3-21-836/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-836

Haldusasi

X

kaebus

Eesti

Töötukassa

23.12.2020

otsuse

nr

TVH/20/088196

ja

03.03.2021

vaideotsuse

nr

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 13.12.2020 Eesti Töötukassale (vastustaja) töövõime hindamise taotluse.

2. Vastustaja leidis 23.12.2020 otsuses nr TVH/20/088196, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise valdkonnas seismisel ja istumisel ei ole

3-21-836

2(15)

tervise infosüsteemi (TIS) andmetel töövõimet mõjutavad. Piirangud eri tasapindadel liikumise

ja ohutu ringiliikumise osas ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja kirjeldatud piirangud

käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse,

õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise

valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja hinnang enda tegutsemisvõimele on

väga oluline, kuid seda peavad kinnitama ka TIS-i andmed. Kaebajal on kirjeldatud piirangute

alusel soovitatav pöörduda arsti vastuvõtule. Kui terviseseisundist tulenevaid piiranguid

kinnitavad TIS-i kantud või muul moel tõendatud andmed, on võimalik esitada vastustajale uus

töövõime hindamise taotlus.

3. Kaebaja esitas 23.12.2020 otsuse peale 21.01.2021 vaide. Tervishoiuteenuse osutaja

ekspertarst (TTO ekspertarst) ei ole saanud kätte kogu vajalikku infot arstide külastusest ja

digilukku kantud informatsioonist. Vastustaja 23.12.2020 otsus tehti oodatust kiiremini.

Kaebaja külastas 20.12.2020 psühhiaatriahaiglat, kuid dr Kadri Tootma ei teinud digilukku

sissekannet. Kaebaja peab külastama psühholooge ja seejärel taas 20.03.2021 psühhiaatrit.

Psühholoogi sissekanded digilukku lisanduvad veebruaris.

4. Vastustaja jättis 03.03.2021 vaideotsusega nr 723 vaide rahuldamata. Põhjendused:

4.1. TTO ekspertarst analüüsis veel kord kaebaja terviseandmeid, sh lisandunud andmeid ja

vaides kirjeldatud asjaolusid, ning jäi oma esialgse arvamuse juurde, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Vastustaja ekspertarst analüüsis kaebaja töövõime hindamise taotlust,

terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud arvamust ning

leidis, et ekspertarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad määrusele, töövõime hindamise

metoodikale ning faktilistele asjaoludele, ekspertarvamus on kaalutlusvigadeta.

4.2. Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt

kinnitust ega mõjuta töövõimet. Kaebaja on pöördunud ühekordselt eelmise aasta mais

mittespetsiifilise seljavaluga arsti poole, kuid ravi ei vajanud. Käelise tegevusega seotud muud

piirangud (liigne koormus paremale käele võib taas esile tuua randmeliigese põletiku) ei

leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise

valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Terviseandmed ei kinnita kaebajal

kehalist haigust, mis takistaksid nägemist, kuulmist või kõnelemist. Teadvusel püsimise ja

enesehooldusega seotud muud piirangud (s.o higistamishood) ei leidnud TIS-i andmetel

jätkuvalt kinnitust. Piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu

tajumise ning suhtlemise valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Ekspertarsti

hinnangul puudub vaimse võimekuse piiranguid põhjendav diagnoos, ravivajadus. Lisandunud

on psühhiaatri epikriis, mis tuvastatud töövõime ulatust ei muuda, sest ei saa kinnitada kaebaja

kirjeldatud piiranguid, puudub psühhiaatriline diagnoos. Kaebaja ei ole saanud ravi, ei vaja

ravimeid. Kolm psühhiaatrit ei ole siiani psühhiaatrilist diagnoosi püstitanud. Diagnoosi panek

sõltub edaspidi uuringute ja vastuvõttude käigus. Kaebaja terviseseisundist tulenevad

tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mille tõttu kaebaja töötamine oleks üldse või

osaliselt takistatud. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul,

kõiki võimalikke töötamise valdkondi ja seda, et sobimatuid töövõtteid ja –tingimusi on

võimalik vältida.

4.3. Kaebaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa

üldist töövõime vähenemist töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 mõttes. Kuna

terviseseisundi püsivat halvenemist kinnitavaid andmeid ei ole TIS-i lisandunud, siis ei ole alust

juba tuvastatud töövõime ulatust ümber hinnata ja muuta. Kui kaebaja töövõime edaspidi

oluliselt muutub ja seda kinnitavad ka TIS-is olemasolevad või muul moel tõendatavad

terviseandmed, on tal võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus.

3-21-836

3(15)

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes

tühistada vastustaja 23.12.2020 otsus ja 03.03.2021 vaideotsus. Kaebaja leidis, et vastustaja

kiirustas vaideotsuse koostamisega. Kaebaja selgitas, et uuringute ja sissekannete tegemine

ning arstide külastamine võtab aega 2021. a märtsi lõpuni. Seega jäi otsus muutmata puuduliku

info tõttu. Kohus peab aluseks võtma kõik sissekanded digiloos.

Kaebaja edastas 21.01.2022 kohtule vastustaja 06.12.2021 otsuse nr TVH/21/049044, millega

tuvastati kaebajal osaline töövõime 5 aastaks perioodil 28.10.2021–27.10.2026. Kaebaja

selgitas, et psühhiaater jõudis järeldusele, et puuduv töövõime tulnuks määrata juba varem.

Seega tuleb puuduv töövõime määrata tagasiulatuvalt.

6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

6.1. TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluses uuesti kaebaja terviseandmeid, kaebaja

töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele ja

vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgse arvamuse juurde, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Selle seisukohaga nõustus ka vastustaja ekspertarst. Praeguse kohtuasja raames

hindas vastustaja ekspertarst dr Pille Tommingas kõiki kaebaja terviseandmeid ja kaebuses

kirjeldatud tegutsemispiiranguid ning koostas 01.06.2021 seisukoha, milles jäi oma esialgse

seisukoha juurde.

6.2. Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise,

muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades ei leidnud TIS-i

andmetel kinnitust.

6.3. Kaebaja on liikumise valdkonnas esitanud enesehinnangulisi piiranguid, mis on

hinnatavad vaimse võimekuse valdkonnas (paanikahood, mäluhäired, orienteerumisraskused,

ajataju puudumine), samuti paanikahoole kaasnevaid kehalisi häireid. Somaatilist haigust,

millest tingitud kehalised häired võiksid esineda ja oleksid liikumise valdkonnas hinnatavad,

kaebajal TIS-i infosüsteemi andmetel diagnoositud ei ole. 2014. a-l on pöördumine seoses

peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti 07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused

töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Hiljem ei ole kaebaja seoses peavaludega arsti poole

pöördunud, seetõttu saab hinnata, et piirang ei ole püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole

määratud ravi seoses peavaludega.

6.4. Kaebaja on pöördunud ühekordselt 20.05.2019 ortopeedi dr Ly Aigro vastuvõtule

mittespetsiifilise seljavaluga, mis ravi ei vajanud, ja puusavaluga. Uuringud puusaliigestes ja

lülisambas olid normis, soovitatud ravivõimlemist ja rühi korrigeerimist. Pärast 22.08.2019

pole kaebaja trauma (roiete kinnine hulgimurd) tagajärgede ega jääknähtude tõttu arstiabi

vajanud. Puusavalu ja seljavalu taastekkele viitavate kaebustega pole kaebaja arsti poole

pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud, seega saab olenevalt haigusseisundi

iseloomust lugeda seisundi soovitatud ravi järgselt paranenuks.

6.5. TIS-is puuduvad pöördumised, uuringud ja diagnoosid, mis viitaksid randmeliigese

patoloogiale. TIS-i andmetel ei ole kaebajal vaidlustatud otsuse tegemisel ega vastuse

koostamise ajal randmeliigese põletikku. Kaebajal ei ole diagnoositud haigusi, mis takistaksid

käelisi tegevusi.

6.6. TIS-is puudub informatsioon, mis viitaks teabe edasiandmise ja vastuvõtmisega seotud

piirangutele. Antud valdkonnas hinnatakse kuulmise-, nägemise- ja kõnefunktsiooni. Kaebajal

ei ole diagnoositud vastavaid haigusseisundeid. Teabe edasiandmise ja vastuvõtmise

3-21-836

4(15)

valdkonnas kirjeldatud mäluhäire on hinnatav vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka

sellekohast psühhiaatrilist haigusseisundit ei ole kaebajal diagnoositud.

6.7. Puuduvad vaimse võimekuse piiranguid põhjendav diagnoos ja ravivajadus. Lisandunud

psühhiaatri epikriisid tuvastatud töövõime ulatust ei muuda, sest ei saa kinnitada kaebaja

kirjeldatud piiranguid, puudub psühhiaatriline diagnoos. Kaebaja ei ole probleemiga arsti poole

pöördunud aastaid ega ole saanud ravi. Kolm psühhiaatrit ei ole psühhiaatrilist diagnoosi

püstitanud. Kas piiranguid põhjustada võiv diagnoos ka pannakse, selgub uuringute ja

vastuvõttude käigus edaspidi. Olulisi piiranguid ei selgu ka psühhiaatri objektiivse seisundi

kirjeldust lugedes. Seisundi täpsustumisel ja võimaliku ravi foonil mittekompenseeritavate

piirangute olemasolul on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Kaebajal ei ole

diagnoositud haigusseisundit, mis põhjustaks püsivalt teadvuskaotuse või selle ohu.

Mäluprobleemid on hinnatavad vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka mäluprobleeme

põhjustavaid haigusseisundeid pole kaebajal diagnoositud.

6.8. Terviseandmetes ei nähtu diagnoosi, mis võiks põhjustada häirivat liighigistamist.

6.9. Kaebajal ei ole diagnoosi, mis võiks põhjustada arusaamatust. Kaebajal ei ole

diagnoositud meeleoluhäiret (masendust, ärevushäiret, paanikahooge). 23.02.2021 läbi viidud

psühholoogilise uuringu käigus (vt psühhiaater dr Katrin Noorkõivu 31.03.2021 epikriis) on

märgitud, et tähelepanu- ja mälufunktsioonid on raskendatud, kuid seda ei ole psühhiaatri

hinnangul loetud püsivaks probleemiks, mis oleks aluseks igapäevategevuste häirumiseks.

Psühhiaater ei ole diagnoosinud psühhiaatrilist haigusseisundit, mis võiks mõjutada püsivat

üldist töövõimet. Kaebajal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret ega teisi psühhiaatrilisi

haigusseisundeid ega määratud ravi. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse

ravimeditsiinis diagnoositud haigusseisunditest põhjustatud püsivaid tegutsemispiiranguid, mis

vaatamata ravile ei ole kompenseeritud.

6.10. Terviseandmetest ei leia kinnitust, et kaebajal esineks kogelemist. Kaebaja ei ole

logopeedi juures käinud, arstile kogelemist kaebusena esitanud ja seda ei ole ka eraldi vestluse

käigus arst terviseandmetesse märkinud. Terviseandmed ei kinnita raskusi enese

väljendamisega.

6.11. Kokkuvõtlikult ei kinnita objektiivsed terviseandmed kaebaja tervislikust seisukorrast

põhjustatud piirangute olemasolu, mis mõjutaksid püsivalt üldist töövõimet, mistõttu

olemasolevate objektiivsete terviseandmete alusel ei ole kaebaja töövõime vähenenud.

6.12. Vastustaja ei ole vaide lahendamisega kiirustanud. Haldusmenetluse seaduse § 84 lg-s 2

sätestatud 30-päevane tähtaeg ei välista vastustaja õigust teha otsus varem. Kaebuses esitatud

20.12.2020 visiit Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse on vaideotsuse tegemisel

arvesse võetud. Kaebaja esitas esmakordse töövõime hindamise taotluse 13.12.2020. Eelnevalt

käis kaebaja perearsti vastuvõtul 07.12.2020 sooviga saada saatekiri psühhiaatri vastuvõtule.

14.12.2020 väljastati saatekiri psühhiaatri e-konsultatsioonile, mille peale psühhiaater dr Ülo

Kallassalu vastas 17.12.2020, et kui kaebaja ei ole psühhiaatrilist ravi vajanud, siis ei saa

psühhiaatriline probleem töövõimet kahjustada. Pärast otsuse tegemist oli lisandunud

psühhiaater dr K. Noorkõivu 28.12.2020 epikriis. 20.01.2021 on sisestatud dr K. Tootma

epikriis, milles soovitati kaebajal pöörduda ambulatoorsele vastuvõtule.

6.13. Kaebaja on esmakordselt vaimse tervise probleemiga arsti poole pöördunud 07.12.2020.

Varasem pöördumine 2014. a-l oli seoses peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. 07.03.2014

epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Vahepealsel ajal

(6 aastat) ei ole kaebaja vaimse võimekuse probleemidega arsti poole pöördunud.

Vaidemenetluses lisandunud psühhiaatrite dr K. Noorkõivu ja dr Ü. Kallassalu lisandunud

3-21-836

5(15)

andmed ei muutnud tuvastatud töövõime ulatust, sest nendes ei ole püstitatud psühhiaatrilist

diagnoosi ega määratud vastavat ravi. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse

püsivaid haigusseisundeid või funktsioonide alanemisi, mis vaatamata püsivale ravile ei ole

kompenseeritud. Kaebajal ei diagnoositud ei kehalist ega vaimset haigusseisundit ega peetud

vajalikuks rakendada ravi. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud vajalik ära oodata hilisemaid visiite,

kuna mitme erineva erialaarsti hinnangul ei olnud diagnoositud ravivajavat haigusseisundit,

mille alusel oleks olnud võimalik töövõimet mõjutavaid piiranguid hinnata.

6.14. Loogilisel ajateljel pöördub kaebaja oma kaebustega kõigepealt ravimeditsiini poole, kus

vajadusel teostatakse uuringud, püstitatakse diagnoos ja alustatakse ravi. Juhul, kui hoolimata

adekvaatsest ravist jäävad kompenseerimata tegutsemispiirangud püsima, mis püsivad enam

kui 6 kuud, võetakse need vastavates raskusastmetes arvesse püsiva üldise töövõime

hindamisel. Kaebaja esitas nii taotluse, vaide kui ka kaebuse ajahetkel, mil terviseinfo andmetel

ei olnud tal diagnoositud ühtegi haigusseisundit, mis oleksid vajanud ravi ning ravi foonil

oleksid püsima jäänud töövõimet mõjutavaid piiranguid. Töövõime hindamise metoodika

kohaselt on isiku enesehinnanguliselt esitatud piirangud küll väga olulised, kuid peavad olema

kinnitatud objektiivsete terviseandmetega.

6.15. TTO ekspertarst tõi välja, et kaebajale on sobilik oskustepõhine töö.

6.16. Vaidlustatud otsuste tegemise ajal tuli arvestada nende asjaoludega, mis olid otsuste

tegemise aja seisuga olemas. Pärast vaidlusaluste otsuste tegemist on ajavahemikul 03.03.-

06.12.2021 lisandunud TIS-i täiendavad terviseandmed, mida on võetud arvesse uue

eksperthinnangu ja 06.12.2021 otsuse tegemisel. Kuna neid andmeid ei eksisteerinud varem,

siis ei saanud nendega ka varem arvestada. Ka 06.12.2021 otsusega ei tuvastatud kaebajal

puuduvat töövõimet. Kindlasti ei olnud raviarst-psühhiaater pädev andma hinnangut kaebaja

üldisele töövõimele.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja vaidlustab vastustaja töövõime hindamise otsust ja vaideotsust, milles leiti, et

kaebaja töövõime ei ole vähenenud.

8. TVTS § 5 lg 1 järgi tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega

isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lg 2 järgi võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku

terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja

eeldatavat kestust. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuvastatakse töövõime hindamise tulemusena

isikul töövõime ulatus järgmiselt:

1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud

asjaolusid arvesse võttes takistatud;

2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse

võttes osaliselt takistatud, või

3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse

võttes töötama.

9. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb töövõime hindamisel arvestada sellega, kas ja kuivõrd

piiravad kaebajal olevad terviseprobleemid tema tegutsemisvõimet. Mitte iga tervisehäda ei

anna alust arvata, et isiku töötamine on raskendatud või takistatud. Samuti tuleb arvestada, et

töövõimet saab mõjutada terviseprobleem, mis on pikaajaline. Lühiajalist tervisehäda

töövõimet mõjutavaks pidada ei saa.

3-21-836

6(15)

10. TVTS § 7 lg 1 järgi hindab vastustaja isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse

saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Töövõime hindamiseks

koostatakse tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele

kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite

loetelu“ (määrus nr 39) § 5 lg 1 kohaselt eksperdiarvamus, mille koostamisel lähtutakse

töövõime hindamise taotlusel olevatest andmetest, TIS-i andmetest ja vajadusel taotleja

raviarstidelt saadud andmetest. Töövõimet ei saa hinnata vaid kaebaja enda subjektiivsest

hinnangust lähtuvalt, vaid tuleb arvestada ka TIS-i kantud kaebaja terviseandmetega, sh

raviarstide määratud diagnooside ja raviga. Ekspertarsti pädevuses ei ole kaebaja töövõime

hindamisel talle diagnoose või ravi määrata. Seda peab tegema kaebaja raviarst. Ekspertarsti

pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel pöördunud oma terviseprobleemidega

arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid talle määranud, kas kaebaja on seda ravi

järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne. Samuti tuleb arvestada sellega, kas kaebaja kasutab

terviseprobleemi korral abivahendeid ja kas need kompenseerivad terviseprobleemist tingitud

piirangud. Ekspertarst peab nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime on

piiratud või mitte. Kui kaebaja ei ole oma probleemidega arsti poole pöördunud, talle ei ole ravi

määratud või ta ei järgi määratud ravi, siis ei saa tema terviseprobleemi pidada tema

igapäevaelu häirivaks ja seega ka töövõimet mõjutavaks.

11. Selleks, et ekspertarstil oleks võimalik TIS-is olevatest terviseandmetest lähtuda, peab

kaebaja olema 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda

põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4). Arsti juures käimise

nõue tõendab, et taotleja terviseprobleemid on aktuaalsed ja vajavad ravi. Sotsiaalkaitseministri

ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude

raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise

infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-st 3 nähtuvalt saab vastustaja

töövõime hindamisel lähtuda viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest. Seega ei tule

töövõime hindamisel arvestada terviseprobleemidega, mille kohta ei ole andmeid TIS-i viimase

5 aasta jooksul kantud. See nõue võimaldab jätta kõrvale kõik mitteaktuaalsed

terviseprobleemid, mida kaebajal enam ei esine või mis talle enam probleeme ei tekita, sest kui

kaebaja ei ole viimase 5 aasta jooksul mõne terviseprobleemiga enam arsti poole pöördunud,

siis järelikult ei vaja ta selles osas enam ravi või ta on terviseprobleemiga kohanenud, st see ei

põhjusta talle enam igapäevaelu segavaid takistusi. Kuid ka viimase 5 aasta andmeid arvestades

tuleb ekspertarstil hinnata haiguste dünaamikat ja ravi efektiivsust. Seega tuleb ekspertarstil

töövõime hindamisel arvestada nende terviseprobleemidega, mis on leidnud kaebaja

terviseandmete kohaselt arstide poolt tuvastamist. Ekspertarst ei saa ise kaebajal

terviseprobleeme diagnoosida. Samuti ei saa ekspertarst eksperthinnangu koostamisel ega

vastustaja töövõime hindamise otsuse tegemisel arvestada diagnoosidega, mis pannakse alles

pärast nende otsuste tegemist. Ilmselgelt saavad nad teha otsuse vaid neile sel ajal teada olnud

asjaolude alusel. Uute diagnooside ilmnemisel tuleb isikul esitada uus töövõime hindamise

taotlus. Seetõttu lähtub kohus asja lahendamisel kaebaja terviseandmetest kuni 03.03.2021

seisuga (vaideotsuse tegemise aeg) ja jätab hilisemalt lisandunud andmed tähelepanuta.

12. Töövõime hindamisel ei ole oluline, milline on kaebaja haridus, eriala, varasem

töökogemus või praegune töökoht. Töövõime hindamisel ei tule hinnata seda, kas kaebaja on

võimeline töötama omandatud erialal või praegusel ametikohal, vaid kas kaebaja on võimeline

töötama ükskõik millisel töökohal, mis talle tema terviseseisundit arvestades võiks sobida.

Töökohta on võimalik muuta. Seega ei too terviseprobleemide olemasolu alati kaasa osalist või

puuduvat töövõimet, kui taotlejal on võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema

terviseprobleemid ei takista. Selleks tuleb töövõimet hindaval eksperdil määruse nr 39 § 7 lg 5

järgi anda soovitused sobivate ja mittesobivate töötingimuste kohta.

3-21-836

7(15)

13. Määruse nr 39 § 6 lg 1 järgi antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta sama

määruse § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud

töövõimet välistava seisundi kinnitamisel. Kaebaja on ise kinnitanud töövõime hindamise

taotlusel, et tal ei esine määruse nr 39 §-s 4 sätestatud töövõimet välistavaid seisundeid.

Ekspertarst on kaebajaga selles osas nõustunud.

14. Määruse nr 39 § 3 lg 2 järgi annab isik taotlusel hinnangu igapäevaelus osalemise tahte

olemasolu kohta ning piirangute esinemise või puudumise kohta alljärgnevates kehalise ja

vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes:

1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine,

liikumisega seotud muud piirangud;

2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud

muud piirangud;

3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine,

teabevahetusega seotud muud piirangud;

4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine

ja joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud;

5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine,

õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud;

6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek

muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud;

7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud

piirangud.

Määruse nr 39 § 6 lg 3 järgi hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama

määrusega kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (lisa):

1) 0 – piiranguid ei tuvastatud;

2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25%

ajast;

3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast;

tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel;

4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või

pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav;

5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole

võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.

Määruse nr 39 lisa „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“ järgi tähendab punkti 9

kasutamine seda, et taotleja võimekus mingis võtmetegevuses on muutlik. Sel juhul peab

ekspertarst andma piirangule punktiväärtuse vastavalt skaalale 0-4. Ekspertarstil tuli iga

kaebaja kirjeldatud piirangule anda omapoolne eksperthinnang ja vajadusel piirangute

raskusastmeid korrigeerida. Kaebaja enda antav hinnang peab olema kooskõlas tema

terviseandmetega. Seega on ekspertarstil kaebaja töövõimet hinnates kohustus kontrollida, kas

TIS-ist nähtuvad või kaebaja esitatud terviseandmed kinnitavad tema enesehinnangulisi

piirangute raskusastmeid.

15. Kaebaja tõi välja piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise,

muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades. Vastustaja otsuse

õiguspärasuse tuvastamiseks tuleb kohtul kontrollida, kas ekspertarst on kaebajal esinevaid

3-21-836

8(15)

väidetavaid tegevuspiiranguid õigesti hinnanud ja kaebaja töövõime hindamisel kõigi oluliste

asjaoludega arvestanud.

16. Kaebaja tõi välja piirangud liikumise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „liikumine

eri tasapindadel“ juures välja, et ei suuda raskusteta ringi liikuda ega trepist käia. Tema

võimekus liikuda on muutlik. Mingi aeg tekivad paanikahood või mäluhäired, vales suunas

liikumine, ajataju puudumine, orienteerumatus, tööle hilinemine. Kaebaja võimekus trepist üles

või alla liikuda on muutlik. Paanikaseisundis võib esineda liikumisraskusi, peavalu,

tasakaalukaotust, õhupuudust, kukkumisoht, vigastuse saamise oht. Kaebaja tõi võtmetegevuse

„ohutu ringiliikumine“ juures välja, et ta ei suuda ohutult siseruumides ja väljas ringi liikuda.

Tema võimekus ohutult ringi liikuda on muutlik. Tal võib tekkida teadvuse kaotus.

Siseruumides suudab ohutult ringi liikuda mõõdukate raskustega. Orienteerumatus. Tekkida

võib mäluhäire. Kaebaja tõi võtmetegevuse „seismine ja istumine“ juures välja, et ei suuda

kehaasendeid säilitada ega vahetada ilma raskusteta ja valu tundmata. Kaebaja võimekus ühel

kohal püsida istudes, seistes või kehaasendeid vahetades on muutlik. Istumisel peavalu või

seljavalu, alajalgade valu. Mõnikord on püsti tõusmine alaseljale valulik.

16.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud kas

ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust või ei ole TIS-i andmetel töövõimet mõjutavad. Kaebaja on

pöördunud ühel korral 2019. a mais mittespetsiifilise seljavaluga arsti poole. Ravi ei vajanud.

Seetõttu ei tuvastanud ekspertarst kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).

16.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal puuduvad selles

valdkonnas piirangud, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja viiteid paanikahoole,

mäluhäiretele, orienteerumisraskustele, ajataju puudumisele tuleb hinnata vaimse võimekuse

valdkonnas. Somaatilist haigust, millest tingitud kehalised häired võiksid esineda ja oleksid

liikumise valdkonnas hinnatavad, kaebajal TIS-i andmetel diagnoositud ei ole. TIS-i andmetel

ei ole kaebajal teadvuse kaotust esinenud. Terviseandmetes on ühekordselt mainitud

minestamist EMO-sse pöördumisel 26.06.2017. Analüüsid ja läbivaatus olid normleiuga.

Epikriisis on täpsustatud, et pigem oli tegemist pearingluse episoodiga, kaebaja ei kukkunud,

vaid istus voodiservale. Kaebajal ei ole diagnoositud haigusseisundit, mis põhjustaks püsivalt

teadvusekaotuse või selle ohu. Kaebaja on pöördunud 2019. a EMO-sse seoses traumaga, mis

toimus 28.07.2019. Puusavaluga on käinud ortopeed dr Ly Aigro vastuvõtul 20.05.2019.

Uuringud puusaliigestes ja lülisambas olid normis. Soovitati ravivõimlemist ja rühi

korrigeerimist. Pärast 22.08.2019 pole kaebaja trauma (roiete kinnine hulgimurd) tagajärgede

ega jääknähtudega arstiabi vajanud. Puusavalu taastekkele viitavate kaebustega pole kaebaja

arsti poole pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud. Seega saab olenevalt

haigusseisundi iseloomust lugeda seisundi soovitatud ravi järgselt paranenuks. Kaebaja

pöördus 2017. a arsti poole seoses ebamääraste valudega rindkeres. Kardioloog dr Svetlana

Larina 20.12.2017 hinnangul on kardiaalselt kompenseeritud, ravi ei vaja. Kaebaja oli

05.10.2017 kopsupõletikuga EMO-s. Kaebaja ei ole kardiaalsete probleemidega hiljem arsti

poole pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud. Kaebaja pöördus 2016. a arsti poole

ägeda sinusiidiga (EMO 23.12.2016 epikriis). Võõrkehaga silmas pöördus EMO-sse

19.08.2016. 2014. a pöördus arsti poole peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti

07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega.

Retseptikeskuse andmetel on viimase 2 aasta jooksul välja kirjutatud ravimeid 09.05.2019

täpsustamata puusavalu tõttu, ravim jäi välja ostmata; 22.04.2019 antibiootikum sinusiidi

raviks. Kokkuvõtvalt puuduvad terviseandmetes kehalised haigused, mis võiksid põhjustada

piiranguid.

16.3. Kohus nõustub vastustaja ekspertarstiga, et tegemist on kehalist võimekust puudutava

valdkonnaga, kus hinnatakse isiku jalgade ja keha füüsilist liikuvust. Siinkohal ei ole

3-21-836

9(15)

asjakohased kaebaja viidatud vaimse tervise probleemid, nagu ajataju, paanikahood,

mäluhäired, orienteeritus. Neid probleeme saab hinnata vaimse võimekuse valdkondades.

Kaebaja on kurtnud peavalusid arstidele 10.01.2014, 23.12.2016 ja 02.12.2020. 23.12.2016 oli

tegemist viirushaiguse põdemisega, sest kaebajal oli samal ajal nohu ja palavik.

Viirushaigustega peavalu kaasnemine on tavapärane ja see reeglina pikaajalisi terviskahjustusi

kaasa ei too ega töövõimet ei mõjuta. 10.01.2014 epikriisist nähtuvalt kurtis kaebaja samal ajal

ka hamba- ja lõualuuvalusid, mis võivad olla peavalu põhjuseks. Samuti kurtis kaebaja samal

ajal ületöötamist, unepuudust ja masendust ning talle määrati antidepressandid. Hilisemad

terviseandmed antidepressantide kasutamist ei kajasta, seega ei olnud tegemist pikaajalise

terviseprobleemiga. Ka 02.12.2020 on kaebaja kurtnud ületöötamist. Peavalud saavad tekkida

ületöötamise ja unepuuduse tagajärjel, kuid selliseid probleeme on võimalik kõrvaldada.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal diagnoositud kroonilisi peavalusid (nt migreeni), talle ei

ole määratud vastavat ravi ja samuti ei nähtu, et kaebaja peavalud ei alluks valuravile. Seega

puudub põhjus pidada kaebajal aeg-ajalt esinevaid peavalusid tema igapäevaelu segavaks,

liikumist takistavaks ja töövõimet mõjutavaks.

Õhupuuduse või hingamisraskustega seoses nähtub 02.10.2017 ja 01.12.2017 epikriisidest, et

kaebajal tuvastati parempoolne kopsupõletik ja ta sai ravi. Edaspidi ei ole sellele haigusele

enam viidatud. 29.07.2019 jäi kaebaja rehvi vahetades auto all ja sai muljuda. Tuvastati roiete

murrud, marrastused, tursed ja valud seljas. Hiljem ei ole kaebaja selle vigastuse jääknähtudega

arstide poole pöördunud, seega võib järeldada, et vigastused paranesid.

Tasakaalukaotusega seotud probleeme kaebaja terviseandmed ei kajasta. Terviseandmetest ei

nähtu, et kaebajal oleks nt nõrkade jalgade, hingamisraskuste või peaajuhaiguste tõttu

tasakaaluga ja sel põhjusel ka liikumisega probleeme.

Puusavalusid on kaebaja kurtnud 09.05.2019 ja 20.05.2019. Röntgeni käigus leiti, et puusaliiges

vastab ealisele normile. Kaebajale soovitati ravivõimlemist, rühi korrigeerimist, amplipulssravi

ja soojendavaid salve. Kuna kaebaja ei ole puusavalusid hiljem kurtnud ja seda ei ole hiljem

enam uuritud ega ravitud, siis puudub alus järeldada, et tegemist oli pikaajalise

terviseprobleemiga, mis töövõimet mõjutaks.

Alajalgade valusid ei ole kaebaja TIS-i andmetel arstidele kurtnud.

Eeltoodud põhjendustel nõustub kohus ekspertarstide hinnangutega, et kaebaja terviseandmed

ei kinnita kaebajal liikumise valdkonnas esinevate ja töövõimet mõjutavate terviseprobleemide

olemasolu.

17. Kaebaja tõi välja piirangu käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuses „käelise tegevusega

seotud muud probleemid“. Kaebaja selgitas, et liigne koormus paremale käele võib taas esile

tuua randmeliigese põletiku.

17.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0).

17.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist

haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. TIS-is

puuduvad pöördumised, uuringud ja diagnoosid, mis viitaksid randmeliigese patoloogiale.

Kaebajal ei ole randmeliigese põletikku.

3-21-836

10(15)

17.3. Kohus nõustub ekspertarstide hinnangutega, et kaebaja terviseandmed ei kajasta, et

kaebajal oleks diagnoositud randmeliigese põletikku. Kaebaja ei ole käevalusid arstidele

kurtnud. Seega ei ole tegemist aktuaalse terviseprobleemiga, mis saaks kaebaja töövõimet

mõjutada. Kaebajal jäeti käelise tegevuse valdkonnas põhjendatult piirangud tuvastamata.

18. Kaebaja tõi välja piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas. Kaebaja tõi

võtmetegevuse „teabe edasiandmine“ juures välja, et ei suuda teiste inimestega raskusteta

kõneledes või kirjalikult suhelda. Tema võimekus lihtsaid sõnumeid edastada on muutlik.

Segased mälufunktsioonid võivad tekitada häireid trükikirja või kõnekeele õigeks väljenduseks.

Kaebaja tõi võtmetegevuse „teabevahetusega seotud muud probleemid“ juures välja, et

vahepeal terase nägemise puudumine tekitab raskusi tööl ja igapäevaelu toimimises.

18.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0).

18.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist

ega psüühilist haigusseisundit, mis võiksid põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid

piiranguid. Mäluhäire on hinnatav vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka sellekohast

psühhiaatrilist haigusseisundit ei ole kaebajal diagnoositud.

18.3. Kohus nõustub vastustaja ekspertarstiga, et ka teabe edasiandmise ja vastuvõtmise

valdkond on kehalise võimekuse valdkond, kus hinnatakse inimese füüsilist võimekust rääkida,

kuulda ja näha. Siinkohal ei hinnata mäluga seotud probleeme ega vaimseid takistusi

suhtlemisel.

TIS-i andmetel käis kaebaja 19.08.2016 erakorraliselt silmaarsti juures, kuna metallipuru läks

silma. See eemaldati ja rohkem ei ole kaebaja selle probleemiga arstide poole pöördunud. Muid

silmadega või nägemisega seotud probleeme ei ole kaebaja arstidele kurtnud. Talle ei ole

määratud ka prille. Seega puudub alus arvata, et kaebajal oleks nägemisega probleeme, mis

tema töövõimet mõjutaks. Vajadusel on kaebajal võimalik lasta enda nägemist kontrollida ja

prillid välja kirjutada. Samuti ei kajasta kaebaja terviseandmed probleeme kuulmisega ega

rääkimisega. Kaebaja väitis suhtlemise valdkonnas, et ta hakkab võõrastega suheldes kogelema.

Sellist logopeedilist probleemi kaebaja terviseandmed ei kajasta. Seega ei ole kaebajal

tuvastatud selles valdkonnas töövõimet mõjutavaid terviseprobleeme ja ekspertarstid jätsid

põhjendatult kaebajal selles valdkonnas piirangud tuvastamata.

19. Kaebaja tõi välja piirangu teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevuses

„teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud probleemid“. Kaebaja selgitas, et tal on

higistamishood, mis on teistele ebameeldivad ja tekitavad reageeringuid töö juures.

19.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0).

19.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Terviseandmetest ei nähtu diagnoosi, mis

võiks põhjustada häirivat liighigistamist.

19.3. Kohus nõustub ekspertarstidega, et kaebaja terviseandmed ei kajasta, et kaebajal oleks

diagnoositud mõni tervisehäda seoses higistamishoogudega. Higistamist on kaebaja maininud

korra 28.12.2020 psühhiaatri vastuvõtul. Mingeid uuringuid sellega seoses ei tehtud ja ravi ei

3-21-836

11(15)

määratud. Samuti ei saa liigne higistamine isiku töötamist takistada. Seega ei ole tegemist

terviseprobleemiga, mis töövõimet mõjutaks.

Kuigi kaebaja ei ole selles valdkonnas teadvusekaotusele viidanud, on ta teinud seda liikumise

valdkonnas. Kohtu hinnangul tuleb teadvusekaotust analüüsida just praeguses valdkonnas.

Teadvusekaotust on kaebaja terviseandmetest nähtuvalt kurtnud ühel korral 26.06.2017 koos

iiveldusega. Vereanalüüsides olulisi kõrvalekaldeid ei leitud, kaebaja leiti olevat objektiivselt

rahuldavas üldseisundis ja tema enesetunne paranes haiglas viibimise ajal. Sellest ühekordsest

teadvusekaotusest, millele ei ole edasisi uuringuid ega ravi järgnenud, ei saa järeldada kaebajal

pikaajalise terviseprobleemi olemasolu, mis saaks tema töövõimet mõjutada.

Neil põhjustel leiab kohus, et ekspertarstid jätsid põhjendatult kaebajal selles valdkonnas

piirangud tuvastamata.

20. Kaebaja tõi välja piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas. Kaebaja tõi

võtmetegevuse „tegevuste õppimine“ juures välja, et ta ei suuda raskusteta selgeks õppida ega

teha keerulisemaid igapäevategevusi. Tekivad arusaamatus, peavalud. Lihtsamaid tegevusi

suudab selgeks õppida, kui tervisega midagi ei juhtu. Kaebaja tõi võtmetegevuse „tegevuste

alustamine ja lõpetamine“ juures välja, et ei suuda raskusteta igapäevategevustega hakkama

saada. Tema võimekus tegevusi alustada ja lõpetada on muutlik. Kui tuleb masendus,

ärevushäire või paanikahoog või peavalud, siis ei lähe asjad hästi. Kaebaja tõi võtmetegevuse

„õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud“ juures välja, et tal on raske hoida

alles õpitud oskusi, kui on mäluhäired, peavalud.

20.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0). TTO ekspertarst viitas dr Ü. Kallassalu põhjendusele, et kui kaebaja ei ole

psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa tema psühhiaatriline probleem töövõimet

kahjustada.

20.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist

ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid.

Kaebaja esitas esmakordselt töövõime hindamise taotluse 13.12.2020. Eelnevalt oli kaebaja

perearsti vastuvõtul 07.12.2020 sooviga saada saatekiri psühhiaatri vastuvõtule. 14.12.2020

väljastati saatekiri psühhiaatri e-konsultatsioonile eesmärgiga saada töövõime hindamiseks

psühhiaatri otsus. Psühhiaater dr Ülo Kallassalu on saatekirjale 17.12.2020 vastanud, et kui

kaebaja ei ole psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa psühhiaatriline probleem töövõimet

kahjustada. Eriarstile pöördumise näidustuseks on arstiabi vajadus. Kaebaja käis psühhiaatri

dr Kadri Tootmaa visiidil 20.12.2020 ja psühhiaatri dr Katrin Noorkõivu visiidil 28.12.2020.

Pärast vaideotsuse tegemist on lisandunud psühhiaatri dr Katrin Noorkõivu 31.03.2021 epikriis.

23.02.2021 vastuvõtul läbi viidud psühholoogilise uuringu käigus märgiti, et tähelepanu- ja

mälufunktsioonid on raskendatud, kuid seda ei ole psühhiaatri hinnangul loetud püsivaks

probleemiks, mis oleks aluseks igapäevategevuste häirumiseks. Psühhiaater ei ole diagnoosinud

psühhiaatrilist haigusseisundit, mis võiks mõjutada püsivat üldist töövõimet. Kaebaja ei ole ravi

saanud ega ravimeid vajanud. Kaebaja ei ole vaimse võimekuse probleemidega aastaid arsti

poole pöördunud. Seisundi täpsustumisel ja võimaliku ravi foonil mittekompenseerivate

piirangute olemasolul on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Mäluprobleeme

põhjustavaid haigusseisundeid pole kaebajal diagnoositud. Kaebajal ei ole diagnoosi, mis võiks

põhjustada arusaamatust, tal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret (masendust, ärevushäiret,

paanikahooge). 2014. a oli pöördumine seoses peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti

07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Pärast

3-21-836

12(15)

2014. a ei ole kaebaja peavaludega seoses arsti poole pöördunud, seetõttu saab hinnata, et

piirang ei ole püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole määratud ravi seoses peavaludega.

20.3. Kohus selgitab, et tegemist on vaimse võimekuse valdkonnaga, kus saab hinnata vaimseid

oskusi, meeleoluhäireid ja muid psüühilisi probleeme.

Peavalusid käsitles kohus juba eespool ja leidis, et kaebajal ei ole diagnoositud kroonilisi

peavalusid, määratud vastavat ravi ja kaebaja ei ole väitnud, et tema aeg-ajalt ilmuvad peavalud

ei alluks valuravile. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et kaebajal esineks peavaludega seoses

pikaajaline terviseprobleem, mis mõjutaks tema töövõimet.

Meeleoluhäireid on kajastatud 10.01.2014 epikriisis, viidatud on ärevusele. Samuti nähtub

epikriisist, et kaebaja oli üle töötanud, tal oli unevaegus, era- ja tööelus oli rohkesti lahendamata

probleeme ja rahamuresid. Kaebajale määrati antidepressandid, soovitati pidada une- ja

enesetunde

päevikut

ning

liikuda

rohkem

värskes

õhus.

Samuti

soovitati

psühhiaatri/psühhoterapeudi konsultatsiooni. 25.02.2014 tuvastati meeleolu osas positiivne

dünaamika. Edasised terviseandmed antidepressantide kasutamist enam ei kajasta. TIS-i

andmetel on kaebaja pöördunud perearsti poole psühhiaatri vastuvõtule saatekirja saamiseks

alles 09.12.2020, s.o üle 6 aasta hiljem, ja seda mitte konkreetse psühhiaatrilise kaebuse tõttu,

vaid selleks, et saada psühhiaatri otsust töövõime hindamise jaoks. Epikriisist nähtuvalt ei olnud

kaebaja käinud viimasel ajal psühhiaatriakliinikus ravil. 20.12.2020 epikriisist nähtub, et

kaebaja pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa kaebusega ärevusele, raskustundele ja

mäluprobleemidele, millest tekivad paanikahood. Paanikahooge seletada ei osanud. Kaebaja

viitas ajutistele orienteerumisraskustele, mida samuti täpsustada ei osanud. Epikriisist nähtuvalt

sai kaebaja psühhiaatrilist abi umbes paarkümmend aastat tagasi meeleoluhäirete tõttu.

Erakorralist psühhiaatrilist seisundit ei diagnoositud. Soovitati pöörduda psühhiaatri

ambulatoorsele vastuvõtule. Üldseisundi kirjelduses märgitakse meeleolu vähest langust, kuid

objektiivseid ärevussümptomeid ei sedastatud. Emotsionaalse enesetunde küsimustikus kindlat

sündroomi välja ei joonistunud. Mäluprobleeme peeti võimalikuks. Pärast vastustaja otsuse

tegemist käis kaebaja 28.12.2020 psühhiaatri vastuvõtul. Kaebaja kurtis aastaid kestnud

ärevust, une kaootilisust ja halba mälu. Kaebaja ei ole nende probleemidega perearsti ega

psühhiaatri poole pöördunud ega ravimeid kasutanud. Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil

viibinud ei ole ja ravi saanud ei ole. Diagnoos vajas täpsustamist. Üldseisundi kirjelduse

kohaselt oli kaebaja igakülgselt orienteeritud ümbritsevas, mõttekäik oli sihipärane,

psühhootilisust ega suitsiidimõtteid ei kirjeldanud, meeleolu oli rahuldav, pinget ega ärevust ei

ilmnenud. Kaebaja kirjeldas varasemalt esinenud ärevust, higistamist, rasket hingamist, kuid

täpsustada ei osanud. Mälu oli rahuldav, tähelepanuhäireid ei avaldunud.

Kohtu hinnangul saab eelkirjeldatust järeldada, et kaebajal ei olnud vastustaja töövõime

hindamise otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal kliiniliselt tuvastatud psühhiaatrilisi probleeme

(sh mäluga, meeleoluga või arusaamisvõimega seotud probleeme), mis oleksid olnud

pikaajalised ja kaebaja elu häirivad. Vastupidi, kuna kaebaja ei olnud pöördunud nende

probleemide osas abi saamiseks arstide poole, talle ei olnud psühhiaatrilisi diagnoose pandud

ega ravi määratud, siis puudus põhjus pidada kaebaja viidatud ärevus- ja paanikahooge või

mäluprobleeme tema töövõimet mõjutavateks. Vastustajal tuli vaidlusaluste otsuste tegemisel

arvestada talle sel ajal teada olnud terviseandmetega. Ta ei saanud teada, milliseid diagnoose

kaebajale hiljem määratakse, seetõttu tuleb jätta hilisemad terviseandmed asja lahendamisel

tähelepanuta (25.03.2021, 31.03.2021, 22.09.2021 epikriisid). Kohtu hinnangul ei ole

ekspertarstid eksinud, kui ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid tuvastanud.

21. Kaebaja tõi välja piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Kaebaja

tõi võtmetegevuse „väljaskäimine“ juures välja, et ei suuda väljas käia emotsioonide või vaimse

3-21-836

13(15)

pingeta. Tema võimekus minna tuttavatesse kohtadesse on muutlik. Hirmud, ärevushäired,

paanikahood, mäluhäired. Kaebaja võimekus minna tundmatutesse kohtadesse on samuti

muutlik. Oleneb tervisest, ajast, olukorrast ja teistest inimestest. Kaebaja tõi võtmetegevuse

„riski või ohu tajumine“ juures välja, et ei suuda ohutult igapäevategevusi sooritada ega aru

saada liiklusest tingitud ohtudest. Kaebaja vajadus järelevaataja järele on muutlik. Sõltub

tervislikust seisundist. Kaebaja tõi võtmetegevuse „toimetulek muutustega“ juures välja, et ei

suuda muutustega igapäevaelus raskusteta hakkama saada. Tema võimekus muutustega toime

tulla on muutlik. Esile võivad kerkida ärevus, paanika, peavalud, mäluhäired.

21.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0). TTO ekspertarst viitas dr Ü. Kallassalu põhjendusele, et kui kaebaja ei ole

psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa tema psühhiaatriline probleem töövõimet

kahjustada.

21.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist

ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid.

Kaebajal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret ega teisi psühhiaatrilisi haigusseisundeid ega

määratud ravi. Kaebaja on esmakordselt vaimse võimekuse probleemidega arsti poole

pöördunud 07.12.2020. Ka hilisemate psühhiaatri visiitide, samuti psühholoogilise uuringu

järgselt ei ole psühhiaatrilist diagnoosi püstitatud ega ravi määratud. Pärast 2014. a ei ole

kaebaja seoses peavaludega arsti poole pöördunud, mistõttu saab hinnata, et piirang ei ole

püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole määratud ravi peavaludega seoses.

21.3. Kohus nõustub ekspertarstide hinnangutega. Kohus leidis juba eespool, et kaebaja

terviseandmed ei kajasta, nagu oleks kaebajal tuvastatud vaidlusaluste otsuste tegemise aja

seisuga psühhiaatrilisi (sh mäluga, meeleoluga või arusaamisvõimega seotud) probleeme.

Samuti ei nähtu terviseandmetest, et kaebajal oleks raskusi orienteerumisega. 28.12.2020

epikriisist nähtuvalt elab kaebaja üksinda, samuti kinnitas kaebaja töövõime hindamise

taotlusel, et ei kasuta teise inimese abi, mis tähendab, et kaebaja on saanud seni edukalt ise oma

eluga ja tööl käimisega hakkama. Ta ei ole abi vajanud ega seda taotlenud. Seega puudus

olemasolevate andmete alusel põhjus tuvastada kaebajal töövõimet mõjutavaid piiranguid.

22. Kaebaja tõi välja piirangud suhtlemise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse

„suhtlemisega hakkamasaamine“ juures välja, et ei saa suhtlemisega hakkama ilma liigset

ärevust või hirmu tundmata. Tema võimekus kohtuda tuttavate inimestega ärevust või hirmu

tundmata on muutlik. Ei saa ka võõraste inimestega kohtuda, ilma liigset ärevust või hirmu

tundmata. Hirm, kogelemine. Raske luua seostatud kõnet. Mäluhäired. Kaebaja tõi

võtmetegevuse „kohane käitumine“ juures välja, et ei suuda kontrollida oma emotsioone ja

käitumist. Kaebaja kaotab vahetevahel kontrolli oma emotsioonide ja käitumise üle.

Ebameeldivus ärritab emotsiooni ja äratab viha. Kaebaja emotsioonidest tulenev ebaselge

väljendus häirib teisi inimesi. Kaebaja tõi võtmetegevuse „suhtlemisega seotud muud

probleemid“ juures välja, et ta häbeneb oma isiksust. Hirm ebameeldivuste tekkeks.

22.1. TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei

leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid

(raskusaste 0).

22.2. Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas

piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist

ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid.

Terviseandmetest ei leia kinnitust, et kaebajal esineks kogelemist. Kaebaja ei ole käinud

3-21-836

14(15)

logopeedi juures, arstile kogelemist kaebusena kurtnud ja seda ei ole ka eraldi vestluse käigus

arst terviseandmetesse märkinud. Terviseandmed ei kinnita raskusi enese väljendamisega.

Üldarsti dr Kadri Tootmaa 20.12.2021 epikriisi andmetel ei ole kaebajal diagnoositud

psüühikahäiret. Psühhiaater dr Katrin Noorkõiv ei ole 31.03.2021 epikriisi objektiivses

seisundikirjelduses märkinud olulisi kõrvalekaldeid, ei ole diagnoosinud psühhiaatrilist

haigusseisundit, seda ka mitte 23.02.2021 läbi viidud psühholoogilise uuringu andmeid

analüüsides. Lisatud ravisoovitused peegeldavad normaalse elukorralduse vajadust.

22.3. Kohus nõustub ekspertarstidega, et kaebaja terviseandmed ei kinnita kaebajal selles

valdkonnas töövõimet mõjutavate piirangute olemasolu. Kaebajal ei olnud vaidlusaluste otsuste

tegemise ajal psühhiaatrilisi/psühholoogilisi probleeme tuvastatud ja kaebaja ei olnud vastavat

ravi saanud. Seega puudusid tõendid, et kaebajal esinesid tema väidetud probleemid ja need

häirisid tema igapäevaelu.

23. Kaebaja selgitas oma 13.12.2020 töövõime hindamise taotluses töötamise osas seda, et ei

mäleta õpitut. Ka viimase aja õppimine ja mälu on lünklikud. Sellest tulenevad töövead ja praak

ning töötempo on aeglane. See põhjustab teisele ebameeldivusi. Need omakorda tekitavad

kaebajale ärevushäireid ja paanikahoo. Öösel on unehäired. Töö ajal väsib kaebaja kiiresti ja

tekib unisus. Kaebaja tõi kehalise ja vaimse võimekuse juures välja, et tal ei ole tahet

igapäevaelus osaleda. Raskusi on nii tööl kui ka muudes igapäevaelu asjades hakkama

saamisega. Kaebaja ei kasuta igapäevategevustes teiste inimeste abi.

Kohus jääb seisukoha juurde, et kaebaja terviseandmed ei näidanud, et kaebajal oleks

tuvastatud psühholoogilisi/psühhiaatrilisi probleeme ja teda selles osas ravitud. Seega puudus

alus arvata, et kaebajal esinenuks tema igapäevaelu ja tööd häirivad terviseprobleemid.

Unevaegust kajastab vaid 10.01.2014 epikriis. Hiljem ei ole kaebaja unevaegust arstidele

kurtnud ja seda ei ole püütud ravida. Aeg-ajalt tekkivaid unehäireid ei saa pidada töövõimet

mõjutavateks.

24. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus, milles leiti, et kaebaja töövõime ei

ole vähenenud, on õiguspärane. Kaebaja terviseprobleemid ei leidnud otsuse tegemise aja

seisuga TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu puudus vastustajal alus kaebajal osalist või puuduvat

töövõimet tuvastada. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka vaideotsus. Nende tühistamiseks

puudub alus.

25. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegi otsuse liiga vara. TVTS § 9 lg 1

näeb vastustajale otsuse tegemiseks ette 30-tööpäevase tähtaja. See aga ei tähenda, et vastustajal

tuleb otsus teha alati tähtaja lõpul ja ta ei võiks teha otsust juba varem. TVTS § 9 lg 1 teine

lause võimaldab vastustajal taotluse läbivaatamise tähtaega mõjuval põhjusel pikendada.

Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks seda taotlenud. Kaebaja terviseandmetest nähtus

vaidlusaluse otsuse tegemise aja seisuga dr Ü. Kallassalu kommentaar, mis ei pidanud kaebaja

väidetavaid psüühilisi probleeme töövõimet mõjutavateks, kuna kaebaja ei ole seni

psühhiaatrilist ravi vajanud. Ka vaideotsuse tegemise aja seisuga ei olnud kaebaja

terviseandmetes psühhiaatri kinnitatud diagnoosi kaebajal esinevate püsivate psüühiliste

probleemide kohta. Seega puudus vastustajal põhjus otsuse tegemist edasi lükata ja täiendavaid

andmeid oodata. Töövõime hindamisel tuleb arvestada juba tuvastatud terviseprobleeme, nende

kestus, ravivõimalusi ja mõju igapäevaelule, mitte ei hakata alles terviseprobleeme tuvastama.

Alles pandud diagnoosid ei tõenda, et tegemist on pikaajalise ja raviga mittekompenseeritava

terviseprobleemiga, mis saab töövõimet mõjutada. Vastustaja selgitas õiguspäraselt kaebajale,

et kui tema terviseandmed hiljem muutuvad, on tal võimalik esitada uus töövõime hindamise

taotlus. Kaebaja ongi seda 28.10.2021 teinud ja vastustaja on tema uute terviseandmetega uue

otsuse tegemisel arvestanud.

3-21-836

15(15)

26. Vaidlusaluste otsuste õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et vastustaja on tuvastanud

06.12.2021 otsusega nr TVH/21/049044 kaebajal osalise töövõime kestusega 5 aastat perioodil

28.10.2021–27.10.2026. Vastustaja selgituste kohaselt on pärast vaidlusaluste otsuste tegemist

lisandunud kaebaja terviseandmetesse uut teavet, millega on uue otsuse tegemisel arvestatud.

Kuna neid andmeid ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal, siis ei saanud vastustaja nende

andmetega vaidlusaluste otsuste tegemisel arvestada. Kaebaja kohustuseks oli käia enne

töövõime hindamise taotluse esitamist arstide juures, et oma tervisehädadele arstlik diagnoos

saada. Kaebaja on asunud seda tegema alles töövõime hindamise menetluse ajal. Kohus peab

hindama haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna

vaidlusaluste otsuste andmise ajal puudus teave kaebajal töövõimet mõjutavate

terviseprobleemide kohta, siis jättis vastustaja õiguspäraselt kaebajal puuduva või osalise

töövõime tuvastamata.

27. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja viide psühhiaatri poolt väidetavalt öeldule, et kaebajale

tulnuks määrata osaline töövõime tagasiulatuvalt. Selline väide ei ole kooskõlas töövõime

hindamist reguleerivate normidega. TVTS § 8 lg 1 järgi tuvastab töötukassa isikul osalise või

puuduva töövõime alates töövõime hindamise taotluse esitamise päevast. Seega ei ole võimalik

osalist või puuduvat töövõimet tagasiulatuvalt määrata.

28. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

29. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/