2-20-16105/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16105

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Risto Sepa 2. oktoobri 2020. a

otsuse peale täiteasjades nr 027/2018/159 ja nr

027/2018/162

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. veebruari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Anto Variku

Puudutatud isik kohtutäitur Risto Sepp

Puudutatud

isik

Hüpoteeklaen

AS

(registrikood

11663703), lepinguline esindaja Elmer Aros

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 12. veebruari 2021. a määrus osas, millega maakohus

jättis X kaebuse kohtutäitur Risto Sepa 2. oktoobri 2020. a otsuse peale

rahuldamata. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Risto

Sepa 2. oktoobri 2020. a otsus ning kohustada teda X 7. septembri 2020. a kaebust

kohtutäituri põhitasu puudutavas osas määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi

vaatama.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-20-16105

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebus ning menetlusosaliste seisukohad

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 3. novembril 2020 Harju Maakohtule kaebuse (täpsustatud 26.

novembril 2020), milles palus tühistada kohtutäitur Risto Sepa (puudutatud isik I, kohtutäitur)

27. augusti 2020. a tasu väljamõistmise otsused ja 2. oktoobri 2020. a otsuse avaldaja 7.

septembri 2020. a kaebuse kohta ning kohustada kohtutäiturit vaatama avaldaja 7. septembri

2020. a kaebust uuesti läbi.

1.1. Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur 1. veebruaril 2018 Hüpoteeklaen AS-i (sissenõudja)

26. jaanuari 2018. a avalduse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjades nr 027/2018/159

ja nr 027/2018/162 (täitemenetlused). Täitedokumendiks olid 18. detsembri 2015. a ja

11. augusti 2016. a hüpoteekide seadmise lepingud, mis nägid ette avaldaja kohustuse alluda

kohesele sundtäitmisele hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks.

Hüpoteekidega koormatud kinnisasjad müüdi 18. augustil 2020 kohtutäituri kontrolli all

hinnaga 653 833 eurot 35 senti ning saadud rahaga rahuldati kõik hüpoteekidega tagatud

nõuded. 24. augustil 2020 palus avaldaja kohtutäituril teada anda, millal täitur edastab

avaldajale kohtutäituri tasu väljamõistmise ja täitemenetluste lõpetamise otsused. Kohtutäitur

vastas 26. augustil 2020, et edastas avaldajale kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused

täitemenetluste algatamisel. Avaldaja palus kohtutäituril need talle edastada, kuna ta ei

mäletanud nende saamist. Kohtutäitur koostas 27. augustil 2020 seoses nõuete rahuldamisega

täitemenetluste lõpetamise otsused. Samal päeval koostas kohtutäitur tasuotsused (kuigi

tasuotsustel on nende kuupäevana märgitud 30. jaanuar 2018. a), millega mõistis avaldajalt

välja kohtutäituri põhitasu 23 103 eurot 25 senti, millele lisandub käibemaks 4620 eurot

65 senti, ning edastas need 28. augustil 2020 avaldajale.

Avaldaja esitas 7. septembril 2020 kohtutäiturile kaebuse, milles palus kohtutäituri tasuotsused

tühistada ning viia põhitasu vastavusse seaduse ja Riigikohtu praktikaga. Kohtutäitur jättis

2. oktoobri 2020. a otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevase kaebetähtaja ületamise tõttu. Kohtutäitur leidis, et

avaldaja oleks pidanud vaidlustama kohtutäituri 30. jaanuari 2018. a tasu väljamõistmise

otsuseid, mille kohtutäitur koostas täitemenetluse algatamisel ja mille avaldaja sai kätte

1. veebruaril 2018, ning oleks seega pidanud kaebuse esitama hiljemalt 12. veebruaril 2018.

Lisaks rõhutas kohtutäitur, et lähtus 30. jaanuari 2018. a tasuotsustes nende koostamise ajal

kehtinud põhitasu määradest.

1.2. Kaebuse väidete kohaselt on väär ja tõendamata kohtutäituri väide, et ta koostas

tasuotsused 30. jaanuaril 2018 ning toimetas need avaldajale kätte 1. veebruaril 2018.

Kohtutäituri 28. augustil 2020 edastatud PDF-vormingus tasuotsused on nende atribuutide järgi

koostatud 27. augustil 2020 ning samal päeval ka digitaalselt allkirjastatud. Kohtutäituri

täitmisteate kättetoimetamise aktides on küll ühe kättetoimetatava dokumendina märgitud ka

kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus, kuid neis ei kajastu tasuotsuste koostamise aeg ega sisu

ning avaldajal ei ole meeles, et kohtutäitur oleks need talle koos täitmisteadetega üle andnud.

2-20-16105

1.3. Kohtutäituri põhitasu arvestamisel tuleb lähtuda kohtupraktikast ja 10. juunil 2018 kehtima

hakanud kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg-st 21, mille järgi on kohtutäituri põhitasu määr

5000 eurot, kui hüpoteegiga tagatud nõude summa on suurem kui 150 000 eurot. Tasuotsused

on koostatud 27. augustil 2020 olenemata sellest, et nende koostamise kuupäevana on märgitud

30. jaanuar 2018. a. Kohtutäituri põhitasu muutub sissenõutavaks üksnes nõuetekohase

põhitasu otsuse tegemise ja võlgnikule edastamisega, mh peab kohtutäitur selle KTS § 31 lg 3

järgi allkirjastama. Kohtutäitur koostas nõuetekohased tasuotsused 27. augustil 2020 ja edastas

need avaldajale 28. augustil 2020, mistõttu muutus kohtutäituri põhitasu alles siis

sissenõutavaks ja lähtuda tuli ka sel ajal kehtinud tasumääradest. Kohtutäituri 25. jaanuari

2021. a seisukoht tuleb jätta tähelepanuta, sest see on esitatud hilinenult.

1.4. Kuivõrd hagita menetluse normid näevad kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

lahendamisel ette kõikide täitemenetluse osaliste kaasamise, märkis avaldaja kaebuses

menetlusosalisena ka sissenõudja. Samas ei puuduta kohtutäituri tasuotsuste vaidlustamine

sissenõudjat ning ta ei saa esitada seisukohti kohtutäituri eest. Sissenõudja väide, et avaldaja

kinnitas 18. augusti 2020. a notariaalses müügilepingus, et aktsepteerib kohtutäituri põhitasu

määramist ja suurust, ei vasta tõele. Kohtutäituril ei ole ka võimalik tasu kokkuleppeid sõlmida.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes oma 2. oktoobri

2020. a otsuse põhjenduste juurde.

Kohtutäitur koostas 30. jaanuaril 2018 oma infosüsteemis mh elektroonilised täitmisteated ja

tasuotsused ning printis need välja. Ta toimetas need 1. veebruaril 2018 avaldajale isiklikult

allkirja vastu kätte, mille kohta on koostatud ka täitmisteate kättetoimetamise aktid. Avaldaja

ei vaidlustanud tasuotsuseid TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kohtutäitur koostas

tasuotsused 30. jaanuaril 2018 Wordi-failina, kuid salvestas need 27. augustil 2020

informatiivse taasteavituse eesmärgil PDF-failina ja allkirjastas need samal päeval, et kinnitada

30. jaanuaril 2018 koostatud tasuotsuste autentsust ja usaldusväärsust.

Kohtutäitur tegi 30. jaanuaril 2018 õiguspärased tasuotsused, juhindudes kehtivatest seadustest.

Põhitasu lõplik suurus sõltub mh sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline

nõue täita. Kuna kohtutäituri tegevuse tulemusena õnnestus täitemenetlustes rahaline nõue täies

ulatuses täita, ei pidanud kohtutäitur uut põhitasu otsust tegema. Seadusandja ei kehtestanud

uusi põhitasu määrasid tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes tehti kohtutäituri tasuotsus pärast

Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamist tsiviilasjas nr 2-15-17249. Lisaks muutub rahalise

nõude täitmisel põhitasu KTS § 32 lg 2 järgi sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega

võlgnikule.

3. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtutäitur toimetas avaldajale mh täitmisteated ja tasuotsused isiklikult allkirja vastu kätte

1. veebruaril 2018. Sellega muutus kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks ning hakkas kulgema

ka kaebuse esitamise tähtaeg. Avaldaja ei vaidlustanud tasuotsuseid tähtaegselt. Lisaks ei

kehtestanud seadusandja uusi põhitasu määrasid tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes tehti

kohtutäituri tasuotsus pärast Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamist tsiviilasjas nr 2-15-17249.

Avaldaja on jätnud märkimata, et kinnistute müügist laekunud summast tasuti avaldaja

nõusolekul ka täitemenetlusega seotud kulud, sh kohtutäituri tasud. Avaldaja kinnitas kinnistute

müügilepingu allkirjastamisega, et aktsepteerib kohtutäituri põhitasu määramist ja suurust ning

andis nõusoleku selle tasumiseks ostjalt laekunud rahaliste vahendite arvelt.

2-20-16105

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 12. veebruari 2021. a määrusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis kohtutäitur avaldaja 7. septembri 2020. a

kaebuse õigesti rahuldamata ning kohtule esitatud kaebus tuleb seetõttu samuti rahuldamata

jätta.

Kohtutäitur esitas küll 25. jaanuari 2021 seisukoha hilinenult, kuid seda ei saa tähelepanuta

jätta, kuivõrd kohus peab hagita menetluses kontrollima avalduse seaduslikkust ja tõendatust

omal algatusel ning koguma selleks vajaduse korral ise tõendeid.

Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas kohtutäitur koostas tasuotsused 30. jaanuaril

2018 või 27. augustil 2020, ning millised tasumäärad kehtisid tasuotsuste tegemise ajal.

KTS § 32 lg-d 2 ja 4 näevad ette, kohtutäitur koostab põhitasu otsuse koos täitmisteatega ning

märgib põhitasu suuruse ka täitmisteatesse. Kohtutäituri täitmisteate kättetoimetamise aktidest

nähtub, et kohtutäitur toimetas täitemenetluste algatamisega seonduvad dokumendid,

sh tasuotsused, 1. veebruaril 2018 avaldajale isiklikult allkirja vastu kätte. Kohtul ei ole alust

arvata, et kohtutäitur koostas 30. jaanuari 2018. a kuupäevaga tasuotsused tagantjärele

27. augustil 2020. Avaldaja on selgitanud, et tal ei olnud enam ülevaadet talle edastatud

dokumentidest ja nende sisust, kuna sama kohtutäitur oli tema suhtes sama nõude täitmiseks

algatanud veel täitemenetlusi. See ei sea aga avaldajale tasuotsuste kättetoimetamist kahtluse

alla. Ei ole ka eluliselt usutav, et kohtutäitur jättis täitemenetluste algatamisel tasuotsused

koostamata. Kohtutäitur on selgitanud tasuotsuste 27. augustil 2020 PDF-vormingusse

salvestamist ja allkirjastamist. Uute põhitasu otsuste koostamiseks ei olnud vajadust.

4.2. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega kaebus rahuldada.

Määruskaebuse väidete kohaselt jääb avaldaja oma varem esitatud seisukohtade juurde.

Kohtutäitur ei ole tõendanud, et ta toimetas avaldajale tasuotsused kätte enne 28. augustit 2020.

Isegi kui kohtutäitur toimetas avaldajale 1. veebruaril 2018 kätte ka tasuotsused, ei olnud need

nõuetekohaselt vormistatud, kuivõrd need ei olnud allkirjastatud. Lisaks oleks kohtutäitur

pidanud võtma iga 1. veebruaril 2018 üleantud dokumendi kättetoimetamise kohta eraldi

kinnituse. Jääb arusaamatuks, miks koostas kohtutäitur 27. augustil 2020 uued ja seaduse

nõuetele vastavad tasuotsused, kui ta oli need väidetavalt koostanud ja avaldajale kätte

toimetanud juba 1. veebruaril 2018.

Kohtutäitur esitas maakohtule seisukoha olulise hilinemisega. Avaldaja esitas maakohtule

26. jaanuaril 2021 seoses sellega ka vastuväite. Maakohus ei andnud avaldajale võimalust

esitada kohtutäituri seisukohale ja tõenditele omapoolset seisukohta ning avaldaja ei teadnud

enne vaidlustatud määruse kättesaamist, kas maakohus arvestab kohtutäituri seisukohta ja

tõendeid või mitte.

6. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja väide, et kohtutäitur edastas avaldajale

tasuotsused, mis ei vasta seaduses sätestastud vorminõuetele (ei ole allkirjastatud), ei ole

2-20-16105

asjakohane, kuivõrd kohtutäitur edastas need täitemenetluste algatamisel koos teiste

dokumentidega paberil. Kohtutäitur esitas maakohtule ka tasuotsused, mille atribuutide alt on

näha, et need on koostatud 30. jaanuaril 2018 ja neid ei ole hiljem muudetud.

7. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

8. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus

jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. oktoobri 2020 otsuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab kohtutäituri 2. oktoobri 2020. a otsuse ning

kohustab kohtutäiturit avaldaja 7. septembri 2020. a kaebust kohtutäituri põhitasu puudutavas

osas määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama. Muus osas jääb maakohtu määrus

muutmata.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus on sissenõudja ekslikult puudutatud isikuna

menetlusse kaasanud.

Ringkonnakohus selgitab, et kohus vaatab TMS § 218 lg 2 esimese lause ja TsMS § 475 lg 1

p 15 järgi kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses. Hagita menetluses kaasab

kohus TsMS § 198 lg 3 I lause järgi menetlusosalised omal algatusel. Kuivõrd seadusest ei

tulene, kes on kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse puhul kohustuslikud menetlusosalised,

tuleb menetlusosaliste kaasamisel lähtuda TsMS § 198 lg 3 II lauses sätestatud eeldusest, et

menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt õigus hagita menetluses tehtava määruse

peale edasi kaevata. Hagita menetluses tehtava menetlust lõpetava määruse peale võib

TsMS § 660 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui

seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kohtutäituri otsuse peale kohtule esitatud kaebuse

läbivaatamist reguleerivad normid ei näe ette teisiti.

Siinses asjas on vaidlus avaldajalt välja mõistetud kohtutäituri põhitasu suuruse üle. Asjas

tehtav menetlust lõpetav lahend ei saa seega sissenõudja õigusi kitsendada, mistõttu ei olnud

alust sissenõudjat puudutatud isikuna menetlusse kaasata (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2015.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 38). Kuna vaidlus sissenõudjat ei puuduta ja ta ei peaks

olema menetlusosaline, jätab ringkonnakohus tema seisukohad tähelepanuta, sh 25. märtsi

2021. a määruskaebuse vastuse ja sellele lisatud uued tõendid.

11. Edasi märgib kolleegium, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna praegusel juhul alust

asjaolu, et maakohus arvestas määrust tehes kohtutäituri hilinenult esitatud seisukohtade ja

tõenditega.

Kuigi kohtutäitur esitas 25. jaanuari 2021. a seisukoha kaebusele hilinenult, võttis maakohus

hagita menetlluses kehtivat uurimispõhimõtet arvestades kohtutäituri seisukoha ja sellele

lisatud tõendid asja lahendamisel õigesti arvesse. Ringkonnakohus selgitab, et kui

menetlusosaline esitab vastuväite või tõendi pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist,

menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta

kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks

oli mõjuv põhjus. Hilinenult esitatud vastuväite ja tõendi menetlemine on kohtu kaalutlusotsus,

2-20-16105

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud

kaalumispiire. Praegusel juhul ringkonnakohus seda ei tähelda.

Küll on aga õige avaldaja etteheide maakohtule, et maakohus pidanuks hilinenult esitatud

vastuväidete ja tõendite kohta võimaldama avaldajal seisukoha esitada. Samas on saanud

avaldaja esitada vastuväited kohtutäituri vastavale seisukohale ja tõenditele määruskaebuses,

mistõttu saab ringkonnakohus neid määruskaebuse lahendamisel arvestada.

12. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud, kui tuvastas avaldaja ja kohtutäituri

esitatud tõendite alusel, et kohtutäitur koostas tasuotsused 30. jaanuaril 2018 ning toimetas need

avaldajale kätte 1. veebruaril 2018. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Kui tasuotsused ei vastanud vorminõuetele, s.o neil ei olnud

vastuolus KTS § 31 lg-ga 3 kohtutäituri allkirja, oli avaldajal võimalus esitada nende peale

kaebus TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras, sest see näeb ette kaebuse esitamise tähtaja nii

vormiliste kui ka sisuliste puuduste vaidlustamiseks. Kuna avaldaja ei esitanud toona kaebust,

on ta TMS § 217 lg 6 järgi kaotanud õiguse tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud toona

kaebuses esitada. Samal põhjusel ei saa avaldaja tugineda ka sellele, et kohtutäitur oleks

pidanud võtma eraldi kinnituse iga 1. veebruaril 2018 üleantud dokumendi kättetoimetamise

kohta. Eelnevat arvestades lähtub ringkonnakohus sellest, et kohtutäitur koostas ja toimetas

tasuotsused avaldajale kätte 1. veebruaril 2018.

13. Hoolimata sellest, et kohtutäitur tegi täitemenetluse alguses tasuotsused ja avaldaja ei ole

neid tähtaegselt vaidlustanud, oleks kohtutäitur pidanud kolleegiumi hinnangul tegema

täitemenetluse lõpus uued, kehtivatest põhitasu määradest lähtuvad põhitasu otsused. Sellest

tulenevalt oli avaldajal õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale, kui kohtutäitur

täitemenetluse lõpus uusi tasuotsuseid ei teinud.

13.1. Kohtutäitur tegi tasuotsused mõned päevad pärast seda, kui Riigikohtu üldkogu kuulutas

välja osaotsuse, millega ta tunnistas KTS § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

edasiulatuvalt kehtetuks, ning lükkas osaotsuse jõustumise edasi kuue kuu võrra arvates selle

kuulutamisest. Üldkogu selgitas, et kuni otsuse jõustumiseni kehtivad KTS § 32 lg-d 2 ja 3

endisel kujul ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate

vaidluste lahendamisel (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018. a osaotsus tsiviilasjas

nr 2-15-17249). Seega lähtus kohtutäitur täitemenetluse alguses põhitasu otsuseid tehes

iseenesest õigesti nende tegemise ajal kehtinud põhitasu määradest.

Ringkonnakohus selgitab, et kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise

nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik suurus sõltub

sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub

täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või n-ö väljaspool

täitemenetlust. Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga

seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul,

peab ta KTS § 32 lg 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses

seaduses ettenähtust. KTS § 32 lg 4 teise lause järgi näidatakse põhitasu otsuses ka vabatahtliku

täitmise korral tasumisele kuuluv pool põhitasust. Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue

õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5

sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis

on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool

täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel.

Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha

2-20-16105

uus põhitasu otsus (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15,

p 11).

Eelnev tähendab seda, et kui täitemenetlustes oleks õnnestunud kinnistute müügist laekunud

raha arvel hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldada üksnes osaliselt või kinnistuid ei oleks

üldse õnnestunud müüa, oleks kohtutäitur pidanud tegema uue põhitasu otsuse. Kohtupraktikas

on leitud, et kohtutäitur peab uue põhitasu otsuse tegemisel lähtuma selle tegemise ajal

kehtivatest põhitasu määradest, mitte täitemenetluse algatamise ajal kehtinud põhitasu

määradest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-

12445, p 22; 24. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13379, p 21). Ebaõiglane oleks aga

halvemini kohelda võlgnikku, kelle suhtes algatatud täitemenetluses õnnestub kohtutäituri

tegevuse tulemusel sissenõudja nõue rahuldada täies ulatuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus,

et kohtutäitur peab täitemenetluse lõpus tegema uue, kehtivatest põhitasu määradest lähtuva

põhitasu otsuse ka juhul, kui ta on täitemenetluse algatamisel koostatud põhitasu otsuses

lähtunud põhiseadusega vastuolus olevast põhitasu määrast ning sissenõudja nõue rahuldatakse

täitemenetluses täies ulatuses. Sellist tõlgendust toetavad ka Riigikohtu 21. septembri 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-15-17249 ja 9. jaanuari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697. Nimelt

kohustas Riigikohus nendes asjades kohtutäiturit võlgniku kaebuse uuel läbivaatamisel lähtuma

kehtivatest põhitasu määradest olenemata sellest, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse

tegemise ajal kehtisid teised, hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud põhitasu

määrad. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et täitemenetluse alguses näidatakse kogu

põhitasu suurus koos käibemaksuga eelkõige seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi

talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS § 32 lg 4 kolmanda lause kohaselt

põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Lisaks õigustab praegu uutest

tasumääradest lähtumist ka asjaolu, et kinnistute müük kohtutäituri kontrolli all kui toiming,

mille tulemusel sissenõudja nõuded rahuldati ja kohtutäituril tekkis õigus põhitasule, toimus

pärast uute põhitasu määrade kehtestamist.

13.2. Kuivõrd kohtutäituril oli kohustus teha uued põhitasu otsused, sai avaldaja kaebusega

vaidlustada nende tegemata jätmist, s.o kohtutäituri tegevusetust.

Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus kohtutäitur ei tee uut põhitasu otsust, on võlgnikul

õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul

hakkab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg kulgema

hetkest, mil võlgnik saab teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha

(vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13).

Asja materjalidest nähtub, et avaldaja pöördus 24. augusti 2020. a e-kirjaga kohtutäituri poole

sooviga saada teada, kuna kohtutäitur edastab talle tasuotsused ja täitemenetluste lõpetamise

otsused. Kohtutäitur vastas 26. augusti 2020. a e-kirjaga, et edastas avaldajale tasuotsused kaks

aastat tagasi ning edastab veel täitemenetluse lõpetamise otsused. Avaldaja palus 26. augusti

2020. a e-kirjaga saata endale siiski ka tasuotsused ning kohtutäitur edastas avaldajale

27. augusti 2020. a e-kirjaga nii täitemenetluse alguses tehtud tasuotsused kui ka täitemenetluse

lõpetamise otsused (vt avalduse lisad 3 ja 4; kohtutäituri 2. novembri 2020. a seisukoha lisa 10).

Ringkonnakohtu hinnangul pidi avaldaja hiljemalt nende kättesaamisel aru saama, et

kohtutäitur ei kavatse uusi põhitasu otsuseid teha. Asja materjalidest ei nähtu, millal sai avaldaja

kohtutäituri 27. augusti 2020. a e-kirja ja selle manused kätte, kuid ka juhul, kui avaldaja sai

need kätte samal päeval, on tema 7. septembri 2020. a kaebus esitatud tähtaegselt, kuivõrd

kaebetähtaeg hakkas kulgema 28. augustil 2020 ning lõppes 7. septembril 2020 (6. september

2020. a oli puhkepäev).

2-20-16105

Avaldaja on 7. septembri 2020. a kaebuses taotlenud tasuotsuste tühistamist, kuid soovinud ka

kohtutäituri põhitasu vastavusse viimist kehtivate põhitasu määradega. Sellises olukorras sai

kohtutäitur jätta avaldaja kaebuse rahuldamata osas, milles avaldaja taotles tasuotsuste

tühistamist, kuid oleks avaldaja teist taotlust pidanud käsitama kaebusena enda tegevusetuse

peale, milles on taotletud ka uute põhitasu otsuste tegemist, ning selle rahuldama. Kohtutäitur

seda ei teinud ning maakohus ei arvestanud sellega kohtutäituri 2. oktoobri 2020. otsuse

õiguspärasuse hindamisel. Kui maakohus oleks sellega arvestanud, tulnuks tal kohtutäituri

2. novembri 2020. a otsus tühistada osas, milles kohtutäitur ei rahuldanud avaldaja kaebust

põhitasu puudutavas osas.

14. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus jättis

rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. oktoobri 2020. a otsuse peale. Avaldaja kaebus

jääb rahuldamata osas, milles ta taotleb kohtutäituri tasuotsuste tühistamist. Tühistatud osas

teeb ringkonnakohus uue määruse, millega tühistab kohtutäituri 2. oktoobri 2020. a otsuse ning

kohustab teda avaldaja 7. septembri 2020. a kaebust kohtutäituri põhitasu puudutavas osas

määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.

15. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus kooskõlas

TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks

määruskaebemenetluse kulude jaotuse. Avalduse ja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu

jätab ringkonnakohus menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 II lause alusel

menetlusosaliste enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik