3-20-820/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-820

Haldusasi

Deniss Fridolini kaebus Viru Vangla 16. märtsi 2020. a

käskkirja nr 6-3/238-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13. mai 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Denis Fridolin

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. mai 2021. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. mai 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 16. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 6-3/238-1 Denis Fridolini süüdi

ametniku

korraldusele

mitteallumises

21. veebruaril

2020

ning

määras

talle

distsiplinaarkaristuseks seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamise.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 16.

märtsi 2020. a käskkirja nr 6-3/238-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt määrati kaebajale karistus

alusetult, kuna kaebaja kambrikaaslane keeldus täitmast korraldust minna magama nari alumisele

voodile ning kaebaja jäi seetõttu vabale kohale ega saanud täita vanglaametniku korraldust.

3. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja leidis, et vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on vanglaametniku korraldus

kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik. Kaebajat karistati vanglaametniku seadusliku korralduse

täitmata jätmise eest. Käskkirjal ei ole selliseid puudusi, mis tingiksid selle tühistamise.

28. aprilli 2021. a menetlusdokumendis möönis vastustaja, et vaidlustatud käskkirjas on arvestatud

muu hulgas 12 distsiplinaarkaristusega, mis olid määratud 13. märtsil 2019, s.t rohkem kui aasta

enne kaevatava käskkirja andmist. Samas olid distsiplinaarkaristused kaebaja uue rikkumise

toimepanemise ja distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ajal veel kehtivad. See eksimus ei

viinud ebaõigele lõppjäreldusele. Isegi kui 12 kustunud distsiplinaarkaristust kõrvale jätta, jäi alles

neli kehtivat karistust, mis olid määratud samuti ametniku korralduse eiramise eest. Kuna

varasemate rikkumiste eest määratud noomitused ei olnud kaebajat heidutanud, siis ei olnud

kaebajale määratud minimaalmäära lähedane kartserikaristus ebaproportsionaalne.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus rahuldas 13. mai 2021. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 16. märtsi

2020. a käskkirja nr 6-3/238-1.

5. Halduskohus sedastas, et vastustaja tugines kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel 17-le

distsiplinaarkaristusele, s.h neljale noomitusele, mis määrati 27. jaanuari 2020. a käskkirjaga;

ühele kartserikaristusele, mis määrati 28. juuni 2019. a käskkirjaga nr 6-3/412-1; ning 12-le

kartserikaristusele, mis määrati 13. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-3/185-1. Viimati nimetatud 12

distsiplinaarkaristust olid distsiplinaarkaristuse määramise ajal 16. märtsil 2020 juba kustunud

vastavalt VangS § 65 lg-le 5.

6. Distsiplinaarkaristuste määramisel on vastustaja seega lähtunud lubamatutest kaalutlustest, mis

kvalifitseerub antud juhul kaalutlusveaks. Kuna vaidlustatud käskkirjas on kaalumisel arvestatud

proportsionaalselt sedavõrd suurt osa sobimatuid asjaolusid (s.o varasemaid karistusi), ei ole

võimalik veenduda, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Ei ole välistatud, et 5

kehtiva distsiplinaarkaristuse (millest 4 olid noomitused) arvestamisel oleks vastustaja jõudnud

kaalumise tulemusel otsusele karistada kaebajat kartserikaristusest leebema karistusega või

vähema arvu kartseripäevadega kui 7 ööpäeva. Ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud

põhjendused ei luba veenduda, et korrektse kaalumise tulemusena, st ilma 12 kustunud

distsiplinaarkaristuse arvestamiseta, oleks vastustaja määranud kaebajale sama range karistuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et vastustaja ei

tohtinud karistuse määramise ajal võtta arvesse neid distsiplinaarkaristusi, mis olid kehtivad ajal,

kui kinnipeetav rikkumise toime pani. Kaebaja pani rikkumise toime 21. veebruaril 2020.

Halduskohus tuvastas, et sel ja distsiplinaarmenetluse läbi viimise ajal oli kaebajal 17 kehtivat

distsiplinaarkaristust, s.h vaidlusalused 12 kartserikaristust.

Vaidluse raskuspunkt on küsimusel, milline mõju on kehtivuse kaotanud distsiplinaarkaristuste

välja toomisel uue karistuse määramisel. Teatud juhtudel peab see olema lubatav, nagu näiteks

praegu, kui rikkumine pandi toime eelmiste karistuste kehtivuse ajal.

Igal juhul ei olnud kaebajale määratud distsiplinaarkaristus rikkumise iseloomu arvestades

ebaproportsionaalne. Distsiplinaarkäskkirjal ei olnud ka ühtegi muud puudust, mis tingiks selle

kehtetuks tunnistamise.

8. Apellatsioonimenetluse ajal kaebaja vabanes vangistusest ning ei esitanud vastust

apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

10. Vastavalt

VangS

§

lg-le

määrab

distsiplinaarkaristuse

vanglateenistus

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine

vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada.

Seega teeb vanglateenistuse pädev ametnik otsustuse kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse

määramise kohta käskkirja andmisega. Distsiplinaarkaristuse määramise ajaks on käskkirja

andmise aeg. Karistuse määramisel arvesse võetavate asjaolude kogum tuleb vastavalt samuti

kindlaks teha käskkirja andmise aja seisuga. Seetõttu tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel

asjaolude

kogumist

välja

jätta

need

kaebaja

varasemat

käitumist

iseloomustavad

distsiplinaarkaristused, mis on uue karistuse määramise ajaks kustunud. Sisuliselt on seda

möönnud ka vastustaja, nõustudes, et kaebajale määrati 12 distsiplinaarkaristust 13. märtsi

2019. a käskkirjaga ning et need karistused kustusid enne vaidlustatud käskkirja andmist

2020. a märtsis.

Sama tuleneb üheselt ka VangS § 65 lg-st 5, mille järgi kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta

jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Riigikohus on VangS § 65 lg 5 varasema

redaktsiooni kohta selgitanud, et karistuse kustumise tähenduseks on muu hulgas see, et seda ei

tohi arvesse võtta kinnipeetavale uue distsiplinaarkaristuse määramisel1. VangS § 65 lg-le 5 ei ole

ka selle praeguses sõnastuses alust anda teistsugust tähendust. Seetõttu ei saa olla vaidlust, et

vaidlustatud käskkirjas nimetatud 17-st distsiplinaarkaristusest 12 karistust olid kaevatava

käskkirja andmise ajaks kustunud. VangS § 65 lg 5 ega muu norm ei näe ette erandit sellest reeglist.

VangS § 65 lg 5 regulatsioon on selge ning seda ei saa mõista vastustaja soovitud viisil, s.t selliselt

et uue rikkumise toimepanemisega lükkub distsiplinaarkaristuste kustumine edasi uue rikkumise

eest karistuse määramiseni. 1. juuni 2015 jõustunud VangS § 65 lg 5 muudatusega seadusandja

just kõrvaldas uue distsiplinaarsüüteo toimepanemisel sätte varasema redaktsiooni kohaselt olnud

distsiplinaarkaristuse kustumist edasilükkava toime.

Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et vastustaja arvestas õigusvastaselt vaidlusaluse

12 varasema distsiplinaarkaristusega kaebajale uue karistuse määramisel.

11. Kaevatava käskkirja kohaselt tingis kaebajale kartserikaristuse määramise see, et

vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine on raske rikkumine ning kaebaja oli tuttav

vangistust reguleerivate õigusaktidega, s.t teadlik kohustusest alluda ametniku korraldusele.

Vangla hinnangul ei olnud proportsionaalne ja eesmärgipärane määrata karistuseks noomitust,

elektriseadme, lühi- ega pikaajalise kokkusaamise keelamist või töölt eemaldamist just põhjusel,

et tegemist on raske rikkumisega. Distsiplinaarkaristuse seitsmepäevast tähtaega aga põhjendas

vastustaja sellega, et kaebajal on 17 varasemat distsiplinaarkaristust vanglaametniku korralduse

täitmata jätmise eest.

Ka ringkonnakohus ei näe võimalust vaadata mööda asjaolust, et vastustaja tugines karistuse

määramisel 17 varasemale distsiplinaarkaristusele olukorras, kus karistuse määramise ajal oli

kaebajal üksnes 5 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuigi seitsmepäevane kartserikaristus jääb alla

lubatud sanktsiooni keskmist määra, ei teki asja materjalide pinnalt veendumust, et õiguspärase

kaalutlusotsuse tegemisel oleks vastustaja karistuse liigi ja määra osas jõudnud samale tulemusele.

Ringkonnakohus osutab siinkohal sellele, et varasemalt pidas vastustaja võimalikuks karistada

kaebajat sarnase rikkumise eest noomitusega. Kahtlust, et ka praegusel juhul tulnuks siiski kõne

alla kartserikaristusest kergema karistuse määramine, ei kummuta vastustaja väide, et varasemad

noomitused ei olnud soovitud mõju avaldanud ja see tingis vajaduse rangema karistuse

kohaldamiseks. Esmalt ei ole vangla sellisele põhjendusele tuginenud kaevatavas käskkirjas, vaid

esitas põhjenduse alles kohtumenetluses. Vastustaja ei ole seejuures väitnud, et ta lähtus sellest

kaalutlusest juba kaebajale karistuse määramise ajal. Teiseks, pärast 2019. aastal kaebaja

karistamist 13-l korral kartserisse paigutamisega pidas vastustaja ise põhjendatuks karistada

kaebajat nelja varasematega sarnase rikkumise eest mitte kartserikaristuse, vaid noomitusega.

Seega pidas vastustaja põhjendatuks määrata kaebajale allumatuse eest kergemaliigilise karistuse

olukorras, kus kaebajal oli 13 kehtivat kartserikaritust. See seab kahtluse alla vastustaja

põhjendused, et ametniku korraldusele allumatuse, kui raske rikkumise eest on põhjendatud just

kartserikaristuse määramine.

1 Vt RKHK 25. veebruari 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-100-09 (p 15).

12. Pidades silmas kaebajale karistuse määramisel arvesse võetud kustunud karistuste suurt

osakaalu, kaebaja karistamise varasemat praktikat ning vastustaja mõningast ebajärjekindlust

sarnaste rikkumiste eest karistuste määramisel ei saa ka ringkonnakohus nõustuda vastustaja

väitega, et kaebaja rikkumist arvestades ei saa seitsmepäevast kartserikaristust mingil juhul pidada

ebaproportsionaalseks.

Kuna

kokkuvõttes

puudub

veendumus,

et

kustunud

distsiplinaarkaristuse väljajätmisel karistuse määramisel aluseks võetud asjaolude kogumist oleks

vastustaja jõudnud samale tulemusele kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse liigi ja määra osas,

siis on halduskohus põhjendatult otsustanud tühistada kaevatava käskkirja.

13. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid kaebaja kasuks

välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).

(allkirjastatud digitaalselt)