3-20-1295/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1295

Otsuse kuupäev

10.05.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Aigo Uude kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu Pärnu

arestimaja tingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel

Menetlusosalised

Kaebaja – Aigo Uude

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Irina Punko

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aigo Uude kaebus ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Aigo Uude

kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 60 eurot.

2. Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

250 eurot, Eesti Vabariigi kanda.

3. Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

09.06.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-1295

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aigo Uude viibis Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Pärnu arestimajas kahel korral: alates

20.06.2019 kuni 12.07.2019 (23 päeva) vahistatuna ning alates 06.09.2019 kuni 13.09.2019

(8 päeva) kohtualusena, kokku 31 päeva.

2. A. Uude esitas 08.06.2020 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Pärnu

arestimajas viibimisega põhjustatud kahju. Pärnu Maakohus edastas maakohtul asja

lahendamiseks pädevuse puudumise tõttu kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tallinna

Halduskohus andis 02.09.2020. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu

Halduskohtule.

3. Tartu Halduskohus võttis 16.10.2020. a määrusega A. Uude kaebuse menetlusse nõudes

hüvitada kaebajale ajavahemikel 20.06.2019–12.07.2019 ja 06.09.2019–13.09.2019 tekitatud

mittevaraline kahju seoses Pärnu arestimajas valitsenud ebainimlike tingimustega kohtu

äranägemisel. Sama määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja palus hüvitada talle

ajavahemikel 14.06.2019–19.06.2019 ja 14.09.2019–11.11.2019 tekitatud mittevaraline kahju.

4. PPA esitas kaebusele 18.11.2020 kirjaliku vastuse. Vastuses viitas PPA kaebaja

28.07.2020. a kahjunõudele, milles kaebaja taotles PPA-lt hüvitist osaliselt samade asjaoludega

seoses, millele ta tugineb kaebuses, ning mille PPA jättis 28.08.2020. a vastusega

nr 2.3-1/1498-2 rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus palus 27.01.2022. a määrusega kaebajal täpsustada kaebuse alust ehk

asjaolusid, millega seoses ta hüvitist taotleb. Kaebaja ei vastanud kohtule.

6. Tartu Halduskohus otsustas 08.04.2022. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite

esitamiseks. Kohus märkis samas määruses, et lähtub kaebuse nõude sisustamisel üksnes

kaebuses toodust ega võta arvesse neid asjaolusid, millele on täiendavalt viidatud kaebaja

28.07.2020. a kahjunõudes PPA-le.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja palub mõista PPA-lt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu

äranägemisel ning põhjendab kaebust järgmiselt.

1) Pärnu arestimajas olid kaebaja seal viibimise ajal ebainimlikud elamistingimused. Nendes

elama sundimine oli kaebaja inimõiguste rikkumine.

2) Kambrites olid erinevad putukad, keda võis leida voodist linade vahelt, põrandalt ja seintelt.

3) Kambrites puudus ventilatsioon ja seal oli väga umbne.

4) Kambrites puudus looduslik valgus.

5) Kaebaja ei saanud käia värske õhu käes jalutamas.

6) Kaebaja sai kasutada dušši heal juhul ühel korral nädalas. Vahel ei saanud dušši kasutada

ka pesemispäeval ja nii kuu aega järjest.

7) Õiguskantsleri ettekirjutuste järgi peab olema kambris piisavalt looduslikku valgust ning

võimalus korrapärasele hügieenile.

3-20-1295

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata; alternatiivselt juhul, kui kohus tuvastab

kaebaja õiguste rikkumise, tuvastada toimingu õigusvastasus; ning alternatiivselt juhul, kui

kohus tuvastab kaebaja õiguste rikkumise perioodil 20.06.2019–12.07.2019 ja leiab, et see

väärib hüvitamist rahas, mõista mittevaralise kahju katteks mitte rohkem kui kaks eurot iga

arestimajas viibitud päeva eest. Vastustaja esitab kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

1) Arestimaja on mõeldud isikute ajutiseks kinnipidamiseks ega ole määratletav iseseisva

kinnipidamiskohana.

2) Kaebaja väide kambris putukate olemasolu kohta on kummutatav sellega, et Pärnu

arestimaja desinfitseeritakse perioodiliselt ning 2019. aastal tehti seda üheksal korral. Pärnu

arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt toimus arestimaja tiiva desinfektsioon regulaarsete

vahedega kogu kalendriaasta vältel. Voodipesu vahetatakse kord nädalas, mis on kooskõlas

siseministri 27.09.2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 26 lg 2

nõuetega.

3) Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et kambris puudus õhutusvõimalus. Vajalik õhuringlus

oli tagatud sundventilatsiooni kaudu. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetu peaks saama

ise kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida.

4) Õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid arestimaja kambri valgustusele.

Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, kuivõrd arestimaja on

eriotstarbeline ehitis. Kambris olnud loomulik valgus kombinatsioonis kunstliku valgustusega

oli elutegevuseks piisav, nagu nõuab vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1. Kambri aken on

klaasplokkidest ja kambri võimalik hämarus on kompenseeritud kunstliku valgusega, mille

paigaldamisel on arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega. Kaebaja on

aktiivselt kasutanud õigust kirjavahetusele ja suhtlusele, mistõttu ei ole tema väited ebapiisavast

valgusest kooskõlas tema elukorraldusega Pärnu arestimajas.

5) Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited seoses pesemisvõimaluse kasutamise sagedusega ja

pesemisvõimaluste vahele jätmisega. Duširuumi kasutamine on fikseeritud arvestusraamatus,

mille kohaselt sai kaebaja ennast pesta kord nädalas, nagu ASKE § 26 lg 2 ette näeb.

6) Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Pikemal ajavahemikul, mil kaebaja arestimajas

viibis, võis kaebajale värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine põhjustada teatud

ebamugavusi, kuid need ei ületanud inimõiguste rikkumise lävendit. Teine, kaheksapäevane

ajavahemik on liialt lühike, et selle jooksul oleks saanud kaebajal tekkida piiratud

liikumisvõimalusest selliseid füüsilisi või psüühilisi vaevusi, mis õigustaksid nõude esitamist.

Lisaks jäi kahe perioodi vahele ligi kaks kuud, mis on piisav aeg Pärnu arestimaja

kinnipidamistingimustest taastumiseks. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja

kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldavateks, kui neis ei viibita järjest kauem kui 30 päeva.

7) Kui kohus leiab, et rikkumise intensiivsusaste ei ole suur, piisab kaebuse rahuldamiseks

PPA poolt kaebajale ASKE § 31 lg-s 2 ette nähtud õiguse tagamata jätmise õigusvastasuse

tuvastamisest. Silmas pidades kaebaja Pärnu arestimajas viibimise perioodi; seda, et ta ei

pidanud kõikidel päevadel viibima kogu päeva ulatuses kambris; tema muud õigused olid

tagatud; puudub info, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamine pärssis mingil moel kaebaja

aktiivsust; asjaolu, et kaebus on esitatud ca aasta pärast arestimajast lahkumist; ning kaebaja

õiguste riive iseloomu, ei põhjustanud kinnipidamine Pärnu arestimajas kaebajale ülemääraseid

kannatusi. Seetõttu ei ole tõendatud kaebajale sellise mittevaralise kahju tekkimine alanduse ja

hingeliste kannatuste tõttu, mis vajaks tingimata rahalist hüvitamist. Äärmisel juhul võiks tulla

kõne alla hüvitise väljamõistmise kaalumine pikema arestimajas veedetud ajavahemiku eest.

3-20-1295

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja palub mõista talle PPA-lt kohtu äranägemisel välja hüvitise mittevaralise kahju

eest, mis tekkis kaebajale 2019. aastal Pärnu arestimajas väidetavalt ebainimlikes tingimustes

viibimisega.

Kaebaja on 28.07.2020 esitanud PPA-le ka kaebusest eraldiseisva kahjunõude, mille PPA jättis

28.08.2020. a otsusega rahuldamata. Arvestades seda, et kaebus praeguses asjas on esitatud

enne kahjunõude esitamist PPA-le ning kaebaja ei ole kohtule esitatud avaldustes 28.07.2020. a

kahjunõudele ega selles täiendavalt toodud asjaoludele viidanud, lähtub kohus kaebuse

lahendamisel üksnes nendest asjaoludest, millele on viidatud kaebuses.

PPA kinnitusel viibis kaebaja Pärnu arestimajas kahel perioodil: esmalt alates 20.06.2019 kuni

12.07.2019 (23 päeva) vahistatuna ning seejärel alates 06.09.2019 kuni 13.09.2019 (8 päeva)

kohtualusena. Kuigi kaebuses viidatud arestimajas viibimise perioodid erinevad PPA poolt

välja toodust, puudub kohtul alus kahelda PPA esitatud andmete õigsuses. Kohus on

täpsustanud kinnipidamise perioode kaebuse menetlusse võtmise määruses ning kaebaja ei ole

kohtumenetluses nende andmete õigsuse osas vastuväiteid esitanud.

10. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses

(RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise ning au või hea nime teotamise korral.

11. Kohus mõistab kaebajat selliselt, et tema hinnangul on Pärnu arestimaja tingimustega

alandatud tema inimväärikust. Sellele, et kaebajal oleks seoses arestimajas viibimisega

tekkinud mingeid tervisehäireid, ei ole kaebaja viidanud.

12. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud riigi kohustust tagada, et

isiku vahi all pidamise tingimused austaksid inimväärikust ning et selle meetme rakendamise

viis ei põhjustaks isikule kannatusi ega raskusi määral, mis ületaks kinnipidamisega

paratamatult kaasneva kannatuse määra (vt EIK 02.07.2009. a otsus asjas Kochetkov vs. Eesti,

nr 41653/05, p 40). Seega tuleb pidada inimväärikust alandavaks selliseid kannatusi, mis

ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste

hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku,

mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 9; samuti 15.03.2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).

13. Kaebuse kohaselt seisnes Pärnu arestimajas valitsenud tingimuste õigusvastasus ning

inimõigusi rikkuv iseloom järgmises: 1) kambrites olid putukad; 2) kambrites oli umbne ja seal

puudus ventilatsioon; 3) kambrites puudus looduslik valgus; 4) kaebaja sai kasutada dušši ainult

üks kord nädalas ja sedagi mitte igal nädalal; 5) kaebaja ei saanud käia värskes õhus jalutamas.

14. VangS § 156 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas sama

seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta (ennekõike VangS 4. ja 5. ptk).

Vastavalt VangS § 41 lg-le 1 tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Arestimajas isikute kinnipidamise

3-20-1295

tingimusi täpsustab VangS § 156 lg 5 alusel siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21

kehtestatud ASKE.

15. Vastavalt ASKE § 31 lg-le 2 võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks

tund päevas valve all värskes õhus. Sarnase sisuga on VangS § 93 lg 5. PPA ei ole

kohtumenetluses vaielnud vastu kaebaja väitele, et Pärnu arestimajas puudus kaebajal värskes

õhus jalutamise võimalus. Seega ei ole kaebajale olnud tagatud ASKE § 31 lg-s 2 ja

VangS § 93 lg-s 5 sätestatud õigus ning selles osas tuleb pidada kaebaja kinnipidamistingimusi

õigusvastaseks.

16. Kohtule esitatu pinnalt ei ole aga võimalik tuvastada kaebaja kinnipidamistingimuste

õigusvastasust seoses kaebaja väidetega arestimajas valitsenud antisanitaarsest olukorrast (mis

väljendus ennekõike seal erinevate putukate olemasolus), ventilatsiooni ja loodusliku valguse

puudumisest ning duši piisava sagedusega kasutamise võimaldamata jätmisest.

17. Kohus mõistab kaebaja viidet kambris putukate olemasolule selliselt, et kaebaja on pidanud

silmas putukaid, kelle esinemist eluruumides ei saa pidada tavapäraseks (nt täid, kirbud,

lutikad). PPA on kaebusele esitatud vastuses märkinud, et 2019. aastal desinfitseeriti Pärnu

arestimaja üheksal korral. Desinfitseerimise täpsed ajad on toodud Pärnu arestimaja juhi

26.10.2020. a ettekandes (dtl 77–78) ning ettekandes toodu kohaselt on kaheksal korral

üheksast olnud tegemist rutiinse kontrolliga. Selline rutiinne kontroll toimus enne kaebaja

esimest korda arestimajas viibimist 04.06.2019 ning enne kaebaja teist korda arestimajas

viibimist 16.08.2019. Ajal, mil kaebaja arestimajas viibis, desinfektsioone ei teostatud. Seda,

et 2019. aastal oleks kambritest avastatud täisid, arestimaja juhile ei meenunud (küll meenus

talle, et hoone teises tiivas asuvatest kainestuskambritest avastati kirbud).

Vastavalt ASKE § 26 lg-le 4 tehakse arestimajas kambri ning teiste ruumide desinfektsiooni

töid vajaduse ilmnemisel. Ka arestimaja juht on kinnitanud, et juhul, kui arestimajast täid

avastatakse, tellitakse spetsiaalne puhastaja, kes kambri desinfitseerib. Kohus peab eluliselt

usutavaks, et kui kaebaja oleks tegelikkuses arestimaja kambrist seal viibimise ajal teda

häirivaid putukaid avastanud, oleks ta sellest arestimaja töötajaid teavitanud. Kohtul

sellekohased andmed aga puuduvad. Arvestades veel seda, et PPA kinnitusel vahetati

arestimajas voodipesu kord nädalas (mis on kooskõlas ASKE § 26 lg-ga 2) ning 2019. aasta

alguses teostati Pärnu arestimajas remont (PPA 28.08.2020. a otsuse p 12), ei ole kohtul alust

lugeda tuvastatuks, et kaebaja elamistingimusi oleks halvendanud kambri antisanitaarne

olukord, mis väljendus seal erinevate putukate olemasolus.

18. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 ja § 90 lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama

ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema

aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

PPA selgituste järgi oli Pärnu arestimaja kambrites vajalik õhuringlus tagatud

sundventilatsiooni kaudu. Veel on PPA oma 28.08.2020. a otsuses märkinud, et õhuvahetuse

süsteemi korrastatakse regulaarselt ning ventilatsioonifiltreid puhastatakse tihti. Kambris

ventilatsiooniavade olemasolu on nähtav ka kohtule esitatud fotodelt (dtl 82–86).

VangS § 45 lg-st 1 ega muudest õigusaktidest ei tulene, et arestimaja kambris peaks olema

lisaks sundventilatsioonile tagatud täiendav õhutusvõimalus.

Kohtul puudub vastustaja esitatud väidete ja tõendite pinnalt alus arvata ka seda, et arestimaja

kambrites ei oleks olnud kindlustatud ruumi piisav valgustatus. Kuigi kaebajaga tuleb nõustuda,

et kambri klaasplokkidest aknad ei lase loomulikku valgust läbi täiel määral, on fotodelt

nähtuvaga tõendatud kambris ka kunstliku valgustuse olemasolu. Arvestades muu hulgas seda,

3-20-1295

kaebaja ei ole valgustatuse ebapiisavust ega sellega talle kaasnenud tagajärgi täpsemalt avanud,

võib tõenditest nähtuval määral loomuliku ja kunstliku valguse koosmõju pidada

VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele vastavaks.

19. Kaebaja väidab, et ta sai arestimajas pesta üks kord nädalas ning ka siis ei võimaldatud talle

pesemist igal korral. Arestimajas duši kasutamist käsitleb ASKE § 26 lg 2, millest tulenevalt

võimaldatakse kinnipeetule duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas vaid põhjendatud

juhul. Pärnu arestimaja juht on 26.10.2020. a ettekandes selgitanud, et kinnipeetul

võimaldatakse arestimajas kasutada dušši kord nädalas ca 15 minutit ning soovi korral ja

võimalusel (sõltuvalt arestimaja hetke töökoormusest) on võimaldatud duši all käia ka paar

korda nädalas. Arestimaja arvestusraamatu väljavõttest (dtl 80–81) nähtub, et kaebaja on

arestimajas viibimise ajal (20.06.–12.07.2019 ja 06.09.–13.09.2019) saanud kasutada dušši

25.06.2019, 01.07.2019, 08.07.2019, 06.09.2019 ja 11.09.2019. Seega on kaebaja saanud

esimese, 23-päevase arestimajas viibimise perioodi kestel dušši kasutada kolmel korral (6., 12.

ja 19. päeval) ning teise, 8-päevase perioodi kestel kahel korral (1. ja 6. päeval). Eeltoodu

kinnitab, et kaebajale arestimajas võimaldatud dušikordade vahele ei jäänud üle 6 päeva. Selle

kohta, et kaebaja oleks taotlenud talle duši kasutamise võimaldamist tihemini, andmed

puuduvad. PPA kinnitusel olid kõikides arestimaja kambrites olemas ka pesukausid, mida

kinnipeetud said koos kambrisse antud sooja veega samuti enda pesemiseks kasutada.

20. Eeltoodust tuleneb kokkuvõtlikult, et kaebaja kinnipidamistingimusi saab pidada

õigusvastaseks üksnes seoses sellega, et arestimajas puudus jalutushoov ja sellest tulenevalt

võimalus viibida igapäevaselt värskes õhus. Tegemist on olulise kaaluga õigusega, mis aitab

olulisel määral kaasa isiku vaimsele ja füüsilisele heaolule (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu

14.02.2019. a otsus nr 3-16-231, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2012. a otsus nr 3-10-2676,

p 20).

21. Antud juhul viibis kaebaja arestimajas esmalt 23 päeva ja siis 8 päeva, nii et nende

perioodide vahele jäi 55 päeva, s.o enam kui 1,5 kuud. Kohtu hinnangul on nendel perioodidel

värskes õhus jalutuskäikudel käimise võimaluse puudumisel kaebaja inimväärikust alandav

iseloom ning sellest tingitud kahju on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel. Kuigi 8-päevase

ajavahemiku jooksul igapäevaselt värskes õhus viibimise võimatus ei pruugi veel ületada

inimõiguste rikkumise lävendit, siis 23 päeva ehk 3 nädalat ja 2 päeva kestval ajavahemikul

samas olukorras viibimist tuleb pidada selliseks, mille kestel isikule füüsiliste või psüühiliste

vaevuste tekkimine on usutav. Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks jätta 8-päevast

ajavahemikku kaebajale kahju tekitamise perioodist täielikult välja ning leiab, et selle perioodi

lühiajalisusega on võimalik kahju hüvitamisel arvestada.

22. Vastustaja õigusvastane tegevusetus ehk kaebajale värskes õhus jalutamiskäikude

võimaldamata jätmine ja kaebajal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses.

23. RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu

õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lg 2 järgi hooletus,

raske hooletus ja tahtlus. Kohtupraktikas tulenevalt piisab ka organisatsioonilisest süüst ehk

arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 27 ja seal viidatud praktika). Pärnu

arestimajas vahistatud isikutele värskes õhus jalutamiseks mõeldud ala puudumist tuleb seega

pidada vastustaja tahtlikuks tegevuseks.

24. Kohtu hinnangul tuleb kaebajale põhjustatud kahju hüvitada rahas. Kaebaja on jätnud

hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotlenud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel

(HKMS § 38 lg 2 teine lause). Kohus hindab mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise

suurust kaalutlusõiguse alusel.

3-20-1295

Kohtupraktikas on peetud näiteks olukorras, kus isik viibis ilma värskes õhus jalutamise

võimaluseta Pärnu arestimajas kahel eraldiseisval perioodil esmalt 47 päeva ja siis 68 päeva,

nii et nende perioodide vahele jäi u 1 aasta ja 4 kuud, kohaseks kahjuhüvitiseks 1000 eurot (vt

Riigikohtu 19.06.2020. a otsus nr 3-18-562, p 12). Arvestades seega kohtupraktikas välja

kujunenud põhimõtteid sarnases olukorras hüvitiste väljamõistmisel; kaebaja arestimajas

viibimise perioodide kestust, kahju suurenemist ajas ning kõnealuste perioodide vahelist aega;

seda, et nende perioodide kestel oli kaebajal siiski võimalus erinevatel põhjustel, nt tema

etapeerimise ajal, liikuda lühiajaliselt väljaspool kambrit ja värskes õhus (vt PPA 28.08.2020. a

otsuse p 10); samuti Eesti elatustaset, on põhjendatud mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja

hüvitis 60 eurot.

25. Eelnevalt toodud põhjendustest lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse ning mõistab PPA-lt

kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 60 eurot.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui

vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.

Pooled ei ole kohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Kohus

vabastas 16.10.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 250 euro suuruse riigilõivu

tasumise kohustusest. Arvestades, et vastustajaks on Eesti Vabariigi valitsusasutus, jääb see

menetluskulu HKMS § 118 lg 2 alusel tervikuna Eesti Vabariigi kanda. Poolte võimalikud

muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)