2-15-15314/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 09. mai 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-15314

Kohtuasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.09.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Heiki Tulk

Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10004252),

lepinguline esindaja Valentina Nefjodova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.09.2021 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega

pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kuni 21.06.2023.

Nimetatud tähtpäeva möödumisel vaatab maakohus võlgniku kohustustest

vabastamise taotluse uuesti läbi.

2. Saata tsiviilasi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi

Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus lõpplahendis.

2-15-15314

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 17.12.2015 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 21.06.2016

määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati kohustustest vabastamise menetlus.

Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnik X ise. Pankrotimenetluses jäi rahuldamata

võlausaldaja AS SEB Pank nõue summas 169 867,87 eurot.

02.06.2021 esitas võlgnik maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks ja enda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks.

07.09.2021 toimunud ärakuulamisel leidis võlgnik, et ei ole oma kohustusi rikkunud, on viie

aasta jooksul järjepidevalt töötanud ja võlgnevust tasunud.

Võlausaldaja märkis kirjalikus seisukohas, et ei nõustu kohustustest vabastamisega ja leiab,

et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlgnik on

võlausaldajale menetluse kestel kokku tasunud vaid 860,17 eurot, s.o ca 0,426% nõudest.

Arvestades võlgniku kohustuste suurusega ei ole 0,426% ulatuses nõuete rahuldamine

arvestatav suurusjärk, mis õigustaks kohustustest vabastamist ja menetluse lõpetamist.

Kohustustest vabastamise menetluse läbimise eesmärgiks on võlgniku rehabiliteerimine temale

osaks saanud makseraskustest ning võlgniku kohustuste maksimaalse täitmise tagamine.

Alternatiivselt tuleks kohustustest vabastamise menetlust pikendada 7 aastani.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus lõpetas 14.09.2021 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja

vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Määrust põhjendas

maakohus järgnevalt.

4.1. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankroti-

menetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohus keeldub

võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui

võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2). Maakohus võlgniku kohustustest vabastamisest

keeldumise aluseid ei tuvastanud. Võlgnikul on kaks ülalpeetavat, ta ei ole rikkunud oma

kohustusi, on järjepidevalt töötanud ja tasunud võlgnevust laste kõrvalt. Kogusummana on

võlgnik võlausaldajale tasunud 860,17 eurot.

4.2. Võlausaldaja andmetel on võlausaldajal jäänud pankrotimenetluses saamata laenulepingute

alusel kokku 169 867,87 eurot. Käesolevaks ajaks on võlgniku poolt võlgnevuse katteks tasutud

860,17 eurot (20.06.2017 – 129,63 eurot; 27.06.2018 – 314,99 eurot; 03.07.2019 – 137,98 eurot,

18.06.2020 – 136,64 eurot ja 02.06.2021 – 140,93 eurot). See moodustab 0,426% kogu nõudest.

Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele

kahjustamisele. Võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks

ja sotsiaalseks eluks. Võlgnik ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning on

tasunud võlausaldajale osa võlgnevusest. Põhjendatud ei ole võlgnikule ette heita asjaolu, et

võlgnik ei ole suutnud tasuda kohustust olulisel määral, võttes arvesse nõude suurust. Kohtu

hinnangul tegi võlgnik võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja

seaduses sätestatust. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et võlgniku pankroti-

menetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud.

2-15-15314

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta võlgnik

kohustustest vabastamata.

5.1. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud maakohus välja asja lahendamiseks olulisi

asjaolusid ega ole vaidlustatavat määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Tähelapanuta jäeti, et

võlgniku 20-aastane poeg viibib Kaitseväes ja kulud tema ülalpidamiseks kannab riik.

Maakohus ei uurinud, miks puuduvad andmed elatise kohta. Võlgnik ei ole täitnud kohustust

tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ega ole seetõttu arvestatavas ulatuses võlausaldaja

nõudeid täitnud. Maakohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnik oleks otsinud

tasuvamat tööd, mis võimaldanuks nõuete rahuldamist arvestatavamas ulatuses kui 0,426%.

Perioodil 2020–2021 tulnuks võlausaldajale väljamaksmiseks koguda igakuiselt vähemalt 200

eurot. Võlgnik seda ei teinud, tasudes kokku vaid 140,93 eurot. Võlausaldaja hinnangul rikkus

võlgnik seega PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt ja ta tuleb jätta kohustustest

vabastamata.

Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlgnik ei ole PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi

rikkunud, vaid on kohustusi täitnud oma võimaluste ja võimete piires, esitades kohusetundlikult

ja õigeaegselt nõutud aruanded ning tasudes võlausaldajale regulaarselt, pidades kinni seaduses

sätestatust nõuetest. Võlgadest vabastamise regulatsioon ei näe ette nn miinimumtasu, mida

võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma. Võlgnik on

alates 1998. a kevadest olnud XXX palgal tehnilise töötajana ning teeninud seejuures paremat

palka, mida oleks talle võimaldanud tema erialane ettevalmistus. Lisaks on võlgnik alates 2020.

a kevadest teinud lisatööd YYY käsundisaajana. Võlgniku hinnangul on olnud mõistlik stabiilse

sissetuleku säilitamine, püsides tööandja juures, kes on võimaldanud erialasest tööst paremat

tasu. Tuleb arvesse võtta, et võlgnikul on kaks ülalpeetavat last, kellest vanim oli Kaitseväes

vahetult enne ülikoolis õpingute jätkamist.

Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus on

osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse,

millega pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule

menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja möödumiseni. Määruskaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku

kohustustest vabastamata jätmist, kuid ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja

pikendab kohustustest vabastamise menetlust.

Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult kohustustest

vabastamise menetluse lõpetanud ja võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastanud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et võlgnik on kohustustest vabastamise

menetluse jooksul seadusest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, mistõttu esineb alus

tema vabastamiseks täitmata jäänud kohustustest. Ekslik on maakohtu tõdemus, mille kohaselt

on võlgnik teinud võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja

seaduses sätestatust. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et võlgnik on rikkunud TsMS

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldaja huve. Samas peab kolleegium

2-15-15314

kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata

võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse taotlus pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks uuesti läbi.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt

on võlgnik/usaldusisik teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajale

väljamakseid järgmiselt: 2017. aastal 129,63 eurot, 2018. aastal 314,99 eurot, 2019. aastal

137,98 eurot, 2020. aastal 136,64 eurot ja 2021. aastal 140,93 eurot – kokku 860,17 eurot.

Seejuures ei ole võlgnik oma tulu loovutamisel toiminud kooskõlas PankrS § 173 lg-ga 3

(koosmõjus lg-tega 4 ja 5). Maakohus ei ole vaidlustatud määruses sellele tähelepanu pööranud.

PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes

nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku

sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 131 lg-s 1. Arestida ei saa sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest

tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132

lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud

juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik töötasust jätta

endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg 1-2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet

(PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see

on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017

määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Võttes arvesse, et võlgniku konto väljavõtete järgi

on tema töötasu kohustustest vabastamise menetluse ajal olnud vahemikus u 700–1090 eurot

(neto) kuus, ei ole 25% sellest rohkem kui palga alammäär vastaval ajal. Seega PankrS § 173

lg 4 ei kohaldu ja võlgnikule jääva osa arvestamisel tuleb lähtuda PankrS § 173 lg-st 5.

Võlausaldaja leiab määruskaebuses mh, et perioodil 2020–2021 tulnuks väljamaksmiseks

koguda igakuiselt vähemalt 200 eurot, kuid võlgnik kogus aastase perioodi kohta üksnes 140,93

eurot. Ehkki ringkonnakohus võlausaldaja arvutuskäiguga ei nõustu, nähtub võlgniku

pangakonto väljavõtetest ja väljamaksete aruannetest süsteemne viga tulu loovutamisel.

12.1. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et esimest korda ületas võlgniku netotöötasu

(802 eurot) mittearestitavat summat (Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalk 470 eurot,

millele lisandub ühe ülalpeetava kohta 1/3 palga alammäärast ehk 156,67 eurot, s.o kokku

783,33 eurot) novembris 2017. Võlgniku mittearvestitavast töötasust pidanuks väljamakseks

järele jääma 18,67 eurot. Niisamuti ületas võlgniku netotöötasu tulu, millele ei saa pöörata

sissenõuet, detsembris 2017, jaanuaris, veebruaris, märtsis, juunis, juulis, augustis, septembris,

oktoobris, detsembris 2018, märtsis 2019 ja igakuiselt alates juunist 2020. Seejuures tuleb

märkida, et juuni 2018 töötasu laekumise kohta puuduvad selged andmed, kuid esitatud

aruandest võib järeldada, et võlgniku töötasuks oli ka sel perioodil 866 eurot (neto). Ehkki

perioodil juuli 2016 – juuni 2017 ja juuli 2017 – juuni 2018 ei ületanud võlgniku netotulu

võlausaldajale tehtud väljamakseid (küll aga edaspidi), tuleb täiendavalt arvesse võtta ka

tulumaksu tagastusi (2017. aastal 555,78 eurot, 2018. aastal 609,60 eurot, 2019. aastal 609,60

eurot, 2020. aastal 239,99 eurot ja 2021. aastal 32,28 eurot). Kui tulumaksu tagastus laekub

kalendrikuul, mil töötasu ületab mittearvestitavat summat, kuulub ka see terves ulatuses

usaldusisikule üleandmisele. Seega ületas võlgniku sissetulek mittearestitavat summat veel ka

2-15-15314

veebruaris 2017 (tulu 1257,78 eurot, millest mittearestitav osa 783,33 eurot – jääk 474,45 eurot)

ja märtsis 2020 (tulu 1071,17 eurot, millest mittearestitav osa 973,33 eurot – jääk 97,84 eurot).

12.2. Ringkonnakohus kontrollis võlgniku pangakonto väljavõtete ja usaldusisiku aruannete

põhjal võlausaldaja etteheidete paikapidavust ning veendus, et PankrS §-s 173 sätestatut

arvestades kuulunuks võlausaldajale perioodil juuli 2016 – juuni 2017 väljamaksmisele kokku

474,45 eurot (võlgnik tegi väljamakse 129,63 euro ulatuses), perioodil juuli 2017 – juuni 2018

kokku 777,60 eurot (võlgnik tegi väljamakse 314,99 euro ulatuses), perioodil juuli 2018 – juuni

2019 kokku 935,63 eurot (võlgnik tegi väljamakse 137,98 euro ulatuses), perioodil juuli 2019

– juuni 2020 kokku 589,70 eurot (võlgnik tegi väljamakse 136,64 euro ulatuses) ning perioodil

juuli 2020 – mai 2021 kokku 1298,17 eurot (võlgnik tegi väljamakse 140,93 euro ulatuses).

Ringkonnakohus võttis aluseks võlgniku arvele laekunud töötasud ja tulumaksu tagastused,

millest arvestas maha iga kuu kohta käiva mittearestitava summa (koos kahe ülalpeetava eest

arvestatava osaga 2016. aastal 716,67 eurot, 2017. aastal 783,33 eurot, 2018. aastal 833,33

eurot, 2019. aastal 900 eurot, 2020. ja 2021. aastal 973,33 eurot). Seega tulnuks võlgniku

sissetulekut arvestades võlausaldajale vahemikus juuli 2016 – mai 2021 väljamakseid teha

kokku ca 4075,50 eurot, võlgnik on väljamakseid teinud aga vaid 860,17 euro ulatuses, s.o ca

4,7 korda vähem. Selliselt on võlgnik rikkunud oma põhikohustust teha võlausaldajale

väljamakseid, millega on selgelt kahjustanud võlausaldaja huve PankrS § 175 lg 2 p 2 mõistes,

kuivõrd korrektse tasumise puhul oleks võlausaldaja saanud oma nõuded rahuldatud oluliselt

suuremas ulatuses (4075,50 – 860,17 ≈ 3215 eurot). Ühtlasi on võlgnik usaldusisikuna rikkunud

PankrS §-s 173 lõikes 5 sätestatud usaldusisiku kohustust, mille kohaselt saab usaldusisik anda

võlgnikule kasutamiseks üksnes sellise tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet.

Maakohus märkis, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks

majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuivõrd ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi

rikkunud ning on teinud võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja

seaduses sätestatust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele seisukohale asudes

rikkunud menetlusõiguse norme. Iseenesest on õige tõdemus, et kohustustest vabastamise

menetluse eesmärgiks ei saa olla (ei pea olema) võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid

nõude tasumine vastavalt võimalustele. Samas tuleb arvestada, et seaduses on imperatiivselt

ette nähtud, millises ulatuses vastavalt võimalustele, st millises ulatuses võlgniku sissetuleku

suurusest tuleb võlausaldaja nõuete rahuldamiseks väljamakseid teha. PankrS § 173 lg 3

(koosmõjus lg-tega 4 ja 5) muutuks sisutühjaks, kui kohus aktsepteeriks olukorda, kus võlgnik

loovutab usaldusisikule juhusliku suurusega summasid. Seega ei ole lubatav ja kohustustest

vabastamise menetluse eesmärgiga kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja nõuete

katteks oluliselt vähem kui seadus kohustab (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust

tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 39).

PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt annab aluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks

võlgniku süüline rikkumine PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega

võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus märkis õigesti, et Riigikohtu praktika kohaselt

on PankrS § 175 lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt Riigikohtu

04.05.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise

käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4) või tahtlust

(VÕS § 104 lg 5). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus võlgnik on

võlausaldaja nõuete tasumiseks teinud väljamakseid oluliselt (ca 4,7 korda) väiksemas ulatuses

kui seadus ette näeb, on võlgniku käitumine olnud vähemalt raskelt hooletu. VÕS § 104 lg 4

kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske

hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

2-15-15314

hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult

vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse

kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg-s 3

sätestatud kohustust hoolas võlgnik (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust

tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 40 ja seal viidatud Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrust

tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku

kohustus olla keskmisest hoolsam ja tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires.

Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi arvestades pidanud tasuma võlausaldaja nõuete

katteks aastate lõikes kordades suuremaid summasid (mis väljendub tuhandetes eurodes), kui

võlgnik seda teinud on. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et võlgnik on

loovutamiskohustuse rikkumisel olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses.

Siiski ei anna eeltoodu kolleegiumi hinnangul alust jätta võlgnikku PankrS § 175 lg 2 p 2

järgi täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus on asja materjalide põhjal

arvamusel, et võlgnikule võib olla jäänud PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu sisu ebaselgeks

ning toimikust ei nähtu, et maakohus oleks seda võlgnikule enne kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitanud. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses on

maakohus kohustustest vabastamise menetluse osas üksnes üldsõnaliselt viidanud PankrS

§-s 173 nimetatud kohustustele, nende sisu arusaadavalt lahti rääkimata. Mh ei ole määruses

selgitatud, mida kujutab endast tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kohus väljamaksmiseks minevate summade arvestamise korda

võlgnikule/usaldusisikule selgitanud ka kohustustest vabastamise menetluse vältel. Alles pärast

võlgniku poolt kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitas

maakohus 02.06.2021 võlgnikule saadetud e-kirja lisas väljamaksmiseks minevate summade

arvestamise korda. 03.06.2021 vastusest võib järeldada, et võlgnik tulu loovutamise korda

endiselt ei mõistnud. Eeltoodud asjaolusid ei selgitanud maakohus ka varasemalt 06.02.2020

toimunud ärakuulamisel, milliseks hetkeks pidanuks kohtule esitatud aruannete põhjal olema

selgunud, et võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud. Juba 2017. a esitatud aruandest

nähtub, et võlgnik ei ole saanud aru usaldusisikule väljamaksete tegemiseks loovutatava summa

arvestamise põhimõtetest ning kogub väljamaksete tegemiseks raha oma äranägemise järgi.

Maakohtul tulnuks loovutatava summa arvestamise põhimõtteid võlgnikule/usaldusisikule

selgitada hiljemalt pärast 2017. a aruande kontrollimist, kuid kindlasti varem kui 02.06.2021.

Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks anda võlgnikule täiendav

võimalus kohustustest vabastamise menetluse raames korrektselt võlausaldaja nõuete

rahuldamiseks. Kolleegiumi hinnangul puudub alus eeldada, et kui võlgnik oleks saanud oma

väljamaksete teostamise kohustuse ulatusest õigesti aru, ei oleks ta seda kohaselt täitnud. Seega

on praeguses olukorras põhjendatud PankrS § 175 lg 5¹ kohaldamine. Asja materjalidest

nähtuvalt on maakohtule esitanud alternatiivse taotluse kohustustest vabastamise menetluse

tähtaja pikendamiseks ka võlausaldaja AS SEB Pank, kes esmase taotlusena palus jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

PankrS § 175 lg 5¹ teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui 7 aastat

menetluse algatamisest. Praegusel juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

Harju Maakohtu 21.06.2016 määrusega, seega on möödunud u 5 aastat ja 10 kuud menetluse

algatamisest ning ringkonnakohtul on võimalik menetlust pikendada maksimaalselt kuni

21.06.2023. Kolleegium peab põhjendatuks anda võlgnikule täiendava aja võlausaldaja nõuete

rahuldamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Peale eelnimetatud tähtpäeva möödumist tuleb

maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st

täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine.

2-15-15314

Ringkonnakohus peab vajalikuks võlgnikule täiendavalt selgitada, kuidas arvestada välja

igakuine usaldusisikule teostatava makse suurus, võttes arvesse võlgniku sissetulekut. 2021. a

aruande kohaselt on võlgniku igakuine netotöötasu 866 eurot, millele lisandub käsunduslepingu

alusel saadud tasu (aruandes märgituna 220 eurot kuus (neto)). Vabariigi Valitsuse 09.12.2021

määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammäär alates

01.01.2022 654 eurot. Nimetatud summa on vastavalt TMS § 132 lg-le 1 PankrS § 173 lg-s 5

nimetatud tuluks, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning mida võlgnik ei

pea usaldusisikule üle andma. Samuti tuleb võlgniku puhul vastavalt TMS § 132 lg-le 2

usaldusisikule antavast tulust maha arvestada täiendav 1/3 palga alammäärast kuus (s.o

654 / 3 = 218 eurot) ülalpeetava kohta. Kuivõrd võlgnikul on käesoleval ajal üks ülalpeetav, ei

pea võlgnik 1086 euro suuruse netosissetuleku puhul andma usaldusisikule PankrS § 173 lg 5

alusel 654 + 218 = 872 eurot. Ülejäänu, s.o antud näite puhul 214 eurot, tuleb vastavalt PankrS

§ 173 lg-le 3 loovutada igakuiselt usaldusisikule. Eelnevale lisanduvad võlgniku muud töö- või

teenistussuhtest saadud tulud, sh tulumaksu tagastus. Vajadusel saab võlgnik täiendavaid

selgitusi küsida maakohtult.

Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt

asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult

jaotamata, kuna tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga.

PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm