3-21-508/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-508

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldusele

nr 79

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Andrei Tšerendik

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Monika Silvet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

19.08.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-508 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.05.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-21-508

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus keeldus 19.02.2021 korraldusega nr 79 kodakondsuse seaduse (KodS)

§ 21 lg 1 p 4 ning lg 11 alusel X-le Eesti kodakondsuse andmisest, sest teda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.

X esitas taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks 20.07.2020. Ta kodakondsus on määratlemata

ning tal ei ole õigust sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. X on 19.09.1994 ja 15.03.1996

karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teavitas 16.10.2020 X, et talle võidakse anda Eesti

kodakondsus üksnes erandina, ning andis võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks. X sai talle tähtpostiga saadetud kirja kätte 27.10.2020. Ta ei esitanud PPA-le

oma arvamust ega vastuväiteid.

KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on toime

pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle

karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude

eest. Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes

erandina KodS § 21 lg 11 alusel.

X karistatus kuritegude eest on kustunud ja kuritegude toimepanemise eest mõistetud

karistuste andmed kanti arhiivi 14.05.2011. Lähtuvalt karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg

1 p-st 1 ja KodS § 21 lg-st 11 on arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus kodakondsuse

erandina andmise menetluse läbiviimisel.

X mõisteti 19.09.1994 süüdi selles, et varastas kannatanult avalikus kohas paki sigarette ja 25

Eesti krooni. Kohus luges vastutust kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemise

alaealisena ja puhtsüdamlikku kahetsust ning karistas teda kuue kuu pikkuse tingimisi

vangistusega ühe aasta pikkuse katseajaga. X mõisteti 15.03.1996 süüdi selles, et olles

alkoholijoobes, peksis ta koos kuriteokaaslastega korrusmaja trepikojas meesisikut, tekitades

sellega kannatanule erinevaid kergemaid ja raskemaid kehavigastusi, mille tagajärjel

kannatanu suri mõne tunni möödudes. Kohus luges vastutust kergendavaks asjaoluks

puhtsüdamlikku kahetsust ja vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist

alkoholijoobes ning karistas teda viie aasta ja kümne kuu pikkuse vangistusega.

X on 24.09.2012, 26.10.2014 ja 17.02.2016 karistatud liiklusseaduse (LS) § 227 alusel

mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Väärteokaristuste andmed kanti

karistusregistri arhiivi 17.08.2017.

Välismaalase põhiõiguse hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja

millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Seadusandja on

sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude

toimepanemise eest, kodakondsust ei anta, välja arvatud erandkorras. Kõnealused kuriteod

peavad võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja peab näitama selget soovi

käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

KodS § 21 lg 11 eesmärk on tagada kodakondsuse andmisel või andmisest keeldumisel

proportsionaalse otsuse tegemine. Erandi andmisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise

asjaolusid ning süüdlase isikut. Toime pandud kuriteod on ka kehtiva karistusseadustiku

(KarS) järgi tahtlikud kuriteod ehk nende tegude ohtlikkus pole ühiskonnas vähenenud. Seega

on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Kuigi karistatus on kustunud ja

kuritegude toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, oli üks kuritegu seotud

vägivallaga teise inimese vastu. X on toime pannud äärmiselt ühiskonnaohtliku iseloomuga

kuriteo. Ta peksis huligaansel ajendil põhjuseta teist inimest, lõi teda korduvalt käte ja

jalgadega, tekitades kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel saabus kannatanu surm.

3-21-508

3(9)

Hinnang selle teo ohtlikkusele ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud. Kuriteo

toimepanemise asjaolud on kaalukamad kui see, et kuritegu on toime pandud võrdlemisi

pikka aega tagasi. Pärast kuritegude eest mõistetud karistuste ärakandmist on X toime pannud

kolm muud õigusrikkumist. Korduv sõidukiiruse ületamine mõjutab liiklusohutust

märgatavalt, mistõttu on tegemist raske liiklusalase rikkumisega ja seega ohtliku väärteoga,

kuna sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu,

tervise ja vara. Eeltoodut arvestades ei ole võimalik anda praegu X-le erandina kodakondsust,

vaid tuleb veenduda tema õiguskuulekuses pikema aja jooksul.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles Vabariigi Valitsuse 19.02.2021

korralduse nr 79 tühistamist ja vastustaja kohustamist vaadata kaebaja kodakondsuse saamise

taotlus uuesti läbi.

Kaebajal ei ole kehtivaid karistusi. Kodakondsuse andmise otsustamisel tuleb lähtuda

proportsionaalsuse põhimõttest. 1994. a-l toime pandud teo ajal oli kaebaja alaealine ega

saanud oma käitumisest lõplikult aru. Siis toime pandud vargus ei ole täna enam kuritegu.

1995. a-l toime pandud kuriteo tunnistas kaebaja üles, näidates puhtsüdamlikku kahetsust. Ta

kandis oma karistuse ära.

Viide kolmele väärteole on ebaseaduslik, sest need ei ole KodS-i alusel kodakondsuse

andmisest keeldumise aluseks.

Korraldusest ei ole võimalik välja lugeda, et kaebaja on patoloogiline kurjategija, kiiruse

ületaja või alkohoolik. Kaebaja on korralik kodanik, kes on sündinud ja kasvanud Eestis,

saanud kõrghariduse, tal on töökoht ja pere. Kaebaja vanemad, abikaasa ja laps on Eesti

kodanikud.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduses

avaldatud seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.08.2021 otsusega kaebuse, tühistas Vabariigi Valitsuse

19.02.2021 korralduse nr 79 ning kohustas Vabariigi Valitsust vaatama kaebaja taotlus

kodakondsuse saamiseks uuesti läbi.

KodS § 21 lg 1 p 4 ei jäta vastustajale kaalumisvõimalust, kas kodakondsus anda või mitte,

kui esineb vähemalt üks seal loetletud alternatiividest. Seega, kui isikut on korduvalt

kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest karistatud, tuleb jätta kodakondsus andmata. Kuigi

käesolevas asjas on oluline erandit võimaldava KodS § 21 lg 11 kohaldamine, ei saa olla

veendumust, et objektiiv-teleoloogilisest tõlgendusest ehk mõistliku seadusandja eesmärgist

lähtudes on KodS § 21 lg 1 p-s 4 silmas peetud kuritegusid mistahes ajal ja kohas, sõltumata

sellest, kas need on praegu ja Eesti Vabariigis kuritegudena määratletud. Sellisel juhul peaks

kuritegudena jätkuvalt vaatlema ka laimu või solvamist (kriminaalkoodeksi (KrK) §-d 129 ja

130), maakatastri pidamise korra rikkumist (KrK § 1542), nõukogude okupatsiooni ajal toime

pandud tegusid, mis olid suunatud Eesti Vabariigi meenutamisele, sh Eesti hümni laulmine

või võõrriikides sama riigi õiguse kohaselt toimepandud kuritegusid, mille käsitamine

kuritegudena on vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga. KodS § 21 lg 1 p 4 ei sisalda

kaalutlusõigust, kuid küsimus sellest, kas muul ajal või muus kohas toimepandud tegu on

karistatav ka kehtiva KarS-i kohaselt, on asjaolu tuvastamise, mitte kaalumise küsimus.

Ka siis, kui lähtuda KodS § 21 lg-st 11, on vastustaja jõudnud õigusvastase tulemuseni.

Viidatud normi järgi tuleb kodakondsuse erandina andmisel arvestada kuriteo toimepanemise

asjaolusid ja süüdlase isikut. Kuigi riigil on erandina kodakondsuse andmisel suur

kaalutlusõigus, ei tähenda see, et kodakondsust võib anda või andmata jätta meelevaldselt.

Vastustaja on jätnud kuritegude asjaolud kaalumata.

3-21-508

4(9)

Kaebajale esitati 1994. a-l süüdistus KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Vastav tegu oleks ka

täna kvalifitseeritav kuriteona (KarS § 200), kuna võõra vallasvara äravõtmine, kui see on

toime pandud vägivallaga, on käsitletav röövimisena ka siis, kui tegemist on väheväärtusliku

asjaga. Samas mõisteti kaebaja süüdi KrK § 140 lg-s 1 nimetatud teo eest, mis käsitleb võõra

vara avalikku vargust, kui sellega ei kaasnenud vägivalda isiku kallal. Olukorras, kus kaebaja

ei tarvitanud vägivalda, on väheväärtusliku eseme (suitsupaki) vargus täna karistatav väärteo

korras ehk dekriminaliseeritud (KarS § 218).

Olukorras, kus tegu on dekriminaliseeritud, langeb KodS § 21 lg 1 p-i 4 ja lg-t 11 koos või ka

üksikuna kohaldades ära kuriteo korduvuse eeldus. Arvestada tuleb seadusandja tahet vastav

tegu kriminaliseerida. Isegi siis, kui varavastaste tegude ohtlikkus ühiskonnas ei ole langenud,

tuleb arvestada, et nende mõju ühiskonnas on märkimisväärselt vähenenud – sh on aastatel

2015–2019 varguste ja röövide arv vähenenud kaks korda ning 2003. a-ga võrreldes on

varguste arv vähenenud kuus ja röövide arv 14 korda. Kui kaebaja oleks analoogse teo toime

pannud pärast selle dekriminaliseerimist, ei oleks võimalik KodS § 21 lg 1 p-i 4 ega lg-t 11

keeldumise alusena kohaldada. Isiku alaealisust teo toimepanemise ajal tuleb pigem kaaluda

isiku kasuks, kui kahjuks rääkiva asjaoluna. Vastustaja ei ole hinnanud, millist mõju avaldab

kodakondsuse

andmisele

kergema

kuriteo

toimepanemine

alaealisena

ja

kuriteo

dekriminaliseerimine.

Ka 1995. a-l toime pandud teo puhul on jäänud olulised asjaolud arvestamata. Kaebaja pani

kuriteo toime kaks nädalat pärast täisealiseks saamist ning napilt täisikka jõudmist saab

kaaluda isiku kasuks. Kaebajat ei mõistetud süüdi tahtliku tapmise ega mõrva eest, vaid

üliraske kehavigastuse tekitamise eest, kui sellega põhjustati ettevaatamatusest kannatanu

surm ning tegu pandi toime huligaansetel ajenditel. Kaebajale määrati karistus

miinimummäära lähedale. Vastustaja pole sellega arvestanud. Sealjuures ei nähtu kaebajal

hilisemaid probleeme alkoholiga.

Õige pole vastustaja väide, et kuritegudest möödunud pikk aeg ei saa olla üheks kaalutluseks,

kuivõrd KodS § 21 lg-s 11 sätestatud karistatuse kustumine iseenesest tähendab kuriteo

toimepanemisest pika aja möödumist ja on seega sätte kohaldamise eelduseks. Üks

süüteomenetluse põhimõtetest on, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi tema elu. Kaebaja

puhul kanti viimased kuritegude karistusandmed arhiivi 14.05.2011, s.o ligi 10 aastat enne

kodakondsuse saamiseks taotluse esitamist. Kui isikut saadavad tema nooruses või ammu

toimepandud kuriteod elu lõpuni, olenemata sellest, et karistus on kantud, kustunud ja isik

teeb kõik endast oleneva, et olla edaspidi seaduskuulekas kodanik, ei pruugi tal enam olla

motivatsiooni seaduskuulekaks käitumiseks.

Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kaebaja puhul oleks igal juhul kodakondsuse

saamine välistatud KodS § 21 lg 1 p 2 tõttu, mis näeb ette, et kodakondsust ei anta isikule, kes

ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Vastustaja ei ole sel alusel

kaebajale kodakondsuse andmisest keeldunud.

Vastustaja on kaebajat iseloomustavate andmetena käsitanud kolme toimepandud

liiklusrikkumist. KarRS § 5 lg 2 p 1 tõlgendamisel nähtub, et KodS-s sätestatud menetluse

läbiviimisel on karistusregistri andmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo

korduvuse arvestamisel. Säte ei nimeta väärtegusid ega süütegusid üleüldiselt. Seadusandja

eesmärk oli karistusregistri arhiivi kantud andmetele juurdepääsu andmisel anda

haldusorganile vahendid KodS § 21 lg 1 p 4 teise alternatiivi, s.o korduva karistatuse

tuvastamiseks. Juurdepääsu ei soovitud anda kõigile kustunud süütegude andmetele. Seega ei

ole KodS § 21 lg 11 kaalumisel lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega ning

vastustaja on kaebaja iseloomustamisel tuginenud lubamatule kaalutlusele. Lisaks nähtub

karistusregistri väljavõttest, et kaebajat on kiiruse ületamise eest karistatud kahel, mitte

3-21-508

5(9)

kolmel korral. Karistusõiguslikult pole seega põhjust rääkida süstemaatilisusest. Iga eelnev

väärteokaristus on uue väärteo toimepanemise ajaks kustunud. Vastustaja on ülimalt ohtlikuks

pidanud igasugust liiklusalast rikkumist, täpsustamata tegelikke asjaolusid. Tegemist on

kaalutlusveaga.

Kaebajat teavitati ärakuulamisõiguse kasutamise võimalusest, kuid see oli ebapiisav. PPA

16.10.2020 kirjas on nimetatud, et haldusorgan on tuvastanud kaks kuriteo ja kolm väärteo

toimepanemise fakti ning seejärel on tsiteeritud KodS § 21 lg 11 sisu. Isikule võis jääda ekslik

mulje, et pigem tema taotlus rahuldatakse, sest lisaks on kirjas selgitatud, et karistatus on

kustunud ja andmed kantud arhiivi. Ärakuulamisõigus peaks võimaldama isikul põhjendada

oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Isik peab

olema informeeritud haldusakti eeldatavast resolutsioonist ja põhjendustest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Vabariigi Valitsus palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

KodS § 21 lg 1 p 4 grammatiline tõlgendus ei anna võimalust jätta dekriminaliseeritud

kuritegudega arvestamata. KarRS-i kohaselt on karistusregistri arhiivi kantud andmetel

õiguslik

tähendus,

sõltumata

sellest,

kas

toime

pandud

kuriteod

on

tänaseks

dekriminaliseeritud või mitte. See, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud, on fakt,

mida haldusorgan ei saa asuda ümber hindama.

Korraldus on antud kaalutlusvigadeta. Seal on hinnatud kaebaja kuritegusid määral, mis oli

vajalik taotlejale kodakondsuse erandina andmise kaalumisel KodS § 21 lg 11 alusel.

Põhjalikum kaalumine ei oleks andnud teistsugust tulemust. Ka siis, kui oleks pidanud välja

tooma, et esimese kuriteo pani kaebaja toime alaealisena, poleks see kaalutlusotsust muutnud.

Kuna üks toimepandud kuritegudest oli niivõrd raske, oli juba selle tõttu kodakondsuse

andmisest keeldumine põhjendatud. Kui üks tegu on otsuse langetamisel niivõrd olulise

kaaluga, ei ole mõistlik ega põhjendatud asuda hindama teisi otsuse langetamisel mitteolulisi

asjaolusid. Haldusakt peab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 järgi olema selge ja

üheselt mõistetav ning mitte koormatud ebaolulisega.

KodS § 21 lg 11 kohaldamisel peab vastustaja kaaluma, kas kuriteo toimepanemise asjaolud

võimaldavad erandi tegemist ning kas isik näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis

õiguskuulekalt. Süüdlase isiku hindamisel tuleb reeglina arvesse võtta isiku poolt toime

pandud väärtegusid. Kodakondsus antakse erandina vaid erandlikel asjaoludel. Teatud

kuritegude toimepanemisel ei ole Eesti kodakondsust võimalik isikule anda ka erandina.

Oluline on hinnata kuriteo asjaolusid ehk kas kuriteo toimepanemise asjaolud võimaldavad

erandi tegemist. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et Vabariigi Valitsus soovib veenduda

kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Seega on vastustaja asunud seisukohale, et

kaebaja kuritegude asjaolud ei ole siiski sellised, mis välistaksid talle kodakondsuse andmise

tulevikus.

Õigus kodakondsusele ei kuulu välismaalase põhiõiguste hulka ja seega pole tegemist

põhiõiguste riivega. Kodakondsus on privileeg.

Kohus asus vastustaja asemel teostama kaalutlusõigust, märkides, et korralduses on

kaalutlusvead, kuna kuriteo toimepanemisest on möödunud 25 aastat, mis on piisavalt pikk

aeg, et jaatada kaebaja õiguskuulekust. Vabariigi Valitsusel on kodakondsuse andmise

otsustamisel suur kaalutlusruum ning otsustus selle üle, kui pikk peab olema kuriteo

toimepanemisest möödunud periood, et veenduda isiku õiguskuulekuses, jääb vastustaja

kaalutlusruumi piiridesse (Tallinna Halduskohtu 19.03.2021 otsus nr 3-20-1442). Oluline on,

et kodakondsusest keeldumiseks on õiguslik alus ja keeldumine ei ole meelevaldne.

3-21-508

6(9)

Vastustajal on õigus arvestada isiku kustunud väärtegudega. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt on

registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse

seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse

arvestamisel. Karistatusena mõistetakse nii karistatust kuritegude kui ka väärtegude

toimepanemise eest. Kuna vastustajal tuleb menetluses muu hulgas hinnata süüdlase isikut,

siis tuleb sellega seoses hinnata karistusregistri arhiivis olevaid andmeid väärtegude kohta.

Sama on leidnud Tallinna Ringkonnakohus 16.02.2018 otsuses nr 3-17-1233. Halduskohus on

praeguses asjas normi tõlgendamisel põhjendamatult tuginenud seaduse seletuskirjale, millel

ei ole õiguslikku jõudu.

Halduskohus mõistis valesti kuritegude mõju. Mõju ei saa olla kuritegude esinemissagedus.

Kui isik paneb toime kuriteo, mida pannakse toime väga harva, ei tähenda see automaatselt, et

selle kuriteo mõju on KodS-i mõttes väike. Kodakondsuse menetluse läbiviimisel mõistetakse

mõju all eelkõige kuriteo tagajärgi.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Tõendite igakülgsel hindamisel oleks saanud halduskohus

lugeda, et PPA kirjas sisaldus teave, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti

kodakondsuse anda üksnes erandina ja Vabariigi Valitsus võib teha Eesti kodakondsuse

andmise või andmisest keeldumise otsuse. PPA ei saa isikule selgitada, et tehakse keelduv

otsus, sest lõpliku otsustuse teeb Vabariigi Valitsus. Kohus ei saa nõuda, et haldusorgan

esitaks isikule haldusakti kavandi. Sellist nõuet HMS-is ei ole. Kui kaebajal oli soov midagi

küsida ja täpsustada, olid PPA kirja lõpus kirja koostaja nimi ja telefoninumber.

Halduskohus hindas tõendeid valesti, kui järeldas, et vastustaja on pidanud kaebaja süütegusid

süstemaatiliseks. Tegelikkuses pidas Vabariigi Valitsus kaebaja väärtegusid korduvateks.

Korralduses ei ole märgitud, et vastustaja on pidanud kaebaja liiklusalaseid rikkumisi ülimalt

ohtlikuks. Vastustaja hinnangul on raskete liiklusalaste rikkumiste ehk ohtlike väärtegude

toimepanemine iseloomustanud kaebaja isikut negatiivselt, mistõttu ei saa kõiki tuvastatud

asjaolusid kogumis arvestades kaebajale kodakondsust anda.

6. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

lõppjäreldusega, et vaidlustatud korraldus on antud kaalutlusvigadega.

8. KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et normi

kohaldamisel tuleb arvestada karistusregistri andmetega ning menetleja ei pea hakkama

hindama, kas kuritegudena karistusregistrisse kantud teod on haldusakti andmise ajaks

dekriminaliseeritud. Halduskohtu näide sellest, kuidas sellise tõlgenduse korral ei saa

kodakondsust anda ka isikule, keda on nõukogude okupatsiooni ajal karistatud tegude eest,

mis olid suunatud Eesti Vabariigi meenutamisele, on hüpoteetiline ega ole käesolevas

vaidluses asjassepuutuv.

KodS § 21 lg 1 p 4 on seega kohaldatav ka siis, kui üks või mitu kuritegu on kodakondsuse

andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud. Tänaseks dekriminaliseeritud tegude

toimepanemise ajal oli ühiskonna hinnang neile kui kuritegudele rangem ning selliste tegude

tahtlik toimepanemine on oluline indikaator, mis välistab isikule KodS § 21 lg 1 p 4 järgi

kodakondsuse andmise. Asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada KodS §

21 lg 11 kohaldamisel ehk erandi tegemise üle otsustamisel.

3-21-508

7(9)

9. Vastavalt KodS § 21 lg-le 11 võidakse Eesti kodakondsus erandina anda isikule, kelle

karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.

Erandi tegemise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlused, millest vastustaja

lähtus, tuleb välja tuua haldusakti põhjenduses (HMS § 56 lg 3). Kohus saab kontrollida

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt

(HKMS § 158 lg 3).

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja tegi olulise kaalutlusvea, kui jättis arvestamata, et tegu,

mille eest kaebaja mõisteti 19.09.1994 süüdi KrK § 140 lg 1 alusel, oli korralduse tegemise

ajaks dekriminaliseeritud. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et

nimetatud asjaolu ei oleks lõppotsustust muutnud, sest teine kuritegu (KrK § 107 lg 2 p-d 1 ja

2) oli niivõrd raske. Korralduses on märgitud, et kõiki asjaolusid hinnati kogumis.

Samuti eksis vastustaja selles, et kaebajat on 24.09.2012, 26.10.2014 ja 17.02.2016 karistatud

sõidukiiruse ületamise eest. Nagu halduskohus otsuses välja tõi, oli kõigil kolmel juhul

tegemist erineva liiklusalase rikkumisega: 24.09.2012 LS § 227 lg 1 (lubatud sõidukiiruse

ületamine kuni 20 km tunnis), 26.10.2014 LS § 221 lg 1 (foori keelava tule ajal ristmikule või

jalakäijate ülekäigurajale sõitmine) ning 17.02.2016 LS § 227 lg 2 (lubatud sõidukiiruse

ületamine 21–40 km tunnis). Eeltoodu ei pruukinud küll mõjutada lõppotsuse tegemist, kuid

näitab, et vastustaja on menetluse läbi viinud pealiskaudselt, tuvastades kaalumise aluseks

olevad asjaolud vigaselt.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja alaealisus esimese kuriteo toimepanemise

ajal on asjaolu, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma. Siinkohal ei kirjuta ringkonnakohus

ette, milline oleks pidanud olema kaalumise tulemus (HKMS § 158 lg 3 ls 3), vaid osundab

olulisele faktilisele asjaolule, mis oli asjassepuutuv ja mida oleks pidanud arvesse võtma.

KodS § 21 lg-t 11 ei saa mõista selliselt, et määratlus „võttes arvesse kuriteo toimepanemise

asjaolusid“ tähendab vaid kuriteo kvalifikatsiooni ning teo tagajärje hindamist. Asjakohased

on ka teo toime pannud isikut sel ajal iseloomustavad näitajad, muu hulgas vanus. Teise

kuriteo (toime pandud 12.07.1995, s.o ca 2 nädalat pärast kaebaja täisealiseks saamist) puhul

võib tähtsust omada teo toimepanemine grupiviisiliselt ning asjaolu, et kuigi tegemist oli raske

kuriteoga, ei olnud eesmärgiks surma põhjustamine. Kõik see võib mõjutada hinnangut

kaebaja ühiskonnaohtlikkusele.

Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada ka süüdlase isikut. See ei tähenda vaid negatiivsete

asjaolude välja toomist (3 väärtegu), vaid ka näiteks kuritegude toimepanemisest möödunud

aja hindamist. Kaebaja on pärast 12.07.1995 kuritegu toime pannud kolm liiklusrikkumist,

viimase neist 17.02.2016. Vastustaja ei ole otsuses väitnud, et 12.07.1995 sooritatud kuriteo

tõttu on kodakondsuse andmine välistatud, vaid on märkinud, et soovib veenduda kaebaja

õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Ringkonnakohtule ei ole arusaadav, milliste

kriteeriumide järgi vastustaja õiguskuulekust hindab, s.o kas kodakondsuse taotlejal ei tohi

olla üldse mingeid õigusrikkumisi või kui kaua peab olema viimasest õigusrikkumisest

möödunud, et oleks võimalik tema õiguskuulekuses veenduda.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vastustajal on võimalik arvestada karistusregistri

arhiivi kantud väärtegudega. Sama seisukohta on ringkonnakohus väljendanud ka 16.02.2018

otsuses nr 3-17-1233 ning 22.03.2022 otsuses nr 3-21-731. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt on

registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas KodS-s

sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Seega

mõistetakse karistatusena nii karistatust kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest ning

isikut iseloomustava teabena on väärtegude toimepanemise ning karistatusest möödunud aja

arvesse võtmine KodS § 21 lg 11 alusel erandi üle otsustamisel asjakohane.

3-21-508

8(9)

11. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ärakuulamine ei olnud nõuetekohane. Samas võib

kohtumenetluses avaldatud seisukohti arvestades väita, et see menetlusviga ei mõjutanud

lõppotsustuse tegemist ega saa seetõttu iseseisvalt tingida korralduse tühistamist (HMS § 58).

Nimelt ei ole kaebaja kohtumenetluses välja toonud selliseid uusi asjaolusid, mida pole

korralduses juba käsitatud. Sellele vaatamata selgitab ringkonnakohus ärakuulamise osas

järgmist.

HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja peab

kaebaja ärakuulamiseks PPA-lt 16.10.2020 kirja, kus kaebajal paluti oma arvamus ja

vastuväited esitada hiljemalt 20.11.2020 (dtl 49). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

sellest kirjast ei ole võimalik aru saada, et kaebajale keeldutakse kodakondsuse andmisest.

Kirja põhisisu on selles, et kaebajale saab elamisloa anda vaid erandina ning selle kohta teeb

lõpliku otsuse Vabariigi Valitsus.

Kuigi KodS ega HMS ei sätesta, et isikule tuleks saata tema suhtes antava haldusakti projekt,

peab HMS § 40 lg 1 tõlgendamisel arvestama, et isiku ärakuulamine peab olema sisuline.

Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et menetlusosalisele peab olema selge, millise

sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise

peamised põhjused (Riigikohtu 14.01.2004 otsus nr 3-3-1-82-03, 10.12.2010 otsus nr 3-3-1-

72-10). PPA 16.10.2020 kiri sellele tingimusele ei vasta. Õige on vastustaja märkus, et PPA ei

saagi öelda, millise otsuse Vabariigi Valitsus teeb. See ei saa aga olla isiku ärakuulamata

jätmise põhjuseks. Vajadusel tuleb menetlus ümber korraldada nii, et isiku ärakuulamisega

tegeleb Vabariigi Valitsus, mitte PPA.

12. Vastustajal on erandina kodakondsuse andmise üle otsustamisel suur kaalutlusruum.

Eeltoodu ei tähenda, et vastustaja kaalutlused võivad olla meelevaldsed, tugineda ekslikele

faktilistele asjaoludele või saab vastustaja jätta mingid olulised asjaolud kaalumisel kõrvale.

Halduskohus ei saa asjaolude kaalumist viia läbi vastustaja eest, kuid ka suure

kaalutlusruumiga haldusaktide puhul on halduskohtul õigus piiramatult kontrollida, kas

arvesse on võetud kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, s.o kas järgitud on

kaalutlusreegleid.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kodakondsuse andmist, kuid tal on subjektiivne

õigus nõuda, et tema suhtes läbi viidud haldusmenetlus toimuks õiguspäraselt.

13. Vastustaja on muu hulgas rõhutanud, et erandina saab kodakondsuse anda vaid erandlikel

asjaoludel. Eelnimetatu ei vähenda vastustaja põhjendamiskohustust või kohtuliku kontrolli

ulatust.

KodS § 21 lg 1 p-i 4 ja § 21 lg-t 11 süstemaatiliselt tõlgendades saab väita, et seadusandja on

teatud kaalumise omalt poolt juba läbi viinud: isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt

karistatud tahtlike kuritegude eest, reeglina kodakondsust ei anta; erandi tegemist võib kuriteo

toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes kaaluda isikutele, kelle karistatus

on kustunud.

Kaebaja karistatus on kustunud, mistõttu on tal subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja kaaluks

erandi tegemist ning võtaks seejuures arvesse kõik kuriteo toimepanemisega ja tema isikuga

seotud olulised asjaolud. Kuna vastustaja on eelnevalt käsitatud põhjustel teinud erandi

võimalikkuse kaalumisel vigu, on Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldus nr 79

õigusvastane ning halduskohus on selle õigesti tühistanud ja kohustanud vastustajat kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja esindaja esitas 27.03.2022 ringkonnakohtule

3-21-508

9(9)

menetluskulude nimekirja, mille järgi on esindajakulu suurus 850 eurot. Kuna kuludokumente

ei olnud menetluskulude nimekirjale lisatud, pole võimalik kaebaja menetluskulusid

vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 1). Seega jäävad poolte apellatsioonimenetluse

kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)