3-21-59/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-59

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja nr 5-

2/20/756 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.05.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.05.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-59 muutmata.

2. X-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

3. Jätta X taotlus käesoleva otsuse vene keelde tõlkimiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.05.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-59

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla andis 23.11.2020 käskkirja nr 5-2/20/756, millega tunnistas 23.10.2020,

24.10.2020, 25.10.2020 ja 26.10.2020 koostatud ettekannete põhjal vahistatu X süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises (käskkirjas „VangS § 67 lg 1“) ja määras iga

rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kaheks ööpäevaks. Kokku

määrati neli karistust.

Ettekannete kohaselt keeldus X loenduste ajal nimesilti kaela panemast, kuigi

vanglateenistuse ametnik oli selleks vastava korralduse andnud. Julgeoleku tagamiseks

vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67). Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 kohaselt

on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma nimesilti loetavana

nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas.

X ei ole esitanud oma selgitusi, kuid 23.10.2020 koostatud ettekandest on näha, et vahistatu

selgitas keeldumise põhjusena suuliselt valvurile, et tema pole kaup, millel on triipkood, ja

aluspükste nööri ta endale kaela ei pane.

Nimesildi mittekandmist peetakse üldiselt kergemaks rikkumiseks, kuid X on vahistatu, kes

põhimõtteliselt keeldub seda tegemast. Teda on nimesildi kandmise kohustuse rikkumise eest

varem karistatud kümnel korral: kolmel korral noomitusega ja seitsmel korral kartserisse

paigutamisega kaheks ööpäevaks. Kartserikaristusi ei ole veel täitmisele pööratud. Vahistatu

ei ole karistustest hoolimata oma käitumist parandanud. X distsiplinaarkorras karistamata

jätmine ei ole otstarbekas, sest see saadaks vahistatule signaali, et vangla ei nõua kodukorra

järgimist. Jätkuvate rikkumiste tõttu saab järeldada, et noomitus ei täitnud oma eesmärki. X-le

ei ole ka otstarbekas määrata distsiplinaarkaristusena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise

õiguse keelamist kuni kaheks kuuks, kuna isikul puuduvad rahalised vahendid vangla poest

ostmiseks. Võimalikest karistustest jääb alles kartserisse paigutamine kuni 30 päevaks

(VangS § 100 lg 1). Praegusel juhul on proportsionaalne distsiplinaarkaristus kaheks

ööpäevaks kartserisse paigutamine.

2. X esitas 23.11.2020 käskkirja peale vaide.

3. Tallinna Vangla jättis vaide 11.12.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/416-2 rahuldamata.

4. X esitas 08.01.2021 (registreeritud 11.01.2021) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla 23.11.2020 käskkirja nr 5-2/20/756 tühistamiseks.

Kaebaja kartserisse paigutamine oli ebaseaduslik. Kaebaja palub üksikasjalikult vaadata läbi

Tallinna Vangla kodukord, leidmaks selle p-dest 4.10 ja 6.2 võimalikud trükivead, samuti p

6.4 loenduse läbiviimise kohta. Tallinna Vangla käskkiri nr 5-2/20/756 tugineb Tallinna

Vangla kodukorra p-le 4.10. Nimetatud punktis mainitakse erandit sulgudes. Analoogilisi

erandeid mainitakse p-s 1.3 ja neid nimetatakse erisusteks. Mõistet „etapeeritav“ VangS-s ei

ole. Faktiliselt ei ole kaebaja süüdi mõistetud ja „istub kinni“ kuni kohtuotsuseni ning tema

õigused erinevad nende õigustest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ning kannavad

määratud karistust. Kaebaja suhtes kehtib süütuse presumptsioon.

Vangla direktor kutsus kaebaja 18.03.2021 kell 15.00 vestlusele. Kaebaja läks vestlusele ilma

nimesildita ning liikus mööda vanglat ja kambrisse tagasi samuti sildita. Keegi ei pannud

3-21-59

3(8)

temale rikkumist kirja. Alati ja igal pool kaebaja silti ei kanna ning kui ametnikud seda

rikkumiseks peaksid, oleks tal neid juba 350, mitte 22.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkiri nr 5-2/20/756 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

VangS § 46 lg-st 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 4.10 tuleneb kinni peetavale isikule

kohustus kanda loendusel ja väljaspool kambrit liikudes kaelas nimesilti. Teise üksuse valvur

andis 23.10.2020, 24.10.2020 ja 25.10.2020 hommikuse loenduse ajal ning vanemvalvur

25.10.2020 õhtusel loendusel kaebajale korduvalt korraldusi panna kaela nimesilt. Kaebaja

korraldustele ei allunud. Juhtumid on fikseeritud 23.10.2020 ettekandega nr 1-20-7001,

24.10.2020 ettekandega nr 1-20-7056, 25.10.2020 ettekandega nr 1-20-7063 ja 26.10.2020

ettekandega nr 1-20-7084.

VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. See

kohustus laieneb ka vahistatule. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vangistust reguleerivate

õigusaktidega tutvunud ja VangS § 67 p-st 1 tulenevast kohustusest teadlik. Vanglaametniku

korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge. Kaebajale antud vanglaametnike korraldused ei olnud

ilmselgelt tühised ja kaebajal oli kohustus seaduslikku korraldust täita.

Kaebaja keeldub põhimõtteliselt nimesilti kaela panemast ja vanglaametnike korraldusi

täitmast, leides, et triipkood nimesildil alandab tema inimväärikust. Takistusi korralduse

täitmiseks kaebajal ei esinenud ja selliste asjaolude esinemisele ei viita kaebaja ka ise.

Nimesilt ning selle kandmine ei saa alandada kaebaja väärikust. Nimesildi kandmise nõude

õiguspärasust on kohtupraktikas hinnatud ning on leitud, et vanglaametnikud on õigustatud

nõudma loendusel ja väljaspool kambrit liikumisel kinnipeetavalt nimesildi kandmist.

Kuna kaebaja pani toime VangS § 67 p 1 rikkumised, võis teda distsiplinaarkorras karistada.

Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse

algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale võimaldati anda selgitusi ja esitada

vastuväiteid protokollile, menetleja on olulised asjaolud välja selgitanud ja kaebaja süü on

tõendatud. Distsiplinaarkaristus on määratud pädeva isiku poolt ja tähtaegselt ning määratud

karistus on proportsionaalne.

Vastustaja möönab, et menetluse läbi viinud inspektor-kontaktisik on menetlusdokumentides

teinud hooletusvigu, kuid need ei mõjutanud distsiplinaarmenetluse läbiviimist ega

distsiplinaarkaristuse määramist. Menetleja on märkinud menetlusdokumentides VangS § 67

p 1 asemel ekslikult VangS § 67 lg 1 ja eksinud distsiplinaarmenetluse protokollil kuupäeva

märkimisel. Protokollil on kuupäevaks 12.11.2020, kuid protokoll koostati tegelikult

19.11.2020, mida tõendab kaebaja omakäeline märge protokolliga tutvumise kohta.

6. Tallinna Halduskohus määras 22.03.2021 määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

7. Kaebaja esitas 24.03.2021 avalduse, milles palus asja läbivaatamist enda ja vangla

juuresolekul.

8. Kaebaja esitas 30.03.2021 avalduse, milles taotles vaadata asi läbi kaebaja ja vangla

esindaja osalusel ning nõuda vanglalt välja analoogiliste rikkumiste materjalid ja selgitused,

mis alusel ametnikud ei koosta protokolli, kui kaebaja ei kanna silti. Kaebaja palus kohtul

küsida teavet selle kohta, kas teda jälgitakse kartseris läbi videokaamera. Samuti palus

3-21-59

4(8)

kaebaja vanglalt pärida, mis alusel ja eesmärgil saadetakse agente kaebaja kambri lähedusse

või naaberkambritesse.

9. Tallinna Halduskohus tühistas 10.05.2021 otsusega 22.01.2021 määruse resolutsiooni p-

ga 2 antud menetlusabi, millega kohus vabastas kaebaja kohtulahendite ja vastustaja

seisukohtade tõlke kulude kandmisest (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja taotlused kohtuistungi

korraldamiseks ja vastustajalt tõendite ning teabe nõudmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3)

ja kaebaja 06.05.2021 avalduse menetlemata (resolutsiooni p 4); jättis kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 5) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6).

Kohus lähtus 22.01.2021 määrusega menetlusabi andmisel eeldusest, et kaebaja ei oska eesti

keelt, sest kaebaja kirjutas kohtule vene keeles ja soovis vastust vene keeles, viidates piisava

raha puudumisele tõlketeenuse eest maksmiseks. Pärast määruse tegemist on kaebaja

keeleoskuse kohta ilmnenud uut teavet. Haldusasjas nr 3-21-637 Tallinna Vangla 31.03.2021

esitatud vangiregistri väljavõttest nähtub, et kaebaja omandas keskhariduse aastatel 2005–

2007 XXX, kus õppetöö toimus eesti keeles. Kaebaja lõpetas 11. ja 12. klassi kiitusega.

Kaebaja suhtluskeelteks on märgitud eesti ja vene keel. Halduskohus on ka teistes

kohtuasjades (nr 3-21-238, 3-21-436) asunud seisukohale, et kaebaja oskab oma õiguste

kaitseks piisavalt eesti keelt. Lisaks tuleb võtta arvesse, et kaebajale tõlgiti praeguses

menetluses kõik kohtuotsusele eelnenud lahendid vene keelde ja see aitab tal kohtuotsuse sisu

paremini

mõista.

Eeltoodust

tulenevalt

ei

ole

põhjendatud

jätkata

kaebajale

menetlusdokumentide eesti keelest vene keelde tõlkimist menetlusabi korras.

Kohus andis kaebajale 09.02.2021 määrusega tähtaja 30 päeva määruse kättetoimetamisest

arvates, et teatada, kas ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil või kirjalikus menetluses.

Määrus toimetati kaebajale kätte 16.02.2021. Kohtule tuli vastata hiljemalt 18.03.2021, kuid

kaebaja seda ei teinud. Kaebaja saatis avalduse kohtuistungi korraldamiseks kohtule alles

22.03.2021 ja avaldus jõudis kohtumajja 24.03.2021. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 131 lg 3 sätestab, et kui pool ei ole kohtule vastanud, vastamise tähtaeg on

möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud,

eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Seega sai kohus 22.03.2021 määruse

tegemisel HKMS § 131 lg 3 alusel eeldada, et kaebaja on nõus kirjaliku menetlusega. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kaebajat oli õiguspärane nimesildi kandmisest keeldumise eest

distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja ei eita nimesildi kandmisest keeldumist ning pole

kahtluse alla seadnud Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirjas kajastatud faktilisi asjaolusid.

Distsiplinaarkaristuste määramise aluseks olnud materjalid on haldusasja toimikus olemas.

Kui vaidlustatud käskkiri peaks olema õigusvastane, on see toimiku materjalide põhjal

tuvastatav. Seega saab kaebuse kirjalikus menetluses läbi vaadata ka ilma kaebaja nõusoleku

eeldamiseta (HKMS § 131 lg 1 p 2).

Kaebaja 30.03.2021 esitatud taotlused Tallinna Vanglalt tõendite ja teabe nõudmiseks jäävad

HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata. Kohtul tuleb hinnata 23.11.2020 distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja õiguspärasust, mistõttu omavad asja lahendamisel tähtsust üksnes selle

käskkirja tegemise aluseks olnud distsiplinaarmenetluse materjalid. Seega ei nõua kohus

vastustajalt materjale teiste sarnaste rikkumiste kohta. Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja

andmise aluseks olnud distsiplinaarmenetluses koostati protokoll ja nimesildi kandmisest

keeldumise kohta on koostatud ettekanded. Need on asja materjalide hulgas. Seega puudub

vajadus küsida vastustajalt selgitust selle kohta, miks ei koostata protokolli, kui kaebaja ei

kanna nimesilti. Kuna kohus ei kontrolli vastustaja tegevust pärast 23.11.2020 käskkirja

andmist, puudub ka vajadus küsida vastustajalt teavet kaebaja jälgimise kohta

kartserikambris.

3-21-59

5(8)

Kaebaja 06.05.2021 venekeelne avaldus jääb menetlemata, sest see on esitatud pärast kohtu

määratud tähtaegade möödumist ja see põhjustaks menetluse viibimist (HKMS § 51 l g 4).

Avaldus jõudis kohtusse neli päeva enne kohtuotsuse tegemise aega. Kui avaldus sisaldab

uusi väiteid või taotlusi, oleks kohtul jäänud väga vähe aega nende lahendamiseks. Lisaks ei

oleks suure tõenäosusega avalduse tõlge enne kohtuotsuse avalikku teatavakstegemist valmis

saanud. Samuti ei oleks vastustajal olnud mõistlikult võimalik soovi korral kaebaja avaldusele

vastata.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja on vahistatu. VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse

kandmisele kohaldatakse VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega.

Distsiplinaarne mõjutamine on reguleeritud VangS-i 2. peatükis. VangS § 100 lg 1 sätestab, et

VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest

võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 100 lg 1 p 3 kohaselt saab

vahistatule kohaldada kartserisse paigutamist kuni 30 ööpäevaks. VangS § 101 lg 1 sätestab,

et distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse

VangS § 64 sätteid.

Asjaolu, et kaebajat ei ole kuriteos süüdi mõistetud, ei oma tähtsust, sest kriminaalmenetlus ja

vangla poolt läbiviidav distsiplinaarmenetlus on erinevad menetlused, milles kehtivad

erinevad põhimõtted ja tõendamise standardid. Distsiplinaarmenetlus toimub VangS-i alusel.

VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades

VangS-i erisusi. Distsiplinaarmenetlus viiakse läbi VangS § 64 kohaselt ning kinnipeetaval on

selle käigus mh õigus anda selgitusi (VangS § 64 lg 2). Kaebajat teavitati 18.11.2020

teatisega distsiplinaarmenetluse läbiviimise alustamisest. Teatises selgitati kaebajale õigust

anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi. Teatisel on märge, et kaebaja keeldus sellega

tutvumast ja seda allkirjastamast. Kaebaja ei andnud distsiplinaarmenetluses selgitusi.

Vangla on vaidlustatud käskkirjas läbivalt märkinud rikutud normiks „VangS § 67 lg 1“, kuid

on ilmselge, et tegelikult pidas vastustaja silmas VangS § 67 p-i 1, mitte lg-t 1, sest nimetatud

paragrahvis ei ole lõikeid. Lisaks on käskkirjas sätte tekst lahti kirjutatud, mistõttu on

ilmselge, millist sätet vastustaja tegelikult silmas pidas. Täiendavalt on vastustaja viidanud

Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.10. Selle kohaselt väljastatakse vanglasse saabunud

kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav) nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool

kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas.

Kinnipeetav on kohustatud nimesilti säilitama ka vanglasisese ümberpaigutamise korral.

Töötav kinnipeetav võib nimesilti kanda tööriietuse all toidu valmistamise ja jagamise ajal

ning muudel tööhõivega seotud tegevustel, kus nimesildi sattumine pöörlevate mehhanismide

jms vahele võiks põhjustada mehhanismi purunemist või muud ohtu tööd teostavale

kinnipeetavale. Vanglateenistuse nõudmisel peab kinnipeetav nimesilti koheselt näitama.

Tallinna Vangla kodukorra p 1.2 kohaselt on kodukord kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna

Vangla territooriumil viibijaile, sh vahistatutele. Kui vahistatu jaoks on ette nähtud erandid,

on see kodukorras iga kord eraldi välja toodud. Kodukorra p-s 4.10 ei ole vahistatute osas

erandit ette nähtud. Seega peavad ka vahistatud kandma nimesilti väljaspool kambrit ja

loenduse ajal. Sellest tulenevalt oli vanglateenistuse ametnikul õigus anda kaebajale korraldus

nimesilt kaela panna ja kaebajal oli kohustus korraldusele alluda. Kodukorra p 4.10 enda

õiguspärasus ei ole praeguses haldusasjas vaidluse all, mistõttu puudub alus analüüsida

põhjalikumalt nimesildi kandmise kohustust.

Kaebuses viidatud Tallinna Vangla kodukorra p-d 6.2 ja 6.4 ei ole asjassepuutuvad, sest

nende rikkumist ei ole kaebajale Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirjas ette heidetud.

Rikkumise ja süü tuvastamisel on vastustaja tuginenud 23.10.–26.10.2020 koostatud

ettekannetele, sealhulgas ettekannetest nähtuvale kaebaja negatiivsele suhtumisele nimesildi

3-21-59

6(8)

kandmise kohustusse. Kaebaja ei eita, et ta on keeldunud nimesildi kandmisest. Asjaolu, et

iga kaebaja rikkumise kohta ei ole distsiplinaarmenetlust algatatud, ei tähenda, et ta ei pannud

23.10.–25.10.2020 toime distsiplinaarkorras karistatavaid rikkumisi.

Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkiri on kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne. Kahe ööpäeva

pikkune kartserikaristus iga rikkumise eest ei ole ebaproportsionaalne, kui isik on varem

korduvalt sarnaseid rikkumisi toime pannud ja kergemad karistused ei ole isiku käitumist

mõjutanud.

Vastustaja on kohtule selgitanud, et protokollil on kuupäevaks 12.11.2020, kuid protokoll

koostati tegelikult 19.11.2020. Haldusakti protokollile vale kuupäeva märkimine on

ebaoluline vormiviga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (HKMS § 58).

VangS § 64 lg 41 esimene lause sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu

jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul

rikkumise teadasaamise päevast arvates. Esimesest vaidlusalusest rikkumisest ei olnud

Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja tegemise ajaks möödunud rohkem kui üks kuu, sest

rikkumise kohta koostati ettekanne 23.10.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Kaebaja on uurimisalune, kelle kohta kehtib erand, mis on toodud vangla kodukorra p-s 1.3.

Kui vangla kodukorras on trükiviga, tuleb seda tunnistada ja mitte varjata. Tallinna Vangla

2018. a kodukorra venekeelse versiooni p 1.3 kohaselt rakendatakse kodukorda vahistatute

suhtes õigusaktides märgitud erisustega vahistatu osas. Nimetatud erisus on erand, mis on

toodud p-des 4.10 ja 6.2, kuid p-s 4.10 on trükiviga, kus mõiste „vahistatu“, mida mainitakse

VangS §-s 4, on mõiste „etapeeritav“. Etapeeritava mõistet seaduses ei eksisteeri. Seega on

viga tekstis ilmselge ja arusaadav ning vangla kodukorra p 4.10 on ilmselgelt tühine ja ei

kuulu täitmisele. Lisaks kehtib uurimisaluste suhtes süütuse presumptsioon. See tähendab, et

uurimisalused erinevad süüdimõistetutest ja neil pole kohustust silti kanda.

Dokumendid kaebaja õppimise kohta eesti keeles aastatel 2005–2007 on võltsitud.

11. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda.

Halduskohus jättis õiguspäraselt kaebuse rahuldamata. Kaebaja arvamus, et nimesildi

kandmise kohustus vanglas on üksnes kinnipeetavatel, mitte vahistatutel, ei ole õige.

Nimesildi kandmise kohustus on ka vahistatul tulenevalt VangS § 46 lg-st 1 koostoimes § 90

l-ga 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 4.10 koostoimes p-ga 1.3.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja selle

tühistamiseks puudub alus.

13. Halduskohus tühistas otsuses 22.01.2021 määrusega antud menetlusabi, millega kaebaja

oli vabastatud kohtulahendite ja vastustaja seisukohtade tõlke kulude kandmisest.

Halduskohus tugines mh vastustaja esitatud vangiregistri väljavõttele, millest nähtuvalt

omandas kaebaja aastatel 2005–2007 keskhariduse XXX, kus õppetöö toimus eesti keeles.

Tallinna Ringkonnakohus on 28.06.2021 määruses asjas nr 3-21-357 (p 22) tuvastanud, et

kaebaja õppekeeleks XXX aastatel 2005–2007 oli vene keel. Seega arvestas halduskohus

kaebaja keeleoskuse kindlaks tegemisel ekslikult asjaolu, et kaebaja on eesti keeles

keskhariduse omandanud. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellegipoolest õige halduskohtu

3-21-59

7(8)

lõppjäreldus, et kaebaja eesti keele oskus on piisav selleks, et ei ole põhjendatud jätkata

menetlusabi andmist menetlusdokumentide eesti keelest vene keelde tõlkimiseks. Tallinna

Ringkonnakohus on mitmetes haldusasjades (nt nr 3-21-55, 3-21-306, 3-21-223, 3-21-238, 3-

21-662, 3-21-359, 3-21-638 ja 3-21-466) tuvastanud, et kaebaja on korduvalt pöördunud

vangla poole eesti keeles ja suhelnud vanglaametnikega suuliselt eesti keeles. Lisaks on

kaebaja mitmetes haldusasjades esitanud ringkonnakohtule edasikaebuse, kuigi halduskohus

ei ole kohtulahendeid kaebajale vene keelde tõlkinud. Ka praeguses asjas esitatud

apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja on mõistnud halduskohtu otsuse sisu, ilma et

see oleks talle vene keelde tõlgitud. Selleks, et lugeda eesti keele oskus kohtumenetluses

osalemiseks piisavaks, ei pea keelt valdama kõrgtasemel. Samuti ei eelda see, et kaebajale

peaks olema terve kohtulahendi tekst pingutusteta mõistetav (Tallinna Ringkonnakohtu

21.05.2021 määrus nr 3-21-69, p 10 ja 10.09.2021 määrus nr 3-21-58, p 17).

14. Halduskohus jättis ka õigesti rahuldamata kaebaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks

ja vastustajalt tõendite ning teabe nõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

sellekohaste põhjendustega ega korda neid üle (HKMS § 201 lg 4).

15. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja

nr 5-2/20/756 tühistamiseks ei ole alust. Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et vaidlusalune

käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning

on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta (HMS § 54). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vastavate

põhjendustega

ega

pea

vajalikuks

neid

täies

ulatuses

korrata.

Distsiplinaarmenetluses koostatud protokollile vale kuupäeva ja käskkirjas VangS § 67 p 1

asemel ekslikult VangS § 67 lg 1 märkimine on vormivead, mis ei saanud mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58).

16. Kaebaja seisukoht, et vahistatutele ei kehti nimesildi kandmise kohustus, on ekslik.

VangS 2. peatükis sisalduv § 46 lg 1 sätestab, et kui VangS-st ei tulene teisiti, kannab

kinnipeetav vangla riietust. Sama lõike teise lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma

riietusel nimesilti. VangS § 90 lg 1 järgi kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS 1., 2.,

ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS 5. peatükk näeb erisuse ette

vahistatu riietusele. Nimelt sätestab § 93 lg 1, et vahistatu kannab isiklikke riideid. Nimesildi

kandmise kohustusele 5. peatükk aga erisusi ei sätesta. Nimesildi kandmise kohustust

täpsustab Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 ja selle järgi on kinnipeetav kohustatud kandma

nimesilti väljaspool kambrit ja loenduse ajal loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud

paelaga kaelas. Kodukorra p 1.3 kohaselt kasutatakse mõistet kinnipeetav vahistatu ja

kinnipeetava ühise nimetusena ning kodukorda kohaldatakse nii vahistatuile kui ka

kinnipeetavaile vahistatute suhtes õigusaktides toodud erisustega. Kodukorra p 4.10 nimesildi

kandmise osas vahistatule erisust ette ei näe, erinevalt nt kaebaja osutatud p-st 6.2, kus on

eraldi esile toodud, et vahistatule ei kehti nõue kanda loenduse ajal vanglariietust. Eeltoodust

tuleneb selgelt, et ka vahistatud peavad kandma nimesilti väljaspool kambrit ja loenduse ajal

ning see kohustus ei sõltu sellest, kas isik on vahistatu või süüdimõistetu. Järelikult oli

vanglateenistuse ametnikel õigus kaebajalt vastava korralduse täitmist nõuda.

17. Kaebaja on apellatsioonkaebuses palunud saata vastus vene keeles. Ringkonnakohus

tõlgendab seda kui kaebaja taotlust tõlkida käesolev kohtuotsus vene keelde. Nagu

ringkonnakohus eespool leidis, tühistas halduskohus põhjendatult kaebajale varem antud

menetlusabi kohtudokumentide vene keelde tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks.

Seega jääb kaebaja taotlus käesoleva kohtuotsuse vene keelde tõlkimiseks rahuldamata.

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajale apellatsiooniastmes antud

menetlusabi kulud (riigilõiv ja apellatsioonkaebuse eesti keelde tõlkimise kulu) HKMS § 108

lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad

3-21-59

8(8)

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, mistõttu jäävad ka Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1

alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)