2-20-1999/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-1999

Tsiviilasi

Referte Group OÜ hagi DOS2000.IT OÜ vastu

kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

DOS2000.IT OÜ vastuhagi Referte Group OÜ vastu

võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Referte

Group

OÜ

apellatsioonkaebus,

hind

26 117,31 eurot

DOS2000.IT OÜ apellatsioonkaebus, hind 28 282,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Referte Group OÜ (registrikood 12990574),

esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas

Kostja DOS2000.IT OÜ (registrikood 14636824), esindaja

vandeadvokaat Viktor Särgava

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus osas, milles Harju Maakohtu

07.02.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine jäi tervenisti tagama otsuse

täitmist. Tühistada hagi tagamine osas, milles hageja kasuks oli arestitud kostja

pangakontol olevad rahalised vahendid suuremas summas kui 10 077,69 eurot.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus muutmata.

3. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Maakohtu menetluses kantud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Referte Group OÜ (hageja/tellija) esitas 06.02.2020 Harju Maakohtule hagi DOS2000.IT

OÜ (kostja/töövõtja) vastu (hagi terviktekst esitatud 22.03.2021), milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahju 36 195 eurot või alternatiivselt leppetrahv 10 077,69 eurot ning

kohustada tasuma väljamõistetud summalt viivist seadusjärgses määras alates 06.02.2020 kuni

kohustuse täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.09.2018 töövõtulepingu nr 02092019 (edaspidi ka

leping) eluhoone karkasside ja keraamilistest plaatidest fassaadi ehitamiseks Tallinnas

Kuusenõmme tee 19 kinnistul. Töövõtulepingu p 7.1 järgi pidi kõikide tööde lõpetamine ja töö

üleandmine toimuma hiljemalt 20.11.2019. Kostja selleks ajaks töid ei lõpetanud ja hagejale

üle ei andnud. Tööd jäi olulises osas lõpetamata ja kostja lahkus objektilt. Lisaks esinesid kostja

töös puudused. Hageja tõi e-kirjavahetuses kostjaga välja töövõtja töös esinevad puudused.

Kostja oma vigu ei tunnistanud, puudusi ei kõrvaldanud ja õigustas puudusi alusetult. Hageja

tellis OÜ-lt Finants & Ekspertiis ehitise erakorralise auditi nr 810/12-19. Ka sellega tuvastati

kostja töös puudusi.

Hageja teatas kostjale 18.12.2019, et kui kostja viivitamatult kokkulepitud töid ei jätka, ei ole

hageja töövõtulepingu jätkamisest huvitatud ja tellib tööde lõpetamise mujalt töövõtjale veel

tasumata rahaliste vahendite arvelt. Hageja hoiatas, et tööde kallinemise korral lisanduvad

kulud nõuab tellija sisse töövõtjalt. Kuna töövõtja ei asunud töövõtulepingut hoolimata

korduvatest nõuetest täitma, ütles hageja 27.12.2019 töövõtulepingu üles.

Töövõtulepingu p 7.4 kohaselt oli töövõtja kohustatud töö üleandmisega viivitamisel ilma

lepingust või seadusest tuleneva aluseta maksma tellijale leppetrahvi 0,3% lepingu hinnast iga

töö üleandmisega viivitatud päeva eest. Töövõtulepingu p 7.2 järgi oli lepingu hind

90 789,57 eurot (lisandub käibemaks). Leppetrahv oli seega 272,37 eurot päevas. Kuna lepingu

p 7.2 järgi pidi kostja tööd üle andma 20.11.2019, siis moodustas leppetrahv alates selles hetkest

kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 10 077,69 eurot (272,37 × 37 päeva).

Selleks, et ehitustegevus lõpuni viia, tellis hageja ehitustööd KC City Ehitus OÜ-lt hinnaga

76 500 eurot. Nende töödega kaasnes hagejal lisakulu. Hageja ja kostja töövõtulepingu p 9.2

kohaselt hüvitab lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisega või mittenõuetekohase

täitmisega teisele osapoolele tekitatud kahju lepingut rikkunud osapool teisele osapoolele

faktilises ulatuses. Hageja pidi maksma kostjale nõuetekohase töö eest 90 789,57 eurot

(lisandub käibemaks). Hageja oli tasunud kokku 60 581,48 eurot (21 789,48 + 10 000 + 10 000

+ 18 792; summa käibemaksuta 50 484,57 eurot). Töö nõuetekohase valmimise eest pidanuks

hageja kostjale seega tasuma veel 40 305 eurot (90 789,57 – 50 484,57, millele lisandub

käibemaks). KC City Ehitus OÜ töö maksumus oli sellest 36 195 euro (lisandub käibemaks)

võrra kallim (76 500 – 40 305). Seda summat ei oleks hagejal tulnud tasuda, kui kostja oleks

oma tööd teinud nõuetekohaselt. Hagejale tekkis seega asendustehingust täiendava kulu näol

kahju. Hagejal polnud objektiivselt võimalik objekti sama hinnaga lõpuni ehitada.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 12.05.2020

vastuhagi ning 22.03.2021 vastuhagi tervikteksti ja nõudest osalise loobumise avalduse. Kostja

palus välja mõista hagejalt võlgnevuse 14 920,08 eurot, viivise 1 285,11 eurot ning kohustada

hagejat tasuma seadusjärgses määras viivist võlalt alates 23.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja tõi esile, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, kuid kostja polnud lepingut

rikkunud. Töövõtulepingu kohaselt ei hõlmanud töövõtuleping kohustust teostada fassaaditöid

tervikuna, vaid kostja pidi toestama fassaaditöödest teatud osa. Töövõtulepingu p 2.3 kohaselt

kuulusid töövõtu alla kõik lepingu lisade nr 1, nr 2 ja nr 3 täitmiseks vajalikud materjalid,

toimingud, tööd ja töövahendid. Töömahu sisse ei kuulu PIR soojustus, vill soojustus,

keraamilise fassadi plaat, terastalad ja puitkonstruktsioonid.

Kostja teostas fassaaditöid Sika-Track Panel System liimsüsteemi tehnoloogiaga.

Liimimistööde tegemisel ei tohi õhutemperatuur langeda alla +5 C ega tõusta üle +35 C,

suhteline õhuniiskus ei tohi ületada 75% ja 5 tunni jooksul pärast paigaldamist ei tohi

temperatuur langeda alla +5 C. Ajavahemikul 15.09.2019 – 20.11.2019 oli kokku 12 päeva,

millal ilmastikuolud võimaldasid tootja poolt ettenähtud tehnoloogia järgi fassaaditöid teha

(septembris 6, oktoobris 3 ja november 2 päeva). Ehitustöid ei olnud võimalik teostada

septembris 24 päeva, oktoobris 28 päeva ja novembris 28 päeva (kokku 80 päeva).

Fassaaditööde tegemine vastuolus tootja ette nähtud nõuetega oleks olnud vastuolus

ehitusseadustiku § 8 sätestatud nõuetega. Regulaarselt toimuval ehituskoosolekul nõustuti

ühiselt, et fassaaditöid ei saa tootja poolt ette nähtud ilmastikualaseid nõudeid rikkudes teostada

ja fassaaditööde teostamise lõpptähtaeg lükkub nende päevade võrra edasi. Seega lükkus tööde

teostamise lõpptähtaeg jooksvalt edasi kokku 80 päeva võrra (vorminõue edasilükkamiseks

puudus). Kostja tegi siiski lepingu raames töid, mida ilmastikuolud võimaldasid teha.

Töövõtulepingu p 7.3 kohaselt oli arveldamine kokku lepitud selliselt, et kostja esitab hagejale

iga kuu lõpus teostatud tööde akti ja arve, mis tasutakse 14 päeva jooksul alates arve esitamisest.

Töövõtulepingu p 5.8.5 kohaselt oli kostjal õigus taotleda lepingu tähtaegade muutmist

hilinetud päevade võrra, kui tööde teostamisega hilinemine oli tekkinud seoses erakorraliste

ilmastikutingimustega või asjaoludega, mille eest kostja ei vastuta.

Hageja oli 08.09.2019 tasunud kostjale ettemaksu 20% lepingu maksumusest, st

21 789,48 eurot (lepingu p 7.3). Kostja esitas hagejale 07.10.2019 septembris tehtud tööde

teostamise akti nr 1 ja väljastas selle alusel arve 18 793,20 euro tasumiseks. Hageja akti ei

allkirjastanud, kuid maksis arve 22.10.2019. Kostja esitas 12.11.2019 hagejale oktoobris tehtud

tööde teostamise akti nr 2 ja väljastas selle kohta arve nr 191112-003 summas 34 409,17 eurot.

Hageja 14.11.2019 allkirjastas akti ja ühtegi vastuväidet ei esitanud. Hageja maksis arvest

04.12.2019 10 000 eurot ja 12.12.2019 10 000 eurot (tasumata jäi 14 409,17 eurot). Kostja

saatis 17.12.2019 hagejale pretensiooni ja nõudis arve tasumist kahe päeva jooksul ning

avaldas, et kui hageja ei maksa siis peatab kostja tööde tegemise. 18.12.2019 teatas hageja, et

ta kostja nõuet ei tunnista. Pärast seda pidasid pooled kirjavahetust, mille tulemusena ütles

hageja lepingu üles (kostja hinnangul ütles hageja lepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 655

lg 1 alusel, mitte ei taganenud lepingust kostja poolse rikkumise tõttu).

Kuivõrd hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, siis oli kostjal õigus nõuda kuni lepingu

ülesütlemiseni tehtud tööde eest tasu maksmist. Selle tarbeks esitas kostja hagejale teostatud

tööde akti nr 3 ja arve nr 200204-001. Akti kohaselt oli kostja perioodil 01.11.2019 –

18.12.2019 teostanud töid kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 22 300,08 euro ulatuses. Hageja

ei esitanud aktile nr 3 mitte ühtegi vastuväidet. Kostja nõudis 06.02.2020 nõudekirja aktide nr 2

ja 3 alusel teostatud tööde eest tasumist, kuid hageja tööde eesti ei tasunud. Kostja hinnangul

tekkisid probleemide sellest, et hageja oli makseraskustes. Kostja selgitas, et kuna hageja tasus

kostjale ettemaksuna 21 789,48 eurot, siis ta tasaarvestab aktist nr 2 ja arvest nr 191112-003

tuleneva nõude hageja poolt tasutud ettemaksuga täies ulatuses. Aktist nr 3 ja arvest nr 200204-

001 tuleneva nõude tasaarvestab hageja ülejäänud 7 380,31 euro ulatuses. Kostja märkis, et

tema lõplik nõue hageja vastu tulenes arve nr 200204-001 eest täitmata kohustusest

14 920,08 eurot (22 300,08 – (21 789,48 – 14 409,17)).

Sõltumata sellest, kas kostja töös esines ebakvaliteetsust või mitte, oli hageja etteheidete

esitamise õiguse kaotanud, kuna need esitati hilinemisega ning samuti puudusid iga akti osas

konkreetsed vastuväited. Hageja oleks pidanud nõudma konkreetselt puuduste kõrvaldamist.

Hageja polnud nõuetekohaselt esile toonud ega tõendanud kostja töödes esinevaid puudusi. OÜ

Finants & Ekspertiis ekspertarvamus ei omanud tõenduslikku väärtust, see oli asjatundmatu ja

sisaldas vigu. Hageja väited töö puuduste kohta olid alusetud.

Hagejal polnud leppetrahvinõuet, kuna ta ütles lepingu üles enne töövõtulepingu tähtaja

saabumist. Samuti põhjusel, et leppetrahvinõue, mis oli olemuselt kahjunõue, siis oli hageja

kahjunõudega juba hõlmatud. Kui kahjunõue ei sisaldanud endas leppetrahvi sisuks olevat

nõuet, palus kostja leppetrahvinõude vähendada nullini.

Tööde lõpetamise kallinemisega seotud nõue oli samuti alusetu, kuna kostja polnud lepingut

rikkunud. Igal juhul polnud hagejale kahju tekkinud. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kahju

töövõtulepingus kokkulepitud tulemuse kallinemine. Tööde lõpetamise kulude tõendamiseks

hageja esitatud hinnapakkumised olid ebausaldusväärsed ja nende pinnalt ei saanud ehitustööde

lõpetamise kulusid tuvastada. Töövõtulepingus ettenähtud ehitustööde lõpetamiseks oleks

hageja pidanud kostjale tasuma veel 34 305 eurot (lisandub käibemaks), kuid ehitustööde

lõpetamise kulu on TS ekspertarvamuse kohaselt 18 400 eurot (lisandub käibemaks). Seega oli

tellijal võimalik tulemus saavutada ca 22 000 eurot odavamalt. Seega polnud tellija kahju

kannatanud sõltumata sellest, kas töövõtuleping lõpetati töövõtja rikkumise tõttu või mitte.

Kahju hüvitamine ei tohtinud olla rikastumise allikas.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja töö ei olnud

tehtud ja kostjal polnud õigust tasu küsida. Arve osaline tasumine ei tähendanud, et tellija oleks

aktsepteerinud kogu arve summat ja selle aluseks olnud tööde akti. Hageja tasus arvest

proportsionaalse osa tehtud töö mahust.

Kostjal polnud alust nõuda tasu akti nr 3 alusel väljastatud arve alusel. Tegemist oli tagantjärele

koostatud akti ja arvega, millel ei olnud puutumust objektil tegelikult teostatud töödega. Neid

töid ei saanud lugeda ka tellija poolt vastuvõetuks. Akt koostati ainult töövõtja poolt ja see ei

vastanud 19.12.2019 ehitise hetkeolukorra fikseerimise aktis märgitud tööde seisundile. Kostja

väited ebasobivate ilmaolude ja töö tegemise takistusega seoses olid vastuolulised, kuna

tegelikult kostja neid töid objektil tegi.

Asjakohane polnud märkus, et hageja ei esitanud aktile nr 3 vastuväiteid. Hageja ütles

töövõtulepingu 27.12.2019 üles ja kostja oli selleks ajaks ka töötamise lõpetanud ning objektilt

lahkunud. Üleantavaid töid enam ei olnud ja kostja ei saanud akte esitada. Pooled polnud pärast

lepingu lõppemist lepingus sätestatud tingimustega seotud ja hagejal ei olnud lepingust

tulenevat kohustust kostja aktile vastata. Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles põhjusel, et

kostja rikkus lepingut, siis ei olnud kostjal VÕS § 655 lg 1 tulenevat nõuet saada kokkulepitud

tasu. Isegi kui kostjal oleks selline tasunõue, siis tuli sellest maha arvestada see, mille kostja

lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega

omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Isegi, kui hagejal tekkis võlg kostjale arvete

tasumisega, ei vabastanud see kostjat töö mittetähtaegse valmimise kohustusest. Kuna töövõtjal

ei ole nõuet tellija vastu, siis polnud tal õigust nõuda hagejalt ka viivist.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 077,69 eurot

(leppetrahv) ja kohustas kostjat maksma sellelt summalt viivist seaduses sätestatud määras

alates 06.02.2020 kuni kohustuse täitmiseni. Hagi jäi rahuldamata 36 195 euro ulatuses ja

sellelt summalt viivise väljamõistmiseks. Kohus võttis tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 428 lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 alusel vastu kostja loobumise 21 789,17 euro osas ja sellelt

arvestatud viivise väljamõistmiseks ning jättis vastuhagi rahuldamata.

Menetluskulud jäid 25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus jättis TsMS § 445 lg 2 alusel

07.02.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

Kohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud. Pooled sõlmisid 02.09.2018

töövõtulepingu, mille alusel pidi kostja ehitama Kuusenõmme tee 19 kinnistul asuva eluhoone

karkassi ja keraamilisest plaadist fassaadi ning hageja maksma selle eest tasu. Tööde teostamise

tähtaeg oli 20.11.2019 (lepingu p 7.1.). Lepingu tasu oli kokku 90 789,57 eurot (käibemaksuta,

lepingu p 7.2). Hageja tasus kostjale 08.09.2019 lepingu p 7.3 tuleneva ettemaksu

21 789,48 eurot ja septembris tehtud tööde eest esitatud akti alusel 18 793,20 eurot. Oktoobris

tehtud töö eest koostas kostja 12.11.2019 akti nr 2 (mille pooled allkirjastasid) ja väljastas arve

34 409,17 euro tasumiseks. Sellest tasus hageja 04.12.2019 10 000 eurot ja 11.12.2019 samuti

10 000 eurot. Hageja saatis kostjale 27.12.2019 kirja, milles teatas, et ei pea lepingu jätkamist

enam võimalikuks ja ütleb töövõtulepingu erakorraliselt üles. Novembris ja detsembris tehtud

tööde kohta koostas kostja 06.02.2020 akti nr 3 ja arve 22 300,08 eurot, arve oli maksmata.

Hageja sai kostja poolelijäänud töö lõpetamiseks ehitustööde hinnapakkumise KC City Ehitus

OÜ-lt hinnaga 76 500 eurot (lisandub käibemaks).

Maakohtu hinnangul tuli esmalt kindlaks teha, kas ja millisel alusel oli töövõtuleping lõppenud

ning seejärel hinnata lepingu lõppemisest tulenevaid võimalikke nõudeid.

6. Hageja edastas kostjale 27.12.2019 e-kirja, milles teatas, et arvestades kostja objektilt

lahkumist, ei ole töövõtulepingut enam võimalik jätkata ja ta ütleb lepingu erakorraliselt üles.

Nimetatud avaldus oli esiletoodud asjaoludel käsitletav taganemisavaldusena VÕS § 116

tähenduses, sest töövõtulepingut ei saanud kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kuna tegemist

polnud kestvuslepinguga (VÕS § 116 lg 1, lg 6 ja § 196). Toimingu sisu ja selle õiguslikke

tagajärgi ei mõjutanud selle ekslik nimetus ning kohus ise hindab, millistele omadustele

tahteavaldus vastas. Puudus vaidlus, et kostja sai 27.12.2019 avalduse kätte. Lepingust

taganemise formaalsed eeldused olid täidetud (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1). Samas puudusid

lepingust taganemiseks materiaalsed eeldused (VÕS § 116 ja § 647).

Kostja edastas hagejale 17.12.2019 hoiatuse lepingujärgsete tööde peatamise ja lepingu

ennetähtaegse lõpetamise kohta. Kostja selgitas 18.12.2019 hagejale, et tööde lõpetamine

eeldab esitatud arvete tasumist, uue graafiku kooskõlastamist, trahvide mittetegemist,

koosolekute edaspidi protokollimist ja isikliku käenduse saamist. Kostja peatas ehitustööde

tegemise põhjusel, et hageja ei suutnud tasuda kostjale tema poolt 12.11.2019 esitatud arvest

14 409,17 eurot. Kohtu hinnangul oli kostjal VÕS § 110 lg 1 alusel oli õigus keelduda oma

lepingust tulenevate kohustuse täitmisest, kuna hageja ei olnud täitnud tema sissenõutavaks

muutunud kohustust kostja ees. Kostja õigus keelduda tööde jätkamisest kuni arve tasumiseni

sõltus sellest, kas kostjal oli hageja vastu tema viidatud arvest tulenev nõue.

Töövõtulepingu p 7.3 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et enne tööde alustamist esitab

töövõtja ettemaksuarve 20% lepingu mahust. Ülejäänud tööde osas pidi töövõtja esitama iga

kuu lõpus tellijale teostatud tööde akti, mis tasutakse 14 päeva jooksul alates arve esitamisest.

Kostja esitas hagejale 12.11.2019 oktoobrikuus tehtud tööde kohta tööde teostamise akti nr 2 ja

selle alusel koostatud arve nr 191112-003 summas 34 409,17 eurot. Hageja allkirjastas akti

14.11.2020 ja tasus viidatud arvest kokku 20 000 eurot (14 409,17 eurot jäi tasumata). Pooled

vaidlesid, kas kostjal oli õigus nõuda arve tasumata osa maksmist. Praegusel juhul oli

töövõtulepingus kokkulepe tehtud tööde mahtude perioodilise akteerimise ja nende eest

tasumise kohta. Kuna hageja allkirjastas akti nr 2, siis oli ta tööd aktis märgitud mahus vastu

võtnud. Kui võlausaldaja võtab talle kohustuse täitmisena pakutu vastu, siis tuleb lugeda, et

täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Töövõtja

tasunõue muutus sellega sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7, § 637 lg 3, lg 4, § 76 lg 4).

Hageja väide, nagu oleks igakuised aktid tööde finantseerimise aluseks, kuid ei tähendanud

tööde vastuvõtmist, oli vastuolus lepingu p-s 7.3 ja VÕS § 76 lg-s 4 sätestatuga. Tellija

tõlgendus muudab iga kuu teostatud tööde kohta akti ja arve koostamise mõtte arusaamatuks.

Kui hageja aktiga ei nõustunud, siis oleks ta saanud jätta selle allkirjastamata (lepingu p 5.5).

Hageja vastupidist seisukohta ei toetanud lepingu p 12.1. Tehtud töö mahtude heakskiitmine ei

mõjuta iseenesest hageja õigust tugineda sellele, et aktis märgitu ei ole õige. Hageja ei toonud

esile asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et aktis märgitud tööd polnud

tegelikult tehtud. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ja

hagejal ei olnud alust lepingust taganeda põhjendusel, et töövõtja peatas tööd.

Kuna hageja ei tuginenud taganemisel sellele, et kostja töös esinevad puudused, ei saanud kohus

käsitleda väiteid puudustega töö kohta taganemise sisulise alusena. Samal põhjusel ei saanud

käsitleda taganemise alusena hagiavalduses esitatud väiteid selle kohta, et kostja ei olnud töid

tähtaegselt üle andnud. Viimati nimetatu kohta ei toonud hageja esile, et tegemist oleks lepingu

olulise rikkumisega. Kuigi tellijal oli iseenesest õigus lepingust taganemise avaldust ka hiljem

(sh kohtumenetluses täiendada), siis polnud praegusel juhul tegemist avalduse täiendamisega.

Hageja viitas täiesti uutele elulistele asjaoludele, millele ta 27.12.2019 taganemise avalduses ei

tuginenud (hageja tugines lepingust taganemisel sellele, et kostja lahkus objektilt). Kuna

sisulised eeldused lepingust taganemiseks ei olnud täidetud, siis oli hageja 27.12.2019 avaldus

käsitletav töövõtulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 esimese lause tähenduses.

Viidatud sätte kohaselt võis tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda.

7. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist. Kohus leidis, et kuna hagejapoolne lepingust

taganemine polnud kehtiv, siis ei olnud tellijal VÕS § 135 lg-st 1 tulenevat asendustehingu

hinnavahe hüvitamise nõuet. Tellijal polnud töövõtja vastu ka puuduste kõrvaldamisega seotud

kulude hüvitamise nõuet VÕS § 646 lg 5 alusel (vt ka VÕS § 646 lg 1, lg 6).

Hageja ei eristanud töid, mis puudutasid tööde lõpetamist ja töid, mis puudutasid puuduste

kõrvaldamist, välja arvatud plaatide eemaldamine ja uue paigaldamine ning teipide ja

soojustuse parandamine ja vahetamine. Hageja nõude rahuldamine ei oleks seega tervikuna igal

juhul võimalik, kuna nõue polnud selge. Kohus sai hinnata hageja nõuet käesolevas asjas üksnes

osas, mis puudutas plaatide eemaldamist ja uute paigaldamist ning teipide ja soojustuse

parandamist ja vahetamist. Hageja tugines sellele, et ta heitis 21.11.2019 kostjale ette järgmisi

töös esinevaid puudusi ja nõudis nende parandamist: olemasolev ankurdus ei olnud piisav,

lisaks juba paigaldatud ankrute vahele tuli lisada projektijärgsed 10 mm ankrud. Kuigi pooled

nõustusid hiljem, et kasutatakse 8 mm ankruid, mis lisatakse olemasolevate ankrute vahele, ei

tehtud ka seda. Kirjas toodi esile ka see, et karkassi samm oli vale ja plaatide vuugid ei toetanud

karkassile. Lisaks heideti ette valesti paigaldatud Kingspani, liimimata teipe, valesti

paigaldatud villa, kooskõlastamata karkassikonstruktsiooni. Töödega jätkati ja keraamikat

hakati paigaldama, kuigi vajalikud ja kokku lepitud ankrud endiselt puudusid. Hageja viitas

kostja töös esinevatele puudustele ka 25.11.2019 kirjavahetuses. Selles kirjavahetuses heideti

kostjale ette töökorralduse puudulikkust, kaootilisust, juhiste ja märkuste järgimata jätmist,

tööd ei vastanud projektile. Hageja esitas OÜ Finants & Ekspertiis ehitusinsener IP auditi nr

810/12-19, kus ekspert teostas objekti ülevaatuse 19.12.2019. Auditi alusel heitis hageja

kostjale ette mitmeid puudusi töös ja poolikuid töid. Auditi kohaselt olid tööd lõpetamata ja

tehtud osaliselt valesti ning vastuolus projekti nõuetega.

Hageja polnud 21.11.2019 ja 25.11.2019 kirjades esile toodud puudusi ja auditis viidatud

asjaolusid seostanud käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõudega. Kostja 17.12.2019

kiri, mis tingis lepingu lõpetamise hageja poolt, ei olnud seotud tööde kvaliteediga, samuti ei

olnud tööde kvaliteediga seotud hageja ülesütlemisavaldus. Hageja viidatud poolte 21.11 ja

25.11.2019 e-kirjadest nähtus, et pooled pidasid kirjavahetust töid puudutavates küsimustes ja

heideti ette probleeme omavahelises suhtluses ja üldiselt tööde tegemises, kuid ei nähtunud, et

hageja oleks andnud kostjale konkreetse tähtaja konkreetse töö (antud juhul plaatide

eemaldamiseks ja uute paigaldamiseks ning teipide ja soojustuse parandamiseks ja

vahetamiseks), misjärel oleks kostja keeldunud nende tööde tegemisest või oleks need

ebaõnnestunud. 25.11.2019 e-kirjas hageja üksnes küsis kostja käest, milline oli kostja ajakava

objekti lõpetamiseks. Kostja ja KA pidasid kirjavahetust ja sellest ei järeldunud, et kostja oleks

keeldunud plaatide või teipide ja soojustusega seotud tööde parandamisest või et see oleks

ebaõnnestunud.

Kohtu hinnangul polnud tellija selgelt esile toonud, et ta oleks teatanud kostjale konkreetsetest

puudustest, mille kõrvaldamiseks ta teise töövõtjaga lepingu sõlmis, ja oleks nõudnud puuduste

kõrvaldamist, mida kostja ei teinud. Üksnes pooltevaheline läbirääkimine ja arutelu objekti

teemal või ka eriarvamus objektil tehtud tööde kohta, sellist järeldust teha ei võimaldanud.

Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles olukorras, kus tööd olid veel lõpetamata, siis polnud

kostjal sisulist võimalust töid lõpetada ja neid lepingutingimustega vastavusse viia. Seega

polnud hagejal asendustehingu hinnavahe hüvitamise nõuet, sh puuduste kõrvaldamise kulu

hüvitamise nõuet. Kahju hüvitamise nõue jäi tervikuna rahuldamata (sh ka viivisenõue).

8. Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist (vt VÕS § 158 lg 1, töövõtulepingu p 7.4.).

Töövõtulepingu p 7.1 kohaselt pidi kostja lõpetama kõik tööd ja andma need üle hiljemalt

20.11.2019. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale lepingu

tähtaegade muutmiseks põhjendatud taotluse (lepingu p 5.8.5). Kostja väitis, et pooled leppisid

lepingu tähtaja muutmises kokku töökoosolekutel. Kohus kostjaga ei nõustunud. Lepingu

muutmise kohta polnud lepingu nõuetele vastavat kokkulepet sõlmitud. Lepingu p 13.1 ei

välistanud võimalust muuta lepingut muus kui kirjalikus vormis (VÕS § 13 lg 3).

Tunnistaja (kostja allhankija Nexirem OÜ töödejuhataja AA) ja hageja seadusliku esindaja JM

ütlusi kogumis hinnates leidis kohus, et kokkulepet tähtaja edasilükkamise kohta ei sõlmitud.

Puudus alus pidada viimase ütlusi ebausaldusväärseteks. Objektil arutati ilmast tingitud

probleeme ja tähtajaks valmis jõudmise küsimust, kuid seda, et hageja oleks nõustunud tähtaja

edasilükkamisega ja et tähtaja edasilükkamise kohta ei soovita kirjalikku kokkulepet sõlmida,

tunnistaja ütlused ei kinnita. Tunnistaja ütlustest võis järeldada üksnes seda, et tunnistaja sai

aru, et kõik mõistavad, et ilmastikuolud töid teha ei võimalda. Sellest ei järeldunud aga

kokkulepe lepingu tingimuste muutmise kohta. Selline kokkulepe eeldaks pooltevahelisi

selgeid tahteavaldusi (VÕS § 9). Tunnistaja ütlustest polnud võimalik järeldada, et tellija oleks

nõustunud lepingu kirjaliku vormi nõudele mittevastava tähtaja edasilükkamisega. Kostja

väide, et pooled saavutasid tähtaegade muutmise kohta suulise kokkuleppe, oli vastuolus asjas

esitatud dokumentaalsete tõenditega. Nimelt kirjutas hageja kostjale juba 25.11.2019 (s.o

viiendal päeval pärast tähtaja möödumist) ja tuletas meelde, et fassaadi üleandmine pidi olema

20.11 ja töö tempot tuleb tõsta. Kui pooled oleksid kokku leppinud tööde tähtaja muutmises,

siis ei oleks tellijal olnud põhjust töövõtjale esialgsest lepingust tulenevat tähtaega meelde

tuletada.

Asjaolul, kas kostja täitis või ei täitnud lepingulised kohustused tähtaegselt, ei omanud tähtsust

see, milline ilm septembrist novembri lõpuni tegelikult oli. Kostja, majandus- ja kutsetegevuses

tegutseva isikuna, võttis kohustuse teostada tööd tähtaegselt. Seejuures sõlmis kostja

töövõtulepingu septembrikuus, lubades, et tööd valmivad novembri lõpus. Asjaolu, et Eestis on

sügisel külm ja päevased temperatuurid võivad langeda alla +5C, on üldteada asjaolu. Eesti

tingimustes ei ole tegemist erakorraliste ilmastikutingimustega ega vääramatu jõuga. Kostja

pidi võimalikku külma ilma ette nägema ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna

sellega arvestama. Kostja selgitused selle kohta, et tööde tegemine sellise ilmaga oleks olnud

ohtlik, ei omanud hageja leppetrahvi nõude seisukohast tähtsust. Kohus nõustus hagejaga, et

kostja väited olid vastuolulised, kuna objekti valvekaamerast 20.11., 21.11 ja 27.11.2019 tehtud

fotodelt nähtus, et fassaadiplaate tegelikult paigaldati. Kusjuures plaate paigaldati ka

27.11.2019 kell 08.14 kuni 11.24, kuigi õhutemperatuur oli sellel ajal –0,2C kuni +0,4C, s.o

vähem, kui nägi ette toote juhend. See, et kostjal oli kohustus lõpetada tööd ja anda need üle

20.11.2019, oli kostja kui töövõtja, mitte hageja riisiko ja kostja ei vabane leppetrahvi nõudest

põhjendusega, et septembrist novembrini oli ilm külm. Tõendamata oli kostja väide, nagu oleks

töö tähtaeg 80 päev võrra jooksvalt edasi lükkunud ja pooltel oli tööde tähtaja edasilükkamise

kohta kokkulepe, mida aktsepteeriti muus kui kirjalikus vormis. Kostja kinnitas, et ta ei

lõpetanud töid töövõtulepingus kokku lepitud tähtajaks ja kohus ei tuvastanud ka muid

asjaolusid, mis seadusest või lepingust tulenevalt oleks andnud õiguse töid tähtaegselt mitte

lõpetada. Hagejal võis seega olla kostja vastu lepingust tulenev leppetrahvi nõue.

Hageja teatas kostjale, et nõuab leppetrahvi 19.12.2019 (28 päeva pärast lepingu tähtaja

möödumist). Nõue oli esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja nõude esitamise tähtaegsusele

vastuväiteid ei esitanud. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse leida, et

leppetrahv oli ebamõistlikult suur (VÕS § 162 lg 1). Hageja nõue leppetrahvi saamiseks kuulus

rahuldamisele ja kostjal tuli sellelt tasuda viivist (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1 ja TsMS § 367).

9. Kostja nõudis hagejalt tehtud töö eest tasu (VÕS § 655 lg 1, § 635 lg 1 ja § 108 lg 1, § 76 lg

4, töövõtulepingu p 7.3.). Kostjal tuli esile tuua ja tõendada tasunõude rahuldamise eeldusi.

Üksnes akt ja arve polnud tasunõude tekkimise aluseks. Kostjal tuli nõude maksmapanemiseks

esile tuua ja tõendada, millistes töödes kokku lepiti; millised tööd, mille eest kostja hagejalt

tasu nõuab, olid tehtud; millises tasus kokku lepiti ja see et tasunõue muutus sissenõutavaks.

Kohus ei saanud nõuet ise sisustada ega nõude aluseks olevaid asjaolusid tõenditest otsida.

Töövõtja polnud tasunõude sissenõutavaks muutumist kinnitavaid asjaolusid esile toonud.

Kostja viitas üksnes sellele, et aktis olid näidatud tööde etapid vastavalt töövõtulepingu lisaks

olevale Exclile, kuid ei tõendanud, mis tööd ja millises mahus olid tehtud ja et need tööd olid

tehtud nõuetekohaselt. Akt ise ei tõendanud kohustuse tekkimist ja olukorras, kus akt oli teise

poole poolt allkirjastamata, ei piisanud tasu sissenõutavaks muutumiseks üksnes viitest kostja

loetletud töömahtudele. See, et hageja kostja poolt enam kui kuu aega pärast lepingu

ülesütlemist esitatud aktile vastuväiteid ei esitanud (VÕS § 644 lg-le 3), ei vabastanud kostjat

kohustusest tuua esile ja tõendada, mis tööd ja millises mahus olid akti nr 3 alusel valmis tehtud.

AA tunnistajana antud kinnitus selle kohta, et aktis nimetatud tööd olid tehtud, seda ei

tõendanud. Kostja selgitas, et kuna tellija ütles lepingu üles, oleks ta saanud talt enne üles

ütlemist tehtud tööde eest nõuda raha ka ilma akti esitamata, kuid akt hõlbustas kostjal aru

saada, milliseid töid tehti. Seda, milliseid töid tehti, kostja siiski esile ei toonud. Kostja jättis

hoolimata kohtu selgitustest asjas tähtsust omavad asjaolud esile toomata. Kuna töövtõja ei

tõendanud, et tal on hageja vastu aktist nr 3 tulenev tasunõue, siis jäi kostja tasunõue

rahuldamata. Kuna põhinõue jäi rahuldamata, siis jäi rahuldamata ka viivisenõue.

Hageja apellatsioonkaebus

10. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäänud osas, saata hagi

kahjunõude osas uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega

mõista kostjalt hageja kasuks välja 26 117,31 eurot (s.o arvestades, et osa kahjust oli kaetud

juba väljamõistetud leppetrahviga). Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Hageja tõi esile, et ta oli korduvalt nõudnud kostjalt töö puuduste kõrvaldamist ja juhtinud

tähelepanu olulisele mahajäämusele tööde ajagraafikust. Samas kostja ei kõrvaldanud puudusi,

keeldus nende tegemisest ja lahkus objektilt. See oli käsitletav kohustuse täitmisest

keeldumisena, mis andis hagejale aluse lepingust taganemiseks. Seega oli tellija taganenud

lepingust just nimelt kostja töö puuduste kõrvaldamisest keeldumise tõttu. Kohtu seisukoht

justkui taganes hageja lepingust seetõttu, et kostja oli objektilt lahkunud, ei olnud õige.

Kohus leidis otsuses (p-d 36 ja 37) ekslikult, et kostjal oli hageja vastu nõue ning et tal oli õigus

tööde teostamine peatada. Kohus lähtus ekslikult üksnes eeldusest, et akt oli allkirjastatud ja et

selle alusel väljastatud arve tuli lepingu alusel tasuda. Kohus jättis tähelepanuta või hindas

valesti muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis andsid hagejale aluse kõnealust arvet mitte

tasuda. Kostja tööd olid puudustega ja hageja ei pidanud nende eest tasuma. Töövõtjal polnud

alust keelduda puuduste kõrvaldamises.

Maakohus eksis selles, et tellija polnud tõendanud neid asjaolusid, mis viitasid aktis märgitud

tööde ebaõigusele. Hageja teatas kostjale tema töös esinenud puudustest, esitades detailse

kirjelduse töö puuduste kohta ning nõudes töö parandamist ehk vastavusse viimist

töövõtulepingu tingimustega. Kohtu seisukoht, et tellija nõue oli ebaselge (p-des 47. ja 48.) oli

arusaamatu, st mida hageja oleks pidanud veel välja tooma, tõendama ja eristama.

Kohtuotsusest ei ilmnenud, kuidas see väidetav puudus takistas kahjunõude lahendamist.

Hageja selgitas, milline osa KC City Ehitus OÜ hinnapakkumisel märgitud töödest oli otseselt

seotud kostja puudustega, töö parandamisega ning milline osa seni tegemata tööde teostamisega

(hagi tervikteksti p 2.3.6). Asjaolu, et kostja püüdis enda väitel midagi parandada ega

keeldunud sellest, ei tähenda mingil juhul seda, et hagejal ei tekkinud alust lepingust

taganemiseks kostja lepingurikkumise tõttu.

Kuna hageja esitas selgelt pretensioonid töö puuduste kohta, siis oli ekslik teha järeldusi, et

tegemist oligi vaid aruteluga, mitte viitega kostja töö puudustele kui lepingurikkumisele.

Hageja esitatud pretensioone tuli vaadelda mõistliku kõrvalseisja pilguga, mitte

ehitusvaidlustele spetsialiseerunud juristi pilgu läbi. Ehkki pooled olid majandus- ja

kutsetegevuses ehitussektoris tegutsevad isikud, ei saanud eeldada, et nad formuleerivad oma

pretensioonid ja nõuded detailselt viisil, mille osas ei oleks võimalik kriitikat esitada. Tuli

lähtuda pretensiooni üldisest olemusest, sellest, kas puudusele oli tähelepanu osutatud, kas

sellest oli võimalik selgelt aru saada ja milline oli etteheidetav puudus.

Kostja apellatsioonkaebus

11. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles põhihagi osaliselt rahuldati ja vastuhagi

jäeti rahuldamata ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kohaldatud

hagi tagamise abinõu tuli tühistada ning menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tööde teostamise tähtajaks tuli lugeda lepingus märgitud

20.11.2019. Ehitustööde teostamise ajal toimusid pidevalt ehituskoosolekud (keskmiselt kaks

korda nädalas), kus ühiselt nõustuti, et fassaaditööde teostamise lõpptähtaeg lükkub edasi

päevade võrra, millal ei saa ilmastikuolude tõttu töid teha. Sellest tulenevalt lükkus lepingus

ettenähtud tööde teostamise lõpptähtaeg jooksvalt edasi kokku 80 päeva võrra. Ajavahemikul

15.09.2019 – 20.11.2019 oli üksikuid päevi, millal ilmastikuolud võimaldasid fassaaditöid teha.

Kokkuleppe tähtaja edasilükkamiseks võis olla suuline ja kohtus oleks saanud tuvastada, et

kokkulepe sõlmiti konkludentselt (VÕS § 13 lg 3). Hageja käitus selliselt, et kostja sai

mõistlikult aru, et lepingu tähtajad lükkuvad edasi. Tootjatehase poolt ettenähtud ilmastiku

olusid järgimata fassaaditööde teostamine olnuks otseses vastuolus seadusega (100 kg kaaluvad

plaadid võisid seinalt kukkuda ja tekitada vigastusi). Seega olid maakohtu etteheited

arusaamatud osas, mida oleks kostja pidanud tegema, st kas tegema töid vastuolus

tootjajuhistega. Tööde teostamise lõpptähtaeg oli 27.12.2019 ja seega polnud kostja lepingu

tähtaega ületanud ning hagejal puudus õigus nõuda leppetrahvi.

Juhul, kui maakohtu hinnangul oli kostja poolt ehitustööde peatamisele õiguspärane, siis

puudus hagejal alates sellest ajast õigus leppetrahvi nõuda. Nimelt leppetrahvi oli õigus nõuda

õigusvastase ehk lepingut rikkuva käitumise eest, aga mitte seaduse alusel ehitustööde

peatamise tulemusena tekkinud tööde tähtaja ületamisega. Isegi kui tähtaeg ei lükkunud edasi,

siis jättis kohus vääralt leppetrahvi vähendamata. Hagejale polnud tegelikkuses kahju tekkinud.

Kohus oleks leppetrahvi nõude vähendamata jätmisel pidanud selgitama, miks oli selle

täielikult vähendamata jätmine antud juhul põhjendatud olukorras, kus hageja ise kahju ei

kannatanud. Maakohus sellekohaseid põhjendusi ei esitanud, mistõttu oli otsus selles osas

põhjendamata jäänud. Lisaks oli kohtu seisukoht ebaõige, et TS ekspertarvamus polnud

usaldusväärne tõend.

Kohus leidis ebaõigesti, et töövõtja ei toonud esile, millistes ehitustöödes kokku lepiti, milliste

ehitustööde eest ta tasu nõuab ja kas ehitustööd teostati nõuetekohaselt. Kohtu õiguslike

seisukohtadega nõustumise korral ei ole võimalik ehitustööde reaalset teostamist kirjaliku akti

ega tunnistaja ütlustega tõendada. Selline seisukoht ei baseerunud seadusel. Ühtlasi kohus ei

selgitanud kostjale, et kui sedasi polnud tööde faktilist teostamist võimalik tõendada, siis kuidas

oli kostjal võimalik ehitustööde faktilist teostamist tõendada. Kostja tõi vastuhagi aluseks

olevad asjaolud detailselt esile ning viitas konkreetsetele tõenditele.

Lisaks oli kostja seisukohal, et akti nr 3 ja tunnistaja ütluste valguses läks tõendamiskoormis

üle hagejale – juhul, kui hageja aktis nr 3 märgitud ehitustööde ja nende mahtudega ei

nõustunud, siis pidanuks hageja tõendama, et selliseid ja sellises mahus ehitustöid ei teostatud.

Kui akt nr 2 alusel oli võimalik ehitustööde üle andmine, siis polnud arusaadav, miks akti nr 3

puhul see võimalik ei olnud. Kohus leidis ebaõigesti, et aktiga nr 3 ei saanud tööde üleandmist

tõendada. Kuivõrd hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, siis oli kostjal õigus nõuda kuni

töövõtulepingu ülesütlemiseni tehtud tööde eest tasu maksmist.

Vastustajate seisukohad

12. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu ja palusid jätta kumbki kaebus rahuldamata

ning menetluskulud vastaspoole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus ei tühistanud osaliselt hagi osalise

rahuldamise korral hagi tagamise abinõu, so vähendanud hagi tagamiseks arestitud summat.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse TsMS § 657 lg p 1 alusel muutmata.

Hageja apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata ja kostja kaebust ei ole samuti alust

sisulises osas rahuldada. Kuivõrd kostja taotles hagi tagamise tühistamist ja see taotlus on

osaliselt edukas, siis rahuldatakse kostja kaebus osaliselt.

14. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

15. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele. Maakohus ei rikkunud

otsuse tegemisel apellatsioonkaebustes väidetud menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti

materiaalõigust. Pooled kordavad apellatsioonkaebustes oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid

poolte väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub

(TsMS § 654 lg 6).

16. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10;

Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama

paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

17. Vaidlust ei olnud selles, et kostja kohustus 02.09.2018 sõlmitud töövõtulepingu alusel

ehitama Kuusenõmme 19 kinnistul asuva eluhoone karkassid ja keraamilistest plaatidest

fassaadi ning hageja kohustus tasuma lepingu p 7.2 kohast tasu 90 789,57 eurot. Tööde

lõpetamise tähtajaks olid pooled kokku leppinud töövõtulepingu p 7.1 järgi 20.11.2019.

Vaidlus puudus, et hageja saatis 27.12.2019 kostjale lepingust taganemise avalduse, mille

kostja oli kätte saanud. Hageja märkis kostjale 27.12.2019 saadetud teates, et arvestades kostja

keeldumist töödega jätkamisest ja sisuliselt objektilt lahkumist, ei pea ta võimalikuks

töövõtulepingut enam jätkata (I kd, lk 50 jj). Pooltel oli maakohtus vaidlus, kas hagejal oli alust

lepingust taganeda, st kas kostja oli töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda põhjendusi, mille

kohaselt olid lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud, kuid lepingust taganemiseks

puuduseid materiaalsed eeldused. Hageja oli tasunud lepingu p 7.3 kohase ettemaksu,

14.11.2019 allkirjastanud 12.11.2019 akti nr 2, kuid tasunud kostja esitatud arve osaliselt.

Maakohus tuvastas, et kostjal oli VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda lepingust tulenevate

kohustuste täitmine, so peatada ehitustööde tegemine, kuna hageja ei täitnud sissenõutavaks

muutunud kohustust. Maakohus ei nõustunud põhjendatult hageja väidetega, mille kohaselt ei

olnud aktis märgitud tööd tegelikult tehtud, kuivõrd hageja ei toonud maakohtus esile vastavaid

asjaolusid ega tõendanud oma väiteid.

18. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus

ei nõustu hageja etteheidetega tõendite ebaõige hindamise kohta.

Pooltel olid maakohtus õigusteadmistega esindajad, kohus täitis selgitamiskohustust

(02.03.2021 määrus III kd, lk 61-64) ning andis pooltele tähtaja hagi- ja vastuhagiavalduse

tervikteksti esitamiseks. Nii toimides ei rikkunud maakohus asja lahendamisel kaebustes

väidetud menetlusõiguse norme. Arvestada sai ka sellega, et pooled olid majandus- ja

kutsetegevuses ehitussektoris tegusevad äriühingud. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates

tuvastanud, millele hageja tugines lepingust taganemisel. Hagiavalduses ei toonud hageja esile

avalduse täiendusi, vaid esitas uued asjaolud, siis oli 27.12.2019 avaldust võimalik käsitleda

töövõtulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.

19. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohus ei hinnanud

hageja etteheiteid kostja tööle ja puudustele kogumis. Maakohus on analüüsinud poolte

kirjavahetust, sh hageja 21.11 ja 25.11.2019 kirju kostjale, milles heidetakse ette probleeme

suhtluses, üldises töö tegemises, kuid konkreetset tähtaega konkreetse töö (sh plaatide

eemaldamiseks ja uute paigaldamiseks, teipide ja soojustuse parandamiseks või vahetamiseks)

ei olnud hageja määranud, misjärel oleks kostja nende tööde tegemisest keeldunud või oleks

tööd ebaõnnestunud. Nõustuda saab maakohtuga, et hageja ei eristanud selgelt tööde

parandamise ja tööde lõpetamisega seotud asjaolusid ja nõudeid ning seda vaatamata kohtu

selgitusest ja ettepanekust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei olnud selgelt

esile toonud, et oleks nõudnud konkreetse puuduse kõrvaldamist või teatanud kostjale

konkreetsest puudusest, mille kõrvaldamiseks tuli sõlmida teise töövõtjaga leping. Lepingu

ülesütlemisavaldus ei olnud seotud tööde kvaliteediga. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates,

et poolte kirjavahetusest ei olnud võimalik järeldada, et kostja oleks keeldunud plaatide, teipide

ja soojustusega seotud tööde parandamisest või et see oleks ebaõnnestunud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei olnud alust.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks kaebuse

väited alust ei anna.

20. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt pooled

muutsid töövõtulepingu lõpptähtaega, mis lükkus jooksvalt 80 päeva edasi tulenevalt

ilmastikuoludest, mis võimaldasid teha fassaaditöid. Pooled olid lepingu p-s 13.1 kokku

leppinud lepingu muutmise kirjalikus vorminõudes (I kd, lk 13). Maakohus tuvastas tõendeid

hinnates, et ka objektil toimunud aruteludel ei lepitud lepingu tähtaja muutmises kokku. Kostja

väide, et ilmatikutingimustest tulenevalt sai lepinguperioodil tööd teha vaid 11 päeval, ei ole

asjas olevate tõenditega kooskõlas. Kostja on ise 25.11.2019 e-kirjavahetuses avaldanud, et

plaatimine oleks tulnud lõpule viia 20.11.2019 seisuga, kuni ilmad olid soodsad ning hiljem

möönnud, et tööde tempot tuleb tõsta (I kd, lk 21 jj).

21. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus õigesti hageja leppetrahvi nõude ja kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsust selles osas tühistada. Tõendamist leidis, et kostja

tööd lepingus kokkulepitud tähtajal üle ei andnud, millega rikkus oma lepingulist kohustust.

Leppetrahvi nõudest teatas hageja 19.11.2019 (I kd, lk 50) ja selle vähendamiseks ei olnud

alust. Samuti ei toonud kostja maakohtus esile asjaolusid, et leppetrahv oleks ebamõistlikult

suur. Leppetrahvi arvestusele (otsuse p 66) vastuväiteid esitatud ei ole.

22. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohu otsus vastuhagi

14 920,08 euro väljamõistmise nõude rahuldamata jäetud osas. Kostja lahkus objektilt

18.12.2019. Oma nõudes tugineb kostja peamiselt 06.02.2020 aktile nr 3 ja selle alusel

koostatud arvele, millest oli maha arvatud ettemaksu jääk 7380 eurot. Maakohus ei eksinud

tõendamiskoormise jaotamisel, kui leidis, et kostjal oleks tulnud nõude esitamisel tööde

teostamist tõendada. Kostja väide, et teostatud tööde akt nr 3 ja tunnistaja ütlused on piisavad,

et tõendamiskoormis läheb üle hagejale, ei ole õige. Kuivõrd akt nr 3 ei olnud hageja poolt

allkirjastatud, st tööd ei olnud vastu võetud, tuli kostjal tõendada aktis märgitud mahus tööde

tegemist. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust

ei ole.

23. TsMS § 386 lg-st 4 tuleneb, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata, ning teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. TsMS

§ 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka

menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus arestis

07.02.2020 määrusega hageja kasuks kostja arvelduskontod kõigis Eestis tegevusloa alusel

tegutsevates krediidiasutustes ja kõigis Eestis registreeritud välisriigi krediidiasustuste

filiaalides 46 272,69 euro ulatuses. Selliselt oli tagatud hageja kahju nõue 36 195 eurot ja

leppetrahvi nõue 10 077,69 eurot (kokku 46 272,69 eurot).

24. Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuses

tühistada ka hagi tagamine (Riigikohtu 06.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 26).

Ringkonnakohus tühistab eeltoodut arvestades kõnealuse hagi tagamise osas, milles hageja

kasuks oli arestitud kostja pangakontod 10 077,69 eurot ületavas ulatuses. Kuna hagi tagamine

ei hõlmanud viivisenõuet ega menetluskulusid (I kd, lk 74-75), siis puudub alus nendega

arvestada hagi tagamise tühistamisel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud 25% hageja kanda ja 75% kostja

kanda. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Mõlemad apellatsioonkaebused

jäävad sisuliselt rahuldamata, mistõttu on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust. Kulud määrab

rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)