3-22-500/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

25.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-500

Haldusasi

X kaebus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt

kriminaalmenetluse nr XXXXXX raames ebaõige

ekspertiisiaktiga

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks kohtu määratud summas

RESOLUTSIOON

1. Jätta

läbi

vaatamata

X

kaebus

Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kriminaalmenetluse

nr

XXXXX

raames

ebaõige

ekspertiisiaktiga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu

määratud summas.

2. Tagastada kaebajale kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 350 eurot.

3. Kuulutada haldusasja nr 3-22-500 menetlus

kinniseks.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi

tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse p 1 peale võib esitada määruskaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 204 lg 1).

Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 28.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

(EKEI) poolt kriminaalmenetluse nr XXXXXX raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas. Kaebuse kohaselt EKEI eksperdi

ebaõigele ekspertiisiaktile tuginedes taotleti ja kohaldati kaebaja suhtes sundravi. Kahju on

tingitud ekspertiisiakti järeldustest. Kaebajal tekkisid hingelised üleelamised, kui ta sai teada,

et prokuratuur nõuab sundravi, peale kohtulahendit hingelised üleelamised suurenesid. Kaebaja

palub lisaks hingelistele üleelamistele arvestada mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel ka

kulutusi, mida ta pidi tegema valediagnoosist tingitud sundravi vältimiseks, sh erineva

psühholoogilise abi ja nõustamise saamise kulud 2190 eurot, õigusabi kulud sundravi vältimise

võimaluste analüüsimiseks 3392,2 eurot jms.

Kaebaja taotleb talle tekitatud mittevaralist kahju seoses tema kohta koostatud ning kaebaja

hinnangul eksliku ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 97, mis võimaldas

esmalt taotleda ja seejärel määrata psühhiaatrilise sundravi. Kaebaja kinnitusel sai ta akti

olemasolust teadlikuks 11.06.2019, leides e-postkastist prokuratuuri taotluse tema suhtes

sundravi kohaldamiseks, mis oli kaebaja jaoks šokeeriv. Akti sisust sai kaebaja enda sõnul

teadlikuks 14.06.2019, kui kaitsja seda talle tutvustas. Kaebaja selgitusel kulges tema elu alates

2019. a juunist otsekui õudusfilmis – ta ei mõistnud, miks ta peab alluma kehalisele

väärkohtlemisele ja kartis, et psüühika ei pea toimuvale vastu. Kaebaja kirjeldab, kuidas ta

pöördus seoses selleks ajaks juba jõustunud kohtulahendiga õiguskantsleri poole, saamata

sisulist abi, ning kuidas ta otsis abi ka erinevate psühholoogide juurest. 28.01.2020 sõitis

kaebaja Viljandi Haiglasse, kus selgitati, et ravi toimub vastavalt jõustunud kohtulahendile ja

kaebajat uuesti ei diagnoosita. Kaebajale anti kaasa ravimid ja kutsuti ta 3 nädala pärast uuesti

haiglasse sama ravimi süstimisele. Kaebaja otsustas ravimeid mitte võtta ja haiglasse rohkem

mitte minna.

Kaebaja selgitab, et ta sai 2020. a juunis teada, et SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik on

24.03.2020 esitanud taotluse ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamiseks statsionaarse

raviga. Kaebaja otsis seepeale veelkord võimalus Pärnu Maakohtu lahendi vaidlustamiseks

Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid tulutult. Kaebaja esitas Viljandi kohtumajale arvamuse, et

tegemist võis olla pigem posttraumaatilise stressihäirega, mitte sundravi vajava püsiva luululise

häirega, ja põhjendas ka 22.07.2020 toimunud kohtuistungil, et tal ei ole psüühikahäireid,

taotledes sundravi kohaldamata ja asendamata jätmist. Kaebaja viitas psühhiaater Peeter

Valvuriga toimunud intervjuu ebaprofessionaalsusele ning ilmselgetele vastuoludele P. Valvuri

esitatud diagnoosis ja ekspertiisiaktis välja toodud järeldustes. Kaebajale määrati seepeale

samas kriminaalasjas ambulatoorne kohtupsühhiaatri-kohtupsühholoogi kompleksekspertiis,

mille tulemusel 29.12.2020 koostatud aktis jõudsid eksperdid järeldusele, et Xl ei esine

käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka senise elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega

kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega: „vaimuhaigus“, „ajutine raske

psüühikahäire“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „muu psüühikahäire“ ja et Xl ei ole

käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul oma psüühilise seisundi ja

kongitiivsete funktsioonide poolt piiranguid ega takistusi ümbrusest, oma käitumise iseloomust

ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks.

2. Asjaga seotud materjalidest nähtub järgnev:

1) Kaebaja suhtes alustati 18.12.2017 kriminaalmenetlust mh karistusseadustiku (KarS)

§ 1573 lg 1 (ahistav jälitamine) järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise uurimiseks

(kriminaalmenetlus nr XXXXX). Tegemaks kindlaks, kas kaebaja sai teo toimepanemise ajal

aru teo keelatusest, suutis juhtida oma käitumist ja on võimeline kandma karistust, määras

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) KrMS § 105 lg 1 ja § 106 alusel kriminaalasjas

kohtupsühhiaatria ekspertiisi.

2) Psühhiaater P. Valvuri 12.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti

nr 97 kohaselt põeb X luululist häiret (RHK-10 järgi F22), mis avaldub paranoilistes

luulumõtetes ja mõjustuselamuses ning tahte-tundeelu muutustes. Psühhiaatri hinnangul ei

olnud X kuritegude toimepanemise perioodil (juuli-november 2017) oma vaimse seisundi tõttu

võimeline aru saama oma tegude keelatusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtima, ta tegutses luululistel ajenditel. Luululine häire mõjutab oluliselt isiku

tunnetusprotsesse, tema tahte-, tundeelu ja käitumist, mistõttu see raske psüühikahäire

halvendab sotsiaalset kohanemisvõimet ja toimetulekut. Ekspert leidis, et X ei ole oma vaimse

seisundi tõttu võimeline osalema kohtumenetluses, kuna ta tõlgendab situatsiooni luululiselt

ega mõista sooritatud õigusrikkumiste olemust. Samuti ei ole X psühhiaatri hinnangul oma

vaimse seisundi tõttu võimeline kandma vabaduskaotuslikku karistust. Xl on raske

psüühikahäire, ta sooritas kuriteod süüdimatusseisundis ja vajab psühhiaatrilist ravi. X võib

luulumõtete tõttu olla ohtlik kannatanu perekonnale ja ka iseendale. Luulumõtted võivad

põhjustada ohtlike tegude kordumise. Xl diagnoositud haigus on raskesti ravitav, selle ravi on

pikaajaline ja paranemise prognoos kahtlane. X vajab ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi

kohaldamist KarS § 86 järgi, kuna tema ohtlikkus psüühikahäire tõttu püsib.

3) Lääne Ringkonnaprokuratuur koostas 05.06.2019 X kohta psühhiaatrilise sundravi

kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse, taotledes psühhiaatrilise sundravi

kohaldamist põhjusel, et X on süüdimatus seisundis toime pannud mh KarS § 1573 lg 1 järgi

kvalifitseeritava süüteo.

4) Pärnu Maakohus lõpetas 28.06.2019 määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1

alusel (puudub kriminaalmenetluse alus, kuna isik ei olnud süüdiv) ja kohaldas Xle KarS § 86

lg-te 1, 12 ja 3 alusel ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või

ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus leidis, et kohtueelses menetluses kogutud tõenditega on

tuvastatud, et X pani toime mh KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Kohus leidis

samuti, et õigusvastaste tegude toimepanemise ajal ei olnud X süüdiv ega ole seega tegude

toimepanemises süüdi.

5) Määruskaebuses, milles mh taotleti ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

tühistamist, leidis X kaitsja sundravi kohaldamisega seonduvalt, et X ei ole ohtlik ning seega

puudub psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks KarS § 86 lg-s 1 ja KrMS § 394 p-s 4 sätestatud

eeldus. Kaitsja hinnangul puudub Xl ka ravivajadus – ei ole tõendatud, et Xt on võimalik

sundravi ajal täielikult terveks ravida. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.09.2019 määrusega

Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määruse vastavas osas muutmata.

6) Tartu Maakohus tegi 12.02.2021 kriminaalasjas nr XXXXXX kohtumääruse, millega jättis

rahuldamata SA Viljandi Haigla Psühhiaatria kliiniku taotluse asendada ambulatoorne

psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määruses on selgitatud, et

22.07.2020 kohtuistungil taotles kaitsja X suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimist,

selgitamaks välja tema hetke tervislikku seisundit ja seda, kas isik on ohtlik ja milline on tema

ravivajadus. Seega määras Tartu Maakohus 05.08.2020 määrusega Xle ambulatoorse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Kohtu hinnangul oli 29.12.2020

koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 11/30 sisalduva

eksperdiarvamusega tõendatud, et Xl ei esine psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, sh

selliseid, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat

käitumist ning Xl puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

Maakohus otsustas rahuldada kaebaja taotluse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks ja lõpetas

talle Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määrusega kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi.

3. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2022 määrusega kaebuse käiguta ja palus kaebajal mh

esitatud nõuet täiendavalt selgitada. Kohus märkis, et ehkki kaebaja on esitanud nõude EKEI

vastu, seostab ta kaebusest nähtuvalt hingeliste üleelamiste tekkimist eelkõige enda suhtes

psühhiaatrilise sundravi taotlemise ja selle määramise menetlusega, mitte kaebuses viidatud

ekspertiisiaktiga. Kaebaja on selgitanud, et ta sai ekspertiisiaktist teada koos sundravi

määramise taotlusega, psühhiaatrilise sundravi taotlus oli kaebajale šokeeriv ja hirmu tekitasid

temas senisel teadmisel põhinevad ettekujutused psühhiaatrilise sundravi kohaldamisest. Ka

kaebaja edasised hingeliste üleelamiste kirjeldused seonduvad sundravi määramise

menetlusega. Lisaks ei nähtunud kohtule, et mittevaraline kahju saanuks tuleneda

ekspertiisiaktist, arvestades, et ekspertiisiakt on menetluses olnud üheks tõendiks vaimuhaiguse

kui meditsiinilise tunnuse kindlaks tegemisel, isegi kui sundravi taotlemine ja määramine

toimusid mh 12.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile nr 97 tuginedes.

Kohus selgitas, et psühhiaatrilise sundravi määramine ei ole eksperdi pädevuses. Selle üle, kas

kohaldada tuleb psühhiaatrilist sundravi isiku psüühilise seisundi ja ravi vajadusele antud

hinnangu pinnalt, on pädev otsustama kohus (KarS § 86 lg 1). Samuti selgitas kohus, et sundravi

määramine eeldab esmalt seda, et isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis,

ning teiseks, et isik on oma teo ja seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi.

Hinnang süüdivusele on õiguslik otsustus, mis võib, aga ei pruugi eksperdiarvamusega kokku

langeda (RKKKo 01.04.2009, 3-1-1-22-09, p 6.1). Kui kohtul tekib kahtlus isiku vaimse

seisundi osas, saab kohus vajadusel määrata uue ekspertiisi või hinnata teisi tõendeid.

Kohus viitas, et praegusel juhul on Pärnu Maakohus 28.06.2019 määruses sundravi määramise

aspektide hindamisel lisaks ekspertiisiaktile, mille alusel tuvastati süüdimatuse meditsiinilised

tunnused, tuginenud ka muudele kriminaalasja tõenditele, sh kaebaja eelnevale käitumisele.

Nende alusel määras maakohus psühhiaatrilise sundravi, olles eelnevalt kõnealusele

ekspertiisiaktile tuginedes leidnud, et kaebaja ei olnud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal

süüdiv. Süüdivuse osas hindas maakohus, et just vaimuhaiguse tõttu ei olnud kaebaja võimeline

tegude toimepanemise ajal aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele

arusaamale juhtima. Kaebaja ei saa praeguses menetluses tagantjärgi vaidlustada

kriminaalmenetluses

tehtud

otsustusi.

Halduskohtu

pädevuses

ei

ole

kontrollida

kriminaalasjades tehtud kohtulahendite õiguspärasust. Sellel eesmärgil on KrMS-s sätestatud

kohtulahendite peale edasikaebamise kord. Kaebajal on olnud võimalus esitada oma seisukoht

prokuratuuri taotluse, sh ekspertiisiakti väidetavate puuduste osas maakohtule, ja määrusega

mittenõustumisel kaevata edasi määruskaebe korras. Kaebuse asjaoludest nähtub, et kaebaja on

seda õigust ka kasutanud. Maakohtu istungil on kaitsja leidnud, et ekspertiisiakt on

põhjendamata, kuna see tugineb peamiselt varasemale diagnoosile ja kriminaalmenetluse

materjalidele ja metoodika oli puudulik. Määruskaebemenetluses on küll vaidlustatud kaebaja

ohtlikkuse ning ravivajaduse aspektid ehk sundravi kohaldamise alused, kuid vaimuhaigusel

põhinevale süüdimatuse seisundi esinemisele ei ole sisulisi vastuväiteid esitatud –

määruskaebuses on kaitsja asunud seisukohale, et kaebaja ohtlikkus on ära langenud ning et

kaebaja haiguse osas puudub positiivne raviprognoos. Seega on kaebaja saanud oma õigusi

kohtulikult kaitsta. Halduskohus saab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise menetluses

kohtulahendi õiguspärasust hinnata ainult erandlikes olukordades ning eeldusel, et kaebajal

puudusid muud võimalused oma õiguste kaitseks. Kaebajal oli aga võimalus vaidlustada

ekspertiisiakti ja sellega seonduvaid asjaolusid ning kaebaja on vastavat õigust kasutanud.

Seega pole antud juhul tegemist erandliku olukorraga, mil kohus saaks maakohtu lahendi

õiguspärasust hinnata.

Kohus selgitas täiendavalt, et avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib

riigivastutuse seadus (RVastS), kusjuures RVastS §-s 15 on sätestatud erikord

õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks. RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda

kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui

kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lg 31 järgi võib isik

lisaks sama paragrahvi lg-s 1 sätestatule nõuda sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 ettenähtud

menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rahuldanud tema individuaalkaebuse EIÕK-i või selle

protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige

lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Kaebaja ei ole

väitnud ega tõendanud, et kohtunik oleks kaebuses viidatud kriminaalasja menetledes pannud

toime kuriteo. Seejuures pole halduskohtul pädevust kuritegu tuvastada. Samuti ei ole kaebaja

väitnud, et EIK oleks rahuldanud tema individuaalkaebuse. Seega ei ole kaebaja vastava kahju

hüvitamise nõude rahuldamine seadusest tulenevate eelduste täitmata jätmise tõttu võimalik.

Kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline ka siis, kui möönda võimalust, et kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamine on võimalik ka ilma kohtuniku suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse või vastava kohtuasja suhtes tehtud EIK lahendita ehk lähtuvalt Riigikohtu lahendi

nr 3-3-1-70-15 p-s 20 avaldatud seisukohast, et halduskohus saab kohtulahendiga tekitatud

kahju hüvitamise menetluses kohtulahendi õiguspärasust siiski hinnata erandlikes olukordades

ning eeldusel, et kaebajal puudusid muud võimalused oma õiguste kaitseks. Tegemist ei ole

sellise olukorraga, kus kaebajal puudunuks muud võimalused oma õiguste kaitseks – kaebaja

sai oma õigusi kaitsta edasikaebekorras samas kohtus.

Samas määruses viitas kohus ka sellele, et üldnormina on mittevaralise kahju nõude õiguslikuks

aluseks RVastS § 9 lg 1, mis näeb sellise võimaluse ette kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral ning mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS

§ 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega eeldab mittevaralise kahju hüvitamine isiku süülist

käitumist, mis on vastuolus seadusega. Kohus palus kaebajal selgitada, millisele RVastS §-s 9

viidatud olukorrale kaebaja tugineb ja milles tema hinnangul seisneb mittevaralise kahju

põhjustanud tegevuse süülisus.

4. Kaebaja täpsustas 18.03.2022 seisukohas oma nõuet ja selgitas, et kaebajale teadaolevalt

puuduvad alused RVastS § 15 lg 1 alusel kahju nõudmiseks. Kaebaja leidis aga, et kõik talle

kahju tekitanud toimingud said toimuda vaid 12.03.2019 ekspertiisiakti tõttu, sest kui

ekspertiisiaktis ei oleks ebaõiget järeldust avaldatud ja sundravi vajalikuks peetud, ei oleks

kahju saanud tekkida – prokuratuur ei oleks saanud sundravi kohaldamist taotleda ega

maakohus seda kohaldada. Sundravi kohaldamise eelduseks on ekspertiisiakt. Kuigi hinnang

süüdivusele on õiguslik otsustus, ei saaks kohus eksperdiarvamusele vastupidiselt sundravi

määrata. Mittevaraline kahju ei tekkinud ainult seoses sundravi taotlemise ja selle määramise,

vaid ekspertiisiakti endaga. Ekspertiisiaktis avaldatu, et kaebaja põeb luululist häiret, mis on

raske psüühikahäire, ja vajab ohtlikkuse tõttu sundravi kohaldamist, alandas kaebaja

inimväärikust ja põhjustas hingelisi kannatusi ja üleelamisi. Seda põhjustas just riiklikult

tunnustatud eksperdi hinnang. Hinnangu realiseerumine sundravi määramise näol üksnes

süvendas

mittevaralist

kahju.

Õigusvastaselt

tekitatud

kahju,

sh

avaliku

võimu

kriminaalmenetluses tekitatud kahju, on PS § 25 kaitsealas. Kaebajale põhjustati mittevaraline

kahju kriminaalmenetluse käigus a) ebaõige ekspertiisiakti järelduste; b) ekspertiisiakti

järeldustele tuginedes sundravi taotlemise ja c) sundravi määramisega. Iga toiming põhjustas

kahju eraldi kui kogumina, kuid ravi taotlemine ja määramine said toimuda vaid ekspertiisiakti

tõttu. Kahju on tekitatud väärikuse alandamise, eraelu puutumatuse ja vabaduse võtmisega.

Inimväärikuse põhimõtet rikub see, kui keegi teine otsustab tervishoiuteenuse saamise üle.

Eksperdi tegevus oli süüline. Ekspert tegutses ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse

osutajana (määras diagnoosi ja tegi sunniravi ettepaneku). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1

järgi vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lg-s 2 nimetatud isik oma kohustuste

süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema

nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Seega ebaõige diagnoos (psüühikahäire) ja

raviviga (ettepanek sundravi kohaldamiseks) on käsitletav süülise rikkumisega. 12.03.2019

ekspertiisiakti ebaõigsus (diagnoos ja raviviga) on kriminaalasja kohtumenetluses nrXXXXXX

tuvastatud. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et tervishoiuteenuse osutamise raames

patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist

tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumiseks (2-15-5894, p 13; nr 2-15-18182, p 10; nr 2-14-

12477, p 14), st tegemist on süülise rikkumisega.

5. Tallinna Halduskohus võttis 13.04.2022 kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks

EKEI.

6. EKEI selgitas 20.04.2022 menetlusdokumendis, et EKEI koordineerib ja rahastab

kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemist ning peab riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja.

Nimekirja pidamise eesmärgiks on tagada ülevaade asjatundjatest, keda saab kohtuekspertiiside

tegemisel kasutada ekspertidena. EKEI ei kontrolli aga riiklikult tunnustatud ekspertide poolt

tehtud ekspertiisiaktide kvaliteeti ega õigsust. Kohtupsühhiaatriaekspertiise viivad läbi EKEI

lepingupartnerid ja riiklikult tunnustatud eksperdid, mistõttu kriminaalasjas nr 17231601986

määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisimääruse edastas EKEI täitmiseks lepingupartnerile

SA PERH psühhiaatriakliinikule. Ekspertiisi teostas SA PERH psühhiaatriakliiniku

psühhiaater,

riiklikult tunnustatud ekspert P. Valvur. EKEI ei saa kontrollida

kohtupsühhiaatriaekspertiiside läbiviimise sisulist kvaliteeti ja asutusel puudub õigus määrata

täiend- või kordusekspertiisi. Eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse

korral on kohtul õigus määrata täiend- või kordusekspertiis. Seega ei saa EKEI vastutada, kas

ekspert on ekspertiisiaktis jõudnud järeldusele valediagnoosi põhjal ja kas sellega on

põhjustatud mittevaraline kahju.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega

kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1

sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle

esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

8. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud

vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohtu hinnangul on

käesolevaks ajaks selgunud, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse.

9. Kohus on kaebajale ettevalmistavas menetluses selgitanud, et selle üle, kas kohaldada tuleb

psühhiaatrilist sundravi isiku psüühilise seisundi ja ravi vajadusele antud hinnangu pinnalt, on

pädev otsustama maakohus. Vastav otsustus on tehtud kriminaalmenetluse raames, mis

iseenesest on küll avalik-õiguslik, kuid kaebajal on selles kriminaalmenetluses olnud võimalus

ekspertiisiakti ja sellega seonduvaid asjaolusid vaidlustada ning kaebaja on seda õigust ka

kasutanud. Kohus märgib täiendavalt, et Tartu Maakohus otsustas 12.02.2021 kriminaalasjas

nr XXXXXX tehtud kohtumäärusega küll kaebajale määratud sundravi lõpetada, kuid erinevalt

kaebaja väidetust ei nähtu määrusest ekspertiisiakti ebaõigsuse (diagnoosi ja ravivea)

tuvastamist. Maakohus leidis, et kaebaja puhul on sundravi kohaldamise alused ära langenud,

kuid märkis lisaks, et Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määrus on jõustunud koos selles Tallinna

Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tehtud muudatusega ning kohtul puudub õigus ümber

hinnata jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja seisukohti.

10. Kaebaja selgitas 18.03.2022 kohtule, et kaebaja käsitluse kohaselt ei olegi kahjunõude

esemeks sundravi määramine. Kaebaja selgituste kohaselt tekitati talle kahju eelkõige

12.03.2019 ekspertiisiaktis nr 97 sisaldunud ebaõige järeldusega. Nimelt tekitas kaebaja sõnul

talle kahju riiklikult tunnustatud eksperdi hinnang selle kohta, et kaebaja põeb luululist häiret,

mis on raske psüühikahäire, ja vajab ohtlikkuse tõttu sundravi kohaldamist. Kaebaja rõhutas, et

ebaõige diagnoosi ja sellele tuginenud sundravi kohaldamise ettepaneku ja selle

realiseerimisega rikuti tema inimväärikust ja õigust eraelu puutumatusele ning vajalikuks

peetud sundraviga rikuti tema vabadust ja isikupuutumatust. Ekspert tegutses kaebaja hinnangul

ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse osutajana, määrates diagnoosi ja tehes sundravi

ettepaneku. Eksperdi ebaõige diagnoos (psüühikahäire) ja raviviga (ettepanek sundravi

kohaldamiseks) on kaebaja arvates käsitletav süülise rikkumisega.

11. Lisaks on ka EKEI kohtule selgitanud, et EKEI üksnes koordineerib ja rahastab

kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemist ja peab riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja,

kuid ei kontrolli ekspertiisiaktide õigsust. Kohtupsühhiaatriaekspertiise viivad läbi EKEI

lepingupartnerid ja riiklikult tunnustatud eksperdid ning kõnealuses kriminaalasjas määratud

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määrus edastati täitmiseks EKEI lepingupartnerile, SA-le

PERH psühhiaatriakliinik. Ekspertiisi teostas SA PERH psühhiaatriakliinik psühhiaater,

riiklikult tunnustatud ekspert P. Valvur. EKEI-l puudub õigus määrata täiend- või

kordusekspertiise.

12. Eelnevat

arvestades

on

kohtu

hinnangul

riikliku

eksperdi

poolt

kaebajal

kohtupsühhiaatriaekspertiisiga püsiva luululise häire (rahvusvahelise haiguste klassifikaatori

RHK-10 järgi kategooria F22) diagnoosimine ja selle põhjal kaebaja võimekusele osaleda

kriminaalmenetluses, kaebaja ohtlikkusele ja sundravi vajadusele hinnangu andmine

tervishoiuteenuse osutamine. Ehkki PPA määras vastava kohtupsühhiaatriaekspertiisi KrMS

§ 105 lg 1 ja § 106 alusel kriminaalasjas ning tegi ekspertiisimääruse täitmise ülesandeks EKEI

ekspertidele, ei ole ekspertiisi teostajaks mitte EKEI, vaid SA PERH psühhiaatriakliiniku

psühhiaater. Psühhiaater tegutses vastavat ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse

osutajana. Sellist seisukohta on väljendanud ka kaebaja oma 18.03.2022 menetlusdokumendis.

Tegu oli meditsiinilise otsustuse ja diagnoosimisega, mis ei erine olemuslikult tavapärase

tervishoiuteenuse osutamisel tehtavatest meditsiinilistest diagnoosidest. Tervishoiuteenuse

osutamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tervishoiuteenuse osutaja tegevusest tekkinud

vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-le 1. Kohtuasja on TsMS § 9 lg 1 kohaselt pädev esimese astmena menetlema

maakohus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõuete läbivaatamine. Kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda

maakohtu poole.

13. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse

puudumise tõttu läbi vaatamata kaebaja kaebuse EKEI poolt kriminaalmenetluse nr XXXXX

raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud

summas. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda

uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses

olnud.

14. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 350 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt

tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata. Seega tuleb kaebajale

käesolevas haldusasjas kaebuselt tasutud riigilõiv 350 eurot tagastada. Kaebaja muud

võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel kaebaja kanda.

15. Kohus kuulutab haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimik sisaldab läbivalt

andmeid kaebaja tervise kohta, asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks

ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole kaebaja eraelu kaitse huvist suurem (HKMS § 77 lg 1

koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p-ga 3). Ühtlasi asendab kohus avaldatavas kohtulahendis

HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga X.

(allkirjastatud digitaalselt)