3-21-1949/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1949

Haldusasi

Taevapark

OÜ

kaebus

Riigi

Tugiteenuste

Keskuse

16.06.2021 otsuse nr 11.2-35/0721 osaliseks tühistamiseks,

26.07.2021 vaideotsuse tühistamiseks ja uue otsuse

tegemiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Taevapark OÜ, esindaja advokaat Marko Pikani

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja

Kari Treial

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.05.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi kultuuriministri 04.05.2021 määruse nr 15 „COVID-

19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevatest piirangutest tingitud erakorraline abi

elamuskeskuste pidajatele ning konverentside ja teiste selliste ürituste korraldamiseks

kasutatavate hoonete valdajatele“ (edaspidi ka meetme määrus) alusel 16.06.2021 otsuse nr

11.2-35/0721, millega rahuldas osaliselt Taevapark OÜ 17.05.2021 esitatud taotluse. Otsuse

lisast 1 nähtuvalt määrati kaebajale toetus 97 335,31 eurot (riigiabi).

2. Taevapark OÜ esitas RTK 16.06.2021 otsuse nr 11.2-35/0721 ja selle aluseks oleva määruse

peale vaide. RTK jättis selle 26.07.2021 vaideotsusega rahuldamata selgitades mh, et

vaideorganil puudub pädevus tunnistada määrust kehtetuks. Eelnevale vaatamata on vaideorgan

2(13)

käsitlenud meetme määruse põhiseaduspärasust (punktides 3.8-3.10) ning võtnud ka seisukoha

(punkt 3.11), et puudub alus meetme määrust kehtetuks tunnistada. Vaie on jäetud rahuldamata

otsuse punktis 4.

3. Taevapark OÜ esitas 25.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada

kehtetuks RTK 16.06.2021 otsus nr 11.2-35/0721 osas, milles Taevapark OÜ-le määratud

toetust vähendati ning samuti tunnistada kehtetuks RTK 26.07.2021 vaideotsus. Samuti palub

kaebaja kohustada RTK-d tegema uut otsust, määrates kaebajale toetuse, mis on arvestatud ilma

toetuse piirmäära jm põhiseadusevastaste metoodikate kohaldamiseta.

4. Kohus võttis kaebuse 01.10.2021 määrusega menetlusse RTK 16.06.2021 otsuse nr 11.2-

35/0721 osalise tühistamise, 26.07.2021 vaideotsuse tühistamise ja uue otsuse tegemiseks

kohustamise nõuetes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub kaebuse eeltoodud nõuetes rahuldada ja mõista välja vastustajalt kaebaja

menetluskulud. Kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 22.03.2022) on kokkuvõtlikult

järgmised.

1) Meetme määruse näol on tegemist riigipoolse vajaliku ja mõistliku sammuga, kuivõrd

sihtgrupiks olev sektor kannatas COVID-19 põhjustatud piirangute tõttu väga intensiivselt.

Kaebajal ei olnud enam kui 2,5 kuu vältel praktiliselt võimalik majandustegevust viljeleda.

Seetõttu on mõistlik määruse lähenemine, mille kohaselt seotakse toetuse rahaline määr 2,5 kuu

keskmise käibega, mille toetuse saaja eelduslikult piirangute tõttu kaotas. Samas on määrusega

välja töötatud abimeede olemuslikult ebaõnnestunud, kuna meetme määruse §-s 7 sätestatud

toetuse andmise tingimused (s.o rahaline piirmäär ja ka toetuse summa proportsionaalne

vähendamine) loovad ebavõrdse kohtlemise erinevate taotlejate vahel, seades eelisseisu need,

kelle majandustegevus on kitsahaardelisem ja kelle käive on väiksem. Mida suurem on ettevõte,

seda väiksema osa kaotatud käibest kompenseerib antav toetus. Väiksemaid tööandjaid ja

maksumaksjaid eelistatakse suurematele. Määruse eesmärgiks ei ole eraldiseisvalt seatud

väikse või keskmise käibega äriühingute jätkusuutlikkuse tagamine. Toetuse saajate selliseks

eristamiseks puudub legitiimne alus. Seeläbi on alusetult vähendatud kaebajale määratud

toetuse summat, riivates Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud põhiõigust. Määrus

kahjustab kõiki neid, kelle toetuse summa ületab määruses kehtestatud toetuse

maksimumsummat. Kuni toetuse maksimumsummani vastava käibega isik saab määruse

eesmärki (jätkusuutlikkuse tagamine) silmas pidades arvestatava abisüsti, kuid need kelle

käive, tegevuskulud ja riiklike maksude maksubaas on oluliselt suurem, saavad

proportsionaalselt

oma

tegevuskuludega

võrreldes

väga

väikese

abipaketi,

kuigi

majandustegevus on oma põhisisult kattuv ning ka piirangud on mõjutanud kõiki toetusele

kvalifitseeruvaid isikuid ühtemoodi. Määrus kahjustab kaebaja subjektiivseid õigusi ning see

avaldub ebavõrdses ja kaebuse esitajat kahjustavas kohtlemises.

2) Kaebaja toob võrdleva näite, kuidas erineb määruse regulatsioon kaebaja (2019. a käive

kokku ca 4 800 000 eurot) ning kaebajaga sama või sarnast toetuse saamise tingimustele

vastavat majandustegevust viljeleva äriühingu jaoks, mille 2019. a käive oli 720 000 eurot.

Näites eeldatakse, et toetuse maksmiseks eraldatud 1 500 000 eurost piisab kõigi taotlejate

jaoks: a) kaebaja 2019. a keskmine kalendrikuu käive oli ca 400 000 eurot ning toetuse saamise

kordajaga 2,5, läbi korrutamisel peaks kaebaja saama toetuse 1 000 000 eurot – seda eeldusel,

et toetuse piirmäära ei ole kehtestatud. Piirmääraga (määruse § 7 lg 1) arvestamisel jääb

kaebajal saamata toetus 850 000 eurot; b) toetuse saaja X keskmine kalendrikuu käive oli ca 60

000 eurot ning toetuse saamise kordajaga 2,5 läbi korrutamisel peaks toetuse saaja X saama

3(13)

toetuse 150 000 eurot ja sõltumata piirmäära kehtestamist maksimaalses ulatuses ta toetuse ka

saaks. Piirmääraga arvestamisel ei jää seega isikul X saamata ühtegi eurot toetuse summast ehk

kogu kaotatud 2,5 kuu keskmine käive hüvitatakse toetusmeetme abil.

Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei nähtu määrusest ühtegi alust ega põhjust ning määruse

§ 2 sätestab jätkusuutlikkuse tagamise määruse eesmärgina kõigile kvalifitseeruvatele isikutele,

sõltumata sellest, kas tegemist on mikroettevõtte või Eesti suurima kontserniga. Kui tegemist

on abimeetmega, mis on mõeldud kõigile sektori ettevõtjatele, kes koroonapandeemiast

tingituna on piirangute jm negatiivsete mõjurite all kannatanud ning ei ole sätestatud

erikorda/tingimusi ühtemoodi kannatanud ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks, siis ei tohiks

määruse tingimused sellist olukorda ka luua ega lubada.

3) Kõikidest toetuse saajatest oli vaid neljal, sh kaebajal, õigus taotleda maksimaalset toetuse

summat. Toetuse saajaid oli kokku 66, kellest 62 puhul rakendati üht toetuse summa arvutamise

loogikat ja ülejäänud 4 kõige suurema käibega toetuse saaja puhul rakendati teistsugust

loogikat. 62 toetuse saaja puhul arvutati toetuse summa välja põhimõttel 2019. a 2,5 kuu

keskmine käive – 35,11% ning 4 kõige suurema käibega toetuse saaja puhul 150 000 – 35,11%.

Juhul, kui kaebaja puhul oleks rakendatud sama põhimõtet nagu 94% toetuse saajate puhul,

oleks arvutuskäik olnud 999 103 eurot – X% (2,5 kuu käive miinus proportsionaalne %, mille

võrra vähendatakse samaväärselt kõigi taotlejate toetuse summat). Seega ca 94% toetusele

kvalifitseerunud taotlejatest said toetuse summas, mis vastab 2019. a 2,5 kuu käibele, millest

on lahutatud 35,11%. Kaebaja puhul aga lahutati esmalt piirmäära arvestades 2,5 kuu käibest

ca 850 000 eurot ning seejärel omakorda veel 35,11% määratava toetuse summast ehk kaebaja

toetuse summat vähendati võrreldes 2,5 kuu käibega ca 89%.

Toetuse ülempiiri seadmisega koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt kaebajat, kelle 2019. a

2,5 kuu keskmine käive oli suurem kui 150 000 eurot. Toetuse ülempiiri tõttu sai kaebaja toetust

kogusummas 150 000 eurot, mis moodustas 15% kaebaja tegelikust 2019. a 2,5 kuu keskmisest

käibest. Toetuse ülempiiri tõttu jäi kaebaja ilma 849 103 eurost, kuigi kaebaja tegevus oli alates

11.03.2021 samuti täielikult peatatud või oluliselt piiratud Vabariigi Valitsuse 19.08.2020

korralduse nr 282 tõttu.

4) Riigikohus on 26.09.2007 otsuses nr 3-4-1-12-07 selgitanud õigusloomevõrdsust. Määrusest

ega ka kusagilt mujalt ei nähtu mis tahes alust ega põhjust määruse alusel toetuse saajate

ebavõrdseks kohtlemiseks. Puudub legitiimne alus ja ka eluline põhjus, miks võrdsete

kannatajate seas on eelistatud väiksemad ettevõtted.

Samuti on Riigikohus eelviidatud otsuses sedastanud, et kuigi normi sätestamisel silmas peetud

eesmärk oli mõistlik, ei olnud see normi tegelikku mõju arvestades asjakohane, sest silmas

peetud eesmärki sellega ei saavutatud. Ka antud juhul määruse eesmärk oli mõistlik, aga

määruse tegelikku mõju arvestades ei saa järeldada, et eesmärk on saavutatud. Pigem vastupidi

– väiksematele kahju kandnud ettevõtjatele anti mõistlik abipakett, mis eelduslikult võimaldas

määruse eesmärki saavutada, kuid mida laiem on taotleja majandustegevus (ja kulud), seda

vähem abi majandusliku jätkusuutlikkuse tagamiseks ta meetmest sai. Ennekõike peab

eelkirjeldatu paika osas, mis puudutab ettevõtjaid, kelle käibenumbrid pidanuksid 2,5 kuu käibe

kaotuse kompenseerimiseks kvalifitseeruma suuremale summale, kui seda lubas taotleda

määruse alusel ülempiir, s.o 150 000 eurot.

5) Meetme määrus on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 ja ennekõike esimese lausega. Keskmisest

suurema käibega äriühingutest, sh kaebajast, said määrusega kehtestatud toetuse arvutamise

põhimõtete tõttu diskrimineerimise ohvrid. Teisiti kohtlemise põhjuseks oli ainult suurem

ettevõtmine ja käive. Äriühinguid, kes enne koroonaviiruse levikut olid majanduslikult

4(13)

suuremad üksused, n-ö karistati pöördvõrdeliselt väiksema toetusega. Eluliselt on samas selge,

et mida suurem on ettevõtmine, seda suuremad on kaasnevad tegevuskulud.

6) Meetme määruse §-s 2 sõnastatud eesmärk ei ole saavutatud. Sarnases asjas on Riigikohus

22.12.2020 asjas nr 5-20-6 p-s 19 jõudnud seisukohale: „Ebavõrdse kohtlemise tõttu tekkinud

olukord ei sobitu seetõttu kokku Vabariigi Valitsuse ja kultuuriministri eesmärkidega osaliselt

leevendada ebasoodsaid tagajärgi, mis kaasnesid viiruse leviku tõkestamise piirangutega ka

etendusasutuste loometegevusele ja ettevõtlusele /…/.“ Toetuse ülempiiri seadmine on kaebaja

suhtes saavutanud vastupidise eesmärgi kui on määruse § 2 sätestatud eesmärk tagada

koroonaviiruse piirangutest mõjutatud ettevõtete jätkusuutlik majandamine. Seetõttu on

asjakohatu ka vastustaja väide, mille kohaselt kaebaja toetussumma on arvuliselt kõige suurem

ning ühe toetuse saaja kohta eraldatud keskmine toetussumma on enam kui neli korda väiksem

kaebajale makstud toetusest. Kaebajale makstud toetus on küll neli korda suurem, kuid

kaebajale piirangute tõttu hüvitatav käive oleks pidanud ilma toetuse ülempiirita olema 18

korda suurem kui toetuse saajatel keskmiselt, et tagada kaebaja jätkusuutlik majandustegevus

tänu toetusele.

7) Väiksema toetussumma mõju on suurema käibega toetuse saajate jätkusuutlikkust pidurdav,

mitte ei aita kaasa jätkusuutlikkuse tagamisele. Mööndes ministeeriumi ulatuslikku

otsustuspädevust eelarvelistes küsimustes, ei õigusta piiratud rahalised vahendid ja mõjutatud

ettevõtjate paljusus, kaebaja ning alla 150 000 euro suuruse 2,5 kuu keskmise käibega toetuse

saajate erinevat kohtlemist toetuse maksmisel. Rahaliste vahendite piiratus ei anna õigust

jagada niigi vähesed rahalised vahendid läbimõtlematute ja põhjendamatute piirmäärade alusel.

Võttes veel arvesse, et 1 500 000 eurost toetuste eelarvet suurendati pärast esialgset toetuste

väljamaksmist 806 272,53 euro võrra ja toetuse eelarvesse on jäänud 2021. a 2,8 miljoni euro

suurune jääk, mis kanti üle käesoleva aasta eelarvesse.

8) Toetuse andmise tingimused ja kord peavad tagama vähemalt abi andmise eesmärgipärasuse

ja ebavõrdse kohtlemise vältimise läbi kehtestatud asjakohaste tingimuste. Kui tingimused ei

taga sisuliselt määruse §-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamist ning toovad kaasa ebavõrdse

kohtlemise, on tegemist põhiseadusevastase õigusaktiga.

9) Piiratud rahaliste vahendite olukorras oleks saanud leida muid mõistlikke ja

eesmärgipäraseid võimalusi, millega võrdseid toetuse saajaid ei koheldaks ebavõrdselt. Meetme

määruse § 7 lg 6 on juba sätestanud meetme, mis tagab toetuse jagamise toetuse saajaks

kvalifitseerunud ettevõtjatele viisil, et toetuse rahalistest vahenditest jagub kõigile ja tagatud on

kõigi toetuse saajate jätkusuutlikkus. Vastustaja ka kohaldas meedet, mille tõttu kõik toetuse

saajad said 35,11% väiksema toetuse, võrreldes taotletud toetuse summaga, v.a kaebaja ja kolm

ettevõtet, kellele rakendati lisameede toetuse ülempiiri näol.

Kui määrus ei sisaldaks toetuse ülempiiri ning 1,5 miljoni euro jagamisel oleks rakendatud vaid

määruse § 7 lg 6 toodud meedet, oleks kõigi toetuse saajate toetust vähendatud

proportsionaalselt 35,11% asemel 41,4%. Selle tulemusena oleksid kõik toetuse saajad toetust

saanud summas, mis reaalselt tagab nende jätkusuutlikkuse. Keskmine toetussumma oleks

jäänud samaks 22 727 eurot. Kaebaja oleks saanud esialgse 97 335 euro asemel 413 639 eurot,

mis oleks taganud kaebaja jätkusuutlikkuse. Ülejäänud 62 toetuse saaja toetuste vähenemised

oleks olnud marginaalsed. Väikese käibega ettevõtted oleksid saanud proportsionaalsemalt

väikesema ning suurema käibega ettevõtted suurema toetussumma, mis oleks olnud kooskõlas

määruse eesmärgiga.

10) Koos lisarahastusega on 17.-28.05.2021 taotlusvooru eelarveks 2 306 272,53 eurot. Kõigi

toetuse saajatele (mitte 62-le 64-st) 100%-lise toetuse maksmiseks oleks eelarve pidanud olema

5(13)

3 623 100 eurot. Ilma toetuse ülempiirita oleks määruse § 7 lg 6 kohaselt saanud

proportsionaalselt vähendada kõigi toetuse saajate toetusummat 63,65%, millega samas

olukorras olevaid taotlejaid oleks koheldud sarnaselt. Selle asemel tekkis olukord, kus

lisarahastuse saamisel rakendati ebamõistlikku toetuse ülempiiri, kuid ei rakendatud enam

määruse § 7 lg 6 sätestatud proportsionaalse vähendamise meedet, seega kaebajale maksti

toetust juurde 5,8% ehk 52 665,69 eurot ja teistele toetuse saajatele 35,11%, millega kaebaja

lõpptoetussummaks kujunes 15% ning ülejäänud 62 toetuse saajal 100%. Vastupidises

olukorras, kui oleks rakendatud vaid määruse § 7 lg 6 tulenevat proportsionaalset meedet ja

jäetud rakendamata toetuse ülempiir, oleks kaebajale makstud toetust juurde summas 538 594

eurot, millega oleks kaebaja lõpptoetussummaks kujunenud 100% ning ülejäänud 62 toetuse

saajatel samuti 100%.

11) Toetuse ülempiiri seadmine aitab kaasa sellele, et võimalikult paljudele toetuse saajaks

kvalifitseerunutele jaguks toetust piiratud eelarvest. Samas, töötab toetuse ülempiiri seadmine

vastu määruse eesmärgi vähemalt sama olulisele aspektile – piirangutest oluliselt mõjutatud

ettevõtjate jätkusuutlikkuse tagamine. Kaebaja sai võrreldes teiste toetuse saajatega 85% vähem

toetust, kuigi tegevus oli piiratud sama palju kui kõikidel teistel toetuse saajatel. Kaebaja sai

toetust kokkuvõttes 15%, kui samas olukorras olnud teised ettevõtjad said määruse alusel

toetust 100%. Kaebaja käive langes piirangute tõttu isegi rohkem, kui keskmisel toetuse saajal.

Kaebaja käive oli 2019. a III kvartal võrreldes 2021. a III kvartaliga langenud 56%. Keskmine

käibelangus nimetatud perioodide võrdluses oli 20%. Enne piiranguid oli kaebajal 131 töötajat,

2019. a III kvartaliks oli 109, 2021. a III kvartaliks oli 70. Kaebaja kaotas piirangute tõttu pea

pooled oma töötajad ja üle poole oma käibest, täpsemini 907 288 eurot.

12) Kaebaja tegutseb Tallinnas ja üheks kaebaja tuluallikaks on T1 kaubanduskeskuse katusel

asuv Skywheel of Tallinn, mille peamised külastajad on välisturistid. Koroonaviiruse leviku ja

piirangute tõttu lõppesid välisturistide Eesti ja just peamiselt Tallinna külastused täielikult.

Võrreldes Lõuna-Eestis või saartel asuvate elamuskeskuste pidajatega ning konverentside ja

teiste selliste ürituste korraldamiseks kasutatavate hoonete valdajatega ei asendunud kaebaja

välisturistid siseturistidega pärast piirangute lõppu. Seega kaebaja ainsaks tuluallikaks jäi

Skypark, mille külastajateks on peamiselt siseturistid. Kirjeldatud olukorras jääb veelgi

selgusetumaks, millistest mõistlikest ja asjakohastest kaalutlustest tulenevalt seati toetuse

ülempiir ettevõtjatele nagu kaebaja, kelle 2,5 kuu keskmine käive ületab asukohast pealinnas ja

välisturismist tulenevalt 150 000 eurot. Kaebaja majandustegevus sai piirangute tõttu rohkem

kahju, kui keskmiselt ülejäänud Eestis asuvate toetuse saajate majandustegevus.

13) Kaebaja jätkusuutlikkuse tagasid kaebaja enda ärilised valikud ja pingutused, nagu töötajate

koondamine, pangast laenupuhkuse küsimine jms. Seega pole kaebaja seniajani jätkuv

majandustegevus olnud võimalik mitte tänu määruses sätestatud toetuse ülempiirile, vaid tänu

kaebaja enda tegevusele. Kaebaja ei pea asjakohaseks vastustaja väidet, et asjaolud, et toetuse

saajatest ei ole keegi oma tegevust lõpetanud, on õigustuseks, et toetuse ülempiiri seadmine on

põhiseaduspärane meede. Arvestades määruse § 4 lõikes 2 sätestatud nõudeid toetuse saajaks

kvalifitseerumiseks, ei saanud ükski toetuse saajatest olla taotluse esitamise hetkel

majanduslikult nii halvas seisus, et 2019. a 2,5 kuu keskmise käibe suuruse toetuse (-35,11%)

saamata jätmine oleks põhjustanud ettevõtja tegevuse lõpetamise. Määruse eesmärk on tagada

piirangute tõttu kannatanud ettevõtjate jätkusuutlikus, mitte hoida ära ettevõtete tegevuse

lõpetamine. Toetust taotlevad ettevõtjad pidid olema juba toetuse taotlemise hetkel

jätkusuutlikud (vt meetme määruse § 4 lg 2 nõuded). Määruse eesmärk polnud toetada

ettevõtjaid, kes ilma toetuseta ei suuda majandustegevust jätkata.

14) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada argumendiga, et vastupidise otsuse puhul peaksid

toetuse saajad toetuse tagasi maksma või tuleks muuta juba makstud toetuse proportsioone.

6(13)

15) Juhul kui kohus tuvastab, et nimetatud sättes sisalduv metoodika (eelkõige toetuse piirmäär

koosmõjus toetuse summa vähendamise põhimõtetega) võimaldab vastuolus PS sätetega

(eelkõige § 12) ebavõrdset kohtlemist, siis tuleb jätta vastavad määruse sätted kaebuse

lahendamisel kohaldamata. Sellisel juhul oleks vastustaja pidanud määruse rakendamisel jätma

määruses sätestatud piirmäära kohaldamata ning määrama toetuse summad kõiki

kvalifitseerunud taotlejaid võrdselt koheldes.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata (täiendavad seisukohad 29.03.2022) ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

1) Vaidluses on põhiküsimuseks, kas meetme määrus on vastuolus PS-ga. Seda, et vaidlustatud

otsus on meetme määrusega kooskõlas ning otsuses märgitud kaebaja toetussumma 97 335

eurot õigesti arvutatud, tunnistab kaebaja korduvalt oma kaebuses. Meetme määruse saab

kehtetuks tunnistada üksnes selle väljaandnud minister või kohus vastavasisulise taotluse

alusel. Järelikult on vaideotsus õiguspärane osas, millega vastustaja jättis rahuldamata

vaidemenetluse käigus esitatud taotluse meetme määruse kehtetuks tunnistamiseks. Ainuüksi

sel põhjusel tuleb vaideotsuse tühistamise nõue jätta vähemalt osaliselt rahuldamata.

2) Vastustaja ei näe sisulist vajadust ega põhjust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Seda isegi juhul, kui kaebaja viidatud ja meetme määruse §-s 7 ühele taotlejale

makstava toetussumma ülempiiri kehtestamist tuleks käsitleda põhiseaduses sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõtte riivena. Riigikohus on 26.09.2007 otsuses nr 3-4-1-12-07 selgitanud, et

kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes

põhjendatud. Järelikult taandub võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku riive korral

vaidlusaluse õigusakti põhiseaduspärasus küsimusele, kas meetme määruse §-s 7 fikseeritud

toetuse ülempiiri kehtestamiseks esines mõistlik ja asjakohane põhjus. Vastustaja arvates tuleb

sellele küsimusele vastata jaatavalt.

3) Peamine põhjus toetussumma ülempiiri kehtestamiseks on tingitud toetusmeetme piiratud

eelarvelistest

vahenditest.

Vastustaja

nõustub

meetme

määruse

koostanud

Kultuuriministeeriumi selgitusega haldusasjas nr 3-21-1242, milles Tallinna Halduskohtu

17.06.2021 kohtumäärusega (jõustunud) tagastati Taevapark OÜ kaebus meetme määruse

kehtetuks tunnistamiseks. Kultuuriministeerium selgitas nimetatud asjas meetme lähtumist riigi

vahendite piiratusest ning määrusandja kaalutlusruumi arvestamist. Kui toetussumma

arvutamise aluseks oleks üksnes 2019. a teenitud 2,5 kuu keskmine käive ilma toetuse

maksimaalset ülempiiri arvestamata, oleks suurem osa meetme eelarvest jagunenud üksikute

suure käibega ettevõtete vahel. See tähendanuks, et kaebaja ja veel kolme toetuse saaja

toetusummad oleksid oluliselt suurenenud, samas kui ülejäänud väiksema käibega toetuse

saajate summad vähenenuks. Sellises olukorras ei oleks tagatud toetatavas majandussektoris

tegutsevate ettevõtete võrdne kohtlemine, kuna väikese käibega taotlejad saanuks toetust väga

väikeses mahus, mis ei taga nende ettevõtete majanduslikku jätkusuutlikust.

4) Toetuse ülempiiri seadmine on tingitud eesmärgist katta võimalikult laiaulatuslikult kogu

toetatav majandussektor ja tagada, et toetusmeetmest oleks reaalset abi võimalikult paljudele

ettevõtetele. Asjaolule, et toetusmeetme eesmärgiks on seatud majandussektori kui terviku

toetamine, viitab selgesti meetme määruse seletuskiri. Kui suurem osa meetme eelarvest

jagunenuks nelja ettevõtte vahel, oleks see suurendanud väiksemate ettevõtete jätkusuutmatust

ja nende tegevuse lõpetamise ohtu, mis omakorda soodustaks toetatavas majandussektoris

konkurentsi vähenemist ja turu ümberkujunemist suurema käibega ettevõtete kasuks. Soovides

aga maksta neljale suure käibega ettevõttele suuremas mahus toetust ja samaaegselt välistada

väiksema käibega ettevõtete toetussummade vähenemise, tulnuks piiratud eelarveliste

7(13)

vahendite tingimustes oluliselt vähendada toetust saavate ettevõtete arvu. Ükski eelviidatud

olukord ei oleks kooskõlas majandussektori kui terviku laiaulatusliku toetamise eesmärgiga.

5) Toetuse andmise eesmärki tagada ettevõtete majanduslik jätkusuutlikkus pärast piirangute

lõppemist ei tule mõista sellisena, et toetuse maksmisega tagatakse samad majandusnäitajad,

käibe- ja kasuminumbrid, mis ettevõtetel olid koroonaeelsel perioodil. Meetme eesmärk on

aidata majandussektoril kui tervikul pandeemiast tingitud rasked ajad üle elada, et sektoris

tegutsevad ettevõtted oleksid piirangute leevenemisel võimelised oma tegevust samas

majandussektoris jätkama. Toetuse saajate jätkusuutlikkuse tagavad erinevate tegevuste ja

abinõude koosmõju – lisaks meetmest saadud toetusele ka toetuse saaja ärilised valikud,

ettevõttesisesed ümberkorraldused, võimalike maksepuhkuste ja ajatamiste taotlemised jne.

6) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et toetusmeetme eesmärke ei ole toetuse

ülempiirist tingituna saavutatud. Igasugune toetussumma on vaieldamatult abiks toetatavas

sektoris esinenud kahjude leevendamisel, mistõttu on asjakohatud kaebaja väited, et tema

jätkusuutlikust on meetme määruses tulenevate tingimuste tõttu kahjustatud. Kaebajale on

makstud taotluse rahuldamise otsuse ja selle lisa alusel toetust kokku 150 000 eurot ning seda

tavapäraste toetusmeetmetega võrreldes ettevõtet minimaalselt koormavate menetlusreeglite ja

ajakuluga. Kõigist toetust saanud 66 ettevõttest ei ole vastustajale teadaolevalt ükski oma

tegevust lõpetanud. Nende hulgas on kaebaja, kelle majandusnäitajad viitavad, et ettevõtte

toimetulek ei ole kevadisest koroonapandeemiast ega meetme määruses kehtestatud toetuse

ülempiirist tingituna pöördumatult kannatada saanud. Järelikult on meede täitnud oma eesmärgi

ning ülempiiri kehtestamine on taganud abi saamise võimalikult suurele ettevõtete ringile.

7) Täiendavalt aitas meetme eesmärgi täitmisele kaasa Kultuuriministeeriumi poolt 27.09.2021

meetme eelarvesse eraldatud lisavahendid summas 806 272,53 eurot, mis võimaldas toetuse

saajatele välja maksta 100% taotletud toetuse, võttes arvesse meetme määruse § 7 lg-s 1

kehtestatud toetuse ülempiiri. Täiendav toetus maksti toetuse saajatele välja RTK 28.09.2021

otsuse nr 11.2-35/1216 alusel ehk enam kui kuu aega hiljem, kui kaebaja esitas 25.08.2021

kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebajale maksti viidatud otsusega toetust juurde 52 664,69

eurot, toetuse kogusummaks kujunes 150 000 eurot.

8) Kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas tagab isikute võrdse kohtlemise tema poolt

pakutud lahendus, millega kaebaja ja veel kolme suure käibega ettevõtte niigi suuremaid

toetussummasid

suurendatakse

ja

ülejäänud

toetuse

saajate

oluliselt

väiksemaid

toetussummasid vähendatakse. Kaebaja väited, et nimetatud vähendused on marginaalsed ning

ei avalda mõju väiksemate ettevõtete jätkusuutlikkusele, on oletuslikud ja paljasõnalised.

Puudub igasugune kindlustunne, et väiksema käibega ettevõtete niigi väikese toetussumma

täiendav vähendamine ei võinuks kaasa tuua nende tegevuse lõpetamist. Samaaegselt on

faktiliselt tõendatav, et taotluse rahuldamise otsuse ja selle lisa alusel makstud toetussummade

korral ei ole vastustajale teadaolevalt ükski toetust saanud ettevõtetest oma tegevust lõpetanud.

9) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et meetme määruse alusel eeldatakse vaikimisi, et mida

väiksem ettevõte, seda rohkem toetusraha on vaja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, ning

mida suurem ettevõte, seda vähem. Ehkki ettevõtete käibenumbritega võrreldes moodustab

kaebajale ja veel kolmele toetuse saajale väljamakstud toetussumma protsentuaalset väiksema

osa kui teistele, madalama käibenumbritega toetuse saajatele, on kaebaja toetussumma 97 335

eurot (hilisemat 28.09.2021 otsust nr 11.2-35/1216 arvesse võttes 150 000 eurot) siiski

arvuliselt kõige suurem. Taotluse rahuldamise otsuse kohaselt oli ühe toetuse saaja kohta

eraldatud keskmiseks toetussummaks 22 727,27 eurot, mis on enam kui neli korda väiksem kui

kaebajale makstud toetus. Seega looks kaebuses väljapakutav arvutusmeetod veelgi

8(13)

ebavõrdsema kohtlemise, milles diskrimineeritud pooleks jäävad kõikidest taotlejatest arvulise

enamuse moodustanud väiksemad ettevõtted.

10) Riigikohtu 22.12.2020 otsusele asjas nr 5-20-6 tehtud viited ei ole juhtumite erinevate

asjaolude tõttu antud vaidluses asjakohased.

11) Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määruses asjas nr 3-21-1242 on kohus nõustunud

Kultuuriministeeriumi hinnanguga, et kaebuse rahuldamine võib tuua kaasa olukorra, kus

toetusmeetmest abi jagamise metoodika tuleb tagantjärele ümber teha või abi andmisest sootuks

loobuda. Mõlemal juhul võib eksisteerida olukord, kus tuleb muuta toetuste proportsioone

ja/või väljamakstud toetused osaliselt tagasi nõuda. Eeltoodu oleks selges vastuolus meetme

ühe eesmärgiga anda sektoris tegutsevatele ettevõtetele võimalikult kiiresti kriisitoetust.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kultuuriministri 04.05.2021 määrusega nr 15 kehtestati erakorralise abi tingimused

elamuskeskuste pidajatele ning konverentside ja teiste selliste ürituste korraldamiseks

kasutatavate hoonete valdajatele, kelle tegevus oli alates 11.03.2021 täielikult peatatud või

oluliselt piiratud Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldusest nr 282 tulenevalt (määruse § 1 lg

1). Määrus on antud riigieelarve seadusest tuleneva volitusnormi alusel (RES § 531 lg 1).

Toetuse andmise eesmärk on piirangutest oluliselt mõjutatud ettevõtjate jätkusuutlikkuse

tagamine (määruse § 2 lg 1). Toetuse andmise tulemusena peab olema tagatud ettevõtete

majanduslik jätkusuutlikkus (määruse § 2 lg 2).

Toetussumma arvutamise alus on vastavalt tegutsetud kuudele 2019. aastal teenitud 2,5 kuu

keskmine käive, kuid mitte rohkem kui 150 000 eurot taotleja kohta (määruse § 7 lg 1). Juhul

kui toetuse rahastamise eelarvest ei piisa kõigi nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks

käesolevas paragrahvis sätestatud määras, leitakse toetuse lõplik summa proportsionaalsuse

põhimõttel. Selleks arvutatakse maksimaalsete vajaduste kogusumma ja taotlusvooru eelarve

vahe. Taotleja maksimaalset vajadust vähendatakse protsendimääras, mille võrra ületab

nimetatud vajaduste kogusumma eelarvet nii, et taotlejatele eraldatav kogusumma oleks võrdne

taotlusvooru eelarvega (määrus § 7 lg 6). Puudub vaidlus, et nimetatud asjassepuutuvad sätted

kehtisid kaevatava otsuse tegemise ajal.

8. Määrusega reguleeritud toetusmeetme raames tegi RTK 16.06.2021 otsuse nr 11.2-35/0721,

millega rahuldas osaliselt kaebaja 17.05.2021 esitatud taotluse ja talle maksti selle alusel välja

toetus summas 97 335,31 eurot.

Vaidlust ei ole, et kaebaja 2019. a teenitud 2,5 kuu keskmine käive (s.o 4 800 000/12x2,5=

1 000 000 eurot) oli suurem määruse § 7 lg-s 1 sätestatud ülempiirist ehk kaebajale määratavaks

maksimaalseks toetussummaks sai eelviidatud sätte kohaselt olla 150 000 eurot. Kuivõrd

nõuetele vastavate taotluste arvutatud toetuse summa rahastamiseks ei piisanud eelarve

vahenditest (s.o 1 500 000 eurot), siis vähendati toetuse arvutatud summat proportsionaalselt

kõikide taotluste (sh kaebaja taotluse) osas 35,11% (vt vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt

2). RTK 25.09.2021 otsuse nr 11.2-35/1216 (pole praeguses asjas vaidlustatud) alusel maksti

kaebajale täiendava toetusena 52 664,69 eurot, st käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga on

kaebajale makstud välja toetus kogusummas 150 000 eurot (s.o määruse § 7 lg-s 1 sätestatud

ülempiir).

Kaebaja ei vaidlusta RTK pädevust otsuse tegemiseks ega arvutuste õigsust.

9. Pooled ei vaidle seega selle üle, et vaidlustatud otsus on kooskõlas määrusega, st nii kaebajale

kui ka teistele toetuse saajatele väljastatud toetuse arvutamisel on lähtutud määruse §-s 7

9(13)

sätestatud tingimustest. Seejuures on kaebaja hinnangul mõistlik määruses toetuse rahalise

määra sidumine taotlejate 2,5 kuu keskmise käibega.

Küll on aga kaebaja seisukohal, et määruses fikseeritud rahaline ülempiir (koosmõjus toetuse

summa vähendamise põhimõtetega) on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna seab

põhjendamatult eelisseisu väiksema käibega ettevõtted. Kaebuse kohaselt on toetuse andmisel

lähtutud põhimõttest, et mida suurem on ettevõte, seda väiksema osa kaotatud käibest

kompenseerib antav toetus ning piirangutest võrdselt kannatanud toetuse saajate selliseks

eristamiseks puudub legitiimne alus ja eluline põhjus. 150 000 euro suurune toetus moodustab

vaid 15% kaebaja tegelikust 2019. a 2,5 kuu keskmisest käibest ja kaebajal jäi toetuse ülempiiri

tõttu saamata 849 103 eurot. Kaebaja leiab, et kui määruses oleks sätestatud ainult määruse § 7

lg-s 6 toodud meede ilma põhiseadusevastase toetuse ülempiirita, oleks saavutatud määruse

eesmärk toetada kõiki määruse § 1 lg-s 1 nimetatud ettevõtjaid viisil, mis reaalselt tagab nende

jätkusuutlikkuse.

9.1 Asja materjalist nähtuvalt oli ka vaidemenetluses sisuline vaidlus üksnes selle üle, kas RTK

otsuse aluseks olev määrus on kooskõlas põhiseadusega. Kuigi see ei mõjuta praeguse

kohtumenetluse lõpptulemust, peab kohus vajalikuks selgitada vastustajale ja kaebaja

advokaadist esindajale järgmist.

Vaide pealkirjas on märgitud, et vaie on RTK 16.06.2021 otsusele. Vaide taotlusena on toodud

- tunnistada kehtetuks meetme määrus osas, milles vaide esitaja toetust vähendati. Vaide

põhjendused seonduvad üksnes meetme määruse põhiseaduspärasuse hindamisega.

Kohtu hinnangul tulnuks selline vaie jätta vaidemenetluse eseme (HMS § 72) täpsustamiseks

käiguta (HMS § 78), kuna olukorras kus vaidlustatakse üksnes meetme määrust, tulnuks

vaideorganil vaie tagastada (HMS § 79 lg 1 p 1). Samuti tulnuks selgitada vaide käiguta

jätmisel, et isegi kui formaalselt esitatakse vaidemenetluse esemena RTK 16.06.2021 otsus,

kuid selle õigusvastasuse põhjuseks on vaid meetme määruse põhiseadusele mittevastavus,

mitte mõne vahetu õigusmõjuga EL-i õigusakti kohaldamata jätmine1, on sellise

vaidemenetluse läbiviimine tarbetu. Kuigi sellist teadmist võiks samas eeldada ka advokaadist

esindajalt. Vaideorgani volitusi ja vaidemenetluse eset on RTK selgitanud alles vaideotsuse

punktides 3.4 ja 3.5. Vaide esitaja tulnuks viivitamatult (enne kaebuse esitamise tähtaja

möödumist) suunata kohtusse pöörduma, mitte raisata aega ilmselgelt eesmärgipäratule

vaidemenetlusele.

Vaideotsusest (p 1.2) nähtub, et vaideorgan on tõlgendanud vaiet selliselt, et see on esitatud nii

RTK 16.06.2021 otsusele kui meetme määrusele. Kui vaideorgan menetlenuks üksnes üldakti

kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaiet (ehk vaiet, mida sisuliselt menetleda ei saanud) võinuks

tõusetuda kaebuse tähtaegsuse küsimus. Asjaolu, et vaideotsuses jäeti vaie tervikuna

rahuldamata (mitte ei tagastatud määruse kehtetuks tunnistamise osas) ei riku samas kaebaja

kaitstavaid subjektiivseid õigusi.

Eelnevast tulenevalt on õiguslikult asjatundmatu ka kaebaja esindaja väide kaebuses, et

vastustaja oleks pidanud määruse rakendamisel jätma määruses sätestatud piirmäära

kohaldamata ning määrama toetuse summad kõiki kvalifitseerunud taotlejaid võrdselt koheldes.

Üksikaktiga ei saa kehtetuks tunnistada üldakti ega jätta määrust haldusorgani paremal

äranägemisel lihtsalt kohaldamata (vt PS § 3).

9.2 Kohtu hinnangul ei ole alust jätta määruse § 7 lg-t 1 koosmõjus lg-ga 6 kohaldamata ning

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (HKMS § 158 lg 4) ega teha vastavat märget

1 Vt põhiseaduslikkuse järelevalve skeemi kohta Riigikohtu 15.03.2022 lahend asjas nr 5-19-29

10(13)

kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). Seejuures pole vaidlust, et vaidlusalune

regulatsioon on formaalselt põhiseaduspärane.

Kohtu hinnangul ei anna asjaolu, et määruse § 7 lg-s 1 sätestatud ülempiiri tõttu ei saanud

keskmisest suurema käibega ettevõtjad (sh kaebaja) täielikult või ülempiirist suuremas osas

kaetud 2019. a 2,5 kuu keskmist käivet, alust järeldada, et toetuse arvutamise metoodika koos

toetuse ülempiiri arvesse võtmisega oleks vastuolus PS §-ga 12 ja kaebaja võrdsuspõhiõigust

rikkuv. Lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõiguse piiramiseks sobib iga seaduses sätestatud

põhjus, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11). Põhjus isikute

erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane.

9.2.1 Pooled on viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile asjas

nr 3-4-1-12-07 (p 19), kus on selgitatud, et õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka

sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Ehk võrdseid tuleb

kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne

kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui

kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks

saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas

mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.

Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on riigipoolse erakorralise toetusmeetmega, mille osas

määruse andnud kultuuriminister on selgitanud, et: „Piiratud rahaliste vahendite tingimustes

tuleb teha valikuid, kellele ja millistel tingimustel toetust suunata. Tegemist on poliitilise

valikuga, mille puhul on ministril ulatuslik kaalutlusruum. Olukorras, kus kriisist mõjutatud

valdkonna ettevõtjaid on palju, kuid rahalised vahendid nende toetamiseks on piiratud, tuleb

riigil toetuse jagamise tingimuste kehtestamisel arvestada toetuse eesmärki ning selle

võimalikku mõju, sealhulgas näha ette võimaliku toetuse lagi.“ (haldusasi nr 3-21-1242,

17.06.2021 määruse p 3 ap 5).

Ministri laia otsustusruumi olemasolu on tunnistanud Riigikohus ka toetusmeetme

põhiseaduspärasuse vaidluses asjas nr 5-20-6 (p 19). Viidatud lahendis tuvastas Riigikohus

võrdsuspõhiõiguse riive ning ei leidnud, et selliseks erinevaks kohtlemiseks oleks olnud

mõistlikku ja asjakohast põhjust. Selles asjas jäi taotleja toetusest täielikult ilma ning ebavõrdse

kohtlemise tõttu tekkinud olukord ei sobitunud kokku eesmärkidega osaliselt leevendada

ebasoodsaid tagajärgi, mis kaasnesid viiruse leviku tõkestamise piirangutega etendusasutuste

loometegevusele ja ettevõtlusele.

9.2.2 Kultuuriministri määruse nr 15 alusel makstava toetuse (riigiabi erakorralise abina)

eesmärgiks on COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevatest piirangutest

oluliselt mõjutatud elamuskeskuste pidajate ning konverentside ja teiste selliste ürituste

korraldamiseks kasutatavate hoonete valdajate jätkusuutlikkuse tagamine. Toetuse andmisega

peaks olema tagatud nende majanduslik jätkusuutlikkus pärast piirangute lõppemist ja COVID-

19 pandeemia raugemist (vt määruse § 2 lg 2). Määrusandja pole üleliia detailselt lahti

kirjutanud, mida peetakse silmas majandusliku jätkusuutlikkuse tagamise all. Määruse

seletuskirja2 kohaselt soovitakse leevendada piirangutest tulenevaid kahjusid piirangutest

otseselt mõjutatud sektorites ning kiirendada kriisist välja tulemist. Meede on vajalik

pehmendamaks COVID-19 kriisi ja kehtestatud piirangute mõju määruse sihtrühma kuuluvas

sektoris. Antud meetme kogumaht on 1 500 000 eurot (vt lk 1).

Õige on vastustaja osundus, et määrusandja eesmärgiks oli toetada kõiki ettevõtjaid (suurusest

olenemata), kes on käsitatavad elamuskeskuse pidajatena või konverentside ja teiste selliste

2 Kättesaadav Riigi Tugiteenuste Keskuse kodulehelt: https://www.rtk.ee/kriisiabi-atraktsioonidele

11(13)

ürituste korraldamiseks kasutatavate hoonete valdajatena määruse § 1 lg 1 mõttes ja kes

vastavad määruse §-s 4 sätestatud nõuetele. Kõnealuse rahalise abi kaudu soovis määrusandja

leevendada vastava valdkonna ettevõtjatele piirangutest tingitud majanduslikke raskusi ning

tagada tervikuna selle majandussektori jätkusuutlikkus. Kohtu hinnangul pole majandusliku

jätkusuutlikkuse tagamise all ebaõige arvestada ka sektoris konkurentsi säilimise tagamist ehk

võimalikult paljude seni toimivate ettevõtete nö ellujäämist ja võimekust pärast kriisi samas

valdkonnas edasi tegutseda. Meede on olemuselt riigiabi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et meetme

eesmärk oli välistada toetuse taotleja majandusliku olukorra muutumatus võrreldes

tervisekriisiaegsa ajaga ning kompenseerida täies mahus teatud perioodil käibe puudumine.

Sellise eesmärgi korral puuduks riigil vajadus nii lisaeelarvest eraldatava toetussumma

kogusuuruse määramiseks kui toetuse ülempiiri kehtestamiseks ning tegemist oleks pelgalt

ettevõtjate nõuete rahuldamisega. Seega ei saa kaebaja sellise seisukohaga nõustuda. Riigil tuli

arvestada, et koroonapandeemia mõjutas negatiivselt väga suurt hulka vastava sektori

ettevõtjaid (aga ka muid sektoreid, mida rahaliselt toetati), kuid toetuse maksmiseks olid

ettenähtud piiratud eelarvelised vahendid. Kohtu arvates on ilmne, et määruses ei saanud seada

eesmärgiks hüvitada iga ettevõtja mis tahes suuruses käibe äralangemist. Riigi rahaliste

vahendite kasutamine peab olema otstarbekas, seda enam rahaliselt kuluka tervisekriisi

tingimustes.

9.2.3 Kohus ei nõustu kaebajaga, et toetuse ülempiir ei aita tagada kõigi toetuse saamiseks

kvalifitseerunud ettevõtete majanduslikku jätkusuutlikkust ehk toetuse eesmärk jääb

saavutamata. Selle väite lükkab ümber juba vastustaja osundus, et talle teadaolevalt on kõik

toetuse saajad antud valdkonnas tegevust jätkanud, sh kaebaja. Ülempiiri määramine on

tingitud esmajoones riigi rahaliste vahendite piiratusest ning eesmärgipärase ja otstarbeka

kasutamise vajadusest.

Seejuures on ka kaebaja iseenesest nõustunud, et toetuse ülempiiri seadmine aitab kaasa sellele,

et võimalikult paljudele toetuse saajaks kvalifitseerunutele jaguks toetust piiratud eelarvest.

Küll aga on kaebaja seisukohal, et toetusele ülempiiri seadmine töötab vastu piirangutest

oluliselt mõjutatud ettevõtjate jätkusuutlikkuse tagamise saavutamisele, sh pidurdades suurte

ettevõtete jätkusuutlikkust.

Kohus leiab, et kaebaja selline väide on paljasõnaline ning lähtub määratlemata õigusmõiste

„jätkusuutlikuse tagamise“ ekslikust sisustamisest. See, et kaebajale määratud toetus ei

kompenseerinud määruses sätestatud toetuse ülempiiri tõttu kogu tema 2019. a 2,5 kuu käibe

kaotust, ei tähenda, et see avaldas kaebajale määrusega taotletust vastupidist mõju. Ka

vastustaja on põhjendatult märkinud, et ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamist ei tule mõista nii, et

toetuse maksmisega tagatakse samad majandusnäitajad ja käibenumbrid, mis ettevõttel olid

koroonaeelsel perioodil. Seega on asjakohatu kaebaja etteheide, et kaebajale hüvitatav käive

pidanuks ilma toetuse ülempiirita olema 18 korda suurem kui toetuse saajatel keskmiselt, et

toetusega tagada kaebaja jätkusuutlik majandustegevus.

9.2.4 Toetusega sooviti leevendada piirangutest tingitud majanduslikke raskusi ning tagada, et

võimalikult paljud pandeemiast oluliselt mõjutatud majandussektoris tegutsevad ettevõtted

oleksid ka piirangute lõppemisel võimelised oma tegevust samas sektoris jätkama. Kuna toetus

ei ole mõeldud selleks, et ettevõttel säiliks tervisekriisi ja piirangute eelne majanduslik olukord,

ei saanud ettevõtted edasise jätkusuutlikkuse tagamisel panustada ainuüksi riigi poolt

makstavale erakorralisele toetusele, vaid igaühel tuli ka endal kriisist võimalikult väikeste

kahjudega väljumiseks vajalikke samme astuda (nt ettevõttesisesed ümberkorraldused,

maksepuhkuste ja ajatamiste taotlemine jms). Sellest tulenevalt on põhjendamatu kaebaja

väide, et tema majanduslikku jätkusuutlikkust ei aidanud tagada mitte ülempiirile vastav toetus,

vaid pelgalt kaebaja enda tegevus. Kaebaja on ise rõhutanud, et riigi poolt pakutav toetus on

12(13)

äärmiselt vajalik pandeemiast tingitud negatiivsete mõjude vähendamiseks. Kui toetus aitas

leevendada ettevõtte piirangutest tingitud kahjusid ja aitas seeläbi (koosmõjus kaebaja enda

tegevusega) kaasa kaebaja edasise jätkusuutlikkuse tagamisele, ei ole alust seisukohal, justkui

määruses sätestatud ülempiirile vastav toetus ei aidanud määruse eesmärki saavutada. Vaidlust

ei ole, et kaebaja on saanud oma tegevust samas sektoris jätkata (sh oli kaebaja käive 2021. a

suveperioodil 713 378,71 eurot). Samuti pole vastustaja kinnitusel ükski toetust saanud

ettevõtetest oma tegevust pidanud lõpetama. Järelikult ei ole määruse § 7 lg-s 1 sätestatud

toetuse ülempiir takistanud määruse eesmärgi saavutamist – riigipoolne rahaline abi on aidanud

leevendada võimalikult paljude vastavas sektoris tegutsevate ettevõtjate koroonapandeemiast

tingitud majanduslikke raskusi ning aidanud seeläbi tagada terve sektori jätkusuutlikkust.

9.2.5 Kaebaja väide, et väikeettevõtjate toetuste vähendamine ei avalda mõju nende

jätkusuutlikkusele on paljasõnaline ja hüpoteetiline. Ka kaebuses toodud näited väiksema

käibega ettevõtetele kaebaja väljatoodud lahenduse korral kujunevate toetussummade kohta ei

põhista kuidagi kaebaja vastavat seisukohta. Väiksemate ettevõtete jaoks võib ka kaebaja jaoks

marginaalsena tunduv rahaline abi olla arvestatavaks toeks majanduslikult keerulise olukorra

üleelamiseks ning seega ei ole alust asuda seisukohale, et niigi väikese toetussumma

vähendamine ei oleks omanud nende majanduslikule jätkusuutlikkusele mingit mõju.

Mikroettevõtetel ei pruugi olla ka võimalik piisavalt kohandada enda ressursse (nt vähendada

töötajaid), ilma et see tooks kaasa tegevuse lõpetamise. Ka Euroopa Komisjon on rõhutanud

esmajoones just väikeettevõtjate erilist haavatavust (vt Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatis

„Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“

(ELT C 91 I, 20.3.2020, osa 1.1 p-d 4 ja 9)3. Samal ajal ei ole aga määruse § 7 lg-s 1 sätestatud

toetuse ülempiiri arvestamine toetuse jagamisel takistanud kaebajal kriisi üle elada ja oma

majandustegevust jätkata. Mõistagi pakkunuks kaebajale majanduslikult suuremat tuge

150 000 eurost kordades suurem toetus, kuid see ei anna alust väita, et kaebajale hetkel kehtiva

metoodika alusel makstud toetus ei aidanud tema jätkusuutlikust üldse tagada või on seda suisa

kahjustanud.

Kohus peab usutavaks, et väikse käibega ettevõtete niigi väikese toetussumma täiendava

vähendamise korral ei pruukinuks olla saavutatav määruse eesmärk tagada võimalikult paljude

vastava sektori ettevõtete jätkusuutlikkus, eelkõige majandustegevusega jätkamise suutlikkuse

mõttes, mitte niivõrd kriisieelse majandusliku edukusega jätkamise mõttes. Sellest, et ettevõte

vastas toetuse taotlemisel määruse § 4 lg-s 2 nimetatud nõetele, ei saa teha järeldust, et ettevõte

ilma piisava toetuseta suudaks igal juhul tagada oma majandusliku jätkusuutlikkuse ka pärast

piirangute lõppemist. Kaebaja vastupidine väide on muu hulgas vastuolus tema enda poolt

kaebuses märgituga, mille kohaselt tema jätkusuutlikkust ei aidanud väidetavalt tagada ka

150 000 euro suurune toetus, millega kohus ei nõustu. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei saa

määruses toodud jätkusuutlikust sisustada kriisi- ja piirangute eelse käibe täieliku säilitamise

kaudu.

Vastustaja on põhjendatult leidnud, et soovides maksta suure käibega ettevõttele suuremas

mahus toetust, välistades samal ajal väiksema käibega ettevõtete toetussummade vähenemise,

tulnuks piiratud eelarveliste vahendite tingimustes oluliselt vähendada toetust saavate ettevõtete

arvu ning ka selline olukord ei oleks kooskõlas majandussektori laiaulatusliku toetamise

eesmärgiga (vt määruse seletuskiri).

9.2.6 Kaebaja selgitused selle kohta, millised kliendid ta piirangute tõttu kaotas ning viide

riigile tasutud suurematest maksudest võrreldes väikeettevõtjatega pole antud vaidluses

asjakohased. Riigipoolse toetusmeetme eesmärk polnud premeerida varasema või tulevase

3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52020XC0320(03) (25.04.2022)

13(13)

suurema maksulaekumise eest ning ilmne on ka see, et kriisiolukorras meetmeid ettenägeva

üldaktiga ei saa reeglina kujundada toetusmeedet konkreetsete ettevõtjate spetsiifilisi asjaolusid

üksikasjalikult arvesse võttes. Et kriisist mõjutatud ettevõtete majanduslikku toimetulekut oleks

võimalik toetada liigse bürokraatiata ja mõistliku aja jooksul, tuli lähtuda teatud üldistustest.

9.2.7 Praegusel juhul ei saa põhjendatult väita, et erinev kohtlemine (väikese ja suure käibega

ettevõtete) poleks määruse eesmärgist lähtuv, selleks puuduks mõistlik ja asjakohane põhjus

ning tekkinud oleks raske ebavõrdne olukord. Kaebajat koheldi määruse kohaldamisel ja

toetuse määramisel seejuures võrdselt teiste suure käibega ettevõtetega. Kaebaja on saanud

summaliselt ka kõige suurema toetuse (vaidlustatud otsuse alusel 97 335,31 eurot + sellele

hiljem lisandunud 52 664,69, s.o kokku 150 000 eurot). Üksnes asjaolu, et kaebajale määratud

toetus ei kata määruses sätestatud toetuse ülempiiri tõttu kogu kaebaja 2019. a 2,5 kuu käibe

kaotust, erinevalt väikse käibega taotlejatest, ei tähenda, et kaebaja puhul oleks jäänud

toetusmeetme eesmärk täielikult saavutamata. Kaebajat pole kohtu arvates koheldud

põhjendamatult ebavõrdselt.

9.2.8 Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et kaebaja viide Riigikohtu 22.12.2020 otsusele nr 5-

20-6 pole asjakohane. Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus toetuse

saamine oli seatud sõltuvusse toetuse sihtgruppi kuuluva isiku käitumisvalikust, mille mõju

tulevikule tal polnud kuidagi võimalik ennustada – etendusasutus jäi ilma toetusest ainuüksi

seetõttu, et ta jättis esitamata statistika, mille esitamiseks tal samas kohustust ei olnud. Viiruse

leviku takistamiseks kehtestatud piirangute tõttu oli samas ka tema tegevus (tulu teenimine)

täielikult välistatud. Seetõttu leidis Riigikohus, et tekkinud olukord ei ole kooskõlas eesmärgiga

osaliselt leevendada ebasoodsaid tagajärgi, mis kaasnesid viiruse leviku tõkestamise

piirangutega etendusasutuste loometegevusele ja ettevõtlusele.

Praegune asi pole analoogne – kaebaja kvalifitseerus toetuse saamisele ja talle ka maksti

määruses ettenähtud tingimustel toetust.

9.2.9 Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et määruse § 7 lg-s 1 sätestatud toetuse ülempiir

(koosmõjus toetuse vähendamise põhimõttega) ei ole kaasa toonud võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumist. Kaebajat pole määrusest tulenevalt koheldud meelevaldselt ebavõrdselt.

10. Kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole

kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/