2-19-18959/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18959

Kohtuasi

Y hagi X vastu võla ja intressi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

94 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Jelena Lehter

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Y osaline loobumine hagist intressi 2500 euro saamise nõude osas.

Tühistada Harju Maakohtu 29.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18959 osas, milles

rahuldati Y nõue X vastu intressi 2500 euro saamiseks, ja lõpetada tsiviilasja nr 2-

19-18959 menetlus Y nõudes X vastu intressi 2500 euro saamiseks.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

5. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

5.1. Jätta X 25.06.2021 ja 26.06.2021 esitatud menetlusdokumendid menetlemata.

5.2. Võtta vastu Y osaline hagist loobumine ning lõpetada tsiviilasja nr 2-19-18959

menetlus Y hagis X vastu intressi 2500 euro saamiseks.

5.3. Rahuldada hagi osaliselt ja mõista X-lt Y kasuks välja põhivõlg 90 000 eurot ja

intress 2000 eurot.

5.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus X kanda.

5.5. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista X-

lt välja Y kasuks maakohtu menetluskulud 2418 eurot, s.o riigilõiv 1200 eurot

2-19-18959

ja õigusabikulud 1218 eurot. Ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

5.6. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb X-l tasuda Y-le

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

(2418

eurot)

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja) esitas 03.12.2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja), C ja Z vastu võla ja intressi

väljamõistmiseks.

2. 05.05.2021 määrusega lõpetas maakohus menetluse hageja hagis C vastu ning kinnitas

hageja ja C kompromissi, mille kohaselt tasub C hagejale maksegraafiku alusel 31 000 eurot.

05.05.2021 määrusega lõpetas kohus menetluse hageja hagis Z vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks ning kinnitas hageja ja Z kompromissi, mille kohaselt tasub Z hagejale

maksegraafiku alusel 31 000 eurot.

3. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid hageja, C, Z ja kostja 02.01.2017

laenulepingu nr 20170102/01, mille alusel andis hageja C-le, Z-le ja kostjale laenu 90 000 eurot,

millest 76 000 eurot anti üle sularahas ja 14 000 eurot kanti C arvelduskontole. 02.01.2017

üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega kinnitasid C, Z ja kostja, et laen on neile üle

antud ja hageja on nõuetekohaselt täitnud laenu üleandmise kohustuse. Laenu tagastamise

tähtpäev oli 30.06.2017 ning laenu kasutamise eest tuli tasuda intressi 10% laenusummast, s.o

9000 eurot. Seisuga 03.12.2019 tasus C intressi 4500 eurot. Teised laenusaajad laenusummat

ega intressi ei tasunud. Kuna C, Z ja kostja on solidaarvõlgnikud, on hagejal õigus nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 90 000 eurot ja tasumata jäänud intressi 4500 eurot.

4. Vastuseks kostja seisukohale leiab hageja, et kuigi poolte vahel sõlmitud laenulepingu

punktist 1.5 tuleneb, et laenuvõtja kasutab laenu F OÜ äritegevuse arendamiseks, siis

laenulepingus ja selle lisades (sh raha üleandmise aktis) on selgelt sätestatud, et C, Z ja kostja

võtavad laenu kui füüsilised isikud, mitte kui F OÜ esindajad. Kostja ei eita, et ta kirjutas

laenulepingule alla, s.t ta on tutvunud lepingu sisuga ja oli sellega nõus. Samuti ei vaidlusta

kostja seda, et laen oli laenusaajatele üle antud. Laenusaajate omavahelised kokkulepped

laenulepingu täitmise osas ei mõjuta hageja õigust nõuda kohustuse täitmist vastavalt sõlmitud

laenulepingule. Kostja on jätkuvalt F OÜ osanik. Hageja ei pea põhjendatuks ka kostja

2-19-18959

seisukohta, et laenulepingust tulenevat kohustust saaks vaadelda kui mittetäielikku kohustust

VÕS § 4 lg 1 tähenduses. Võlgniku kohustus tagastada laenuandjale laen tuleneb kehtivast

laenulepingust ja VÕS § 396 lg-st 2. Seega võlausaldajal on õigus ja alus nõuda ka kostjalt

kohustuse täitmist. Hageja tõi esile, et poolte vahel on mitu laenulepingut ning vaidlusaluse

laenulepingu alusel ei ole tagasimakseid tehtud. Kostja esitatud F OÜ pangakontode väljavõtted

ja kirjalik analüüs on asjakohatud, kuna praeguse vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas

on laenusaajad omavaheliste kokkulepete alusel saadud laenu kasutanud.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

6. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostjal ei ole olnud kunagi F OÜ-ga finantssuhteid ega

juurdepääsu F OÜ rahalistele vahenditele ning kostja ei ole kunagi firma rahalisi vahendeid

käsutanud. C ja Z omastasid pidevalt laenuandjate raha ning ei kavatsenud kellelegi laenu

tagastada, mida tõendab asjaolu, et F OÜ-l oli 2017. aastal maksuvõlg üle 102 000 euro. Kostja

toob välja, et juhatuse liikmete solidaarse vastutuse rakendamise tingimuseks on muu hulgas

asjaolu, et iga juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees. Seega peab kostja

hinnangul hageja tõendama, et kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustust, mille tulemusena

muutus firma maksejõuetuks. Alates 05.05.2017 ei ole kostja F OÜ juhatuse liige, mille tõttu

ei saanud ta lepingut täita. Kostjal ei ole F OÜ-ga mingit seost ning laen jäi F OÜ-le. Kostja

esitas tõendid laenu kasutamise kohta, millest nähtub, et kostja ei ole saanud laenu kasutada

ning seda kasutasid teised laenusaajad.

7. Kostja on arvamusel, et allkirjastas laenulepingu F OÜ esindajana. Leping oli vene keeles ja

selle sisu oli kostjale arusaadav. Kostja väidab ka, et tegemist on mittetäieliku kohustusega

VÕS § 4 lg 1 tähenduses ning seadus ei näe selle eest vastutust ette. Lisaks ei ole hageja

tõendanud laenu sularahas üleandmist.

Maakohtu otsus

8. Maakohus rahuldas 29.06.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

90 000 eurot ja intressi 4500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2418 eurot ja viivise. Maakohus jättis menetlemata

kostja 25.06.2021 ja 26.06.2021 esitatud menetlusdokumendid.

9. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja, C, Z ja kostja sõlmisid laenulepingu nr

20170102/01 ning laenulepingu lisad nr 1 ja 2. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja ei ole

kohaselt täitnud laenulepingust tulenevaid maksekohustusi.

10. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et laenu sularahas üleandmine ei ole tõendatud. Raha

üleandmine on tõendatud maksekorralduste ja aktiga. Hageja, C, Z ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingu lisaks nr 2 olevast rahaliste vahendite üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt

andis hageja C-le, Z-le ja kostjale rahalised vahendid üle ning C, Z ja kostja võtsid 90 000 eurot

vastu. Laenulepingu lisa nr 2 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 10.02.2017.

11. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et laenusaajaks oli F OÜ ja kostja allkirjastas

laenulepingu F OÜ juhatuse liikmena. Laenulepingus oli sõnaselgelt kirjas, et laenuvõtjateks

on füüsilised isikud ning laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud laenulepingu F

OÜ esindajana.

2-19-18959

12. Asjakohatud on kostja vastuväited, mille kohaselt kostjal ei ole kunagi olnud F OÜ-ga

finantssuhteid ega juurdepääsu F OÜ rahalistele vahenditele ning kostja pole kunagi firma

rahalisi vahendeid käsutanud, kuna laenusaajaks on kostja füüsilise isikuna, mitte juriidiline

isik. Samal põhjusel ei ole asjakohased ka kostja vastuväited, mis puudutavad juhatuse liikme

kohustuse rikkumist ja F OÜ maksuvõlgnevust. Lisaks on kostja endiselt F OÜ osanik. Asjas

ei oma tähtsust, kuidas laenusaajad laenu kasutasid, mistõttu ei omanud tähtsust ka selle

tõendamiseks kostja esitatud tõendid, s.o F OÜ panga- ja finantsdokumentide analüüs ning

kontode väljavõtted.

13. VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt on hagejal õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist

laenusaajatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ning laenusaajate omavahelised kokkulepped

ei mõjuta hageja nõudeõigust kostja vastu. Tähendust ei oma, kes solidaarvõlgnikest sai laenu

enda käsutusse. Kostja kinnitas 27.10.2020 kohtuistungil laenulepingu allkirjastamist ning

kohustuse võtmist, mida ta ei ole hageja ees täitnud, ning tõi välja, et leping oli vene keeles ja

selle sisu oli kostjale arusaadav. Kostja vastuväited solidaarvõlgnike, s.o C, Z ja kostja,

omavaheliste suhete kohta ei puuduta hageja nõuet kostja vastu ning kostjal on võimalus esitada

nimetatud vastuväited ja VÕS § 69 lg-st 2 tulenev tagasinõue teiste solidaarvõlgnike vastu

eraldi menetluses.

14. Maakohtu hinnangul ei vasta kostja kohustus VÕS §-s 4 sätestatule, kuna kohustus tuleneb

hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust ning tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

16. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, hindas ebaõigesti tõendeid ja

tuvastas ebaõigesti asjaolusid.

17. Maakohus ei arvestanud C ja Z ning hageja vahel sõlmitud kompromissidega. Kohus oleks

pidanud juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et teised solidaarvõlgnikud väljusid

kompromisside sõlmimisega esialgsest võlasuhtest, ning hageja ja kostja vahele ei saanud

esialgne õigussuhe kehtima jääda. Maakohus jättis sõlmitud kompromissid täielikult

tähelepanuta ja ei selgitanud, miks nimetatud kompromissid ei oma käesolevas vaidluses

tähtsust.

18. Hageja kujundas kompromisside sõlmimisega võlasuhte ümber, s.t hageja asendas

võlasuhte uuega ja hagejaga jäi õigussuhtesse üksnes kostja (VÕS § 89). Viidates VÕS § 67 lg-

tele 1–3, leiab kostja, et pärast hageja poolt õigussuhte ümberkujundamist ei saa kostja

vastutada laenulepingu eest enam täies mahus, kuna solidaarvastutust ei eksisteeri. Kostja

kohustus hageja ees saab olla ainult laenulepingust alles jäänud osas, s.t 31 000 eurot.

Solidaarvõlgnike instituut eeldab vähemalt kahe solidaarselt vastutava isiku olemasolu. See

tingimus ei ole pärast kompromisside sõlmimist täidetud. Üllatuslik on maakohtu järeldus ka

osas, et kostjal on võimalus esitada VÕS § 69 lg-st 2 tulenev tagasinõue solidaarvõlgnike vastu

eraldi menetluses.

19. Maakohus on loonud olukorra, kus lisaks kohtuotsusele on veel kaks täitedokumenti, s.o

kompromissid, mille tulemusel on hagejal võimalik täitemenetluse korras sisse nõuda kokku

156 500 eurot (kostjalt 94 500 eurot, C-lt 31 000 eurot ja Z-lt 31 000 eurot).

2-19-18959

20. Eeltoodut kokkuvõttes leiab kostja, et kompromisse tuleb käsitada novatsioonina. Hageja

lõpetas algse võlasuhte (laenulepingu) ning asendas abstraktse kohustusega (kompromiss).

Teisisõnu taotles hageja C ja Z-ga sõlmitud kompromissidega laenulepingust tuleneva vaidluse

kõrvaldamist kohtumenetlusest kompromissi sõlminud isikute osas. Järelikult ei saa hagejal olla

kostja suhtes nõudeõigust 90 000 eurot ulatuses, sest see summa saaks eksiteerida vaid

solidaarvõlasuhtest tulenevalt.

21. Kostja arvates jõudis maakohus valele järeldusele, et tähendust ei oma, kuidas laenusaajad

laenu kasutasid, ning et see ei mõjuta hageja nõudeõigust kostja vastu. Hoolimata sellest,

milline on võlatunnistuse sõnastus, tuleb lähtuda selle sisust. Ka laenulepingu puhul tuleb

tuvastada, mis on olnud selle tegelik eesmärk ja poolte tahe. Kostja rõhutab, et üksnes

laenulepingus kirja pandu ei kinnita, et tegemist on füüsiliste isikute vahel sõlmitud

laenulepinguga, nagu järeldas kohus. Arvesse tuleb võtta lepingueelsete läbirääkimiste

asjaolusid ning poolte huvisid. Kostja esitas maakohtule tõendid ja põhjalikud selgitused hageja

antud laenu kasutamise kohta, millest ilmneb ka laenulepingu tegelik eesmärk.

22. Kostja rõhutab, et tema oli algusest peale teadlik, et laen võetakse F OÜ-le äriühingu

arendamiseks. Kostjal ei ole kunagi olnud F OÜ-ga finantssuhteid ega juurdepääsu F OÜ rahale

ning kostja ei ole kunagi firma raha käsutanud. 27.10.2020 kohtuistungil kinnitas kostja, et

allkirjastas laenulepingu kui juhatuse liige. Kostja on küll F OÜ osanik, kuid ettevõtte

finantsküsimustega ei ole kostja kunagi tegelenud. Kostja esitas oma väidete kinnituseks F OÜ

panga- ja finantsdokumentide analüüsi ning kontode väljavõtted. Kostja arvates on veenvalt

tõendatud, et poolte tahe oli tegelikult laenulepingu sõlmimine hageja ja F OÜ vahel.

Vastustaja seisukoht

23. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Menetluse edasine käik

24. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ja palus hagejal juhul,

kui pooled ei saavuta kokkulepet, esitada andmed selle kohta, kas ja millises ulatuses on C ja Z

05.05.2021 kinnitatud kompromisskokkuleppeid täitnud, s.t milline on tegelik laenulepingust

tulenev võlg hageja vastuse esitamise seisuga, ja kas sellest tulenevalt soovib hageja oma nõuet

kostja vastu täpsustada.

25. Vastuseks ringkonnakohtu nõudele teatas 11.03.2022 hageja, et Z ei ole hagejale

kompromissi alusel midagi tasunud ja C on kompromissi alusel tasunud hagejale kokku 2500

eurot. Hageja esitas hagist osalise loobumise avalduse selle summa osas. Hageja vähendab

nõuet intressi osas 2500 euro võrra, millest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu 92 000 eurot,

millest 90 000 eurot on põhivõlg ja 2000 eurot on intress.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Vastavalt TsMS § 429 lg-le 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni. TsMS § 645 lg 1 järgi apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel

tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse.

Ringkonnakohus võtab hagist osalise loobumise vastu, tühistab intressi 2500 euro

väljamõistmise osas maakohtu otsuse ja lõpetab selles osas tsiviilasja menetluse. Ülejäänud

2-19-18959

osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

27. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme rikkunud.

28. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ja ei pea TsMS § 654

lg-st

juhindudes

vajalikuks

maakohtu

otsuse

põhjendusi

korrata.

Kostja

on

apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud

otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, ja puudub vajadus maakohtu põhjenduste

kordamiseks käesolevas otsuses. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või

menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Vastuseks

kaebusele märgib kolleegium järgmist.

29. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja, C, Z ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 20170102/01

ning laenulepingu lisad nr 1 ja 2, samuti selle, et laen anti üle kostjatele ja et kostja sõlmis

laenulepingu füüsilise isikuna. Õige on see, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kes

solidaarvõlgnikest sai laenu enda käsutusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga

ka selles, et hageja nõude rahuldamisel ei ole asjakohased kostja vastuväited solidaarvõlgnike

omavaheliste suhete kohta.

30. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 67 lg 1 sätestab, et kui keegi

solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust

võlausaldaja ees täitma. Kui solidaarvõlgnike vahelisest suhtest ei tulene teisiti, siis eelduslikult

peavad nad ka omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades (VÕS § 69 lg 1). VÕS

§ 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste

võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.

31. Hagejal on valikuvõimalus, milliselt solidaarvõlgnikult ning millises ulatuses kohustuse

täitmist nõuda. Nõude esitamine ühe solidaarvõlgniku vastu ei mõjuta teiste solidaarvõlgnike

vastutust ning ühe solidaarvõlgniku vastu esitatud hagi osas tehtud otsus ei kehti teiste

solidaarvõlgnike suhtes. Seadus ei kohusta hagejat esitama hagi kõigi solidaarvõlgnike vastu.

32. Ringkonnakohus selgitab, et väär on kostja seisukoht, nagu ei saaks hageja enam esitada

nõuet kogu võla väljamõistmiseks tema vastu, kuna on sõlmitud kompromissid võla tasumise

kohta teiste solidaarvõlgnikega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on

oma nõude sellega ümberkujundanud või võlasuhte asendanud.

33. Kostja on ebaõigel seisukohal, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev solidaarkohustus

lõppes sellega, et hageja jõudis C-ga ja Z-ga kompromissile ja sõlmis kummagagi eraldi

kokkuleppe 31 000 euro tasumiseks. Eelnimetatud kokkulepete sõlmimisega lõppes küll hageja

ning C ja Z vaheline kohtuvaidlus, kuid solidaarkohustus lõpeb siis, kui laenulepingust tulenev

võlg on tasutud. Eelnimetatud kokkulepped tõid kaasa selle, et hageja ei saa enam C-lt ega Z-lt

nõuda kogu võlga, vaid kummaltki üksnes 31 000 eurot, kuid kostjalt kui ühelt

solidaarvõlgnikult võib hageja endiselt nõuda kogu võla tasumist.

2-19-18959

34. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et teiste solidaarvõlgnikega sõlmitud kompromisside

täitmisel makstu mõjutab hageja nõude suurust kostja vastu. Kuigi kompromissileping kehtib

vaid selle sõlminud poolte vahel ega tekita õigusi kolmandale isikule, omab antud juhul tähtsust

see, et tegu on sama kohustuse täitmisega, mida nõutakse ka kostjalt. Kui solidaarvõlgniku poolt

tehakse võlausaldajale võla katteks mingis summas makse, siis on selle tagajärjeks, et hageja

nõue teise solidaarvõlgniku vastu väheneb samuti reaalselt tasutud summa võrra. Praeguses

asjas on üks solidaarvõlgnikest, kes sõlmis hagejaga kompromissi, tasunud hagejale 2500 eurot

ja selle summa võrra vähendas hageja nõuet.

35. Maakohus ei pidanud lahendama küsimust, missuguses osas peavad solidaarvõlgnikud

omavahelises suhtes laenulepingutest tulenevaid kohustusi kandma. Asjaolu, et hagejal on C ja

Z-ga sõlmitud kompromissid, mille kohaselt on kumbki kohustatud hagejale tasuma 31 000

eurot, ei tähenda, et hagejal ei ole endiselt õigus nõuda kogu põhivõlga ja intressi kostjalt.

Samas ei tähenda solidaarkohustus seda, et võlausaldaja nõue tuleb mitmekordselt täita (VÕS

§ 67 lg 1). Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada teiste solidaarvõlgnike poolt tasutuga. Samas

praeguseks hetkes on hagejale tasutud üksnes 2500 eurot. Arvestades, et teised

solidaarvõlgnikud leppisid 05.05.2021 hagejaga kokku võla tasumises maksegraafiku alusel ja

maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kompromisside sõlmimise ajast möödunud vähem kui 2

kuud, ei saa iseenesest maakohtule ette heita, et kohus ei arvestanud otsuse tegemisel võimalike

tasumistega.

36. Hagiavalduses esitas hageja nõude 94 500 euro saamiseks, millest põhivõlg on 90 000 eurot

ja intress 4500 eurot. VÕS § 88 lg 9 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele

tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega oli hagejal õigus

arvestada ühe solidaarvõlgniku poolt tasutud summad esmalt intressi katteks. Hageja sai intressi

katteks arvestada 2500 eurot, mille võrra väheneb kostjalt väljamõistmisele kuuluv intressi

summa. Seega on hagejale endiselt tasumata põhivõlg 90 000 eurot ja intress 2000 eurot, mida

hageja võib nõuda kostjalt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Hagist osaline loobumine solidaarvõlgniku poolt nõude osalise rahuldamise tõttu ei anna

alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 168 lg 4). Hagi

rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult kostja

kanda. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude suurust vaidlustanud.

38. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Hageja ringkonnakohtule taotlust

menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole.

39. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)