2-21-12196/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 29.03.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-12196

Kohtuasi

Tallinna Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu) avaldus täisealisele isikule eestkoste seadmiseks

ja eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.10.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu, registrikood 75016013), esindaja Tiiu

Raid

Puudutatud isikud:

X (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.10.2021 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. X-le määratud esindaja tasu, ekspertiisikulu ja määruskaebuselt tasutud riigilõiv

jätta riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Avalduse aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (avaldaja) esitas 04.08.2021 Harju Maakohtule avalduse täisealisele isikule X-

le (puudutatud isik I) eestkoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks.

2. Avalduse kohaselt pöördus puudutatud isik I 13.07.2021 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakonda avaldusega, milles palus seada enda üle eestkoste ja määrata

eestkostjaks avaldaja. Põhjusena tõi ta välja toimetulematuse igapäevaeluga ja kuhjunud

võlgnevused erinevatele võlausaldajatele. Puudutatud isikul I oli tuvastatud keskmisele puude

raskusastmele vastav liitpuue vaimupuude mõistes kestusega 01.11.2020-23.09.2022 ja puuduv

töövõime kestusega 24.09.2020-23.09.2022. Puudutatud isiku I sissetulekuks oli puuduva

töövõime igakuine toetus 461,47 eurot ja sotsiaaltoetus 34,01 eurot.

Kinnisvara puudutatud isikul polnud. Puudutatud isikule I eraldati 13.03.2019 sotsiaalkorter,

kuid novembris 2020 lõpetati üürileping ja puudutatud isik I oli sunnitud vabastama eluruumi,

sest ta ei suutnud tulla toime igapäevaste asjaajamiste ja eelarve planeerimisega. Tekkisid

probleemid ja võlgnevused kommunaalkulude ning elektri eest tasumisel. Puudutatud isikule I

koostati kahel korral ettekirjutus ja maksegraafik, kuid võlga ta ei tasutud. Avaldaja abistas

puudutatud isikut I koostada ja esitada avalduse voodikoha saamiseks sotsiaalmajutusüksuses

ning erihoolekandeteenuse taotluse (sh ka taotlust vajaliku tervisetõendi saamiseks).

Puudutatud isik I oli viibinud ka psühhiaatriahaiglas. 08.11.2019 toimetas kiirabi ta Ida-

Tallinna Keskhaiglasse, põhjuseks suitsiidikatse ravimite üledoosiga. Raviarsti küsimustele,

mis ta nii äärmusliku sammuni viis, tõi puudutatud isik I põhjuseks pereprobleemid ja üürivõla.

Psühhiaatriakliiniku arstile ta lubas nii rohkem mitte teha. Isikule kirjutati välja ravimid, anti

kaasa raviskeem ning lubati kodusele ravile. Pärast seda juhtumit suitsiidikatsed kordusid.

Eestkostja määramine oli vajalik puudutatud isiku I elu korraldamiseks, tema sotsiaalsete

probleemide lahendamiseks, tema esindamiseks erinevates ametiasutustes, dokumentide

vormistamiseks, sotsiaaltoetuse taotlemiseks ja rahaliste vahendite käsutamiseks, kõikide

varaliste ning õiguslike tehingute tegemiseks. Eestkoste seadmine oli vajalik hoidmaks ära

puudutatud isiku I ärakasutamist pahatahtlike isikute poolt, vältimaks täiendavate võlgade

tekkimist. Puudutatud isik I polnud võimeline iseseisvalt toime tulema ja ta vajas abi

igapäevaste toimingute juures. Ta ei suutnud kaitsta oma isiklikke ja varalisi õigusi ning huve.

Tema tervislik seisund ei võimaldanud tal adekvaatselt oma tegude tähendusest aru saada ega

neid juhtida.

Puudutatud isikul I puudusid lähedased isikud, kes oleksid avaldanud soovi täita tema eestkostja

ülesandeid. Puudutatud isiku I suhted vanematega olid keerulised. Avaldaja palus kohtul

määrata end puudutatud isiku I eestkostjaks ja jätta puudutatud isikule I pisitehingute tegemise

õigus 250 euro ulatuses.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja ta ei soovinud eestkostet. Puudutatud isik I

selgitas, et ta töötas XXX majahoidjana ja sai palka 500 eurot. Tööandja andis talle tööriided.

Ta sai endaga hakkama ja ta ei soovinud saada linnalt voodikohta ega sotisaalkorterit.

Puudutatud isik I teenis raha ka kõrvalt juurde. Toidu peale kulus 50 eurot kuus, lisaks iga päev

pakk suitsu. Tal oli tasumata võlgnevusi umbes 10 000 eurot, millele lisandus viivis. Pooleli

olid täitemenetlused. Puudutatud isik I kinnitas, et ta teadis, mis oli eestkoste. Tal oli

mitteametlik eestkostja olemas, hea tuttav, kes oli usaldusväärne. Linnavalitsust ta ei usaldanud.

Vanematega suhtles viimati paar kuud tagasi.

4. Puudutatud isikule I riigiõigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust ja leidis, et

praegusel juhul oli vaja puudutatud isikule I eestkostet. Puudutatud isik I ei suutnud vajalikul

tasemel endaga hakkama saada ning eksisteeris suur oht, et teda võidakse tehingute tegemisel

ära kasutada. Tulevikus võib eestkostevajadus ära langeda. Pisitehingute õigus väiks jääda 200-

300 euro vahele.

5. Puudutatud isiku I vanemad, Y (puudutatud isik II) ja W (puudutatud isik III), avalduse osas

seisukohta ei esitanud.

Maakohtu määrus

6. Maakohus rahuldas perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg-te 1, 2 ja 4, § 204 lg 1, § 205 lg-te 1

ja 3, § 206 lg 1, § 207, tsiviilseaduse üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 522 lg 1, § 523, § 526 lg 2 p 4, lg 3, lg 5 § 524 lg 1 ning § 525 lg 3 alusel

avalduse ja seadis puudutatud isikule eestkoste. Kohus nimetas eestkostjaks avaldaja viieks

aastaks alates määruse tegemisest.

Kohus määras, et eestkostja oli eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus oli

eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ja huvide kaitsmine oma ülesannete piirides.

Eestkostja ülesanneteks oli puudutatud isiku I esindamine õiguslike ja varaliste tehingute

sooritamisel ning tema elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks

vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Puudutatud isik I tuli lugeda abielu

sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest arusaamise suhtes

teovõimetuks. Puudutatud isikul I oli õigus iseseisvalt teha rahalisi tehinguid, millest tulenevad

kohustused täidetakse kohe, kokku 300 euro ulatuses kuus (lubatud pisitehingud ei hõlmanud

pikaajalise või korduva kohustuse võtmist, sh järelmaksuga kaupade ostmist, laenu võtmist ja

tehinguid kinnisvaraga). Lisaks määras kohus eestkostja ülesanded seoses aruandlusega.

7. Kohus määras puudutatud isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Eksperdi hinnangul vajas

puudutatud isik I eestkostet.

8. Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et puudutatud isik I oli piiratud teovõimega isik,

kelle huve ei olnud võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude

abiliste kaudu ja tema üle tuli seepärast seada eestkoste.

Puudutatud isik I ei saanud oma majanduslike, õiguslike ja tervislike huvide olemusest täielikult

aru ja ei suutnud nende huvide eest ka seista. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt oli

puudutatud

isikul I

diagnoositud

nõrgamõistuslikkus

(kerge

vaimne

alaareng

käitumishäiretega), mis avaldus tal kerges kognitiivsete võimete puudes, kohanemisvõimetuses

ja käitumishäiretes. Ta oli alkoholi kuritarvitaja. Puudutatud isik I ei olnud kestvalt võimeline

oma tegude tähendusest aru saama ja neid õigesti juhtima, samuti ei olnud võimeline oma huve

kaitsma volituse andmise teel või muude abiliste kaudu. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli

puudutatud isik I psüühiliselt selgel teadvusel ja õigesti orienteeritud, va, et ta ei suuda

situatsiooni adekvaatselt hinnata. Tema mõttekäik oli jälgitav, mõtlemise sisu oli primitiivne,

eksperdi küsimustele vastas valikuliselt. Luulu- ega meelepetteid käesoleval ajal ei ilmnenud,

kuid 2015-2017 Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus esinesid tal paranoilised luulumõtted,

olevat esinenud ka kuulmismeelepetteid. Emotsionaalselt oli ebastabiilne ja kergesti erutuv,

esines afektlabiilsust. Meeleolu oli väga kõikuv, oli esinenud lühiajalisi depressioone, praegusel

ajal oli düsfooriline ja negativistlik. Tahteelus avalduvad püsimatus ja ebastabiilsus, käitumine

oli sageli impulsiivne, impulsikontroll oli väga nõrk, enda tegevust planeerida ja organiseerida

ei osanud. Mälu elusündmuste meenutamisel oli rahuldav, intellekti tase kergelt normaalsest

madalam: analüüsi-sünteesivõime nõrgal tasemel, kooliteadmised puudulikud. Igapäevase

eluga toimetulekuks vajalikud teadmised-oskused olid välja arenemata ning sotsiaalsed

vilumused puudusid. Kriitika enda seisundi ja toimetuleku suhtes oli puudulik. Eksperdi

hinnangul vajas puudutatud isik I eestkoste seadmist. Puudutatud isik I ei suutnud oma tahet

eestkostja isiku suhtes väljendada, kuna ta ei mõistnud eestkoste olemust, tal puudusid

usaldusisikud ja ta suhtus vaenulikult linnaosa valitsuse töötajatesse. Puudutatud isiku I

seisukohad võisid olla mõjutatud tema psüühikahäiretest, tema vaimne seisund ei lubanud tal

langetada otsuseid, teha tehinguid, välja arvatud pisitehingud, teostada valimisõigust, samuti ei

olnud puudutatud isik I võimeline aru saama abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike

tehingute õiguslikest tagajärgedest.

Kohus nõustus, et puudutatud isik I ei suutnud oma haiguse tõttu langetada adekvaatselt ega

teadlikult vajalikke otsuseid. Käesolevas menetluses leidis tuvastamist, et puudutatud isikul I

puudus suures osas iseseisva elukorralduse võime, ta ei adunud probleeme, ei olnud vaimselt

võimeline neid lahendama. Eeltooduga ja tulenevalt eelkõige puudutatud isiku I tervislikust

seisukorrast, oli temale eestkoste seadmise vajadus leidnud kinnitust. TsÜS § 8 lg-s 2

kirjeldatud eelduste, eelkõige suutlikkuse oma tegudest aru saada ja neid juhtida, kahtlust

puudutatud isiku I osas kinnitas menetluses esitatud teave ja ekspertiisiakt. Need tõendid

kinnitasid veenvalt, et puudutatud isikule I oli vajalik määrata eestkostja asjaajamisteks ja

tehinguteks, samuti jääb eestkostja kohustuseks eestkostetava hoolduse ja ravi korraldamine.

Puudutatud isiku I ema ja isa polnud menetluses oma arvamust esitanud. Kuna kohtule ja

kohalikule omavalitsusele polnud teada eestkostjaks sobivat füüsilist isikut, tuli eestkostjaks

määrata avaldaja. Tulenevalt PKS § 203 lg 4 ja TsMS § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 otsustab kohus

eestkoste lõpetamise või jätkumise hiljemalt 17.10.2026.

Lähtudes puudutatud isiku I tervislikust seisundist ning arvestades menetluses esitatud teavet,

leidis kohus, et puudutatud isikul I oli oma tegude tähendusest osaliselt ebaadekvaatne

arusaamine ja tema tegude juhtimine oli tema arengutaseme poolt kestvalt mõjutatav. Kuna

puudutatud isik I ei olnud oma vaimse seisundi tõttu täielikult võimeline oma tegude

tähendusest aru saama ja neid juhtima, siis polnud võimalik jätta temale teovõimet

perekonnaõiguslike tehingute mõistes, st puudutatud isik I ei saanud aru perekonnaõiguslike

tehingute tagajärgedest ja nimetatud tehingutega kaasnevast vastutusest.

Määruskaebus

9. Puudutatud isik I palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega jätta talle eestkoste

määramata. Puudutatud isik I ei nõustunud, et ta oli teovõimetu, mistõttu pidi talle määrama

eestkostja. Kaebaja polnud nõus ka väitega, et ta ei oska rahadega ümber käia. Puudutatud isik I

avaldas, et ta oskas ja suutis ise käia poes, et süüa ja riideid osta. Samuti suutis ta oma võlgu

tasuda. Ta ei olnud nõus, et kohtumäärusega temalt võetakse kõik õigused. Ta oli iseseisev

inimene – tal oli olemas töö- ja elukoht. Puudutatud isik I tasus tagasi laenu ning ta planeeris

oma rahaasju. Ta ei vaja praegu eestkostet. Kaebaja avaldas, et ta ei usaldanud eestkostjat, sest

tema arvates võetakse talt tema tahe ära. Puudutatud isikul I oli isik, kes võis tema eest

hoolitseda ja keda ta usaldas. Puudutatud isikul I polnud psüühikahäireid, ta sai kõigest aru ja

ta tuli oma eluga toime.

10. Puudutatud isiku I määratud esindaja avaldas määruskaebuses, et ta ei toeta kaebust ja palus

arvestada määruskaebuse lahendamisel tema seisukohtadega.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

12. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

13. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

14. Ringkonnakohus andis puudutatud isikutele II ja III võimaluse esitada seisukohad

määruskaebusele, kuid kohtu määratud tähtajaks puudutatud isikud II ja III kohtule ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §

657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus on eestkostet määrates kohaldanud õigesti materiaalõiguse normi ega ole rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul nähtuvad maakohtu määrusest

piisavad põhjendused ja kaalutlused, miks tuleb puudutatud isikule I määrata eestkoste ja

eestkostjaks määrata avaldaja. Kohus on sellisele järeldusele jõudnud tõendeid objektiivselt ja

kogumis hinnates, kohtu kaalutlusotsuse kujunemine on jälgitav. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. PKS § 203 lg 1 kohaselt määrab kohus juhul, kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse

avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, arvestades, et

seaduses sätestatud eestkoste kohaldamise eeldused on käesoleval juhul täidetud. Kohtuasja

materjalidest nähtuvalt asus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbi viinud psühhiaater

seisukohale, et puudutatud isik I kannatab nõrgamõistuslikkuse (kerge vaimne alaareng

käitumishäiretega, RHK 10 järgi-F70.1) all, mis avaldub tal kerges kognitiivsete võimete

puudes, kohanemisvõimetuses ja käitumishäiretes. Puudutatud isik I ei ole oma vaimse seisundi

tõttu kestvalt võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, ta ei ole võimeline

langetama otsuseid, tegema tehinguid ja teostama valimisõigust. Puudutatud isik I ei saa oma

huve kaitsta volituste andmise või muude abiliste kaudu, ta vajab eestkostjat. Isik vajab

eestkostet kuni viieks aastaks. Eestkostja ülesandeks on tagada puudutatud isiku I huvide ja

õiguste kaitse ning tema ööpäevaringne hooldus ja järelevalve. Puudutatud isik I võib eestkostja

nõusolekuta teha vaid pisitehinguid. Puudutatud isik I ei ole võimeline aru saama abielu

sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Puudutatud isik I

on oma vaimse seisundi poolest võimeline esinema kohtus, kuid tema seisukohad võivad olla

mõjutatud tema psüühikahäiretest. Puudutatud isik I ei suuda avaldada oma tahet eestkostja

isiku suhtes, kuna ta ei mõista eestkoste olemust, tal puuduvad usaldusisikud ja ta suhtub

vaenulikult linnaosa valitsuse töötajatesse.

Kaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele

järeldusele jõudmiseks. Maakohtu menetluses ega ka määruskaebusele ei ole lisatud tõendeid

selle kohta, et ekspert on oma hinnangus eksinud, puudub alus ekspertiisiakti tõendina mitte

arvestamiseks. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert puudutatud isikuga I isiklikult kohtunud,

teda küsitlenud ja ekspertiisi teostamist ning oma järeldusi vajalikul määral kirjeldanud,

mistõttu ei ole tõendit võimalik pidada ka asjas mittelubatavaks. Maakohus võis asja

lahendamisel tugineda lisaks ka isiklikule veendumusele, mis kujunes puudutatud isiku I

ärakuulamisel, et puudutatud isik I on eestkostet vajav isik. Lisaks toetas avaldust ka

puudutatud isikule I määratud esindaja, kes leidis, et vähemalt teatud perioodiks on eestkoste

vajalik. Määratud esindaja hinnangul esines reaalne oht, et puudutatud isikut I võidakse

tehinguid tehes ära kasutada, arvestades, et puudutatud isikul I oli juba suuri võlgnevusi.

Puudutatud isik I on ka ise kohtule avaldanud, et tal on suured võlad. Ka avalduses toodud

asjaoludest nähtus, et isik on vajanud kohaliku omavalitsuse abi ning ta ei ole võimeline

iseseisvalt toime tulema. Neid asjaolusid polnud puudutatud isik I vaidlustanud. Kohus selgitab,

et eestkoste määramine ei tähenda, et puudutatud isikult I võetakse ära tema tahe või kõik

õigused.

Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on asjaolusid

valesti tuvastanud ja tõendeid ebaõigesti hinnanud ning määruskaebuse esitaja on võimeline

oma isiklikke ja varalisi õigusi ise kaitsma. Seaduslikku alust maakohtu määruse tühistamiseks

ja eestkoste seadmata jätmiseks puudutatud isiku I üle ei ole. Praegusel juhul ei lükka

puudutatud isiku I enda kinnitus iseseisvalt hakkama saamisest ümber ekspertiisiarvamuses

esitatud eksperdi hinnangut.

Eestkostja valik on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul,

kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi. Selliseid rikkumisi käesoleval juhul maakohtule ette heita ei saa. Muud isikut, kes oleks

avaldanud soovi hakata täitma eestkostja ülesandeid, ei ole kohus menetluses tuvastatud.

Puudutatud isiku I viited sellele, et tal on usaldusisik, ei anna alust praegusel juhul maakohtu

määruse tühistamiseks. Puudutatud isiku I kinnitus pole piisav, et tuvastada usaldusisiku soovi

ja suutlikkust täita eestkostja ülesandeid seaduses ettenähtud viisil.

Arvestades eeltoodut, jääb puudutatud isiku I määruskaebus rahuldamata.

17. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kui eestkostemäärusega on

eestkostetavale antud võimalus teha iseseisvalt pisitehinguid TsMS § 526 lg 2 p 4 mõttes, ei ole

eestkostet seatud kõigi asjade ajamiseks ning isik ei ole valimisõiguse osas teovõimetu TsMS

§ 526 lg 5 mõttes (Riigikohtu 19.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17).

18. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

TsMS § 172 lg 3 teise lause, § 190 lg 6 ja lg 7 ning riigi õigusabi seaduse § 8 p 1 alusel jääb

eestkostetavale riigi arvel määratud esindaja kulu riigi kanda, samuti jääb riigi kanda

määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 10 eurot (kaebuse esitaja oli 4.11.2021

tasumisest vabastatud) ja ekspertiisikulu. Muud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi

kanda.

19. TsMS § 532 lg 1 ning TsMS § 696 lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada käesoleva määruse peale

määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)