2-20-16371/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

8. aprill 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-16371

Tsiviilasi

X hagi Y vastu kinkelepingust taganemisest tulenevas

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. detsembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

55 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull

Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2021 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (8)

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 7. novembril 2020 Harju Maakohtule hagi oma poja Y (kostja) vastu

kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. Hageja

nõude alus on tema taganemine pooltevahelisest 18. jaanuari 2017 kinkelepingust (edaspidi:

leping).

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hagejale kuulus korteriomand aadressil XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX,

edaspidi: korteriomand või korter), mille ta kinkis lepinguga kostjale. Sama lepinguga

seati korteriomandile hageja kasuks isiklik tähtjatu kasutusõigus;

-

hageja kinkis korteriomandi kostjale, sest kostja lubas hakata tema eest hoolitsema.

Lepingu p-ga 5.3 võttis kostja kohustuse hagejat tema eluajal hooldada ja ülal pidada;

-

hageja vajab liikumispuude tõttu igapäevast abi ja hoolitsemist. Tal oli 2002. aastal

operatsioon, mille käigus paigaldati kunstlik põlveliiges. Pärast seda määrati hagejale

invaliidsus. Eksperdi kinnitusel on hageja abivajadus raske liikumispuude tõttu

igapäevane. Hageja kukkus 5. septembril 2018 ja murdis puusaluu, mille tagajärjel

muutus praktiliselt liikumisvõimetuks. Juba selleks ajaks muutus kostja hoolitsus

hageja eest väga napiks: tihtipeale ei vastanud ta hageja kõnedele ega helistanud tagasi,

samuti otsis ettekäändeid, et hagejat mitte külastada;

-

kostja käis hagejat hooldamas kuni 2019. aasta aprillini, kuigi haruharva, samuti kandis

ta hageja pangakontole 200 eurot, et hageja saaks palgata endale abistaja. Alates

nimetatud kuust kostja hagejale raha üle ei kanna. Kostja käis harva, umbes kaks korda

kuus, hagejat vaatamas ning tõi toiduaineid ja ravimeid. See ei olnud piisav

hoolitsemine ega ülalpidamine. Alates 3. jaanuarist 2020 ei ole kostja hageja eest üldse

hoolitsenud ega teda ülal pidanud, vaid nüüd abistab hagejat igapäevaselt tema tütar;

-

hageja oli ajavahemikul 2. veebruar – 4. märts 2020 mikroinsuldi tõttu haiglaravil ja

vajas erilist hoolt. Kostja ei külastanud hagejat haiglas, ei tundnud huvi ega muret

hageja tervise üle. Hagejal on lisaks kaheksa kaasuvat haigust ja ta oli pärast haiglast

väljakirjutamist nõrk ega saanud enda eest hoolitseda, vajades ööpäevaringset abi;

-

hageja tervislik seisund oli lepingu sõlmimisel teada. Hageja sõlmis kinkelepingu

teadmisel, et kostja võtab kohustuse hagejat igakülgselt abistada ja tema eest

hoolitseda. Leping ei olnud seotud hageja enda ülalpidamisvõimega;

-

kostja käitumine hageja suhtes on äärmiselt tänamatu ja lugupidamatu. Kostja jättis

hageja hooletusse ega täitnud lepinguga võetud kohustusi. Hageja taganes lepingust

28. septembri 2020 avaldusega, mida põhjendas sellega, et kostja kingisaajana on

hageja kui kinkija vastu üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja sai avalduse kätte,

kuid ei ilmunud kokku lepitud ajal notari juurde.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta ei vaidlusta hageja tervisemuresid, aga hageja ei ole nii abitu

ja kostja ei ole jätnud hagejat hooletusse. Kostja hinnangul on lepingust taganemine alusetu ja

tühine järgmistel põhjustel:

-

õige pole väide, nagu oleks hageja kinkinud korteriomandi põhjusel, et kostja lubas

hakata hageja eest hoolitsema. Tegelikult katkestas hageja suhtlemise kostja ja tema

perega, sest ei kiitnud heaks kostja abielu ukrainlannaga. Aastatel 2010 – 2011 kinkis

hageja tütrele (kostja õde) oma teise korteri, et saada üüritulu. Tütar müüs korteri

hagejaga kooskõlastamata ja hageja ei saanud üüri- ega müügitulu. Kui hageja jäi

soovitud tulust ilma, pöördus ta kostja poole kaebusega tütre peale ja selgitas, et

pensionist ei piisa normaalseks eluks. Seejärel hakkas kostja aktiivselt osalema hageja

elus ja teda abistama: kostja tasus hageja arveid, soetas vajalikud asjad ja toidu ning

sõidutas teda;

3 (8)

-

samuti pole õige väide, nagu oleks kostja kandnud varem raha hageja kontole.

Tegelikult avas kostja 2016. aasta mais enda nimele eraldi pangakonto, kuhu hageja

kandis 2000 eurot ja kostja paigutas sularahas 5000 eurot. Sellest rahast kandis kostja

kontole ema kindlustamiseks iga kuu 200 eurot, juhuks kui kostjaga midagi toimub.

Hageja sai kontol olevat raha kasutada üksnes kostjaga eelneval kooskõlastamisel ja

vaid juhul, kui selleks tekib hädavajadus. Hageja sai selleks ka kontoga seotud panga-

kaardi;

-

hageja tütar jätkas kaebamist raha ebapiisavuse üle ja palus pealetükkivalt hagejalt

rahalist abi, mistõttu tegi hageja ise kostjale ettepaneku, et vormistab korteriomandi

kostja nimele. Nimelt kartis hageja, et tütar mangub temalt välja ka selle korteri, kuid

ta ei soovi jätta poega pärandist ilma. Nii seletas hageja kinkelepingu sõlmimise

eesmärki ka notarile. Korteri kinkimise tegelikule eesmärgile viitavad hageja avaldatud

kahetsused, et tal on oma süül kostja abikaasaga halvad suhted;

-

lepingus ei täpsustatud ülalpidamis ja hoolduskohustuse sisu, sest kostja täitis neid

kohustusi juba enne lepingu sõlmimist ja pooled mõistsid sisu ühtmoodi. Hagejat

rahuldas kohustuse täitmisel poolte vahel kujunenud praktika;

-

hagejale oli lepingu sõlmimisel teada, et kostja viibib tihti töölähetustes. Sel ajal oli

hageja eest hooldamine korraldatud: hagejat abistas tütrepoeg ja ka kostja abikaasa oli

alati valmis aitama. Tasulise hooldaja abi hageja kasutada ei soovinud, kartes võõraid

inimesi korterisse lubada. Hageja eelistas teha koduseid töid maksimaalselt ise, mõistes

liikumise kasulikkust. Pooled suhtlesid kostja lähetuste ajal SMS-ide ja Messengeri

vahendusel. Vajadusel korraldas kostja asjade ja toiduainete toimetamise hagejale.

Kosja jätkas abi osutamist samamoodi ka pärast lepingu sõlmimist;

-

tõele ei vasta etteheide, et kostja oli hageja vastu alates 2018. aasta septembrist

ükskõikne. Kostja suhtles jätkuvalt hagejaga ja poolte positiivne suhe kestis veel ka

2019. aastal;

-

kostja avastas 2019. aasta aprillis, et eelnevas kirjeldatud pangakontolt oli juba

14. augustil 2017 tehtud ülekanne hageja kontole 9000 eurot ja pärast seda võetud

sularahas välja kõik kostja poolt kontole kantud summad. Hageja väitis esmalt, et raha

asub korteris, kuid tunnistas hiljem, et andis selle siiski tütrele. Hageja käitus

pahauskselt, kasutades raha mittesihipäraselt ja vastuolus poolte kokkuleppega. Hageja

näitas sellega ka, et tal ei olnud vaja rahalist abi. Seetõttu lõpetas kostja raha kandmise

kontole;

-

kostja osutab hagejale endiselt muud abi. Kostja pakkus regulaarselt, et hageja saadaks

talle nimekirja vajalikest asjadest, kuid hageja loobus pakutud abist ja nõudis üksnes

raha andmist;

-

õiged ei ole väited kostja ükskõiksusest hageja haigestumise suhtes 2020. aasta algul.

Kostja viibis sellel ajal välismaal ja helistas mitu korda haiglasse, samuti oli ühenduses

hageja tütrepojaga.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 21. detsembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte

endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Sama otsusega tühistas kohus 25. novembri 2020

määrusega rakendatud hagi tagamise.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et hageja kinkis lepinguga korteriomandi

kostjale, kes on hageja poeg ja alates 20. jaanuarist 2017 korteriomandi omanik. Korteri-

omandit koormab tasuta isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Hageja tegi 28. septembril 2020

kinkelepingust taganemise avalduse, mille kostja sai kätte 13. oktoobril 2020.

4 (8)

3.2. Nõude rahuldamine eeldab, et hagejal on kostja vastu lepingust taganemise võlasuhtest

tekkinud korteriomandi väljanõudmise õigus. Kinkelepingust kehtiva taganemise korral tuleb

tagastada lepingu järgi üleantu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS

§-des 1028 – 1036 sätestatut. Kinkelepingust taganemine on kehtiv juhul, kui on täidetud lisaks

formaalsele eeldusele, s.o taganemisavalduse esitamisele, ka taganemise materiaalsed eeldused,

st kinkijal peab olema alus lepingust taganemiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli

alus lepingust taganemiseks alust.

3.3. VÕS § 268 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust pärast selle täitmist taganeda ja

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3

ettenähtud juhtudel, st kinkija võib lepingust taganeda, kui (1) kingisaaja on oma käitumisega

näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; (2) kinkija ei ole

lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast

mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud

tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha;

(3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.

3.4. Hageja tugineb lepingust taganemisel VÕS § 267 p-dele 1 ja 3. Kostja näitas hageja

suhtes üles jämedat tänamatust ja jättis õigustamatult täitmata kinkega soetud tingimuse sellega,

et ei täitnud lepingu p-st 5.3 tulenevat kohustust hagejat tema eluajal hooldada ja ülal pidada.

Kostja hoolitsus muutus väga napiks pärast 5. septembrit 2018, mil hageja kukkus ja murdis

puusaluu. Alates 2019. aasta aprillist ei kanna kostja hagejale enam üle 200 eurot ja alates

3. jaanuarist 2020 ei hoolitse enam üldse hageja eest. Ühtlasi seisneb hageja etteheide selles, et

kostja ei külastanud hagejat haiglas ega tundnud huvi tema tervise vastu 2020. aasta veebruaris

ja märtsis.

3.5. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta

jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

Hageja avaldas kinkelepingust taganemiseks tahet 28. septembril 2020. Seega tuli hagejal

taganemise materiaalse eeldusena tõendada kostja käitumine, millest nähtub jäme tänamatus

hageja vastu ja millest hageja sai teada või pidi teada saama pärast 28. septembrit 2019. Hageja

etteheidetest vastavad sellele ajalisele kriteeriumile üksnes väited, et kostja ei hoolitse enam

hageja eest alates 3. jaanuarist 2020 (sh ei täida lepingust tulenevat kohustust hagejat hooldada

ja ülal pidada) ning ei tundnud 2020. aasta veebruaris ja märtsis huvi hageja tervise vastu.

Kinkest taganemise tähtajast oli hageja teadlik, vastav notari selgitus sisaldub lepingu p-s 7.8.

3.6. VÕS § 267 ja 270 mõte on anda kinkijale teatav järelemõtlemisaeg, mis võimaldab

hinnata lepinguga soovitud eesmärkide täitumist ja millele vastab kingisaaja nn prooviaeg,

tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline”. Ka sel juhul, kui kingisaaja oma seaduslikku

õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal

tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib

kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. „Jäme tänamatus”

kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija

või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang,

mille kujundamisel kohus lähtub kinkelepingu eesmärgist ja arvestab kõiki konkreetse juhtumi

asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

3.7. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega kinke eesmärgi osas. Kostja võttis lepingu

p-ga 5.3 kohustuse hagejat hooldada ja üleval pidada – seda kinnitas kostja kohtuistungil ka ise.

Kohustuse sisu ei tulnud konkretiseerida, sest pooled mõistsid seda niigi ühtviisi. Seega on

kostjal kinkelepingust tulenev kohustus hagejat hooldada ja üleval pidada, mis on ühtlasi seatud

kinkelepingu tingimuseks. Tähtsust pole kostja selgitusel, et hageja kinkis korteri kostjale

selleks, et ta ei saaks seda kinkida oma tütrele, sest see ei mõjuta kohtu hinnangut küsimuses,

kas kostja on oma kohustusi rikkunud.

5 (8)

3.8. Kohus kuulas tunnistajana üle hageja tütre (kostja õe) ja tuvastas tema ütluste põhjal, et

tütar külastab ema paar korda päevas. Ema ei saa käia poes, vahetada voodilinu, tuba koristada,

ennast ise pesta, midagi jalga panna, süüa valmistada ega toimetada seistes. Hageja pensionist

ei jätku, et osta invavarustust, mähkmeid jm. Maakohus leidis aga, et lepingust tulenevat kostja

hoolduskohustust ja saa sisustada sellega, kuidas on tütar hakanud hageja eest hoolitsema. Tütre

tegevusest ei järeldu, et kostja on olnud hageja suhtes jämedalt tänamatu ja rikkunud kinke

tingimusi. Hageja avaldas kohtuistungil, et ta oli lepingu sõlmimisel teadlik, et kostja viibib

seoses töökohustustega tihti välismaal. Seda kinnitab ka poolte sõnumivahetus 2019. aastal.

Hageja ei saanud lepingu sõlmimisel eeldada, et kostja hakkab teda iga päev isiklikult

hooldamas käima. Ühtlasi seletab kostja töölähetuses ja välismaal viibimine, et ta ei saanud ega

pidajat ise käima hagejat vaatamas haiglas 2020. aasta algul.

3.9. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja on püüdnud leida hageja aitamiseks lahendusi, sh

korraldades ka eemal viibides emale toidu ja kaupade kojuveo. Hoolduskohustuse sel viisil

täitmine vastab poole arusaamale lepingu sõlmimise ajal. Kohus kuulas tunnistajana üle kostja

abikaasa ja tuvastas tema ütluste põhjal, et kostja viis hagejale toiduaineid, ravimeid, aitas

korteris toiminguid teha ning käis hagejaga jalatseid ostmas. Kostja tasub alates

25. jaanuarist 2016 korteri eest esitatud korteriühistu arveid, sh teeb seda eespool määratletud

vaidlusalusel ajal pärast 28. septembrit 2019. Samuti tasub kostja elektri-, telefoni- ja

teleteenuse arved. Hageja möönis nende kulude kandmist ega väitnud, et seda tegevust ei tuleks

käsitleda tema abistamise ja ülalpidamisena.

3.10. Poolte kirjavahetuse põhjal tuvastas maakohus, et tüli peamine põhjus on pangakontolt

selle raha väljavõtmine, millest osa oli sinna kandnud kostja. Pärast raha väljavõtmisest

teadasaamist ei soovinud kostja enam raha üle kanda, vaid pakkus hagejale abi asjade ostmise

ja eluasemega seotud kulude kandmise kaudu. Maakohtu hinnangul pole oluline, miks hageja

raha välja võttis ja kuidas seda kasutas. Ühtlasi tuvastas kohus kirjavahetusest, et kostja pakkus

hagejale vajalikke asjade ostmist ja küsis selleks andmeid, kuid hageja jätkas raha nõudmist.

Üksnes sellest, et kostja keeldus hagejale rahas ülalpidamist andmast, ei saa järeldada

kinkelepingu rikkumist ega jämedat tänamatust. Lepingust ei tulene, et kostja pidi andma

hagejale igakuist ülalpidamist rahas mingis konkreetses summas. Kostja pidi hagejat hooldama

ja ülal pidama. Hooldus ja ülalpidamine ei eelda igakuist rahalist ülekannet hageja kontole.

Kostja kannab regulaarselt hageja eluasekulu ja on valmis korraldama vajalike kaupade

kojuveo. Hagejale asjade toimetamine on jäänud tegemata hagejast endast tingitud asjaoludel.

Järelikult ei ole kostja hageja abistamisest keeldunud ega suhtunud tema vajadustesse hooletult.

3.11. Hageja tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel tuvastas maakohus, et

hagejal on alates 2005. aastast raske puue, mis põhjustab lisakulutusi ja tingib igapäevase

kõrvalabi vajaduse. Selline oli hagejal terviseseisund juba lepingu sõlmimise ajal, mil ta teadis

kostja tööst tingitud eemalviibimistest. Hageja kukkumine 2018. aastal ei mõjutanud poolte

suhteid, mis olid head veel ka 2019. aastal. Sel ajal ei olnud hagejal kostjale etteheiteid seoses

hooldamisega. Hageja haiglaravi 2020. aasta veebruaris ega seejärel väidetavalt suurenenud

hoolitsusvajadus ei tähenda kostja kohustuse rikkumist. Hageja ei konkretiseerinud, millise

kohustuse jättis kostja täitmata. Ühtlasi ei toonud hageja esile, et ta oleks kostjalt abi palunud

ja kostja oleks selle andmisest keeldunud. Erilist abivajadust ei saa tervisdokumentide põhjal

tuvastada. Haiglast väljakirjutamisel oli hageja seisund paranenud ja antibiootikumiravi foonil

põletik lahenemas. Arsti märke kohaselt oli hageja rahuldavas üldseisundis. Väited miniinsuldi

või abituse kohta ei ole tõendatud. Haigusloost nähtub, et hagejal on kaasuvad haigused, kuid

hageja ei selgitanud, kuidas ja millest täpselt järeldub kostja jäme tänamatus. Kostja ja tema

õepoja kirjavahetusest nähtub, et kostja tundis huvi ema tervise vastu.

3.12. Asja lahendamist ei mõjuta kostja suhted oma õega (hageja tütrega) ega ka see, kas hageja

oli varem loobunud oma varast tütre kasuks. Samuti pole oluline, kes ja mil viisil arutas

võimalust hageja hoolekodusse paigutamiseks.

6 (8)

3.13. Kokkuvõttes ei järeldu tuvastatud asjaoludest, et kostja oleks olnud hageja suhtes

jämedalt tänamatu või rikkunud kinke tingimusi. Hageja heidab kohtumenetluses ette, et kostja

ei käi poes, ei tee süüa, ei korista, ei abista riietumisel ega vii arsti juurde. Samas on tõendamata,

et ta oleks sellist abi üldse küsinud ja kostja oleks sellest keeldunud. Kostja tegevuses puuduvad

tunnused, mis oleks eetiliselt hukkamõistetavad ja käsitletavad jämeda tänamatusena hageja

suhtes. Kui kostja tegevuses puuduvad objektiivselt hukkamõistetava teo elemendid, ei saa

kostja käitumist käsitleda jämeda tänamatusena põhjusel, et hageja annab subjektiivselt kostjale

sellise hinnangu.

3.14. Tõenditest nähtub, et poolte suhtlus on alates 2020. aasta algusest jahenenud. See ei anna

aga alust kinkelepingust taganeda. Kohus tuvastas, et suhted halvenesid, sest kostja ei soovinud

enam teha rahaülekandeid, aga hageja ei võtnud enam muud abi vastu. Kostja ei saanud seega

kohustust täita hagejast tuleneva asjaolu tõttu (VÕS § 119) ja hageja ei saa kohustuse rikkumist

kostjale ette heita. Samas on kostja jätkanud hageja eluasemekulude kandmist, st on pakkunud

hagejale mõistlikku abi.

3.15. Neil kaalutlustel jättis maakohus hagi rahuldamata, sest lepingust taganemise

materiaalsed eeldused on täitmata.

3.16. Tulenevalt TsMS § 386 lg 4 esimesest lausest tühistas kohus seoses hagi rahuldamata

jätmisega 25. novembri 2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

3.17. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hageja on

85-aastane eakas inimene, kelle selgituste järgi on tema sissetulek pension. Korteriomandi

kostjale kinkimisega loobus hageja niigi juba kostja kasuks enda olulisest väärtuslikust

varaesemest. Hageja tervis on nõrk ja ta vajab toimetulekuks abi, st ta ei ole võimeline oma töö

ja tegevusega teenima raha kostja menetluskulude hüvitamiseks. Kostja on hageja poeg, kellel

on nii lepingu kui ka perekonnaseaduse § 96 alusel kohustus hoolitseda hageja toimetuleku eest.

Nimetatud asjaoludel oleks kostja menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebamõistlik.

Tulenevalt menetluskulud jaotusest pole vajad neid rahaliselt kindlaks määrata.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi

rahuldada. Vaidlustamata jäi maakohtu otsustus, et kostja kannab ise oma kulud. Muud

menetluskulud palub hageja samuti panna kostja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

otsus on vastuoluline, sest maakohus määratles vaidlusaluse ajavahemiku alates

28. septembrist 2019, aga võttis arvesse kostja sooritusi ka enne seda kuupäeva;

-

maakohus tõlgendas ekslikult VÕS § 270 lg 1. Viidatud norm sätestab vaid tähtaja, mis

aja jooksul tuleb nõue maksma panna, ega käsitle seda, et kinkija ei võiks tugineda

kingisaaja poolt üles näidatud jämedale käitumisele, mis eelnes enam kui aasta

kinkelepingu ülesütlemisele;

-

maakohus eksis tõendite hindamisel, kui ei tuvastanud kostja jämedat tänamatust ja

kohustuse rikkumist ka pärast 28. septembrit 2019; siinjuures jäi arvesse võtmata, et

kinkelepinguga võetud hoolduskohustus võib aja jooksul muutuda ning hageja võis

oma soove hoolduse ja ülalpidamise kohta esitada ka suuliselt; otsus on üllatuslik osas,

milles maakohtu heitis hagejale ette oma avalduste tõendamata jätmist;

-

õige on arusaam, et lepingu eesmärk oli hageja hooldamine, aga maakohus leidis

ekslikult, et seda ei saa sisustada hageja tütre praeguse hooldustegevuse kaudu; ühtlasi

jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta hageja enda selgituse kohtuistungil;

-

ebaõige on seisukoht, et hageja hoolekodusse paigutamise temaatika pole oluline.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

7 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad siiski poolte endi kanda.

7. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja kostja kulude jaotust ei vaidlustanud.

Järelikult on kostja kulude tema enda kanda jätmise otsustus TsMS § 178 lg 1 esimese lause ja

§ 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise, taganemisavalduse tegemise ja

kättesaamise kohta. Ühtlasi ei ole pooltel olulist vaidlust nendes toimingutes, mida kostja on

hageja huvides teinud, vaid vaidlus on neile antava hinnangu üle.

9. Maakohus kvalifitseeris lepingu õigesti kinkelepinguks (VÕS § 259 lg 1) ja hindas

asjakohaselt, kas täidetud on sellest taganemise materiaalsed eeldused (VÕS §-d 267 ja 268).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust vaidlustatud otsust tühistada ega muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus

järgmist.

9.1. Vaidlustatud otsuses ei esine hageja osundatud vastuolu. Maakohus kohaldas õigesti VÕS

§ 270 lg 1 esimeses lauses sätestatud taganemise ajalist piirangut. Viidatud sätte järgi on kinkija

taganemisõigus ajaliselt piiratud asjaoludega, millest ta sai teada või pidi teada saama ühe aasta

jooksul enne taganemist. Sellest normist ei tulene, et kohus ei saaks poolte õigussuhte, sh

õiguste ja kohustuste hindamisel tuvastada varasemaid asjaolusid. Maakohus hindas

asjakohaselt poolte käitumist kogu lepingu kehtivuse ajal, aga ka neid asjaolusid, mis

võimaldasid tuvastada poolte tahte lepingu sõlmimisel.

9.2. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõigust kostja kohustuste ja nende kohase täitmise

tuvastamisel. Õiged on maakohtu põhjendused, et lepingu p-st 5.3 ei nähtu, millises mahus pidi

kostja hooldus- ja ülalpidamiskohustust täitma. Järelikult saab mõistlikult eeldada, et kostja

kohustuste maht vastab ulatusele ja toimingutele, mida pooled lepingu sõlmimisel ette nägid.

See on kooskõlas VÕS § 77 lg 1 teise lausega, mis sätestab, et kui lepingulise kohustuse

täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma

asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Käesoleval juhul on tuvastatud – ega ole

kaebusega ka vaidlustatud, et kostja kannab vähemalt osaliselt hageja eluasemekulud ja on talle

pakkunud varustamist igapäevaste tarbeesemetega.

9.3. Maakohtu otsus ei ole tõendamiskoormise jaotuse osas ekslik ega üllatuslik. Kumbki pool

peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Kinkelepingust taganemise

alused pidi esile tooma ja tõendama hageja (Riigikohtu 3. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-

5184, p 13 teine lõik). Nii oli hageja kohustus tõendada kõik asjaolud, mille alusel ta soovib

VÕS § 267 p-de 1 ja 3 kohaldamist. Nende asjaolude hulka kuulusid nii need, mille kohta

hageja leidis, et need väljendavad kostja jämedat tänamatust, kui ka need, millega hageja soovis

sisustada hooldus- ja ülalpidamisvajadust. Kirjeldatud tõendamiskoormise jaotus ei saanud olla

hagejale üllatuslik, sest see tuleneb selgelt seadusest ja senisest kohtupraktikast.

9.4. Hageja ei tõendanud, et ta vajaks igal juhul suuremas mahus hooldust, kui kostja on seni

ise või teiste isikute vahendusel pakkunud. Õige on maakohtu arusaam, et tütre pakutav hool ei

võimalda teha järeldusi kostja kohustuste kohta. Hageja seletus maakohtu istungil ei ole antud

vande all, mistõttu ei saa seda käsitleda hagimenetluses tõendina. Põhimõtteliselt on õige

kaebuse väide, et hageja sai oma avaldusi kostjale teha suuliselt, kuid ka nende avalduste osas

oli hageja kanda tõendamiskoormis. Hageja ei viita kaebuses tõenditele, millest saaks tuvastada

kostjale muude avalduste tegemise peale nende, mis maakohus tuvastas.

8 (8)

9.5. Ühtlasi pole põhjendatud kaebuse väide nagu ilmneks kostja käitumises jämeda

tänamatuse tunnused. Maakohus järgis Riigikohtu praktikat, et jäme tänamatus VÕS § 267 p 1

mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema

lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning

arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka

kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt 18. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15197, p 16

teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja

käitumine ei ole objektiivselt hukkamõistetav. Kuigi hageja subjektiivselt hindab kostja

käitumist tänamatusena, siis on kohtul ka selles osas võimalik analüüsida, kas niisugune

hinnang on põhjustatud kostja käitumisest. Käesoleval juhul otsustas maakohus õigesti, et

kostja ei ole oma käitumisega hageja hinnangule alust andnud.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus järgib maakohtu põhjendusi, mis on refereeritud eespool p-s 3.17. Samadel

kaalutlustel oleks apellatsioonimenetluse kulude hageja kui eaka isiku ja kostja ema kanda

panemine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest

märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt

mõlema kohtuastme kulude jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)