3-20-546/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.03.2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-546

Haldusasi

Tulundusühistu

Salo-Kala

kaebus

Keskkonna-

inspektsiooni 12.03.2020. a korraldusele nr 1646 ja

selle täitmiseks sunniraha rakendamisele

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.03.2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tulundusühistu Salo-Kala apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – Tulundusühistu Salo-Kala,

esindaja Andres Hollas

Vastustaja – Keskkonnaamet

(Keskkonnainspektsiooni üldõigusjärglane), volitatud

esindaja Rutt Grünberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tulundusühistu Salo-Kala apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16.03.2021. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 31.03.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas 09.03.2020 objekti kontrollimise protokolli

nr 1094811 (tl 70-71). Protokollis on üksikasjalikult kirjeldatud lippudega PÕ-14 ja PÕ-25

tähistatud püügivahendit ja öeldud, et mõrra kere juurest kalda suunas on näha mõrra kere külge

kinnitatud mõrra juhtaed, millest on vee peal näha nöör ovaalsete ujukitega. Mööda juhtaeda

kalda suunas liikudes ca 50 meetrit juhtaed lõpeb. Sellest läheb edasi nöör, mis on kinnitatud

veekogu põhja. Samas on näha, et lõppenud juhtaiast vasakul algas järgmine mõrd - punast

värvi ujuk, mis tähistab mõrra sulgurit, ning valged ujukid tähistamaks mõrra kariaia

väljaulatuvaid osasid. Ei ole võimalik tuvastada, et need kaks mõrda omavahel juhtaiaga või

lisajuhtaiaga ühendatud oleksid. Kirjeldatud viisil oli ühtsesse gruppi asetatud kokku viis

mõrda, mis ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaiaga. Kokku leiti 10 sellist gruppi,

milles oli vastavalt 5, 6, 5, 3, 3, 3, 6, 5, 5 ja 4 mõrda. Protokollis on öeldud, et kaebaja selgituse

kohaselt on osade kontrollitud püügivahendite märgistus vale. Õiged märgistused on PÕ-11,

PÕ-10 ja PÕ-9. Kaebaja parandas kohapeal märgistuse.

2. KKI andis 12.03.2020 korralduse nr 1646 (tl 19), milles kohustas kaebajat asetama PÕ-9,

PÕ-10 ja PÕ-11 märgistusega mõrrad jadasse vastavalt kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-le 6

hiljemalt 23.03.2020. Kaebajale kuuluvad kalapüügiload nr PÕ200009, PÕ200010 ja

PÕ200011, mille püügivahenditeks on vastavalt 21, 21 ja 19 mõrda mõrrajadas. Kaebaja

mõrrad ei ole asetatud jadasse, vaid kümnesse gruppi üksikult. Selleks kaebajal kalapüügiluba

ei ole. KKI hoiatas, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse igakuiselt sunniraha

4500 eurot.

3. Kaebaja esitas 23.03.2020 seoses vaidlustatud korralduse andmisega KKI-le avalduse

(tl 11-12). KKI tõlgendas kaebaja avaldust vaidena ning jättis 02.04.2020. a vaideotsusega

(tl 20-21) vaide rahuldamata.

4. KKI koostas 20.04.2020 objekti kontrollimise protokolli nr 1096065 (tl 57) ning tuvastas, et

vaidlustatud korraldus on täitmata. Gruppidesse püügile asetatud mõrrad ei olnud ühendatud

omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga, vaid nööriga vee pinnal ja veekogu põhjas. KKI rakendas

sunniraha 4500 eurot ja määras selle vabatahtliku tasumise tähtaja. Järgmise kontrolli ajaks

määrati aeg alates 11.05.2020. KKI esitas kaebajale sunniraha määramise teate 22.04.2020

nr 7-1/20/1495-2 (tl 58).

5. 13.05.2020 toimunud kontrollil (tl 91) tuvastas KKI, et kaebaja püügivahendid on veekogust

eemaldatud ning kaebaja tegevuses ei esine jätkuvat kalapüügieeskirja nõuete rikkumist.

KKI lõpetas haldusmenetluse nr 1646 seoses selle aluseks olevate asjaolude äralangemisega.

6. Tulundusühistu Salo-Kala esitas Tartu Halduskohtule 25.03.2020, 12.04.2020 ja 28.04.2020

avaldused, mille kohus liitis üheks kohtuasjaks. Kaebaja nõuded ja põhjendused olid

kokkuvõttes järgmised.

6.1. Kaebaja palus tühistada KKI 12.03.2020. a korralduse nr 1646. Kaebaja mõistab

kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 nii, et mõrrajadas olevate mõrdade ühendamiseks juhtaiaga võib

kasutada ka muid viise peale lisajuhtaia. Kaebaja kasutab mõrdade ühendamiseks nööre.

Vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, millist rikkumist kaebajale ette heidetakse ja miks

on tegemist olulise rikkumisega. Korraldus ei ole piisavalt täpne, kuna kaebajale ei ole

arusaadav, kuidas ta pidi mõrrad paigutama. Korralduse andmine ei olnud ka proportsionaalne,

kuna kaebajale oleks saanud anda kõigepealt juhiseid või soovitusi. Kaebajat ei kuulatud ära.

6.2. Kaebaja palus tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kontrolli õigusvastasuse. Kaebaja leidis,

et ei ole arusaadav, millise haldusmenetluse raames järelevalvetoiming tehti, kas kaebaja osas

alustati haldusmenetlust, mis numbri see menetlus sai, puudub arusaadav kirjeldus läbi viidud

kontrollitoimingute kohta, kaebajat ei kaastatud menetlusse, ei kuulatud ära ja ei tagatud

menetluslikke õigusi. Kaebaja hinnangul on tal 09.03.2020 toimunud kontrolli suhtes

tuvastamiskaebuse esitamise õigus, kuna ta vaidlustab menetlustoimingu koos haldusaktiga.

6.3. Kaebaja palus tühistada vaideotsuse, kuna tema avaldust on valesti tõlgendatud ja ta ei

soovinud vaiet esitada. Kaebaja soovis vaidlustada ametnike tegevust üldiselt, mitte

konkreetselt vaidlustatud korraldust.

6.4. Kaebaja palus keelata 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja

sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui

vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kaebaja viitas korralduse õigusvastasusele ja sellele, et

sunniraha suurus ei ole põhjendatud.

6.5. Kaebaja leidis, et kalapüügieeskiri ei ole kooskõlas põhiseadusega. Kalapüügiseaduse § 9

ja majandusvööndi seaduse § 6 ei ole piisavad, et nende alusel kehtestada kalapüügieeskiri.

Vastuolu esineb ka nõudega, et õigusaktid oleksid sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt.

Kalapüügieeskirjas ei ole piisavalt täpselt reguleeritud nõudeid, kuidas kinnitada omavahel

mõrdasid, et tekiks mõrrajada.

6.6. Kaebaja palus tuvastada, et vaidlustatud korraldus on täidetud, kuna kaebaja tegi

mõrrajadas olevate mõrdade vahele täiendavad nähtavad ühendused nööridega.

7. Tartu Halduskohus jättis 16.03.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.

7.1. Halduskohus märkis, et kaebus on menetlusse võetud järgmistes nõuetes: tühistada

KKI 12.03.2020. a korraldus nr 1646; tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kalapüügivahendite

kontrolli õigusvastasus; tühistada KKI 02.04.2020. a vaideotsus; keelata 22.04.2020. a teates

nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama

täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud ja tuvastada, et

vaidlustatud korraldus on täidetud sellega, et kaebaja tegi mõrrajadas olevate mõrdade vahele

täiendavad nähtavad ühendused nööridega. Vastustaja teatas kohtule, et ta on haldusmenetluse

lõpetanud. See ei muuda aga vaidlustatud korralduse tühistamise nõuet lubamatuks. Vastustaja

ei ole vaidlustatud korraldust kehtetuks tunnistanud, vaid lõpetas selle täitmise saavutamisele

suunatud menetluse (järelkontrollide tegemine, sunniraha nõudmine). Kaebaja küll eemaldas

mõrrad veekogust, kuid ei ole muutnud oma seisukohta mõrdade paigutamise ja ühendamise

osas. Vaidlustatud korraldus mõjutab kaebaja õigusi, kui kaebaja otsustab kalapüüki mõrdadega

jätkata.

7.2. Kalapüügiseaduse § 31 p 3 kohaselt on üheks kutselise kalapüügi vahendiks lõkspüünised.

Kalapüügieeskirja § 7 reguleerib täpsemalt selle püügivahendi alaliike ja nõudeid neile.

Kalapüügieeskirja § 7 lg 2 p 1 alusel on lubatud lõkspüüniseks mõrd, s.o püünis, mis koosneb

juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme

pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Mõrra alaliigid on sätestatud lõikes

3 ja osa neist on näidatud joonisel lisas 1. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 järgi on mõrra lubatud

alaliigiks mõrd mõrrajadas, s.o mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste

juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal

pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. Eeltoodud

nõudeid näitlikustavad ortofotod (tl 44) ja joonised (tl 46-47). Ortofotodel 1-3 on näha mõrrad

mõrrajadas, mille puhul on olemas ühe mõrra juurest algavad ja teise juures lõppevad juhtaiad,

ning fotol 4 olukord, kus selliseid juhtaedu ei ole ja mõrrad mõrrajada ei moodusta.

Kalapüügieeskirja 7. peatüki 1. jagu reguleerib piiranguid, nõudeid ja keeluaegu Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järves. Selle kooseisu kuuluv § 42 sätestab, et lg 1: lõkspüüniste kaugus

üksteisest peab olema vähemalt 300 m, välja arvatud jadasse asetatuna; lg 2: mõrrajada, kaasa

arvatud mõrd mõrrajadas, kogupikkus ei tohi ületada 700 m ning mõrrajadade kaugus üksteisest

ja teistest lõkspüünistest peab olema vähemalt 500 m; lg 3: mõrd mõrrajadas ei tohi mõrdade

vahekaugus üksteisest ühel pool mõrrajada juhtaeda olla suurem kui 100 m ning lisajuhtaia

pikkus ületada 50 m. Kohtu hinnangul tuleneb kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6, et mõrraga

mõrrajadas on tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga

(sh lisajuhtaiaga). See tuleneb viidatud sätte esimeses lauses antud „mõrd mõrrajadas“

definitsioonist - mõrrajadaga on tegemist juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna kas

samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Sätet tervikuna lugedes ei ole seda

võimalik mõista nii, et mõrrad võib ühendada juhtaedadega või mistahes muul viisil. Vaidlus

puudub selles, et kaebaja mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaedadega, vaid kaebaja oli

paigutanud kokku 45 mõrda kümne grupina nii, et mõrrad olid grupis omavahel ühendatud

nööridega. Sel viisil ühendatud mõrdasid ei saa lugeda mõrrajadaks kalapüügieeskirja § 7 lg 3

p 6 tähenduses.

7.3. Õige ei ole kaebaja väide vaidluse puudumise kohta selles, et tal oli õigus mõrdadega

püüda. Kaebajal ei olnud õigust mõrdade kasutamiseks mistahes viisil, vaid üksnes kooskõlas

õigusaktide nõuete ja kaebajale antud kalapüügilubadega. Kaebaja kalapüügiload (tl 74-76)

nägid ette püüdmise püügivahendiga „mõrd mõrrajadas“, muul viisil mõrdade kasutamiseks

kaebajal õigust ei olnud. Seda arvestades on õige vastustaja seisukoht, et tegemist oli loata ehk

ebaseadusliku kalapüügiga (kalapüügiseaduse § 71 lg 1 p-s 1 viidatud nõukogu määruse

nr 1005/2008 art 42 punkt a ja art 3 punkt e). Kokkuvõttes oli vastustajal õigus teha kaebajale

ettekirjutus ning nõuda mõrdade asetamist ja ühendamist vastavalt kalapüügieeskirjale ja

kaebajale antud kalapüügilubadele, sh ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja

lisajuhtaedadega. Eeltoodu tähendab, et vaidlustatud korraldust ei saa lugeda täidetuks sellega,

kui kaebaja lõi mõrdade vahele täiendavad ühendused nööridega.

7.4. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, mis

kontrollimisel kindlaks tehti ja mida kaebajale ette heidetakse. Vaidlustatud korralduses

viidatakse 09.03.2020 toimunud kontrollile. Selle kohta koostatud protokollis (tl 70-71) on

üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas kaebaja mõrrad paiknesid ning kas ja kuidas olid need

omavahel ühendatud. Protokollist nähtub, et mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või

lisajuhtaiaga ning et 10 gruppi tuvastati, kuna iga grupp oli tähistatud kaldapoolses otsas ühe

punase lipuga ja avavee poolses otsas kahe punase lipuga. Õige ei ole ka see, et kaebajale ei

olnud arusaadav, mida temalt nõutakse. Kaebaja avalduste põhjal mõistis ta hästi, et temalt

nõuti mõrdade ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega.

Kaebaja kinnitas oma 07.05.2020. a avalduses vastuseks kohtu küsimusele, et vaidlus seisneb

selles, kas mõrrad tuleb ühendada juhtaedadega või on lubatud ka nende ühendamine nööridega.

7.5. Kohtuasja dokumentide põhjal ei ole usutav, et kaebaja kasutatud mõrdade püügile

asetamise viisi üle ei ole varem vaidlust olnud. Kaebaja esitas kohtule oma 23.03.2020. a

avalduse vastustajale (tl 11-12), milles on öeldud, et kaebaja on selles küsimuses juba korduvalt

pöördunud. Kaebaja on varem kahel korral, 08.08.2016 ja 04.01.2017, pöördunud

keskkonnaministri poole, saavutamaks toetust oma seisukohale mõrdade jadasse ühendamise

viisi kohta (tl 73, 96). Keskkonnaministeeriumi selgituses kaebajale 29.08.2016

nr 10-4/16/7320-2 (tl 73) on öeldud, et mõrrajada moodustavad mõrrad peavad olema omavahel

ühendatud juhtaia või lisajuhtaia abil. See, et kaebajale ei ole varem tehtud ettekirjutust

rikkumine lõpetada, ei takistanud selle tegemist praegu. Keskkonnaministeerium jäi oma

seisukoha juurde ka pärast vaidlustatud korralduse andmist. Vastuses kaebajale (tl 45) on

öeldud, et mõrd mõrrajadas definitsioon ütleb selgelt, et mõrrad peavad jadas olema ühendatud

juhtaedadega. Mõrrad ei tohi asetseda üksikute mõrdadena eraldi, vaid need peavad olema

ühendatud juht- või lisajuhtaedade kaudu. Keskkonnaministeerium saatis kaebajale ka näitlikud

joonised (tl 46-47). Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et ettekirjutuse

tegemine ei olnud proportsionaalne ning et vastustaja oleks saavutanud mõrdade nõuetekohase

paigutamise ja ühendamise kaebajale juhiste või soovituste andmisega.

7.6. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 näeb ette, et enne haldusakti andmist peab

haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas

vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võib haldusmenetluse

läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju

ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul ei

ole vastustaja põhistanud, et HMS § 40 lg 3 p 1 kohaldamise eeldused olid täidetud. Vastustaja

väitel tuli vaidlustatud korraldus anda kiireloomulisena kalavarude kaitseks. Samas ei ole

vastustaja vastu vaielnud sellele, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020.

Samuti määras vastustaja korralduse täitmiseks küllalt pika tähtaja ehk 23.03.2020. Sellise

ajakava korral oleks vastustajal olnud võimalik kaebaja ära kuulata. Menetlusosalise ära

kuulamata jätmine tähendab, et vaidlustatud korraldus oli formaalselt õigusvastane. Sellest ei

piisa aga haldusakti tühistamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 alusel võib

haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas peetakse koormava haldusakti adressaadi ära

kuulamata jätmist reeglina oluliseks rikkumiseks. Praeguse kohtuasja asjaoludel saab aga

erandina öelda, et kaebaja ärakuulamine ei oleks avaldanud mingit mõju asja otsustamisele.

Otsuse p-s 15 toodu põhjal on poolte vaidlus mõrdade ühendamise viisi üle väga pikaajaline.

Kaebaja ei ole muutnud oma seisukohti vaatamata sellele, et juba Keskkonnaministeeriumi

29.08.2016. a kirjas (tl 73) selgitati talle, et mõrrad mõrrajadas tuleb ühendada juhtaedadega,

mõrrajadaks ei ole maleruudus asetatud mõrrad, millel on omavahel selgelt eristatavad vahed,

kaebaja kirjeldatud mõrrad ei moodusta mõrrajada ja kaebajal tuleb need ümber paigutada.

7.7. Kaebaja taotles põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kaebaja hinnangul on

kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 vastuolus põhiseaduse §-ga 3, mis ütleb, et riigivõimu teostatakse

üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohus sellega ei nõustu.

Kalapüügieeskirjas on öeldud, et see kehtestatakse kalapüügiseaduse § 9 lg 1, § 11 lg 5 ja § 90

lg 2 ning majandusvööndi seaduse § 6 lg 1 p 1 alusel. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 osas ei

puutu asjasse majandusvööndi seadus, kuna see reguleerib tegevust väljaspool territoriaalmerd

asuval ja viimasega külgneval merealal. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestamisel on

volitusnormiks kalapüügiseaduse § 9 lg 1, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega kalapüügieeskirja, mis näeb ette kalapüügikorra kõigil veekogudel. Sama seaduse

§ 9 lg 2 p 3-4 kohaselt sätestatakse kalapüügieeskirjaga muuhulgas püügivahendite ja

püügiviiside nõuded ja kasutamise piirangud ning püügivahendite loetelu ja kirjeldus. Kohtu

hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestatud eeltoodud volituse piirides.

Kalapüügiseaduse § 31 p 3 nimetab lubatud püügivahendina lõkspüünised, kalapüügieeskiri

sisaldab nende alaliike, täpsemat kirjeldust ja kasutamise korda. Põhiseaduse § 3 lg-st 1

tulenevat parlamendireservatsiooni põhimõtet ei saa mõista sedavõrd kitsalt, nagu seda teeb

kaebaja. Määrav ei ole see, kas seaduses on kehtestatud kord, mida määrusega üksnes

täpsustatakse. Oluline on see, et tegemist ei oleks küsimusega, mida põhiseaduse järgi saab

otsustada üksnes seadusandja. Selliseks küsimuseks ei ole lubatud kalapüügivahendite alaliigid

ja nende kirjeldus. Eeltoodu ei ole ka põhiõiguste realiseerimise seisukohast olulise tähtsusega

küsimus, mida tuleks tingimata reguleerida seadusega. Kohus ei näe vastuolu ka põhiseaduse

§-ga 13, mille järgi seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Sellel sättel rajaneb

õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et õigusaktid peavad olema selged ja arusaadavad. Kohtu

hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 selge ja arusaadav ning seda on võimalik täita

igaühel, ammugi kaluril, kellelt kalapüügiseaduse § 41 lg 4 alusel eeldatakse kindlat

kutsekvalifikatsiooni. See, kui kaebaja ei soovi seda normi järgida ning püüab maksma panna

oma ettekujutust sellest, kuidas on õige mõrrad mõrrajadasse ühendada, ei muuda viidatud sätet

ebaselgeks. Vaidlusaluse sätte põhiseaduslikkuse hindamisel ei puutu asjasse see, kas muud

püügiviisid aitaksid paremini kaasa kalavarude kaitsele või püügivahendite säästlikumale

kasutamisele. Kalapüügiseaduse § 10 lg 5 keelab püüda kala selles seaduses loetlemata ja

kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga. 09.03.2020. a kontrolli protokollis kirjeldatud

püüdmisviis, kus mõrrad on asetatud 3-6 kaupa gruppidena ja ühendatud omavahel nööridega,

ei vasta ühegi lubatud püügivahendi nõuetele. See, kui kaebaja arvates kaitseb tema tegevus

püügivahendeid kahju eest ja on soodsam kalavarudele, ei anna talle õigust püügivahendeid

omatahtsi ümber kujundada. Kui kaebaja soovib püüda üksikute mõrdadega, siis tuleb tal

taotleda selleks kalapüügiluba.

7.8. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisele.

Kalapüügiseaduse 09.03.2020 kehtinud redaktsiooni § 63 lg 1 alusel oli KKI ülesandeks

teostada riiklikku järelevalvet kalapüügiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete

täitmise üle. Sama seaduse § 65 lg 1 p 1 alusel oli KKI-l õigus teostada püügile asetatud

püügivahendite läbivaatust ilma korrakaitseseaduse § 49 lõikes 2 nimetatud isikute, s.o asja

omaniku või valdaja juuresolekuta. HMS § 35 lg 1 p 3 alusel võib haldusorgani initsiatiivil

algatatud

haldusmenetlus

alata

menetlusosalise

suhtes

esimese

menetlustoimingu

sooritamisega.

See

tähendab,

et

haldusmenetlus

kaebaja

tegevuse

õiguspärasuse

kontrollimiseks algas 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisega. Õigusaktid ei nõua seda, et

haldusmenetluse alustamine tuleks lisaks eeltoodule kuidagi eraldi vormistada või et

haldusmenetlusel peaks olema number. Kohus võttis eespool kaebaja ära kuulamata jätmise

käsitlemisel arvesse, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020. See, et

korralduse edastamise viis lükkas ümber vastustaja väite viivitamatu tegutsemise vajaduse

kohta, ei tähenda samal ajal seda, et vastustaja on korralduse edastamisega lubamatult

viivitanud. Korraldus anti neljapäevasel päeval ja edastati järgmisel esmaspäeval. Ajavahemik

kuni korralduse täitmise tähtaja saabumiseni ei jäänud seetõttu ebamõistlikult lühikeseks.

09.03.2020 toimunud kontrolli kohta vormistatud protokolli ja kaebaja ärakuulamisega

seonduvat käsitles kohus eespool.

7.9. Vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on see, vaideotsus rikub

kaebaja subjektiivseid õigusi (RVastS § 3 lg 1). See eeldus ei ole täidetud. Kaebaja 23.03.2020.

a avalduse tõlgendamine vaidena ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja selgitas kaebuses oma

tegelikku tahet ja kohus võttis kaebuse menetlusse. Seega ei takistanud avalduse käsitlemine

vaidena kaebajal kohtusse pöördumist. Kui kaebaja eelnimetatud avalduse esitas, siis ilmselt

soovis ta sellele ka vastust. Arvestades kaebuse menetlusse võtmist, ei mõjuta kaebaja õigusi

see, kas vastustaja vastus vormistati vaideotsusena või vastusena märgukirjale.

7.10. Kaebaja taotles keelata 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja

sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui

vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kohtupraktikas leitakse, et kohustamiskaebuse

rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse

tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik

olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks

(Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-79-16 p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul

on eeltoodu kohaldatav ka keelamiskaebuse puhul. Praeguses asjas eemaldas kaebaja pärast

vaidlustatud korralduse andmist mõrrad veekogust. Sunniraha nõudmine vaidlustatud

korralduse täitmise saavutamise eesmärgil ei ole seda arvestades enam võimalik. Vastustaja ei

ole algatanud 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha sissenõudmiseks täitemenetlust.

Kohustamis- ja keelamiskaebuse rahuldamine ei ole seetõttu võimalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

16.03.2021. a otsuse tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebaja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt.

8.1. 15.05.2020 tegi kohus määruse, millega liitis ühte menetlusse kõik kolm kaebust, võttis

kaebuse menetlusse ja andis vastustajale tähtaja esitada kirjalik vastus. Kohus rahuldas osaliselt

ka esialgse õiguskaitse taotluse. 02.06.2020 teavitas KKI, et lõpetas 12.03.2020. a korraldusega

nr 1646 seotud haldusmenetluse. Pärast kohtu 15.05.2020. a määrust ei toimunud antud

menetluses enam midagi, sest kohus menetlusosaliste poole ei pöördunud, vaid tegi aasta aega

hiljem täiesti ootamatult otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja taotles näiteks

25.03.2020. a avalduses, et asi vaadataks läbi suulisel istungil ja kuulataks tunnistajatena üle

KKI ametnikud, kes tegelesid 09.03.2020 vaatlusega. KKI ametnikud oleksid saanud ja pidanud

kohtule selgitama seda, kuidas määratletakse mõrd mõrrajadas püügivahendit omavahel

kohustuslikult ühendatuna.

8.2. Kaebaja arvates on mõrd mõrrajadas mõiste näol tegemist kahe või enama mõrra

samasuunalise ja üksteise järel paigutatud mõrdade kogumiga. Mõrrad, mis samasuunaliselt

rivi peale paigutatakse, koosnevad tegelikkuses juhtaiast, kariaiast (tiibadest), mõrrasuust (kael)

ja mõrrakerest (kala koguv osa). Mõrra juhtaed asetseb mõrra kariaiast, mõrra suust ja mõrra

kerest eraldi ning on ühendatav vaid nööridega või kinnitatakse puidust lattidega ilma, et seda

juhtaeda üldse mõrra suu, kere või kariaia külge oleks kinnitatud. Samas, isegi kui mõrra

juhtaed ei ole mõrra suu või kere või kariaia külge kinnitatud, loetakse mõrrad mõrrajadas

omavahel ühendatuks, kui nad asetatakse ja paiknevad kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 sõnastuse

kohaselt püügile panekul samasuunaliste juhtaedadega ühendatud jadas. KKI etteheide

kaebajale seisnes selles, nagu ei oleks Salo-Kala mõrrad olnud omavahel ühendatud. Kui

lähtuda eelviidatud sätte sõnastusest, et jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või

mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada juhtaeda või

lisajuhtaeda, siis peaks olema selgelt sõnastatud ja arusaadav ka juhtaia mõiste ja juhtaia mõrra

teiste osadega kinnitamise viis. KKI väidab, et nöörid, millega mõrra osasid omavahel

kinnitatakse või võidakse kinnitada, ei ole üldse mõrra osad. Kuidas siis saab mõrd mõrrajadas

püügivahendit ehk omavahel ühendatud mõrdade gruppi lugeda korrektselt ühendatuks, kui

selleks nööre kasutada ei tohi? Seega ei saa ju olla tegemist ühendatud mõrdadega.

8.3. Kohus ei saanud probleemi olemusest aru ja lähtus sellest, et kui ühest otsast ei ole mõrra

juhtaed kinnitatud nii, nagu viitas KKI, siis ei ole tegemist mõrraga mõrrajadas ehk siis mõrdade

grupi omavahelise kinnitatud jadaga. Kohus ei pööranud tähelepanu mõrra juhtaia teisele otsale,

mis samuti ei ole ju teiste mõrra osadega ühendatud, sest KKI ei loe ühendamiseks kasutatud

nööre mitte millekski. Mõrra näol on tegemist neljast osast koosneva püügivahendiga, mis

polegi omavahel ühendatav või kui on, siis nööridega, mida aga KKI ühendamiseks ei loe.

Samal ajal nõuab KKI, et mõrd mõrrajadas oleks ühendatud mõrdade jada.

8.4. Kui kohus otsustas mingil põhjusel suulise menetluse taotlust eirata ja kasutas kirjalikku

menetlust, siis oleks kohus pidanud tegema vastava määruse, esitama vastavad põhjendused ja

määrama tähtaja, millal on kaebajal võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente ning

teatama konkreetse otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kohus seda aga ei teinud ja tegi

kaebaja jaoks täiesti ootamatult otsuse, millega jättis Salo-Kala kaebuse rahuldamata ning kõik

kulud kaebaja kanda.

9. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

9.1. Tõele ei vasta kaebaja väide, et pärast kaebuse menetlusse võtmist 15.05.2020 halduskohus

enam menetlusosaliste poole ei pöördunud ning tegi 16.03.2021 otsuse ootamatult. Tartu

Halduskohtu 05.02.2021. a määrusega jäeti muuhulgas kaebaja taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata (p 2); määrati asja läbivaatamine kirjalikus menetluses (p 4); anti

uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaeg kuni

19.02.2021 ja muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaeg kuni 05.03.2021

(p 5) ning teavitati, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 16.03.2021

(p 6). Vastavalt 17.02.2021. a menetlustoimingu protokollile tehti nimetatud kohtumäärus

kaebajale nähtavaks 08.02.2021 ning vastavalt kaebaja seadusliku esindaja A. Hollase soovile

edastati 17.02.2021 ka e-posti aadressile salokala.salokala@gmail.com. Kaebaja kinnitas

määruse kättesaamist 18.02.2021 e-kirjaga. Seega oli kaebaja 05.02.2021. a määrusega antud

korraldustest ning nendega kaasnevatest õigustest ja kohustustest teadlik. Väites, nagu ei oleks

kohus sellist korraldavat määrust teinud ega pooltele täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks tähtaega andnud, kuritarvitab kaebaja oma menetlusõigusi ning püüab kohut

teadlikult eksitada.

9.2. Vastustaja ei nõustu väitega, et mõrdade ühendamisega seonduv jääb vaidlustatud

korralduses ning kohtuotsuses ebaselgeks. Kohtuotsuse p-s 13 on üheselt arusaadavalt

selgitatud, et kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6 tuleneb, et mõrraga mõrrajadas on tegemist üksnes

juhul, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga). Mõrrajadaga on

kalapüügieeskirja kohaselt tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna

kas samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Sätet tervikuna lugedes ei ole

seda võimalik mõista nii, et mõrrad võib ühendada juhtaedadega ka mistahes muul viisil.

9.3. Eksitavad ja asjakohatud on ka väited, et juhtaia mõiste ja mõrra teiste osadega kinnitamise

viis on arusaamatu. Asjaolu, et juhtaia mõistet ei ole kalapüügiseaduses ega kalapüügieeskirjas

defineeritud, ei tähenda, et see oleks kaebajale arusaamatu. Kaebaja on kutselist

kalapüügiõigust omav isik ning tegutsenud valdkonnas pikka aega. Kalapüügiseaduse § 41 lg 4

kohaselt võib kalapüügiloale kanda ainult sellise kaluri nime, kellel on vähemalt rannakaluri

neljanda

taseme

kutsekvalifikatsioon

kutseseaduse

tähenduses.

Kui

isikul

seda

kutsekvalifikatsiooni ei ole, ei saa ta seega iseseisvalt seaduslikult kalurina tegutseda.

Rannakaluri kutsekvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida koolitus ja sooritada kutseeksam.

Koolitusel käsitletakse mh põhjalikult erinevate püügivahendite ehitust, sh mõrra osasid. Mõrra

juhtaed on koolitusmaterjalides defineeritud kui põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse

risti kala liikumise teega. Asjaolu, et juhtaia näol on sisuliselt tegemist võrkseinaga, on kaebaja

märkinud oma 07.05.2020. a menetlusdokumendis ka ise. Eelnevat arvesse võttes peab kaebaja

teadma, mis on juhtaed ja kuidas seda mõrra teiste osade külge kinnitatakse.

9.4. Mis puudutab mõrra erinevate osade ühendamist, siis on pea võimatu reguleerida erinevaid

nööre, mida iga üksiku mõrra ehitusel kasutatakse (ka mõrra linana kasutatav võrk koosneb

nöörist, mis on punutud või sõlmitud kindla sammuna (suurusega) rombi või ristküliku kujuga

võrkseinaks). Kalapüügieeskiri kohustab mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel

juhtaia või lisajuhtaiaga. Nende ühendamisel saab kasutada ka nööre tingimusel, et need

juhtaiad on kontaktis eelmise mõrraga. Ühendamiseks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses

ei saa lugeda seda, kui ühe mõrra kariaed ühendatakse teise mõrra juhtaiaga kasutades nii pikka

nööri, et kahe mõrra vahele jääb kümneid meetreid vaba vett. Kokkuvõttes peavad mõrrad

olema mõrrajadas omavahel ühendatud juht- ja kariaedade kaudu. Kui kasutatakse lisajuhtaedu,

siis peavad lisajuhtaiad olema ühendatud juhtaiaga. Nähtavat vahet üksikute mõrdade vahel

mõrd mõrrajadas ei tohi olla.

9.5. Õige ei ole ka kaebaja väide, et kohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja 07.05.2020. a

vastuse kohta ega selgitanud, miks ta sellega ei nõustu. Halduskohus on oma otsuses piisavalt

ja arusaadavalt selgitanud, kuidas peavad kalapüügieeskirja kohaselt olema mõrrad omavahel

mõrrajadas ühendatud. Samuti on vaidlustatud otsuses põhjendatud, miks kohus ei pea

usutavaks, et kaebaja kasutatud mõrdade püügile asetamise viisi üle ei ole varem vaidlust olnud

ning sedastatud, et asjaolu, et kaebajale ei ole varem tehtud ettekirjutust rikkumine lõpetada, ei

takistanud selle tegemist praegu.

9.8. Kohus jättis HKMS § 108 lg-le 1 tuginedes põhjendatult menetluskulud (riigilõivu) kaebaja

kanda. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jäeti täielikult rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu

vaidlustatud otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 16.03.2021. a

otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme.

Halduskohus on otsuses samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki

asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta.

Halduskohtu vaidlustatud otsuses on selgelt toodud ka kõik põhjendused, miks kohus sellise

lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning

halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid

ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Eeltoodust tulenevalt nõustub

ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4) ja ei korda neid.

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja palub halduskohtu 16.03.2021. a otsuse tühistada ning saata asi tagasi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. HKMS § 199 järgi tühistatakse halduskohtu otsus ja

saadetakse asi uueks arutamiseks halduskohtule tagasi üldjuhul siis, kui ringkonnakohus

tuvastab (olulise) menetlusnormide rikkumise halduskohtu poolt. Nagu eelnevalt juba

märgitud, ei ole halduskohus ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas menetlusnorme

rikkunud.

11.1. Asja materjalidest nähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väide, et pärast kaebuse menetlusse

võtmist 15.05.2020. a määrusega (tl 85-87) halduskohus enam menetlusosaliste poole ei

pöördunud ning tegi 16.03.2021 otsuse ootamatult. Pärast vastustajalt kaebusele vastuse

saamist tegi halduskohus ka 05.02.2021 määruse (tl 93-94), millega jäeti rahuldamata kaebaja

taotlus tunnistajate ülekuulamiseks (määruse resolutsiooni p 2); määrati asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses (p 4); anti menetlusosalistele uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate

avalduste

ja

tõendite

esitamiseks

tähtaeg

19.02.2021

ning

muude

täiendavate

menetlusdokumentide esitamiseks tähtaeg 05.03.2021 (p 5) ja teavitati menetlusosalisi, et

kohtuotsus käesolevas asjas tehakse avalikult teatavaks 16.03.2021 (p 6). Vastavalt

17.02.2021. a menetlustoimingu protokollile (tl 99) tehti nimetatud kohtumäärus kaebajale

nähtavaks 08.02.2021 ning vastavalt kaebaja seadusliku esindaja A. Hollase soovile edastati

see 17.02.2021 ka e-posti aadressile salokala.salokala@gmail.com. Kaebaja juhatuse liige

M. Hollas kinnitas määruse kättesaamist 18.02.2021 e-kirjaga (tl 100). Seega oli kaebaja

halduskohtu 05.02.2021. a määrusega tehtud otsustustest ning menetlusosalistele antud

tähtaegadest teadlik ja tal puudub igasugune alus väita, et halduskohus rikkus menetlusnorme

sellega, et ei teinud pärast 15.05.2020. a määrust enam ühtegi menetlustoimingut enne

16.03.2021. a otsuse tegemist ja jättis seega lahendamata kaebaja taotlused vaadata asi läbi

kohtuistungil ja kuulata tunnistajatena üle KKI ametnikud ning ei määranud ka tähtaega

täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ja jättis menetlusosalised teavitamata otsuse

avalikult teatavakstegemise ajast. Seda, et lähtudes kohtu töökoormusest on asjas nr 3-20-546

otsuse tegemise tõenäoline aeg 2021. a esimene kvartal, selgitas halduskohus menetlusosalistele

juba oma 29.04.2020. a kohtunõudes (tl 62). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja esitas

oma seisukohad halduskohtule kirjalikult 25.03.2020, 12.04.2020 ja 28.04.2020. a avaldustes

ning 07.05.2020. a vastuses 29.04.2020. a kohtunõudele. Ja nagu juba märgitud, oli kaebajal

võimalik soovi korral esitada halduskohtule ka täiendavaid seisukohti kuni 05.03.2021.

11.2. Mis puudutab konkreetselt kaebaja istungitaotluse ja tunnistajate ülekuulamise taotluse

rahuldamata jätmist, siis on halduskohus oma 05.02.2021. a määruses nende taotluste

rahuldamata jätmist sisuliselt põhjendanud ja jätnud ringkonnakohtu arvates igati põhjendatult

esitatud taotlused rahuldamata. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi

ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja

tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohtu 05.02.2021. a

määrusest nähtub, et kohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse HKMS § 62 lg 2 alusel

rahuldamata, selgitades, et 09.03.2020 toimunud kontrolli asjaolud on protokollis nr 1094811

(tl 70-71) fikseeritud sellisel määral, mis on käesoleva vaidluse lahendamiseks piisav ning

menetlusosalised ei vaidle kontrolli läbiviimise faktiliste asjaolude üle, samuti on mitmed

tunnistajate ülekuulamise taotluses tõstatatud küsimustest õiguslikud ning õiguslikke

hinnanguid ei saa tunnistajad anda. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et tunnistajate

ütlustel ei ole käesolevas asjas kaebaja poolt väidetud tähtsust ning jättis tunnistajate ütlused

tõendina igati õiguspäraselt kogumata.

HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu

hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit

korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda,

arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste

vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. 05.02.2021. a määruses selgitas halduskohus, et

käesolevas asjas võimaldab kirjalik menetlus lahendada asja kiiremini ja väiksemate kuludega,

kuna vaidlus on õiguslik, s.o määravat tähtsust selle lahendamisel omab kalapüügieeskirja

tõlgendamine ning läbiviidud menetluse vastavus õigusaktide nõuetele. Pooled esitasid

halduskohtule piisavalt kirjalikke seisukohti ning soovi korral on neil võimalik oma seisukohti

veel täiendada ja teise poole seisukohtadele vastu vaielda sama määruse resolutsioonis toodud

tähtaegadel. Menetlusosaliste väited ei viita ühelegi asjaolule, mille väljaselgitamine on

võimalik ainult kohtuistungil. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et otstarbekas on vaadata

asi läbi kirjalikus menetluses ning pooltel puudub ilmselgelt põhjus nõuda käesolevas asjas

kohtuistungi korraldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega.

Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul igasugune alus tühistada halduskohtu

16.03.2021. a otsust ja saata asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi kaebaja poolt

apellatsioonkaebuses välja toodud põhjusel, s.o selleks, et kaebaja saaks esitada halduskohtule

omapoolseid täiendavaid seisukohti ja tõendeid ning taotlusi ja selleks, et halduskohus viiks

läbi sisulise kohtumenetluse ja lahendaks tunnistajatega seonduva küsimuse.

11.3. Halduskohus jättis HKMS § 108 lg-le 1 tuginedes igati põhjendatult menetluskulud

(riigilõiv) kaebaja kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna esitatud kaebus jäeti täielikult rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja.

Asjaolu, et haldusmenetlus kohtumenetluse ajal lõpetati ja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt

rahuldati, ei oma HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotuse seisukohalt tähtsust.

12. Lähtudes vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest ei nõustu ringkonnakohus ka selle kaebaja

väitega, nagu oleks mõrdade ühendamisega seonduv jäänud endiselt nii 12.03.2020. a

korralduses kui ka kohtuotsuses ebaselgeks. Ringkonnakohtu hinnangul on otsuse p-des 11-15

arusaadavalt selgitatud, et kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6 tuleneb, et mõrraga mõrrajadas on

tegemist üksnes siis, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga).

Eelpoolnimetatu tuleneb viidatud sätte esimeses lauses antud „mõrd mõrrajadas“

definitsioonist, mille kohaselt on mõrrajadaga tegemist juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse

ühendatuna kas samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Ringkonnakohus

nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et seda sätet ei ole võimalik mõista selliselt, et mõrrad

võib ühendada juhtaedadega või ka mistahes muul viisil. Ülaltoodule tuginedes selgitas

halduskohus seega õigesti, et kaebaja poolt 09.03.2020 püügil kasutatud ja nööridega

ühendatud mõrdasid ei saa lugeda kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses mõrrajadaks,

millega püüdmiseks kaebajal kalapüügiload olemas olid. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole

samuti alust kaebaja väitel, et juhtaia mõiste ja selle mõrra teiste osadega kinnitamise viis on

tema jaoks arusaamatu. See, et juhtaia mõistet ei ole kalapüügiseaduses või kalapüügieeskirjas

selgelt defineeritud, ei tähenda, et mõiste oleks seetõttu kaebajale, kui kutselist kalapüügiõigust

omavale isikule ning samas valdkonnas pikka aega tegutsenud isikule endiselt arusaamatu.

Vastustaja selgituste kohaselt on mõrra juhtaed põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse

risti kala liikumisteega. Seda, et juhtaia näol on sisuliselt tegemist võrkseinaga, märkis kaebaja

ise näiteks oma 07.05.2020. a vastuses halduskohtu nõudele. Eelnevat arvesse võttes ei ole

usutav, et kaebaja ei tea, mis on juhtaed ja kuidas seda mõrra teiste osade külge kinnitatakse.

Mis puudutab kaebaja väidet, et mõrraga mõrrajadas oli tegemist ka 09.03.2020 püügil olnud

mõrdade puhul, kuna need olid ühendatud nööride (köite) abil, siis ka selle väitega ei ole alust

nõustuda. Nagu vastustaja ja halduskohus juba märkisid, kohustab kalapüügieeskiri

mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga ning nende

ühendamisel saab kasutada nööre üksnes tingimusel, et need juhtaiad on kontaktis eelmise

mõrraga. Mõrdade jadasse ühendamiseks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses ei saa lugeda

seda, kui ühe mõrra kariaed ühendatakse teise mõrra juhtaiaga kasutades selleks nii pikka nööri,

et kahe mõrra vahele jääb püügil olles kümneid meetreid vaba vett. Kokkuvõttes peavad mõrrad

olema mõrrajadas omavahel ühendatud juht- ja kariaedade kaudu. Kui kasutatakse lisajuhtaedu,

siis peavad lisajuhtaiad olema ühendatud juhtaiaga ja nähtavat vahet üksikute mõrdade vahel

mõrd mõrrajadas puhul olla ei tohi. Seda, et ainult köite abil erinevate mõrdade ühendamine ei

ole õiguspärane ning juhtaiaks ei saa lugeda tavalist köit, millele ei ole kinnitatud veekihti

läbivat mõrralina, selgitas KKI kaebajale oma 27.03.2020. a vastuses (tl 42-44), lisades sellele

selgitavate joonistena ka neli ortofotot, millelt on näha kalurite poolt Lämmijärvel kasutatavad

mõrrajadad, millest omakorda kolm mõrrajada on ühendatud kalapüügieeskirja nõudega

kooskõlas olevalt, kuid neljas ja kaebajale kuuluv jada mõrda mõrrajadas kalapüügieeskirja

mõistes ei moodusta ning seega on tegemist ühendamata mõrdade grupiga. Sisuliselt sama

selgitati kaebajale ka Keskkonnaministeeriumi 03.04.2020. a vastuses (tl 45-48), millele olid

samuti lisatud selgitavad joonised selle kohta, millised näevad välja kalapüügieeskirjale

vastavad mõrrad mõrrajadas. Asja materjalidest nähtuval selgitati kaebajale, et tema poolt

kirjeldatud ja kasutatavad mõrrajadad ei vasta kalapüügieeskirja nõuetele ja tuleb ümber

paigutada, juba ka 29.08.2016 ja 14.02.2017 (tl 73 ja 96).

13. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 16.03.2021. a otsuse muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)