2-19-680/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

6. mai 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-680

Tsiviilasi

Luminor Liising AS-i hagi Fomitchov Metal

Products OÜ ja X liisingu- ja käenduslepingutest

tulenevates nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 16. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Fomitchov Metal Products OÜ ja X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

6836,23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Luminor Liising AS (registrikood

10237140), lepinguline esindaja Reelika Tuisk

Kostjad (apellandid): Fomitchov Metal Products OÜ

(registrikood 11553794) ja X (isikukood

XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Igor

Sumarok

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16. novembri 2021 otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati ja

jäeti 39% menetluskuludest kostjate kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

jätta nimetatud osas hagi samuti rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

2. Kokkuvõttes jääb hagi tervikuna rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2 (8)

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Luminor Liising AS (hageja) esitas 15. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule hagi Fomitchov

Metal Products OÜ (kostja I) ja X (kostja II) vastu vastavalt liisingu- ja käenduslepingu alusel.

1.1. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista:

-

põhivõla 9157,27 eurot (sh tasumata liisingumaksed 2522,58 eurot, müügikahju

5969,69 eurot, vara tagastusteenuse kulu 465 eurot ja vara müügikulu 200 eurot);

-

sissenõutavaks muutunud viivise 8277,73 eurot;

ning eraldi

-

kostjalt I sissenõudekulu 40 eurot ja

-

kostjalt II sissenõudekulu 25 eurot.

1.2. Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja ja kostja I sõlmisid 1. oktoobril 2012 liisingulepingu (edaspidi: liisinguleping),

millega hageja andis kostja I valdusesse ja kasutusse metallianalüsaatori Thermo Fisher

QuantoDesk (edaspidi: vara);

-

samal ajal sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu (edaspidi: käendusleping), mille

kohaselt kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate

kohustuste eest täies ulatuses. Kostja II vastutuse maksimumsumma on 25 860 eurot;

-

kostja I jättis liisingumaksed tähtaegselt tasumata ja hageja ütles 13. mail 2014

liisingulepingu üles. Kokku on tasumata 2522,58 eurot (debitoorne võlg);

-

kostjal I oli kohustus võlg tasuda ja vara tagastada. Kostja I ei tagastanud vara

tähtaegselt ja hageja kasutas valduse taastamiseks tasulist teenust hinnaga 465 eurot;

-

vara jääkmaksumus oli 8169,69 eurot, kuid see müüdi 28. novembril 2018 hinnaga

2200 eurot (käibemaksuta). Hageja sai liisingulepingu ülesütlemise tõttu müügikahju

5969,69 eurot (= 8169,69 – 2200). Vara müügikulu oli 200 eurot;

-

hageja ja inkassofirma saatsid kostjatele enne kohtumenetlust nõudekirjad, mistõttu

nõuab hageja kostjalt I sissenõudekulu 40 eurot ja kostjalt II summas 25 eurot;

-

hageja arvestab viivist liisingulepingus kokkulepitud määras 0,25% päevas debitoorse

võla summalt alates ülesütlemisel märgitud tähtaja järgnevast päevast (19. mai 2014)

ja muudelt kuludelt nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast (7. detsember 2018).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

nõuded on aegunud. Debitoorset võlga kajastavad arved esitati 2014. aastal enne

liisingulepingu ülesütlemist ja vastav nõue aegus 31. detsembril 2017;

-

liisingulepingu p-de 6.7 ja 6.8 järgi muutus hageja kahjunõue sissenõutavaks kolme

kuu möödudes pärast lepingu ülesütlemist. Hageja ütles lepingu üles 13. mail 2014, st

kahjunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 13. augustil 2014 ja tehingust tuleneva

nõude kolmeaastast aegumistähtaega arvestades aegus nõue 13. augustil 2017;

-

kui arvutada aegumistähtaega alates 2. detsembrist 2014 (vara müüki suunamise aeg)

või isegi alates 2. märtsist 2015 (kolm kuud pärast seda), tuli hagi esitada hiljemalt

2. detsembril 2017 või 2. märtsil 2018, aga hageja tegi seda 15. jaanuaril 2019;

3 (8)

-

aegumistähtaja kulgemist ei mõjuta vara müümine rohkem kui nelja aasta jooksul;

-

nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui nõuded võlgniku vastu,

kusjuures pole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu. Seega on

aegunud ka hageja nõuded käendaja vastu;

-

koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub kõrvalkohustusest tulenev nõue;

-

sisuliselt leidsid kostjad, et müügikahju nõue (5969,69 eurot) on ebaselge ja

tõendamata, viivise määr 0,25% päevas on ebamõistlikult kõrge ja sissenõudmiskulude

väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kostjate hinnangul ei käitunud hageja kohaselt vara

võõrandamisel, müües seda pika aja jooksul vara veebiportaali auto24.ee kaudu, mis

on Eestis küll hästi tuntud, aga on ettenähtud sõidukite ja kõikide nendega seotud

müügi jaoks, aga ei sobi liisingulepingu esemeks olnud vara müügiks.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 16. novembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, mõistes

kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhinõude 6169,69 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 601,54 eurot ning eraldi kostjalt I sissenõudmiskulu 40 eurot ja kostjalt II sisse-

nõudmiskulu 25 eurot.

Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes 39% kuludest solidaarselt kostjate ja 61% hageja

kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja ja kostja I sõlmisid 1. oktoobril 2012 liisingulepingu;

-

hageja ja kostja II sõlmisid 1. oktoobril 2012 käenduslepingu;

-

hageja ütles liisingulepingu 13. mai 2014 avaldusega üles.

3.2. Lisinguleping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele

ning lepingu p 1.2 järgi on see kapitalirendileping. Hageja esitas kostjate vastu liisingulepingu

täitmisnõude (VÕS § 108 lg 1) ning kahju hüvitamise nõude liisingulepingu ülesütlemisega

seotud krediidikulude (VÕS § 367 lg-d 1–3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude

(VÕS § 367 lg 4) saamiseks.

3.3. Liisingumaksete võla 2522,58 eurot (debitoorse võla) osas kohaldas maakohus tsiviil-

seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 ja leidis, et vastava täitmisnõude aegumine algas

1. jaanuaril 2015. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat. Hagi esitati 15. septembril 2019, seega debitoorse võla osas aegunult. Aegumist ei

katkestanud täitemenetlus raames kohtutäituri kinni peetud summa laekumine inkassofirmale

kostja II pangakontolt, sest raha laekumine mingi muu võlasuhte raames ja kohtutäituri

vahendusel ei ole käsitletav nõude tunnustamisena.

3.4. Müügikahju 5969,69 eurot nõude rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt.

3.4.1. Maakohus viitas Riigikohtu 20. märtsi 2009 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, milles

on märgitud, et tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumis-

tähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2

kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele

vastava kohustuse täitmist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste

hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda

selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub

liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste

kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine

4 (8)

ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. VÕS § 145 alusel hakkavad

nõuded käendaja vastu aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

3.4.2. Pooled ei vaidle, et vara oli väga spetsiifiline ja ilmselt oli just kostjal I teave, kus ja

kellele oleks olnud seda võimalik võõrandada. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks

teinud hagejaga koostööd varale ostja leidmiseks. Kohtumenetluses tegid kostjad etteheiteid, et

hageja ei müünud vara õiges kohas ja pakkumised ei jõudnud võimalike ostjateni, aga piirdusid

ainult kriitikaga. Kostjate avaldustest ei nähtu, kus oleks tulnud vara pakkuda või et kostjad

oleks hagejat müügil või müügipakkumise levitamisel kuidagi aidanud. Hageja on veenvalt

põhistanud ja tõendanud, et müügiprotsessi tulemusel üritati vara realiseerida parimal

võimalikul viisil ja mõistliku aja jooksul. Hageja teavitas kostjat I vara müügi alustamisest

2. detsembril 2014 hinnaga 15 000 eurot. Vara müüdi 14. novembril 2018 hinnaga 2200 eurot.

Iga kord teavitas hageja hinna alandamisest kostjaid. Vara hinna alandamise teadetes paluti

kostjatel avaldada, kui neile on teada võimalik ostja. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad

oleksid sellele kuidagi reageerinud või teinud omapoolseid ettepanekuid müügi tõhustamiseks.

Eeltoodu alusel oli müügiaeg kuni 14. novembrini 2018 mõistlik.

3.4.3. Hageja esitas müügikahju hüvitamise nõude kostjatele 13. detsembril 2018, st üks kuu

peale vara müüki. Nõue esitati mõistliku aja jooksul. Põhjendatud ei ole kostjate viide

liisingulepingu p-le 6.8, sest see ei näe ette liisinguandja kohustust müüa vara kolme kuu

jooksul ega nõude sissenõutavaks muutumise algust fikseerivat tähtaega, vaid see on nõude

esitamiseks kui selliseks põhimõtteliselt õigust andev lepingutingimus.

3.4.4. Müügikahju nõude suurus selgus 14. novembril 2018 ja seda kuupäeva tuleb lugeda

aegumistähtaja alguseks. Järelikult ei ole müügikahju nõue aegunud ja on põhjendatud.

3.5. Kulutuste hüvitamise nõude rahuldas maakohus osaliselt.

3.5.1. Vara tagastamise kulu 465 euro osas on nõue aegunud. Vastava kulu kohta esitatud

hagejale arve 28. novembril 2014, mil see muutus ka sissenõutavaks. Kohtusse pöördumise

ajaks 15. jaanuaril 2019 oli nõue aegunud.

3.5.2. Müügikulu 200 eurot arve esitati hagejale 22. novembril 2018. See on müügiks vajalik

kuluga ja vastav nõue pole aegunud, st selles osas tuleb nõue rahuldada.

3.6. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Hageja arvestas viivist õigesti debitoorselt

võlalt alates lepingu ülesütlemisel märgitud tähtaja järgnevast päevast (19. mai 2014) ja

muudelt kuludelt alates nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast (7. detsember 2018).

Liisingulepingus kokkulepitud määr 0,25% päevas ei ole seadusega vastuolus, vaid on kehtiv

ja kohaldatav. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et viivis tuleb välja mõista alates

7. detsembrist 2018 kuni 15. jaanuarini 2019 põhinõudelt 6169,69 eurot (= 5969,69 + 200), mis

on 601,54 eurot (= 6169,69 × 38 × 0,25%).

3.7. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping vastab VÕS § 142 tunnustele. VÕS

§ 142 lg-te 1–3 ning § 145 lg te 1 ja 2 alusel vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I liisingu-

lepingust tulenevate nõuete eest.

3.8. Sissenõudmiskulu nõue VÕS § 113¹ alusel on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja tegi

võla sissenõudmiseks kohtueelselt toiminguid ning nõue jääb VÕS § 113¹ lg-tes 1 ja 2

sätestatud summade piiridesse. Kostjad ei esitanud sisulisi vastuväiteid sissenõudmiskulude

kohta. Nõudekirjad on saadetud 13. detsembril 2018 ja vastav nõue pole aegunud. Seega tuleb

40 eurot välja mõista kostjalt I ja 25 eurot kostjalt II.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse hagi

rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad

panna hageja kanda.

5 (8)

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks kohaldas maakohus müügikahju osas vääralt TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7,

hinnates aegumistähtaja kulgemise algust. Liisingulepingu p-dega 6.7 ja 6.8 on kindlaks

määratud nõude sissenõutavaks muutmist tähtaeg – kolm kalendrikuud alates ülesütlemist.

Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS

§ 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue

sissenõutavaks, kui õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Liisingilepingu p-st 6.8 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist, st hinnavahe

hüvitamist, kolme kuu möödumisel pärast lepingu ülesütlemist. Nimetatud tähtaeg on nõude

sissenõutavaks muutumise algust fikseeriv tähtaeg.

4.2. Teiseks rikkus maakohus müügikahju hinnates VÕS § 367 lg-d 1 ja 3. Pärast vara

tagastamist hindas hageja vara väärtuseks 15 000 eurot. Nimetatud summast tuleb lähtuda kui

vara väärtusest ja tähtsust pole sellel, mis summa eest vara realiseeriti. Lisaks on põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et vara üritati realiseerida parimal võimalikul viisil. Eriseadme müüki

ainult sõidukite müügiks mõeldud veebiportaali kaudu ei ole mõistlik.

Ennatlik on maakohtu järeldus, et pooled ei vaidle selle üle, et tegu oli väga spetsiifilise

masinaga ja ilmselt oli just kostjal I teave, kus ja kellele oleks olnud seda võimalik võõrandada.

Antud küsimust menetluse kestel üldse ei arutatud. Hageja ei pakkunud kostjatele võimalust

osaleda müügiprotsessis ega küsinud neilt vara müümiseks abi.

Müügikulu 200 eurot on ebaselge ja vastava kulu tegelik kandmine tõendamata.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja 39% menetlus-

kuludest jäi kostjate kanda, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega hagi jääb nõude

aegumise tõttu rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitasid ainult kostjad. Seega on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel vaidlustamata jõustunud osas, milles hagi jäi

rahuldamata debitoorse võla 2522,58 eurot, tagastamisteenuse kulu 465 eurot ja neilt

summadelt arvutatud viivise saamiseks. Ühtlasi ei saa ringkonnakohus muuta kostjate kahjuks

viivise arvutamise algusaega ega seda, et 61% poolte menetluskuludest jäid hageja kanda.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Maakohus eristas

õigesti esiteks nn debitoorse võlgnevuse ning teiseks liisingulepingu ülesütlemisega seotud

krediidikulude (5969,69 eurot, VÕS § 367 lg-d 1–3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisa-

kulude (200 eurot, VÕS § 367 lg 4) hüvitamise nõudeid (edaspidi kokkuvõtvalt: kahjunõue).

9. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas kahjunõue on aegunud. Maakohtu hinnangul ei olnud

nõue rahuldatud osas aegunud. Kostjate kaebuse esimese väite alusel tuleb ringkonnakohtul

seda kontrollida.

9.1. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses

sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1). Koos põhikohustusest tuleneva nõudega

aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud (TsÜS § 144).

6 (8)

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1), sama tähtaeg

kohaldub ka käendaja vastu esitatud nõudele (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-33-16, p 13 teine lõik ja 4. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12 teine lõik).

Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti

(TsÜS § 147 lg 1 esimene lause).

9.2. Liisinguandja nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkuse tähtaja

möödumisel, aga sissenõutavuse aeg määratakse erinevalt (vt nt Riigikohtu 18. mai 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Praegu

vaidlusaluse kahjunõude aegumistähtaja määrab selle sissenõutavaks muutumine.

9.3. Aegumise hindamisel tuleb niisiis tuvastada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks.

TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi tähendab see vastamist küsimusele, millal

tekkis hagejal õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja väitel oleneb see vara

müügi ajast, kostjate arvates aga liisingulepingu ülesütlemisest või vara hagejale tagastamisest.

9.3.1. Kohustuse täitmise tähtaeg võib olla lepingus kokku lepitud või mitte – sellest oleneb

omakorda, milliste sätete alusel määratakse nõude sissenõutavus:

-

kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu

alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene,

et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja (VÕS § 82 lg 2). Kui lepingust ei tulene

teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 teine lause);

-

kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte

olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Sel juhul võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast eelnimetatud mõistlikult vajaliku aja

möödumist (VÕS § 82 lg 7 kolmas lause).

9.3.2. Maakohus järgis Riigikohtu 20. aprilli 2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, eelkõige

selle p-s 10 märgitud seisukohti. Viidatud p 10 neljanda lõigu (aga ka sellele viitava Riigikohtu

18. mai 2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15 teise lõigu) järgi on VÕS § 82 lg 3

kohaldamise eeldus liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise

kohustuse täitmise tähtpäeva osas kokkuleppe puudumine. Selles asjas ei tuvastanud kohtud, et

nimetatud tähtpäev oleks kindlaks määratud. Samuti ei nähtu hageja apellatsioonivastuses

viidatud tsiviilasja nr 2-17-13286 otsusest kõnealuse kokkuleppe tuvastamist. Niisiis oli neis

kohtuasjades õiguslik olukord, mida kirjeldab eelmise alapunkti 9.3.1 teine taane.

9.3.3. Käesolevas asjas tuvastas maakohus liisingulepingu p-de 6.7 ja 6.8 sisu järgmiselt:

-

p 6.7: kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui

lepingu järgse võlgnevuse ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summa,

kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates

liisinguandja poolt nõude esitamisest;

-

p 6.8: kui liisinguandjal ei õnnestu vara võõrandada kolme kalendrikuu jooksul alates

lepingu ülesütlemisest, siis on liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt kahju

hüvitamist lepingu p-s 6.7 sätestatud summas.

Kostjate väitel sisaldub neis punktides liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise

tähtpäeva kokkulepe. Ringkonnakohus nõustub kostjatega. Maakohus eksis õiguse

kohaldamisel ja asjaolude tuvastamisel, kui jättis tähelepanuta, et liisingulepingu p-de 6.7 ja 6.8

alusel on määratletav hageja kahjunõude täitmise tähtpäev. Punkti 6.8 järgi leppisid hageja ja

kostja I kokku, et vara võõrandamise tähtaeg on kolm kuud. Pärast selle tähtaja möödumist

tekkis hagejal õigus nõuda kogu kahju (sh krediidikulu ja lisakulu) hüvitamist. Kuigi p-s 6.7

7 (8)

lepiti lisaks viie päeva pikkune maksetähtaeg alates hageja nõude esitamisest, ei tähenda see, et

hageja saanuks oma nõude esitamata jätmisega ise määrata täitmise tähtpäeva ja nõude

sissenõutavust edasi lükata. Järelikult on käesolevas asjas õiguslik olukord, mida kirjeldab

eespool alapunkti 9.3.1 esimene taane.

9.3.4. Liisingulepingu ülesütlemise ajana tuvastas maakohus 13. mai 2014 ja ka selle üle

pooled ei vaidle. Liisingulepingu p-s 6.8 märgitud kolme kuu pikkune tähtaeg hakkas lepingu

sõnastuse järgi kulgema lepingu ülesütlemisest. Samas tugines hageja väitele, et ta sai vara

valduse hilinemisega ja suunas selle müüki 2. detsembril 2014. Kostjate 6. mai 2019 seisukoha

p 5 ja apellatsioonkaebuse p 24 järgi käsitlevad ka kostjad seda kuupäeva vara valduse

üleandmise ajana. Liisingulepingu grammatilise tõlgendamise järgi oleks p 6.8 tähtaeg

möödunud enne seda kuupäeva. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lepingut kooskõlas VÕS § 29

sätetega tõlgendada nii, et kui vara tagastamine toimub teatava aja möödumisel lepingu

ülesütlemisest, siis saab kõnealust kolme kuu pikkust tähtaega arvestada alates tagastamisest.

Kirjeldatud tõlgenduse korral möödus p 6.8 tähtaeg 3. märtsil 2014, sest vara müügist selleks

ajaks midagi ei saadud.

9.3.5. Kahest eelmisest alapunktist järeldub, et hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks viie

päeva möödumisel 3. märtsist 2014, st 8. märtsil 2014. Võttes arvesse TsÜS § 136 lg 2, möödus

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg 8. märtsiga 2017. Hageja

esitas hagi 15. jaanuaril 2019.

9.4. Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise

kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka

tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Sama kehtib kahju hüvitamise nõude aegumise

algusaja määramisel TsÜS § 147 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi (Riigikohtu 3. aprilli 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 30 esimene lõik). Järelikult kohaldub eespool tuvastatu

hageja põhinõude mõlemale osale, st nii krediidikulust 5969,69 eurot kui ka lisakulust

200 eurot tingitud kahjule.

9.5. Hageja tugines aegumise katkemisele 17. augusti 2018 maksega. Aegumine katkeb ja

algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises (TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2). Maakohus hindas viidatud makset

lähtudes hageja väitest, et see loeti liisingulepingu alusel esitatud arve ehk nn debitoorse võla

tasumiseks. Hageja ei väida viidatud makse lugemist praegu veel vaidlusaluste kohustuste

katteks. Järelikult ei saa tuvastada, et kostja I oleks osaliselt täitnud kahju hüvitamise kohustust,

mistõttu ei katkenud kõnealuse maksega praegu veel vaidlusaluse nõude aegumine.

9.6. Vahekokkuvõttena saab märkida, et TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune

aegumistähtaeg möödus enne hagi esitamist. Aegumine pole katkenud ega peatunud. Eespool

p-s 9.1 käendaja vastu suunatu nõude kohta märgitu järgi on aegunud ka see nõue. Järelikult on

mõlemal kostjal TsÜS § 142 lg 1 teise lause alusel õigus keelduda kohustuse täitmisest.

9.7. Aegumisele tuginemine võib teataval juhul olla vastuolus hea usu põhimõttega.

9.7.1. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea

usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust

seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule (vt nt Riigikohtu 25. märtsi 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644, p 16 esimene

lõik ja seal viidatud varasem praktika). Eelkõige saab aegumisele tuginemine olla vastuolus hea

usuga juhul, kui kohustatud isik on käitunud pahauskselt, st eksitavalt või vastuoluliselt (vrd

Riigikohtu 3. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 33).

9.7.2. Hagiavalduses väitis hageja, et vara müüdi 28. novembril 2018. Maakohus tuvastas, et

vara müüdi 14. novembril 2018. Müügi aega pooled ei vaidlustanud, seega saab eespool p-s 8

märgitud kaalutlustel lähtuda müügi kuupäevast 14. november 2018.

8 (8)

9.7.3. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks kostjatest tingitud põhjustele vara müügi

viibimisel pärast selle hagejale tagastamist. Samuti pole hageja põhjendanud, et viivituse vara

müügil tinginuks kostja I viivitus vara tagastamisel. Ringkonnakohus tõlgendas eespool

p-s 9.3.4 liisingulepingut nii, et just vara tagastamise ajast tuli arvestada lepingu p 6.8 tähtaega.

Tulemuseks jäi hagejale viidatud punktis kokku lepitud kolme kuu pikkune tähtaeg vara

võõrandamise korraldamiseks, aga samuti oli tal võimalik vara võõrandada ja nõue esitada

järgnenud kolme aasta pikkuse aegumistähtaja jooksul. Kuivõrd pole esile toodud kostjate

toiminguid, mis viitaks nende tehtud takistustele vara võõrandamisel, siis pole kostjad käitunud

pahauskselt.

9.7.4. Neil kaalutlustel pole kostjate tuginemine aegumisele käesoleval juhul vastuolus hea

usu põhimõttega.

9.8. Kokkuvõttes on hageja kahjunõue aegunud ja kostjate tuginemine aegumisele ei ole

vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 alusel tuleb jääb hageja põhinõue

kostjalt I liisingulepingu alusel ja kostjalt II käenduslepingu alusel 6169,69 euro saamiseks

rahuldamata, sest see on aegunud. TsÜS § 144 järgi on aegunud ka viivise (601,54 eurot) ja

sissenõudmiskulude (vastavalt 40 ja 25 eurot) nõuded kui kõrvalkohustusest tulenevad nõuded.

Neil kaalutlustel jääb hagi praegu veel vaidlusaluses osas nõuete aegumise tõttu rahuldamata.

Kostjad saavutavad oma kaebusega taotletud tulemuse ja poolte muid väiteid pole enam vaja

käsitleda.

10. Maakohtu otsuse tühistamine hagi rahuldamise osas tähendab ka menetluskulude jaotuse

muutmist. Hagi jääb nüüd tervikuna rahuldamata ja kõik menetluskulud on põhjendatud jätta

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2

järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)