2-18-9162/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-9162

Kohtuasi

X hagi Y vastu 2500 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2701 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Signe Paap

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 6. novembri 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-18-9162

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 14. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, ning 27. septembril

hagi täpsustused, milles palus:

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja 2500 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1 euro

1 sent põhivõlalt 11. juunist 2018 kuni 13. juunini 2018;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuv viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest

kuni kohase tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras;

-

menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista need välja koos viivisega VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt otsustasid hageja ja kostja alustada 2017. aastal

ühiselt äritegevust ning asutada kaks äriühingut D OÜ ja T OÜ. Äriühingud asutati kahe

osanikuga, kellest kummalegi kuulus 50% osakapitalist. Hageja tegi äriühingute asutamisel

sissemakse kogu osakapitali ulatuses, tasudes kokku 5000 eurot. Kostja ei ole hagejale hageja

poolt kostja eest tasutud sissemakse summat hüvitanud.

1.2. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Hageja

on ka teisi sõpru „rumalateks ahvideks“ (stupid monkey) nimetanud, kuna hagejal on selline

huumor. Hageja ei ole rassist. Hageja hinnangul on tasaarvestusavalduse näol tegemist hageja

survestamisega.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel leppisid

pooled äriühingute asutamisel kokku, et mõlema äriühingu kostja poolne osakapitali sissemakse

on hageja panus poolte ühisesse ettevõtmisesse. Kostja panustas äriideega, planeerimise ja

oskusteabega (know-how). Hageja pidi osakapitali sissemakse tegema selliselt, et kostja ei

pidanud seda hüvitama. 24. augustil 2018 esitas kostja tasaarvestusavalduse. Tasaarvestust

põhjendas kostja sellega, et hageja nimetas teda kostjale saadetud e-kirjas ahviks (Are you

Fucking idiot you monkey?). Tegemist on jõhkra rassistliku rünnakuga. Kostja on

mustanahaline. Kostja nahavärviga inimeste nimetamist sõnaga „ahv“ on üle maailma peetud

rassistlikuks. Sellise solvanguga on hageja rikkunud kostja isikuõigusi, tekitades kostjale

hingelist valu ja kannatusi. Kostjale sellega tekitatud kahju suurus on 3500 eurot, mille kostja

palub hageja nõudega tasaarvestada. Kostja esitas tasaarvestusavalduse hagejale 12. augustil

2020.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 6. novembri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 2500 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni kohutuste täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda

ja määras, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse

jõustumist.

2-18-9162

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb nõue kvalifitseerida VÕS § 1018 lg 1 alusel.

Hageja tegutses osakapitali sissemakset tehes käsundita asjaajajana. Pooled ei vaidle selle üle,

et hageja tegi kostja eest osakapitali sissemakse 2500 eurot. Kostja ja hageja vande all antud

ütlustega ei leidnud tõendamist, et hageja võttis kohustuse tasuda kokkuleppe alusel kostja eest

osa nimiväärtusele vastavad sissemaksed. Hageja selgitas vande all, et ta ei ole kunagi öelnud,

et ei soovi tehtud sissemakse summat tagasi. Seega täitis hageja kohustuse ilma, et ta oleks

olnud seaduse või lepingu alusel selleks kohustatud. Kokkuvõttes on tuvastatud, et hageja

tegutses kostja asja ajades kostja soodustamise tahtega, st hageja tegutses kostja kasuks. Hageja

teadis, et sissemakset tasudes ajab ta kostja asja. Samuti tegutses hageja sissemakset tasudes

enda huvides, kuna soovis ettevõtet asutada. Kostja selgitas vande all antud ütlustega, et

ettevõtete asutamisel oli hageja investoriks. Kostja eest asjaajamine vastas kostja huvidele ning

tema eeldatavale ja tegelikule tahtele.

3.2. VÕS § 1023 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja

asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles

käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud

käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis

ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Vaidlust ei ole, et hageja tasus

kostja eest osakapitali sissemakse 2500 eurot. Sissemakse tasumine oli vajalik äritegevuse

alustamiseks. Samuti leidis tõendamist, et hageja ei avaldanud kostjale, et ei soovi kostjalt 2500

euro hüvitamist. Seega on käsundita asjaajamise eeldused täidetud ning hageja nõue tuleb

rahuldada. Kuna põhinõue rahuldatakse, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue alates selle

sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 11. juunist 2018.

3.3. Kostja tasaarvestusavalduse osas leidis maakohus, et selle õiguslikuks aluseks saab olla

VÕS § 1043. Kostja väidetest lähtudes võiks hageja käitumise õigusvastasuse hindamisel

kohaldada ka VÕS § 1045 lg 1 p-i 4 ja §-i 1046. Maakohus hindas VÕS §-i 1046 kohaldamiseks,

kas hageja poolt kostjale saadetud e-kirjas avaldatud hinnang Are you Fucking idiot you

monkey? on ebakohane väärtushinnang. Selleks, et tuvastada, kas hageja kohta avaldatud

väärtushinnang on ebakohane, tuleb hinnata, milliste asjaolude tõttu hageja sellist hinnangut

avaldas. Maakohtu hinnangul on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, kuid tegemist ei ole

jõhkra rassistliku rünnakuga kostja vastu. Hageja ütles eravestluses kostja kohta ahv (monkey)

ajendatuna kostja poolt kuriteoteate esitamisest hageja suhtes. Kriminaalmenetlus hageja suhtes

jäeti algatamata. Kuigi möönda tuleb seda, et hageja kasutas kostja suhtes ebakohast

väärtushinnangut, siis ei ole tegemist kostja au teotamisega. Hageja kasutas ebakohast

väärtushinnangut e-kirjas pooltevahelises eravestluses. Nimetatud kirja tervikuna vaadates ei

ole tegemist hagejapoolse rassistliku rünnakuga kostja vastu. Seega ei ole hageja end

väljendanud õigusvastaselt ning ei ole vajadust analüüsida mittevaralise kahjunõude hüvitamise

eeldusi.

3.4. Kokkuvõttes ei ole kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida saaks hageja nõudega

kostja vastu tasaarvestada.

3.5. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras, et need määratakse TsMS § 174

lg 4 kohaselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Alternatiivselt palub

kostja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2-18-9162

4.1. Kostja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, millistest asjaoludest tuleneb maakohtu

järeldus, et hageja tegutses kostja huvides ning tema eeldatava ja tegeliku tahte kohaselt.

Maakohus ei ole poolte ütlusi nende huvi ja tahte aspektist analüüsinud. Kostja vande all antud

ütlustega on tõendatud, et tal puudus huvi osaühingu asutamisel endale rahaliste kohustuste

võtmiseks. Hageja vande all antud ütlustest tuleneb, et hageja vastutuseks oli äriühingu

alustamisele kuluva kapitali kaasamine. Maakohus jättis need ütlused tähelepanuta.

Tagasinõudega sissemakse tegemine ei vasta kostja tegelikule ja eeldatavale tahtele. Tegelik

tahe eeldaks, et kostja on seda väljendanud tahteavaldusega. Eeldatava tahte kindlakstegemisel

tuleks leida vastus küsimusele, kas mõistlikult võttes oleks soodustatu nõustunud käsundita

asjaajamisega, kui ta oleks teadnud ja hinnanud käsundita asjaajamise kõiki asjaolusid.

Praeguses asjas tuvastatud asjaolusid ja tõendeid hinnates on selge, et kostja ei oleks nõustunud

hageja sissemaksega osakapitali, kuna kostja eesmärk äriühingutes tegutseda oli tervikuna

mitterahaline. Kuna osakapitali sissemakse ei ole seadusest tulenevalt kohustuslik, saab

osaühingu asutada ka sissemakset tegemata, mis on tavapärane praktika alustavate

mikroettevõtete puhul. Seega ei saanud kostjal olla objektiivset huvi selle vastu, et hageja tema

eest sellise rahalise kohustuse võtaks. Maakohus väitis otsuses, et osakapitali tasumine oli

vajalik äritegevuse alustamiseks. See maakohtu väide ei tugine mitte ühelegi tõendile ega

asjaolule ega vasta tõele. Äritegevust sai edukalt alustada ka ilma osakapitali sissemakseta.

4.2. Maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 1023 lõike 2, mille kohaselt kulutuste hüvitamist

ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles

käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

Maakohus on küll nimetanud hageja tegutsemist nii enda kui ka kostja kasuks, kuid see tuleneb

hageja ütlustest, st tema enda subjektiivsest arusaamast oma tegude kohta, mõistlik vajadus aga

on abstraktne. Maakohus ei ole hinnanud ega arvestanud mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7 lg

2).

4.3. Maakohus on tuvastanud, et hageja solvang kostja vastu oli ebakohane väärtushinnang,

mitte au teotamine. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei mahu ebakohane väärtushinnang au

teotamise mõistesse.

4.4. Kuriteo teate esitamine kostja poolt ei õigusta rassistlikku rünnet. Maakohus jättis hageja

rikkumise raskuse määratlemata. Maakohus jättis seejuures kostja seda teemat puudutava

selgitused, mille kostja esitas 3. septembri 2020. a menetlusdokumendis, arvestamata.

Maakohus on jätnud hageja ründe õiguslikult kvalifitseerimata, rikkudes sellega

väärtusotsustuse tegemisele ette nähtud kaalutlusreegleid.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

8. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Maakohus järeldas õigesti, et hagejal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue.

Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi

sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita

2-18-9162

asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 20.4, Riigikohtu

3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13).

9.1. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamist ei välista alates 1. jaanuarist 2011 jõustunud

äriseadustiku (ÄS ) § 1401 lg 1. ÄS § 1401 lg 1 sätestab, et kui osaühingu kavandatud osakapital

ei ole suurem kui 25 000 eurot, võib asutamislepinguga ette näha, et asutajad ei pea osaühingu

asutamisel osa eest tasuma. See aga ei tähenda, et osanikul ei oleks osaühingu ees sissemakse

ulatuses vastutust. ÄS § 1401 lg 2 järgi kuni osanik ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees

osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole

võimalik täita osaühingu vara arvel. Pärast sissemakse tasumist ei saa osanik nõuda osaühingult

sissemakse tagastamist ja tasumise eelse olukorra taastamist. See kehtib ka juhul, kui

sissemakse tasub osaniku eest kolmas isik vastavalt VÕS § 78 lg-le 1.

9.2. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise

isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse

tegu teha. Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku

asja, olemata selleks lepingu või seadus järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita

kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Hageja

tasus kostja eest kahe osaühingu sissemaksed ning sellega vabanes kostja ÄS § 1401 lg-s 2

sätestatud vastutusest sissemaksete ulatuses.

9.3. Kostja tõi esile, et tal puudus huvi osaühingu asutamisel endale rahaliste kohustuste

võtmiseks. Samas kinnitas kostja vande all, et ta ei ole sõlminud kirjalikku või kirjalikult

taasesitatavas vormis kokkulepet, et tema kohustuse tasuda osaühingu sissemakse tasuks tema

eest hageja. Kostjal võis olla soov saada osa omanikuks võimalikult väikeste kulutuste ja

kohustustega ning viisil, et tema eest tasub sissemakse hageja, kuid poolte vande all antud

ütlustest ega muudest tõenditest ei saa järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et kostja kohustuse

täidab hageja. Alates hetkest, mil kostja asutas osaühingud, tekkis tal ÄS § 1401 lg 2 sätestatud

vastutus ja seetõttu oli hageja sooritus tehtud kostja kasuks VÕS § 1018 lg 1 mõttes.

9.4. Maakohus ei ole tähelepanuta jätnud ka hageja vande all ütlusi ega hinnanud neid otsuse

tegemisel valesti. Hageja avaldas 13. oktoobri 2020. a kohtuistungil, et tema pidi „panema raha

kogu ettevõttesse, ostma kõik fritüürid, kõik mida iganes selle äri alustamiseks vajalik oli“ (dtl

224). Sellest ei saa kolleegiumi hinnangul teha aga järeldust, et pooled leppisid kokku, et hageja

tasub kostja eest osaühingu osa sissemakse ilma vastusooritust saamata.

10. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata.

Maakohus hindas kostja kahjunõuet õigesti VÕS § 1046 lg 1 au teotamise koosseisu järgi.

Väljakujunenud seisukoha kohaselt saab au teotada kahel viisil: faktiväite (andmete) või

väärtushinnangu e väärtusotsuse (arvamuse) avaldamisega. Faktiväidete või väärtushinnangute

avaldamise all mõeldakse nende kolmandatele isikutele teatavakstegemist (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 25). Seega on kohtupraktika kohaselt VÕS § 1046 lg 1 au

teotamisest tuleneva kahjunõude eelduseks andmete või arvamuse avaldamine kolmandale

isikule.

10.1. Praegusel juhul tugineb kostja sellele, et hageja avaldas au teotavad andmed 6. augusti

2020 e-kirjas kostjale. Kolleegium leiab, et 6. augusti 2020 e-kirjas kostjale ei saanud hageja

kostja au teotada VÕS § 1046 lg 1 tähenduses, sest e-kiri ei olnud suunatud kolmandatele

isikutele, vaid üksnes kostjale. VÕS § 1046 lg-t 1 ei saa kohaldada kahe isiku omavahelises

suhtluses, kui kirja saatja ei ole selle sisu avaldanud kolmandatele isikutele. Seega ei saanud 6.

augusti 2020 e-kirja saatmisega tekkida kostjale tema väidetud kahju.

2-18-9162

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et

maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg

4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt