2-21-2654/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-2654

Tsiviilasi

Elfor OÜ hagi Komorebi OÜ vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

491 eurot 61 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elfor OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Elfor OÜ (registrikood 12600768),

seaduslik esindaja juhatuse liige Martin Kalde

Vastustaja (kostja): Komorebi OÜ (registrikood

14398590), esindaja vandeadvokaadi abi Janar Kuus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Elfor OÜ hagist osaline loobumine vastu võtmata.

2. Rahuldada osaliselt Elfor OÜ taotlus riigilõivu tagastamiseks. Tagastada Elfor

OÜ-le enam tasutud riigilõiv 60 eurot pangakontole, millelt see tasuti.

3. Jätta Tartu Maakohtu 10. detsembri 2021. a otsus muutmata.

4. Jätta Elfor OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Elfor OÜ kanda.

6. Mõista Elfor OÜ-lt Komorebi OÜ kasuks välja hüvitis menetluskulude katteks

385 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Elfor OÜ (hageja) esitas 18. veebruaril 2021 Tartu Maakohtule hagi OÜ Komorebi (kostja)

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1291 eurot 91 senti ja

sissenõutavaks muutunud viivise 206 eurot 71 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja (tellija) 2021. a jaanuaris hageja (töövõtja) poole seoses

sõiduauto mootori remontimisega. Tööde hulka kuulus plokikaane remont koos vajalike

lisatöödega. Hageja nimetas tööde eelduslikuks maksumuseks 1000 eurot selgitades, et

tegemist on esialgse ning ebatäpse hinnanguga. Kostja nõustus tööde eeldatava maksumusega

ning jättis sõiduki hageja juurde remonti. Pooled sõlmisid seeläbi suulise töövõtulepingu

mootorsõiduki remondiks ning vajalike varuosade hankimiseks. Hageja teavitas kostjat

vajalike lisadetailide ning lisatööde maksumusest tööde käigus telefoni teel. Tööd valmisid

15. jaanuaril 2021. Hageja koostas kostjale arve-saatelehe nr 136540 kogusummas 1291 eurot

91 senti (tl 7) ja palus sõidukile järele tulla pärast arve tasumist. Kostja juhatuse liige Raimo

Aun nõustus suuliselt nii arvele märgitud summa, maksetähtaja kui ka viivisemääraga. Hageja

nõustus andma kostjale remonditud mootorsõiduki üle enne tööde ja varuosade eest tasumist.

Kostja ei tasunud arvet ning vaidles sellele 27. jaanuari 2021. a e-kirjas vastu (tl 9). Hageja

nõudis kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 alusel 1291 euro 91 sendi tasumist. Hageja

nõue muutus sissenõutavaks 15. jaanuaril 2021. Hageja nõudis kostjalt viiviseid perioodi 16.

jaanuar 2021 - 16. veebruar 2021 eest 206 eurot 71 senti määraga 0,5% päevas.

Hageja märkis vastuseks kostja seisukohale, et teiste autoremonditöökodade hinnakirjade

esitamine on asjakohatu. Samuti on ainetu autorenditeenuse nõude esitamine. Arvele ei ole

lisatud ühtegi tööd ega varuosa mitmekordselt. Kostja sõiduki remondile lisandus pidurite

remont. Lisatöö kooskõlastati kostjaga telefoni teel. Vahetada tuli ka turbo purunenud õlitoru.

Pooltel puudus tööde tähtaja osas lõplik kokkulepe.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

Kostja tellis hagejalt remonditeenuse 2020. a detsembris. Kostja vajas plokikaane tihendi

vahetust. Pooled ei leppinud kokku, et plokikaant peab remontima, vaid seda oli vaja teha

vajadusel ja eelnevalt kostjaga konsulteerides. Hageja pole tõendanud, et kooskõlastas

kostjaga lisatööde tegemise. Hageja esitatud arvel on arvestatud plokikaane tihendit topelt.

Kostja on vaidlustanud hageja poolt esitatud remonditööde arve, mida kinnitab väljavõte

kirjavahetusest (tl 32-36). Kostja oli seisukohal, et puudub leping, puudub viivisemäära

kokkulepe ja puudub ka maksetähtaja kokkulepe, mida tõendab raamatupidaja vastus arvele.

Pooled ei ole töötunni hinnas kokku leppinud. Kostja hinnangul tuleks tööaega alandada

kokku poole võrra ja tunnihind kajastada sarnaselt teiste teenusepakkujate hindadega.

Kostja palus kohtul nõuda hagejalt välja garantiikirja.

Kostja ei nõustunud tööde summaga, kuivõrd eelnevalt oli kokkulepitud eelarves 1000 eurot.

Kostja on sunnitud lepingu eelarve ületamise tõttu üles ütlema (VÕS § 639 lg 1 ja 3). Kostja

palus lugeda kohtul leping üles öelduks ning lähtuda esialgsest eelarvest 1000 eurot.

Kostja leidis, et tasaarvestuse korras tuleb remonditööde pikenemise tõttu perioodil

12.-15. jaanuar 2021 asendusauto rendikulu 160 eurot arvestada maha kokkulepitud eelarvest.

Hageja ei andnud kostjale sõidukit üle õigeaegselt (VÕS § 636 lg 4).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. detsembri 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 1007 eurot 1 sendi. Maakohus jättis menetluskulud 67% ulatuses kostja

kanda ja 33% ulatuses hageja kanda, rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks

134 eurot, kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Kohtu hinnangul on tuvastatav, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu (VÕS § 635 lg 1).

Kuigi kostja väidab, et puudub kirjalik töövõtuleping, on kostja siiski kinnitanud, et viis

mootorsõiduki hageja juurde plokikaane vahetamiseks.

Pooled ei vaidle, et töövõtulepingu esemeks olid sõiduki mootori plokikaane tööd; hageja

hindas tööde esialgseks maksumuseks 1000 eurot; hageja andis remonditud sõiduki kostjale

tagasi ning esitas tööde eest 15. jaanuaril 2021 arve summas 1291 eurot

91 senti (tl 7), millel on märgitud maksetähtajaks 16. jaanuar 2021 ning viivise määraks 0,5%

päevas; kostja ei ole seni tööde eest tasunud ning vaidles neile vastu (tl 9-12); hageja on tööd

teinud ning töövõtulepinguga kokku lepitud tulemuse saavutanud. Pooled vaidlevad, kas

hageja tegi rohkem töid (nn lisatööd) kui oli kokku lepitud.

Hageja ei ole kohtu hinnangul tõendanud, et esialgne maksumus/hinnapakkumine (1000

eurot) ei saanud töövõtulepingu tingimuseks. Hageja on ise nõustunud, et tegemist oli

lepingueelsete läbirääkimiste käigus antud teabega, misjärel sõlmiti töövõtuleping.

Arvestades, et pärast hinnapakkumise teadasaamist oli kostja hageja sõnul nõus lepingu

sõlmima, puudub kohtu hinnangul alus arvata, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei

oleks mõistnud, et töövõtulepingu osaks on saanud hageja avaldatud tööde eelarve (VÕS § 29

lg 4). Asjakohatud on hageja väited, et kostja eksitas hagejat väites, et sõiduk vajab

plokikaane remonti. Hageja võttis ise riski töövõtulepingu eeldatava maksumuse

nimetamisega enne kui ta oli sõiduki olukorda hinnanud. Hageja ei ole väitnud, et kostja

antud info põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha. Vastupidi, hageja on oma

seisukohtades selgitanud, kuidas mitmed „lisatööd“ on ettenähtavad ja paratamatud.

Pooltel on vaidlus selle üle, kas esialgne hinnapakkumine (eelarve) oli siduv või mittesiduv

(VÕS § 639 lg 1). Samuti, kas hagejal oli olemas kostja nõusolek kõigi arvel märgitud tööde

tegemiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg-st 1 tulenevalt on hageja

tõendada, et 1000-eurone eelarve oli mittesiduv, seda ületati oluliselt, eelarve ületamine ei

olnud ettenähtav ning hageja teatas kostjat viivitamatult eelarve ületamisest (VÕS § 639 lg-d

1 ja 2).

Kohtu hinnangul ei ole hageja eelarve mittesiduvust tõendanud. Üksnes asjaolu, et summa oli

1000 eurot ei tähenda, et eelarve oleks olnud mittesiduv. Ka see, et hageja väitel tavapäraselt

sarnaste tööde puhul selgubki lõplik hind alles tööde valmimisel, ei välista hageja kohustust

tõendada eelarve mittesiduvust. Seega tuleb eeldada, et eelarve oli siduv (TsMS § 639 lg 1

teine lause; Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 321-72-15, pdes 9-10).

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et pooled leppisid kokku suuremas tasus kui

1000 eurot. Järelikult ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt ka 1000 eurost suurema tasu

maksmist. Hageja on hilisemas seiskohas väitnud, et 1000 euro hulka ei kuulunud käibemaks,

kuid ei ole seda väidet tõendanud.

Kostja vaidles osaliselt arvel märgitud positsioonidele vastu leides, et arvel märgitud tööde

hind on ülepaisutatud. Kostja vaidles vastu eelkõige arve suurusele, sh tunnitasule, ajakulule,

plokikaane tihendite arvule ning õlitoru ja veepumba paigalduse vajadusele.

Kohus selgitas kostjale, et kuivõrd ta on töö vastu võtnud, tuleb tal tõendada, et tehtud töö ei

olnud lepingukohane. Kostja seda teinud ei ole. Kostja ei ole toonud välja, millist tööde

mahtu ja hinda peab ta mõistlikuks. Kuigi kostja on vaielnud vastu kogu hagile, ei ole ta

esitanud kordagi väidet, et hageja nõue peaks jääma alla 1000 euro, vaid on nõustunud

kokkulepitud eelarve summaga (1000 eurot). Eeltoodu tõttu ei pidanud kohus vajalikuks

hageja ja kostja esitatud linkidel toodud hinnakirju hinnata. Kostja on esitanud tõendina ka

vaidlusaluse sõiduki taustakontrolli andmed (tl 75-77), kuid ei ole märkinud, millist asjaolu ta

selle tõendiga tõendada soovib. Kohus jättis viidatud tõendi tähelepanuta (TsMS § 238 lg 5 ja

lg 1 p 1).

Kostja on viidanud, et ta on hageja nõudele vastu vaielnud ja tõendab seda kohtule esitatud

kirjavahetusega (tl 32-36). Kohus andis kostjale TsMS § 33 lg 1 alusel tähtaja viidatud

tõendite tõlkimiseks. Kostja seda ei teinud ning tõendist nähtub, et tegemist ei ole poolte

kirjavahetusega ega saa seega tõendada käesoleva vaidluse asjaolusid. Kohus jätis tõendi

tähelepanuta

(TsMS § 238 lg 5 ja lg 1 p 1).

Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt 1000 euro osas.

Kostja on avaldanud, et soovib tagasi saada remonditööde pikenemise tõttu perioodil

12.-15. jaanuar 2021 asendusauto rendikulu 160 eurot (tl 37). Kostja ei esitanud vastuhagi.

Kostja märkis 28. aprilli 2021. a menetlusdokumendis, et asendusauto rendiarve tuleb

tasaarvestuse teel maha arvestada kokkulepitud eelarvest seoses tööde hilinemisega. Samas ei

ole kostja tõendanud, milline oli poolte kokkulepe tööde valmimistähtaja osas. Seega ei ole

kostja tõendanud, et hageja oleks rikkunud tööde valmimise tähtaja kokkulepet, mistõttu on

põhjendamatu kostja tasaarvestusavaldus.

Kostja esitas 28. aprilli 2021. a menetlusdokumendis töövõtulepingu ülesütlemisavalduse

VÕS § 639 lg 3 alusel. Kuivõrd kohus tuvastas eelpool, et hageja ei olnud ümber lükanud

eeldust, et tegemist polnud siduva eelarvega, ei ole kostjal ka alust VÕS § 639 lg 3 alusel

lepingu ülesütlemiseks. Lisaks on tegemist õiguskaitsevahendiga, mis annab tellijale

töövõtulepingu ennetähtaegse ühepoolse lõpetamise õiguse. Praegusel juhul on tööd tehtud

ning tasu sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Järelikult ei saanud

kostja töövõtulepingut enam üles öelda.

Pooled ei vaidle, et tööd valmisid 15. jaanuaril 2021 ning kostja sai samal päeval sõiduki kätte

(st võttis tööd vastu). Kostja pole väitnud, et ta ei võtnud töid vastu või tal poleks olnud

võimalik töid üle vaadata (VÕS § 637 lg 5). Seega muutus tasunõue sissenõutavaks 15.

jaanuaril 2021. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei ole võlga tasunud. Järelikult nõuab

hageja põhjendatult viivist. Hageja pole tõendanud kostja tahteavaldust viivisemäära

kokkuleppimiseks. Seega puudub alus lähtuda viivisenõude puhul määrast 0,5% päevas.

Eeltoodu tõttu kohaldas kohus seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Seega

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis summas 7 eurot 1 sent (viivitatud

päevade arv 32).

Kostja palus hagejalt välja nõuda garantiikirja. Kostja ei ole esitanud selleks vastuhagi ega

viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millest tuleneks kostja õigus hagejalt garantiikirja

väljanõudmiseks. Seetõttu jättis kohus selle taotluse tähelepanuta.

Kohus jättis hagi rahuldamise ulatusest tulenevalt TsMS § 163 lg 1 alusel 67%

menetluskuludest kostja kanda ja 33% menetluskuludest hageja kanda. Kohus määras hageja

menetluskulud kindlaks üksnes riigilõivu osas, s.o 200 eurot. Kohus märkis, et hageja

kohtueelsed esindajakulud ei kuulu hüvitamisele. Kostjalt kuulub väljamõistmisele 67%, s.o

134 eurot. Kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole otsuses märkinud, kas välja mõistetud summa sisaldab käibemaksu.

Käibemaksukohustuslastena ei ole juriidilistel isikutel lubatud teha omavahelisi arveldusi

ilma käibemaksuta. Hageja on arve-saatelehe nr 136540 väljastamisel tasunud käibemaksu

215 eurot 32 senti.

Hageja leiab, et kauplusetöötaja ning kliendi vahelises vestluses umbkaudsena esitatud

hinnang plokikaane remondi maksumusele ei saa olla töövõtja jaoks siduv. Tuleb lugeda

üldiselt teadaolevaks asjaoluks remonditöökodade praktika, mis hõlmab algselt mittesiduva

eelarve esitamist, kuivõrd tööde lõplik maksumus selgub remonditava sõiduki demontaažil.

Vajalike varuosade nimekiri ja töötundide arv sõltub lisaks sõidukil esinenud konkreetsele

rikkele veel ka varasemate hooldustööde kvaliteedist ning kinnitusdetailide

korrosioonikahjustuste ulatusest. Plokikaane demontaažil purunes turbotoru, mis asendati.

Kostja on 27. jaanuaril 2021 saatnud hagejale e-kirja. Hageja leiab, et e-kirjas toodud

avaldusega on kostja omaks võtnud rahalise kohustuse 1291 eurot 91 senti.

Maakohus on eksinud töövõtulepingu tõlgendamisel (VÕS § 29 lg 4) ja eelarve siduvust

reguleerivate normide rakendamisel (VÕS § 639). Kuivõrd suulise töövõtulepingu sõlmimise

asjaolusid ning lepingu sisu ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda

VÕS § 29 lg-s 4 antud juhistest. Kostja ei andnud hagejale ammendavat loetelu sõiduki

puudustest. Tegemist oli kasutatud sõidukiga, millel võib esineda erinevaid puudusi, samuti

võivad detailid puruneda demontaažil/montaažil.

Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata viivisenõude. Kohtu viidatud seaduslik

viivisemäär rakendub vaid tarbijalepingutele. Äriühingutele vastavad piirangud ei rakendu.

Hageja on kajastanud viivisemäära kostjale esitatud arve-saatelehel. Kostja võttis vastu tehtud

töö (sai kätte sõiduki) ning ei esitanud enam kui 10 päeva vältel arve-saatelehel kajastatud

summa, maksetähtaja või viivisemäära osas vastuväiteid.

Hageja on kohtuväliselt kasutanud nõustajat, kelle koostatud on nii kohtueelses menetluses

kostjale saadetud dokumendid, hagiavaldus kui ka hagimenetluse vältel esitatud seisukohad.

TsMS § 162 lg 1 näeb ette hagimenetluse kulude kandmise selle osapoole poolt, kelle kahjuks

otsus tehti. Viidatud säte ei erista kohtukulusid ja kohtuväliseid kulusid. Kohtuvälised kulud

tuleb kostjalt välja mõista.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

hageja kanda jätmist.

Asjakohatu on hageja väide selle kohta, et kohtutoimikus on 15. jaanuaril 2021 koostatud

arve-saateleht nr 136540 ning viidatud dokumendi kohaselt on tellijalt nõutav kaupade ja

teenuste maksumus 1076 eurot 59 senti ja sellele lisandub käibemaks 215 eurot 32 senti.

Hageja peab hagiavalduses ise selgesõnaliselt välja tooma, kas nõutav summa sisaldab

käibemaksu või mitte ning vaidluse korral tõendama, et hinnapakkumine summas 1000 eurot

oli ilma käibemaksuta. Kostja on seisukohal, et kui talle öeldakse, et tööde maksumuseks on

1000 eurot, siis saab mõistlikult eeldada, et tegemist on lõpliku summaga ehk sellele ei

lisandu käibemaks ega muu tasu.

Põhjendatud ei ole hageja väide, justkui tuleks lugeda üldiselt teadaolevaks asjaoluks

remonditöökodade praktika, mis hõlmab algselt mittesiduva eelarve esitamist, kuivõrd tööde

lõplik maksumus selgub remonditava sõiduki demontaažil. Hetkel pole teada asjaolu, kas

turbotoru purunemise võis tööde käigus põhjustada hageja ise.

Kui hageja väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639 lg 1 mõttes mittesiduv, peab ta

seda tõendama. Hageja ei ole seda teinud.

Pooled ei ole kokku leppinud arvel toodud viivisemääras.

Kohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja väidetavad esindaja kulud. Käesolevas

menetluses ei ole hagejat esindanud lepinguline esindaja, mistõttu ei ole hagejal TsMS § 175

lg 1 alusel võimalik nõuda lepingulise esindaja kulude hüvitamist.

6. Hageja esitas 3. märtsil 2022 seisukohad, mille kohaselt vähendab hageja oma nõuet

1140 euro 1 sendi võrra (osaline loobumine hagist) loobudes vastavas osas

apellatsioonkaebusest. Hageja nõudeks jääb 358 eurot 61 senti. Kostja on 18. jaanuaril 2022

kandnud hageja arveldusarvele 1140 eurot 1 sendi. Seega on kostja täitnud osaliselt hageja

nõude pärast apellatsioonkaebuse esitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et hageja hagist osaline loobumine tuleb jätta TsMS § 429 lg 1

alusel vastu võtmata. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud

põhjendustega ja ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata ja hageja menetluskulud kostjalt välja mõistmata. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulude katteks hüvitise 134 eurot. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

9. Hageja on esitanud 9. märtsil 2022 avalduse enda nõude vähendamiseks, mis on

pealkirjastatud mh osalise loobumisena hagist. Avalduses märgib hageja, et ta loobub osaliselt

apellatsioonkaebusest. Avalduse kohaselt on kostja tasunud hagejale 1140 eurot 1 sendi, st

maakohtu otsusega väljamõistetud summa. Hageja leiab, et sellega on kostja tema nõude

osaliselt täitnud. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 429 lg 1 kohaselt ei ole võimalik hagist

osalist loobumist vastu võtta, kuna hagist saab loobuda kuni otsuse jõustumiseni. Nagu

eespool märgitud, on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise. Sisuliselt on kostja täitnud

maakohtu jõustunud otsuse, mis ei mõjuta apellatsioonimenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole võimalik pidada hageja avaldust ka apellatsioonkaebusest osaliseks loobumiseks,

kuivõrd osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole hageja apellatsioonkaebust esitanud.

10. Hageja on taotlenud TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tasutud riigilõivust 140 euro tagastamist.

Kuivõrd kohus hageja hagist loobumist vastu ei võta, ei ole alust TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel

riigilõivu tagastada. Samas on hageja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu seaduses

sätestatust enam. Hageja on tasunud riigilõivu 200 eurot. Apellatsioonkaebuselt hinnaga

491 eurot 61 senti tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 140 eurot, st

hageja on tasunud riigilõivu 60 eurot rohkem. Ringkonnakohus ei ole seotud hageja taotluse

õiguslike põhjendustega, mistõttu tuleb hageja taotlus rahuldada osaliselt TsMS § 150 lg 1 p 1

alusel ja tagastada hagejale enamtasutud riigilõiv 60 eurot.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks. Iseenesest on küll võimalik, et pooled lepivad töövõtulepingut sõlmides kokku

esialgses hinnapakkumises, mis võib muutuda sõltuvalt tehtavate tööde mahust. Maakohus on

aga õigesti leidnud, et VÕS § 639 lg 1 järgi tuleb eeldada seda, et poolte kokkulepitud eelarve

on siduv. See tähendab, et hageja peaks tõendama oma väidet, et tehtud hinnapakkumine oli

üksnes esialgne ning lõplik hind sõltus tehtavate tööde mahust. Mõlemad pooled on tuginenud

sellele, et hageja tegi kostjale 1000 euro suuruse hinnapakkumise. Hageja väitel oli tegemist

esialgse ja ligikaudse hinnapakkumisega, kuid selle väite tõendamiseks ei ole hageja ühtegi

tõendit esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et üldtuntud

asjaoluks saab pidada seda, et autoremondi hinnapakkumiste puhul on alati tegemist

mittesiduva pakkumisega. Üldtuntuks võib kohus TsMS § 231 lg 1 järgi lugeda asjaolu, mille

kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Ringkonnakohtule ei ole

selliseid allikaid, mis kinnitaks hageja väidete õigsust teada. Samuti ei ole neile viidanud

hageja.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles maakohus leidis, et hageja ei ole

tõendanud, et 1000 euro suurune hinnapakkumine ei sisaldanud käibemaksu. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingu alusel tasu maksmist. Seega pidi

hageja tõendama ka tasukokkuleppe suurust, sh seda, et tasukokkulepe oli sõlmitud

käibemaksuta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hinnapakkumine ei

sisaldanud käibemaksu. Õige on küll hageja väide, et kostja saaks käibemaksukohustuslasena

taotleda riigilt tasutud sisendkäibemaksu tagastamist, kuid sellest ei saa automaatselt

järeldada, et kõik hinnapakkumised käibemaksukohustuslaste vahel on esitatud ilma

käibemaksuta. Nagu ka hageja ise viitab, ei või käibemaksukohustuslased omavahel teha

tehinguid ilma käibemaksuta, st kostja peab töövõtulepingu alusel tasu maksma hagejale koos

käibemaksuga ning hagejal on kohustus tasuda saadud summalt käibemaks riigile.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et asjaolu, et maakohtu otsuse resolutsioonis ei

ole märgitud, kas väljamõistetud summa sisaldab käibemaksu, muudab selle arusaamatuks.

Maakohtu otsuses on selgelt märgitud summa, mis kostjalt hageja kasuks välja mõisteti. Nagu

eespool märgitud on kostjal kohustus tasuda hagejale töövõtulepingujärgne tasu koos

käibemaksuga. Hageja peab käibemaksuseaduse § 3 lg 4 p 1 ja § 4 lg 1 p 1 kohaselt

käibemaksukohustuslasena saadud tasult ise käibemaksu riigile tasuma.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega ka viivise määra osas. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et iseenesest on pooltel küll lubatud

kokku leppida seadusjärgsest määrast suuremas viivisemääras, kuid maakohus leidis, et

pooled sellist kokkulepet ei saavutanud. Õige on maakohtu seisukoht, et ainuüksi arvel

viivisemäära märkimine, ei muuda seda poolte kokkulepitud määraks. Kokkuleppe sõlmimine

eeldab mõlema poole tahteavaldusi. Praegu ei ole kostja andnud nõusolekut seadusjärgsest

määrast erinevas viivisemääras kokkuleppimiseks. Vastupidi kostja on juba 27. jaanuaril 2021

saadetud e-kirjas (tl 9), st vaid 12 päeva pärast arve koostamist viivisemäärale vastu vaielnud.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kostja 27. jaanuaril

2021, st enne kohtumenetluse algust hagejale saadetud e-kirja ei saa pidada omaksvõtuks

TsMS § 231 lg 2 mõttes. Omaksvõtt saab toimuda kohtumenetluses ja peab olema

adresseeritud kohtule. Samuti ei tõenda see e-kiri hageja väiteid tasukokkuleppe kohta. E-

kirjas on kostja esitanud vastuväiteid hageja viivisenõudele ning maksetähtajale. Kostja ei ole

selles e-kirjas hageja nõuet muus osas tunnustanud. Ainuüksi asjaolust, et kostja muid

vastuväiteid selles ekirjas ei esitanud, sellist järeldust teha ei saa.

15. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ka menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise osas. Hageja leiab, et kostja peaks talle hüvitama ka nõustaja kulud. TsMS §

175 lg 2 teise lause kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata.

16. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on

kostja menetluskuluks apellatsioonimenetluses esindajakulu 385 eurot (ilma käibemaksuta).

Kostja esindaja ajakulu on 3,5 tundi ja tunnitasu on 110 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on

nii esindaja ajakulu kui ka tunnitasu määr TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Esindaja tunnitasu ei ületa keskmist advokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määra. Samuti

ei ole esindaja ajakulu ülemäärane, arvestades asjaolu, et kostjal maakohtus esindajat ei olnud,

st esindaja pidi apellatsioonimenetluses esmakordselt tutvuma kõigi asja materjalidega.

Vastuseks hageja väidetele märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on 27. mai 2020. a

määruses tsiviilasjas nr 2-18-7550 muutnud oma varasemat praktikat ning leidnud, et ka

menetluskulude nimekirja koostamise ja kohtule esitamise kulu on esindajakuluna hüvitatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin