2-21-10741/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.05.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10741

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise väljamõstmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1693,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja

Q, lepinguline esindaja Olga Väina

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Kardo Karon

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Y 18.02.2022 apellatsioonkaebusele ja selle 22.02.2022 täiendusele lisatud

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest.

2. Jätta Y 18.02.2022 apellatsioonkaebuses sisalduv taotlus Q ja Y vande all

ärakuulamiseks rahuldamata.

3. Parandada Harju Maakohtu 19.01.2022 otsuse resolutsiooni punktis 3 ilmne

ebatäpsus ja lugeda perioodiks, mille eest on välja mõistetud elatis 1693,60 eurot,

08.07.2021 kuni 31.12.2021.

4. Jätta Harju Maakohtu 19.01.2022 otsus muutmata osas, milles maakohus rahuldas

X hagi Y vastu elatise saamiseks perioodi 08.07.2021 kuni 31.12.2021 eest summas

1693,60 eurot ja jaotas menetluskulud.

5. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis Y 18.01.2022 taotluse

tähtaegade pikendamiseks rahuldamata, rahuldas X hagi Y vastu elatise saamiseks

alates 01.01.2022 ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra.

6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

2-21-10741

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (ema) esitas 08.07.2021 X (hageja, laps) nimel Harju Maakohtule Y (kostja, isa) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 292 eurot kuus, kuid mitte vähem

kui 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates hagi esitamisest kuni

hageja täisealiseks saamiseni, s.o kuni 23.11.2029.

2. Hagiavalduse kohaselt ei täida kostja oma poja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt alates

aprillist 2021. Hageja igakuised kulud on järgmised: eluase 99,20 eurot, toit 140 eurot,

tervishoid 20 eurot, hügieenitarbed 20 eurot, riided ja jalanõud 70 eurot, vaba aeg 80 eurot,

majapidamistarbed ja kodukeemia 10 eurot, kodutehnika 10 eurot, mobiiltelefon 17 eurot,

hariduse saamiseks (s.h ekskurssioonid, eesti keele täiendusõpe) 113,30 eurot, ortodont 42

eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Pärast hageja vanemate kooselu lõppu leppisid kostja ja hageja seaduslik esindaja kokku, et

kostja tasub hagejale iga kuu elatist 292 eurot. Arvestades, et hageja viibib alates aprillist 2021

kostja juures igakuiselt enam kui 10 päeva ning hageja ema arvelduskontole laekuvad riiklikud

peretoetused ning kostja ostab hagejale asju, ei ole kostja kohustatud hagejale elatist tasuma.

Hagejal on kostja elukohas olemas oma tuba ja voodi ning kostja juures viibimise ajal on kostja

kanda hageja ülalpidamiskulutused (eluase, toit, sidekulud jms). Samuti tasub kostja hageja

telefoni, interneti (arvuti, arvutimängud jms) ja juuksuriteenuste eest ning annab taskuraha ja

ostab jalatseid ja riideid. Kostja panus hageja ülalpidamiseks on olnud piisav ja kostja on teinud

kõik endast oleneva, et tagada hagejale ülalpidamiseks piisavad vahendid.

5. Lisaks palus kostja arvestada elatise väljamõistmisel kostja ja hageja seadusliku esindaja

sissetulekutega/kohustustega ja hageja vajadustega ning arvestada ka asjaoluga, et lisaks

hagejale on kostjal veel 3 alaealist last, keda kostja peab ülal pidama.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas 19.01.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

perioodi 08.07.2021–31.12.2022 eest elatise 1693,60 eurot ning alates 01.01.2022 igakuiselt

elatise 232 eurot (s.o 292 - lastetoetus 60 eurot) kuni hageja täisealiseks saamiseni 23.11.2029.

2-21-10741

Maakohus jättis otsusega rahuldamata kostja 18.01.2022 taotluse tähtaja pikendamiseks.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

7. Maakohus tuvastas, et kostja on hageja isa, kes ei ela hagejaga igapäevaselt koos. Seega on

hagejal kui kostjast lahus elaval alaealisel lapsel õigus perekonnaseaduse (PKS) §-de 96-100

järgi saada kostjalt elatist.

8. Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale igakuiselt elatist tasunud või muul moel oma

ülalpidamiskohustust täitnud. Kohus selgitas nimetatud tõendite esitamise vajadust 31.08.2021

kirjas.

9. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates hagi esitamisest kuni hageja

täisealiseks saamiseni. Maakohus selgitas pooltele, et alates 01.01.2022 ei saa tulenevalt PKS

muudatustest siduda elatise suurust Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga.

Samas tagab kuni 31.12.2021 kehtinud miinimummääras elatise väljamõistmine alaealise

ülalpidamise määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Kohus selgitas, et

kuna hagi esitati enne seaduse muudatust ning hageja nõudis elatist kuni 31.12.2021 kehtinud

miinimummääras, siis ei olnud vajalik esitada menetluses ka tõendeid kulude suuruse kohta.

10. Hageja välja toodud kulude loetelu kohaselt kulub hageja vajaduste katmiseks kuus 621,50

eurot. Kostja ei esitanud hageja kuludele vastuväiteid. Kohus asus seisukohale, et hageja

märgitud igakuised kulud on vajalikud ning nende suurus mõistlik. Põhjendatud on eeldada, et

hageja kulud vastavad igakuiselt vähemalt kuni 31.12.2021 kehtinud kahekordsele elatise

miinimummäärale.

11. Kostja ei tuginenud asjaolule, et ta ei oleks suuteline elatist 292 eurot tasuma ega esitanud

kohtule tõendeid oma igakuiste sissetulekute, kulutuste ja kohustuste kohta. Kohus tegi päringu

krediidiasutustele, mille kohaselt omab kostja pangakontot mitmes Eesti registreeritud pangas.

Kontode väljavõtetest nähtuvalt oli kostjale 6 kuu jooksul laekunud kokku 63 426,03 eurot, mis

teeb kuu keskmiseks sissetulekuks 10 571,01 eurot. Maakohtu arvates oli kostja sissetulek

piisav elatise tasumiseks, ilma et kostja enda tavapärane ülalpidamine kahjustuks.

12. Vastuseks kostja väitele, et tal on lisaks hagejale ka teiste laste ülalpidamiskohustus, märkis

maakohus, et rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on kostjal peale hageja veel üks alaealine

laps. Kohus selgitas 31.08.2021 kirjas, et kui kostja tugineb menetluses teiste laste olemasolule,

siis tuleb välja tuua ja tõendada, milliseid igakuised kulusid kostja seoses teiste lastega teeb.

Kostja ei ole kohtule ühtegi täiendavat selgitust ega tõendit teiste laste ülalpidamist puutuvalt

esitanud, mistõttu teiste laste olemasolu ei ole hageja nõutud elatise vähendamise aluseks.

13. Kostja ei tõendanud väidet, et hageja viibib igakuiselt enam kui 10 päeva temaga ning kostja

ostab hagejale asju. Kohus selgitas kostjale, et juhul, kui laps veedab aega isaga, ei ole see

automaatselt elatise vähendamise aluseks. Kuna kostja ei tõendanud, et hageja viibib kostja

juures teatud aja kuust ning et kostja tasub hageja põhikulude eest, siis ei ole elatise

vähendamiseks alla miinimummäära alust.

14. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud perekonnaseadusest ei tulenenud, et kohus võiks

miinimummääras väljamõistetavat elatist vähendada lastetoetuse võrra. Alates 01.01.2022

jõustunud perekonnaseaduse kohaselt ei pea vanem andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse

vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel (PKS § 101 lg 5). Seega alates 01.01.2022 tuleb

arvestada ka lastetoetusega ning arvestada see elatisest maha.

2-21-10741

15. Kohus asus seisukohale, et kostja 18.01.2022 taotlus tähtaja pikendamiseks põhjusel, et ta

soovib leida endale uue esindaja, ei ole põhjendatud. TsMS § 64 lg 1 esimene lause sätestab, et

kohus võib tema määratud menetlustähtaega menetlusosalise põhistatud avalduse alusel või

omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Kohus selgitas alates 01.12.2022 korduvalt kostjale

õigust leida endale esindaja. Samuti olid möödunud kohtu poolt antud tähtajad täiendavate

dokumentide ja seisukohtade esitamiseks.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

mõisteti kostjalt välja elatis perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest, ja teha selles osas uue otsuse,

millega jätta nimetatud perioodi osas elatise nõue rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

17. Maakohus hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid ja ei arvestanud, et kostjal puudus

võimalus omapoolseid tõendeid esitada. Maakohus tegi esitatud asjaolude pinnalt osaliselt küll

õigeid järeldusi, kuid otsus ei põhine tehtud järeldustel ja kogutud tõenditel, mis puudutab

elatist perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest. Maakohus ei arvestanud sellega, et poole

menetluse pealt puudus kostjal esindaja, ja arvestades, et kostja ei valda eesti keelt, oli kostja

võimalus oma huvide eest seista pärsitud. Kostja esitab eeltoodu tõttu tõendid

apellatsioonimenetluses, kuna ta jäi maakohtu menetluse ajal ootamatult ilma oma esindajast ja

tulenevalt sellest ei olnud kostja teadlik ega mõistnud, et vastavad tõendid tuleb esitada. Lisaks

nõudis tõendite leidmine rohke materjali (vanemate vaheline kirjavahetus + fotoalbum)

läbitöötamist.

18. Kostja rõhutab, et ta on ülalpidamiskohustusest teadlik ning on oma lapsele elatist ka

maksnud ja andnud vahetult ülalpidamist. Laps oli vaidlusalusel perioodil nii sageli isaga, et

põhjendatud on lugeda, et kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult.

19. Kostja toob esile, et laps oli isaga:

• juulis 2021 kokku 14 päeva ja augustis 2021 21 päeva. Kostjal puuduvad kirjalikud tõendid

kõigi esile toodud kuupäevade osas, kuid apellatsioonkaebusega esitatud vestlused näitavad, et

vanemad arutasid omavahel, kes millal lapsele järgi tuleb, millest järelduvad vähemalt osad

perioodid, mil laps oli isaga.

• septembris 2021 oli laps isaga kokku 11 päeva ja oktoobris 6 päeva. Kostja valduses ei ole

kirjalikke tõendeid septembri ja oktoobri osas, mis tõendaks, et laps oli isaga, kuid on olemas

fotod selle kohta.

• novembris 2021 oli laps isaga kokku 8 päeva. Kostjal puuduvad kirjalikud tõendid, millest

lähtuks, et laps oli novembris isaga, kuid lapse emaga oli nii kokkulepitud ja lapse ema on

sellest teadlik.

• detsembris 2021 olid laps ja isa koos 16 päeva, millest 14 päeva olid koos Poolas reisil, kus

elavad isa sugulased. Kostja valduses ei ole kirjalikke tõendeid detsembri osas, mis tõendaks,

et laps oli isaga, kuid on olemas lennupiletid Poola lennu kohta.

20. Laps oli perioodil juuli–detsember 2021 isaga koos nii palju aega, et isal puudus kohustus

eraldi lapsele veel elatist maksta nende kuude eest. Mõnel kuul oleks pidanud hoopis ema isale

elatist maksma, arvestades, et laps oli isaga rohkem kui 50% ajast. Seega on põhjendatud elatise

nõuded omavahel tasaarvestada, mis viib tulemuseni, et lapse elatise nõue perioodi 08.07.2021–

31.12.2021 eest tuleks jätta täielikult rahuldamata.

2-21-10741

21. Jaanuaris 2022 on laps olnud isaga 01.01–13.01 ja ülejäänud kuu jooksul ei olnud üksnes

seetõttu, et lapse emal oli koroona. Veebruaris 2022 oli laps isaga 04.02–06.02 ja 11.02–13.02.

22. Kostja kinnitab, et eelpool toodud kuupäevadel oli laps isaga ja seda teab ning oskab

kinnitada ka lapse ema. Juhul, kui lapse ema ei peaks seda kinnitama, siis on põhjendatud

vanemate vande all ärakuulamine kohtu poolt.

23. Lisaks märgib kostja, et hagis ei ole välja toodud, palju lapse vajaduste katmiseks igakuiselt

kulub. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult

kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada, kuid see ei tähenda, et lapse igakuiseid vajadusi

ei peaks hagiavalduses ära nimetama.

Vastustaja seisukoht

24. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas põhjendatud ja seaduslik

ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks. Maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi

jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

26. Esmalt parandab ringkonnakohus TsMS § 447 lg 2 järgi maakohtu otsuse resolutsiooni p-s

3 ilmse ebatäpsuse. Nimelt on maakohus märkinud perioodiks, mille eest on elatis välja

mõistetud summas 1693,60 eurot, 08.07.2021 kuni 31.12.2022 ja alates 01.01.2022 on kohus

välja mõistnud igakuise elatise. Arvestades otsuse sisu mõistis maakohus summana välja elatise

perioodi eest kuni 31.12.2021. Eeltoodud ebatäpsus tuleb parandada.

27. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis hageja kasuks kostjalt välja

elatise 1693,60 eurot perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest. Ülejäänud osas ei ole maakohtu

otsust vaidlustatud. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, milles

maakohus jättis kostja 18.01.2022 taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata, rahuldas hagi

elatise saamiseks alates 01.01.2022 ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Eeltoodud

osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

28. Apellatsioonimenetluses on vaidlus, kas kostja on tõendanud, et perioodil 08.07.2021–

31.12.2021 täitis ta lapse ülalpidamiskohustust vahetult. Üldisest tõendamiskoormusest (TsMS

§ 230 lg 1) tulenevalt pidi kostja tõendama oma väiteid asjaolude kohta, mis annavad aluse PKS

§ 102 lg 2 (kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis) kohaselt elatise väljamõistmiseks alla

seaduses ettenähtud miinimumi või elatise nõude rahuldamata jätmiseks. Vastavasisulise

selgitamiskohustuse täitis maakohus pooltele 31.08.2021 saadetud kirjas (tl 53–54). Puudub

vaidlus, et maakohtu menetluses isa ühtegi tõendit ega täiendavat selgitust eelviidatud asjaolude

kohta ei esitanud. Kostja esitas alles 18.02.2022 apellatsioonkaebusega ja 22.02.2022

täiendatud apellatsioonkaebusega uued dokumentaalsed tõendid (vanemate kirjavahetus ja

pildid) ning lisaks taotles vanemate vande all ärakuulamist juhul, kui hageja ei kinnita kostja

2-21-10741

apellatsioonkaebuses toodud väiteid. Hageja hinnangul eksitab kostja kohut, kui väidab, et tal

ei olnud võimalik maakohtus tõendeid esitada.

29. Menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses

oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on

menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab kohus TsMS § 237 lg 1 järgi

menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks.

Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem

tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja

lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause

järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui tõend või

tõendite kogumise taotlus esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda

tõendit vastu võtmast või tõendit kogumast. Sellest tulenevalt ei võta ringkonnakohus üldjuhul

uusi tõendeid vastu.

30. Erandjuhul võib ringkonnakohus siiski uusi tõendeid vastu võtta. Ringkonnakohus tuvastab

TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati,

jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et

asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist

esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS

§ 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui

pool seda ei tee, jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt

vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

31. Riigikohus on rõhutanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi

asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, s.t eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik

selliseid asjaolusid varem esitada (Riigikohtu 11.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p

17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist näiteks olukorras, kus

pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud

asjaolud ja tõendid esitamata (Riigikohtu 23.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, et tõendid tekkisid või said talle teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, ega ka seda, et maakohus oleks

selgitamiskohustust rikkunud.

32. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja esitanud mõjuvat põhjust, miks ta

esitas tõendid hilinenult, ning hageja ei ole kostja tõendite taotlusega nõustunud. Toimikust

nähtuvalt oli kostjal kuni 12.10.2021 advokaadist lepinguline esindaja, kes esitas vastuse hagile,

milles toodi esile asjaolu, mida kostja püüab apellatsiooniastmes tõendada, ja kes sai kätte

maakohtu 31.08.2021 kirja, milles selgitati põhjalikult kostja tõendamiskoormust. Eeltoodust

järeldab ringkonnakohus, et kostja oli piisavalt teadlik kohtumenetlusest, sh tema vastu esitatud

nõudest ja tõendamiskoormusest. Lepingulise esindaja selgitusi arvestades ei saa nõustuda, et

kostja jäi lepingulisest esindajast ilma ootamatult (tl 55). Pigem on alust arvata, et kostja oli ise

passiivne. Põhjendatud ei ole mõjuvaks põhjuseks pidada ka kostja eesti keele oskuse

puudumist. Maakohus on kostjaga suhelnud inglise keeles (tl 129–143). Siinkohal märgib

kolleegium, et isegi kui kostja mõistis alles 29.11.2021, et tal puudub menetluses lepinguline

esindaja, on 2 kuud piisavalt pikk aeg uue esindaja leidmiseks, mistõttu jättis maakohus

põhjendatult rahuldamata kostja 18.01.2022 taotluse menetluses antud tähtaegade

pikendamiseks põhjusel, et kostja soovis leida esindajat. Ringkonnakohus leiab, et keeleoskuse

2-21-10741

puudumine ei ole asjaoluks, mis annaks aluse võimaldada kostjal esitada ringkonnakohtule

tõendeid, mida oli võimalik esitada maakohtule.

33. Apellatsioonkaebuses taotles kostja ka vanemate vande all ärakuulamist, et tõendada lapse

viibimist isaga. Ringkonnakohus eeldab, et ema osas on taotletud tunnistajana ärakuulamist.

Kostja esitas selle taotluse alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus järeldab, et kostja

jättis vastava taotluse maakohtule esitamata samadel põhjustel, miks ta ei esitanud

dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus jõudis eelnevalt järeldusele, et kostja ei ole esile

toonud mõjuvaid põhjuseid tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.

34. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses esitatud kostja

taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja vanemate vande all ärakuulamiseks

(tunnistaja ülekuulamiseks) rahuldamata. Dokumentaalsete tõendite elektroonilise esitamise

tõttu ei ole vaja neid tagastada, aga ringkonnakohus ei lisa nende väljatrükke toimikusse.

35. Ringkonnakohus rõhutab, et vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev

kohtumenetlus, menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses

koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid see ei ole võimalik kohustatud vanema lapsega

koosolemise ja sellega seotud kulude kandmise osas, kuna neid asjaolusid teavad üksnes

vanemad. Kohus ei saa elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, mida

pool ei ole suutnud korrektselt esitada ega tõendada.

36. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme rikkunud ja ringkonnakohus saab kaebuse lahendamisel lähtuda sellest, et kostjalt hageja

kasuks perioodi 08.07.2021 kuni 31.12.2021 eest elatise väljamõistmise üldised eeldused on

täidetud. Kolleegium nõustub vaidlustatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid,

mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kaebuses viidatud

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus ei

tuvastanud.

37. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus vaidlustatud osas elatise väljamõistmisel kuni

31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse alusel õigele järeldusele, et kostjal oli perioodil

08.07.2021–31.12.2021 kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks miinimummääras

elatist. Maakohus asus põhjendatult ning kooskõlas kohtupraktikaga seisukohale, et olukorras,

kus hageja soovis saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejal kohustust

tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus sai eeldada, et

lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis. Kuni

31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2021. aastal 292 eurot),

v.a kui elatist maksma kohustutud isik toob esile ja tõendab PKS § 102 kohaldamise eeldused.

38. Kostja heidab apellatsioonkaebuses hagejale põhjendamatult ette, et hagiavalduses ei ole

esile toodud hageja vajadusi. Hagis on lapse vajadused loetletud (tl 2–5) ja maakohus leidis

otsuses, et esiletoodud lapse kulud on mõistlikud. Olukorras, kus ülalpidamist maksma

kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on

2-21-10741

tegelikult väiksem, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka

tõendama. Kostja seda ei teinud.

39. Tõendamata on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja on vaidlusalusel perioodil

viibinud isaga sellisel määral, mis põhjendab jätta elatis välja mõistmata. Siinkohal ei ole

määravat tähtsust isegi sellel, et ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite

vastuvõtmisest. Kostja möönab apellatsioonkaebuses ise, et tal puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid tema väidet, et laps viibis vaidlusalusel perioodil vähemalt 10 päeva kuus isaga.

Teiseks juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu sellele, et kostja on jätnud vaatamata maakohtu

põhjalikele selgitustele tõendamata ka kulud, mis tal on tekkinud seoses sellega, et laps on

väidetavalt temaga viibinud. Olukorras, kus laps viibib osa ajast kostja ülalpidamisel, ei saa

elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema

juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele

või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu 08.01.2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Seega ei ole oluline mitte see, kui pikalt viibib hageja

kostja juures, vaid see, millises ulatuses kostja täidab sel ajal ülalpidamiskohustust. Kostja ei

ole maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses isegi esile toonud väidetavat kulude suurust.

Maakohus märkis õigesti, et üksnes lapse isa juures viibimine ei tähenda, et lapse püsikulud

ema juures elades väheneksid. Apellatsioonkaebuse väited lapse isaga viibimise kohta

käesoleval aastal jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna kostja ei vaidlustanud temalt hageja

kasuks elatise väljamõistmist alates 01.01.2022.

40. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et osadel kuudel viibis laps isaga sedavõrd palju

aega, et selle aja eest tekkis lapse emal elatise tasumise kohustus, mis tuleb käesolevas asjas

esitatud nõudega osaliselt tasaarvestada, märgib kolleegium järgmist. Elatise väljamõistmise

nõue saab olla lapsel oma vanema vastu. Praeguses vaidluses on laps esitanud nõude oma isa

vastu. Isegi kui kostja oleks tõendanud, et mõni kuu elas laps tema juures peamise aja, siis

kostja ei saaks tasaarvestada tema vastu esitatud nõuet lapse nõudega ema vastu.

41. Lõpetuseks märgib kolleegium, et praeguses vaidluses tuli kostjal PKS § 102

kohaldamiseks tõendada, et tal esines mõjuv põhjus maksta hagejale elatist kuni 31.12.2021

vähem kui 292 eurot kuus. Maakohus ei tuvastanud, et isal esinesid selleks mõjuvad põhjused.

Samuti tuvastas maakohus põhjendatult, et praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke

asjaolusid, mis võimaldaks kuni 31.12.2021 väljamõistetava elatise suuruse määramisel

arvestada lapsetoetusega. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni

31.12.2021

kohustatud

tasuma

lapse

ülalpidamiseks

seaduses

sätestatud

määras

miinimumelatist, s.o 292 eurot kuus, ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu järeldustes kahelda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

42. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul

ületanud diskretsioonipiire, jättes poolte menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 ja TsMS

§ 164 lg 1 järgi nende endi kanda. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab

alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

2-21-10741