2-22-1061/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-1061

Tsiviilasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu) avaldus X suhtes tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 2. märtsi 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu), lepinguline esindaja Raimo

Saadi

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 2. märtsi 2022 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 23. jaanuari 2022 määrusega X (puudutatud isik) suhtes

esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 25. jaanuaril 2022 neljakümne päevani, lubades

kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 2. märtsini 2022.

2. Tallinna linn (avaldaja) esitas 21. veebruaril 2022 maakohtule avalduse, milles palus luba

puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(haigla) esitatud taotlusest ja psühhiaatrite arvamusest puudutatud isiku psüühilise seisundi

kohta. Taotluse kohaselt esineb isikul jätkuvalt raske psüühikahäire. Isik ravivajadusest aru ei

saa ega nõustu edasise haiglaraviga. Tulenevalt eeltoodust peavad psühhiaatrid vajalikuks

jätkata tema tahtest olenematut ravi haiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt.

3. Psühhiaatrite varasemast arvamusest nähtub, et puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret

paranoidset skisofreeniat ja anorexia nervosat. Psühhoosist lähtuvalt on puudutatud isiku

reaalsustaju tugevalt häirunud. Esinevad mõttekäiguhäired ja meelepettelised elamused, mida

ta püüab varjata. Tema käitumine on ettearvamatu, sh söömisest ja vajalikest meditsiinilistest

raviprotseduuridest keeldumine ohutab otseselt tema tervist ja elu. Puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja sellest tulenevalt ei saa ta aru psühhiaatrilise ravi vajalikkusest. Arvestades

tema psüühilist seisundit ja varasemat ravikogemust võib tema käitumine olla ohtlik eelkõige

temale endale (psühhootilisena avaldanud suitsiidmõtteid).

4. Maakohus määras 21. veebruaril 2022 ekspertiisi, selgitamaks välja, kas puudutatud isik

vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra.

5. Psühhiaater ÜK vastas kohtu küsimustele järgmiselt. Puudutatud isik põeb vaimuhaigust

paranoidse skisofreenia kujul (F20.02) ning tal esineb söömishäire anorexia nervosa (F50.1),

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isikul puudub

täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus, ta on jätkuvalt psühhootilises seisundis. Vabaduse

viibides ta arsti ettekirjutusi ei jälgi, ravimeid ei võta ja lubab koduski neid mitte võtta. Ravita

jäämisel psühhoosi ägenedes on tema käitumine olnud ettearvamatu ja agressiivne. Agressiivne

käitumine on otseselt suunatud pereliikmete vastu, hääled on käskinud nii ennast kui ema tappa.

Arvestades eeltoodut ei ole puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist

abi peale tahtes olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isiku suhtes on vaja jätkata

tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni kolm kuud.

6. Maakohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära haiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel

ja ei pea vajalikuks teda uuesti ära kuulata, kuivõrd ta ei ole ekspertiisist nähtuvalt võimeline

enda seisundit ise adekvaatselt hindama.

7. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi: esindaja) avaldas, et

külastas puudutatud isikut haiglas. Isik rääkis, et ta ei soovi haiglas olla, sest ei vaja ravi. Ta on

füüsiliselt ja vaimselt terve. Ta on korralikult söönud ja on 164 cm pikkuse kohta juba heas

kaalus, viimati juba 47,5 kg. Arstile on ta öelnud, et kodus ei kavatse ravimeid võtta, sest see

on alandav ja diagnoos on valesti pandud. Psühhootilisi elamusi ja luulumõtteid ei avalda ja

eitab nende olemasolu. Isik ütleb, et armastab elu, seepärast sööb edaspidi korralikult ja ei ole

enda ega lähedaste suhtes vaenulik. Suhtlemisel väga jutukas, jutt hüplev.

Esindaja suhtles ka puudutatud isiku emaga, kes arvas, et tütar peaks veel haiglas olema.

Viimati oli tütar haiglas neli kuud ja siis pidas vastu kaks aastat. Kodus ta ravimeid ei võta.

Ema ja tütar on suhelnud telefoni teel ja emale tundub, et olukord paranenud, kuid mitte veel

väga hea, sest deemonid ei ole kusagile kadunud.

Esindaja leidis, et puudutatud isiku ravivajadus ei ole ära langenud. Samas on puudutatud isiku

füüsis ja vaimne tervis oluliselt paranenud. Kuna ravisoostumus ei tekkinud ka varasemalt, ei

usu, et seegi kord. Seega ei saa see olla ravi pikendamisel aluseks. Samas ei osanud esindaja

hinnata psüühika stabiilsuse taset ning selles osas võttis aluseks raviarsti ja eksperdi arvamuse.

3 (4)

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus rahuldas 2. märtsi 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas

puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks

kolmeks kuuks kuni 2. juunini 2022. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda

lõpetatuks 2. juuni 2022 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Ühtlasi

andis maakohus haiglale loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

8.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi

kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.

8.2. Puudutatud isiku suhtes on kohaldatud esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Kuivõrd isiku seisund ei ole sedavõrd paranenud, et tema

ravi haiglas oleks võimalik lõpetada, tuleb lahendab avaldus isiku psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks TsMS § 533 lg 1 alusel.

8.3. Tõenditest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ja tema käitumine on täiel

määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eelkõige iseendale. Ta ei mõtle selgelt ega ei

mõista ravivajadust. Psühhiaatrite sõnul on patisent ettearvamatu. Isiku seisundi hinnangust

lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eksperdi arvamusele

tuginedes on põhjendatud puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine kolmeks kuuks.

Puudutatud isikul puudub haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Seega puudub tal ka

ravisoostumus – ta peab end terveks ja leiab, et ei pea ravimeid tarvitama. Eeltoodust tulenevalt

ei ole isiku ravi kodustes tingimustes võimalik teostada. Kodustes tingimustes ei ole võimalik

ravimeid isiku tahte vastaselt manustada. Seega vajab puudutatud isik ravi haiglas.

MÄÄRUSKAEBUS

9. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega

teistele ei ole tõendatud. Haiglas viibimine on kestnud liiga pikka aega. Ravimeid ei kavatse

puudutatud isik kodus võtta. Selle kohta ei kavatse ta ka valetada. Puudutatud isik leiab, et tema

puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ja seega tema suhtes ravi pikendamine

kuni -kolme kuuni tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

Avaldaja vaidles kaebusele vastu.

Haigla teatas 30. märtsil 2022 kohtule, et puudutatud isiku ravivajadus on ära langenud ja ravi

lõppenud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 4. aprillil 2022.

4 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Maakohus on nõuetekohaselt

tuvastanud, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida. Nii 22. jaanuari 2022 psühhiaatrite arvamuses kui ka 25. veebruari2022

ekspertiisiaktis on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb vaimuhaigus paranoidse skisofreenia

kujul (F20.02) ning tal esineb söömishäire anorexia nervosa (F50.1). Asjaolu, et puudutatud

isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku

tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

13. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Viidatud

arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt

ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista

ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik

nii enesele kui ümbritsevatele. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh

ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu

14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Haigla 25. märtsi 2022

arvamusest nähtuvalt on ravi ära jäämisel prognoositav psühhootilistest elamustest tulenev

ebaadekvaatne ja sihipäratu käitumine ning oht eelkõige puudutatud isikule enesele aga ka

ümbritsevate tervisele ja turvalisusele. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita

jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Samuti

ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Puudutatud isiku avaldas

korduvalt, et kodus ta ravimeid võtma ei hakka. Eelevast järeldub, et puudutatud isik ei ole

võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.

14. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused puudutatud isiku paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks. Seda

järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

15. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku

esindaja tasutaotlust ringkonnakohtule ei esitanud, seega puudub vajadus tema tasu suuruse

kindlaksmääramiseks.

16. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)