2-21-12766/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-12766

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.03.2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus, hind

2 285,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), esindaja Jekaterina Morozova

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 02.03.2022

tagaseljaotsuse peale menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646 alusel.

3. Tühistada Harju Maakohtu 02.03.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis

hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 621,44 eurot ületavas osas

ja edasiulatuva viivisenõude 8% aastas ületavas osas, samuti menetluskulude

jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Toimetada kostjale käesolev otsus kätte avalikult ning lugeda see talle kätte

toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Otsuse (v.a resolutsiooni p 1. ja p 5.) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30

päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 13.08.2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja)

vastu, milles palus välja mõista võlgnevuse 5 000 eurot, intressi 477,75 eurot, viivise

2 011,68 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja kohustada kostjat tasuma hagejale viivist

põhinõudelt alates 14.08.2021 kuni põhinõude täitmiseni 25,9% aastas, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja kulude hüvitis 920 eurot

(riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 420 eurot 3,5 tunni eest tasumääraga 100 eurot, millele

lisandub käibemaks 70 eurot) ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist

seadusjärgses määras ja ulatuses.

2. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid AS LHV Finance (pank/laenuandja) ja kostja

10.09.2019 laenulepingu nr 2656038 laenusummas 5 000 eurot. Kostja pidi laenu tagastama

maksegraafiku alusel. Kostja jättis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitmata ja

laenuandja ütles lepingu üles. Pank loovutas 24.01.2020 oma nõuded kostja vastu hagejale.

Laenulepingus oli kokkulepitud intressi tasumise kohustus 25,9% aastas. Intressi arvestamisel

lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma

kasutuses

olemise

päevast

alates.

Kostja

pidi

tasuma

intressi

477,75 eurot

(201,44+107,02+106,11+63,18). Kostja pidi võla tagastamise viivitamise eest tasuma

põhinõudelt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras (25,9% aastas). Viivis perioodi

24.01.2020 - 13.08.2021 eest moodustas 2 011,68 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kohus toimetas menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kostjale kätte 04.02.2022

väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja kohtu määratud tähtajaks (25.02.2022) hagile

ei vastanud.

Maakohtu otsus

4. Maakohus lahendas hagi tagaseljaotsusega, kuivõrd kostja hagile ei vastanud. Kohus

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 5 000 eurot, intressi

477,75 eurot, viivise 621,44 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot ning kohustas kostjat maksma

viivist põhinõudelt alates 14.08.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras.

Hagi jäi rahuldamata osas, millega hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud

viivise 1 390,24 eurot ning edasiulatuv viivise alates 14.08.2021 põhinõudelt kuni selle kohase

tasumiseni lepingujärgses määras 25,9% aastas.

5. Kostja oli tarbija ning laenuandja oli kutse- või majandustegevuses tegutsev isik.

Lepingutingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 25,9% aastas, oli tühine, kuna see ületas

seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Kuivõrd kokkulepitud määr oli tühine, siis tuli

lähtuda seadusjärgsest määrast, mis tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1. Seega viivis

perioodi eest 24.01.2020-13.08.2021 moodustas 621,44 eurot. Samuti tuli edasiulatuv viivis

mõista välja seadusjärgses määras. Muus osas oli hagi põhjendatud.

6. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis jättis kohus hageja menetluskuludest

73,26% kostja kanda ja 26,74% hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäid 26,74% hageja

kanda ja 73,26% kostja enda kanda. Kostjal menetluskulud puudusid. Hageja õigusabikulud

olid põhjendatud 1 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu.

Muus osas olid kulud (riigilõiv) põhjendatud ja moodustasid kokku 620 eurot (riigilõiv

500 eurot+õigusabikulud 120 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus

kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 454,21 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt

viivist alates otsuses jõustumisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras.

Hageja apellatsioonkaebus

7. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata

viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning saata asi tagasi maakohtule uueks

lahendamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis oli

lepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loeti viivise määraks lepinguline

intressimäär. Viivise nõudmine 25,90% aastas polnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS 113

lg-ga 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega. Lepingu sõlmimise hetkel ei ületanud krediidikulukuse määr

Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse kolmekordset

määra.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb viivisenõude osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust vaid rahuldamata jäänud viivsenõude osas (nii sissenõutavaks muutunud kui

ka edasiulatuv viivis). Muus osas (põhinõue, intress ja sissenõudmiskulud) ei ole maakohtu

otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hagi osaliselt rahuldamata.

Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 2 011,68 eurot perioodi eest

24.01.2020-13.08.2021.

Hagiavalduse

kohaselt

lähtus

hageja

viivise

arvestamisel

laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 25,9% aastas. Hageja nõudis ka edasiulatuvat

viivist samas määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti

mõistis kohus ka edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Maakohus põhjendas seda sellega,

et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm

korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega

VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades

põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis

selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud

viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes

käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta

ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

10. Hagiavaldusest nähtub, et laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud

põhjendused (sh põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras

viivise nõudmise kohta). Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle

üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja pank. Ka maakohus

lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud tarbijaga.

Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt

ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses

täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS

§ 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled

näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded

hagejale, siis on hagejal õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel

juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam

intressimäär.

Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 25,9% aastas. Seega oli

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud

vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva

intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud,

et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud

ülempiiri.

Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga,

mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud

intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le

1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr

3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist

tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär

kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle

suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

11. Maakohtu eksimused viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse

vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, siis ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise

lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Olukorras, kus tagaseljaotsus on

vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes

osaliselt (TsMS § 651 lg 1).

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

13. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt

apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). Kohus toimetab käesoleva otsuse kostjale

kätte avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)