3-20-1891/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1891

Otsuse kuupäev

31.03.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks 500 euro ulatuses või kohtu äranägemisel

seoses telefonivestluse pealtkuulamise võimaldamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X-i kaebus osaliselt. Tuvastada, et Tartu Vangla tegevus 23.07.2020 teise

kinnipeetava kõne ühendamisel samale liinile, millel vestles kaebaja, ja sellega teise

kinnipeetava poolt kaebaja telefonivestluse pealtkuulamise võimaldamisel oli

õigusvastane.

2. Jätta X-i kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 250

eurot, Eesti Vabariigi kanda.

4. Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Asendada kohtulahendi avaldamisel X-i ja Y nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.05.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136

lg 8).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-20-1891

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas leidis 23.07.2020 aset juhtum, mille käigus ühendas vanglaametnik kahe

kinnipeetava kasutuses olnud telefonide juhtmed selliselt, et mõne aja vältel oli ühel

kinnipeetaval, s.o Y-l võimalik kuulata teise kinnipeetava, s.o X-i (kaebaja) vestlust viimase

elukaaslasega.

2. X esitas 29.07.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist 500 euro ulatuses seoses tema telefonikõne pealtkuulamise

võimaluse loomisega ning sellega tema eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisega.

Taotluse kohaselt rääkis kaebaja 23.07.2020 telefoni teel oma elukaaslasega isiklikel

teemadel. Kella 9:00 ja 9:30 vahel ühendas valvur teise telefoni sama pistikuga ning teine

kinnipeetav kuulis kaebaja kõnet pealt. Kaebaja kirjeldas kõne lõpetamise ja uue kõne

alustamise problemaatikat. Kaebaja leidis, et võimaldades kolmandal isikul tema

telefonikõnet pealt kuulata, rikuti sõnumi saladust ning õigust era- ja perekonnaelu

puutumatusele. Kaebajale tekitati sellega mittevaraline kahju – nördimus, mure elukaaslase ja

perekonna pärast, hingeline trauma.

3. Tartu Vangla jättis 29.09.2020. a otsusega nr 1-13/179-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Vastab tõele, et 23.07.2020 ühendati kahe kinnipeetava telefonid selliselt, et tekkis

paralleelühendus ja nelja minuti vältel oli teisel kinnipeetaval võimalik kuulata kaebaja

vestluse sisu. Tegemist oli kahetsusväärse eksitusega ja sellisel viisil telefonikõnede

ühendamist ei saa pidada õiguspäraseks. Seega Tartu Vangla tunnistab, et vangla 23.07.2020.

a tegevus telefonikõnede ühendamisel oli õigusvastane. Tartu Vangla vabandas

paralleelühenduse tekitamise ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Vangla märkis, et

püüab edaspidi telefonikõnede ühendamisel olla hoolikam ja vältida kõnede ühendamist

selliselt, et tekiks paralleelühendus. Samuti kinnitas vangla, et ametnikele selgitati vajadust

vältida selliste ühenduste tekitamist kinnipeetavatele helistamise võimaldamisel. Kuigi vangla

tegevust ei saa pidada õiguspäraseks, ei anna ainult õigusvastase tegevuse tuvastamine veel

alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Kuivõrd õiguste rikkumine ei olnud tahtlik ja

kõnet oli võimalik pealt kuulda lühiajaliselt, siis ei saa seda pidada sedavõrd intensiivseks,

mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole

rahalise hüvitise maksmine põhjendatud ja juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vabandamist kaebaja ees.

4. X esitas 30.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, milles palub mõista

talle välja kahjuhüvitise 500 eurot või kohtu äranägemise järgi seoses tema erakõne

pealtkuulamise võimaldamisega ning eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisega.

Kaebaja palus kohtul vanglalt välja nõuda tema kõnet pealt kuulnud teise kinnipeetava

pöördumise vanglale.

3-20-1891

5. Tartu Halduskohus võttis 14.10.2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning vabastas

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

6. Tartu Vangla esitas kaebusele 10.11.2020 vastuse, paludes jätta kaebuse rahuldamata.

Koos vastusega esitas Tartu Vangla kohtule muu hulgas kaebaja kõnet pealt kuulnud Y

14.08.2020. a pöördumise vanglale.

7. Tartu Halduskohus määras 18.02.2022. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju, põhjendades

kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

Vastustaja pani toime sõnumisaladuse ja eraelu puutumatuse rikkumise ning kaebaja ei nõustu

29.09.2020. a otsuses nr 1-13/179-2 avaldatud arvamuste ega vabandamisega. Vangla paneb

toime palju õigusvastaseid tegevusi ja muudkui vabandab, aga kui kinnipeetav eksib, siis

järgneb kohe karistus ja vabandused ei aita. Kaebaja arvates ei ole 4–5 minuti vältel isikliku

kõne pealtkuulamise näol tegemist väheintensiivse rikkumisega. Kaebaja elukaaslane elab

nüüd pideva hirmu all ja kardab oma elu pärast, sest kõnet kuulas pealt ikkagi kinnipeetav.

Kaebaja on sellepärast mures, stressis ja vangla tegevusest nördinud. On pidev hirm, et keegi

võib jälle pealt kuulata, mistõttu ei saa kaebaja enam oma elukaaslase ega teiste lähedastega

vabalt suhelda.

9. Vastustaja vabandab kaebusele esitatud vastuses veelkord tekkinud olukorra ja sellega

kaasnenud ebameeldivuste pärast ning palub jätta kaebuse rahuldamata, jäädes 29.09.2020. a

otsuses toodud seisukohtade juurde ja esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

Kaebajale tekkinud ebameeldivuste heastamiseks saab lugeda piisavaks vangla tegevuse

õigusvastasuse tunnistamist ning kaebaja ees vabandamist. Vaidluse lahendamise seisukohalt

ei oma tähendust see, kas vangla on ka varasemalt kaebaja suhtes mingil viisil õigusvastaselt

käitunud. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja viited tema elukaaslase kannatustele, kuivõrd

kaebaja saab pöörduda halduskohtusse üksnes enda rikutud õiguste kaitseks. Arusaamatuks

jääb, mida soovib kaebaja tõendada Y 14.08.2020. a pöördumisega vanglale. Puudub vaidlus,

et Y-l avanes võimalus kuulda pealt kaebaja kõnet. Ka ei saa Y pöördumine tõendada kaebaja

hingelisi üleelamisi. Vastustajal on põhjust kahelda Y märgukirja kui tõendi usaldusväärsuses.

Pöördumises avaldas Y, et kuulis vestlust pealt ca 15 minutit, kuid kinnipeetavate

kõneeristuste väljavõtted ja videosalvestised selliseid andmeid ei kinnitanud. Kahtlusi tekitab

ka asjaolu, et pärast vaidlusalust juhtumit ja enne Y märgukirja esitamist olid kaebaja ja Y

omavahel kirjavahetuses. Omavaheline kirjavahetus andis kinnipeetavatele võimaluse

sündmuse asjaoludes kokku leppida. Seda, et kinnipeetavatel on vaidlusalusest juhtumist

omavahel juttu olnud, kinnitab ka Y märgukiri. Kaebaja poolt kahju hüvitamise taotluse

esitamine, millele Y oma märgukirjas viitas, sai talle teatavaks saada üksnes juhul, kui

kaebaja selle talle avaldas.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses sellega, et

23.07.2020 ühendati Tartu Vanglas samaaegselt tema ja teise kinnipeetava kasutuses olnud

telefonid selliselt, et teisel kinnipeetaval oli võimalik kuulata kaebaja ja tema elukaaslase

vahelist vestlust. Kaebaja leiab, et võimaldades kolmandal isikul tema telefonikõnet pealt

kuulata, rikkus Tartu Vangla tema sõnumi saladust ja eraelu puutumatust.

3-20-1891

11. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses

(RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt kuulub

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui on täidetud järgmised eeldused: 1)

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, 2)

tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust; 3) õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; 4) esineb põhjuslik

seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel; 5) kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega; ning 6) avaliku võimu kandja on pannud õigusvastase teo

toime süüliselt.

12. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et 23.07.2020. a hommikul ühendati Tartu

Vanglas teise kinnipeetava Y telefonikõne samale liinile, millel juba vestles kaebaja, ja

seetõttu oli Y-l võimalik kuulata kaebaja vestlust. Kohtule on esitatud Tartu Vangla III üksuse

vanemvalvuri 04.08.2020. a õiend videosalvestise vaatluse kohta (digitaalse kohtutoimiku leht

(dtl) 43), milles on muu hulgas märgitud, et kaebajale anti 23.07.2020 kell 08:10 telefon

kambrisse ning ta helistas sel päeval oma elukaaslase telefoninumbrile. Kaebaja 23.07.2020. a

kõnede väljavõttest (dtl 54 –56) ilmneb, et kõnealune telefonikõne algas kell 08:11:13.

Videosalvestise vaatluse õiendi kohaselt toodi teine kinnipeetav ehk Y E1 osakonna

vestlusruumi helistama samal päeval kell 09:29:49, kell 09:30:20 anti talle telefon ja samal

ajal ühendas vanemvalvur Y-le antud telefonipistiku E1 osakonna seinal oleva pistikuga

(kohtule esitatud Y kõnede väljavõttes (dtl 57–60) sel kellaajal alustatud kõne küll kajastatud

ei ole). Nii kaebaja selgitustest kui ka Y poolt 14.08.2020 vanglale ja 02.11.2020 kohtule

esitatud pöördumistest (dtl 45–46, 36–39) tuleneb, et pärast Y telefonipistiku ühendamist

seinal oleva pistikuga kuulis Y mõne aja jooksul telefonist kaebaja ja tema elukaaslase

vahelist vestlust. Eeltooduga seonduvalt puuduvad kohtule esitatud tõendites vastuolud.

13. Kaebaja sõnul sai Y kuulata tema vestlust 4–5 minutit ning Y hinnangul kestis kõne ca 15

minutit. Vastustaja on seisukohal, et Y-l oli võimalik kuulata kaebaja vestluse sisu

maksimaalselt 4 minutit – liinid ühendati kell 9:30 ning kell 9:34 ühendas vanglaametnik

kaebaja kõne juba teise pistikusse. 04.08.2020. a õiendilt videosalvestise vaatluse kohta

nähtub, et pärast seda, kui vanemvalvur ühendas kell 09:30:20 Y telefoni pistikusse, läks

vanemvalvur kell 09:34:00 kaebaja kambri juurde ning ühendas kaebaja telefoni lahti kell

09:34:19. Seega kinnitab eeltoodu, et Y-l oli reaalne võimalus kuulata, mida kaebaja ja tema

elukaaslane omavahel või temaga telefoni teel rääkisid, ajavahemikus kell 09:30:20 kuni kell

09:34:19, s.o 3 minutit ja 59 sekundit.

14. PS § 43 sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või

muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et

austataks tema sõnumite saladust. Isikuliselt on PS §-s 43 sätestatud õigus sõnumite

saladusele igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele (vt Riigikohtu 20.10.2021. a määrus

nr 3-3-1-43-11, p 9 ja seal viidatud praktika). Esemeliselt kaitseb PS § 43 selliste sõnumite

saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel; sättes peetakse silmas ükskõik millisel viisil

3-20-1891

kolmandate isikute edastatavaid ja vahendatavaid sõnumeid ehk teavet isiku mõtete,

veendumuste, arvamuste, kavatsuste, sündmuste kirjelduste ja muu kohta, mida isik soovib

jagada vaid valitud suhtluskaaslastega (Riigikohtu 20.10.2021. a määrus nr 3-3-1-43-11, p-d

11 ja 12). Vastavalt PS §-le 26 on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ka

EIÕK art 8 näeb ette igaühe õiguse tema era- ja perekonnaelu austamisele.

15. Praegusel juhul on kohtule esitatuga tõendatud, et vangla tegevuse tõttu sai võimalikuks

see, et teisel kinnipeetaval oli võimalus kuulata kaebaja ja tema elukaaslase vahel telefoni teel

edastatavaid sõnumeid. Seda, millise konkreetse sisuga need sõnumid olid ja millise aja

jooksul kuulas kolmas isik kaebaja ja tema elukaaslase vestlust ilma nende teadmata, ei ole

võimalik tagantjärele täpselt kindlaks teha. Küll aga on asja materjalidest järeldatav, et

vähemasti kohe pärast telefoniliinide ühendamist oli Y-l teiste liinil olijate teadmata nende

vestluse pealtkuulamine võimalik. Samuti ei saa välistada, et kaebaja rääkis oma

elukaaslasega isiklikel teemadel, mille avaldamiseks kõrvalistele isikutele puudus kaebajal

igasugune tahe. Seega nõustub kohus kaebajaga, et vaidlusaluse sündmusega on lubamatult

sekkutud nii kaebaja õigusesse tema sõnumite saladusele kui ka õigusesse tema eraelu

puutumatusele. Tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumistega.

16. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5). Kohtupraktikas on

selgitatud, et isikule tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja

kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada

asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise, ning

mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt

Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud praktika).

17. Kaebaja sõnul seisnes talle kõnealuse sündmusega tekkinud mittevaraline kahju

nördimuses, stressis, mures tema elukaaslase pärast ning hirmus, et ka edaspidi võib keegi

kõnesid tema lähedastega pealt kuulata. Kohus märgib, et ei saa kaebajale tekkinud kahju

hindamisel arvestada kaebaja elukaaslasele tekkinud võimalikku kahju ehk elukaaslase

võimalikke üleelamisi.

18. Kuigi kohtule ei ole esitatud tõendeid kaebajal tema eravestluse pealtkuulamise

võimaldamisega hingelise valu ja kannatuste tekkimise kohta, saab kohtu hinnangul antud

juhul siiski piisava kindlusega eeldada, et kaebajale selline valu ja kannatused tekkisid. On

tõenäoline, et kaebaja ja tema elukaaslase vestlus võis puudutada eraelulisi aspekte.

Eraeluliste asjaolude kolmandatele isikutele teatavaks saamine võib aga üldteadaolevalt

tekitada isikule erinevaid negatiivseid emotsioone. Täiesti asjakohatuks ei saa pidada ka

kaebaja viiteid murele selle pärast, et tema edasised vestlused ei pruugi alati olla privaatsed.

Seetõttu möönab kohus nii kaebajale mittevaralise kahju tekkimist kui ka vangla tegevuse ja

kahju vahel põhjusliku seose olemasolu.

19. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Teise

kinnipeetava poolt kaebaja vestluse pealt kuulmist polnud võimalik tagantjärele kõrvaldada.

Samuti on kohtule esitatuga tõendatud, et kaebaja teavitas kohe pärast teise kinnipeetava poolt

tema vestluse kuulmisest teadasaamist vanglateenistust.

20. Kohus leiab, et praegusel juhul puudub alus kahelda vanglal süü olemasolus. Süü vormid

sätestab VÕS § 104. Selle sätte lg 3 kohaselt on üheks süü vormiks hooletus, mis seisneb

käibes vajaliku hoole järgimata jätmises. Vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta

tehtud otsuses (dtl 19–20) kinnitanud, et 23.07.2020 kinnipeetavate telefonide ühendamine oli

kahetsusväärne eksitus. Veel kinnitas vangla, et püüab edaspidi telefonikõnede ühendamisel

olla hoolikam ja vältida kõnede ühendamist selliselt, et tekiks paralleelühendus. Seega tuleb

3-20-1891

kohtu hinnangul antud juhul eeldada, et kaebaja ja Y telefonikõnede ühendamise puhul oli

tegemist hooletusest tingitud vanglaametniku eksitusega. Süüst vabanemiseks peaks kahju

tekitanud avaliku võimu kandja tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju

tekkimise ärahoidmiseks. Praegusel juhul ei ole vangla seda aga tõendanud.

21. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik

ja piiratud. Iga põhiõiguste rikkumine ei pruugi tuua kaasa kahju hüvitamist rahas, vaid see

oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning mh kohtu hinnangust

rikkumise raskusele (vt Riigikohtu 03.11.2015. a otsus nr 3-3-1-36-15, p 17 ja seal viidatud

kohtupraktika). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju

hüvitamine on võimalik ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt

Riigikohtu 20.10.2011. a määrus nr 3-3-1-43-11, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017. a otsus nr 3-3-1-9-17, p 13;

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

22. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa eeldada kaebaja õiguste sedavõrd rasket rikkumist,

et see õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kuigi Y-l võis olla objektiivselt

võimalus kuulata 23.07.2020 kaebaja telefonivestlust 3 minuti ja 59 sekundi jooksul (vt

käesoleva otsuse p 13), nähtub kohtule esitatud selgitustest ja tõenditest siiski see, et selle aja

sisse mahtus ka aeg pärast seda, kui Y oli juba teada andnud, et ta vestluspooli kuuleb, ja

mõlemad kinnipeetavad proovisid probleemist valvureid teavitada. Y on oma 14.08.2020. a

märgukirjas vanglale (dtl 45–46) märkinud, et ta hüüdis probleemi tuvastamisel koheselt

valvureid ning et ka kaebaja püüdis valvurile hiljem teavitada läbi kambris oleva

sideterminali, kuid terminalid ei töötanud. Kaebaja on kahjunõudes vanglale (dtl 22–23)

kirjeldanud, kuidas ta proovis pärast seda, kui ta sai aru, et tema kõnet kuulatakse pealt,

helistada valveruumi, kuid ei saanud, kuna süsteem oli kokku jooksnud ning nupule vajutades

kostusid ingliskeelsed numbrid.

23. Kohus nõustub vastustajaga selles, et välistada ei saa kaebaja ja Y vahel selle kokku

leppimist, kuidas kinnipeetavad sündmust kajastavad (sh selles osas, millise sisuga vestlust Y

väidetavalt pealt kuulis). Kohtule esitatud kaebaja kirjavahetuse kaardilt (dtl 47–51) nähtuvalt

on kaebaja saatnud Y-le pärast sündmuse toimumist kirja 28.07.2020 (dtl 49), samuti

11.08.2020 (s.o enne Y poolt vanglale 14.08.2020 pöördumise esitamist; dtl 50) ning

06.09.2020 (dtl 51). Kaebaja on saanud Y-lt kirja 26.08.2020 (dtl 51). Arvestades, et kohtule

esitatud kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt on kaebaja ja Y olnud kirjavahetuses ka varasemalt

(kaebaja on saanud Y-lt kirja 09.07.2020; dtl 48), saab pidada tõenäoliseks, et kinnipeetavate

vaheline läbisaamine ei olnud asjaolude kokkuleppimisel takistuseks. Seetõttu puudub alus

pidada täiel määral usaldusväärseks nii kaebaja kui ka Y selgitustes toodud kirjeldust sellest,

milliseid kaebaja eraelulisi aspekte Y vestlusest kuulis. Lisaks ei ole kohtu hinnangul kaebaja

kirjeldus talle tekkinud mittevaralisest kahjust sedavõrd täpne ja konkreetsete asjaoludega

seostatav, et sellest saaks järeldada kaebaja õiguste rasket rikkumist.

24. Kaebajale rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist toetab antud juhul ka asjaolu, et vangla

tegevuse puhul on tuvastatav kergeim süü vorm ehk hooletus.

25. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest

hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel

välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohtu hinnangul on see säte praeguses asjas

3-20-1891

kohaldatav ning on piisav, kui mittevaralise kahju hüvitise rahas väljamõistmise asemel teeb

kohus kindlaks kaebajale kahju põhjustanud vangla tegevuse õigusvastasuse.

26. Kohus rahuldab seega kaebuse osaliselt ning tuvastab, et Tartu Vangla tegevus 23.07.2020

teise kinnipeetava kõne ühendamisel samale liinile, millel vestles kaebaja, ja sellega teise

kinnipeetava poolt kaebaja telefonivestluse pealtkuulamise võimaldamisel oli õigusvastane.

Muus osas tuleb jätta kaebus rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks,

mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta

võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole

vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on

Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Vastavalt HKMS § 118

lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid

tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

28. Kohus vabastas 14.10.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 250 euro suuruse

riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-test 2 ja 3 tulenevalt jäävad need

menetluskulud seega riigi kanda. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kohtule

kuludokumente esitatud, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

29. Arvestades vaidluse sisu, peab kohus põhjendatuks asendada nii kaebaja kui ka Y nimed

kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)