2-20-15843/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15843

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kaie Mandel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.11.2021 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-15843

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, laps) esitas 29.10.2020 oma seadusliku esindaja C (ema) kaudu Harju Maakohtule

hagi Y (kostja, isa) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise

seaduses sätestatud miinimummääras (hagi esitamise ajal 292 eurot kuus) alates hagi

esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni ja tagasiulatuva elatise 420 eurot (s.o alates

01.01.2020 osaliselt tasumata elatis 42x10).

2. Hagiavalduse kohaselt tasub kostja hagejale elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära,

s.o 250 eurot kuus. Hageja viibib kostja juures 4 päeva kuus ja ülejäänud aja elab emaga. Kõik

hagejaga seotud kulud kannab ema.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas hageja, et kostja ei aidanud hageja ema erinevate

tarbeesemete jaoks võetud laenumaksete tasumisel. Vanemate lahkukolimisel hageja ema võttis

kaasa XXX korterist hageja ema vanemate poolt hageja emale kingitud vara. Lahkukolides

maksis kostja hageja emale seetõttu, et kostja võttis hageja ema nimel laenu, et soetada endale

autosid, ja maksis seda laenu tagasi. Väidetavalt kostja poolt hageja emale antud auto oli hageja

ema vara ning auto väärtus ei olnud 8000 eurot. Auto vormistati hageja ema nimele peale

vanemate lahkukolimist seetõttu, et kostjale jäi elukoht XXX-l. Kostjale jäi elukoht ja ülejäänud

vara, mis korteris oli, ning ostetud autod. Lisaks omandab kostja oma isalt W-lt korterit, tehes

isale igakuiseid makseid. Pereteraapia oli kostja tungiv soov ning ta soovis ise teenuse eest

tasuda. Hageja ema pakkus omapoolset panust tasumisel, kuid kostja keeldus. Kostjal on

piisavalt vara elatise tasumiseks.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

5. Kostja on alates vanemate lahkukolimisest tasunud hagejale elatist 250 eurot kuus. Hageja

ema ei ole kordagi enne 13.10.2020 avaldanud soovi saada kostjalt hageja jaoks elatist rohkem

kui kostja poolt makstu.

6. Hageja kulud on olulisel määral ülepaisutatud. Kostja peab reaalseteks hageja kuludeks

kokku 320 eurot. Hageja kulud on oluliselt madalamad keskmisest, sest hageja on lasteaias käiv

laps, kes elab Tallinnas, kus ei pea vanemad tasuma lasteaiatoidu eest ning ühistransport on

tasuta. Kuivõrd hageja viibib kostja juures just puhkepäevadel, on need kulud vähemalt sama

suured oma ema juures elades.

7. Lapsetoetus 60 eurot kuus tuleb lugeda hageja ülalpidamiseks mõeldud vahendite hulka.

8. Kostja märgib, et toetas hageja ema pärast vanemate lahkukolimist laenumaksete tasumisega.

Kostja andis hageja emale ilma vastutasu soovimata sõiduauto, mille väärtus oli ligikaudu 8000

eurot, eesmärgiga hageja ema elu koos hagejaga lihtsustada ja hagejale majanduslikku

turvatunnet pakkuda. Lisaks eelnevale tasus kostja nii enda kui ka hageja ema eest

pereteraapiaga kaasnevad kulud. Keskmiselt on kostja tasunud hageja emale igakuiselt

erinevaid makseid kokku 316 eurot kuus.

9. Kostja ei omanda oma isalt W-lt korterit. Kostja isa on sõlminud laenulepingu Coop Pangaga,

igakuise laenumakse suurus on 300–400 eurot. W-le ei laeku raha Coop Panka, ta annab kostjale

2-20-15843

sularaha, mille kostja paneb enda arvele ning kannab sealt edasi W arvele Coop Pangas, et pank

saaks laenusumma kontolt debiteerida.

10. Kostja on koos oma mitme sõbraga käivitamas ettevõtet ja sellel eesmärgil majandab kostja

ka nende sõprade (P, B, K, I, N) rahaga. Kostja ostis laenuga kaks autot (ühe sõiduauto

laenuleping on kostja elukaaslase A nimel), neid kasutavad ka kostja sõbrad, kes kannavad

autodega seotud kulud, kuid autodega seotud laenumakseid 220 eurot ja 150 eurot kuus

maksavad tagasi kostja ja tema elukaaslane A. Autode kasutajad tasuvad sularahas kostjale

autodega seotud kulude eest ning kostja paneb selle raha enda arvele ja tasub autodega seotud

kulud, sh taksokindlustused (70 eurot ühe auto eest kuus), autode hoolduskulud, laenumaksed

jne. Majanduslikus mõttes autod hetkel mingit varalist kasu kostjale ei anna.

Maakohtu otsus

11. Maakohus rahuldas 19.11.2021 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja elatise 292 eurot kuus alates 29.10.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis

maakohus menetlusosaliste endi kanda.

12. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja on kostja laps, kes elab koos emaga, ja kostjal on

hageja ülalpidamiskohustus. Vaidluse all oli asjaolu, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale

elatist seadusjärgses miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni ning kas kostjal on

kohustus tasuda hagejale elatist tagasiulatuvalt.

13. Maakohtu hinnangul kostja ei väitnud ega tõendanud, et ta ei suuda oma majandusliku

olukorra tõttu tasuda hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras.

14. Maakohus tuvastas kostja pangakonto väljavõttest, et kostjale on laekunud perioodil

03.05.2020–03.05.2021 71 804,07 eurot. Kostja neto töötasu samal perioodil oli keskmiselt 950

eurot kuus (v.a märtsis, kus see oli 547 eurot), mida kinnitab ka Maksu- ja Tolliameti tõend.

Kostja laekumistest moodustas töötasu OÜ-st X 9545,50 eurot ja OÜ-st F 1332 eurot, kokku

10 877,50 eurot. Laekumiste hulgas on kaks laenulepingute täitmiseks laenuandja poolt kostjale

tehtud makset 13 803 eurot ja 5900 eurot, kokku 19 703 eurot. Seega moodustasid kostja

laekumistest töötasu ja laenud pangast kokku 30 580,50 eurot. Kostja arveldusarvelt nähtuvad

stabiilsed ja arvestatavates summades sularaha sissemaksed. Kostja ei selgitanud, miks ja mille

arvelt need sularaha maksed toimuvad, seega võib arvata, et kostjal on lisaks töötasule veel

sissetulekuid, mis võimaldavad tal hagejale seaduses sätestatud miinimummääras elatist tasuda.

Kostjale on pangad andnud laenu, mis tähendab, et krediidiasutused on hinnanud kostja

majandusliku seisu ja võimet laenusid teenindada vähemalt rahuldavaks.

15. Lisaks kuulub kostjale (maakohtu otsuses kirjutatud ebaõigesti hagejale) kolm sõiduautot

ja mootorratas, mille mahamüümisel on kostjal võimalik samuti hagejale seaduses sätestatud

miinimummääras elatist tasuda, kui kostja sissetulekutest ei peaks selleks piisama.

16. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et kostjal on piisavalt vara ja sissetulekuid, et

hagejale seaduses sätestatud miinimummääras elatist tasuda.

17. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt elatise tasumist seaduses sätestatud määras, siis tulenevalt

Riigikohtu praktikast ei tulnud hagejal tõendada kulutuste tegemist. Kuigi hageja on vastuseks

kohtu ettepanekule oma kulude tõendamiseks esitanud ka kuludokumente ja arvestusi, ei

pidanud kohus vajalikuks anda sisulist hinnangut kostja esitatud vastuväidetele seoses hageja

2-20-15843

igakuiste kulutustega. Kohus lähtus eeldusest, et hageja igakuised miinimumvajadused ei ole

alla seaduses sätestatud miinimumi, s.o 584 eurot, ning hageja tegi usutavaks, et tema vajadused

ei ole sellest väiksemad. Kostja ei tõendanud, et hageja vajadused oleksid sellest väiksemad.

18. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja viibib kostja juures 4 päeva kuus. Kostja ei

tõendanud, et hageja kostja juures viibimise tõttu või sel ajal on tal hagejaga seoses

märkimisväärsed kulud, mida tuleks arvesse võtta elatise väljamõistmisel.

19. Kostja ei toonud välja asjaolusid, mida saaks pidada perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-s 2

sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat

elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ainuüksi peretoetuse saamine ei ole mõjuv

põhjus.

20. Tagasiulatuva elatise nõude jättis maakohus rahuldamata, nõustudes kostja vastuväitega, et

hageja ema ja kostja olid leppinud kokku elatise tasumises 250 eurot kuus. Vaidlust ei olnud,

et kostja sellises summas elatist ka tasus. Hageja ei esitanud tõendeid, millistest nähtuks, et

hageja on küsinud kostjalt tagasiulatuva elatise tasumist suuremas määras enne hagiavaldusega

kohtusse pöördumist.

Apellatsioonkaebus

21. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

22. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse

norme ning see viis seadusele mittevastava otsuse tegemiseni. Maakohus rikkus otsust tehes

TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

23. Kostja vaidlustas hageja kulude tegeliku suuruse ning leidis, et hageja kulud on oluliselt

väiksemad, kui kahekordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Kostjal

ei olnud võimalik oma väidet tõendada. Seetõttu taotles kostja 18.01.2021 menetlusdokumendis

tõendite kogumist, et nõuda hagejalt välja tema kulude kohta tõendid. Maakohus jättis kostja

taotluse tõendite kogumiseks lahendamata, rikkudes sellega TsMS § 232 lg 1 ja § 238 lg 4.

Maakohus ei võtnud seisukohta kostja taotluse osas tõendite kogumiseks. Seega jättis

maakohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ja tõendid

kogumata ja hindamata, mis on põhjustanud seadusele mittevastava kohtuotsuse tegemise.

Kostja juhib tähelepanu, et elatise asjas võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel.

24. Maakohus jättis arvesse võtmata olulised asjaolud, sh mõlema vanema varalise seisu,

hageja tegelikud vajadused ja hagejale makstava riigipoolse lapsetoetuse. Kostja viitab

Riigikohtu 07.02.2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-15-15909, kus selgitati, et elatise

vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad.

25. Menetluse ajal on õiguslik olukord oluliselt muutunud, kostja viitab alates 01.01.2022

jõustunud perekonnaseaduse muudatustele. Elatist maksma kohustav kohtulahend on suunatud

tulevikku ning uue regulatsiooni järgi tuleb kostjal tasuda elatist 170 eurot, s.t 200 – 30 (pool

2-20-15843

riigipoolsest lapsetoetusest). Kuna kostja on tasunud hagejale elatist 250 eurot, siis ei ole kostja

rikkunud hageja ülalpidamise kohustust ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja seisukoht

26. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 järgi täiendada. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

28. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud. Osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seetõttu

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 292 eurot alates 29.10.2020 kuni hageja

täisealiseks saamiseni ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud osas on

maakohtu otsus jõustunud.

29. Kuivõrd kostja on apellatsioonkaebuses põhjendatult juhtinud tähelepanu, et menetluse ajal

on õiguslik olukord muutunud, kontrollib ringkonnakohus esmalt maakohtu otsust elatise

väljamõistmisel kuni 31.12.2021 ja seejärel alates 01.01.2022.

30. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel

põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks

miinimummääras elatist. Kooskõlas kohtupraktika ja seadusega on maakohtu seisukoht, et

olukorras, kus hageja soovis saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud

hagejal kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna

kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne

miinimumelatis.

31. Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks

lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi

(tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi

ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi

ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli 2020. ja 2021. aastal 292 eurot.

32. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja

tõendada lapse vajadusi, s.t eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe

vanema tehtavate kulutuste suurus, ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi

vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid

juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Olukorras, kus ülalpidamist maksma

kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on

2-20-15843

tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud

asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama.

33. Eeltoodut arvestades juhindus maakohus otsuses õigesti sellest, et PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimumelatise nõuet esitades ei pea hageja tõendama oma vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ja seetõttu ei pidanud maakohus ka hindama kostja

paljasõnalisi vastuväiteid, et hageja tegelikud kulud on miinimumist väiksemad. Kostja heidab

apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et kohus jättis lahendamata tema 18.01.2021

esitatud taotluse, milles kostja palus kohtul kohustada hagejat esitama tõendid enda kulude

kohta ning jättis otsuses hageja tegelike vajaduste kui olulise asjaoluga arvestamata.

34. Maakohus tegi 21.01.2021 kirja, milles selgitas pooltele põhjalikult tõendamiskoormust ja

muu hulgas kohustas hagejat tõendama oma igakuiseid vajadusi (I kd, tl 80). Samas puudus

maakohtul vajadus otsuses hageja vajadusi ja nende rahuldamiseks kuluvat igakuulist

rahasummat tuvastada ning selleks esitatud tõendeid analüüsida, kuna kostja ei tõendanud, et

hageja kulud on tegelikult väiksemad. Seetõttu ei saa esiteks nõustuda sellega, et maakohus

jättis kostja taotluse tähelepanuta, ja teiseks sellega, et maakohus jättis otsuse tegemisel

ebaõigesti hageja tegelike vajadustega arvestamata. Maakohus juhindus kulude suurust

määrates õigesti eelpool nimetatud eeldusest. Kuna kostja ei esitanud tõendeid, et hageja kulud

on vanemate ja lapse elulaadi arvestades tegelikult väiksemad, sai maakohus lähtuda sellest, et

aastatel 2020 ja 2021 kulus lapse ülalpidamiseks 584 eurot kuus. Ringkonnakohus ei nõustu, et

elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära piisas sellest, kui kostja vaidlustas hageja

vajadused ja palus arvestada riikliku lastetoetusega. Senises kohtupraktikas ei ole seda

piisavaks peetud.

35. Hageja põhjendatud vajadused ning nende rahuldamiseks vajalikud ja mõistlikud kulutused

oleks maakohus pidanud tuvastama juhul, kui oleks leidnud tõendamist, et isal esinevad

mõjuvad põhjused, miks ta ei ole võimeline tasuma elatist miinimummääras (PKS § 102 lõige

2). Sellisel juhul oleks pidanud kohus kontrollima, kas isalt miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmine on lapse huvides, arvestades mh, millised on lapse vajadused (Riigikohtu

lahend nr 2-16-118651, p 13). Praeguses asjas ei tuvastanud maakohus, et kostjal on mõjuvad

põhjused, mis võimaldaksid rahuldada tema taotlust mõista elatis välja alla seaduses sätestatud

miinimummäära.

36. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama,

kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel,

kuid seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-11905, p 18; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 09.06.2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Riigikohus on küll möönnud, et PKS § 102 lg 2 tähenduses saavad miinimumist väiksema

elatise väljamõistmise alusena olla käsitatavaks mõjuvaks põhjuseks mh lapse miinimumist

väiksemad vajadused, s.t kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise,

arvestades mh kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud

2-20-15843

vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on

tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 09.06.2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel

miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka

seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama.

37. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks

miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja vara ja sissetulekut arvestades suutis

ta maksta oma lapsele miinimummääras elatist, s.t tegemist ei olnud PKS § 102 lg 1 tähenduses

olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Maakohtu

järeldust kostja varalise võimekuse osas ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

38. Kostja leidis, et maakohus jättis elatise suuruse määramisel põhjendamatult arvestamata

hageja emale laekuva lapsetoetusega. Kuni 31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse sätetest ei

tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist

üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus saada lapsetoetust. Kui

seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust

makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Maakohus

tuvastas põhjendatult, et praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis

võimaldaksid kuni 31.12.2021 elatise suuruse määramisel arvestada lapsetoetusega.

39. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni 31.12.2021 kohustatud

tasuma lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist ning kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda.

40. Alates 01.01.2022 muutus perekonnaseaduses sätestatud regulatsioon elatise suuruse

kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel. Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust

reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, s.t kui

elatisehagi on esitatud enne 01.01.2022, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni

01.01.2022 elatise välja enne 01.01.2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ja alates

01.01.2022 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu 19.10.2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-75-11, p 11).

41. Ringkonnakohus peab seega alates 01.01.2022 elatise väljamõistmisel lähtuma kehtivast

seadusest. Selline tõlgendus on kooskõlas ka PKS §-ga 2172. PKS § 217 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt

kui enne 01.01.2022 tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele

lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära

ulatuses kuus, loetakse, et alates 01.01.2022 on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud

tasuma elatist 292 eurot kuus. Kui kohustatud vanem või laps ei nõustu PKS § 217 2 lg-s 1

nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse,

tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Seega oleks kostja saanud nõuda elatise suuruse

muutmist ainuüksi seaduse muudatusele tuginedes ka juhul, kui maakohtu otsus oleks

jõustunud varem. Kuivõrd seadus muutus menetluse kestel, on ringkonnakohtu hinnangul

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud tõlgendada PKS § 217 2 lg 2 selliselt,

et ainuüksi seaduse muudatusele kui väljamõistetud elatise suuruse muutmise alusele saab

tugineda ka menetluse kestel.

42. Kolleegium selgitab, et 01.01.2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise

2-20-15843

arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks

eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub

PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt

brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere

toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15

ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud

vanemaga koos veedetava ajaga. Seega arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat

3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates

01.01.2022 kuni 31.03.2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213,44 eurot. Alates

01.04.2022 on miinimumelatis 225,64 eurot. Jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peab

hageja tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi.

43. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et ta on maakohtus esile toonud ja tõendanud

enda igakuised vajadused vähemalt varem kehtinud miinimummääras elatise, s.o 292 eurot,

saamiseks vajalikus ulatuses. Lisaks palub hageja võtta arvesse asjaolu, et kohtumenetluse ajal

on kallinenud oluliselt elektri ja kütuse hind, samuti toidukulud ning hageja on avaldanud soovi

alustada alates septembrist 2021 kahes huviringis. Seega leiab hageja, et vaatamata muutunud

õiguslikule olukorrale, on maakohtus väljamõistetud elatis põhjendatud ka alates 01.01.2022.

44. Kuivõrd maakohus kohustas hagejat esitama tõendid oma kulutuste suuruse kinnituseks,

saab ringkonnakohus elatist alates 01.01.2022 välja mõistes nõuetekohaselt tuvastada hageja

tegelike kulutuste suuruse.

45. Hageja on toonud esile vajadused ja nende rahuldamiseks kuluva järgmiselt: eluasemele

224 eurot, s.h kommunaalkulud 75 eurot, elekter 10 eurot, laen 139 eurot; toidule 150 eurot;

transpordile 50 eurot; tervishoiule 30 eurot; hügieenile 50 eurot; riietele ja jalanõudele 100

eurot; trennile 25 eurot; lapsehoidjale 80 eurot; lasteaia jooksvateks kuludeks 20 eurot, s.o

kokku 729 eurot (I kd, tl 49 pöördel). Hageja on lisaks maakohtus esile toonud, et nimetatud

kuludele lisanduvad kulud internetile ja TV-le 18 eurot ja lemmikloomale 22 eurot (I kd, tl 46–

51 ja 87–95). Isa nõustus trenni ja lasteaia jooksvate kuludega, ülejäänud kulude suurusele

vaidles ta vastu.

46. Eluasemekulude tõendamiseks esitas hageja ema konto väljavõtte kommunaalkulude,

elektri ja laenu tasumise kohta, millest nähtuvalt tasus hageja seaduslik esindaja jaanuaris 2021

Q KÜ-le 185 eurot, Imatra Elekter AS-le 24,61 eurot ja AS-le SEB Pank 277,95 eurot (I kd, tl

98, 114 ja 115). Kostja ei ole otseselt vaidlustanud hageja eluasemekulude suurust, vaid on

leidnud, et nimetatud kulusid ei kanna tõenäoliselt hageja ja tema seaduslik esindaja kahekesi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda sotsiaalmeedias postitatud pildid, et hageja seaduslikul

esindajal on sõber, kes elab nendega püsivalt koos ja kes peaks kandma osaliselt ka

eelnimetatud eluasemekulusid. Hageja koduks oleva korteri omandamiseks on laenu võtnud ja

seda tasunud hageja seaduslik esindaja. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks ja tõendatuks

hageja osa eluasemelaenu kulu kandmisel 138,98 eurot (277,95/2). Eluase on hageja esmane

vajadus ja sellega seotud laenukulu saab arvestada hageja vajaduste katteks tehtava põhjendatud

kulutusena. Ringkonnakohus märgib, et laenumakse on iseenesest küll ema kulu korteriomandi

omandamiseks, kuid arvestada tuleb sellega, et lapsele elukoha kindlustamine nõuab kulude

tegemist ja hageja poolt esile toodud summa osas ei ole põhjust arvata, et tegelik kasutuseelis,

mida laps ema korteri eluruumina kasutamisest saab, oleks sellest väiksem. Arvestades, et

2-20-15843

kommunaalkulude näitena on toodud eelduslikult aasta kõige külmema kuu kulud ja hageja on

ise esile toonud enda vajaduste loetelus igakuise kuluna mõnevõrra väiksema summa, siis

arvestab ringkonnakohus hageja osaks kommunaalkuludest 75 eurot ja elektrist 10 eurot. Isegi,

kui aastaringselt arvestatuna peaks kommunaalkulude osa olema pisut väiksem, siis võtab

kohus arvesse seda, et üldiselt teadaolevalt on elektri ja kütte hind viimase poole aasta jooksul

oluliselt tõusnud ja elatis mõistetakse välja edasiulatuvalt, mistõttu peab see katma lapse kulud

ka tulevikus.

47. Toidukulude tõendamiseks on hageja esitanud toidupoodide tšekke ja nädala näidismenüü

(I kd, tl 161). Kostja on maakohtus olnud seisukohal, et statistika järgi on 3–6 aastase lapse

toidukulu Tallinnas 46 eurot kuus. Kostja ei ole enda väidet tõendanud. Laps viibib isa juures

4 päeva kuus ja emaga 26 päeva kuus. Seega kostja arvestuse järgi oleks hageja toidukulu 1,77

eurot päevas, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav. Ringkonnakohus loeb põhjendatud

toidukuluks 150 eurot kuus, arvestades, et keskmiselt 22 päeva on laps lasteaias, millisel ajal

on kodune toidukulu väiksem, ning 4 päeva on puhkepäevad ja siis tuleb lapsele pakkuda

täisväärtuslikku süüa 4–5 korda päevas. Hageja on tõendanud, et lapsel on probleeme söömise

ja potil käimisega, mistõttu arsti soovitusel on lapse motiveerimiseks kasutusele võetud

igapäevane premeerimine (I kd, tl 168). Kostja on sellest teadlik ja on mures, et lapsele

ostetakse kahjulikke maiustusi, soovitades selle asemel osta kvaliteetsemaid komme ökopoest.

Eeltooduga nõustub kostja, et vajalik on täiendav kulu lisaks igapäevasele toidukulule. Hageja

on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult esile toonud, et ka toidukaupade hinnad on

viimasel ajal märgatavalt tõusnud, mida saab ringkonnakohtu arvates samuti arvesse võtta.

48. Transpordikulu 50 eurot koosneb kütusekulust. Hageja on usutavalt selgitanud, et

sõiduautot on vaja eelkõige põhjusel, et hageja käib lasteaias ning ema käib tööl ja õpib

samaaegselt ülikoolis, mistõttu ei jõua ema ühistransporti kasutades last lasteaeda viies

õigeaegselt tööle ja kooli ning õhtul lapsele järele. Lisaks kasutatakse autot ka hageja sõprade

külastamiseks. Hageja on vastuseks kostja vastuväitele selgitanud, et vaatamata sõiduki

korrapärasele hooldamisele, on selle keskmine kütusekulu aastatega tõusnud. Ringkonnakohus

leiab, et sõiduauto kasutamine on tavapärane ja seda ei saa pidada ebamõistlikuks kuluks

vaatamata sellele, et Tallinnas on ühistransport tasuta. Lisaks ei ole kostja väitnud, et pere

kooselu ajal nad sõiduautot ei kasutanud. Kostja on vastupidi esile toonud, et ta pidas vanemate

lahkumineku korral vajalikuks anda lapse ema kasutusse sõiduauto, et lihtsustada lapse ja ema

igapäevast elu. Seega saab kohus eeldada, et sõiduauto kasutamisega tagatakse lapsele senise

elustandardi, milleks vanemad võimelised on, säilimine. Sõiduki kasutamisega kaasnev

kütusekulu on vältimatu. Arvestades ka kütusehinna tõusu viimastel kuudel, on ringkonnakohtu

hinnangul tegemist mõistlikus suuruses kuluga.

49. Hageja arvestuse kohaselt kulub lapse tervishoiule 30 eurot ja hügieenile 50 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja kulutused tervishoiule ja hügieenile on

ülepaisutatud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on hageja teinud usutavaks lapse tervise

probleemi, millega kaasnevad lisaks tavapärastele vitamiinidele ja toidulisanditele ka kulud

ravimitele seedimise toetamiseks ja erinevate korduvate põletike raviks. Lisaks vajab hageja

mähkmeid ning spetsiaalsed linu ja madratsikaitseid. Hageja on esile toonud vajalike toodete

maksumuse ja tõendanud seda ostutšekkidega. Ringkonnakohus möönab, et eelduslikult hageja

tervislik seisund vanusega paraneb, kuid praegusel hetkel ei ole võimalik prognoosida, millal

nimetatud kulu märgatavalt väheneb. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus hageja põhjendatud

ja vajalikuks kuluks tervishoiule 30 eurot ja hügieenile 50 eurot kuus.

50. Hageja peab vajalikuks igakuiseks kuluks riietele ja jalanõudele 100 eurot. Hageja on

selgitanud, et lasteaiaealisele lapsele on vaja mitu komplekti vastupidavaid riideid ja jalanõusid

2-20-15843

igaks aastaajaks ning lisaks vajab hageja tulenevalt oma tervise probleemist tavapärasest

rohkem aluspesu ja pükse. Kuigi hageja on kulude tõendamiseks esitanud hulgaliselt

ostutšekke, ei saa neist teha järeldust, et keskmiselt võiks kuluda 100 eurot kuus. Riiete ja

jalanõude kulu osas nõustub ringkonnaohus kostjaga, et põhjendatud ja vajalik kulu on 70 eurot

kuus.

51. Kostja ei esitanud vastuväiteid trennikulule 25 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist

on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et laps

avaldas soovi alates septembrist 2021 käia kahes huviringis, s.t juba maakohtu menetluse ajal.

Kuivõrd nende kulude kohta tõendeid esitatud ei ole, siis arvestab ringkonnakohus lapse

trennikuluna 25 eurot.

52. Põhjendatud ja vajalik kulu on ringkonnakohtu hinnangul kulu lapsehoidjale 80 eurot kuus.

Asjas on esile toodud, et hageja seaduslik esindaja töötab meditsiiniasutuses ja õpib ülikoolis,

mistõttu on aeg-ajalt vaja lapsehoidmise teenust. Hageja on nimetatud kulu kandmist tõendanud

hageja seadusliku esindaja konto väljavõttega (I kd, tl 178). Hageja on teinud usutavaks, et

kostja ei ole soovinud lapse emaga hageja hoidmises kokkuleppele jõuda, et nimetatud kulu

vältida (I kd, tl 177).

53. Pooltel puudub vaidlus lasteaia jooksvate kulude üle, mistõttu loeb ringkonnakohus 20

eurot selle tarbeks põhjendatuks ja vajalikuks.

54. Lisaks on hageja esile toonud, et lapse vajaduste hulka kuulub ka kulu internetile ja TV-le

18 eurot kuus, esitades selle tõenduseks hageja seadusliku esindaja konto väljavõtte (I kd, tl

124). Nimetatud teenuse eest tasutud 37–38 eurot kuus on ringkonnakohtu hinnangul

tavapärane hind, mistõttu võib 18 eurot kuus lugeda põhjendatud hageja kuluks.

55. Lemmiklooma kulu ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud.

56. Seega on hageja tõendanud, et tema igakuised kulud on 716,98 eurot.

57. Pooltel puudub vaidlus, et hageja viibib kostja juures 4 päeva kuus. Seega puudub PKS

§ 101 lg 6 järgi alus elatise summa vähendamiseks proportsionaalselt kohustatud vanemaga

koos veedetava ajaga.

58. PKS § 101 lg 5 järgi tuleb kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist

ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel.

Praegusel juhul on hageja vajadused lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17

lg 3 järgi 60 euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa jätta lapsetoetusega arvestamata

seetõttu, et väidetavalt otsustasid vanemad, et lapsetoetust hakatakse koguma lapse kontole

tema tuleviku tarbeks. Hageja seaduslik esindaja on möönnud, et ei ole suutnud sellest

kokkuleppest alati kinni pidada (I kd, tl 93–94).

59. Arvestades, et hageja vajadused on igakuiselt 60 euro ulatuses kaetud riikliku

lapsetoetusega, on seega tõendatud hageja igakuiste vajaduste, mida peavad katma vanemad,

suurus 656,98 eurot (716,98-60). Seega peab kumbki vanem kandma igakuiselt hageja kulusid

328,49 eurot. Kuivõrd hageja nõue oli esitatud varem kehtinud miinimummääras, s.t hageja

esitas nõude eeldusel, et sel ajal oli elatise miinimummäär 292 eurot kuus, siis nimetatud

summast suuremat elatist kohus välja mõista ei saa. Kuna tõendatud on kehtiva seaduse järgi

elatise määramise aluseks olevast miinimumist suuremad hageja vajadused ja maakohus

tuvastas, et isa on võimeline tasuma 292 eurot kuus, siis kuulub hagejale välja mõistmisele

2-20-15843

elatis kindlas summas 292 eurot ka pärast 01.01.2022. Tuvastatud kulutused vastavad lapse

tavalisele elulaadile, mille vanemad nii kooselu ajal kui ema peale vanemate kooselu lõppemist

on lapsele taganud. Lapse tavalise elulaadi määravad vanemate kasutuses olevad rahalised

vahendid.

60. Elatise väljamõistmise osas alates 01.01.2022 tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

61. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuse taotluses maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse

osas, kuid sisulisi põhjendusi selles osas ei esitanud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja viitas

menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-le 1 ja § 164 lg-le 1. Ringkonnakohus märgib, et

maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 164 lg 1 järgi ei saanud seda sätet kohaldada

elatise vaidlustes, kuid see ei viinud ebaõige menetluskulude jaotuseni, kuna hagi rahuldati

osaliselt, mistõttu oli põhjendatud jätta kulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Alates

01.01.2022 kehtiva TsMS redaktsiooni põhjal kannab TsMS § 164 lg 1 järgi alaealise lapse

ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

62. Eeltoodut kokkuvõttes jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

63. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse

ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

64. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)