2-21-114983/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-114983

Kohtuasi

X hagi AnnaBella kinnisvara OÜ vastu 1000 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Roman Antonov

Kostja AnnaBella kinnisvara OÜ (registrikood 14798757),

seaduslik esindaja RJ

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 8. märtsi 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. AnnaBella kinnisvara OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-114983

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 21. mail 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

AnnaBella kinnisvara OÜ-lt (kostja, maakler) 1001 euro 98 sendi saamiseks. Kostja esitas

maksekäsule vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 11. juuni 2021. a määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28. juunil 2021 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 10 eurot 34 senti ning

alates 29. juunist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II

lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda hüvitiselt

seadusjärgses määras viivis.

2.1. Hagiavalduse kohaselt leidis hageja 2021. a märtsis city24 kinnisvaraportaalist endale

sobiva korteri. Hageja võttis ühendust korteri omaniku esindajaga (kostjaga), pooled pidasid

korteriga seoses läbirääkimisi, mille lõpus otsustas hageja, et korter sobib talle. Kostja saatis

26. märtsil 2021 hagejale lepingu, notariaalse müügilepingu projekti ning esitas arve 1000 eurot

tasumiseks. Arve kohaselt oli tegemist käsirahaga kinnisvara ostmise eest. Lepingu p-d 3.1,

3.1.1, 3.2, 3.3 ja 4.1.1 ning notariaalse müügilepingu projekti p 2.1 viitavad sellele, et tegemist

oli kinnisvara ostmisele suunatud kokkuleppega. Hageja kandis 26. märtsil 2021 oma

ostukavatsuse kinnituseks kostjale üle 1000 eurot. 29. märtsil 2021 esitas hageja kostjale

pretensiooni, et korteri pindala ei vasta tegelikkusele, ning nõudis raha tagasi. Kostja vastas, et

kuulutuses märgitud korteri üldpindala on õige, ning keeldus raha tagastamast. Kuigi korteri

üldpind ei vastanud väljakuulutatule, oli ka müügilepingu eelleping vormivea tõttu tühine.

Hageja juhtis sellele kostja tähelepanu ja nõudis raha tagastamist hiljemalt 12. mail 2021, kuid

kostja ei ole sellest hoolimata raha tagastanud.

2.2. Müügilepingu eelleping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 1 järgi

olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning on vormivea tõttu tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Kuna hageja kandis kostjale raha üle vormivea tõttu

tühise lepingu alusel, peab kostja tühise lepingu alusel saadu hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel

tagastama.

2.3. Arvestades seda, et hageja nõudis kostjalt raha tagastamist hiljemalt 12. mail 2021, kuid

kostja ei ole raha tagastanud, peab kostja tasuma alates 13. maist 2021 hagejale ka VÕS § 113

lg 1 kohaselt viivist.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel suuline maaklerileping ja selle tagamiseks

käsirahaleping, mille kohaselt pidi käsirahana tasutud 1000 eurot jääma kostjale, kui hageja

keeldub tehingust. Käsirahalepingule ei näe seadus ette kohustuslikku vorminõuet.

Hageja pöördus 18. märtsil 2021 kostja poole maakleriteenuse saamiseks, et osta Tallinnas

XXX asuv korteriomand. Pooled sõlmisid suulise maaklerilepingu, mille järgi kohustus hageja

ostma objekti ja maksma müüjale ostusumma ning maaklerile vahendustasu 1000 eurot.

Maakler kohustus võtma objekti müügist maha, mitte pakkuma seda teistele klientidele,

2-21-114983

informeerima ja konsulteerima klienti ning valmistama ette notariaalselt tõestatava lepingu.

Kokkuleppe kindlustamiseks ja oma kavatsuste kinnitamiseks tasus hageja kostjale käsiraha.

Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida kirjalik kohustuste täitmise ja käsirahaleping, kuid

hageja keeldus seda kirjalikult sõlmimast. Hageja oli teadlik sellest, et tehingust keeldumise

korral jääb lepingu p 5.5 järgi käsiraha maakleritasuna kostjale. Lepingu eesmärgiks oli tagada

maaklerile käsiraha arvel tasu saamine juhul, kui töö on tehtud, kuid klient keeldub tehingust.

Kostja esindas hageja kui ostja huve ja ei saanud olla samal ajal tehingus vastaspool.

Maakler täitis vastavalt kokkuleppele oma kohustused, sh käis hagejaga kaks korda korterit üle

vaatamas, märkis korteri broneerituks ja ütles ära teistele potentsiaalsetele ostjatele, pidas

omanikuga läbirääkimisi, leppis notariga kokku müügilepingu notariaalselt tõestamise aja ning

kooskõlastas tehingu tingimused. Pärast ettevalmistavate toimingute tegemist keeldus hageja

tehingut tegemast.

3.2. Pooled ei ole sõlminud korteriomandi müügi eellepingut. Eellepingu saab sõlmida üksnes

omanik, kuid kostja ei olnud müüdava korteriomandi omanik. Korteriomandi omanik ei ole

andnud kostjale volitust sõlmida enda nimel ostjatega lepinguid.

Asjaolul, et hageja nõudel märgiti notariaalse lepingu projekti p 2.2, et maakleritasu arvatakse

ostuhinna hulka, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust, sest seda lepingut ei ole sõlmitud ning

pooled ei ole seda lepingupunkti arutanud.

Kostja ei ole võtnud lepingut sõlmides kohustust anda korteriomand tulevikus hagejale üle ning

seda ei ole läbi räägitud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 18. veebruari 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning määras, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid suulise lepingu 1000 euro üleandmiseks;

-

kostja esitas 26. märtsil 2021 hagejale arve nr 65P summaga 1000 eurot, arvele märgitu

kohaselt oli tegemist käsirahaga XXX kinnisvara ostmise eest;

-

hageja tasus 26. märtsil 2021 kostjale 1000 eurot selgitusega „Käsiraha XXX kinnisvara

ostmise eest. Broneering“;

-

notariaalse lepingu projekti kohaselt oli korteriomandi hind 55 000 eurot;

-

hageja esitas 29. märtsil 2021 kostjale pretensiooni selle kohta, korteri pindala ei vasta

tegelikkusele, ja nõudis 1000 euro tagastamist;

-

kostja ei nõustunud raha tagastamisega.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 463 lg 7 järgi seotud menetlusosaliste õiguslike väidetega. Kuna pooled vaidlevad

omavahelise õigussuhte kvalifikatsiooni üle, tuleb kohtul VÕS § 29 järgi tõlgendada, millise

lepingu pooled sõlmisid.

4.2.1. Hageja ei toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust järeldada,

et pooled sõlmisid kinnisasja müügi eellepingu, mis tuleb AÕS § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 1

järgi sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.

2-21-114983

Kuigi kostja leidis, et tegemist ei saanud olla eellepinguga, sest kostja polnud kinnisasja

omanik, ei mõjuta VÕS § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli

selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada

lepingu esemeks olevat asja või õigust. Riigikohus on leidnud, et kinnisasja müügi eellepinguga

võib tegemist olla ka juhul, kui lepingu poolteks on ostja ja tehingu vahendaja (RKTKo 2-16-

8456, p 13).

Müügi eellepinguga võetakse kohustus sõlmida müügileping, müügilepinguga võtab müüja

kohustuse asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ehk teha käsutustehing

(sõlmida asjaõigusleping). Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendanud, et hageja

võttis suuliselt sõlmitud lepinguga kohustuse sõlmida müügileping. Lepingu projekt ei tõenda

eellepingu sõlmimist. Eellepingust peab selguma, millistel tingimustel on pooled endale

põhilepingu kohustuse võtnud. Lepingu projektist ei nähtu ostuhinda ega muid olulisi tingimusi,

millistel võtsid pooled endale põhilepingu sõlmimise ja mh võõrandamise kohustuse. Lepingu

projektist nähtuvalt väljendab ostja oma põhimõttelist nõusolekut kinnisasja ostmiseks.

Eellepingu sisuks on kohustus sõlmida põhileping. Hageja ei ole tõendanud, et hageja kohustus

sõlmima põhilepingu.

4.2.2. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et pooled sõlmisid

maaklerilepingu VÕS § 658 lg 1 tähenduses. Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks

käsundiandja ja kolmanda isiku kokku viimist, samuti lepingu sõlmimiseks vajalike

ettevalmistuste tegemist. Hagist nähtuvalt leidis hageja endale sobiva korteri city24.ee

kinnisvaraportaalist. Seega saab hagejat pidada maaklerilepingu puhul kolmandaks isikuks,

mitte maaklerile käsundiandjaks.

4.2.3. Asjas esile toodud asjaolude kohaselt vastab poolte kokkulepe broneerimislepingu

tingimustele.

Broneerimislepingut kui lepinguliiki ei ole võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina

reguleeritud. Samas on sellise kokkuleppe sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kohtupraktikas

on

kinnisasja

müügilepingu

eellepingust

eristatud

broneerimislepingut.

Kinnisasja

broneerimislepingu sisuks on müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks

kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest (RKTKo

3-2-1-70-07, p 14). Broneerimislepingule on omaseks, et ostjale ostmise kohustust ja müüjale

müümise kohustust broneerimiselepingust ei teki (RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 16).

Broneerimislepingule seaduses sätestatud kohustuslikku vormi ei tule.

Kostja märkis, et poolte kokkulepe oli, et hageja maksab käsiraha ja kostja kohustub võtma

objekti müügist maha, mitte pakkuma seda teistele ostjatele ning valmistama ette tehingu. Seega

oli lepingu sõlmimise eesmärk saada kostjalt kinnitust, et ta ei müü kinnisasja edasi.

Riigikohus on märkinud, et poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu

suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on

lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et

tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga

olema notariaalselt tõestatud (vt RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 16).

Kuna hageja maksis kostjale 1000 eurot, kuid korteriomandi hind oli lepingu projekti järgi

55 000 eurot, kinnitab tasutud summa samuti broneerimislepingu sõlmimist, sest tegemist on

mõistliku summaga broneerimise eest. Hageja tahe oli kinnisasi broneerida, kuna hageja märkis

2-21-114983

ka maksekorraldusele, et tegemist on broneeringuga. Leping ei olnud suunatud hageja poolt

asja omandamisele. Vastasel juhul oleksid pooled kokku leppinud suurema summa.

4.3. Arvestades seda, et pooled sõlmisid broneerimislepingu, võiks hagejal olla õigus nõuda

lepingu alusel makstud raha VÕS § 189 lg 1 järgi tagasi juhul, kui kostja oleks lepingut oluliselt

rikkunud ja hageja oleks seetõttu lepingust taganenud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et

kostja oleks broneerimislepingut rikkunud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda 1000 euro

tagastamist. Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt ka viivist.

4.4. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis koos

kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei ole

tõendanud kinnisasja müügi eellepingu sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid.

5.2. Maakohus jättis seda järeldades hageja esitatud tõendid ja selgitused kohaselt hindamata

ega selgitanud, miks ei ole hageja tõenditel asjas tähtsust, kuigi need kinnitasid, et poolte vahel

oli sõlmitud kinnisasja müügi eelleping.

5.3. Maakohus jättis vääralt arvestamata, et ka kostja ise kinnitas, et hageja kohustus objekti

ostma, samuti asjaolu, et pooled jõudsid notariaalse müügilepingu projektini.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405

lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1000 eurot, millele lisandus hagi esitamise

aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja sellele järgneva aasta eest arvestatav viivis TsMS § 133

tähenduses kokku 90 eurot 52 senti. Seega ei ületa hageja põhinõue 3500 eurot ega põhinõue

koos viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

2-21-114983

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

9. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.

10. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

10.1. Pooled vaidlevad asjas sisuliselt selle üle, millise kohustuse täitmiseks tasus kostja

hagejale 2021. a märtsis 1000 eurot ning kas kostja peab selle hagejale tagastama ning

tagastamisega viivitamise tõttu tasuma sellelt viivist.

Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates

põhjendatult seisukohale, et poolte kokkulepe, mille alusel hageja tasus kostjale 1000 eurot,

vastas broneerimislepingu tingimustele. Seda, et hageja käsitas raha maksmise aluseks olevat

kokkulepet lepingu sõlmimise ja raha maksmise ajal broneerimislepinguna, kinnitab hageja

poolt maksekorraldusele märgitud selgitus „Broneering“ (dtl 26). Samuti ei ole hageja

vaidlustanud asjaolu, et kokkuleppe alusel kohustus kostja võtma korteriomandi

müügikuulutuse maha ning mitte pakkuma seda kolmandatele isikutele müüa, kuna hageja

soovis seda osta. Seega sisaldas poolte kokkulepe kindlasti korteriomandi broneerimise

kokkulepet ja selle eest tasu maksmist.

10.2. Iseenesest ei ole välistatud, et lisaks korteriomandi broneerimise kokkleppele võinuks

pooled sõlmida ka korteriomandi müügi eellepingu ja tagada seda käsiraha maksmisega.

Selleks on iseenesest ka kostja hagejale soovi avaldanud, kui edastas kostjale lepinguprojekti,

mis oli pealkirjastatud „Kohustuste täitmiseleping ning käsirahaleping № ______“ (dtl 57–58)

ning mille p-s 3 sisaldus mh ettepanek leppida kokku müügilepingu olulisemates tingimustes.

Paraku on lepinguprojekt poolik ning p-s 3 sisalduvate tingimuste juures lüngad poolte

väidetavalt kokkulepitud andmetega täitmata. Samuti ei ole pooled lepinguprojekti

allkirjastanud. Seetõttu ei saa kohus lepinguprojekti alusel järeldada, et pooled saavutasid

lepinguprojekti tingimustes kokkuleppe ning sõlmisid müügi eellepingu ja tagasid sellest

tulenevaid kohustusi käsirahaga.

Korteriomandi müügi eellepingu sõlmimist ei saa järeldada ka asjaolust, et kostja märkis

hagejale edastatud arvele „Käsiraha XXX kinnisvara ostmise eest“. Arvestades seda, et kostja

saatis hagejale ülalnimetatud lepinguprojekti, millega kavandati müügi eellepingu sõlmimist ja

selle tagamiseks käsiraha tasumist, on mõistetav, et hageja samal ajal edastatud arvele oli

samuti märgitud viide käsirahale. Samuti on arve tõttu mõistetav, et ka hageja märkis

maksekorraldusele sama selgituse, mis kajastus kostja esitatud arvel, täiendades seda samas

sõnaga „Broneering“. Kuna aga hageja ja kostja ei täiendanud ega allkirjastanud ülalnimetatud

lepinguprojekti ning kohtule ei ole esitatud muid asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks kohus

veenduda, et pooled saavutasid kokkuleppe müügi eellepingu tingimustes, ei ole tähtsust sellel,

et pooled kajastasid lepinguprojektist tulenevalt arvel ja maksekorraldusel ekslikku tähistust,

mis viitas sõlmimata kokkuleppele.

2-21-114983

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see, et kostja on menetluses justkui kinnitanud,

et hageja kohustus objekti ostma ja pooled nõustusid lepinguprojekti tüüptingimustega. Kostja

väited on olnud kohtumenetluses vastuolulised, mistõttu ei saa neid pidada kostja omaksvõtuks

TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Seetõttu ei saaks kohus ka kostja omaksvõtule tuginedes tuvastada

poolte vahel korteriomandi müügi eellepingu tingimustes kokkuleppe saavutamist.

Lepinguprojektis sisalduvate tüüptingimustena ei saa aga käsitada neid tingimusi, mille sisu on

lepinguprojektis poolik.

Ka asjaolu, et korteriomandi müügiks oli notar valmistanud ette korteriomandi müügi- ja

asjaõiguslepingu (dtl 59–67), ei anna alust järeldada, et hageja ja kostja olid sõlminud enne seda

korteriomandi müügi eellepingu. Notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingule ei pea

tingimata eelnema eellepingu sõlmimine. Ka sellest, et lepinguprojekti p 2.1 järgi pidi müüja

lugema maaklerile tasutud 1000 eurot tasutuks (müügihinnana) endale, ei saa järeldada

maakleri ja ostja vahel eellepingu sõlmimist. Kostja väitel lisati see lepingupunkt projekti

hageja soovil ning hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Lisaks on praktikas tavapärane, et nii

eellepingu kui ka broneerimislepingu alusel tasutud summad loetakse müügihinna hulka.

10.3. Ülaltoodut arvestades saab asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel järeldada, et hageja

tasus kostjale 1000 eurot korteriomandi broneerimise eest, sest hageja ei ole suutnud

kohtumenetluses tõendada, et pooltel oli korteriomandi müügi eelleping ning et ta tasus kostjale

1000 eurot müügihinna osana. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud

selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks

tuua endaga kaasa vale otsuse. Iseenesest on õige hageja etteheide maakohtule, et maakohus ei

ole otsuses hinnanud kõiki hageja esitatud tõendeid ja võtnud seisukohta kõigi hageja väidete

kohta, kuid see ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust vääraks. Seetõttu jätab kolleegium

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

12. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik