2-19-16520/133 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

31. märts 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-16520

Tsiviilasi

Uuno

Lootmäe

hagi

Kersti

Metsjärve

vastu

laenulepingust tuleneva põhivõla 18 245 euro ja

viivise

tasumise

nõudes

või

alternatiivselt

seltsingulepingust

või

solidaarvõlgnike

suhtest

tulenevalt 19 299 euro ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

20 842 eurot 92 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Uuno Lootmäe apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. märts 2022

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Uuno

Lootmäe

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ljudmila

Tamar

Vastustaja (kostja):

Kersti

Metsjärv (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Paavo Paal

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Uuno

Lootmäe

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2021. a otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Uuno Lootmäe kanda.

4. Määrata

Kersti

Metsjärve

menetluskulude

suuruseks

ringkonnakohtus

1050

eurot

(käibemaksuga).

5. Mõista Uuno Lootmäelt Kersti Metsjärve kasuks

välja menetluskulud ringkonnakohtus 1050 eurot

(käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Uuno Lootmäe (hageja) esitas 23. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule menetluses täiendatud

hagi Kersti Metsjärve (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhivõla 18 245 euro ja viivise,

alternatiivselt seltsingulepingust või solidaarvõlgnike suhtest tuleneva 19 299 euro

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja omandasid 6. septembril 2011 sõlmitud notariaalse müügilepinguga

kaasomandisse kinnistu asukohaga XXXXXXXXX X linn. Mõlema kaasomaniku mõttelise osa

suurus oli ½ osa kinnisasjast. Kinnisasja müügihind oli 38 598 eurot, millest poole pidi tasuma

hageja ja poole kostja. Ostusumma tasumiseks kandis hageja kostja kontole 36 490 eurot, mille

kostja maksis notari kontole. Ülekantud summast pool ehk 18 245 eurot on hageja poolt kostjale

antud laen. Hageja teatas 12. augustil 2019 kostjale, et ütleb tähtajatu laenulepingu üles. Kostja

keeldus hageja nõuet täitmast. 29. aprilli 2020 menetlusdokumendis märkis hageja, et

laenuleping poolte vahel sõlmiti suuliselt 20. augustil 2011 XXXXXXXXX hoovis,

kokkuleppe sõlmimist kuulsid pealt tunnistajad A.V. ja M.R.. Laenulepingu sõlmimist poolte

vahel kinnitab ka raha ülekandmine hagejalt kostja kontole. Kostja pidi aru saama, et tema

kontole kantud raha näol on tegemist laenuga.

Alternatiivne nõue tuleneb seltsingulepingust. Pooled sõlmisid 6. septembril 2011 suulise

tähtajatu seltsingulepingu XXXXXXXXX hoonestatud kinnistu ühiseks soetamiseks,

majandamiseks ja kasutamiseks. Leping oli suunatud kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele.

Hageja ja kostja elasid koos alates 2006. aastast, neil sündis kaks ühist last aastatel 2007 ja

2009. Kostja ettepanek oli soetada pere ühiseks kasutamiseks ja majandamiseks oma maja.

Lisaks 36 490 eurole, mille hageja kandis tehingu päeval kostja kontole notari deposiidikontole

kandmiseks, laenas hageja kostja palvel veel 2108 eurot ostuhinna tasumiseks. Seega soetati

kinnistu kaasomandisse hageja poolt tehtud panuse eest. Hageja oli seisukohal, et

seltsingulepingu alusel lähevad tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara

seltsinguvarana võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Hageja

panus on kinnistu omandamiseks kulunud 38 598 eurot, kostja ei ole seltsingusse rahaliselt

hinnatavalt panustanud. Lisaks ostuhinnale on hageja seltsingulepingu kehtivuse ajal tõstnud

kinnistu väärtust. Kui pooled ei elanud enam koos, tegi hageja kostjale ettepaneku maja maha

müüa, kostja ei nõustunud. Hageja pöördus kohtusse. Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2020

otsusega tsiviilasjas nr 2-20-8877 rahuldati hageja hagi kostja vastu kaasomandi lõpetamiseks

kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel ja müügist saadava raha jagamisega hageja ja

kostja vahel vastavalt nende kaasomandi osadele, s.o võrdsetes osades. Kostja võttis hagi

õigeks. Hageja leidis, et seltsinguleping lõppes poolte kokkuleppel kostja nõustumusega 11.

augustil 2020. Kuna hageja on kandnud kostja kontole pidevalt raha, võis kostja maksta

kinnistuga seotud teenuste eest hageja panustatud rahast ja neid makseid ei saa lugeda kostja

panusteks.

Juhul kui kahel eelneval alusel ei ole võimalik hagi rahuldada, tuleks see rahuldada VÕS § 69

alusel. Kostja omandas ½ osa kinnistust, kuid ei ole selle eest tasunud. Kostja kohustuse täitis

hageja VÕS § 78 lg 1 alusel. Pooled olid XXXXXXXXX kinnistu ostmisel solidaarvõlgnikud.

Hagejal on kostja vastu tagasinõue VÕS § 69 lg 2 alusel pooles osas kinnistu ostuhinnast, s.o

19 299 eurot. Hageja leidis, et ükski tema nõue ei ole aegunud.

Hageja esitas tasaarvestusavalduse, millega palus Tartu Maakohtu 24. novembri 2020

määrusest tuleneva kostja nõude hageja vastu 1071 eurot 60 senti tasaarvestada enda nõudega.

Hageja taotles hagi tagamist, mille maakohus rahuldas 15. detsembri 2020 määrusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole sõlminud hagejaga laenulepingut. Hageja ei ole oma hagi aluseks olevaid väiteid

tõendanud. Kinnistu ostmise ajal olid hageja ja kostja elukaaslased, neil on ühised lapsed.

Kostja ei ole andnud nõusolekut raha tagasimaksmiseks ja kinnistu ostmise ajal ei avaldanud

kostja soovi raha tagasi saada. Pooled ei ole omavahel arutanud raha laenamist, hageja poolt

kostjale antavat laenu ega selle tagastamist. Poolte tahe oli suunatud sellele, et kaasomand

tekiks kinnistule võrdsetes osades hagejal ja kostjal ja hageja tasub selle eest. Välistatud on

ükskõik millise nõude esitamine kostja vastu tulenevalt kinnistu ostuhinna tasumisest.

Hageja kirjeldatud kohtumist 20. augustil 2011, mil väidetavalt sõlmiti laenuleping, ei ole

toimunud. On eluliselt ebausutav, et hageja avaldab esimest korda alles augustis 2019, et selline

laenuleping on väidetavalt sõlmitud.

Hageja väited laenulepingu sõlmimise ja seltsingulepingu kohta on vastuolus. Seltsingulepingut

sõlmitud ei ole. Kuna poolte kooselu lõppes 2012. aastal, ei ole põhjendatud hageja väide, et

seltsing lõppes kaasomandi lõpetamisega. Põhjendamatu on ka hageja tuginemine VÕS §-le 69

kui nõude alusele, kuna hageja soov oli tasuda ka kostja omandisse ostetava osa eest. Kõik

hageja nõuded on aegunud.

Hageja väited tema poolt väidetud ulatuses kulutuste tegemisele kinnistuga seonduvalt ei ole

tõendatud. Hageja on andnud kostjale raha, kuid see raha on antud poolte ühiste alaealiste laste

ülalpidamiseks. Hageja tegi kulutusi kinnistule kui kaasomanik, kulutuste tegemine ei tõenda

väidetava seltsingulepingu olemasolu. Kui kohus leiakski, et tegemist oli seltsingulepinguga,

siis tuleb selle lõppemise ajaks lugeda juuni 2012 ja hageja nõuded sel alusel on aegunud.

XXXXXXXXX kinnistu omandamine kaasomandisse on toimunud hageja sooviga tasuda nii

enda kui ka kostja omandiosa eest. Kostja ei ole andnud nõusolekut ükskõik millise summa

tagasimaksmiseks. Tsiviilasjas nr 2-20-8877 esitas hageja kaasomandist tuleneva nõude, see

nõue on rahuldatud, kaasomandiks olev vara on jagatud. Selles menetluses ei avaldanud hageja,

et tegemist on seltsinguvaraga. Teoreetiliselt oleks võimalik kohaldada VÕS § 69 sätteid

solidaarvõlgnike kohta, kuid hagi ei kuulu sel alusel rahuldamisele kostja aegumise vastuväite

tõttu. Tasaarvestuse vastuväidet ei saa rahuldada, kuna puudub hageja tasaarvestatav nõue.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 15. oktoobri 2021 otsusega hagi laenulepingust, seltsingulepingust ja

solidaarkohustuse täitmisest tuleneval alusel rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda ja riigilõivu 50 eurot kostja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 4941 eurot ja 80 senti ja viivise menetluskulude maksmisega viivitamise eest

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et 6. septembril 2011 sõlmitud lepinguga pooled omandasid

kaasomandisse kinnisasja asukohaga XXXXXXXXX X linn. Objekti müügihind oli 38 598

eurot. 6. septembril 2011 kandis hageja kostja pangakontole 36 490 eurot kinnistu ostuhinna

tasumiseks. Kinnistu ostuks puuduoleva raha 2000 eurot laenas hageja kostja tööandjalt ja see

on tagasi makstud. 8. septembril 2011 maksekorraldusega kandis kostja oma pangakontolt

38 598 eurot notar Paavo Uibopuu kontole selgitusega „XXXXXXX maja ost“. Hagejal ja

kostjal on kaks ühist last. Tartu Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2020 otsusega tsiviilasjas

nr 2-20-8877 hageja hagi kostja vastu kaasomandi lõpetamise ja jagamise nõudes kostja

õigeksvõtul. Maakohus määras, et kinnistu XXXXXXXXX X linn müüakse avalikul

enampakkumisel kohtutäituri vahendusel, kinnistu võõrandamisel saadavad rahalised vahendid

jagatakse hageja ja kostja vahel vastavalt nende kaasomandi osadele, s.o võrdsetes 1/2 osades.

Hageja nõue on esmaselt esitatud laenulepingust tuleneval alusel. Hageja nõuab 18 245 euro

tagasimaksmist kostjalt, leides, et pool kinnistu ostmiseks kantud rahast on käsitatav laenuna

kostjale. Hageja väitel on tegemist suulise tähtajatu laenulepinguga, mille hageja ütles üles

12. augustil 2019 ja kostjal tekkis kohustus maksta hagejale tagasi 18 245 eurot. Hageja

põhjendustel sõlmiti laenuleping 20. augustil 2011 XXXXXXXXX kinnisasja hoovis.

Maakohus leidis, et tunnistajate M.R.u ja A.V. ütlused tõendavad, et enne XXXXXXXXX maja

ostmist ei ole toimunud tunnistajate juuresolekul hageja ja kostja vahel arutelu laenu andmisest

või suuliselt laenulepingu sõlmimist ja seega sellekohased väited hageja menetlusdokumentides

ei vasta tõele. Sellega on hageja avaldatu otseses vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 328 lg 1 reegliga.

Maakohus oli hageja vande all antud ütluste pinnalt seisukohal, et enne raha kandmist kostja

kontole (6. septembril 2011) ja enne ostu-müügi tehingu sõlmimist ei olnud hageja ja kostja

vahel arutelu omavahelise laenulepingu teemal, hagejalt kostjale laenu andmise kokkulepet

sõlmitud ei ole ja hageja on maksnud raha XXXXXXXXX kinnistu ostuks ilma et oleks

sõlmitud kokkulepet see raha (või osa sellest) tagasi saada. Kui isik on teinud rahaülekande

teadmisega, et selle raha eest ostetava kinnistu ainuomanikuks saab tema, ei ole sellel isikul

põhjustki sõlmida eelnevalt kellegagi laenulepingut, et kelleltki osa raha tagasi saada. Hageja

ütlused ja väited selle kohta, et suuline laenuleping kostjaga sõlmiti enne notari juurde

sisenemist koridoris või liftis, ei ole veenvad.

Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 4).

Maakohus leidis, et uuritud tõendid tõendavad, et hagejal kui eeldataval laenu andjal puudus

laenu andmise tahe. Asjas esitatud kirjalikud tõendid ei toeta hageja versiooni sellest, et

kinnisasi omandati poolte kaasomandisse hagejalt kostjale antud laenu alusel. Kostja on

esitanud kohtule hageja esindaja vandeadvokaat M. Riisenbergi 18. juuni 2019 kirja kostjale,

milles hageja esitab kostjale nõude kaasomandi lõpetamiseks. Kirjas puuduvad viited

pooltevahelisele laenulepingule. Seega veel juunis 2019 ei ole ka hageja ise käsitlenud suhet

laenusuhtena. Lisaks esitas hagi kaasomandi lõpetamiseks hageja. Kostja võttis hagi õigeks.

Selles asjas jõustunud kohtuotsus tõendab, et hageja on kohtule kinnitanud poolte võrdset õigust

saada kumbki pool kinnistu enampakkumisel laekuvast rahast. Hageja ei ole sealjuures

avaldanud, et kostjal puudub õigus müügist saadavale rahale, ei ole viidanud laenulepingule,

seltsingulepingule ega muule alusele, millele tuginedes oleks tal õigus saada enam kui pool.

Kõigi uuritud tõendite alusel oli maakohus seisukohal, et laenulepingu sõlmimine hageja ja

kostja vahel XXXXXXXXX X asuva kinnistu poole ostuhinna (18 245 eurot) laenuks andmise

kohta ei ole tõendatud ja sellise lepingu sõlmimine ei ole aset leidnud.

Hageja väitel (teine alternatiiv) on poolte vahel sõlmitud seltsinguleping. Maakohus oli

seisukohal, et esitatud väited ja asjaolud ei võimalda lugeda, et poolte tegutsemine seoses

XXXXXXXXX kinnistuga kujutas endast nende tegutsemist seltsingulepingu raames.

Seltsingulepingu peamiseks tunnuseks on ühine eesmärk, see on eelkõige ühisele

majanduslikule eesmärgile orienteeritud leping. Käesolevas asjas on ilmne, et hageja ja kostja

kinnisasja omandades (ja ka pärast seda) ei olnud orienteeritud ühisele majanduslikule

eesmärgile, kasumi teenimisele omandatavast kinnisasjast ja selleteemalised arutelud poolte

vahel, sh arutelu seltsingulepingu teemal või selle teadvustamine, puudus. Poolte

elukorraldusest ei saa teha järeldust, et pooled on seotud seltsingulepinguga. Tõendatud on, et

kostja rahaliselt hinnatav panus kinnisasja omandamisel puudus üldse. Et pooltel puudus

XXXXXXXXX kinnisasja soetades eesmärk ühisvara kui seltsinguvara loomiseks tõendab

asjaolu, et kinnistu osteti kaasomandisse, millest mõlemal on ½ osa. Kuna notariaalselt

tõestatud seltsingulepingut ei ole, ei saa lugeda, et hageja ja kostja eesmärk oli XXXXXXXXX

kinnisasja omandamine poolte seltsinguvarasse.

Arvestades seltsingu kui eeskätt majanduslikele eesmärkidele orienteeritud koosluse olemust,

ei saa seltsingulepingu olemasoluks lugeda piisavaks ühe seltsinglase panust, kui see seisneb

üksnes seltsingu juhtimises või esindamises. Olukord, kus väidetava seltsingulepingu osalised,

saavad alles aastaid hiljem kohtuvaidluses teada, et nende igapäevasuhe kujutas endast ühisele

eesmärgile orienteeritud seltsingut koos aruandluskohustusega, ei ole hea usu põhimõttega

kooskõlas. Seltsingut ei toeta ka kaasomandi lõpetamine selliselt, et kinnistu müüakse avalikul

enampakkumisel kohtutäituri vahendusel ja kinnistu võõrandamisest saadav raha jagatakse

hageja ja kostja vahel vastavalt nende kaasomandi osadele, s.o võrdsetes osades. Hageja ei

esitanud kohtule väiteid seltsingulepingu ega muu suhte kohta kostjaga.

Seltsingulepingu olemasolu hageja ja kostja vahel ei ole tõendamist leidnud ja nõue ei kuulu

sel alusel rahuldamisele. Kostja esitas aegumise vastuväite. Maakohus käsitles poolte kooselu

lõppemise aega ning leidis et aegumistähtaja algust tuleb arvestada hiljemalt 2015. a märtsi

lõpust, nõue oleks aegunud 2018. a aprillikuuks.

Hageja ei ole teinud rahaülekandeid kostjale eesmärgiga sõlmida võlaõiguslikke lepinguid ja

raha hiljem tagasi nõuda. Maakohus ei käsitlenud väidet, et maja pidi algselt vormistatama

poolte ühise poja nimele, kuna sellel alusel nõudeid esitatud ei ole.

Maakohus oli seisukohal, et müügilepingust tuleneb selgelt, et kinnistu ostjaks olevad hageja

ja kostja vastutavad ostja kohustuste täitmise eest solidaarselt, seega on nad solidaarvõlgnikud

kinnistu müüja ees. Seega oli neil VÕS § 69 lg 1 järgi kohustus täita müüja ees võrdsetes osades,

s.t kummagi osa 19 299 eurot. Asjas ei ole vaidlust, et kogu solidaarkohustus müüja ees on

täidetud hageja vahenditest. Järelikult läheb talle VÕS § 69 lg 2 alusel üle nõue teise võlgniku

vastu ehk kostja vastu. Kuna tegemist on müügilepingust tuleneva nõudega, kehtib sellele

TsÜS § 146 lg 1 ettenähtud aegumistähtaeg kolm aastat. Müügilepingu järgi oli ostjatel (hagejal

ja kostjal) kohustus tasuda objekti müügihind hiljemalt 13. septembriks 2011. Asjas on teada,

et solidaarvõlgnik ehk hageja täitis kohustuse võlausaldaja ees 8. septembril 2011. Seega ei

pikenda VÕS § 70 lg-st 2 tulenev käesolevas asjas solidaarvõlgniku tagasinõude

aegumistähtaega ja solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg

lõppes 14. septembril 2014. Hagiavalduse esitamise ajaks (23. oktoober 2019) on

aegumistähtaeg lõppenud. Hageja nõue kostja vastu VÕS 69 lg 2 alusel on hagi esitamise ajaks

aegunud ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega tagasinõude

esitamisest VÕS § 78 lg 1, lg 4 sätete alusel, kuna käesolevas asjas ei ole tegemist kohustuse

täitmisega kolmanda isiku poolt, vaid kohaldamisele kuuluvad solidaarvõlgnike kohta käivad

sätted.

Hageja esitas 7. juunil 2021 menetlusdokumendis nõuete tasaarvestuse avalduse. Kohtule

arusaadavalt on tasaarvestuse aluseks olev hageja viidatud 24. novembri 2020 määrus asjas nr

2-19-10792, määrus on jõustunud. Kuna pooltel puuduvad vastastikused samaliigilised nõuded,

jääb tasaarvestusavaldus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 14. novembril 2021 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule või rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev

põhivõlgnevus

18 245

eurot

ja

viivised.

Alternatiivselt

palus

hageja

tulenevalt

seltsingulepingust või solidaarvõlgnike suhtest välja mõista kostjalt hageja kasuks 19 299 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja kaebuse argumendid on järgmised.

1) Laenusuhtest (laenulepingust) tulenev nõue 18 245 eurot.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hilisemates menetlusdokumentides ja kohtuistungil antud

ütlustes on hageja lepingu sõlmimise asjaolusid täpsustanud. Hageja ei ole kohtule valetanud,

kuna sündmused ja jutud olid toimunud ca 10 aastat tagasi. Isegi kui oli menetluse ajal

selgunud, et laenulepingut ei sõlmitud enne kinnistu omandamist, ei tähenda see, et pooled ei

oleks saanud sõlmida suulist laenulepingut 6. septembril 2011 notaribüroo koridoris või hiljem.

Ainetud on maakohtu hinnangud hageja käitumisele selliselt, et kui hageja raha ülekande

tegemisel oli teadlik, et kinnistu omandatakse ainult tema nimele, siis laenulepingut ei sõlmita.

Rahaülekande tegemisel teadis hageja, et kinnistu ostetakse ainult tema nimele. Notaribüroo

koridoris tegi kostja hagejale ettepaneku omandada kinnistu kaasomandisse ja hageja oli sellega

nõus vaid tingimusel, et kostja pool ostuhinda kunagi hagejale maksab tagasi. Kostja ei ole

vande all ütlusi andes sellise jutuajamise toimumist otseselt eitanud. Nõudesumma kinkimise

tahet hageja poolt ei ole kostja tõendanud.

Hageja esitas seltsingulepingu lõpetamise tõendina Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2020 otsuse

tsiviilasjas nr 2-20-8877, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu kaasomandi lõpetamiseks.

Laenulepingu olemasolu üle vaieldes ei ole kostja sellele kohtuotsusele tuginenud. Maakohus

asus ise seda hindama ja jõudis järeldustele, mida pooled pole väitnud ja mida pooltega pole

arutatud, millega on rikkunud TsMS § 436 lg-st 4. Maakohus on hinnanud kaasomandi

lõpetamist käsitlevat kohtuotsust ebaõigesti, kuna on osaliselt jätnud VÕS § 29 reeglid

kohaldamata.

Kohtuotsuses on maakohus hinnanud (ja seda ka ebaõigesti) vaid hageja tahet. Maakohus ei ole

kostja tahet üldse kontrollinud.

Maakohus on rajanud oma järelduse, et hagejal puudub õigus raha tagasi küsida, üksnes

kaasomandi lõpetava kohtuotsuse ja hageja advokaadi nõudekirja hindamisel. Maakohtu

järeldus, et hagis kinnitas hageja kostjaga võrdset õigust saada kinnistu müügist raha, on

meelevaldne. Asjas on leidnud tõendamist, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu hiljemalt

6. septembril 2011. Maakohus on jätnud nõuetekohaselt kohaldamata VÕS §-i 29.

Maakohus oleks pidanud võtma seisukoha ka viivise nõude osas.

2) Seltsingulepingust tulenev nõue.

Kostja eesmärki saada kinnistu kaasomanikuks ei ole maakohtu poolt välja selgitatud. Kinnistu

kaasomandisse soetamine fakt ei lükka ümber poolte edasist ühist kavatsust kinnistut ühiselt

majandada ja kasutada ega seltsingulepingu sõlmimist, mis võis väljenduda suulises

kokkuleppes (selle olemasolu või puudumist kohus ei uurinud) või teos, st kinnistu soetamises

kaasomandisse. Et pooled leppisid notaribüroo koridoris kokku, et kostja peab hagejale

tagastama pool ostuhinnast, ei välista seltsingulepingu sõlmimist. Seltsingut ei välista ka

asjaolu, et kinnistu soetati hageja raha eest, sest kinnistu soetati kaasomandisse ja selle edasine

majandamine ja kasutamine toimus ühiselt. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks

olla igasugune ühise eesmärgi edendamine. Vaidlus on selle üle, kas hageja on kostjale raha

andnud kinnistu majandamiseks ja kostja kinnistut majandas. Hageja väitel on ta sellel

eesmärgil kostjale pidevalt raha kandnud ning kostja tõendamiskoormus oli tõendada, et kostja

kontole hagejalt tulnud raha oli 100% laste ülalpidamiseks mõeldud. Arusaamatu ja väär on

maakohtu järeldus, et hageja poolt kostjale ülekantud raha on antud ühiste laste ülalpidamiseks.

Hageja on korduvalt maakohtult taotlenud kostja pangakonto väljavõtete välja nõudmist

seltsingulepingu perioodi kohta, et tõendada, et tema raha ei olnud kostja poolt kulutatud üksnes

laste ülalpidamiseks, aga ka kinnistu majandamisele. Jättes taotletud tõendid kogumata, rikkus

maakohus oluliselt menetlusõigust, sh hageja menetlusõiguse teostamist (TsMS § 5 lg 2, § 230

lg 1). Poolte elukorraldus, eelkõige poolte kooselu asjaolud ei puutu asjasse. Tähtsust omab see,

et kostja kasutas kinnistut kuni kevadeni 2018 ja hageja hooldas hooviala kuni 2021. a suveni,

majja pääses ta viimati 8 aastat tagasi. Seltsinguleping lõppes kokkuleppel kostja nõustumusega

11. augustil 2020 menetlusdokumendis kaasomandi lõpetamisega. Seltsingulepingu lõppemine

ei sõltu sellest, kas hageja ja kostja elavad koos.

Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-14 ei ole kohane, kuna eelnimetatud lahend

käsitleb võimalust kohaldada seltsingulepingu sätteid vabaabielu kestel omandatud vara

jaotamisele olukorras, kus kinnisasi oli soetatud ühe seltsinglase nimele. Käesolevas asjas

pooled otsustasid soetada vara kohe kaasomandisse.

Maakohus ei ole panuste osas asja ammendavalt arutanud. Hageja hinnangul ei oma tähtsust

tasude täpne summa, vaid tasumise fakt. Poolte vahel ei ole vaidlust, kelle panus oli suurem.

5. mai 2021 kohtuistungil kinnitas kostja, et tema panuseks seltsingusse olid ka kinnistu

majandamisega seotud kulud: remondikulud ja töine panus (mis on rahaliselt hinnatav).

Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja tasus kinnistuga seotud vee- ja elektriarved. Kuna

maakohus ei rahuldanud hageja korduvaid taotlusi kostja pangakonto väljavõtete

väljanõudmiseks, jäi lahtiseks, kelle raha eest (kelle panus) neid arveid tasuti.

Maakohus on jätnud hindamata hageja pangakonto väljavõtted, sh hageja ülekanded kostjale ja

kostja ülekanded hagejale.

Seltsingu juhtimine ja esindamine on üheks seltsingulepingu olemasolu eelduseks VÕS § 583

lg 1, § 593 mõttes, maakohus ei ole kostja juhtimistegevust hinnanud.

Maakohtu järeldused hea usu põhimõttega vastuolus oleva hageja käitumise kohta on

arusaamatud ja asjakohatud.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus ei tuvastanud poolte vahel ühtegi hagis nimetatud

õigussuhet. Samas võttis kohus seisukoha seltsingu lõppemise aja kohta, mis eeldab lepingut.

Seltsingulepingu lõppemise aluseks ei ole poolte kooselu lõppemine. Samas on maakohus

ebaõigesti tuvastanud poolte kooselu lõppemise aja. Seltsinguleping lõppes 11. augustil 2020.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et seltsingulepingust tulenev nõue on aegunud. Kohtuotsuse

kohaselt tuleb lugeda aegumistähtaja algust hiljemalt 2015 aasta märtsi lõpust. Maakohtu

järeldus on meelevaldne, kuna kumbki pool ei ole sellele asjaolule tuginenud. Sellest tulenevalt

oli ebaõigesti tuvastatud ka aegumise hetk. Lisaks ei ole maakohus hinnanud aegumistähtaja

peatumise ja katkemise asjaolusid, samuti tuginemist aegumisele hea usu põhimõttele vastavuse

seisukohalt, mida maakohus pidi tegema ilma, et pool oleks sellele tuginenud.

3) Hageja nõue VÕS § 69 alusel.

Vastamist vajas küsimus, kas hageja ja kostja olid solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes või

hageja täitis kostja iseseisva kohustuse kolmanda isikuna. Maakohus leidis, et ostjad olid

solidaarvõlgnikud. Hageja nõue oleks 14. septembril 2014 aegunud, kui ei oleks esinenud

aegumistähtaja peatumise asjaolusid Maakohus ei ole hinnanud, kas hageja esitatud asjaoludel

võib aegumise vastuväite tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Antud juhul täitis

hageja kostja kohustuse tasuda ostuhinda kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 alusel. Maakohus ei

ole kontrollinud muid aluseid rahalise nõude rahuldamiseks (nt käsundita asjaajamine,

asjaõigusest tulenevalt jne), mis ei olnud hagis nimetatud, kuid kohtu arvates oleks võinud aset

leida. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust nõuete tasaarvestuse avalduse rahuldamata jätmise

osas, kuna tänaseks on hageja kostjapoolse nõude täitnud.

4) Kuna kostja ei ole arveid kohtule esitanud ja kohus ei ole neid vaatamata hageja vastuväitele

kostjalt nõudnud, puudus alus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Hageja vaidleb ka

sõidukuludele vastu, kuna ei olnud arusaadav, kas kostja küsib kulu hüvitamist sõidule kulunud

aja eest või sõidukulusid. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja eraldi kohtuistungile

sõidetud aja eest 36 eurot (sh km). Hageja hinnangul ei olnud maakohtul alust sõidukulude osas

lisada kuluarvestusele käibemaksu. Seda ei taotlenud ka kostja, käibemaksukohustust ei

tõendatud ka arvetega.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Üksnes asjaolu, et kinnistu ostmiseks andis vahendid hageja, ei tõenda poolte vahel laenusuhte

olemasolu. Kostja on esitanud aegumise vastuväite.

Kinnistu omandati võrdsetes osades hageja ja kostja nimele, laenulepingust ega hageja poolt

raha tagasimaksmisest tol hetkel juttu ei olnud. Hageja peab esitama selged väited ning tõendid,

mida hageja käesolevas asjas aga teinud ei ole. Kostja ei ole kunagi andnud tahteavaldust või

lubadust kinnistu omandamiseks tasutud raha tagasimaksmiseks. Asjaolud lükkavad ümber

hageja väited suulise ja tähtajatu laenulepingu sõlmimise kohta. Ka apellatsioonkaebus ei

selgita hageja üheselt ja selgelt, kus ja millal väidetav laenuleping sõlmiti.

Põhjendamatud on hageja väited pooltevahelise seltsingulepingu sõlmimise kohta. Mitte ükski

hageja poolt viidatud toiming ei tõenda seltsingu olemasolu. Põhjendamatu on hageja väide,

justkui ei puutuks asjasse poolte elukorraldus, eelkõige nende kooselu.

Maakohus on õigesti käsitlenud hageja nõuet VÕS § 69 alusel ning jätnud hageja nõude õigesti

rahuldamata. Kostja on järjepidevalt tuginenud nõude aegumisele. Maakohus on oma

seisukohti ka kohaselt põhistanud.

Hageja viited menetluskulude osas seonduvalt sõidutasuga jäävad arusaamatuks. Kostja ei ole

nõus esindaja menetluskulude vähendamisega. Tegemist on olnud mahuka tsiviilasjaga ja

põhjendatud on algselt maakohtus taotletud hüvitise aluseks olev aeg.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

7. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle ringkonnakohtu menetluses selle üle, et

hageja ja kostja kui ostjad sõlmisid 6. septembril 2011.a notariaalselt tõestatud müügilepingu

ja asjaõiguslepingu kinnisasja asukohaga XXXXXXXXX X linn hageja ja kostja

kaasomandisse omandamiseks. Kinnisasja müügihind oli 38 598 eurot, kostja ostuhinna

tasumisse oma raha ei panustanud. Hagejal ja kostjal on ühised lapsed.

Tartu Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-20-8877 hageja nõude

kostja vastu kaasomandi lõpetamise ja jagamise nõudes kostja õigeksvõtul põhineva otsusega.

Kohus määras, et kinnistu XXXXXXXXX, X linn müüakse avalikul enampakkumisel

kohtutäituri vahendusel, kinnistu võõrandamisel saadav raha jagatakse hageja ja kostja vahel

vastavalt nende kaasomandi osadele, võrdsetes 1/2 osades.

8. Hageja on esitanud kostja vastu nõude laenulepingust tuleneva põhivõla 18 245 euro ja

viivise, alternatiivselt seltsingulepingust või solidaarvõlgnike suhtest tuleneva võla 19 299 euro

väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult hageja laenulepingujärgse nõude

rahuldamata. Maakohus on menetluses kuulanud ära tunnistajad, kelle ütlustest laenulepingu

sõlmimist ei tulenenud. Maakohus on hinnanud kostja ütlusi, maakohus on põhjendatult

leidnud, et need ei olnud väidetava laenulepingu sõlmimise aja ja koha suhtes veenvad.

18. juuni 2019 hageja poolt vandeadvokaadi vahendusel kostjale saadetud kirjas esitab hageja

kostjale nõude kaasomandi lõpetamiseks, tuginedes seejuures AÕS § 72 lg.1 alusel

kaasomaniku õiguste rikkumisele (I kd, tl 114jj). Hageja esindaja ei viidanud kostja

laenulepingust tulenevale võlgnevusele hageja ees. Hageja esindaja leidis, et hageja soovib

saada kinnisasja ainuomanikuks tasuta, kuna ta on tasunud nii müügihinna kui ka kandnud kõik

kulutused. Nimetatu aga ei viita kuidagi pooltevahelisele laenulepingule.

Maakohus on õigesti leidnud, et just hageja nõude alusel lõpetati pooltevaheline kaasomand nii,

et kinnisasja müügist saadav raha jagatakse hageja ja kostja vahel vastavalt nende kaasomandi

osadele, s.o. võrdsetes ½ osades (I kd, tl 175-177). Kui hageja soovis maakohtule nõuet esitades

kaasomandi lõpetada nii, et kostja saab poole kinnisasja müügihinnast, siis ei ole eluliselt

usutav, et hagejale oli laenulepinguga seonduv teada juba võõrandamislepingute sõlmimise

ajal.

Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et ta ei pruugi hästi mäletada laenulepingu

sõlmimise asjaolusid, kuna sündmused toimusid ligikaudu kümme aastat tagasi.

Ringkonnakohus juhib aga hageja tähelepanu sellele, kohus menetleb hagimenetluses lähtudes

poolte poolt esitatud faktilistest asjaoludest ja väidetest ning rajab otsuse üksnes asjas esitatud

ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole hinnanud

ainuüksi hageja esimestes menetlusdokumentides märgitut. Maakohus on põhjalikult hinnanud

tunnistajate ütlusi, esitatud kirjalikke tõendeid ning poolte väiteid. Maakohus kohaldab õigust

ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, mistõttu on kohus põhjendatult hinnanud poolte

tahteavaldusi esitatud tõendite põhjal VÕS § 29 alusel.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole kohus hageja tahet välja selgitanud, ei ole

põhjendatud, maakohus on tõendeid hinnanud mõlema poole tahteavalduse tõlgendamise

eesmärgil.

Kui kohus jätab rahuldamata põhinõude selle õigusliku aluse puudumise tõttu (kohus tuvastas,

et pooled ei ole laenulepingut sõlminud), siis jäävad rahuldamata ka põhinõudega seotud

kõrvalnõuded. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud

viivisenõude eraldi lahendama.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi seltsingulepingust tuleneva

nõude suhtes rahuldamata. Riigikohus on 1. detsembri 2016 lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-129-

16 p-des 21jj leidnud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu

(vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada

sellele VÕS § 580 jj. Samas saab seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ühise

majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega

esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest),

kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes) ning pooltel oli eset

soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara)

kestvaks loomiseks. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista iseenesest seega see, et vara

on praegusel juhul omandatud poolte kaasomandisse (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014 a. otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17).

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et panuse kinnisasja omandamiseks tegi üksnes hageja. Seega

ei ole poolte poolt tehtud panused kinnisasja omandamiseks või parandamiseks praegusel juhul

võrreldavad ning Riigikohtu poolt nimetatud seltsingulepingu likvideerimise sätete analoogia

korras kohaldamine ei ole põhjendatud. Isegi juhul, kui lähtuda poolte panuse suuruse

kokkuleppel muutmise võimalusest ka seltsingulepingu likvideerimise sätete analoogia korras

kohaldamise eeldusena mitteabielulise koosseisu suhtes (pooled on üksmeelel, et üks neist

seltsingusse panust ei tee), oleksid ringkonnakohtu hinnangul pooled pidanud oma

vastavasisulised väited esitama kinnisasja kaasomandi lõpetamise menetluses. Nimetatud

menetlus võiski oma olemuselt olla sarnane seltsingu likvideerimisele.

Perekonna ühise eluasemega seotud jooksvate kulutuste kandmine ja tavapäraseks

elutegevuseks vajalike parendustööde tegemine ei ole ringkonnakohtu hinnangul käsitletavad

seltsinguna, seega ei oma kostjapoolsete kulutuste tegemine asjas tähendust. Lisaks on hageja

esindaja märkinud 18. juuni 2019. a kirjas, et kõik kinnisasjaga seotud kulutused on kandnud

hageja (I kd, tl 114). Apellatsioonkaebuse väide, et hageja kandis kostjale raha üle nii laste

ülalpidamiseks kui ka kinnistu majandamiseks (kulutused eluasemele) viitab poolte ühisele

pereelule, mis ei ole seltsingulepingu eesmärk. Apellatsioonkaebuse kohaselt kasutas kostja

kinnisasja kuni 2021. a suveni.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult hageja nõude VÕS § 69 alusel

rahuldamata.

Ringkonnakohtus ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja olid

müügilepingu järgi solidaarvõlgnikud.

Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 69 lg-le 1, mille kohaselt peavad omavahelises suhtes

solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse

olemusest ei tulene teisiti. Vaidlust ei ole selles, et kogu raha kinnistus soetamiseks on tasunud

hageja. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue

teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.

Kostja leidis esiteks, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

õigesti tuginenud müügilepingust tuleneva nõude TsÜS § 146 lg 1 järgsele aegumistähtajale.

Müügilepingu järgi tuli tasuda müügihind hiljemalt 13. septembriks 2011 (p 3.2.). Müüja nõue

muutus sissenõutavaks TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 alusel 14. septembril 2011 ja müüja nõue

solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu nõue esitati, aegus 14. septembril 2014, millal lõppeb

VÕS § 70 lg 1 järgne solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg.

Kostja ei ole käitunud menetluses aegumise vastuväidet esitades hea usu põhimõttega

vastuolus. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks kostja vastu enne praegust menetlust

võlgnevuse tasumise nõuet esitanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja oleks andnud

hagejale aegumise tähtaja sees lubadusi võlgnevuse tasumiseks (vt nt Riigikohtu 17. veebruari

2016. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).

Hageja loobus ringkonnakohtu istungil tuginemisest aegumise katkemise või peatumisele.

11. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja nõue kostja vastu VÕS § 69 lg

1 alusel on aegunud, siis ei käsitle kohus kostja vastuväiteid, mis puudutavad solidaarvõlgnike

vahelist kokkulepet laenukohustuse täitmise osas hageja ja kostja vahelises sisesuhtes (I kd, tl

106).

12. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud asjaolusid,

mis võimaldaksid hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel.

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist

suurust.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse vastuväidetele menetluskulude kohta selgitab

ringkonnakohus järgmist. Tegelikkusele ei vasta hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei

taotlenud sõidukulude hüvitamist koos käibemaksuga. Hageja 20. septembri 2021. a

menetluskulude nimekirjas on selgelt märgitud, et hageja taotleb sõidukulu ja sõidule kulunud

aja eest kulu hüvitamist 155 eurot + 31 eurot käibemaks. Kostja kinnitas, et ei ole

käibemaksukohustuslane. Maakohus mõistis sõidukulu ja kulu sõidule kulunud aja eest

kooskõlas 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“, Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määrusega nr 164 „Teenistu-,

töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja

hüvitise maksmise kord“ ning Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu 5. veebruari 2020. a

määrus tsiviilasjas nr 2-14-14536; 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p

13). Seega puudub alus määratud menetluskulude suuruse muutmiseks.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu

1050 eurot (koos käibemaksuga) 7 töötunni eest tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuga).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175

lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt

apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg 7 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja

materjalide mahukusele (apellatsioonkaebus 18 lk, vastus sellele 8 lk, kohtuistung,

menetluskulude nimekiri).

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke