2-21-125879/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-125879

Tsiviilasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi X vastu

põhivõlgnevuse ja sissenõudmiskulude nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Olga Väina

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Harju Maakohtu 15. märtsil 2022 tsiviilasjas nr 2-21-125879 tehtud otsuse

peale esitatud X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta

apellatsioonkaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

X

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 18. augustil 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 100 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega

lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 7. septembril 2021 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

2 (6)

Hagiavalduse kohaselt vormistati 10. jaanuaril 2019, 24. veebruaril 2019 ja 13. augustil 2019

hageja opereeritavatel MetroPlaza ja Olümpia parkimisaladel kostjale kuuluvale sõidukile

registreerimisnumbriga XXX leppetrahvid nr 1411001191436497, nr 1412402191313118 ja nr

1411308191852567 kokku 90 euro suuruses summas (3x30 eurot). Kõigil kolmel juhul oli

sõiduk pargitud parkimistingimusi rikkudes: sõiduki armatuurlaual ei olnud vastaval alal

parkimisõigust andvat parkimiskaarti, parkimise eest ei olnud tasutud ei parkimispileti

ostmisega ega mobiilselt ning parkimise algust polnud ka muul moel fikseeritud. Hageja esitas

leppetrahvinõuded kohe pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist, paigutades need

sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvinõuded on tasumata. Vastavalt Transpordiametist saadud

teabele oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja vaidlusaluste leppetrahvinõuete esitamise ajal

kostja.

Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu

juurde on paigutatud infotahvel koos viitega parkimise tüüptingimustele ja/või sellele, kus

tüüptingimustega tutvuda saab. Sõiduauto parkimisega MetroPlaza ja Olümpia parkimisaladel

avaldas sõiduki kasutaja nõustumuse lepingu sõlmimiseks osundatud tingimustel.

Hagejal on tekkinud sissenõudmiskulud kokku 10 eurot seoses päringute tegemisega sõiduki

omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks ning nõudekirja saatmisega kostja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt oli sõiduk registreerimisnumbriga XXX leppetrahvide

vormistamise ajal üüritud kolmandale isikule. Lisaks ei viibinud kostja 2019. a jaanuaris ja

veebruaris Eestis. Kostja ei ole hagejaga ühtegi lepingut allkirjastanud ning pole ühtegi

trahviteadet kätte saanud. Autot üürinud isik ei teavitanud kostjat trahvidest. 30 eurot on ühe

parkimise korra eest liiga suur summa. Kostja sissetulekuks on miinimumpalk ning tal on

alaealine laps. Hageja on nõude esitanud 2,5 aastat pärast leppetrahvide vormistamist, mida ei

saa pidada mõistlikuks ajaks. Hageja on kostja andmeid töödeldes seadust rikkunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 15. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot. Maakohus

jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viimase

menetluskulud 335 eurot koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli leppetrahvide

vormistamise ajal sõiduauto registreerimisnumbriga XXX omanik/vastutav kasutaja, nimetatud

sõiduk oli hagis nimetatud kuupäevadel pargitud hageja opereeritavale parkimisalale

parkimistingimusi rikkudes, hageja paigaldas sõiduki kojamehe vahele leppetrahvinõuded ning

need nõuded on tasumata.

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks ei olnud ükski leppetrahvinõue aegunud.

Leppetrahvi tasumise nõuded muutusid sissenõutavaks trahvi tasumise tähtpäevade –

24. jaanuar 2019. a, 10. märts 2019. a ja 27. august 2019. a – möödumisel, s.o vastavalt

25. jaanuaril 2019, 11. märtsil 2019 ja 28. augustil 2019. Hageja peaks vastavate leppetrahvide

nõuded esitama seega hiljemalt 24. jaanuaril 2022, 10. märtsil 2022 ja 27. augustil 2022.

Kohtupraktika järgi eeldatakse, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise

eest vastutab sõiduki omanik (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16,

p 11). Sõiduki juhiks ja lepingupooleks saab lugeda sõiduki omanikku, kui ta ei tõenda, et

sõidukit juhtis muu isik (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-14-68-16,

p 31). Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et sõiduk oli vaidlusaluste leppetrahvide

3 (6)

väljastamise ajal kellegi teise kasutuses ning kostja viibis leppetrahvide väljastamise ajal

väljaspool Eestit. Seega on nõude esitamine kostja vastu põhjendatud.

Sisenedes sõidukiga hageja hallatavatesse parklatesse, mille sissesõidul ja parkimisalal asuvad

liiklus- ja teavitusmärgid, kus on viited parkimisalale sisenemise ja seal kehtivate tingimuste

kohta, ning infotahvel parklas kehtivate parkimistingimuste kohta, mille kohaselt loetakse

sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, sõlmis

kostja hagejaga lepingu parkimistingimustes ette antud tingimustel. Põhjendatud ei ole kostja

vastuväide selle kohta, et ta ei ole hagejaga ühtegi lepingut allkirjastanud. Seadus ei sätesta

parkimislepingu kohustuslikku vormi ning seega saab selle sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis

tahes muus vormis (VÕS § 11 lg 1).

Hageja

opereeritavatel

parkimisaladel

on

parkimise

tingimustes

kehtestatud,

et

parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1). Kostja ei ole

esitanud andmeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et lepingu rikkumine oli vabandatav.

Kostja viited tema sissetuleku suurusele ja alaealise lapse olemasolule ei ole asjakohased.

Hageja nõutav 30 euro suurune leppetrahv ei ole ebamõistlikult kõrge, mistõttu ei ole

leppetrahvi suurust sätestav lepingu punkt ka tüüptingimusena tühine.

Riigikohus on pidanud parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki

esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes (Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

117146, p 12). Leppetrahvinõude tõendamiseks piisab üldjuhul sellest, kui parkla haldaja on

pildistanud parkimiskorda rikkunud sõidukit äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise

aja ja koha (Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430, p 18). Kostjale

leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on praeguses asjas tõendatud.

VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib tarbijalt nõuda sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot. Hageja nõutav hüvitis on 10 eurot. Nõudekirja saatmine on tõendatud nõudekirja

ärakirjaga. Sissenõudmiskulu hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid pole kostja

vaidlustanud.

Hageja menetluskuludeks on tsiviilasjas tasutud riigilõiv kokku 75 eurot, maksekäsu

kiirmenetluse kulud 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Õigusabi on osutatud 3 tunni ulatuses

tunnihinnaga 80 eurot (käibemaksuta). Praeguse tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades on

hageja lepingulise esindaja kulud, sh tunnitasu määr ja ajakulu, põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja peab oma nõude

esitama parkimislepingu sõlminud isiku, mitte sõiduki omaniku või vastutava kasutaja vastu.

Kostja ei juhtinud sõidukit registreerimisnumbriga XXX ajal, mil sõiduk oli pargitud hageja

opereeritud parklatesse. Hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja need ei tõenda üheselt,

et parklas parkis just kostja sõiduk.

Kostja ei ole hagejaga ühtegi lepingut allkirjastanud ega ühtegi trahviteadet kätte saanud.

Hageja ei ole leppetrahvi nõudmisest teatanud mõistliku aja jooksul, nagu näeb ette VÕS § 159

lg 2. Mõistlik aeg nimetatud sätte mõttes on kuus kuud ehk tähtaeg, mille jooksul peab sõiduki

omanik liiklusseaduse (LS) § 72 lg 2 järgi säilitama andmeid sõiduki teisele isikule kasutada

andmise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai väidetavalt sõiduki esiklaasi ja kojamehe

vahele pandud leppetrahvi teated kätte. Hageja ei valinud leppetrahvi nõuete edastamiseks

mõistlikku viisi TsÜS § 70 mõttes. Kostja sai kõigist kolmest nõudest teada alles 9. veebruari

2021. a nõudekirjast, mille kättesaamise ajaks oli viimasest parkimislepingu rikkumisest

möödunud enam kui aasta, st möödunud oli mõistlik aeg.

4 (6)

Hageja kehtestatud tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised. Leppetrahv on

ebamõistlikult kõrge. Leppetrahvi suuruse määramisel tuleks arvestada isiku sissetulekuga.

Kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu on asja keerukust ja mahtu arvestades

põhjendamatult suur, ületades seejuures nõutava leppetrahvi summa kolmekordselt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus

leiab,

et

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1

keelduda. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-

s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (TsMS § 405 lg 1 redaktsioon hagi menetlusse võtmise ajal).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10

eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos kõrvalnõuetega 4000 eurot,

mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Kohtupraktikas on leitud, et eeltoodust hoolimata peab

ringkonnakohus võtma apellatsioonkaebuse menetlusse, kui menetlusosaline vaidlustab

apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja täidetud on TsMS § 178 lg-s 2

sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (Riigikohtu

10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p-d 17 ja 18). Ringkonnakohtul on

TsMS § 637 lg 2¹ järgi siiski õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul,

kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on

menetluskulud kindlaks määratud 280 eurot ületavas summas, kuid apellant ei ole

apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt välja mõistetud või tema kasuks välja mõistmata

jäänud menetluskulude suurust (vt nt Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-

20-14547/20, p 13).

9. Maakohus on andnud vaidlustatud otsuses loa otsuse edasikaebamiseks ja määranud

kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

praegusel juhul asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu

hüvitise ning kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude osas.

Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas (vt nt 15. veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr

2-19-15100, p 18; 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-123216, p 13) leidnud, et

menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes ei saa olla tegu

olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning

menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks

määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust

ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus menetlusosaliste võrdse kohtlemise

põhimõttega.

5 (6)

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus

sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse

jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on

menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama

ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud menetlusse võtmisest

keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata

olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi

määrusega.

Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on

olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot).

Apellant on üldsõnaliselt märkinud, et peab vaidlustatud otsusega välja mõistetud

menetluskulusid liiga suureks. Ringkonnakohus märgib, et menetluskuludena TsMS § 175 lg 1

kontekstis ei arvestata riigilõivu, mida tuleb tasuda seaduses sätestatud suuruses ning mille

vajalikkust ja põhjendatust kohus ei hinda (vt nt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-29-17, p 13.1). Järelikult saavad apellatsioonimenetluses vaidluse all olla vaid muud

menetluskulud, s.o maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240

eurot ehk kokku 260 eurot. Seega on vaidlusalune summa väiksem kui 280 eurot.

11. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse,

sealhulgas ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid.

11.1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus on kõiki kostja väiteid

käsitlenud ning hinnanud kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja ei ole kaebuses selgitanud, miks ei ole hageja

tõendid käsitatavad dokumentaalsete tõenditena ning on ebausaldusväärsed.

Maakohus on õigesti leidnud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise

eest vastutab kostja. Leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud, leppetrahvi kokkulepe ei ole

tüüptingimusena tühine ning selle suurus on, arvestades leppetrahvi eesmärki täitmise

asendamiseks kui ka täitmisele sundimiseks, kohane. Näiteks on LS § 188 lg 8 järgi

parkimistasu maksmata jätmisel viivistasu samas määras, s.o 31 eurot ööpäevas.

Põhjendamatu on ka kostja argument, et hageja on rikkunud seadust, sest töötles kostja

andmeid. Hageja on saanud kostja andmed Transpordiameti kaudu. Kolleegium märgib, et

hageja äritegevus seisneb eraparkla ja parkimiskorralduse teenuse osutamises ning teenuse

osutamise leping sõlmitakse sõiduki parkimisega märgistatud ja tüüptingimuste infotahvlitega

tähistatud parkimisalale. Hageja õigustatud huvi saada teada sõiduki omaniku või vastutava

kasutaja andmed tuleneb LS § 184 lg-st 4 ja rahvastikuregistri seaduse § 44 p-st 3 (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 20. septembri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-321).

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

6 (6)

13. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on

apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

tagasi.

14. Kolleegium märgib, et TsMS § 137 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt on

apellatsioonkaebuse hind ja sellelt tasutav riigilõiv sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades

kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind maakohtus oli 100 eurot. Kuna kostja taotleb maakohtu otsuse

tühistamist täies ulatuses ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, on

apellatsioonkaebuse hind sama kui tsiviilasja hind maakohtus ja sellelt tasumisele kuuluv

riigilõiv RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi on 100 eurot. Tsiviilasja hinna määramisel ei arvestata

menetluskulude summat ka juhul, kui maakohtu otsust vaidlustatakse menetluskulude

kindlaksmääramise osas. Apellant on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 140

eurot, s.o 40 euro võrra nõutust enam. Enamtasutud riigilõivu tagastamine ei sõltu käesoleva

määruse jõustumisest, st apellant saab nimetatud summa tagastamist taotleda enne määruse

jõustumist.

15. Ringkonnakohus ei toimeta apellatsioonkaebust kostjale kätte (TsMS § 638 lg 4).

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)