2-21-18453/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Liis Arrak

Määruse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18453

Kohtuasi

X taotlus riigi õigusabi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2021. a määrus (riigi

õigusabi taotluse rahuldamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2021. a määruse resolutsioon muutmata,

täiendades kohtumääruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja) esitas Pärnu Maakohtule 24. novembril 2021 taotluse riigi õigusabi saamiseks

seoses pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) ning muuks

õigusnõustamiseks või esindamiseks.

Probleemi kirjelduseks, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse, on märgitud, et

avaldajalt võeti tsiviilasjas nr X-XX-XXXX täielikult ära tema isiku- ja varahooldusõigus enda

alaealiste tütarde üle (L, U, S, G, N). Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on lõpplahend jõustunud

Riigikohtu 1. novembri 2021. a menetlusloast keeldumisega.

Avaldaja juhib tähelepanu EIK praktikale, mille kohaselt lapse eraldamine vanematest peab

reeglina olema ajutine ning ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema

taasühendamine (6. septembri 2018. a otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt vs. Itaalia). Tähtis on

vanemate nõustamine võimude poolt tegevuste osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada

laste haridust ja arengut (24. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 45959/11, Achim vs. Rumeenia).

2-21-18453

2 (8)

Riigivõimu tegevus seoses tsiviilasjaga nr X-XX-XXXX on olnud vastuolus eelmärgitud EIK

praktikaga. Riigivõimu tegevusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on ebaproportsionaalselt ja

õigusvastaselt rikutud avaldaja suhtes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK või konventsioon) art-t 6 (lg 1 ls 1) ja art-t 8, s.o õigust õiglasele kohtumenetlusele ja

õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

Riigi õigusabi saamine on vajalik, sest avaldajal puuduvad õigusteadmised.

Kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ammendatud.

Hooldusõiguse

taastamise

avalduse

esitamise

võimalus

ei

ole

käsitatav

tõhusa

õiguskaitsevahendina konventsiooni art 35 tähenduses. Siseriiklikud kohtud ei hakka

hooldusõiguse taastamise avalduse lahendamisel ilmselt tuvastama tsiviilasjaga nr X-XX-

XXXX seoses toimepandud konventsooni artiklite rikkumisi.

Avaldaja on kandnud märkimisväärset mittevaralist kahju seoses riigivõimu tegevusega

tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Lapsed on avaldajale väga tähtsad ning ta lootis, et tema

inimõigust õiglasele tsiviilkohtumenetlusele ei rikuta. Avaldaja näeb oma õiguste rikkumisena

seda, et ta jäeti ilma hooldusõigusest laste üle, vastuolus laste arvamuse ja huvidega;

regulaarsest ja ettenähtavast suhtlusest lastega, vastuolus laste arvamuse ja huvidega; õiglasest,

jälgitavast ja veenvast hinnangust avaldaja kasuks rääkinud tõenditele; laste suhtes ekspertiisi

määramisest; kordusekspertiisi määramisest avaldaja enda suhtes.

Avaldaja majandusliku seisundi teatise kohaselt on avaldajal ja tema abikaasal puuduv

töövõime, nende sissetulekuks on töövõimetoetused 453,90 eurot ja 258,72 eurot ning puudega

isiku toetused 49,09 eurot ja 41,17 eurot, s.o kokku 802,88 eurot. Avaldaja igakuine kodulaenu

tagasimakse on 131,15 eurot ja kohustuslik kodukindlustus 28,73 eurot. Teatise kohaselt on

avaldaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaks pere elukohaks olev kinnistu, mis on

kodulaenu tagatiseks LHV Pangale, ja sõiduauto Opel Zafira, mille väärtus on kuni 400 eurot.

Avaldaja vältimatuteks püsikuludeks on eluasemekulud: kodulaen 131,15 eurot, elekter 80–85

eurot, kodukindlustus 28,73 eurot, NUBLU 11,80 eurot, prügi ja kulutused toidule 400 eurot,

kulutused transpordile 250 eurot ja kulutused tervishoiule 100 eurot, s.o kokku 1006,68 eurot.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Maakohus jättis avaldaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

3. Maakohus selgitas, et riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 1 järgi võib Eesti kodanik RÕS-

s ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse

tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-lt, kui tema kaebuse aluseks oleva konventsiooni või selle

juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud

Eesti riik. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab

seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 9 kohaselt otsustatakse riigi õigusabi

andmine isiku taotluse alusel. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on

ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. RÕS § 37 lg 3

sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui

ta leiab, et kaebus ei oleks konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. Konventsiooni art 35

sätestab järgmised vastuvõetavuse kriteeriumid. Kohus võib kohtuasja arutada ainult pärast

kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Kohus ei

aruta ühtegi art 34 kohaselt esitatud kaebust, mis: a) on anonüümne või b) on sisuliselt sama

2-21-18453

3 (8)

juba kohtu poolt arutatuga või on juba esitatud arutamiseks muu rahvusvahelise uurimis- või

lahendamismenetluse raames ega sisalda uut asjassepuutuvat teavet. Kohus tunnistab

vastuvõetamatuks art 34 alusel esitatud kaebuse, kui: a) kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni

või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või

b) kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui

konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist

läbivaatamist; sellel alusel ei või jätta läbi vaatamata ühtki asja, mida riigisisene kohus ei ole

nõuetekohaselt läbi vaadanud. Kohus jätab läbi vaatamata kaebuse, mida ta peab käesoleva

artikli järgi vastuvõetamatuks. Kohus võib seda teha igas menetlusjärgus.

Maakohus nõustus avaldajaga, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendunud. Pärnu

Maakohtu 20. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega kohus piiras

avaldajate hooldusõigust L suhtes ning määras alaealisele lapsele eeskostja ja määras kindlaks

suhtluskorra, ning 20. juuli 2021. a määrus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega kohus piiras

avaldajate hooldusõigust N, G, S ja U suhtes ning määras alaealistele lastele eestkostja ja

määras kindlaks suhtluskorra, on jõustunud 1. novembril 2021, kuna Riigikohus jättis määruste

peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata.

Maakohus tuvastas, et avaldaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline tasuma

asjatundliku õigusteenuse eest, kuna ta on puuduva töövõimega. Avaldaja ja tema abikaasa

sissetulek on töövõimetoetused 453,90 eurot ja 258,72 eurot ning puudega isiku toetused

49,09 eurot ja 41,17 eurot, s.o kokku 802,88 eurot. Avaldaja igakuine kodulaenu tagasimakse

on 131,15 eurot ja kohustuslik kodukindlustus 28,73 eurot. Teatise kohaselt on avaldaja ja

temaga koos elavate perekonnaliikmete varaks pere elukohaks olev kinnistu, mis on kodulaenu

tagatiseks LHV Pangale, ja sõiduauto Opel Zafira, mille väärtus on kuni 400 eurot. Avaldaja

vältimatud püsikulud on eluasemekulud: kodulaen 131,15 eurot, elekter 80–85 eurot,

kodukindlustus 28,73 eurot, NUBLU 11,80 eurot, prügi ja kulutused toidule 400 eurot,

kulutused transpordile 250 eurot ja kulutused tervishoiule 100 eurot, s.o kokku 1006,68 eurot.

Maakohtu hinnangul ei oleks avaldaja kaebus konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav.

Avaldaja kaebus oleks selgelt põhjendamatu. Pärnu Maakohtu 20. juuni 2020. a ja 20. juuli

2021. a määrustega, mis on jõustunud 1. novembril 2021, on tuvastamist leidnud avaldaja

võimetus oma tervislikust seisundist tulenevalt täita oma alaealiste laste suhtes vanemlikke

kohustusi. Kohus piiras avaldaja hooldusõigust tema alaealiste tütarde suhtes, määras lastele

eeskostja ning määras kindlaks laste ja avaldaja suhtluskorra. Avaldaja vastuväited selle kohta,

et ta on ilma jäänud õigusest õiglasele kohtumenetlusele, on jõustunud kohtulahenditega ümber

lükatud. Asjaoludest tulenevalt on avaldaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega

ei olnud põhjendatud avaldajale riigi õigusabi anda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja anda avaldajale

riigi õigusabi seoses pöördumisega kaebusega EIK-sse ja muuks õigusnõustamiseks või muuks

esindamiseks kohustuseta hüvitada tasu ja kulud. Avaldaja palus määrata talle riigi õigusabi

korras advokaat.

4.1. Avaldaja väitel leidis maakohus ebaõigesti, et avaldaja esitatav kaebus EIK-sse oleks art

35 kohaselt vastuvõetamatu, s.o selgelt põhjendamatu. Asjaolu, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXX

tehtud lõpplahendid on jõustunud ning Riigikohus keeldus samas asjas määruskaebuste

menetlusse võtmisest, ei tõenda, et avaldaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ei ole rikutud ja

et avaldaja kaebus saab olema ilmselgelt perspektiivitu konventsiooni art 35 lg 3 mõttes. Riigi

õigusabi andmise otsustamisel ei ole võimalik hinnata kaebuse perspektiivi, mille koostamiseks

alles riigi õigusabi taotletakse. Samuti ei ole ilmselge, et laste vanematest eraldamine nii laste

2-21-18453

4 (8)

kui ka vanemate tahte vastaselt, nii nagu see tsiviilasjas nr X-XX-XXXX toimus, on

inimõigustega kooskõlas.

Avaldaja soovib pöörduda kaebusega EIK-sse, kuna ta on kandnud märkimisväärset

mittevaralist kahju seoses laste hooldusõigusest ilmajäämisega, millega on rikutud tema õigust

õiglasele tsiviilkohtumenetlusele (konventsiooni art 6). Lapse eraldamine vanematest peab

reeglina olema ajutine ning ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema

taasühendamine (otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt vs. Itaalia). Tähtis on vanemate nõustamine

võimude poolt tegevuste osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada laste haridust ja arengut

(otsus asjas nr 45959/11, Achim vs. Rumeenia) EIÕK § 8 kohaselt on igaühel õigus era- ja

perekonnaelu austamisele. Avaldaja hinnangul on tema perekonna suhtes seda õigust jämedalt

rikutud ja tema lapsed on perekonnast eraldatud põhjendamatult ja tahtevastaselt ning lapsi ära

kuulamata ja nende arvamust arvestamata.

Avaldaja tõi esile järgmised konventsiooni § 6 rikkumised. Tsiviilasja nr X-XX-XXXX

kohtumenetluse käigus ei kuulatud alaealisi lapsi ära ega arvestatud nende seisukohtadega.

Lisaks tehti avaldaja suhtes samas kohtumenetluses terviseekspertiis, milles on ilmselgelt

kasutatud valesid lähteandmeid, st kellegi teise terviseandmeid, mistõttu ei oleks tohtinud

kohtud sellele ekspertiisiaktile otsustuste tegemisel üldse tugineda. Samuti ei arvestanud kohtud

avaldaja esitatud tõenditega.

Avaldaja leiab, et kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on tsiviilasjas nr X-XX-XXXX

ammendatud.

5. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid täiendada

tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

7. Avaldaja taotles riigi õigusabi seoses pöördumisega kaebusega EIK-sse. Avaldaja viitas, et

tsiviilasjas nr X-XX-XXXX võeti temalt täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus oma alaealiste

tütarde üle. Lõpplahend on jõustunud seoses Riigikohtu keeldumisega menetlusloast 1.

novembril 2021. Avaldaja arvates on riigivõimu tegevus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX olnud

vastuolus EIÕK art 6 lg 1 esimese lausega ja art-ga 8.

8. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti tuginenud RÕS §-le 37, mille lõike 1 kohaselt

võib Eesti kodanik RÕS-s ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse

pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-lt, kui tema kaebuse aluseks

oleva konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide

väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt keeldub

maakohus RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks

konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. Konventsiooni art 35 lg 3 p a kohaselt tunnistatakse

kaebus vastuvõetamatuks mh juhul, kui see ei ole kooskõlas konventsiooni või selle

protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust.

9. Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus

kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus muude asjaolude seas tegema sama paragrahvi

lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks konventsiooni art 35 kohaselt

2-21-18453

5 (8)

vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus peab

tegema ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et

kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni art 35 lg 3 p a tähenduses, nõuab

konventsiooni kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas konkreetsetel

kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega. RÕS

§ 37 lg-s 3 viidatud riigi õigusabi andmist välistavate asjaolude esinemist tuleb hinnata

konventsiooni ja selle kohaldamise praktika alusel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 18. detsembri 2017. a määrus asjas nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19).

10. Maakohus jättis avaldaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata põhjusel,

et avaldaja kaebus oleks konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetamatu, st selgelt põhjendamatu.

Kaebuse selget põhjendamatust näitab maakohtu arvates see, et avaldaja väited selle kohta, et

ta on jäänud ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele, on ümber lükatud jõustunud

kohtulahenditega asjas nr X-XX-XXXX. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu selline

põhjendus piisav, mistõttu maakohus on rikkunud määruse põhjendamise kohustust (TsMS §

436 lg 1, § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8). Kaebusega EIK-sse pöördumise eelduseks on see, et isik

oleks nende asjaolude üle, millele ta soovib kaebuses tugineda, Eesti kõigis kohtuastmetes

vaielnud. See, kui Eesti kohtud avaldaja õiguste väidetavaid rikkumisi ei tuvastanud ega

kõrvaldanud, ei tähenda, et tema konventsioonist tulenevaid õigusi ei saa olla rikutud. EIK

pädevuses ongi kontrollida, kas Eesti Vabariik on toime pannud konventsiooni või selle juurde

kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumise. Seega ei saa EIK-sse kaebuse

esitamise perspektiivitust põhjendada sellega, et Eesti kohtud on jätnud avaldaja kaebused

rahuldamata või menetlusse võtmata. Praeguses asjas oleks maakohus pidanud hindama, kas

avaldaja välja toodud asjaoludel võiks EIÕK kohaldamise praktikat arvestades olla tegemist

konventsiooni art 6 või 8 rikkumisega. Ringkonnakohus saab viidatud maakohtu rikkumise

kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi järgnevaga.

11. Kolleegium on seisukohal, et avaldaja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaks

alust arvata, et avaldaja EIÕK art-test 6 ja 8 tulenevaid õigusi võib olla rikutud.

11.1. EIÕK art 6 sätestab õiguse õiglasele kohtumenetlusele, nähes esimeses lauses ette, et

igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Avaldaja väidetest nähtuvalt ei ole tsiviilasja

nr X-XX-XXXX menetlus olnud tema hinnangul õiglane. Täpsemalt on avaldaja tuginenud

sellele, et asja lahendus oli vastuolus laste arvamuse ja huvidega; avaldaja kasuks rääkinud

tõenditele ei antud õiglast, jälgitavat ja veenvat hinnangut; laste suhtes ei määratud ekspertiisi

ning avaldaja suhtes ei määratud kordusekspertiisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need

väited alust arvata, et avaldaja EIÕK art-st 6 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele on

rikutud.

11.1.1. Avaldaja seisukoht, et asja lahendus (temalt laste hooldusõiguse äravõtmine ja lastega

suhtlemise piiramine) oli vastuolus laste arvamuse ja huvidega, on avaldaja sisuline hinnang

tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud lahenditele. Avaldaja väidetest ei nähtu, milles seisnes tema

EIÕK art-st 6 tuleneva õiguse õiglasele kohtumenetlusele rikkumine. Kolleegium märgib, et

EIK ei ole käsitatav neljanda kohtuastmena ega kontrolli riigisiseste kohtute võimalikke

eksimusi asjaolude tuvastamisel või õiguse kohaldamisel, v.a ulatuses, milles nendega on

kaasnenud konventsiooniga kaitstud õiguste ja vabaduste rikkumine (EIK 21. jaanuari 1999. a

otsus asjas nr 30544/96, García Ruiz v. Hispaania, § 28; 12. veebruari 2004. a otsus asjas nr

47287/99, Perez v. France, § 82; 23. veebruari 2017. a otsus asjas nr 43395/09, De Tommaso

v. Italy, § 170). Selle hindamine, kas riigisisese õiguse alusel esinevad alused vanemate

hooldusõiguse piiramiseks laste suhtes, on riigisisese kohtu pädevuses. Määruskaebuses väitis

2-21-18453

6 (8)

avaldaja, et kohus eraldas lapsed perest neid ära kuulamata, mis tsiviilasja nr X-XX-XXXX

materjalide põhjal ei vasta tõele. Asja materjalidest nähtuvalt kuulas kohus menetluse käigus

viiest lapsest ära neli (sh L 25. oktoobril 2019 ja 19. juunil 2020 ning teised lapsed 12. mail

2021), jättes TsMS § 5521 lg 1 alusel ära kuulamata vaid ühe, alla 10-aastase lapse, mis oli

seaduse järgi lubatud. Samuti oli lastele määratud riigi õigusabi korras esindaja.

11.1.2. Avaldaja väide, et ta jäi ilma õiglase, jälgitava ja veenva hinnanguta tema kasuks

rääkinud tõenditele, on paljasõnaline. EIÕK art 6 lg 1 rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest,

et avaldaja ei nõustu kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Avaldaja ei ole viidanud

sellistele konkreetsetele asjaoludele, mis annaks alust arvata, et tema kasuks rääkivad tõendid

(s.o väidetavalt paljude sõltumatute isikute ja peretuttavate iseloomustused, psühhiaatri

hinnang,

kriminaalmenetluse

algatamata

jätmise

tõend)

oleks

menetluses

jäetud

põhjendamatult arvestamata või hindamata viisil, mis rikkus tema õigust õiglasele

kohtumenetlusele. EIK praktikast tulenevalt seondub EIÕK art 6 lg 1 üksnes tõendamise

menetluslike küsimustega. Tõendite vastuvõetavus ja see, kuidas neid tuleb hinnata ja kogumis

kaaluda, on sisulised küsimused, mille hindamine on riigisisese kohtu ülesanne (EIK 21.

jaanuari 1999. a otsus asjas nr 30544/96, García Ruiz v. Hispaania, § 28; 13. juuli 2006. a otsus

asjas nr 77575/01, Farange S.A. v. France). Praegusel juhul on avaldaja saanud maakohtu poolt

tõenditele nii üksikult kui ka kogumis antud hinnanguid vaidlustada ning ringkonnakohus on 9.

juuli 2021. a ja 29. septembri 2021. a määrustes avaldaja väiteid hinnanud. Asjaolu, et

Riigikohus ei võtnud määruskaebuseid menetlusse, viitab sellele, et kõrgeim kohus ei

tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi asja lahendamisel.

11.1.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka avaldaja väited selle kohta, et lastele ei määratud

ekspertiisi ja avaldajale endale ei määratud kordusekspertiisi, alust arvata, et esineda võis

avaldaja EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine. Laste hooldusõiguse vaidluses ei ole

tingimata vajalik määrata lastele või vanemale ekspertiisi, vaid see otsustatakse konkreetse

vaidluse asjaolude alusel. Avaldaja on ise viidanud, et tema suhtes tehti 24. märtsi 2021. a

ekspertiis ning see nähtub ka tsiviilasja nr X-XX-XXXX materjalidest. Ainuüksi see, et

avaldaja ei olnud eksperdi arvamusega nõus ja vaidlustas selle, ei tähenda, et kohus oleks

pidanud määrama kordusekspertiisi. Avaldaja määruskaebuses esitatud väide, et tema kohta

tehtud terviseekspertiisis on kasutatud kellegi teise terviseandmeid, mistõttu ei oleks kohtud

tohtinud ekspertiisiaktile tugineda, on paljasõnaline ja eluliselt ebausutav. Avaldaja ei ole

põhjendanud, miks ta leiab, et ekspertiisi tegemisel kasutati kellegi teise terviseandmeid.

Avaldaja on saanud esitada ekspertiisiaktile vastuväiteid juba tsiviilasja nr X-XX-XXXX

menetluses ning maakohus on neid lõpplahendis hinnanud (vt maakohtu 20. juuli 2021. a

määruse p-d 14–14.4). Avaldaja etteheiteid 24. märtsi 2021. a eksperdiarvamusele ja taotlust

kordusekspertiisi tegemiseks on hinnanud 29. septembri 2021. a määruses ka ringkonnakohus

(vt määruse p 71). Seejuures on eksperdiarvamus vaid üks tõend, mida kohus asja lahendamisel

arvesse võtab. Avaldaja ei ole välja toonud, kuidas praeguses asjas lastele ekspertiisi määramata

jätmine ja temale kordusekspertiisi tegemata jätmine sai rikkuda tema EIÕK art 6 lg-st 1

tulenevat õigust.

11.1.4. Kolleegium märgib, et EIÕK art 6 rikkumine võib lisaks mõne selles artiklis

konkreetselt nimetatud menetlusliku tagatise rikkumisele seisneda ka selles, kui menetluse

läbiviimise viis tervikuna ei taganud kaebajale õiglast menetlust (EIK 7. juuni 2012. a otsus

asjas nr 38433/09, Centro Europa 7 S.r.l. and Di Stefano v. Italy, § 197; 19. septembri 2017. a

otsus asjas nr 35289/11, Regner v. the Czech Republic, §-d 151 ja 161; 23. oktoobri 1996. a

otsus asjas nr 17748/91, Ankerl v. Switzerland, § 38). Seejuures ei pruugiks üksik kõrvalekalle

olla piisav, et muuta menetlust tervikuna ebaõiglaseks (EIK 15. septembri 2009. a otsus asjas

nr 798/05, Miroļubovs and Others v. Latvia, § 103). Võimalikke puudujääke menetluses on

võimalik parandada kas hiljem samas kohtuastmes või ka kõrgemas astmes (EIK 19. detsembri

2-21-18453

7 (8)

1997. a otsus asjas nr 20772/92, Helle v. Finland, §-d 46 ja 54; 24. juuni 1993. a otsus asjas nr

14518/89, Schuler-Zgraggen v. Switzerland, § 52). Praeguses asjas ei nähtu avaldaja välja

toodust ka seda, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetlus tervikuna oleks rikkunud avaldaja

EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele ning et alama astme kohtute

võimalikke puudujääke menetluse läbiviimisel ei oleks nõuetekohaselt hinnatud kõrgemates

astmetes.

11.2. EIÕK art 8 sätestab õiguse era- ja perekonnaelu austamisele. Selle artikli lõike 1 kohaselt

on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.

Lõike 2 kohaselt ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas

seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku

turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise

või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kolleegiumi hinnangul ei anna

avaldaja väited alust arvata, et ka avaldaja õigust era- ja perekonnaelu austamisele võiks olla

rikutud.

11.2.1. Oma EIÕK art-st 8 tuleneva õiguse rikkumisena näeb avaldaja maakohtule esitatud

avaldusest ja määruskaebusest nähtuvalt seda, et temalt võeti ära isiku- ja varahooldusõigus

oma alaealiste tütarde üle, tehes seda vastuolus laste huvidega. Kolleegium märgib, et

konventsiooni art-s 8 sätestatud õigus ei ole absoluutne ning lõige 2 näeb ette ametivõimude

võimaluse teatud juhtudel selle õiguse kasutamisse sekkuda. Seega ei saa ainuüksi sellest, et

jõustunud kohtulahendiga on avaldajalt laste hooldusõigus ära võetud, järeldada EIÕK art 8

rikkumist. EIK praktika kohaselt on vanematelt hooldusõiguse äravõtmine lubatav, kui see on

konkreetsel juhul lapse huvide kaitsmiseks vajalik (vt EIK 22. märtsi 2018. a otsus asjades nr

68125/14 ja 72204/14, Wetjen and Others v. Germany, §-d 84 ja 85; 22. märtsi 2018. a otsus

asjades nr 11308/16 ja 11344/16, Tlapak and Others v. Germany, §-d 97 ja 98). Seejuures on

ametivõimudel lapse riigi hoole alla võtmise otsustamisel ulatuslik diskretsioon (vt nt EIK 14.

märtsi 2013. a otsus asjades nr 18734/09 ja 9424/11, B.B. and F.B. v. Germany, § 47; 7. augusti

1996. a otsus asjas nr 17383/90, Johansen v. Norway, § 64). PKS § 135 lg 2 kohaselt võtab

kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi

andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Praegusel juhul on kaks kohtuastet nende eelduste täidetust hinnanud ning Riigikohus ei võtnud

määruskaebuseid menetlusse. Avaldaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust

arvata, et temalt hooldusõiguse äravõtmine võis praegusel juhul minna vastuollu konventsiooni

art-ga 8.

11.2.2. Avaldaja viitas ka EIK praktikale (6. septembri 2018. a otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt

vs. Itaalia), mille kohaselt lapse eraldamine vanematest peab üldjuhul olema ajutine ning

ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema taasühendamine. Avaldusest ega

määruskaebusest ei nähtu, kuidas riigivõimu käitumine tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on nende

põhimõtetega vastuolus. PKS § 1231 lg 1 võimaldab kohtul vanema avalduse alusel vanema

hooldusõiguse taastada, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele. See tähendab, et

lapse eraldamine vanematest ei ole lõplik.

11.2.3. Lisaks viitas avaldaja EIK praktikale (24. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 45959/11,

Achim vs. Rumeenia), mille kohaselt tähtis on vanemate nõustamine võimude poolt tegevuste

osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada laste haridust ja arengut. Avaldaja ei ole aga

selgitanud, kuidas see seisukoht seondub tema EIÕK art-st 8 tuleneva õiguse väidetava

rikkumisega ja milles kohtute rikkumine tsiviilasjas nr X-XX-XXXX täpselt seisnes.

2-21-18453

8 (8)

12. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et avaldaja kaebus

EIK-sse oleks konventsiooni art 35 lg 3 p a tähenduses põhjendamatu ja seega perspektiivitu.

Seega jättis maakohus avaldaja riigi õigusabi taotluse õigesti rahuldamata.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. RÕS § 15 lg-st 8 ja

TsMS § 191 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei saa praeguse määruse peale määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Liis Arrak