3-20-2577/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2577

Haldusasi

Xe kaebus Eesti Haigekassa 11.12.2020 ettekirjutuse nr 5-

3.3/3383197 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk

Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo

Asja läbivaatamine

28.02.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xe kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.01.2021 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.05.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 09.01.2017 ja 13.02.2017 korralduste alusel Y

(kustutatud 24.03.2021) poolt perioodil august kuni september 2014 Xe (kaebaja) kohta

deklareeritud tööjõumaksude (tulu- ja sotsiaalmaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja

töötuskindlustusmakse) arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris (TÖR)

registreeritud andmete õigust. Kontrolli tulemusel tegi MTA 06.02.2018 maksuotsuse nr 12.2-

3/039181-13, millega vähendas Y esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku

3-20-2577

2(10)

kogumispensioni

makse

ja

töötuskindlustusmakse

deklaratsioonis

(TSD)

näidatud

maksusummat 13 803,79 euro võrra ning tühistas 12.08.2014 TÖR-is vormistatud registrikande

kaebaja töötamise kohta Y-s.

Maksuhaldur tuvastas, et Y deklareeris väidetava käsunduslepingu alusel töötasu väljamakseid

kaebajale maksustamisperioodil august 2014 summas 23 734,17 eurot. Nimetatud

väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tööjõumakse äriühing riigieelarvesse ei tasunud ning

tal olid maksuvõlad juba enne väidetavat töösuhet. Hinnates kogumis kontrolli käigus kogutud

teavet ja dokumente, leidis MTA, et maksustamisperioodi august 2014 kohta esitati TSD-l

teadlikult valeandmeid. Väidetava töösuhte kohta ei ole nõuetekohaseid dokumente.

Ebaregulaarse tööaja projekti (juhendi „Ebaregulaarse tööajaga töö tervisejuhend töötajale ja

tööandjale“ koostamine) müük Y-le pole kinnitust leidnud. Tasu projekti eest Y ei maksnud ja

on alust arvata, et tegelikkuses pole selle eest tasutud. Õlipüüduri restkaevu edasiarendatud

projekti müük Y-le on tõendamata. Y tegi kande TÖR-i kaebaja töölepingu alusel töötamise

kohta ajavahemikul 12.-31.08.2014. Käsunduslepingu ja TÖR-i kannete vahel on vastuolud.

Kuna äriühing ei ole kaebajale teinud reaalseid palga väljamakseid, siis ei võinud ka

tööjõumakse deklareerida. Kuna kaebaja ei töötanud kontrollitaval perioodil Y-s, ei ole õige ka

TÖR-is vormistatud registrikanne tema töötamise kohta. Kaebaja registreeriti TÖR-is

hüvitispettuse eesmärgil.

2. Kaebaja esitas MTA 06.02.2018 otsuse tühistamiseks kaebuse. Tartu Halduskohus jättis

26.10.2018 otsusega asjas nr 3-18-495 kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis

26.03.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohus jättis 02.03.2020 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

3. Eesti Haigekassa (vastustaja) küsis 07.05.2020 kirjaga kaebajalt seisukohta enam makstud

töövõimetuse

hüvitise

tagasinõudmise

osas.

Vastustaja

maksis

sünnituslehe

(töövabastusperiood 19.01.-07.06.2015) alusel kaebajale 20.01.2015 ajutise töövõimetuse

hüvitist summas 13 677,44 eurot. Hüvitis arvutati 2014. a-l kaebajale arvestatud sotsiaalmaksu

alusel arvutatud kalendripäeva keskmise tulu 122,12 eurot järgi. MTA edastas 13.04.2020

vastustajale 06.02.2018 maksuotsuse, mille tulemusel muutus kaebaja 2014. a keskmine

päevatulu 57,09 euroks. Seda arvestades oli kaebajale tasumisele kuuluvaks ajutise

töövõimetuse hüvitise suuruseks 6394,08 eurot. Järelikult on kaebajale makstud hüvitist enam

7283,36 eurot.

4. Kaebaja leidis 02.10.2020 vastuses, et tagasinõue on aegunud. Aegumistähtaeg 3 aastat

hakkas kulgema hüvitise väljamaksmisest, seega aegus nõue hiljemalt 20.01.2018.

5. Vastustaja vastas 13.10.2020, et ei nõustu aegumise vastuväitega.

6. Kaebaja jäi 23.10.2020 vastuses seisukoha juurde, et hüvitise tagasinõue on välistatud

aegumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi on alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja seda arvestatakse alates toetuse

väljamaksmisest. Seega aegus nõue hiljemalt 20.01.2018. Tööandja kohta tehtud maksuotsus ei

ole kaebaja osas läbiviidavas haldusmenetluses eelhaldusaktiks, seega tuleb vastustajal hüvitise

tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud endal välja selgitada. Kaebaja 2014. a tulu ei ole

muutunud. Kaebajal on tal möödunud aega arvestades raskendatud täiendavate tõendite

kogumine ja esitamine. Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt ebaõiglane. Kaebaja ei saa

töötajana kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud maksud tasumata.

Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne. Kaebaja on hüvitise ära kasutanud.

Selle sundtäitmine paneks kaebaja ja tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda, sest peres on

erivajadustega laps.

3-20-2577

3(10)

7. Vastustaja jäi 20.11.2020 vastuses seisukoha juurde, et nõue ei ole aegunud. Viide

peretoetusi puudutavale kohtupraktikale ei ole asjakohane, sest vastustaja teadasaamine isiku

rikastumisest erineb peretoetustest. Ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja seisuga ei

olnud MTA 06.02.2018 maksuotsust teinud ja kaebaja 2014. a sotsiaalmaksu andmeid ei olnud

muudetud. Puuduvad andmed, et vastustaja pidi enne maksuotsuse tegemist kahtlema kaebaja

sotsiaalmaksu andmetes. Vastustajal ei ole kohustust teha järelkontrolle, samuti ei kontrolli,

määra ega arvuta ta riiklikke makse. Hüvitise arvutamisel põhineb vastustaja otseselt MTA

andmetel. Nõude aegumine algab MTA jõustunud otsusest teada saamisest.

8. Kaebaja esitas 01.12.2020 vaide vastustaja 20.11.2020 vastuse peale.

9. Vastustaja jättis 07.12.2020 vaideotsusega nr 1.5-1/34985-1 vaide läbi vaatamata.

10. Vastustaja kohustas 11.12.2020 ettekirjutusega nr 5-3.3/3383197 kaebajat tagastama

alusetult saadud hüvitise summas 7283,36 eurot 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse

saamisest. Vastustaja tugines eespool viidatud asjaoludele. Alusetult makstud hüvitise tagasi

maksmine või kinni pidamine on ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtete

paremini järgivateks lahendusteks. Vastustajal puudub võimalus alusetult makstud hüvitist

kinni pidada mõistliku aja jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest. Nõue ei ole aegunud.

Aegumistähtaeg hakkas kulgema ajahetkest, mil isik pidi teada saama nõude aluseks olevatest

asjaoludest, praegusel juhul maksuotsuse kehtima hakkamisest. Maksuotsus tehti 06.02.2018,

seega saab tagasinõue aeguda 06.02.2021. Vastustajal on õigus ravikindlustusraha otstarbeka

kasutamise tagamiseks ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda (Eesti

Haigekassa seaduse (HKS) § 4 lg 1).

11. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 11.12.2020 ettekirjutuse

tühistamiseks. Põhjendused:

11.1. Ettekirjutuse tegemine on välistatud aegumise tõttu. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

(SÜS) § 35 lg 1 järgi tuleb alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisel lähtuda TsÜS-is

aegumistähtaegade kohta sätestatust. TsÜS § 151 lg 1 järgi on nõude aegumise tähtajaks

3 aastat. Seda arvestatakse hüvitise väljamaksmisest. Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsÜS

§ 151 lg 1 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust see, millal isik sai õiguslikult teada

võimaliku nõude olemasolust, vaid oluline on see, millal rikastumine kui objektiivne asjaolu

toimus (otsused asjades nr 3-2-1-180-14 (p 12) ja 3-2-1-162-13 (p 43)). Samuti on Riigikohus

selgitanud, et kui tehing on tühine, tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu

täitmist, mitte siis, kui kohus tuvastab lepingu tühisuse (otsused asjades nr 3-2-1-33-07 (p 10)

ja 3-2-1-55-07 (p 11)). Ka Tartu Halduskohus on 26.06.2020 otsuses asjas nr 3-19-1206 (p-d

13-15) leidnud, et alusetult makstud toetuse tagasinõudmine on võimalik 3 aasta jooksul

väljamakse tegemisest, mitte vea avastamisest. Põhjendamatu on siduda aegumise tähtaja

kulgema hakkamist maksuotsuse tegemise või selle teatavaks tegemisega. Vastustaja

käsitlusega nõustumine tähendaks, et aegumise kulgema hakkamine sõltuks haldusorgani

töökorraldusest ja menetluse läbiviimise ajast. Samuti tähendaks see, et vastustaja nõuded ei

pruugi aeguda enne 8 aasta möödumist hüvitise väljamaksmisest (5 aastat maksusumma

määramise aegumistähtaeg ja 3 aastat hüvitise tagasinõudmise aegumistähtaeg). Kaebaja jaoks

toimib haldusaparaat ühtsena, tema seisukohast ei oma tähtsust see, kuidas riik on oma

menetlused korraldanud ja kuidas toimub infovahetus erinevate haldusorganite vahel. Kui

aegumise seisukohalt omab tähendust Y suhtes läbiviidud maksumenetlus, tuleks lähtuda mitte

maksuotsuse tegemise ajast, vaid sellest, millal maksuhaldur tuvastas asjaolud, millele

vastustaja praeguses menetluses tugineb. Maksuotsuse aluseks olevad asjaolud on maksuhaldur

tuvastanud Y suhtes 21.11.2017 tehtud kontrollaktis.

3-20-2577

4(10)

11.2. Aegumise regulatsiooni eesmärgiks on tagada õigusrahu ja -kindlus. Lisaks tagab

aegumine võlgniku käsutusvabaduse, kuna ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimalike

kohustuste täitmiseks. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise

tagajärjel on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul

tõenäoliselt halvenenud. Praegusel juhul on hüvitise väljamaksmisest möödunud enam kui

5 aastat ja vaidlusalusest töösuhtest enam kui 6 aastat. Kaebajal ei ole olulises osas säilinud

tõendeid, mida ta saaks kasutada oma õiguste kaitseks. Samuti on kaebaja jaoks oluliselt

raskendatud tõendite kogumine. Kaebajal füüsilise isikuna puudub kohustus säilitada lepingud,

akte ja kirjavahetust tööandjaga. Kaebaja pöördus 2017. a Y esindajate poole täiendava

tõenditeabe hankimiseks, kuid seda kaebajale ei esitatud. Y-l puudus huvi maksuotsusega

seotud kohtumenetluses osaleda, sest maksuotsusega vähendati tema maksukoormust.

11.3. Ettekirjutusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise osaliseks

tagasinõudmiseks. Ainuüksi asjaolu, et muutunud on MTA poolt peetav arvestus kaebaja

isikustatud sotsiaalmaksu suuruse kohta, ei saa olla hüvitise vähendamise aluseks, sest

ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 55 lg 1 kohaselt ei ole hüvitise suuruse määramise aluseks

isiku kohta deklareeritud isikustatud sotsiaalmaksu andmed, vaid isiku sotsiaalmaksuga

maksustatav tulu. MTA poolt peetav arvestus isikustatud sotsiaalmaksu kohta võib olla

vastustajale abiks hüvitise summa arvutamisel, kuid see ei oma konstitutiivset iseloomu.

Hüvitise suuruse väljaselgitamiseks saab lähtuda ka muudest tõenditest. Kaebaja

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu 2014. a ei ole muutunud. Kaebaja töötas 2014. a Y-s, kellega

sõlmitud lepingus lepiti kokku töö sisus ja tasustamise tingimustes. Töö puudutas tervisejuhendi

koostamist seoses ebaregulaarse tööajaga. Kaebaja teostas kokkulepitud töö. Tema töötamise

kohta tehti kanne TÖR-i. Y pidi maksma kaebajale tasu ja ühtlasi tasuma kõik maksud.

Tööandja deklareeris töötasult kinnipeetavad maksud. Töö teostamine on tõendatud C ütlustega,

mille kohaselt otsis Y isikut, kes vastava juhendi koostaks, ning et C soovitas töö teostamiseks

kaebajat. Kuna Y osas tehtud maksuotsusest ei tulene kohustusi selle adressaadiks mitte olevale

kaebajale, ei olnud maksuotsus eelhaldusaktiks vastustaja poolt kaebaja suhtes läbi viidud

menetlusele. Hüvitise osalise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud tulnuks vastustajal

iseseisvalt välja selgitada. Vastustaja ei ole selliseid asjaolusid tuvastanud, vaid on lähtunud

üksnes MTA esitatud andmetest. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud, miks ta kaebaja

vastuväidetega ja tõenditega ei nõustu.

11.4. Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt ebaõiglane kaebaja suhtes. RaKS § 62 lg 3 järgi

võib vastustaja hüvitise tagasi nõuda, kuid ei pea seda tegema. Vastustajal tulnuks

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 järgi kaaluda võimalikke tagajärgi isikule, möödunud

aega ja tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja ei saa kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et

tööandja on jätnud maksud maksmata. Kindlustuskaitse ja õigus ettenähtud hüvitisele tekib

sellest, et tööandjal on kohustus maksta isiku eest sotsiaalmaksu. Maksuvõlgade sissenõudmine

on maksuhalduri ülesanne ja töötajale ei saa panna vastutust tööandja tegevuse või tegevusetuse

eest. Vastustaja ei ole kaalumist teostanud. Kaebaja peres kasvab erivajadustega laps, kes vajab

erinevaid toetavaid teenuseid ja tugiisikut, et tagada väljaspool kodu lapsele järelevalve, ohutus

ja toimetulek. Hüvitise tagasinõudmine paneb kaebaja ja tema pere raskesse olukorda.

11.5. Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus asjas nr 3-20-513 ei ole kohtule praeguses

asjas siduv. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks Riigikohtu praktika aegumistähtaja

kulgema hakkamise kohta avalik-õiguslikus suhtes ei kohaldu. Ringkonnakohtu tõlgendusel

puudub seoses regulatsiooni mõttega ja lähtub üksnes riigi finantshuvidest. Lähtumine

maksuotsusest tähendab seda, et aegumise aluseks ei ole mitte objektiivne asjaolu, vaid õiguslik

hinnang. Selline lähenemine aegumistähtajale on võõras, sest nii õigusteooria, materiaalõiguse

kui ka seda puudutava kohtupraktika kohaselt on tähtaja kulgema hakkamine eranditult seotud

objektiivse asjaolu ilmnemisega, mitte sellega, millal on isik õiguslikult aru saanud nõude

3-20-2577

5(10)

olemasolust. Puudub loogiline seletus, miks peaks TsÜS § 151 lg-s 1 toodud aegumise

regulatsiooni kohaldama põhimõtteliselt erinevalt lähtuvalt sellest, kas õigustatud isikuks on

riik, avalik-õiguslik juriidiline isik või eraõiguslik isik. Kohtu tõlgendus toob kaasa ka selle, et

vastustaja nõuded ei pruugi mitte kunagi aeguda. Maksuõiguses on aegumisega piiratud üksnes

tasumisele kuuluva maksusumma määramine, mitte maksusumma vähendamine.

12. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

12.1. Ettekirjutus on õiguspärane ja selle tegemisel on kõiki asjaolusid kaalutud. Nõue ei ole

aegunud, sest aegumist tuleb arvestada alates maksuotsuse tegemisest. Aegumistähtaeg ei alga

väljamakse tegemisest kaebajale, sest hüvitise väljamaksmise ajal polnud olemas asjaolu,

millest oleks saanud järeldada rikastumisnõude olemasolu. Seda on leidnud ka Tallinna

Ringkonnakohus 03.12.2020 otsuses asjas nr 3-20-513. Õiguslikult on asja nr 3-20-513 ja

praeguse asja asjaolud identsed. Kaebaja viitas Riigikohtu praktikale, kus oli tegemist tühise

tehinguga ehk kohustust ei eksisteerinud algusest peale. Praegusel juhul on olukord teine.

Tegemist on kohustuse hilisema äralangemisega maksuotsuse tõttu (võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1028 lg 1 kolmas alternatiiv). Aegumise aluseks on jätkuvalt objektiivne asjaolu –

maksuotsus, mida hüvitise väljamaksmise ajal ei eksisteerinud.

12.2. Vastustaja ei saa kaebaja osas menetlust uuesti läbi viia. Kaebaja on saanud oma õigusi

maksuvaidluses kaitsta. Väide, et kaebaja 2014. a tulu ei ole muutunud, näitab seda, et kaebaja

ei aktsepteeri siiani maksuotsust ja selle kohta tehtud kohtuotsuseid. Kaebaja arusaam, nagu

võiks lisaks MTA-le ka vastustaja pidada arvestust sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas, ei

vasta tõele. RaKS § 55 lg-s 1 viidatud lisatõenditeks on sotsiaalministri 19.09.2002 määruse

nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja

andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (määrus nr 109) §-des 2 ja 3

loetletud andmed/dokumendid. Mh on selleks ka maksuameti tõend, mille kindlustatud isik võib

ise vastustajale esitada. Kui isik peaks ise vastustajale MTA tõendi esitama, peab vastustaja

määruse nr 109 § 16 lg 4 kohaselt andmed ikkagi MTA-st üle kontrollima. Praktikas seda

vajadust pole, sest andmevahetus vastustaja ja MTA vahel on automaatne (määruse nr 109 § 5).

Vastustaja ei kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse ja sellest tulenevalt

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurust. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb

vastustaja poolt arvestatav ja makstav hüvitis MTA andmetel (RaKS § 55 lg-d 1 ja 2). Selles

suhtes omavad MTA andmed õigustloovat iseloomu. Kaebusest jääb segaseks, milliseid

andmeid peaks vastustaja veel täiendavalt arvesse võtma, mida MTA oma arvestuses ei tee või

ei ole käesoleval juhul teinud. Kaebaja soovib tugineda nendele samadel andmetele, mis on

esitatud maksumenetluses ja mille alusel on kaebaja suhtes maksuotsus tehtud.

12.3. Hüvitise tagasinõudmine kaebajalt ei ole äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja peab tagama

oma eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise (HKS § 2 lg 2 p 1). Kui vastustajale saab

teatavaks fakt, et keegi on saanud hüvitist alusetult, tuleb see tagasi nõuda. RaKS § 62 lg-tes 3

ja 4 sisalduv kaalutlusõigus on olemas seepärast, et valida, kelle vastu nõue esitada.

Maksuhaldur on tuvastanud ja kohtud on kolmes astmes nõustunud, et kaebaja töösuhe oli

näiline. Kaebaja on saanud erinevatest asutustest hüvesid ebaõigete andmete esitamisel ja olnud

skeemides kas ise või läbi kolmandate isikute osaline. Kaebaja on selgelt olnud teadlik, et

hüvitise suurus ei põhine õigetel andmetel. Isikul ei saa tekkida kaitstavat õigustatud ootust, et

ebaseaduslikult saadud hüvitised jäävad temalt tagasi nõudmata. Seda olenemata ajast, millal

need hüvitised välja maksti. Vastustaja on lähtunud talle antud kaalutlusõigusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Aegumine

3-20-2577

6(10)

13. Kaebaja leiab, et vastustaja ettekirjutus tuleb tühistada, sest vastustaja tagasinõue on

aegunud.

14. Asjaoludest nähtuvalt maksis vastustaja kaebajale 20.01.2015 ajutise töövõimetuse hüvitist

(sünnitushüvitis) summas 13 677,44 eurot. MTA tegi 06.02.2018 maksuotsuse, millega

vähendas Y deklareeritud tööjõumaksude summat kaebaja osas ja tühistas TÖR-is kaebaja kohta

tehtud registrikande. Vastustaja kohustas 11.12.2020 ettekirjutusega kaebajat tagastama

alusetult saadud hüvitise summas 7283,36 eurot.

15. Vaidluse all ei ole asjaolu, et RaKS ei reguleeri, millise aja jooksul võib alusetult makstud

hüvitist tagasi nõuda. Kuna ravikindlus on üks sotsiaalõiguse valdkondadest, siis tuleb sellele

kohaldada üldseadusena SÜS-i. SÜS § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks alusetult

tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele TsÜS-is aegumistähtaegade kohta

sätestatut. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu 93 SE seletuskirjast1 (lk 92-93) võib

järeldada, et silmas on peetud TsÜS § 151, mis reguleerib alusetust rikastumisest tuleneva

nõude aegumistähtaega. TsÜS § 151 lg 1 ls 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama paragrahvi lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest

tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust, hiljemalt 10 aasta möödumisel

alusetu rikastumise toimumisest.

16. Kuna vastustaja maksis kaebajale sünnitushüvitist 2015. a, siis ei ole 2020. a tagasinõude

otsus tehtud TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega rikkudes. Vaidluse all on,

kas vastustaja on järginud TsÜS § 151 lg 1 lauses 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega.

17. Tallinna Ringkonnakohus on praeguse vaidlusega väga sarnastel asjaoludel 03.12.2020

tehtud kohtuotsuses asjas nr 3-20-513 leidnud, et haigekassa makstud ravikindlustushüvitise

tagasinõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema hüvitise väljamaksmisest (p 15), vaid ajahetkel,

mil isik (eeldatavasti haigekassa) pidi teada saama RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude aluseks

olevatest asjaoludest, st alusetust hüvitise maksmisest ja rikastumise põhjustaja isikust, s.o

hetkest, mil nõue muutus sissenõutavaks (p 16). Ringkonnakohtu hinnangul olid sellised

asjaolud olemas alates maksuotsuse kehtima hakkamisest ehk maksuotsuse kättetoimetamisest

adressaadile (HMS § 61 lg 1). Sarnaselt praegusele asjale nähtub ka ringkonnakohtu menetluses

olnud asjast, et MTA oli vähendanud maksuotsusega äriühingu deklareeritud tööjõumaksude

summat ravikindlustushüvitise saaja osas ja tühistanud tema kohta TÖR-is tehtud registrikande,

sest töösuhe oli näilik. Ringkonnakohus selgitas, et kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik

sõltumata selle õiguspärasusest või vaidlustamisest. MTA maksukohustuslaste registri

vastutava töötlejana pidi maksuotsuse alusel muutma registris sotsiaalmaksu arvestamise

aluseks olevad andmed ja sellest haigekassat teavitama. Isikule ei ole etteheidetav, et

haldusorgan viivitab ülesannete täitmisega (ringkonnakohtu menetletud asjas viivitas MTA

haigekassa teavitamisega maksuotsusest). Ringkonnakohus on sellise tõlgenduse andmisel

lähtunud asjaolust, et vaatamata sellele, et haigekassa tagasinõude aegumistähtaeg tuleneb

TsÜS §-st 151, tuleneb tagasinõude materiaalõiguslik alus avalik-õiguslikust normist (RaKS

§ 62 lg 3), seega ei saa seda nõuet samastada VÕS-i alusetu rikastumise nõudega.

18. Kohus nõustub ringkonnakohtu viidatud seisukohtadega ja peab asjakohaseks lähtuda

samadest seisukohtadest ka praeguse asja lahendamisel. Seda enam, et tegemist on

analoogilistel asjaoludel tehtud otsusega. Kuna Riigikohus ei võtnud ringkonnakohtu otsuse

peale esitatud kassatsioonkaebust menetlusse, võib järeldada, et ka Riigikohus peab

ringkonnakohtu lähenemist põhjendatuks. Sarnasest tõlgendusest on Tallinna Ringkonnakohus

1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-

d3bf2d0fa7fa/Sotsiaalseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus.

3-20-2577

7(10)

lähtunud ka 28.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1465 (p 18). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika

ei ole praeguses asjas asjakohane, sest see lähtub teisest materiaalõiguslikust alusest.

19. Vastustajal tuli maksta kaebajale sünnitushüvitist, mis oli arvutatud kalendripäeva

keskmise tulu alusel (RaKS § 54 lg 1 p 4). Kalendripäeva keskmine tulu tuli arvutada, lähtudes

MTA esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu

andmetest (RaKS § 55 lg 1). Ka kaebaja puhul lähtuti MTA esitatud sotsiaalmaksu andmetest.

Tegemist ei olnud RaKS § 55 lg-s 3 sätestatud olukorraga, kus kalendripäeva keskmine tulu

oleks arvutatud kokkulepitud töötasu alusel. Ka kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks esitanud

vastustajale kalendripäeva keskmise tulu väljaarvutamiseks mingeid tõendeid. Ta ei ole

esitanud neid andmeid ja tõendeid ka tagantjärele. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on

pädev kontrollima MTA (maksukorralduse seaduse § 10 lg 2 p 1). Vastustajale ei ole RaKS-i

ega HKS-iga antud sarnast pädevust isiku tegelikku tulu tuvastada ning sotsiaalmaksu

arvestamise ja maksmise õiguspärasust kontrollida. Vastustaja sai ja pidi lähtuma hüvitise

arvutamisel ja maksmisel MTA esitatud andmetest. Samuti ei olnud vastustaja töösuhte

osaliseks ning tema ülesandeks ei olnud töösuhete üle järelevalvet teostada. Seega ei pidanud

vastustaja teadma kaebajale sünnitushüvitise väljaarvutamisel ja -maksmisel sellest, et kaebaja

töösuhe oli näilik, tegelikult ei ole kaebaja eest sotsiaalmaksu makstud, tema kohta esitatud

sotsiaalmaksu andmed ei vasta tõele ja ta ei ole saanud tulu sellises ulatuses, nagu nähtus

sotsiaalmaksu deklareerimisest. Järelikult ei saa vastustajale ette heita seda, et ta ei teadnud juba

kaebajale hüvitise maksmisel, et kaebajal puudub õigus sellises suuruses sünnitushüvitisele.

Vastustaja lähtus õigesti kaebajale sünnitushüvitise määramisel ja maksmisel sel ajal teada

olnud sotsiaalmaksu andmetest. MTA korrigeeris kaebaja sotsiaalmaksu andmeid 06.02.2018

maksuotsusega. Alates sellest ajast muutus vastustaja arvestatud ja makstud sünnitushüvitis

osaliselt alusetuks. Tegemist on faktilise asjaoluga (maksuhaldur muutis faktiliselt Y

maksuarvestust), mitte õigusliku hinnanguga. Samuti on kaebaja kohta tehtud registrikande

kustutamine TÖR-ist faktiline asjaolu. Enne neid puudus asjaolu, mille alusel saanuks

vastustaja kaebajalt hüvitist tagasi nõuda. Seega sai vastustaja teadmine või teadma pidamine

hakata kulgema alates maksuotsuse kui õigussuhteid muutva haldusakti kehtima hakkamisest.

Olenemata sellest, millal toimetati 06.02.2018 maksuotsus kätte Y-le või kaebajale, ei ole

vastustaja 11.12.2020 ettekirjutus aegunud ka 3-aastast aegumistähtaega arvestades.

20. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et alternatiivselt tuleks aegumistähtaega arvestada

alates MTA 21.11.2017 kontrollakti tegemise ajast, sest sellega tuvastati maksuotsuse

tegemiseks olulised asjaolud. Maksumenetluses tehtud kontrollakt ei ole haldusakt, vaid

toiming, sellega ei muudeta õigussuhteid, kellegi õigusi ega kohustusi. Kontrollakt kajastab

kontrolli tulemusel kogutud teavet, tuvastatud asjaolusid ja maksuhalduri esialgseid järeldusi,

kuid sellega ei ole veel tehtud maksusuhtes lõplikke järeldusi, sest maksukohustuslasele antakse

võimalus maksuhalduri tuvastatud asjaoludele vastu vaielda ja omapoolsed tõendid esitada.

Seega võivad kontrollaktis kajastatud asjaolud ja hinnangud muutuda ega pruugi kaasa tuua

muudatusi maksuarvestuses. Järelikult ei saa MTA kontrollakt olla aluseks sünnitushüvitise

alusetuks muutumisele. Samuti ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema maksumenetluse

alustamisest 09.01.2017, sest siis ei olnud veel mingeid asjaolusid tuvastatud ega õigussuhteid

muudetud.

21. Ebaõige on kaebaja arvamus, et maksuotsuse kehtima hakkamisest lähtumine tooks kaasa

selle, et vastustaja nõuded ei aegugi kunagi. TsÜS § 151 lg 2 sätestab maksimaalse 10-aastase

aegumistähtaja.

22. Viited riigiaparaadi ühtsusele on otsitud. Riik ei funktsioneeri iseenesest, vaid oma asutuste

kaudu, kellel on õigus ja kohustus tegutseda oma pädevuse ja neile pandud ülesannete piires.

3-20-2577

8(10)

Kui kõik haldusorganid peaksid hakkama täitma samu ülesandeid, muutuks riigi haldamine

ebaefektiivseks, aeganõudvaks ja põhjendamatult koormavaks.

23. Otsitud on kaebaja väited selle kohta, et tal ei ole sedavõrd pika aja möödudes enam alles

tõendeid oma töötamise kohta. Maksuhaldur alustas maksukontrolli juba 2017. a algusest ja

küsis kaebajalt dokumente. Selleks ajal ei olnud veel töötamisest sedavõrd palju aega möödas,

et kaebajal ei oleks olnud võimalik mingeid asjakohaseid tõendeid leida. Kaebaja ei esitanud

maksuhaldurile ega sellele järgnenud kohtumenetluses tõendeid, mis oleks tõendanud tema

töötamist Y-s. Maksuhaldur ja kohus tuvastasid töötamise fakti asemel hoopis kaebaja poolt

toime pandud pettuse hüvitiste saamise eesmärgil. Seda arvestades ei saagi kaebajal mingeid

tõendeid olemas olla ja viide liiga pika aja möödumisele ei ole tõsiselt võetav.

Tagasinõude õiguspärasus

24. Vastustaja tugines vaidlusaluses ettekirjutuses RaKS § 62 lg-le 3 ja HKS § 4 lg-le 1.

RaKS § 62 lg 3 järgi võib haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha

ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

HKS § 4 lg 1 järgi kontrollib haigekassa seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas

tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja

väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt

ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt

meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või

põhjendamatuse korral on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa

väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud

summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

25. Ettekirjutuses on välja toodud selle faktiline alus. Viidatud on MTA 06.02.2018

maksuotsusele, mille tulemusel vähenes tagantjärele kaebaja kalendripäeva keskmine tulu.

Kalendripäeva keskmise tulu vähenemine tõi kaasa kaebajale välja makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise osaliselt alusetuks muutumise. Ettekirjutuses on välja toodud ka

arvutuskäik, kuidas alusetult makstud hüvitise summa on leitud.

26. Riigikohus on 02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495 tõepoolest leidnud, et maksuotsus ei

ole eelhaldusaktiks hüvitise tagasinõudmise otsusele ja kaebajal ei ole kohustust maksuotsust

eraldiseisvalt vaidlustada. Praegusel juhul on kaebaja seda teinud ja tema kaebus on jäetud

jõustunud kohtuotsusega rahuldamata. Seega on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on

tuvastatud maksuhalduri poolt kaebaja kohta esitatud maksuarvestuse muutmise õiguspärasus.

Riigikohus leidis viidatud otsuses, et Sotsiaalkindlustusametil on hüvitise määramisel või

tagasinõudmisel õigus lähtuda nii MTA andmetest kui ka ise tuvastada tsiviilõiguslikke

asjaolusid. Maksuhalduri haldusaktist juhindumine on seejuures menetlusökonoomia

seisukohalt

otstarbekam.

Kohus

leiab

sarnaselt

Riigikohtule,

et

vastustajal

oli

menetlusökonoomia

seisukohalt

otstarbekas

lähtuda

kaebajale

makstud

hüvitise

tagasinõudmisel maksuhalduri maksuotsusest, mis oli jäänud kohtumenetluse tulemusena

kehtima. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Seejuures ei ole kaebaja esitanud vastustajale

mingeid täiendavaid tõendeid ega põhjendusi, mis oleks andnud vastustajale põhjust

maksuotsusega tuvastatust teistsuguse järelduse tegemiseks. Vastustaja teavitas kaebajat

hüvitise tagasinõudmise kavatsusest ja küsis tema seisukohti, seega oli kaebajal vajadusel

võimalik oma seisukohad ja tõendid esitada. Järelikult ei olnud maksuotsusest lähtumine, selle

alusel kaebaja kalendripäeva keskmise tulu ümber arvestamine ja kaebajalt alusetult saadud

hüvitise tagasinõudmine õigusvastane.

3-20-2577

9(10)

27. Jõustunud haldusaktid ja kohtulahendid on dokumentaalsed tõendid, millest kohus saab

asja lahendamisel lähtuda (vt HKMS § 61 lg 4). Sarnaselt on kohtud asjas nr 3-18-495 tehtud

kohtulahenditest ja MTA 06.02.2018 maksuotsusest lähtunud ka asja nr 3-18-547 lahendamisel,

milles olid vaidluse all kaebaja kohta tehtud SKA otsused. Kohtud on asjas nr 3-18-495

põhjalikult hinnanud kaebajaga väidetavalt sõlmitud lepingut, kaebaja poolt väidetavalt

koostatud töid/juhendeid ja nende vajadust Y ettevõtluses ning kaebajale väidetavalt töötasu

maksmist ja maksude arvestamist. Kohus nõustub kohtute otsustes toodud põhjenduste ja

järeldustega ega pea vajalikuks neid praeguses otsuses üle korrata. Kokkuvõtlikult nähtub neist

otsustest, et kaebaja ei ole tegelikult Y-le tööd teinud ning tegelikult pandi toime pettus hüvitise

saamise eesmärgil.

28. Kaebaja ei ole ka praeguses kohtuasjas esitanud väiteid või tõendeid, mis annaks kohtule

põhjust

varasemalt

kohtute

poolt

tuvastatu

ümberhindamiseks.

Kaebaja

esitatud

käsunduslepingut, ebaregulaarse tööaja tervisejuhendit ja C poolt maksuhaldurile antud

selgitusi on kohtud asjas nr 3-18-495 hinnanud ning pidanud neid ebausaldusväärseteks

tõenditeks. Kohus nõustub sellise hinnanguga ka praeguses asjas. Kaebaja esitatud 12.06.2014

käsundusleping nr 1 on allkirjastamata ja lepingu teise poole esindajaks on D, kes on kohtule

teadaolevalt seotud maksupettusega (kriminaalasi nr e-ee-eeee). Seega ei ole Dga sõlmitud

leping või kokkulepe usaldusväärne.

29. Kaalutlusi on vastustaja ettekirjutuses toodud napilt, kuid siiski piisavalt selleks, et

praeguses asjas tühistamist kaasa mitte tuua. Viidatud on sellele, et kaebajal puudus õigus

hüvitisele välja makstud summa ulatuses ja alusetult makstud hüvitis tuleb tagasi nõuda, sest

see on vajalik ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtte järgimiseks. Kohus

nõustub vastustajaga, et ravikindlustuse vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu peab

nendest vahenditest väljamakse tegemiseks olema õiguslik alus. Alusetult makstud hüvitise

tagasi nõudmata jätmine raiskab piiratud avalikke ressursse, ei ole kooskõlas eelarve otstarbeka

kasutamise põhimõtte (HKS § 2 lg 2 p 1) ega avalike huvidega. Avalik huvi piiratud ressursside

otstarbeka kasutamise vastu on kaalukam kaebaja huvist jätta tagasi maksmata hüvitis, millele

tal õigust polnud. Kuigi ettekirjutuse tegemise ajaks on hüvitise väljamaksmisest möödunud

märkimisväärne aeg, on seaduses sätestatud võimalus alusetult makstud hüvitis tagasi nõuda,

seega sai ja pidi kaebaja sellise võimalusega arvestama (HMS § 67 lg 4 p 2). Kaebaja usaldusega

ei pidanud praeguses asjas arvestama, sest kaebaja sai hüvitise pettuse tagajärjel (HMS § 67

lg 4 p 6). Maksuhaldur on maksumenetluses ja kohtud kohtumenetluses tuvastanud, et tegelikult

ei olnud kaebajal mingit töö- ega lepingulist suhet Y-ga, kaebaja ei ole sellele äriühingule mingit

tööd teinud ja talle ei ole selle eest mingit tasu makstud. Väidetavad väljamaksed tehti kaebaja

ja tema abikaasa enda vahendite arvelt, st kaebaja ja tema abikaasa liigutasid omaenda raha

endale kuuluvate äriühingute ja teiste pettuseskeemis osalevate äriühingute kaudu, jätmaks

muljet, nagu oleks kaebajale väidetavalt tema poolt koostatud projektide eest tasu makstud ja

selle eest sotsiaalmaksu deklareeritud. Kaebaja on saanud MTA 06.02.2018 maksuotsust kohtus

vaidlustada, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata. Ka Riigikohus leidis 02.03.2020 otsuses asjas

nr 3-18-495, et kaebaja töösuhe ja leping olid näilikud ning pettuseskeem omavahel tuttavate

isikute vahel kokku lepitud kaebajale makstavate hüvitiste suurendamise eesmärgil. Sellises

olukorras ei ole kaebaja usaldus, et temalt hüvitist tagasi ei nõuta, kaitsmist vääriv vaatamata

asjaolule, et kaebaja on hüvitise ära kasutanud. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja ei ole

teinud ilmselgeid kaalumisvigu, mis saaks ettekirjutuse õiguspärasust mõjutada.

30. Asjakohatu on kaebaja etteheide, et temalt on ebaõiglane võtta sotsiaalhüvesid põhjusel, et

tööandja jättis oma maksud maksmata. Praegusel juhul ei olnud tegemist sellega, et tööandja

jättis maksud maksmata, vaid kaebaja poolt organiseeritud pettusega hüvitise saamise

eesmärgil. Sellises olukorras kaebajalt hüvitise tagasinõudmine ei ole kuidagi ebaõiglane.

Ebaõiglane ja avalike huvidega vastuolus oleks jätta kaebajalt sellises olukorras alusetult saadud

3-20-2577

10(10)

hüvitist tagasi nõudmata, sest jätaks mulje, nagu võikski haldusorganeid hüvitise saamise

eesmärgil petta ja sellele ei järgne mingeid tagajärgi.

31. Hüvitise tagasinõudmist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et kaebaja peres kasvab

erivajadustega laps. Erivajadustele lastele ette nähtud hüvitisi on kaebajal võimalik vajadusel

taotleda sarnaselt teistele peredele, kes erivajadusega lapsi kasvatavad. Samuti võib see anda

kaebajale õiguse taotleda vastustajalt hüvitise tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2). See

ei anna aga õigust riigilt hüvitisi välja petta ega õigusta alusetult saadud hüvitise tagastamata

jätmist.

32. Kohtu hinnangul on vaidlusalune ettekirjutus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub

alus.

Otsus ja menetluskulude jaotus

33. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

34. Kohus rahuldas 04.01.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas

vastustaja 11.12.2020 ettekirjutuse kehtivuse kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, tuleb tühistada ka kohaldatud esialgne

õiguskaitse. HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine

koos kohtuotsusega.

35. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/