2-21-3179/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Mai Grauberg, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.05.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3179

Kohtuasi

X hagi Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, C ja

W vastu

nõude tunnustamiseks

Q

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja I: Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo

Kostja II: C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja III: W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate II ja III seaduslik esindaja F, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Traat

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 12.04.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Maa-ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta X kanda.

3. Välja mõista X-lt C kasuks 495 eurot ja W kasuks 495 eurot ringkonnakohtu

menetluskulude hüvitamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2-21-3179

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 01.03.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (pankrotis)

pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja I), C (kostja II) ja W (kostja III) vastu nõude

tunnustamiseks Q (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses.

2. Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja

võlgniku pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Hageja esitas 06.11.2020

pankrotihaldurile nõudeavalduse 127 931,65 euro (põhikohustus 47 000 eurot, viivis

4700 eurot ja leppetrahv 76 231,65 eurot) tunnustamiseks. Kostjad esitasid 29.01.2021

nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Eeltoodust

tulenevalt palub hageja tunnustada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas

127 931,65 eurot II rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2

tähenduses.

3. Hageja nõue põhineb hageja ja võlgniku vahel 10.02.2017 sõlmitud laenulepingul,

millega

pooled

kujundasid

varasematest

võlasuhetest

tulenevad

põhi-

ja

kõrvalkohustused ümber ning fikseerisid need ühtse laenusummana kogusummas 47

000 eurot (deklaratiivne võlatunnistus). Võlgnik lepingust tulenevat kohustust

tähtaegselt (10.02.2018) ei täitnud.

4. Hageja selgitas, et ta andis aastatel 2013 kuni 2016 võlgnikule laenu, mida oli võlgnikul

vaja nii igapäevasteks kulutusteks kui õigusvaidluste pidamiseks endise elukaaslasega,

oma emalt Z-lt saadud rahaliste vahendite arvelt. Lisaks selgus 2014. aasta lõpus, et

võlgnik, kes teostas ehitustöid hagejale kuuluvas ettevõttes G OÜ, oli endale jätnud

klientidelt saadud raha ning soetanud enda tarbeks erinevates ehituspoodides G OÜ

krediidilimiiti kasutades erinevaid kaupu. Kokku oli võlgnik selliselt enda kasuks

pööranud 15 700 eurot. Hageja ja võlgnik leppisid kokku, et hageja tagastab vastava

summa enda vahenditest G OÜ-le ning võlgnik tagastab raha esimesel võimalusel

hagejale.

5. 14.01.2015 vormistasid hageja ja võlgnik kohustuste kohta võlatunnistuse, milles

võlgnik kinnitas, et ta on hagejale võlgu 5000 eurot (2014. aasta kevadel saadud võlad);

3600 eurot (2014. aasta septembris saadud võlad) ja 15 700 eurot (2013-2014 OÜ G

rahalistest vahenditest võetud summad). Võlgnik kinnitas, et ta võlgneb 24 300 eurot,

mille tasub hagejale hiljemalt 31.05.2015. Võlgnevuse tähtaegsel mittetasumisel

arvestatakse võlgnevuselt viivisintressi 0,15 % päevas. Lisaks on võlgnik kirjalikult

kinnitanud, et ta on saanud hagejalt sularahas laenuna 20.06.2015 3300 eurot,

18.08.2015 2800 eurot, 03.02.2016 2800 eurot ning 05.06.2016 3800 eurot (kd I, tl

178-179).

6. Hageja andis võlgnikule täiendavalt erinevatel kuupäevadel 2015. aastal laenuna 6100

eurot ning 2016. aastal täiendavalt 6600 eurot (kd I, tl 178-179). Nende summade suhtes

pooled kõrvalkohustuste täitmise osas kokkuleppeid ei sõlminud.

2-21-3179

7. Kuivõrd 14.01.2015 võlatunnistuse alusel tekkinud viivisintressi kohustus oli 2017. a

alguses kasvanud juba põhikohustusest suuremaks (kokku ligemale 28 000 eurot),

leppisid pooled kokku, et vähendavad arvestatud viivisintressi ning loevad kõigilt

kohustustelt sissenõutavaks muutunud viiviseks 10 000 eurot. Põhikohustuse summa oli

kokku 37 000 eurot, mistõttu fikseerisid pooled 10.02.2017 lepingus lõpliku

laenusummana 47 000 eurot. Hageja oli nõus andma võlgnikule nõude täitmiseks

täiendavalt aasta, mille kestel arvestati võlgnevuselt intressi, mis ületab üksnes

marginaalselt seadusjärgset intressimäära (10 % aastas).

8. Kõik võlgnikule laenatud summad andis hageja üle sularahas või loeti vastav kohustus

tekkinuks kokkuleppel (G OÜ ees tekkinud võlg, mille hageja võlgniku eest tasus).

Kuivõrd võlgnikul pangakontot hagejale teadaolevalt ei olnudki või ta seda ei

kasutanud, ei olnud laene võimalik anda ülekandega.

9. Võlgnik on 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnistanud, kuivõrd

vastavad kohustused on 10.04.2019 avaldusega (kd I, tl 9, 50, 184) tasaarvestatud

09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust (kd I, tl 7-8, pöördel) tuleneva

hageja kohustusega 70 000 euro ulatuses. Vastavad selgitused ja dokumendid on

võlgnik esitanud pankrotihaldurile ning sellisena on neid kajastatud juba ajutise halduri

aruandes (kd I, tl 181, pöördel) ning selle lisana esitatud tasaarvestuse avalduses.

10. Käesolevas tsiviilasjas esitab hageja nõude tunnustamise hagi põhjusel, et kui kohus

tunnistab tsiviilasjas nr 2-20-17414 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu

tagasivõtmise raames kehtetuks, ei ole võlgnik tagatisloovutuslepingu alusel 10.02.2017

laenulepingust tulenevaid nõudeid täitnud ning need on kogu ulatuses muutunud

sissenõutavaks.

Kostja I vastuväited

11. Pankrotihaldur palus jätta hagi rahuldamata. Laenulepingust ei selgu, mis summas on

võlgnikule laenu antud, sest lepingu p 1.1 sätestat, et „alates 2013 kuni 2016 sõlmitud

laenulepingute ja laenatud summadelt arvestatud viivisintresside ja leppetrahvide alusel

võlgneb laenusaaja laenuandjale kokku 47 000 eurot, mida pooled käsitlevad lõpliku

laenusummana“, on üldsõnaline. Lepingust ei selgu, mil viisil, millal ja kas üldse on

laen laenusaajale üle antud. Hageja nõudeavaldusele lisatud dokumendid, sh

laenuleping, ei tõenda nõude aluseks oleva tehingu toimumist ehk raha üleandmist

laenusaajale. Hageja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonide järgi ei

olnud hagejal aastatel 2013-2016 sellist sissetulekut, mis võimaldaks võlgnikule laenu

anda. Hagejal tuleb tõendada laenu andmist. Laenulepingu näol on olemas tehingut

kajastav kirjalik dokument, kuid tõendid raha liikumise kohta puuduvad. Arvestades

laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit, on eluliselt ebausutav, et laen

üldse anti.

Kostja II ja III vastuväited

12. Kostjad II ja III ei tunnista hagi ja vaidlevad sellele vastu. Väidetavat laenu ei ole hageja

kunagi võlgnikule andnud. Väidetavalt hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingu ainus

eesmärk oli võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil päästa võlgnik oma rahaliste

kohustuste täitmisest ja muuta võimatuks võlgade sissenõudmine, tekitades kunstlikult

hageja nõude võlgniku vastu. Ühestki hagile lisatud dokumendist ei ole näha, kuidas

väidetav võlg sõprade vahel tekkis. Puuduvad raha ülekandmist tõendavad konto

väljavõtted, puudub selgitus, miks võlgnik üldse pidi hagejalt raha laenama. Puuduvad

igasugused dokumendid või isegi põhjendused seoses väidetava võla tekkimisega.

13. Kostjad selgitasid, et 09.04.2019 on koostatud notariaalne nõude loovutamise leping,

millega võlgnik on loovutanud hagejale oma nõuded summas 73 542,93 eurot F vastu,

mis tulenevad Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-12328.

2-21-3179

Kostjad on seisukohal, et kui tegelikult oleks 10.02.2017 leping eksisteerinud, oleks see

leidnud kajastamist ka 09.04.2019 nõude loovutamise lepingus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Harju Maakohtu 30.08.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 864 eurot ja

kostja III kasuks menetluskulu 864 eurot.

15. Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel

on kehtivalt sõlmitud 10.02.2017 laenuleping, millega kujundati ümber 2013 kuni 2016

sõlmitud varasemad laenupingud; 2) kas hageja on väidetavad lepingujärgsed

laenusummad pankrotivõlgnikule üle andnud; 3) kas hagejal on pankrotivõlgniku vastu

10.02.2017 laenulepingust ja 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust

tulenev nõue.

16. Arvestades, et pankrotivõlgnik ei ole oma 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid

kohustusi täitnud, saab hagejal olla pankrotivõlgniku vastu nõue võlaõigusseaduse

(VÕS) § 396 lg 2/ § 108 lg 1, § 397 lg 1 ja § 159 lg 1 alusel.

17. Kohus analüüsib esmalt hageja ja võlgniku vahel 10.02.2017 VÕS § 396 lg 2 tähenduses

deklaratiivse võlatunnistuse sõlmise ja sellele järgnenud kohustuse rikkumise aluseks

olevaid asjaolusid. Kuigi deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks

tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine (RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 20; nr

3-2-1-103-16, p 21), on Riigikohus osutanud tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus

ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega

tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et

asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate

asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille

esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada

ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega, kui kostja on

kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga

keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi

rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (RKTKo nr 3-2-1-124-14, p

26). Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on

olemas või mitte (RKTKo nr 3-2-1-22-09, p 11). Võlatunnistuse kehtivus on seotud

põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine

tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.

18. Kuivõrd antud juhul ei ole kostjatel objektiivselt võimalik tõendeid esitada ning

arvestades hageja 06.04.2021 menetlusdokumendis esile toodud seisukohta (s.o. hageja

on saanud enam kui 10 aasta vältel oma emalt Z-lt rahalisi vahendeid ning hageja ja

võlgnik fikseerisid deklaratiivse võlatunnistusega kõik varasemad kohustused ühe

lõpliku laenusummana), on antud juhul tõendamiskoormis tulenevalt hea usu

põhimõttest pöördunud, mistõttu tuli hagejal selgitada ja tõendada 10.02.2017

deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.

19. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejal oli piisavalt vahendeid, mille arvelt laenu

anda, kuna hageja on perioodil 2013 kuni 2016 saanud märkimisväärses ulatuses

rahalisi vahendeid oma emalt Z-lt. Z kinnitas, et andis oma sissetuleku arvelt aastatel

2013-2016 hagejale kasutamiseks rahalisi vahendeid kokku enam kui 180 000 euro

ulatuses (kd I, tl 113-114, 127-146, 147-148), sh laekus Z-le 30.05.2014 korteri müügist

23 000 eurot (kd I, tl 115-126), mille ta jättis hagejale vabaks kasutamiseks.

20. Võlgnik on kirjalikult kinnitanud, et ta on perioodil 2013-2016 saanud hagejalt laenu

kokku 37 000 eurot (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800). Siiski ei ole

hageja selgitanud ega tõendanud seda, mis kuupäevadel anti võlgnikule summad (5000

2-21-3179

+ 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800) üle, kus kohas toimus eeltoodud

summade üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid isikuid. Samuti ei ole

hageja tõendanud seda, et ta oleks eeltoodud summad sularahana enda pangakontolt

välja võtnud, et need seejärel üle anda. Summade üleandmist ei tõenda ka Z 06.04.2021

kirjalik kinnitus, kuna see, et Z oli teadlik, et hageja võis anda temalt saadud rahad edasi

võlgnikule, ei tõenda seda, et rahade üleandmine ka aset leidis. Laenude üleandmist ei

tõenda ka ajutise halduri aruanne (kd I, tl 32, 181), kuna aruandes on võlgniku

kohustuste olemasolu kajastatud võlgniku enda 29.09.2020 e-kirja alusel. Lisaks on

ajutine haldur märkinud, et nõude tegelik suurus vajab väljaselgitamist võimaliku

pankrotimenetluse käigus. Hageja on selgitanud ka, et võlgnik pidi hagejale tasuma 15

700 eurot, kuna hageja tasus ise vastava summa võlgniku eest G OÜ-le. Hageja ei ole

esitanud kohtule G OÜ krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit, et G OÜ oleks oma

krediitkaardi usaldanud võlgnikule. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et

hageja oleks võlgniku poolt kulutatud summa G OÜ-le tagastanud. Isegi juhul, kui

võlgniku käsutuses oleks olnud G OÜ krediitkaart, siis vastutab G OÜ kaardi

kasutamise eest G OÜ juhatus. Laenu saamine ei ole ka usutav: Võlgniku kontaktid on

üleval G OÜ kodulehel (kd I, tl 169), millelt nähtub, et võlgnik on antud ettevõttega

seotud. Ebausutav on, et kui võlgnik on omastanud ettevõtte klientide vara ning on

saanud samal ajal hagejalt veel laenu. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud perioodil 2013-

2016 kokku summa 37 000 eurot üleandmist võlgnikule, siis ei ole ka kehtivalt sõlmitud

10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse

laenusummana kogusummas 47 000 eurot ning hagi jääb rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

21. Hageja palub 29.09.2021 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

22. Hageja on tõendanud ja põhistanud 10.02.2017 võlatunnistuse esemeks oleva kohustuse

tekkimise ja/või laenusummade üleandmise. Hageja on laenusumma kujunemise

selgitamiseks esitanud 14.01.2015 võlatunnistuse (kd I, tl 177), allkirjastatud kinnituse

raha üleandmise kohta summas 8900 eurot (kd I, tl 178) ning allkirjastatud kinnituse

raha üleandmise kohta summas 3800 eurot (kd I, tl 179). Lisaks on maakohus

tuvastanud, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, mille arvelt oli tal võimalik

aastatel 2013 kuni 2016 võlgnikule võlatunnistuses näidatud ulatuses laenu anda.

Hageja ema Z andis hagejale regulaarselt rahalisi vahendeid ja oli teadlik, et nende

arvelt andis hageja võlgnikule laenu.

23. Maakohus heitis hagejale ette, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendina G OÜ

krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit selle kohta, et krediitkaart usaldati kasutamiseks

võlgnikule. Kaardi väljavõttel ega esitatud arvetel ei ole kajastatud tehinguid vahetult

teinud isikute andmeid. Hageja ja võlgnik fikseerisid väärkasutuste tõttu tekkinud

kohustused 14.01.2015 võlatunnistuses. Seetõttu puudus igasugune vajadus vastavaid

asjaolusid täiendavate dokumentidega fikseerida ning hagejal ei ole võimalik esitada

täiendavaid tõendeid aastaid tagasi toimunud sündmuste kohta. Kohus ei ole täitnud

eelmenetluse ülesandeid ega selgitanud hagejale, milliste tõenditega on hagejal

võimalik oma nõuet tõendada.

24. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on tõendamiskoormise ebaõigesti ümber

pööranud. Tõendamiskoormise ümberpööramiseks: 1) peavad esinema võla puudumise

tõenäosusele viitavad põhistatud asjaolud; 2) hageja keeldub põhjendamatult võla

tekkimise asjaolusid selgitamast; 3) tekkinud on põhjendatud kahtlus, et võlatunnistuse

aluseks olev põhikohustus on tühine või kehtetu. Käesolevas asjas eeltoodud asjaolusid

ei esine. Ühtegi põhjendust, mis annaks alust kahelda põhikohustuse tekkimises kostjad

2-21-3179

menetluses esitanud ei ole. Põhjendus, et hagejal ei olnud majanduslikult võimalik laenu

anda, on maakohtu poolt ümber lükatud. Hageja on selgitanud ja kirjeldanud võla

kujunemise asjaolusid. Maakohus on kinnitanud, et ei sea kahtluse alla enne 10.02.2017

võlatunnistuse vormistamist koostatud tõendeid raha üleandmise ning võlgnevuste

tekkimise kohta. Maakohus ei ole põhjendanud, millel saaks põhineda kahtlus, et

10.02.2017 võlatunnistuse esemeks olevat võlgnevust ei saanud kehtival kujul

objektiivselt olemas olla.

25. Maakohus seadis võlatunnistuse kehtivuse otseselt sõltuvusse selle aluseks olevate

võlasuhete kohta esitatavatest tõenditest. Kui võlgnevuse tekkimise ja ulatuse kohta

oleks võlausaldajal juba olemas tõsikindlad dokumentaalsed tõendid, siis puuduks

vajadus kohustusi kirjaliku võlatunnistusega veelkord fikseerida. Võlatunnistuse

peamiseks eesmärgiks on ebaselgete suhte fikseerimine. Maakohus väljus deklaratiivse

võlatunnistuse tõendamiskoormise jaotuse hindamisel ebaproportsionaalselt Riigikohtu

senises praktikas sedastatud põhimõtetest viisil, mis muudab deklaratiivse

võlatunnistuse instituudi ainetuks.

Vastustaja seisukoht

26. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

28. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

29. Kaebuse menetluslikud etteheited pole põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud

ja andis neile kohase õigusliku hinnangu. Maakohus viis läbi piisava ja kohase

eelmenetluse ega rikkunud TsMS § 392 sätteid. Maakohus põhjendas oma seisukohti

arusaadavalt ja piisavalt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei tähenda, et

maakohtu põhjendused poleks piisavad.

30. Maakohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti ümber pööranud. Kostjad tõid esile

asjaolud, mis seadsid laenu andmise võlgnikule kahtluse alla. Võlgnikul on elatise

võlgnevus oma alaealistele lastele (kostjad II ja III). Välja on kuulutatud võlgniku

pankrot. Võlgnik on oma ainsa vara, kohtuotsusest tuleneva rahaline nõude, loovutanud

09.04.2019 notariaalse nõude loovutamise lepingu alusel hagejale. Sellega on võlgnik

loobunud oma ainsast varast hageja kasuks, tehes sellega võimatuks võlgade

sissenõudmise. Seega võib 10.02.2017 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingu

eesmärk olla võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil päästa võlgnik oma rahaliste

kohustuste täitmisest ja muuta võimatuks võlgade sissenõudmine, tekitades kunstlikult

hageja nõude võlgniku vastu. Maakohus leidis õigesti, et sellise olukorras peab hageja

tõendama tegelikku laenu andmist võlgnikule ka muude tõenditega, mitte ainult

võlgniku enda kinnitusega.

31. Võlatunnistuse eesmärgiks on küll ebaselgete suhte fikseerimine, kuid üksnes

võlatunnistusest ja võlgniku kirjalikust kinnitusest raha saamise kohta ei piisa laenu

andmise tõendamiseks olukorras, kus tegemist võib olla fiktiivse kokkuleppega. Ka

Riigikohus on asunud seisukohale, et sellisel juhul vaidluse korral nõude, sh raha

üleandmise asjaolude kohta ei piisa üksnes huvitatud isikute omavahelisest kirjalikust

kokkuleppest, vaid tuleb esitada ja uurida ka muid tõendeid ( vt RKTKo nr 3‑2‑1‑178‑16

p 10).

2-21-3179

32. Hageja ei ole konkreetselt kirjeldanud võla kujunemise asjaolusid. Hageja on

üldsõnaliselt märkinud, et andis ajavahemikul 2013 kuni 2016 erinevates summades

võlgnikule laenu, mille pooled vormistasid hiljem ühtse võlatunnistusena. Maakohus

on hagejale selgitanud, et tal tuleb esile tuua ja tõendada 10.02.2017 deklaratiivse

võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud. Maakohus on ka konkreetselt märkinud, et

hagejal tuleb välja tuua ja tõendada, mis kuupäevadel ta võlgnikule nimetatud summad

üle andis, kus kohas toimus raha üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid

isikuid. Samuti pidi hageja näitama ja tõendama, millal ja millisteks ostudeks võlgnik

OÜ G krediidilimiiti kasutas millal ja millised summad on hageja võlgniku eest OÜ-le

G üle kandnud. Hageja ei ole neid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.

33. Hageja väidetel andis ta laenu ema Z rahast, kuid ka ema pangakontolt raha väljavõtmist

ei ole hageja näidanud ega tõendanud. Z kirjalik kinnitus selle kohta, et tema Danske

Panga kontole kantud summasid võis hageja kasutada vastavalt oma äranägemisele ja

ta oli teadlik laenu andmisest, ei tõenda, et hageja ka tegelikult Z kontolt raha välja

võttis ja selle raha võlgnikule üle andis.

34. Hagejal oli võimalus esitada kõik asjakohased tõendid selle kohta, mis ajal ja millistes

summades on raha raha pangast välja võetud ning millal ja kuidas toimus raha

võlgnikule üle andmine. Seda hageja tõendanud ei ole. Samuti ei ole hageja suutnud

mõistlikult põhjendada, miks oli võlgnikul korduvalt vaja temalt laenu saada olukorras,

kus võlgnik töötas G OÜ-s. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et eluliselt

ebausutav on olukord, kus võlgnik kuritahtlikult omastab ettevõtte vara ja ettevõtte

klientide vara, hageja selle kõik võlgniku eest hüvitab ja lisaks annab võlgnikule ka

laenu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus

jättis

menetluskulud

hageja kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja

kanda.

36. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 864 eurot ja kostja III

kasuks menetluskulu 864 eurot. Väljamõistetud menetluskulu rahalist suurust ei ole

vaidlustatud.

37. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174

lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

38. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostjate

kulunimekirja põhjal. Kostja I ei taotle menetluskulude väljamõistmist. Kostjad II ja III

taotlevad kokku 990 euro hüvitamist 5,5 t õigusabi eest tasumääraga 150 eurot/t, millele

lisandub käibemaks). Kostjate esindaja tutvus kohtuotsuse (0,25 t) ja kaebusega

(0,25 t), konsulteeris kostjate seadusliku esindajaga (0,75t), koostas vastuse

apellatsioonkaebusele (2 t), valmistus istungiks ja osales sellel (2 t).

39. Hageja vaidlustab menetluskulude nimekirjas õigusteenuse kostjate esindajaga

konsulteerimiseks ja leiab, et seda ei saa pidada põhjendatud kuluks.

40. Ringkonnakohtu hinnangul on kõik kostjate lepingulise esindaja menetluskulude

nimekirjas märgitud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Seisukohtade läbiarutamine

kliendiga võib olla vajalik vastuse koostamisel. Kliendiga konsulteerimiseks ja vastuse

koostamiseks kokku kulunud aeg 2,75 tundi ei ole üle paisutatud. Samuti on

vandeadvokaadist esindaja puhul kohtupraktikas aktsepteeritav tasumäär 150 eurot/t

ilma käibemaksuta. Kostjad füüsiliste isikutena ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat

2-21-3179

käibemaksu, mistõttu tuleb menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus rahuldab kostjate II ja III taotluse ja mõistab hagejalt nende kasuks

ringkonnakohtus kantud õigusabikulu hüvitamiseks kokku 990 eurot. Menetluskulu

tuleb kostjatele hüvitada võrdsetes osades, see 495 eurot kummalegi kostjale.

(allkirjastatud digitaalselt)