 28.07., 04.11.2021). Hageja palus, et kohus mõistaks

kostjalt tema kasuks välja igakuise elatise alates hagi esitamisest 292 eurot, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, kuni hageja

täisealiseks saamiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja vanemad lahus alates 2021 märtsist. Hageja elas koos

emaga ja kostja ei osalenud lapse ülalpidamises piisavalt. Hageja ja tema emaga elas ka ema

teine laps. Ema teisele lapsele andis ülalpidamist tema isa vajalikus määras.

Hageja igakuised vajadused 2021 juuli seisuga olid järgmised: elukoht 40 eurot, toit 150 eurot,

transport 70 eurot, tervis 20 eurot, hügieen 40 eurot, lasteaed 0 eurot, riided/jalanõud 40 eurot,

raamatut mänguasjad 40 eurot, meelelahutus 40 eurot. Kokku 440 eurot. Hageja igakuised

vajadused alates 2021 septembrist olid järgmised: elukoht 40 eurot, toit 250 eurot, transport 70

eurot, tervis 40 eurot, hügieen 40 eurot, lasteaed 50 eurot, riided/jalanõud 60 eurot, raamatut

mänguasjad 50 eurot, meelelahutus 60 eurot. Kokku 660 eurot.

Hageja ema selgitas, et ta tasub elukoha eest 90 eurot kuus, so muutumatu kohatasu

sotsiaalmajutusüksuses, mis ei sõltunud kommunaalkulude tarbimisest. Täiendavalt tuli tasuda

pesu pesemise eest. Hagejale langev osa oli septembrist 40 eurot kuus (90:3+pesu 10 eurot).

Transpordikulu alates septembrist ei vähenenud, sest hagejal ilmnes terviseprobleem, mistõttu

tuli käia arstide juures, sh sõita Tartusse. Lasteaia kohatasu oli 100 eurot kuus, kuid hageja oli

selle tasumisest vabastatud. Lasteaias käimisega tekkisid seonduvad täiendavad kulud (nt

õppekäigud teatrisse või näitusele), mis olid kokku hinnanguliselt 50 eurot kuus.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi ei kuulnud täies ulatuses rahuldamisele. Menetluskulud tuli

jätta poolte endi kanda.

Hageja vajadused olid üle paisutatud ning need olid osaliselt kaetud lapsetoetusega. Hageja

märgitud kulutused ei vastanud lapse tegelikele vajadustele. RAKE uuringu järgi ei ületanud

ühe lapse ülalpidamiskulu 274 eurot kuus. Kostja tasus hagejale regulaarselt elatist 100 eurot

kuus. Kostja oli ostnud ka riideid, mänguasju ja toitu. Hageja viibis kostja juures umbes 10

päeva kuus ja sel ajal täitis kostja ülalpidamiskohustust vahetult. Kostja oli oma kohustusi

hageja ees nõuetekohaselt täitnud.

Kostja sissetulek ei võimaldanud tal maksta üle 180 euro kuus. Kostja töötas ehitajana, tema

sissetulek oli 1 400,70 eurot ja kulud 1 246,42 eurot kuus. Sissetulekut ei saanud suurendada,

sest kostjal oli põhiharidus, tal ei olnud elukutset, ta ei rääkinud eesti ega inglise keelt.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodil

27.04.2021-30.11.2021 sissenõutavaks muutunud elatise 1 447,32 eurot (sh 2021 detsembrikuu

eest tasumisele kuuluv elatis) ning igakuise elatise 250,33 eurot alates 01.12.2021 kuni hageja

täisealiseks saamiseni, s.o kuni 18.12.2036. Kohus määras tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 445 lg 1 alusel, et igakuine elatis tuleb tasuda iga kuu eest ette hiljemalt iga eelneva

kuu 20. kuupäevaks hageja ema kontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Kostja oli hageja isa, mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist perekonnaseaduse

(PKS) § 96 lg 1, § 97 p 1, § 99 lg 1, § 100 lg-te 1, 2, 4, § 101 lg 1, § 102 lg-te 1 ja 2, § 105 lg 3

alusel. Ülalpidamise ulatus määrati kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist

lähtudes. Kohus leidis, et hageja veenvalt põhistas oma kulusid alates 2021 septembrist

ulatuses, mis vastas seaduses sätestatud miinimummäärale jaotusega järgnevalt: elukoht 40

eurot, toit 250 eurot, transport 70 eurot, tervis 40 eurot, hügieen 40 eurot, lasteaed 0 eurot,

riided/jalanõud 60 eurot, raamatud/mänguasjad 50 eurot, meelelahutus 35 eurot. Kokku 585

eurot.

Hageja selgitus polnud veenev selle kohta, et igakuiselt kulus seoses lasteaias käimisega

täiendavalt 50 eurot seoses õppekäikudega. Väidetav kulu ulatus polnud eluliselt usutav ning

võimalikud täiendavad kulud seoses õppekäikudega tuli lugeda hõlmatuks jaotisega

„meelelahutus“. Võttes arvesse, et raamatute/mänguasjade eest oli kulu arvestatud eraldi, ei

ületanud põhjendatud kulu muule meelelahutusele ühes kuus 35 eurot. Lapse esmavajaduste

hulka kuulusid mh tavapärased sotsiaalsed vajadused, nt sõprade sünnipäevadel osalemine või

vahel kinos või kohvikus käimine. Seega ei saanud selline kulu olla täiesti põhjendamatu. Lapse

toidukulu ja transpordikulu polnud üle paisutatud. Hageja oli kasvueas laps, kes vajas

kasvamiseks ja arenemiseks mitmekülgset ja toitaineterikast toitu. Kostja viidatud uuring

kajastas üldiseid statistilisi andmeid perioodil 2010-2012, mitte hageja vajadusi käesoleval ajal.

Hagejal polnud kohustust teha kulutusi toidule ja transpordile arvestusega, et isa

ülalpidamiskohustus oleks võimalikult väike, vaid lähtuvalt oma tegelikest vajadustest. Auto

kasutamine oli tavapärane transpordiviis ja ei saanud heita ette ühistranspordi mittekasutamist.

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulus eelduslikult kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses

polnud vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtus tõendada.

Kostja tõi välja, et ta annab pojale ülalpidamist vahetult ajal, kui poeg viibib temaga koos.

Kohus tuvastas, et lapsevanemad olid 29.06.2021 tsiviilasjas 2-21-5886 leppinud kokku lapsega

järgmises suhtlemiskorras:

− 21.06-juuli 2021 (k.a) - viibib laps paarisnädala laupäeva hommikust kuni pühapäeva

õhtuni isaga ja paaritu nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi;

− august 2021 – viibib laps paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni isaga ja paaritu

nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi;

− alates septembrist 2021 – viibib laps paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni isa

juures ja paaritu nädala kolmapäeva õhtust neljapäeva hommikuni.

Suhtluskorra kohaselt viibis laps isa juures kokku 5 päeva kuus (arvestusega 4 täispäeva ja 2

poolikut päeva). Kohus leidis, et sellise korralduse juures langes lapse eest vahetu hoolitsemise

põhiraskus emale. Seetõttu polnud lapsel vahelduvat elukohta. Hageja elukoht oli ema juures.

Kui hageja viibis kostja juures, siis kandis vahetuid kulusid koos söögiga kostja. Selles ulatuses

sai lugeda ülalpidamist antuks vahetult 41,67 euro ulatuses kuus alates septembrist 2021

(250:30x5) ning juulis ja augustis 25 euro ulatuses (150 : 30 x 5). Hagis märgitud kulud

eluasemele tekivad sõltumata sellest, mitu päeva kuus hageja kummagi vanema juures viibib,

kohatasu ei sõltunud kommunaalteenuste tarbimisest. Vanematel oli erimeelsusi, milliseid

riideid, jalanõusid ja mänguasju tuli hagejale osta. Kuna kostja lapse emaga (kui lapse eest

vahetult hoolitseva lapsevanemaga) selliste asjade soetamises kokku ei leppinud, siis ei saanud

ülalpidamiskohustust lugeda vahetult täidetuks seoses vajalike asjade soetamisega.

Kostja polnud välja toonud täiendavaid asjaolusid, mis võiksid olla mõjuvaks põhjuseks

põhjendamaks elatise väljamõistmist täiendavalt alla seadusjärgse määra. Kostja oli tööealine

ja täieliku töövõimega, teisi ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Vähene keeleoskus ja eriala

puudumine polnud piisava sissetuleku hankimisel objektiivseteks takistusteks. Vanemal oli

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu

siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Vanem ei

vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Isa

igakuine sissetulek oli umbes 1 400 eurot. See oli piisav ülalpidamise andmiseks. Olukorras,

kus mõjuv põhjus elatise vähendamiseks puudus, ei omanud kostja igakuised kulutused

tähendust. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei andnud alust elatist

automaatselt alla miinimummäära vähendada. Seetõttu ei omanud tähendust, et peretoetus 60

eurot kuus laekus emale. Vanemate majanduslik võimekus oli võrdne.

Kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni

järgmiselt: 27.04-30.04.21 (4 päeva) - 13,33eurot (100:30x4, pool hageja vajadustest oli

29,33 eurot (220:30x4)), mai – 100 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), juuni – 150 eurot

(pool hageja vajadustest 220 eurot), juuli – 175 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot),

august – 25 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), september – 41,67 eurot (pool hageja

vajadustest 292 eurot), oktoober – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot), november –

41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot). Kokku olid lapse vajadused 1 785,33 eurot ja

kostja andis ülalpidamist 588,34 euro ulatuses.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi eest alates hagi esitamisest kuni

kohtuotsuse tegemiseni 1 447,32 eurot (1785,33-588,34+292-41,67) ning igakuise elatise

250,33 eurot (292-41,67) alates 01.12.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks elatis

180 eurot ületavas osas ja osas, millega mõisteti perioodi eest 27.04.2021 – 30.11.2021

ühekordse maksena 1 447,32 eurot, Kostja palus teha uus otsus, millega välja mõista perioodil

27.04.2021 – 30.11.2021 sissenõutavaks muutunud elatis arvestusega, et kostja peab igakuiselt

maksma elatist 180 eurot kuus ning tasaarvestada kostja poolt perioodi 27.04.2021 –

30.11.2021 jooksul makstud elatisraha. Alternatiivselt palus kostja tühistada otsus täies ulatuses

ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda.

Kohus ei võtnud põhjendatud seisukohta poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

suhtes ning jättis põhjenduseta kõrvale kostja esitatud väited ja tõendid. Samuti ei hinnanud

kohus kõiki tõendeid vastastikuses seoses ja motiveeritult. Hageja ema muutis kogu menetluse

ajal lapse kulutuste suurusi. Ühelt poolt vähendas ema osa kuludest ja tõstis teise osas kuludest,

et viia summa vastavusse miinimumelatise suurusega. Kostjale jäi arusaamatuks, miks

suurenesid lapse toidukulud kolmandiku võrra, kui alates septembrist hakkas poeg käima

lasteaias (viis korda nädalas) ja viibima rohkem isa juures. Arvestades hageja muutunud

igapäevast elurütmi, tuli hageja toidukulusid vähendada. Arvestades, et lasteaed, toidupoed jne

asusid maja kõrval, oleks pidanud ema lahti kirjutama, kui sageli ta kasutas autot, km arvu,

vajalike kulude põhjendust, ühistranspordi kasutamise ebasobivuse kohta jne. Vastasel juhul

sai eeldada, et ema kasutas autot suuremal määral enda mugavuse ja vajaduse pärast. Kostja ei

mõistnud, kuidas kohus leidis, et hageja oli veenvalt põhistanud oma kulusid alates septembrist

ja otsustas, et need olid mõistlikud. Hagi asjaolude kohaselt kulus hagejal raamatutele/

mänguasjade 50 eurot ja meelelahutusele 35 eurot. Kohus märkis, et polnud veenev, et hageja

kulutas lasteaias käimisega täiendavalt 50 eurot. Samas pidas kohus usutavaks kulutusi

raamatute ostmiseks ja meelelahutuseks.

Hageja ema avaldas, et tema panus seisnes lapse kasvatamises. Eeltoodu tähendas, et lapse ema

ei investeerinud hagejasse raha, kuna ta leidis, et tema panuseks oli lapse kasvatamine.

Tegelikult kulus lapse ülalpidamisele 240 eurot kuus, millest 180 eurot maksis isa ja 60 eurot

oli kaetud lapsetoetusega. Ema toodud andmed lapse igakuiste kulude kohta olid fiktiivsed ega

vastanud lapse tegelikele kuludele. Lapse tegelikud vajadused oli väiksemad, kui väitis ema.

Ema kinnitas, et ta peab poega ulaval isa rahaga. Kohus jättis selle asjaolu arvesse võtmata.

Vanemad pidi ülalpidamiskohustust täitma võrdses osas. Praegu pidas hagejat rahaliselt üleval

vaid kostja. Kohus oleks pidanud arvestama ka lapsetoetusega. Kostja tugines maakohtus, et

hageja vajadused olid osaliselt kaetud riikliku toetusega. Selles osas tuli elatist vähendada.

Kostja ei nõustunud kohtu arvestusega, et hageja viibis kostja juures 5 päeva kuus. Laps viibis

alates septembrist 2021 6 päeva kuus isa juures. Samuti jäi kaebajale arusaamatuks, et kui laps

elas isaga, siis mis põhjusel arvestas kohus ema esitatud toidukuluga – ema märkis summad

suvaliselt. Kohus ei arvestanud, et ajal, mil laps oli isa juures, kandis isa lisaks toidukulule ka

lisakulusid (nt elekter, vesi, kütus - kostja elas Lasnamäel aga hageja Männikul ning kostja ise

võttis lapse kodunt ja viis koju tagasi). Hagejal oli õigus nõuda vanemalt elatist vaid osas, mille

eest see vanem vastutas. Kohus tuvastas, et kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. See tähendas, et maakohus arvestas aprillist augustini

igakuiseks kuluks 440 eurot. Samas ei võtnud kohus arvesse, et laps oli isaga 21.06-30.08.2021

paarisnädala laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni ja paaritu nädala kolmapäeva 3 tundi

õhtul. Augustis oli hageja kostjaga paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni ning paaritu

nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi. See tähendas, et kostja pidas üleval nendel päevadel last

täielikult.

Kostja leidis, et hageja igakuised kulud moodustasid kokku 345 eurot: elukoht 40 eurot, toit

150 eurot, transport 30 eurot, tervis 20 eurot, hügieen 20 eurot, lasteaed 0 eurot, riided/jalanõud

40 eurot, raamatud/mänguasjad 30 eurot, meelelahutus 15 eurot.

Alates 01.01.2022 polnud elatise suurus enam seotud miinimumpalgaga. Uue seaduse

redaktsiooni kohaselt pidi kostja tasuma hagejale elatist järgmises ulatuses: Baaselatis

200 eurot, millele lisandus 43,44 eurot (3% eelmise aasta Eesti keskmisest brutopalgast) ja

millest kuulus maha arvestamisele pool lapsetoetusest (30 eurot). Kuna hageja viibis kostja

juures keskmiselt 6 päeva kuus (6 päeva x 7 eurot = 42 eurot), siis oli põhjendatud elatis

171,44 eurot (213,44-42). Kostja oli nõus tasuma elatist iga kuu 180 eurot.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks, kuid osaliselt

tuleb vaidlustatud lahendit muuta seoses alates 01.01.2022 muutunud õigusliku olukorraga.

Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus alates 01.01.2022 väljamõistetava elatise suurust,

mis

tähendab,

et

kostja

apellatsioonkaebus

kuulub

rahuldamisele

osaliselt

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist

180 eurot kuus. Hageja ei ole samuti otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele

vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 180 eurot kuus. Selles osas on

maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele

kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme

kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi

esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale

hageja esitatud väited ja tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt

menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige

otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita,

et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Hageja nõudis elatist alates hagi esitamisest (26.04.2021) 292 eurot, kuid mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Hageja tugines, et 2021 juuli seisuga olid tema igakuised kulud 440 eurot ja alates

2021 septembrist olid kulud 660 eurot.

Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 nägi ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmise

eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete

vahendite tagamine. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on

ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest

ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11,

p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Lapse vajaduste

rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu

22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

165-13, p 15).

Asjaolu, et hageja oli menetluse ajal hagi aluseks olevaid asjaolusid ja kulude suurust mitmeid

kordi täpsustanud, ei muuda õigusliku olukorda ega lükka ümber eelviidatud Riigikohtu

seisukohti. Samuti ei takistanud see maakohtul hagi lahendamist. Kostja seisukoht, et vaid tema

üksi peab hagejat rahaliselt üleval, on paljasõnaline. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid

või tõendeid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada, et vaid kostja peab hagejat rahaliselt üleval

ning ema ei kuluta lapse peale enda sissetulekut. Maakohus lähtus elatise väljamõistmisel

õigesti, et hageja ei pea miinimummääras nõuet tõendama.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et hageja igakuised vajalikud kulud moodustasid kokku

345 eurot. Kostjal oli võimalik tõendada, et tal esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla

miinimummäära. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (Riigikohtu

07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p-d 12 ja 14). Ringkonnakohus saab maakohtu

diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik

vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse

üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda

võimaldavad (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Erandina saab

väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad

asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks võib nt olla (1)

vanema töövõimetus või (2) olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, (3) lapse väiksemad

vajadused või nende katmine muul viisil, samuti (4) vanema halb varaline seisund. Toodud

loetelu pole lõplik, aga väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab

olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse

hindamisel arvestab kohus esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada

elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse

igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p d 26–30, ja 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-35-16 p 20).

Praegusel juhul nähtub, et kostja ei tõendanud oma vastuväiteid elatise vähendamiseks seoses

asjaoluga, et hageja igakuised kulutused on väiksemad. Pelgalt etteheidete tegemine maakohtu

põhjendustele ning kohtu järeldustega mittenõustumine ei anna alust asuda seisukohale, et

hageja igakuised kulud oleksid alla miinimumi ja esineks alus elatise vähendamiseks. Samuti

ei saa kostja vastuväidete alusel arvata, et hoopis hageja oleks pidanud põhjendama, et ta

vajadused vastavad miinimumile. Ka tõendamiskoormis polnud kostjalt hagejale üle läinud.

Kostja ülesanne oli tõendada elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu

järeldused olid nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohtul puudub alus sekkuda maakohtu

otsustusse.

Lisaks selgitab ringkonnakohus, et mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi

miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on

kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või

lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve.

Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st

riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega

(nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d

28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et

elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see

selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata

nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).

Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud

tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema

ülalpidamiskohustust. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et asjaolu, et toetus 60 eurot

laekub emale, ei ole praegusel juhul elatise vähendamise aluseks.

Kostja hinnangul tuvastas maakohus ebaõigesti, et laps viibib isaga 5 päeva kuus, sest tegelikult

viibis laps isaga 6 päeva kuus. Arvestades lapse viibimise aega isaga oli maakohus

ringkonnakohtu hinnangul sisuliselt õigesti leidnud, et see teeb kokku 5 päeva kuus (4 täispäeva

ja 2 poolikut päeva). Kostja tundide arvestus pole kooskõlas sisuliselt tegeliku olukorraga.

Kostja väitis kaebuses ka seda, et kui laps elab temaga, siis tekivad tal lisakulud transpordile,

veele, elektrile. Maakohus leidis, et arvestades lapse elukorraldust polnud lapsel vahelduvat

elukohta, st hageja elukoht oli tema ema juures. Aja eest, mil laps viibis isa juures, arvestas

kohus maha toidukulud. Maakohus ei tuvastanud, et emal väheneksid mingid muud kulud lapse

ülalpidamisega seoses ajaoluga, et laps viibis 5 päeval kuus isaga. Hagis märgitud kulud

eluasemele tekiksid sõltumata sellest, mitu päeva kuus hageja kummagi vanema juures viibib.

Kuna kostja lapse ema kui lapse eest vahetult hoolitseva lapsevanemaga muude asjade (riided,

jalanõud, mänguasjad) soetamises kokku polnud leppinud, siis ei saanud ülalpidamiskohustust

lugeda vahetult täidetuks seoses vajalike asjade soetamisega. Transpordikulude vähendamist

konkreetse summa võrra kostja aga esile ei toonud ega tõendanud. Tulenevalt eeltoodust leiab

ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine selliseid alused, mille alusel saaks elatise summat

vähendada põhjusel, et laps viibib suhtluskorra alusel isaga. Lisaks nähtub, et maakohus

arvestas otsuse tegemisel isa poolt tehtud kuludega hagejale ja arvestas isa poolt tasutud

summad maha.

Praegusel juhul puuduvad sellised maakohtu poolsed rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu

otsuse tühistamiseks elatise osas, mis on mõistetud välja kuni 31.12.2021. Ka

apellatsiooniastmes esitatud tõendid ei anna alust elatise suuruse muutmiseks.

9. Alates 01.01.2022 muutus õiguslik olukord, kus seadusandja muutis PKS-s alaealise lapse

elatise arvestamise regulatsiooni. Selles ei ole sätestatud rakendussätteid juhuks, kui menetlus

on asjas pooleli, st puudub jõustunud kohtuotsus. Kuna praeguses asjas ei ole jõustunud

maakohtu otsust ning hageja on esitanud tulevikku suunatud elatise nõude, siis tuleb lähtuda, et

alates 01.01.2022 saab kohaldada uusi PKS § 101 sätteid, kuid kuni 01.01.2022 tuleb kohaldada

seni kehtinud PKS sätteid.

Alates 01.01.2022 kehtiv PKS § 101 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla

väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa (lg 1). Kohus võib elatise välja

mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse

arvutamise alused (lg 2). Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe

lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt

ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist

loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud

baassumma (lg 3). Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta

Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv

summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil (lg 4). Vanem ei pea

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel (lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt

seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud

vanemaga koos veedetava ajaga (lg 6). Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele

lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise

summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle

vanusevahe on suurem kui kolm aastat (lg 7).

Kohus selgitab, et 2022. aastast muutus vaid miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja

sellega

seoses

ka

miinimumelatise

suurus.

Üldpõhimõte

ülalpidamise

ulatuse

kindlaksmääramise kohta jäi samaks. Lisaks sellele on abivahendina välja töötatud elatise

kalkulaator (https://www.just.ee/elatiskalkulaator/). Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise

kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 elatise igakuiseks summaks 213,44 eurot arvestusega,

et baassumma oli 200 eurot, isa sissetulek 1 400 eurot (samas seadusjärgne miinimumelatis

arvutatakse Eesti keskmise brutokuupalga alusel, mis oli 1 448 eurot), laps viibib isa juures 5

päeva kuus (ehk kulude vähendamiseks selle tõttu puudub seadusjärgne alus vastavalt PKS §

101 lg-le 6) ning maha kuulub arvestamisele pool lapsetoetusest ehk 30 eurot (arvutuskäik:

keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% kohustatud isiku sissetulekust) = 43,44 eurot; 43,44 eurot

+ baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot).

Alates 01.04.2022 on baassumma 209,20 eurot. Samuti on muutunud selle kuupäeva seisuga

arvestuse aluseks olev keskmine brutokuupalk, mis on 1 548 eurot. Elatise suurus alates

01.04.2022 moodustab 225,64 eurot (arvutuskäik: keskmine brutopalk 1548 x 0,03 = 46,44

eurot; 46,44 + 209,2 – 30 eurot (60:2) = 225,64 eurot).

Kuivõrd maakohus mõistis elatise välja 1 447,32 eurot perioodil 27.04.2021-30.11.2021, sh

sisaldas see 2021 detsembrikuu eest tasumisele kuuluvat elatist (resolutsiooni p 2.), siis selles

osas jääb maakohtu otsus paika (puudutab 2021. aasta elatist). Alates 2022. aastast mõistetakse

elatis välja uue korra järgi. Kostjal tuleb perioodi 01.01.2022-30.04.2022 eest maksta elatist

865,96 eurot (213,44 x 3 + 225,64) ja alates 01.05.2022 tuleb tasuda igakuist elatist

225,64 eurot. Kuivõrd elatis on seotud muutuva määraga (elatist indekseeritakse iga aasta

vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4), siis tuleb elatise väljamõistmisel alates 01.01.2022 see

siduda PKS § 101 alusel arvutatava summaga. Praegusel juhul vastab väljamõistetud elatis

alates 2022 kehtivale miinimumile. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu

eest ette, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus mõistab uue korra järgi elatise alates

01.12.2021. Täitmise kord on märgitakse otsuse resolutsioonis eraldi punktina.

Ringkonnakohus selgitab, et kui pärast käesoleva otsuse jõustumist elatise aluseks olevad

asjaolud muutuvad, siis on pooltel õigus uuesti pöörduda kohtusse elatise muutmiseks (TsMS

§ 459).

10. Tulenevalt TsMS § 163 lg-s 3 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt. Menetluskulude sellise jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks (TsMS § 174 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)