2-21-109720/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-109720

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Irina Ivanova

vastu 871 euro 27 sendi, intressi, sissenõudmiskulu

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

318 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

Kostja

(vastustaja):

Irina

Ivanova

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 23. detsembri 2021. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas

ulatuses kui 397 eurot 61 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas osas

rahuldada. Muuta poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning

2(10)

määrata uuesti kindlaks maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline

suurus.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 23. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Irina Ivanovalt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja kostja ja

PLACET GROUP OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXX tulenev

põhivõlg 871 eurot 27 senti, intress 66 eurot 28 senti, võla sissenõudmiskulud 30

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 16. juuni 2021. a seisuga 397 eurot 61

senti ja alates 17. juunist 2021 viivis põhivõlalt (871 eurolt 27 senti) VÕS § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.

3. Jätta rahuldamata Osaühingu Aktiva Finants võla sissenõudmiskulude

nõue 10 eurot.

4. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav."

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Irina Ivanova kanda.

5. Mõista Irina Ivanovalt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja maakohtu

menetluses kantud menetluskulude katteks 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja

esindajakulu

eurot)

ning

ringkonnakohtu

menetluses

kantud

menetluskulude katteks 220 eurot (sh riigilõiv 100 eurot ja esindajakulu 120

eurot), kokku seega 660 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (660 eurot) tuleb Irina Ivanoval tasuda

Osaühingu Aktiva Finantsile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 16. juunil 2021 Viru Maakohtule hagi Irina

Ivanova (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 871 eurot 27 senti,

intressi 66 eurot 28 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

397 eurot 61 senti. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista alates 17. juunist 2021 viivise

3(10)

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõla 871 eurot 27 senti täitmiseni.

Menetluskulud (riigilõiv 200 eurot, hageja esindajakulud 480 eurot) palus hageja jätta

kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiseid kostja ja PLACET GROUP OÜ 8. aprillil 2019

krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXX. Kuna kostja oma laenulepingust tulenevaid

kohustusi ei täitnud, ütles PLACET GROUP OÜ lepingu üles 26. aprillil 2020 ja loovutas

28. aprillil 2020 nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Kostjal on põhivõlg 871 eurot 27 senti. Laenulepingus leppisid pooled kokku

intressimääraks 40,01% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus 66 eurot 28

senti. Võla sissenõudmisega seotud kulud on 40 eurot. Viivise nõue põhivõlalt 871 eurot

27 senti on lepingu ülesütlemise päevast alates s.o 26. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni

16. juunini 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,01%

kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue

397 eurot 61 senti. Edasi nõudis hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni

alates 17. juuni 2021 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 23. detsembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel sõlmitud

laenulepingust nr XXXXXXXXX tuleneva põhivõla 871 eurot ja 27 senti, intressi 66 eurot

ja 28 senti, võla sissenõudmiskulud summas 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

16. juuni 2021. a seisuga 79 eurot ja 50 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja viivise alates 17. juunist 2021 põhivõlalt (871 eurot 27 senti) VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud määras kuni põhivõla täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja

nõude sissenõutavaks muutunud viivise 318 euro 11 sendi saamiseks ja sissenõudmiskulud

10 eurot. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Maakohus selgitas, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 40,01% aastas ületab

seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust

täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju

ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida

ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise

eesmärki.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus

kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

Maakohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 40,01% aastas on enam kui

kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on

viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär on

tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna

4(10)

40,01% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu

tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat

regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset

määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise

seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 26. aprillist 2020 kuni 16. juunini

2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest tasumata

põhinõude 871 eurot 27 senti summas 79 eurot 50 senti.

Kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113

lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. juunist 2021 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni.

Maakohus leidis, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue

osaliselt, s.o. 30 eurot. Hageja ei ole piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude

kandmist summas 10 eurot.

Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 1116 euro 75 sendi ulatuses (hagihind 1444

eurot 86 senti), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 23% ulatuses hageja ja

77% ulatuses kostja kanda.

Hageja on hagiavalduses märkinud, et palub kostjalt välja mõista riigilõivu 200 eurot ja

esindajakulud 480 eurot. Maakohus leidis, et hageja esindajakulud 480 eurot ei ole

põhjendatud. Esindaja ei ole pidanud osalema istungitel ega tutvuma ka vastaspoole

seisukohtade ja vastuväidetega. Arvestades eeltoodut, leidis maakohus, et hagi

koostamisele ja tõendite kogumisele võis esindajal kuluda 1 tund. Tegemist ei ole keerulise

asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Seega moodustavad hageja

menetluskulud antud juhul kokku 320 eurot (riigilõiv 200 eurot ning mõistlikud

esindajakulud 120 eurot). Seega tuleb kostjalt välja mõista 77% hageja menetluskuludelt

s.o summalt 320 eurot ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 246 eurot 40 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 25. jaanuaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivise kuni hagiavalduse esitamise seisuni 318 eurot 11 senti.

Hageja palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ja

rahuldada

menetluskulude

nõue

kostja

vastu

täies

ulatuses.

Menetluskulud

ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.

Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel

sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja

selgitab, et on oma hagiavalduses nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on

arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist vastavalt lepingujärgsele intressimäärale

alates lepingu ülesütlemise päevast 26. aprillist 2020 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani (16. juuni 2021) valemi abil: põhivõlg (871 eurot 27 senti) × viivitatud päevade

5(10)

arv (417) × lepingujärgne intressimäär (40,01%) tasumata põhisummalt iga tasumisega

viivitatud kalendripäeva eest. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivisenõue 397 eurot 61 senti.

VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Arvesse tuleb võtta,

et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. VÕS § 113 lg 1 teine ja

kolmas lause näevad aga ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 415 lg 1 järgi on kaks

võimalust, millist viivisemäära tarbijakrediidilepingule kohaldada. Käesoleval juhul on

hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem

kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et

viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud

olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o

40,01% aastas.

Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016

kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks

mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Käesolevas

tsiviilasjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku

lepitud, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

Eeltoodust tulenevalt ei ole 40,01% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lg-ga

1. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega.

Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt võlaõigusseaduse loogikast olema võlgniku

vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Puudub vaidlus, et antud juhul ei ole kostja

taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Kuivõrd tagaselja

otsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus

tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes

menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda ning tähelepanuta asjaolu, et käesolevas

kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole nii-öelda tavapärane massnõude hagi. Maakohus on

rikkunud diskretsioonipiire sellega, et ei ole arvesse võtnud kõiki menetluses hageja poolt

tehtud toiminguid. Maakohus ei ole hageja kõiki menetluses tehtud toiminguid hinnanud

ning seega rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 175 lg 1) oluliselt, millega ei

mõistnud menetluskulusid täies ulatuses välja. Hagejale õigusteenuse osutamisega

kaasnenud ajakulu 4 tunni ulatuses oli põhjendatud ning vajalik, mistõttu ületas maakohus

diskretsioonipiiri, vähendades hageja esindajakulusid 1 tunnini ehk 120 euroni ning jättes

menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda.

5. Kostja apellatsioonkaebusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses

kui 397 eurot 61 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas osas rahuldada. Samuti

6(10)

tuleb muuta maakohtu otsust poolte menetluskulude jaotuse osas ning määrata uuesti

kindlaks

maakohtu

menetluses

kantud

menetluskulude

rahaline

suurus.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi

tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend,

millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab

praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust

– tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas ning kohtuotsust kui sisulist lahendit,

millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab

esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise seisugaga 16. juuni 2021

(st kohtuotsuse sisulises osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas,

mille peale on edasi kaevatud. Ülejäänud (tagaseljaotsuse) osas on maakohtu lahend

jõustunud (TsMS § 456 lg 3).

8. Lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist

intressimääraga võrdses määras, on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei

ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija,

on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine

lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada

tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg

3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

9. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud

erisused viivisemäära osas ja sellest lähtuvalt leinud ebaõigesti, et intressimääras 40,01%

viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.

VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene

lause aga ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku

lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas

7(10)

viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana

kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Küll aga saab

kohustatud isik nõuda VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tulenevalt viivise vähendamist.

Pragusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses

määras ning intressimäär on 40,01% aastas. Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem

kui VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1

kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 40,01%

aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-s 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna

tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud

krediidikonto leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti

Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2018

ning panga teate järgi oli määr 20,01%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse

aastamäär 49% ei ületa seda enam kui kolm korda.

10. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas,

milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus

jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus

saab teha ise uue sisulise lõpplahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul

ka menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas saata asi maakohtule uueks lahendamiseks

üksnes hageja viivisenõuete osas. Seega saab ringkonnakohus asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata teha uue sisulise otsuse, millega hagi rahuldatakse

osaliselt.

Hageja nõuab lepingu ülesütlemise päevast 26. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni

16. juunini 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,01%. Viivis

tasumata põhivõla 871 euro 27 sendi tasumisega viivitamise eest alates 26. aprillist 2020

kuni 16. juunini 2021 on 397 eurot 61 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

taotlenud menetluses viivise vähendmist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

8(10)

11. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas,

milles kohus jättis viivisenõude 318 euro 11 sendi ulatuses rahuldamata.

Menetlusökonoomia

kaalutlustel

ei

vasta

ringkonnakohus

hageja

viivisenõuet

puudutavatele muudele apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja ei ole vaidlustanud

maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja võla sissenõudmiskulude nõude 10

euro ulatuses rahuldamata.

12. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja e-posti aadressilt 28. jaanuari 2022

saadetud e-kiri, mille sisuks on vaid üks lause "ПРОШУ СДЕЛАТЬ БАНКРОТСТВО".

Ringkonnakohus märgib, et pankrotiseaduse § 4 lg 1 järgi kuulub pankrotiasja

menetlemine maakohtu pädevusse. Kui kostja soovib esitada avaldust enda pankroti

väljakuuluramiseks, tuleb see esmalt esitada seega maakohtule. Ringkonnakohus ei ole

tuvastanud, et kostja oleks senini pankrotiavaldust esitanud.

13. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 77% ulatuses kostja

kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus, muudab ringkonnakohus TsMS

§ 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Kuna käesoleva otsuse alusel jääb hagis esitatud nõuetest rahuldamata ainult hageja

esitatud sissenõudmiskulude nõue 10 eurot, mis tsiviilasja hinda (1444 eurot 86 senti)

arvestades on kõigest 0,69%, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta maa- ja

ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

14. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS

§ 174 lg 1).

14.1. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses 320

eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 1 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot

(käibemaksuta). Apellatsioonkaebuses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud

välja kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 200 eurot ja esindaja kulud 480 eurot.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramisel seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Kohus

peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse

kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks tuleb kohtul hinnata, millised lepingulise

esindaja tehtud toimingud, millise ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid

kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud.

Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja järgi tegi hageja lepinguline esindaja

tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku nelja tunni ulatuses:

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; maksekäsu kiirmenetluse avalduse

9(10)

ettevalmistamine ja esitamine kohtule (1 tund); täiendavate alusdokumentidega tutvumine

ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja

komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule (3 tundi).

Maakohus on leidnud, et hagi koostamisele ja tõendite kogumisele võis esindajal kuluda

üks tund. Maakohus märkis, et tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on

koostatud tüüpvormil. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et praeguses asjas

on eelduslikult tegemist n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks

kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Sellest

tulenevalt on hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg tavapärasest väiksem. Samas ei ole

ringkonnakohtu hinnangul maakohtu märgitud ühe tunni ajakuluga esindajal võimalik

tutvuda asja materjalidega, koostada vajalik õigusdokument ja esitada see kohtude.

Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades hageja esindaja

ajakulu maakohtu menetluses vajalik ja põhjendatud kokku kahe tunni ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja lepingulise esindaja tunnistasu

120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelnevat arvestades tuleb kostjal hagejale hüvitada maakohtu menetluses tasutud riigilõiv

200 eurot ja esindajakulu 240 eurot (2 tundi × 120 eurot), kokku 440 eurot.

Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul mõista välja esindajakulu 480

eurot, aga ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud esindaja kulu 240 eurot, rahuldab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

14.2. Ringkonnakohus määrab kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

suuruse.

Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja

kuluks esindajakulu kokku 600 eurot (käibemaksuta). Kokku on esindajal toimingutele

kulunud 5 tundi: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs (1 tund); apellatsioonkaebuse

koostamine, lisa komplekteerimine ja kohtule esitamine (3 tundi); ringkonnakohtu 4.

aprilli 2022. a määrusega tutvumine, täiendavate seisukohtade esitamine ning

menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine (1 tund). Hageja lepingulise

esindaja tunnitasu on 120 eurot.

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esindaja

tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja

esindamisele kulutatud aeg (5 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahukusele.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud

ja vajalik ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega

10(10)

tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus

on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele.

Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt

maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa

kattub hageja poolt sama esindaja vahendusel mitmes teistes tisviilasjas (nt asjades nr 2-

21-124431 ja nr 2-21-112579) esitatud apellatsioonkaebustega. 4. aprilli 2022. a

kohtumäärusega tutvumisele, menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele

kulunud aega saab pidada põhjendatuks ja vajalikuks kokku 15 minuti ulatuses. 4. aprilli

2022. a määrusega otsustas ringkonnakohus apellatsioonkaebus läbivaadatamise kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtaja menetluskulude ja seisukohtade esitamiseks.

Määrusga tutvumiseks kulus lepingulisel esindajal eelduslikult mõni minut. Täiendavate

seisukohtade koostamiseks kulunud aega ei saa pidada praeguses asjas põhjendatuks.

Esitatud seisukohad kattuvad suures osas juba apellatsioonkaebuses märgituga.

Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot

(1 tund × 120 eurot).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

kokku 150 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot

menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

põhivõlalt väljamõistmata viivise 318 euro 11 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda

eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel.

Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, §

139 lg-d 1 ja 2) 100 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse

alusel (TsMS § 150 lg-d 1 ja 4).

14.3. Arvestades

ülalesitatud

menetluskulude

jaotust,

tuleb

kostjalt

hageja

menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses kantud kulud 440 eurot

(riigilõiv 200 eurot ja esindaja kulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud kulud

220 eurot (riigilõiv 100 eurot ja esindaja kulu 120 eurot), s.o kokku seega 660 eurot.

14.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

14.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest