3-21-2740/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOH TU MÄ ÄRUS

Kohtuasja number

3-21-2740

Määruse kuupäev

25.04.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

A. J. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seonduvalt jalutuskäikude mittevõimaldamise

ja diskrimineerimisega ning Viru Vangla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A. J.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada A. J. kaebus.

2. Jätta A. J. menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi

initsiaalidega.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada

määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest

arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4,

§ 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte koos tõlkega vene keelde

ning edastatakse vastustajale.

ASJAOLUD

1. Viru Vanglas kinni peetav isik A. J. esitas 10.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse

(haldusasi nr 3-21-1306), millest nähtus tema soov esitada kaebus Viru Vangla ning osaliselt

ka Justiitsministeeriumi peale seonduvalt mitme erineva temaatikaga. Kaebaja viitas seejuures

Viru Vangla vastusele nr 6-16/44-2 ning enda poolt vanglale esitatud pöördumistele numbritega

6-16/44-1, 6-16/42-1, 6-16/40-1, 6-16/39-1 ning 6-16/41-1.

2. Tartu Halduskohus tagastas 24.11.2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-1306 A. J.

kaebuse osaliselt ning eraldas sama määrusega haldusasjast nr 3-21-1306 iseseisvaks

menetluseks A. J. kaebuse, mis seondub Viru Vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamisega

(käesolev haldusasi nr 3-21-2740).

3. Kaebaja märgib jalutuskäikude mittevõimaldamisega seonduvas kaebuses järgnevat.

Kaebaja jäeti 05.03.2021 hommikul kella üheksa ajal jalutuskäigust ilma, sest teda sunniti

valima jalutuskäigu ning advokaadile tehtava telefonikõne vahel. Kaebajal oli vaja teha tähtis

kõne ja muu aeg selleks ei sobinud. Valvur aga teatas, et kaebaja peab valima, kuigi valvuril ei

ole õigust otsustada, millal kaebajal ja advokaadil on vaja helistada. Sellistes olukordades on

tavapärane praktika, et jalutama viiakse õhtul. Sellised rikkumised toimuvad süstemaatiliselt

(sh 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021). Kaebaja viitab, et näiteks 21.09.2020

3-21-2740

jäeti ta jalutuskäigust ilma seetõttu, et ta ei oska eesti keelt. Enne jalutuskäiku toimuva

läbiotsimise käigus hakkas valvur talle midagi eesti keeles rääkima, kuid kaebaja valdab eesti

keelt halvasti. Ta ütles seda valvurile, kuid viimasele see ei meeldinud ja kaebajat ei lastud

jalutuskäigule. Kaebaja märgib, et mitte kellelgi ei ole õigust teda millestki ilma jätta tema

rahvuse või keeleoskamatuse tõttu. See on diskrimineerimine. Kaebajat häirib tugevalt see, et

oma vastustes püüab vangla ametniku tegevust õigustada. Kaebaja nõuab, et:

1) tuvastataks diskrimineerimise fakt ning vangistusseaduse (VangS), haldusmenetluse seaduse

ja riigivastutuse seaduse (RVastS) rikkumised;

2) vanglat kohustataks võtma süüdlased isiklikule vastutusele;

3) talle makstaks välja hüvitis moraalse ja tervisele tekitatud füüsilise kahju eest summas

3000 eurot.

Eeltoodu puhul viitab kaebaja enda vanglale esitatud kahjunõudele nr 6-16/42-1. Kaebaja

selgitab, et rikkumise muudavad veelgi intensiivsemaks kahjunõudes nr 6-16/44-1 kirjeldatud

asjaolud. Kahjunõudes nr 6-16/44-1 heidab kaebaja vanglale ette seda, et Viru Vangla on

COVID-19 pandeemia ajal rikkunud ohutusmeetmeid, millega seadis kaebaja elu ohtu ja tekitas

tervisekahju.

4. Viru Vangla on 12.08.2021 edastanud kohtule A. J. vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotlused ning Viru Vangla 11.05.2021. a otsuse nr 6-16/44-2, millega jäeti taotlused

numbritega 6-16/39-1, 6-16/40-1, 6-16/41-1, 6-16/42-1 ja 6-16/44-1 rahuldamata.

Kahjunõude nr 6-16/42-1 osas märgib Viru Vangla oma 11.05.2021. a otsuses järgmist. Tegu

on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ning kindlaks tuleb teha, kas vangla tegevus, kus

kaebaja seati valiku ette, kas minna helistama või jalutama, oli õigusvastane. Samuti tuleb

kindlaks teha, kas kaebajat on keeleoskuse tõttu diskrimineeritud. Vangla ei pea kumbagi nõuet

põhjendatuks. Vangla on tutvunud ettekandega nr 6-20/1056-1, mille kohaselt pakuti kaebajale

jalutama minekut, kuid ta soovis samal ajal hoopis helistada. Vangla on seisukohal, et üldiselt

saab korraldada tööd selliselt, et helistamise ja jalutuskäikude ajad ei kattu. Küll aga võib ette

tulla üksikuid olukordi, kus tuleb teha valikuid, kumba õigust kasutada. Selliste valikute

tegemine kuulub ka vanglavälise elu juurde. Kaebaja ei saa vanglale ette dikteerida, millisel

ajal peab vangla teda jalutama viima, sest ametnikel on ka muid tööülesandeid peale

kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmise. Kaebaja ei saanud seega 05.03.2021 eeldada, et kui

ta jalutuskäigule saatmise eel ametnikku teavitab, et soovib sel ajal hoopis helistada, siis vangla

korraldab koheselt oma töö ümber ning saadab teda jalutuskäigule muul ajal. Lisaks oli tegu

ühekordse juhtumiga ning ei ole aru saada, milline oli kahju, mis kaebajale oleks võinud ühest

jalutuskäigust ilma jäämisega tekkida. Kaebaja väide, et teda on varasemalt diskrimineeritud

keeleoskuse tõttu, ei ole põhjendatud. Ettekandest nr 6-20/4181-1 nähtub, et jalutuskäigule

saatmine oli katkestatud, sest taotleja ei allunud vanglaametnike korraldustele ja nõudis endaga

vene keeles suhtlemist. Eestis on riigikeeleks eesti keel ning kinnipeetav, kes viibib Eestis ja

kannab siin karistust, ei saa nõuda muus keeles suhtlemist. Lisaks tuleb ka menetletavatest

kahjunõuetest välja, et kaebaja oskab eesti keelt.

5. Kohus jättis käesolevas asjas 18.01.2022. a määrusega A. J. kaebuse käiguta ning andis

kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kaebaja pidi kohtule täpsustama, mis

asjaoludel jäi ta 17.09.2020, 28.10.2020 ja 18.01.2021 jalutuskäikudest ilma. Samuti pidi

kaebaja kohtule teatama, kui suurt hüvitist nõuab ta oma tervisele tekitatud kahju eest ning kui

suurt hüvitist enda inimväärikuse alandamise eest. Kaebajal tuli täpsemalt selgitada, milline

tervisekahju kaasnes talle sellega, et talle ei võimaldatud 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020,

18.01.2021 ja 05.03.2021 jalutuskäike ning teda diskrimineeriti 21.09.2020. Kaebaja pidi

teatama, kas ta on seonduvalt eeltooduga pöördunud meditsiinitöötaja poole. Lisaks tuli

kaebajal täpsemalt selgitada, millised üleelamised kaasnesid talle jalutuskäikudest

ilmajäämisega ning 21.09.2020 toimunud intsidendiga, kus vangla töötaja teda väidetavalt

diskrimineeris. Ühtlasi tuli kaebajal teatada, millises vormis ta kaebuse läbivaatamist soovib.

3-21-2740

6. Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla 24.01.2022 kohtule Viru Vanglas koostatud

ettekanded nr 6-20/1056-1 ja nr 6-20/4181-1.

7. 03.02.2022 saabus kohtusse A. J. vastus kaebuse käiguta jätmise määrusele. Kaebaja

märgib vastuses järgnevat.

17.09.2020, 28.10.2020 ja 18.01.2021 jäi ta jalutuskäigust ilma seetõttu, et ühel korral teda

lihtsalt ei viidud jalutskäigule, teisel korral pandi teda valiku ette, kas asjade pesemine või

jalutuskäik, ning kolmandal korral pandi teda valiku ette, kas telefonikõne advokaadile või

jalutuskäik. Milline nendest juhtumitest osutatud kuupäevadele vastab, seda ta enam ei mäleta,

sest möödunud on juba väga palju aega. Kaebaja märgib, et esitas antud juhtumid kohtule

tõendamaks, et rikkumistel on süstemaatiline iseloom, mis omakorda peab andma 05.03.2021. a

ja 21.09.2020. a rikkumistele veelgi intensiivsema iseloomu.

Kaebaja märgib, et ta viibib 23 tundi ööpäevas kinnises ruumis, kus aknad ei avane. Kambris

ei ole võimalik liikuda ega spordiga tegeleda, sest ruumi selleks ei jätku. Kaebaja kirjeldab

seda, mis juhtub inimesega, kellel puudub füüsiline koormus, viidates, et kõik muutused

põhjustavad lõppkokkuvõttes eluea lühenemist. Samuti kirjeldab kaebaja seda, mis juhtub

inimesega, kui ta on hapnikupuuduses ja viibib umbses ruumis. Kaebajal esinevad peavalud,

hingeldamine ning suurenenud väsimustunne. Sümptomite intensiivsus kasvab, kui tal puudub

võimalus minna õue. Värskes õhus enesetunne paraneb. Kui ta ei ole õues käinud, siis ta magab

halvasti, tal tekib hingeldamine ja ta väsib kiiresti. Tekivad peavalud, apaatia ja depressioon.

Tema tervisele on seega tekitatud kahju, mis mõjutab otseselt tema eluiga ja elukvaliteeti.

Antud hetkeks on kaebajal välja arenenud allergia, aga vangla meditsiiniosakond väidab, et nad

ei ole kohustatud tuvastama allergia põhjust ja liiki. Kaebaja palub kohtul lugeda tervisekahju

tekitamine praegusel juhul üldteada faktiks, mis on teaduslikult tõestatud ja ei vaja täiendavat

tõendamist.

Seonduvalt 21.09.2020 toimunud diskrimineerimisega märgib kaebaja, et tundis end alandatuna

ja solvatuna. Diskrimineerimine on väga raske inimõiguste rikkumine ja on vastik, kui valvur

kasutab oma võimu ning alandab teist inimest, saades ise suurepäraselt aru, et vanglas on suur

värske õhu puudus ja tema tegevus põhjustab füüsilist ebamugavust. Eelnev on tekitanud

kaebajas nii suurt pahameelt, et ta kaalub Eesti kodakondsusest loobumist ning Rootsis

varjupaiga küsimist. Ta on väga solvunud ja märgib, et hakkas juba rootsi keelt õppima.

Kaebaja märgib, et ta nõuab väärikuse alandamise eest 1800 eurot ja tervisekahju tekitamise

eest 1200 eurot. Ta palub asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.

8. Vastuseks kohtunõudele teatas Viru Vangla 22.02.2022 kohtule, et Viru Vanglal on

säilinud informatsioon jalutuskäikudele liikumise osas alates 17.03.2021. Kinnipeetavatele

pakutakse võimalust jalutamiseks, kuid praktikas nad seda võimalust igapäevaselt ei kasuta.

28.10.2020 saabus kaebaja COVID-19 testi tulemus, millest tulenevalt tuli vanglal COVID-19

viiruse tõkestamiseks hoida teda isolatsioonis.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus määratleb esmalt vaidluse eseme (I) ja selgitab seejärel, miks tuleb kaebus tagastada

(II).

I

10. Kaebaja on algses ehk 10.06.2021 kohtule esitatud kaebuses soovinud, et:

1) tuvastataks diskrimineerimise fakt ning VangS, haldusmenetluse seaduse ja RVastS

rikkumised;

2) vanglat kohustataks võtma süüdlased isiklikule vastutusele (kaebuses viidatud

AvTS §-dele 78 ja 80);

3) makstaks välja hüvitis moraalse ja tervisele tekitatud füüsilise kahju eest summas 3000 eurot.

3-21-2740

Kohtusse 03.02.2022 saabunud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et nõuab väärikuse

alandamise eest hüvitist 1800 eurot ning tervisele tekitatud kahju eest hüvitist 1200 eurot.

11. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kaebajat selliselt, et ta soovib esitada kohtule

kohustamis- ja kahju hüvitamise nõuded (HKMS § 37 lg 1 p 2 ja p 4).

Kohustamisnõude puhul soovib kaebaja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist, mille

kohaselt tuleks vanglal võtta ametnikud, kelle tegevuse osas on kaebajal etteheiteid,

distsiplinaarvastutusele. Kuigi kaebaja viitab kaebuses avaliku teabe seaduse (AvTS) §-dele 78

ja 80, on kaebaja tegelikkuses ilmselgelt silmas pidanud avaliku teenistuse seaduse paragrahve

78 ja 80.

Hüvitamisnõude puhul soovib kaebaja Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmist. Kohus mõistab, et kaebaja hinnangul on jalutuskäikudest ilmajätmine tekitanud

talle tervisekahju ning alandanud tema inimväärikust. Samuti on inimväärikust alandav olnud

kaebaja diskrimineerimine 21.09.2020, mil ta jäeti jalutuskäigust ilma keelelistel põhjustel.

Kuigi kaebaja poolt kirjeldatust jääb ebaselgeks, kas ta nõuab hüvitist üksnes kahel päeval

(21.09.2020 ja 05.03.2021) või viiel päeval (17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021

ja 05.03.2021) jalutuskäikudest ilmajätmise eest, siis arvestades seda, et kaebaja on nii

kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka kohtule esitatud kaebuses

toonud välja viis kuupäeva, mil ta ei saanud jalutada, tõlgendab kohus kaebust nii, et kaebaja

soovib saada hüvitist viiel päeval jalutuskäigust ilmajäämise eest ning enda keelelise

diskrimineerimise eest 21.09.2020.

II

12. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohus leiab, et A. J. kaebus tuleb alljärgnevatel põhjustel tagastada.

12.1. Kaebaja on ühe nõudena soovinud vangla kohustamist võtta vanglaametnikud

distsiplinaarvastutusele. Kohus märgib, et vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse

algatamise ja distsiplinaarkaristuse määramise õigus on ametiisikul, kellel on selle

vanglaametniku ametisse nimetamise õigus (VangS § 148), ning kaebajal puudub subjektiivne

õigus nõuda vanglaametniku distsiplinaarvastutusele võtmist. Asjaolu, kas mingi teo pinnalt

algatatakse vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlus või mitte, ei puuduta kaebaja õigusi

ning kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus sellise kohustamisnõude esitamiseks. Kaebaja saab

kohtus kaitsta vaid enda subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kohus tagastab seega kaebaja

kohustamiskaebuse, milles ta soovib vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist ametnike

distsiplinaarvastutusele võtmiseks, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselgelt kaebeõiguse

puudumise tõttu.

12.2. Kohus

leiab,

et

ka

hüvitamisnõudes

tuleb

kaebus

tagastada

ning

seda

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

12.2.1. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on talle tekitanud mittevaralist kahju seonduvalt sellega,

et kaebaja ei saanud 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 käia

jalutuskäigul värskes õhus, milleks tal on õigus vastavalt VangS § 55 lõikele 2. Eeltoodu tekitas

kaebaja sõnul kahju tema tervisele ning alandas tema inimväärikust. Kaebaja leiab, et vangla ei

tohiks panna teda valiku ette, kas teha telefonikõne advokaadile või minna jalutama, ning

vangla rikub süstemaatiliselt tema õigusi.

12.2.2. Asja materjalidest nähtub, et kaebajal jäi tema nimetatud kuupäevadel jalutuskäigule

minemata järgmistel põhjustel.

17.09.2020 ja 18.01.2021 tuli kaebajal valida asjade pesemise, telefonikõne tegemise või

jalutuskäigule mineku vahel (tl 40, 43).

3-21-2740

28.10.2020 saabus kaebaja COVID-19 testi tulemus, millest tulenevalt tuli vanglal COVID-19

viiruse tõkestamiseks hoida teda isolatsioonis (tl 47).

21.09.2020 jäi jalutuskäik kaebaja hinnangul ära tema keelelise diskrimineerimise tõttu.

Kaebaja kirjeldab, et ta tõstis enne jalutuskäiku toimunud läbiotsimise ajal käed üles, nagu on

ette nähtud, kuid valvur hakkas talle jämedas vormis midagi eesti keeles rääkima. Kaebaja ütles

valvurile, et ei saa temast aru, sest valdab eesti keelt halvasti. Valvurile see ei meeldinud ja ta

lihtsalt ei lasknud kaebajat jalutuskäigule. Kaebaja leiab, et talle tuleks korraldusi anda

arusaadavas vormis ehk vene või inglise keeles. Mitte kellelgi ei ole õigust teda millestki ilma

jätta rahvuse või keeleoskamatuse tõttu. Viru Vangla poolt kohtule edastatud vanemvalvur

S. Sakkose 21.09.2020. a ettekandes nr 6-20/4181-1 (tl 38) kajastatu kohaselt keeldus kaebaja

21.09.2020 kella 9.58 paiku täitmast tema korraldust asetada käed läbiotsimise ajaks seinale.

Valvur märgib, et andis kinnipeetavale kahel korral korralduse asetada käed seinale, kuid

kinnipeetav ütles talle vastu, et ta peab temaga rääkima ainult vene keeles, sest kaebaja on

venelane ja ei saa eesti keelest aru. Valvur märgib, et andis kinnipeetavale teada, et ta ei ole

kohustatud talle venekeelseid korraldusi andma. Kuna kinnipeetav korraldusele ei allunud, siis

jättis vanemvalvur kaebaja läbiotsimise teostamata ning kaebajat jalutuskäigule ei lubanud.

Nimetatud sündmus leidis aset S2 osakonna lõpus trepikotta viiva ukse juures.

05.03.2021 pidi kaebaja valima advokaadile tehtava telefonikõne või jalutamise vahel. Viru

Vangla poolt kohtule edastatud valvur C. Kuusiku 05.03.2021. a ettekande nr 6-20/1056-1

(tl 37) kohaselt pakkus ta 05.03.2021 kella 9.08 paiku kaebajale jalutuskäigule minekut, millest

viimane keeldus, valides jalutuskäigu asemel helistamise.

12.2.3. Kohus leiab, et kui kinnipeetav jääb kuue kuu pikkuse perioodi vältel erinevatel

põhjustel viiel korral jalutuskäigust ilma, siis ei saa pidada tema õigusi intensiivselt riivatuks.

Kui isik jääb jalutuskäigust ilma mõnel üksikul päeval (nt kord kuus), võib see tekitada talle

küll pahameelt, kuid tegemist ei saa olla tema õiguste suure riivega. Kuigi kaebaja kirjeldab

üleelamisi, mis talle kaasnesid jalutuskäikude mittetoimumisega, siis ei ole usutav, et

17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 värskes õhus jalutamise

võimaluse puudumine saaks mõjutada kaebaja eluiga või olulisel määral tema elukvaliteeti ning

tekitada näiteks allergiat. Tegemist ei ole olnud viie järjestikuse päevaga, mil kaebaja ei saanud

jalutada, vaid jalutamine jäi ära erinevatel kuudel üksikutel päevadel. Viiel korral jalutuskäigust

ilma jäämisel ei saa sellises olukorras olla olulist mõju kaebaja tervislikule seisundile ega tema

väärikusele. Arvestades ka seda, et kaebaja on ise näiteks jalutamise asemel eelistanud samal

ajal asjade pesemist, siis ei saa jalutuskäigust ilmajäämise puhul ka kaebaja enda hinnangul olla

tegemist tema õiguste intensiivse riivega. Vastasel juhul oleks kaebaja igal juhul valinud oma

asjade pesemiseks muu aja/võimaluse ning oleks läinud jalutuskäigule. Eelnevat arvestades

leiab kohus, et pika perioodi kestel üksikutel päevadel (kokku viiel päeval)

jalutamisvõimalusest ilma jäämine ei riivanud kaebaja õigusi intensiivselt.

12.2.4. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamise üheks esmaseks eelduseks isiku subjektiivseid õigusi rikkuv õigusvastane ja süüline

tegevus. Lisaks peab esinema põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase tegevuse vahel.

Arvestades asjaolusid, mille tõttu kaebaja viiel eelnimetatud kuupäeval jalutamas ei käinud, ei

saa kohtu hinnangul Viru Vanglale suure tõenäosusega ette heita seda, et kaebaja oleks

jalutamisvõimalusest ilma jäänud vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel.

Kohus nõustub Viru Vangla 11.05.2021. a otsuses nr 6-16/44-2 (tl 23–24) märgituga, et

kinnipeetav ei saa vanglale ette dikteerida, millisel ajal peab vangla teda jalutama viima.

Nimetatud otsuses selgitatakse, et üldiselt saab tööd korraldada selliselt, et helistamise ja

jalutamise ajad ei kattu, kuid ette võib tulla üksikuid olukordi, kus tuleb teha valikuid, kumba

õigust kasutada. Selliste valikute tegemine kuulub ka vanglavälise elu juurde ning kaebaja ei

saa eeldada, et vanglal on võimalik alati vastavalt tema soovidele oma tööd ümber korraldada.

Kohus märgib, et ka kaebaja ise on oma kaebuses viidanud sellele, et kui ta soovis hommikul

helistada, siis oleks valvur võinud teda saata jalutama õhtusel ajal, mis on sellistel juhtudel

3-21-2740

tavaline praktika. Seega möönab ka kaebaja ise, et tavaliselt leitakse jalutamiseks teine aeg (kui

nt jalutamise kellaaeg kattub ajaga, mil on vajalik kasutada telefoni) ning järelikult ei saa väita,

et vangla rikuks süstemaatiliselt kaebaja õigusi, nagu kaebaja viitab.

Asja materjalidest nähtub, et 17.09.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 tuli kaebajal valida asjade

pesemise, telefonikõne tegemise või jalutuskäigule mineku vahel. Võib eeldada, et kaebaja

teavitas oma soovist teha telefonikõne jalutuskäiguga samal ajal vahetult enne selle toimumist.

Seega ei pruukinud vanglal olla võimalik koheselt samal päeval oma tööd vastavalt kaebaja

vajadustele ümber korraldada. Nagu eelnevalt märgitud, siis vangla kinnitusel seda üldjuhul

tehakse, kuid võib esineda juhtumeid, kus see ei ole võimalik. Eeltoodu ei tähenda, et vangla

tegevust saaks käsitada õigusvastasena. VangS § 55 lg 2 alusel on küll kinnipeetavatel õigus

viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, kuid seda õigust ei ole

kohtupraktikas peetud täiesti piiramatuks (vt nt Tartu Halduskohtu 15.01.2021. a otsus asjas

nr 3-20-766). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda jalutuskäiku endale

sobival kellaajal. Kui telefonikõne tegemise vajadust just jalutuskäigu toimumise kellaajal võib

möönda, siis asjade pesemine on selline tegevus, mille aega saab kaebaja ise valida. Seega, kui

kaebaja valis jalutuskäigule minemise asemel asjade pesemise, siis ei saa jalutuskäigust

ilmajäämist pidada õigusvastaseks. Samuti on kohtu hinnangul kaebaja enda tegevus

21.09.2020 toonud kaasa selle, et tal jäi sellel päeval jalutuskäik ära. Asja materjalidest nähtub,

et vangla oli valmis viima kaebaja sellel päeval jalutuskäigule, kuid kaebaja jättis sellele

eelneva läbiotsimise ajal täitmata vanglaametiku korralduse asetada käed seinale ning nõudis

endaga vene keeles suhtlemist. Kuigi kaebaja väidab, et ta ei saa eesti keelest aru (või valdab

seda halvasti), siis arvestades seda, et kaebaja on esitanud vanglale eestikeelseid pöördumisi (nt

käesolevas asjas esitatud taotlus nr 6-16/42-1, tl 29) ning seda, et kaebaja ei viibinud vanglas

esimest päeva ja talle pidi jalutuskäikudele saatmise ja sellele eelneva läbiotsimise rutiin olema

tuttav, ei ole usutav kaebaja väide, et ta ei mõistnud, mida ta peab läbiotsimise ajal tegema.

Kuna kaebaja ei võimaldanud vanglaametnikul enda läbiotsimist, siis ei saa jalutuskäigule

saatmise katkestamist pidada õigusvastaseks. Seoses 28.10.2020 kaebaja jalutuskäigule viimata

jätmisega on vangla kohtule selgitanud, et sellel päeval saabus kaebaja COVID-19 testi

tulemus, mis kohtule arusaadavalt oli positiivne (tl 47). Seega tuli kaebaja kui haige isik teistest

isoleerida ning tema vanglasisene saatmine jalutuskäigule oleks olnud ohuks vangla

julgeolekule, sest oleks soodustanud vanglas nakkushaiguse levikut.

12.2.5. Kohus märgib, et isegi kui möönda, et mõnel eeltoodud juhul võis vangla tegevus olla

õigusvastane, ei oleks praegusel juhul täidetud ka muud eeldused mittevaralise kahju tekitamise

eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus leiab, et kaebaja jalutuskäikude ärajäämisel ei

saa vanglale ette heita süülist käitumist. Lisaks on äärmiselt vähetõenäoline, et mõni kaebaja

võimalik tervisekahjustus saaks olla tingitud asjaolust, et ta ei ole kuue kuu pikkuse perioodi

jooksul saanud viiel päeval ühe tunni jooksul värskes õhus jalutada. Seega on põhjusliku seose

olemasolu vangla tegevuse ning väidetavalt saabunud kahju vahel ilmselt olematu. Mis

puudutab kaebaja võimalikku inimväärikuse alandamist, siis selle eest rahalise hüvitise

määramine on erandlik ning põhjendatud vaid isiku õiguste äärmiselt intensiivsete riivete

korral, milleks kuue kuu jooksul viiel päeval jalutamisvõimalusest ilmajäämist pidada ei saa.

Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja hüvitamisnõude (viiel päeval jalutuskäigust ilma

jäämisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude) rahuldamist ei saa pidada

tõenäoliseks.

12.2.6. Kaebaja on eraldiseisvalt välja toonud, et 21.09.2020 jäi tal jalutuskäigule minemata

põhjusel, et teda diskrimineeriti keeleliselt. Kohus mõistab kaebajat selliselt, et kaebaja

hinnangul on diskrimineerimine alandanud tema inimväärikust ning kaebaja nõuab seetõttu

hüvitist ka eelnimetatud asjaoludel.

Kohus leiab, et isiku diskrimineerimist ei saa ühelgi juhul käsitada tema õiguste väheintensiivse

riivena. Samas leiab kohus, et arvestades vanglaametniku ettekandes esitatud sündmuste

kirjeldust (S. Sakkose 21.09.2020. a ettekanne nr 6-20/4181-1, tl 38), ei saa kaebaja kohtlemist

3-21-2740

21.09.2020 toimunud läbiotsimise ajal pidada diskrimineerimiseks. Viidatud ettekandest

nähtub, et vanglaametnik andis kaebajale läbiotsimise ajal mitmel korral korralduse asetada

käed seinale, mida kaebaja ei teinud, nõudes temaga suhtlemist vene keeles. Kohus märgib, et

vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 6 on Eesti riigikeeleks eesti keel ning riigiasutuses

võõrkeeles suhtlemist on õigus nõuda vaid keeleseaduse § 9 lõikes 1 nimetatud eelduste

täidetuse korral. Seega, kui Eesti Vabariigis kasutab vanglaametnik kinnipeetavaga suhtlemisel

riigikeelt, siis ei saa seda pidada kinnipeetava diskrimineerimiseks. Olukorras, kus kohtu

hinnangul kaebaja tegelikkuses mõistis, mida temalt läbiotsimise käigus oodati, ei saa

vanglaametniku poolt kaebajaga vaid eesti keeles suhtlemist pidada kaebaja õiguste

intensiivseks riiveks. Nagu ka eelnevalt viidatud, siis tõendavad kaebaja poolt vanglale esitatud

taotlused (tl 25–29), et kaebaja ei ole isikuks, kes eesti keelt üldse ei valdaks. Lisaks pidi

jalutuskäigule saatmise ja läbiotsimise rutiin olema kaebajale selge. Asjaolust, et kaebaja on

Rootsi suundumise plaani tõttu alustanud rootsi keele õpinguid, nähtub, et ka kaebaja ise ei

eelda, et temaga peaks alati suhtlema vene keeles. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

endale korralduste andmist vene või inglise keeles. Kohus märgib, et kaebaja jalutuskäik ei

jäänud 21.09.2020 ära seetõttu, et kaebaja ei oska eesti keelt, vaid põhjusel, et kaebaja takistas

jalutuskäigu eelselt enda läbiotsimise toimingute teostamist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole 21.09.2020 jalutuskäigu eelselt

intensiivselt riivatud. Kaebaja kohtlemist ei saa pidada diskrimineerivaks ega inimväärikust

alandavaks, mistõttu oleks kaebajale praeguses asjas hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline.

12.3. Tuginedes

eeltoodule,

tagastab

kohus

kaebaja

hüvitamiskaebuse

tervikuna

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

13. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus sisuliselt lahendada kaebaja menetlusabi taotlust

tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

14. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel avaldatavas määruses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)