2-20-19075/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. mai 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19075

Kohtuasi

osaühingu X & KO hagi X vastu võlgnevuse ja viivise

tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.07.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

osaühingu X & KO apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1335,29 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): osaühing X & KO (registrikood

10092776), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kelli

Ristal

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Keijo Lindeberg ja

advokaat Rando Usin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.07.2021 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada X taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata

osaühingu X & KO poolt X-le hüvitatavateks menetluskuludeks 1257,60 eurot.

5. Mõista osaühingult X & KO X kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 1257,60 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb osaühingul X & KO tasuda X-le viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

2-20-19075

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing X & KO esitas 28.12.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse X vastu, milles palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 996,40 eurot, sissenõutavaks

muutnud viivise hagiavalduse esitamise 28.12.2020 seisuga summas 259,18 eurot ning jätkuva

viivise alates 29.12.2020 põhinõudelt (996,40 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

2. Kuni 05.05.2019 oli Harjumaal Luige alevikus Ööbiku tn 4 kinnistu omanikuks kostja.

Kinnistute Ööbiku tn 2 ja Tammetalu tn 3 omanikuks on Y. Ööbiku tn 2 ja Tammetalu tn 3

kinnistud on koormatud kasutusvaldusega hageja kasuks. Kinnistutele Tammetalu tn 3, Ööbiku

tn 2 ja Ööbiku tn 4 on ühine liitumispunkt elektri tarbimiseks ning liitumispunkt asub

Tammetalu tn 3 aia taga. Asjaolu, et ühe liitumispunkti kaudu toimub mitme erineva kinnistu

varustamine elektriga, on ajalooliselt välja kujunenud ja antud piirkonnale omane.

Liitumispunktis on peakaitse 100 A ja ühine kaugloetav arvesti voolu mõõtmiseks. Vastavalt

väljakujunenud tavale ja kokkulepetele on arve elektri eest jagatud aastaid solidaarselt kolmeks.

Kuivõrd Ööbiku tn 2 ja Tammetalu tn 3 kinnistud on koormatud kasutusvaldusega hageja

kasuks, siis on võrgu- ja elektrilepingu AS-iga Eesti Energia sõlminud hageja. Kuna kostjale

kuulunud Ööbiku tn 4 ei olnud koormatud kasutusvaldusega hageja kasuks, siis kehtis aastaid

kokkulepe, et Ööbiku tn 4 kinnistu tasub oma elektritarbimise eest hagejale viimase poolt

esitatud arvete alusel. Nimetatud väljakujunenud tava kestis aastaid ning arved Ööbiku tn 4

kinnistu elektritarbimise eest tasus Q, kes oli kostja isa. Q suri märtsis 2017. Kuigi tarbimine

Ööbiku tn 4 kinnistul jätkus, siis keegi enam elektri eest ei tasunud. Hageja edastas arveid

elektri tarbimise eest kostjale edasi, kuid kostja teatas suuliselt, et ta ei kavatse neid arveid

tasuda. Nii esitas hageja kostjale arved märtsi 2017 kuni augusti 2017 elektri tarbimise eest.

Vaatamata korduvatele meeldetuletustele kostja ühtegi arvet ei tasunud. Kuivõrd arved elektri

tarbimise eest Ööbiku tn 4 kinnistul olid tasumata pool aastat, lülitas hageja liitumispunktist

Ööbiku tn 4 kinnistu välja ja katkestas elektritarbimise Ööbiku tn 4 kinnistul. Sellele järgnevalt

ühendas hagejale teadaolevalt kostja enda kinnistul asuvale elamule elektri saamiseks end MTÜ

ÖÖBIKU Ühisrajatised elektrikilpi ning jätkas elektri tarbimist sealt. Hageja proovis kuni

viimase hetkeni asja lahendada kohtuväliselt ning edastas 15.12.2020 veelkord kostjale nõude

võlgnevuse tasumiseks ning ka hagihoiatuse. Kostja küsis näha alusdokumente ning hageja

esitas need kostjale 22.12.2020 e-kirjaga. Kostja ei ole sellele vaatamata võlgnevust tasunud.

2-20-19075

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Tõendamata on see, et kinnistutel Tammetalu tn 3, Ööbiku tn 2

ja Ööbiku tn 4 on ühine liitumispunkt elektri tarbimiseks Tammetalu tn 3 aia taga. Tõendamata

on asjaolu, et mitme erineva kinnistu tarbimine elektriga läbi ühe liitumispunkti on ajalooliselt

välja kujunenud ja antud piirkonnale omane. Tõendamata on asjaolu, et just Ööbiku tn 2 ja

Tammetalu tn 3 kasutusvaldusega koormatuse tõttu on AS-iga Eesti Energia sõlminud lepingu

hageja (mitte mõnel muul põhjusel). Tõendamata on väide/asjaolu, et „aastaid kehtis kokkulepe,

et Ööbiku tn 4 kinnistu tasub oma elektritarbimise eest hagejale viimase poolt esitatud arvete

alusel. Nimetatud väljakujunenud tava kestis aastaid ning arved Ööbiku tn 4 kinnistu

elektritarbimise eest tasus Q, kes oli kostja isa“. Tõendamata on, et peale Q surma

elektritarbimine Ööbiku tn 4 kinnistul jätkus ning see nagu oleks hageja kostjale mingeid arveid

esitanud. Tõendamata on, et hageja esitas kostjale arved märtsi 2017 kuni augusti 2017

elektritarbimise eest. Kostja nägi hagile lisatud arveid esimest korda 2020. aastal, kui tutvus

kohtumääruse alusel hageja raamatupidamisdokumentidega. Tõendamata on, et hageja lülitas

elektri liitumispunktist välja ning see, et kostja sõlmis lepingu MTÜ-ga Ööbiku Ühisrajatised

elektrienergia tarbimiseks. Tõendamata on hagejal nõude olemasolu kostja vastu summas

996,40 eurot. Hagile lisatud AS Eesti Energia arvetest nähtuvalt on küll hagejal olnud kohustus

Eesti Energia ees, kuid kuidagi ei ole tõendatud, et kostjal oleks hagile lisatud arvetel väidetud

kohustus hageja ees. Hagis esitatud asjaoludest ei selgu, kellega oli sõlmitud kokkulepe (leping)

elektrienergia tarbimiseks. Ühtlasi ei selgu selle lepingu tingimused. Hageja on küll märkinud,

et ta leiab, et tema ja kostja vahel oli tekkinud võlasuhe suulise lepingu alusel, kuid samas on

hagis esile toodud asjaoludest näha ka see, et kostja kinnistut kasutas ja väidetavalt tasus ka

arveid Q. Hageja väidab, et kokkulepe oli jagada elektriarve solidaarselt kolme kinnistu vahel.

Samas ühtegi tõendit, millest nähtuks, kellega ja mis tingimustel on leping sõlmitud, hagile

lisatud ei ole. Samuti ei oleks ka eluliselt usutav, et keegi sõlmiks kokkuleppe solidaarselt

kulude jagamiseks, kui kahel kinnistul toimub äritegevus (ühel on lasteaed) ning kolmas

elumaja. Hagiavaldusest ei selgu muuhulgas, kuidas ja millal on hagile lisatud ja hageja poolt

koostatud arved esitatud kostjale. Kokkuvõttes on tõendamata kõik asjaolud, mis võimaldaksid

hagi rahuldada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks

kostjale hüvitatavate menetluskulude suurusena 705,60 eurot ja mõistis need hagejalt kostja

kasuks välja.

5. Poolte vahel on vaidlus selle üle: 1) kas poolte vahel oli sõlmitud Ööbiku tn 4 kinnisasja

elektrienergia vahendamise leping; 2) kas Ööbiku tn 4 kinnistul tarbiti vaidlusalusel perioodil

märts 2017 kuni august 2017 Tammetalu tn 3, Ööbiku tn 2 ja Ööbiku tn 4 ühise liitumispunkti

kaudu elektrienergiat; 3) kas hageja nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud.

6. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et poolevaheline võlasuhe on käsitletav

müügilepinguna, kuna antud juhul on täitmata elektrituruseaduse § 15 lg 6 p 1 sätestatud

tingimused. Hagis esile toodud asjaoludel võib elektrienergia müügi vahendamine olla hinnatav

VÕS § 619 jj alusel käsundina. Samas ei ole antud juhul hageja tõendanud kostjaga kokkuleppe

sõlmimist elektrienergia müügi vahendamiseks.

7. Kuivõrd kohus ei tuvastanud hageja ja kostja vahel lepingulise võlasuhte olemasolu, hindas

kohus järgmiseks hageja nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja esile toodud

asjaolude alusel võib hageja poolt kostja elektrienergiaga varustamist käsitleda käsundita

2-20-19075

asjaajamisena VÕS § 1018 jj alusel. Kohus tuvastas hageja poolt esitatud kaardimaterjali alusel,

et hagejale kuuluvast liitumispunktist oli kostjale tagatud ühendus elektrienergia tarbimiseks.

Lisaks on hageja esitanud kohtule AS Elektrilevi 03.05.2018 taotluse Kiili Vallavalitsusele

menetletavasse

detailplaneeringusse

Ööbiku

tn

elektrivarustuse

projekti

alusel

maakaablitrassi lisamiseks (taotluse kohaselt on AS Elektrilevi alustanud projekteerimist 2017.

aasta novembrikuus). Samuti nähtub kohtule esitatud EM (M) 07.02.2021 õiendist, et kostjale

anti MTÜ Ööbiku Ühisrajatised poolt Ööbiku tn 4 kinnisasja elektriga varustamiseks ajutiselt

luba kuueks kuuks, s.o alates 2017. a november kuni 2018. a aprill. Eeltoodud tõendeid kogumis

hinnates asus kohus seisukohale, et tõendatud on vaidlusalusel perioodil kuni august 2017

Ööbiku tn 4 kinnisasja elektrienergiaga varustatuse tagamine läbi Tammetalu tn 3 kinnistu

sissesõiduteeks oleva Tammetalu tänav T6 katastriüksuse (30404:001:0112) piiril paikneva

liitumispunkti. Kuivõrd hageja oli sõlminud AS-iga Eesti Energia võrgu- ja elektrilepingu

vastava liitumispunkti kaudu elektrienergia tarbimiseks, siis on hageja Ööbiku tn 4 kinnistu

elektriühenduse tagamisel enda liitumispunkti kaudu teinud teo kostja kasuks, ilma et kostja

oleks selleks nõusoleku andnud (kostja vaidleb nõusoleku andmisele vastu, puuduvad tõendid

nõusoleku olemasolu kohta ka varasemast ajast). Hageja on oma tegevuses tahtnud soodustada

kostjat. Hageja on esile toonud asjaolud, mille kohaselt vastab asjaajamine (elektrienergiaga

varustamine) kostja huvidele ja eeldatavale tahtele (kostjal puudus muu elektriühendus kuni

november 2017). VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, et hageja tegutses kulutuste

kandmisel ka enda elektrienergiaga varustamise huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad

vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et täidetud on käsundita

asjaajamise eeldused VÕS § 1018 järgi.

8. Samas ei ole hageja tulenevalt kostja vastuväitest esitanud tõendeid asjaolu osas, millest

nähtuks, et kostja tarbis vaidlusalusel perioodil, s.o alates märts 2017 kuni august 2017

elektrienergiat. Samuti on tõendamata tarbitud elektrienergia kogus. Kuigi hageja on tuginenud

menetluse kestel tarbitud elektrienergia solidaarselt kolme kinnistu vahel jagamise

kokkuleppele, ei ole antud asjaolu leidnud tsiviilasja menetluses tõendamist. Ainuüksi

asjaolust, et AS Eesti Energia esitas hagejale tasumiseks arved või et hageja esitas kostjale arve

elektrienergia kulude tasumiseks, kostjale kohustusi ei teki. Järelikult ei saa nende arvete

esitamisega tõendada ka seda, kui palju pidi kostja elektrienergia eest tasuma.

Apellatsioonkaebus

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi Harju

Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

10. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud elektri tarbimist

kostja poolt vaidlusalusel perioodil alates märts 2017 kuni august 2017 ning tarbitud elektri

kogust. Selles osas on maakohus ebaõiglaselt jaotanud tõendamiskoormuse poolte vahel ning

sellega seonduvalt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

11. Antud juhul ei saa olla vaidlust järgmiste asjaolude üle: kostja oli Ööbiku tn 4 kinnistu

omanikuks ajavahemikul 21.06.1999 kuni 26.04.2019; elekter tuli kostja kinnistule hageja

liitumispunktist alates 29.01.2009, mil hageja sõlmis AS-iga Eesti Energia võrgu- ja

elektrilepingu 100A mahus; hageja liitumispunktist sai elektrit kokku 3 kinnistut (lisaks Ööbiku

tn 4 kinnistule ka Tammetalu tn 3 ja Ööbiku tn 2 kinnistu). Liitumispunktil on 1 kaugloetav

arvesti ning puudub arvesti, mis mõõdaks kõigi kolme kinnistu tarbimist eraldi, seetõttu jagati

elektriarved võrdselt kolmeks; Ööbiku tn 2 ja Tammetalu tn 3 kinnistutele on 2008. a seatud

hageja kasuks tähtajaga 20 aastat isiklik kasutusvaldus, seetõttu on hageja siiani tasunud kahe

2-20-19075

nimetatud kinnistu elektritarbimisega seotud kulud; puudub mistahes kokkulepe või seadusest

tulenev kohustus või alus selle kohta, et hageja on kohustatud tasuma ka Ööbiku tn 4 kinnistu

elektritarbimisega seotud kulud.

12. Hageja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et

asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude

esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli

all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele

kaasa aitamast. Kostja esitas vastuväite, et ei elanud ajavahemikul märts 2017 kuni august 2017

Ööbiku tn 4 kinnistul ja elektrit ei tarbinud. Samas oma sellekohast väidet ei ole ta millegagi

tõendanud. Kas kostja või keegi kolmas isik elas või ei elanud nimetatud ajavahemikul Ööbiku

tn 4 kinnistul, on asjaolu, mida hagejal on väga raske tõendada, sest tegemist on asjaoluga, mille

esinemine on otseselt ainult kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik neid

tõendeid esitada, sest see oleks eeldanud põhimõtteliselt kogu nimetatud perioodi vältel hageja

poolt kostja suhtes varjatud jälitustegevuse teostamist, mis ei ole lubatud. Seega oleks

maakohus pidanud kostjat kohustama nimetatud asjaolu tõendama. Kostja on valinud antud

tsiviilasjas menetlustaktika, kus ta vaidleb kõigele vastu ja kõik asjaolud tuleb tõendada ainult

hagejal. Kostja vaidles kõigele vastu ja eitas kõiki fakte, mis talle ei olnud kasulikud.

Kahetusväärselt läks maakohus sellega kaasa ja nõudis kõigi asjaolude tõendamist ainult

hagejalt. Maakohus oleks pidanud aru saama, et selline kostjapoolne käitumine menetluses ei

ole heauskne, sest kõigi hageja poolt esitatud asjaolude esinemise tõenäosuse eitamine ei ole

eluliselt usutav ning pealegi jäid ka kõik kostja väited paljasõnalisteks, sest kostja ka ise ei

tõendanud nende asjaolude puudumist, millele ta vastu vaidles. Antud juhul tuleb arvestada

faktiliste asjaoludega, et Ööbiku tn 4 kinnistu tarbis elektrit hageja liitumispunktist alates 2009

aastast, kostja kinnistu omanikuna kiitis sellise asjaajamise heaks, sest oli sellisest lahendusest

teadlik enam kui 8 aastat ja ei esitanud selles osas kunagi vastuväiteid ega loonud endale

eraldiseisvat elektriliitumist enne kui hageja elektriga tarbimise kostja jaoks enda liitumispunkti

kaudu sulges.

13. Isegi kui eeldada, et ajavahemikul märts 2017 kuni august 2017 keegi püsivalt Ööbiku tn 4

kinnistul ei elanud, ei tähenda see seda, et elektritarbimine oleks olnud sellel ajavahemikul null

või ainuüksi sellest faktist lähtuvalt puudub kohustus elektri eest üldse maksta. Elamu

korrashoiuks, säilimiseks on mingi elektritarbimine alati olemas ja kodumasinate voolu all

olemine võtab samuti elektrit. Hagejale teadaolevalt tarbisid kostja elamus igapäevaselt elektrit

ventilatsioon, elektriboiler, 2 sügavkülmkappi ja 1 tavaline külmkapp, põrandaküte ja

õhksoojuspump. Seda, et kostja tarbis ikkagi ajavahemikul märts 2017 kuni august 2017 elektrit

kinnitab ka asjaolu, et koheselt kui hageja kostja kinnistu elektriga tarbimise lõpetas (see juhtus

2017 septembrikuu lõpus) hakkas kostja otsima endale elektritarbimise taastamise võimalust.

14. Hageja on tasunud ajavahemikul märts 2017 kuni august 2017 lepingutasusid summas

42,88 eurot ja võrguühenduse läbilaskevõime eest 230,4 eurot. Vähemasti selles osas oleks

maakohus pidanud lugema hageja nõude kostja osas 1/3 ulatuses põhjendatuks ja tõendatuks.

15. Kohus võib nõude suuruse kindlaks määrata siseveendumuse kohaselt ka muu varalise

vaidluse korral, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike

asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 233 lg 2). Normi kohaldamise eelduseks on, et tõendamisraskused

puudutavad nõude suurust ja nõude alus on tõendatud. Hageja selgitas hagiavalduses, et kuivõrd

elektri tarbimisest luges kolme kinnistu peale üksnes üks mõõtja, siis ei ole täpset tarbimist

võimalik välja selgitada ning seetõttu ongi arved jagatud kolme tarbija vahel võrdselt. Kuna

antud vaidluses on hageja esitanud kostja vastu nõude, kus elektritarbimise kulud on kõigi

2-20-19075

kulutajate vahel jagatud võrdselt kolmeks ning kostja on esitanud vastuväite, et sellises ulatuses

elektrit ta tarbinud ei ole, kuid ei ole ka tõendanud, millises ulatuses ta siis elektrit tarbis, tuleb

kohtul otsustada hüvitatavate kulude suurus TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

16. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt on põhjendatud elektriarve jagada võrdselt kolmeks,

kuivõrd elektriarve kajastab kolme kinnistu elektritarbimist ning puuduvad mõõtjad, mis oleks

iga kinnistu elektritarbimist eraldi mõõtnud. Pealegi on levinud kinnisvaraõiguses tava, et kui

kasutatud kommunaalteenuste hulka ei ole eraldiseisvalt võimalik mõõta, siis jagatakse kulu

kas tarbijate vahel võrdselt või vastavalt kasutatavate pindade proportsioonidele. Kostja ei ole

esitanud ühtegi õigusliku alust, millest nähtuks, et hagejal on kohustus maksta ka kostja poolt

tarbitud elektri eest, seega oli hagejal igal ajal õigus hakata küsima võlgnevust tarbitud elektri

eest.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

18. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust valesti. Hageja peab vastavalt TsMS § 230

lõikele 1 tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud. Hagejale väidetava kahju tekkimise

aluseks olevad asjaolud ei ole antud vaidluses sellised kostja kontrolli all olevad asjaolud, mille

tõendamiskoormus läheks hageja viidatud kohtupraktika järgi üle kostjale. Kuna hageja oma

nõudeid ära ei tõendanud, jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata.

19. Hageja viited TsMS § 233 lg-le 1 ja 2 ning vastavale kohtupraktikale on asjakohatud.

Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist kostja poolt, samuti ei ole hageja selgitanud ja

tõendanud, et tema nõude suuruse määramiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine on seotud

ebamõistlike raskustega.

20. Hageja ei ole jätkuvalt tõendanud, et kostja tarbis vaidlusalusel perioodil märts 2017 kuni

august 2017 elektrienergiat ja tõendamata on ka selle kogus. Kõik hageja väited, et kostjalt

oleks pidanud välja mõistma vähemalt 1/3 ulatuses mingeid kulusid, on tõendamata. Hageja

väited selle kohta, kas ja millised seadmed Ööbiku tn 4 kinnistul väidetavalt elektrit tarbisid,

on kõik tõendamata. Ei oleks ka eluliselt usutav, et keegi sõlmiks kokkuleppe solidaarselt

kulude jagamiseks, kui kolmest kinnistust ühel toimub äritegevus (lasteaed suure

elektritarbimisega), teisel kinnistul elab Y oma perega (tarbib samuti regulaarselt ja

omavoliliselt X ja Ko OÜ poolt ostetud elektrienergiat ilma selle eest äriühingule hüvitist

maksmata) ning kolmas elumaja jäi märtsist 2017 pärast Q surma tühjaks ning elektrienergiat

seal ei tarbitud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

22. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s

8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

2-20-19075

hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt

ka teinud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

23. Käesolevas asjas ei ole enam vaidlust selle üle, et täidetud on käsundita asjaajamise

eeldused – teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (VÕS § 1018 lg 1); isikul

puudub õigus või kohustus tegu teha (VÕS § 1018 lg 1); isikul on tahe tegutseda teise isiku

kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (VÕS § 1018 lg 2); täidetud on mõni VÕS

§ 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb

VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida

soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui

asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste

hüvitamist või tasu maksmist (vt nt Riigikohtu 05.12.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07,

p 18). Hageja peab seega kõigepealt esile tooma, kui suuri kulutusi ta kostja eest kandis (kui

palju soodustatu säästis) ja seejärel seda tõendama. Hageja ei ole esile toonud, millises ulatuses

kostja elektrienergiat tarbis. Hageja väide, et tuleks lähtuda mõistlikkuse põhimõttest, jagades

AS-ilt Eesti Energia saadud arve kolmeks, ei ole asjakohane. Sellisel viisil arve jagamine ei

tähenda tegelikku elektritarbimist. Ringkonnakohus viitab siinjuures Riigikohtu seisukohale

seoses käsundita asjaajamisega korteriomanike poolt kommunaalteenuste kasutamisega.

Nimelt on Riigikohus leidnud, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni

teenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui

soodustatud isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, kusjuures

korteriomanikud ei vastusta sel juhul solidaarselt, vaid saavad vastutada üksnes

osavõlglastena (vt ka Riigikohtu 30.04.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Riigikohus

on rõhutanud, et sellisel juhul tuleb välja selgitada, millises ulatuses saab hageja VÕS § 1023

järgi nõuda tehtud kulutuste hüvitamist (vt Riigikohtu 24.04.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

33-13, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub viidatud põhimõte ka käesolevas asjas, kus

käsundita asjaajamine seisneb elektrienergia jaotamises võrguga liitunud kinnisasja omanike

vahel. Seega ei saa käesolevas asjas AS-ilt Eesti Energia saadud arvetest nähtuvat summat

jaotada solidaarselt kinnisasja omanike vahel, vaid selgeks tuleb teha iga kinnisasja poolt

tegelikult tarbitav elektrienergia kogus. Kuna kinnisasja omanikke tuleb antud juhul käsitleda

osavõlglastena ei ole põhjendatud hageja väide, et kinnisvaraõiguses on levinud tava, et kui

kasutatud kommunaalteenuste hulka ei ole eraldiseisvalt võimalik mõõta, siis jagatakse kulu

kas tarbijate vahel võrdselt või vastavalt kasutavate pindade proportsioonidele.

24. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et antud juhul pöördub hageja tõendamiskoormus

ümber ja kostja peab tõendama kui palju ta elektrienergiat tarbis. TsMS § 230 lg 1 järgi peab

pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Hageja esitas kostja vastu nõude summas 996,40 eurot ning kuna hagejal tuleb tõendada VÕS

§ 1023 lg 1 alusel asjaajamisel tehtud kulutuste ulatus, peab antud juhul hageja tõendama, et ta

on teinud kostja huvides kulutusi summas 996,40 eurot. Riigikohus on selgitanud, et hea usu

põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu,

mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja

kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust

põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 08.01.2013

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13).

Ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas nimetatud põhimõte kohaldamisele ei kuulu.

Tegemist ei ole olukorraga, kus hagejal on enda nõuet võimalik maksma panna üksnes seda

2-20-19075

põhistades. Riigikohus on ühes tegelikult tarbitud elektrienergia koguse üle peetud vaidluses

asunud seisukohale, et arvestusliku metoodika esitamine ja selle alusel kostja tarbitud

elektrienergia tegeliku kulu tõendamise koormus lasub hagejal kui elektrienergia tarnijal (vt

Riigikohtu 19.09.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-87-12, p 19). Olukorda, kus hagejal sellist

metoodikat pole võimalik esitada, kuna pole paigaldatud eraldi arvestit, ei saa pöörata kostja

kahjuks ning nõuda kostjalt tarbitud koguse tõendamist. Põhimõtteliselt on elektrienergia

jaotamisel võimalik jaotatav kogus kindlaks teha. Hagejal olnuks võimalus paigaldada kostja

kinnisasjale jaotatava elektrienergia koguse mõõtmiseks eraldi arvesti või sõlmida kostjaga

kokkulepe elektri eest tasumise osas. Selliste võimaluste kasutamata jätmisel ei saa hageja

tugineda sellele, et tõendamiskoormus tarbitud elektrienergia koguse osas oleks kostjal. Samuti

ei saa asuda seisukohale, et tegelikult tarbitud elektrienergia koguse arvestus oleks kostja

kontrolli all. Seda, kui palju on kostja elektrienergiat tarbinud, ei saaks kostja tõendada, kuna

eraldi arvestit selleks pole paigaldatud. Hageja väitest, et kostjale kuuluvas elamus tarbib

igapäevaselt elektrit ventilatsioon, elektriboiler, 2 sügavkülmkappi ja 1 tavaline külmkapp,

põrandaküte ja õhksoojuspump, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada tegelikku tarbitud

elektrienergia kogust. Hageja tõendamiskoormust ei mõjuta ka asjaolu, et kostja võis

ajavahemikul märts 2017 kuni august 2017 elektrit tarbida, tulenevalt sellest, et koheselt kui

hageja kostja kinnistu elektriga tarbimise lõpetas (see juhtus 2017 septembrikuu lõpus) hakkas

kostja otsima endale elektritarbimise taastamise võimalust. Pelgalt asjaolu, et kostja mingil

määral võis elektrit tarbida, ei ole hageja nõude rahuldamiseks piisav. Seejuures ei oma asja

lahendamisel määravat tähtsust asjaolu, kas kostjale kuuluval kinnisasjal asuvat elamut kasutati

vaidlusalusel perioodil elukohana või mitte.

25. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks,

siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada

(vt Riigikohtu 06.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Seega saanuks kostja alles

pärast hageja poolt kostja huvides tehtud kulutuste esile toomist ja nende tõendamist esitada

konkreetsed vastuväited ja tõendid selle kohta, et tegelikult tarbitud kogus on väiksem. Seni

kuni hageja enda tõendamiskoormust täitnud ei ole, ei saa kostjale ette heita enda tõendite

esitamata jätmist (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse p 13). Ringkonnakohus ei nõustu

hagejaga, et kostja vastuväidete ulatuse tõttu on kostja pahauskne ja seda tuleks

tõendamiskoormuse jaotamisel arvesse võtta. Kostjal on õigus kõigile hageja väidetele vastu

vaielda ja sellist menetluslikku taktikat ei saa kostjale ette heita ning tuletada sellest kostja

tõendamiskoormuse suuremat ulatust.

26. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et antud juhul saanuks kohus hageja nõude

suuruse kindlaks määrata oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 lg 2 alusel. Isegi kui kohus

saaks eeltoodud asjaoludest järeldada, et mingil määral tarbis kostja vaidlusalusel perioodil

elektrit, ei oleks alust määrata selle kogust kindlaks üksnes kohtu siseveendumuse alusel.

Põhimõtteliselt on võimalik tarbitud elektri eest tasumisele kuuluva summa määramine kohtu

siseveendumuse alusel TsMS § 233 lõikest 2 juhindudes (vt Tallinna Ringkonnakohtu

23.01.2012 otsust tsiviilasjas nr 2-06-3097), kuid selle jaoks peab kohus saama ka mingitest

kontrollitavatest andmetest juhinduda – näiteks kui palju on kostja varem elektrit tarbinud.

Hageja poolt esile toodud asjaoludel on aga ka varasemalt 8 aastat toimunud AS-ilt Eesti

Energia saadud elektriarve jagamine kolmeks, arvestamata kostja tegelikku tarbimist.

27. Hageja väide selle kohta, et maakohus oleks alternatiivselt pidanud hagi rahuldama

võrgutasu ja lepingutasu 1/3 ulatuses tuleb jätta ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 652 lg 2 ja

lg 3 alusel tähelepanuta, kuna maakohtus hageja sellele ei tuginenud ega pole esile toonud kui

suur hageja nõue selliselt oleks. Samuti ei ole hageja esitanud alternatiivset nõuet juhuks kui

maakohus peaks leidma, et täies ulatuses ei ole hagi rahuldamine võimalik.

2-20-19075

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

29. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks, määrab

ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

30. Kostja esitas 18.04.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1808,64 eurot

(käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud

kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 10 tunni ja 40 minuti ulatuses, millest 5 tundi

tunnihinnaga 120 eurot (lisandub käibemaks) ning 5 tundi ja 40 minutit tunnihinnaga 160 eurot

(lisandub käibemaks).

31. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, suhtlus

kliendiga ja lõpliku seisukoha koostamine, on põhjendatud. Samas ei ole ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud 18.04.2022 toiminguks – „Materjalidega tutvumine, täiendava

kohtupraktika otsimine, lõppseisukoha koostamine, e-kirjavahetus kliendiga“, kulutatud aeg 5

tundi ja 22 minutit. Kostja lõplikus seisukohas esitatu näol on tegemist sisuliselt samade

seisukohtadega,

mida

on

kostja

esitanud

vastuses

apellatsioonkaebusele.

Kuna

apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks koos apellatsioonkaebusega tutvumisega kulus

kostja esindajal 5 tundi, siis kokkuvõtva lõpliku seisukoha koostamiseks koos kliendiga

suhtlemise ja materjalidega tutvumisega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kuluda sedavõrd

palju aega. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks selle toimingu puhul 2 tundi ja 30

minutit. Ülejäänud toimingute tegemiseks kulunud aeg on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud. Seega on kostja lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg ringkonnakohtus

põhjendatud kokku 7 tundi ja 48 minutit.

32. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (lisandub käibemaks) ja 160 eurot

(lisandub käibemaks) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja

põhjendatud ning vastab käesoleva asja keskmisele keerukusele.

33. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude

hüvitamiseks

osaliselt

ja

mõistab

hagejalt

kostja

kasuks

välja

apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 1257,60 eurot (käibemaksuga).

34. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm