3-20-886/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-886

Haldusasi

X kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 13. aprilli

2020. a käskkirja nr 3.1-2/11 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. mai 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Meeli Alviste

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

Tallinna

linna

11. augusti

2021.

a

vastusele

lisatud

Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13. juuli 2020. a käskkiri nr 3.1-1/50 haldusasja

nr 3-20-886 materjalide juurde.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. mai 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-886 ja

teha

uus

otsus,

millega

rahuldada

X

kaebus

ja

tühistada

Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13. aprilli 2020. a käskkiri nr 3.1-2/11.

4. Mõista Tallinna linnalt X (isikukood XXXXXXXXX) kasuks välja menetluskulud

30 (kolmkümmend) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste võimalikud

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. aprillil 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-20-886

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y saatis 28.02.2020 e-kirjaga Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (MUPO) juhatajale

pöördumise, milles tõi välja, et parkis 31.01.2020 oma sõiduki endise kino „Eha“ (praegu

Maxima kauplus) kõrvale aadressil Jakobsoni tn 4, kuid poest naastes leidis klaasipuhastaja alt

trahvikviitungi (hoiatustrahv 20 eurot). Seejärel läks Y teisel pool tänavat seisnud MUPO auto

juurde ja nõudis selgitust, miks on teda trahvitud, kuigi tema sõiduk oli nähtavalt tähistatud

invakaardiga. MUPO inspektor X vastas sinatades, et sõiduk on valesti pargitud kõnniteele. Y

märkuse peale, et ametnikul ei ole mingit õigust teda sinatada, X oma käitumist ei muutnud,

vaid sinatas Y edasi kuni vahejuhtumi lõpuni. Y leidis, et teda ei ole kunagi varem nii rängalt

solvatud, kui seda tegi X. Pöördumises paluti kaaluda X sobivust avalikku teenistusse.

2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja algatas 02.03.2020 käskkirjaga nr 1.4-4/9

distsiplinaarmenetluse eesmärgiga selgitada välja, kas patrull- ja järelevalveosakonna inspektor

X on Y 28.02.2020 pöördumises kirjeldatud 31.01.2020 sündmuse käigus rikkunud

käitumisnorme ja menetlustoiminguid. Distsiplinaarmenetluse läbiviijaks määrati MUPO

sisekontrolli peaspetsialist, kes koostas 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte.

3. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja määras 13.04.2020 käskkirjaga nr 3.1-

2/11 patrulli- ja valveosakonna inspektor X-le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja

õiguslike alustena on välja toodud MUPO põhimääruse § 8 lg 2 p 2 ning avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 70 p 1, § 75 lg-d 1, 2 ja 8 ning § 76 lg 1. Käskkirja kohaselt leidis

distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite alusel kinnitust, et X pani 31.01.2020

teenistusülesandeid täites Tallinnas Jakobsoni tn 4 juures toime süülise rikkumise, langedes

verbaalses konfliktis kodanik Y-ga samale tasemele ning käitus ebaviisakalt, mis seisnes

pöördumises kodanik Y poole sina-vormis. Distsiplinaarsüüteo tehiolud ja olemus kajastuvad

23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes koos lisadega, mis on käskkirja lahutamatuks

osaks. X ei ole 03.04.2020 vastulauses eitanud sina-vormis pöördumist ja tunnistas, et kasutas

korduvalt sõna „kuula“. X enda käitumises süüd ei leidnud. X käitumist olnuks võimalik

hinnata vaid juhul, kui X oleks lülitanud õigel ajal sisse kehakaamera, kuid X kaamerat sisse ei

lülitanud. Distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et X ei ole ajavahemikul 17.01.2020–

03.02.2020 teenistuses olles üldse kaamerat sisse lülitanud, millega on eiranud MUPO

töökorralduse reegleid ja ameti juhataja korraldusi. Käskkirjas heidetakse täiendavalt ette, et

distsiplinaarmenetluse

kokkuvõte

edastati

X-le

23.03.2020

tutvumiseks

läbi

dokumendihaldussüsteemi Postipoiss, kuid X temale saadetud tööülesandega ei tutvunud, vaid

soovis kokkuvõtte edastamist e-kirjaga ning sai kokkuvõttega tutvuda alles 29.03.2020

menetleja tööruumis. MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 järgi on teenistuja kohustatud

vähemalt

kaks

korda

päevas

lugema

oma

tööalast

e-posti

ja

tutvuma

dokumendihaldussüsteemis Postipoiss olevate tööülesannetega. X seda ei järginud, vaid jättis

temale edastatud tööülesanded tähelepanuta. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et X ei ole

3-20-886

3(10)

dokumendihaldussüsteemi

Postipoiss

2020.

a

jooksul

kordagi

sisse

loginud.

Distsiplinaarmenetluse käigus leidis kinnitust asjaolu, et X täitis temale seatud töökohustusi

mittenõuetekohaselt ning ei käitunud vastavalt ametniku käitumiseetikale. Toime pandud

distsiplinaarsüütegu, X isiksust ja varasemat käitumist teenistuskohustuste täitmisel, samuti

kogemusi, senist tööd ja töösse suhtumist ning kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist

arvestades ei oleks proportsionaalne määrata raskemat karistust kui noomitus.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 12.05.2020 kaebuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

juhataja 13.04.2020 käskkirja nr 3.1-2/11 tühistamiseks. Käskkiri ei vasta haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 51 lg 1, § 54, § 56 lg-te 1 ja 3 nõuetele. Vastustaja on pelgalt märkinud, et

kaebaja täitis temale seatud töökohustusi mittenõuetekohaselt ning ei käitunud vastavalt

ametnikueetikale. Vastustaja ei ole viidanud ühegi seaduse või asutusesisese õigusakti sättele,

mida kaebaja on vastustaja hinnangul rikkunud, ega ka sätetele, mis näevad rikkumise eest ette

vastutuse. Vastustaja ei ole kaalunud distsiplinaarkaristuse määramata jätmist, vaatamata

sellele, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 8.6.1 on juhitud tähelepanu puudustele

vastustaja organisatsioonis, sh välijuhtide tegevuses. Neid asjaolusid arvestades on käskkirja

põhjendamata jätmine käsitatav olulise menetlusveana, mis toob kaasa vaidlustatud haldusakti

tühistamise. Käskkirjas on heidetud lisaks ette vastustaja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss

mittekasutamist 02.03.2020 ja 23.03.2020, millega ta olevat rikkunud vastustaja töökorralduse

reeglite p-i 13.3.4. See etteheide väljub distsiplinaarmenetluse piiridest, kuna vastustaja

02.03.2020 käskkirjaga nr 1.4.-4/9 algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus üksnes seoses

asjaoludega, mis leidsid aset 31.01.2020 Tallinnas Jakobsoni tn 4. Tähelepanuta on jäetud

asjaolu, et kaebajale kui patrulli- ja valveosakonna inspektorile edastati kõik tööülesanded

vahetult välijuhtimise peainspektori kaudu, mitte dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu.

Kaebaja tööalane e-posti aadress ei ole häälestatud selliselt, et sinna saabuksid teated

dokumendihaldussüsteemist

ning

kaebajale

ei

ole

ka

võimaldatud

koolitust

dokumendihaldussüsteemi kasutamiseks.

5. Tallinna linn palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus algatati Y

28.02.2020 e-kirja alusel, millest nähtus kaebaja ebaviisakas käitumis- ja suhtlemisviis

31.01.2020. Distsiplinaarmenetluse käigus ilmus 11.03.2020 menetleja juurde seletusi andma

ka Y koos samuti sündmuses osalenud abikaasaga. Mõlemad olid endiselt solvunud kaebaja

rämeda käitumise pärast ning eriti häiris kaebaja pidev sinatamine, mis ei lõppenud ka siis, kui

Y

sellele

tähelepanu

juhtis.

Karistuse

määramisel

ei

ole

väljutud

algatatud

distsiplinaarmenetluse piiridest, sest kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss

mittekasutamine tuvastati samuti distsiplinaarmenetluse käigus. Kehakaamerate kasutamine on

kohustuslik, mistõttu oli kehakaamera mittekasutamine oluliseks rikkumiseks. Menetleja poolt

välja selgitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja ei olnud teenistuses olles põhimõtteliselt kordagi

kehakaamerat sisse lülitanud. Kaebaja pidi olema ise hoolikas, et seadistada oma e-posti aadress

selliselt, et sinna saabuksid teated dokumendihaldussüsteemist Postipoiss, ja õppida programmi

kasutama. MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 kohaselt on teenistuja kohustatud vähemalt

kaks korda tööpäevas lugema oma e-posti ja tutvuma dokumendihaldusprogrammis Postipoiss

olevate tööülesannetega. Kaebaja väide, et ta ei saanud koheselt tutvuda distsiplinaarmenetluse

algatamise käskkirjaga 02.03.2020 ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega 23.03.2020, kuna tal

olid puhkepäevad, on asjakohatu, sest kaebaja ei vaadanud üldse dokumendihaldussüsteemi

kaudu edastatud teateid, vaid soovis menetluse kokkuvõtet saada hoopis e-kirjaga.

6. Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei

ole eitanud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud ebaviisakat käitumist 31.01.2020 ning tema

vastuväide piirdub etteheitega, et vastustaja pole näidanud, millist sätet on kaebaja sellise

käitumisega rikkunud. Muude tegude toimepanemist kaebaja eitab (st aktiveeris kindlasti

3-20-886

4(10)

kehakaamera ja 23.03.2020 oli kaebajal puhkepäev, mistõttu ta ei pidanudki tutvuma temale

dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu saadetud tööülesandega). Vastustaja ei ole kohtule

esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Seega saab tõendatuks lugeda ainult esimese

distsiplinaarsüüteo (s.o 31.01.2020 teenistusülesannete täitmisel ebaviisakas käitumine

haldusvälise isiku suhtes). See tegu on tõendatud Y 28.02.2020 e-kirjaga, 11.03.2020 õiendiga,

W 11.03.2020 seletuskirjaga, 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja sellele

esitatud kaebaja 03.04.2020 vastulausega.

Kuigi süütegude kogumist, mille eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, leidis tõendamist

vaid üks distsiplinaarsüütegu, ei tingi see karistamise õigusvastasust. Mõne teo äralangemine

tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ei too alati kaasa karistuse määramisel

tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest

eelkõige rikkumise raskuse poolest (vt Riigikohtu 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p 13). Praegu

ongi tegemist sellise olukorraga, sest ebaviisakas käitumine teenistusülesannete täitmisel

haldusvälise isiku suhtes on oluliselt raskem rikkumine kui teised kaks, mis kujutavad endast

haldusorgani sisereeglite rikkumisi. Seega on kaebajat karistatud õiguspäraselt ja vaidlustatud

käskkirja tühistamiseks ei ole alust. Kuigi vastustaja ei ole viidanud konkreetsele õigusnormile,

ei muuda see kaebaja käitumist eetiliseks. Vaidlustatud käskkiri sisaldab vajalikul määral

faktilist ja õiguslikku põhjendust. Kuna kaebajat karistati leebeima võimaliku karistusega

(noomitus), siis karistuse proportsionaalsuse küsimust ei tõusetu. Samuti ei jaga kohus kaebaja

kahtlusi, et distsiplinaarmenetlus ei olnud erapooletu. Distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes

algatati haldusvälise isiku e-kirja alusel ja selles kirjeldatud ebaviisakas käitumine leidis

distsiplinaarmenetluses ka tõendamist, misjärel määrati kaebajale leebeim võimalik karistus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 22.06.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.03.2022) tühistada

halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus leidi õigesti, et

kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss mittekasutamine on tõendamata. Kuna

kumbki pool ei ole neid põhjendusi vaidlustanud, siis on otsus selles osas jõustunud. Küll aga

ei nõustu kaebaja, et käitus 31.01.2020 teenistusülesandeid täites ebaviisakalt ja pani sellega

toime süülise rikkumise. Kaebaja tunnistas oma seletuses, et kasutas vahejuhtumi käigus sõna

„kuula“, kuid sellel puudus igasugune Y halvustav või solvav eesmärk. Ühtegi muud sina-

vormis väljendit kaebaja ei kasutanud. Mh ei kasutanud kaebaja väljendeid „kuule“ või „kuule,

sina.“ Halduskohus ei ole kaalunud, kas menetlusvälise isiku sinatamine on selline tegu, mis

võiks tuua kaasa distsiplinaarkaristuse määramise. Sinatamine on tänapäeval üldlevinud.

Halduskohtu otsusest ega vaidlustatud käskkirjast ei selgu, kas ebaviisakas käitumine väljendub

juba ainuüksi sinatamises või oleks ebaviisaka käitumisena käsitatav sinatamine koos muu

käitumisaktiga. Nii kohtuotsus kui ka käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56

lg-d 1 ja 3; vt ka Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 26), mis võis mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58). Kohtuotsuse põhjendused ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 653, § 654 lg-te 4 ja 5 nõuetele (vt ka Riigikohtu 17.06.2015

määrus nr 3-2-1-70-15, p 20). Kaebaja ei ole väitnud, et distsiplinaarmenetlus oli tervikuna

erapoolik, vaid tõstatas küsimuse, kas MUPO juhataja tegevuses puudusid mistahes kahtlused

tema erapooletuses (st Y pöördus 28.02.2020 e-kirjas MUPO juhataja kui oma endise kolleegi

poole). Halduskohtu otsus ja vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada menetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja ei

vaidle vastu Tallinna linna esitatud täiendava tõendi juurdevõtmisele, kuid selgitab, et on

halduskohut enda ATS § 87 lg 1 alusel (s.o omal soovil) teenistusest 17.07.2020 vabastamisest

teavitanud juba 25.11.2020 vastuses kohtunõudele.

3-20-886

5(10)

8. Tallinna linn palub 11.08.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Halduskohtu

otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning kohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuses

on kaalutud kõiki kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ajendiks olevaid asjaolusid

ja hinnatud tõendeid. Seda kinnitab mh, et halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud

kahe distsiplinaarsüüteo esinemist. Vastustaja esitas halduskohtule kõik distsiplinaarmenetluse

käigus kogutud dokumendid ja tõendid. Kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss

regulaarne mittekasutamine selgus alles distsiplinaarmenetluse käigus. Vastustaja nõustub, et

kohus luges tõendatuks üksnes esimese distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarkaristuse määramise

käskkiri vastab HMS-i ning ATS § 72 lg 3, § 73 lg 3 ja § 73 lg 7 nõuetele (vt ka Riigikohtu

07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 16–17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p 17; 01.03.2007

otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). ATS § 79 lg 2 kohaselt kustub distsiplinaarkaristuse kehtivus aasta

möödumisel karistuse määramise haldusakti jõustumisest. Vaidlustatud 13.04.2020 käskkirjaga

määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena noomitus. Kaebaja vabastati tema enda soovil ATS

§ 87 lg 1 alusel teenistusest juba 17.07.2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Tallinna linn on apellatsioonkaebuse kohta esitatud 11.08.2021 vastusele lisanud Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13.07.2020 käskkirja nr 3.1-1/50, millega kaebaja vabastati

ATS § 87 lg 1 alusel Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti teenistusest 17.07.2020 omal soovil.

Ringkonnakohus tõlgendab Tallinna linna 11.08.2021 vastuse p-s 14 välja toodut selliselt, et

vastustaja on soovinud teenistusest vabastamise käskkirjaga näidata, et distsiplinaarkaristuse

määramise käskkiri ei saa omada enam mingit mõju kaebaja õigustele (sh on käskkirja kehtivus

ATS § 79 lg 2 kohaselt lõppenud). Kaebaja ei vaidle esitatud tõendi asja juurde võtmisele vastu,

kuid rõhutab, et teavitas teenistussuhte 17.07.2020 lõppemisest halduskohut juba 25.11.2020

seisukohas. Ringkonnakohus võtab vastustaja esitatud täiendava tõendi HKMS § 198 lg 3 teise

lause alusel haldusasja materjalide juurde, sest tõend võib omada tähtsust kaebuse nõuete

lubatavuse hindamise seisukohalt (vt ka Riigikohtu 06.12.2021 otsus nr 3-20-39, p 13.5).

10. Kaebaja on taotlenud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13.04.2020 käskkirja

nr 3.1-2/11 tühistamist, millega määrati temale distsiplinaarkaristus (noomitus). ATS § 79 lg 2

kohaselt distsiplinaarkaristuse kehtivus kustub üldjuhul aasta möödumisel karistuse määramise

haldusakti jõustumisest. Sellest tulenevalt lõppes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

kehtivus 14.04.2021. Lisaks on kaebaja MUPO teenistusest omal soovil 17.07.2020 vabastatud.

Ringkonnakohus leiab eeltoodule vaatamata, et vaidlustatud käskkirja tühistamise nõue on

jätkuvalt asjakohane ja lubatav. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine või HKMS

§ 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminek eeldavad, et vaidlustatud haldusakt on täielikult

ammendunud. Samas võib ka kehtivusaja möödumise tõttu oma regulatiivse toime minetanud

haldusaktil säilida siiski mõju ja praktiline tähendus, mis väljendub ennekõike võimaluses, et

haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad edasistes otsustes ja toimingutes tugineda

haldusakti varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt,

mis välistab võimaluse selle varasemale kehtivusele hiljem tugineda (nt Riigikohtu 03.12.2021

määrus nr 3-14-50421, p 21; 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11; 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-

10-17, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirja mõju ammendunud, sest

kuigi kaebaja on teenistusest lahkunud ja distsiplinaarkaristus on kustunud, ei saa välistada, et

karistuse määramisele võidakse ka hiljem tugineda kaebajat iseloomustava asjaoluna (nt kui

kaebaja sooviks asuda uuesti avalikku teenistusse). Seetõttu oleks käskkirja nn ületühistamine

vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja tühistamiskaebus ei ole sellest tulenevalt eesmärgipäratu.

3-20-886

6(10)

11. Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ei vaidlusta halduskohtu seisukohta, mille

järgi on vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud kolmest rikkumisest kaks tõendamata.

Ringkonnakohus selgitab eeltooduga seoses, et apellatsioonimenetluse piirid määrab ära üksnes

apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS § 197).

Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle

seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja

tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12,

p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3). Kuna

halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja on palunud ringkonnakohtul teha asjas uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus, on halduskohtu otsust järelikult vaidlustatud tervikuna,

olenemata sellest, et kaebaja nõustub halduskohtu osade põhjendustega. Ringkonnakohus ei ole

seega seotud halduskohtu järeldustega ühegi käskkirjas märgitud rikkumise puhul.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud 13.04.2020 käskkirjast saab teha

järelduse, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tingisid kogumis kolm süütegu:

1)

ebaviisakas käitumine, mis seisnes selles, et X pöördus teenistusülesandeid täites

31.01.2020 vahejuhtumi käigus Y poole sina-vormis;

2)

töökorralduse reeglite eiramine, mis seisnes selles, et X ei lülitanud teenistuses olles

31.01.2020 ega üldse ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 sisse kehakaamerat;

3)

edastatud tööülesande tähelepanuta jätmine, mis seisnes selles, et X ei tutvunud

viivitamata temale dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu 23.03.2020 saadetud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega.

13. Kuigi käskkirja kohaselt kajastab X distsiplinaarsüüteo olemust 23.03.2020

distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, mis on käskkirja lahutamatuks osaks, tuleb silmas pidada, et

käskkirjas on täiendavalt viidatud rikkumisele, mis seondub distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte

tutvumiseks esitamisega ja mida kokkuvõte järelikult ei saanudki kajastada. Seega ei saa pidada

määravaks, et 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p-d 9–10) on tehtud ettepanek

kaebaja karistamiseks üksnes seoses ebaviisaka käitumisega 31.01.2020. Seevastu käskkirjas

on tuginetud nii töökorralduse reeglite eiramisele kui ka ametnikueetika mittejärgimisele.

Kehakaamera sisselülitamist on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes heidetud esmajoones ette

seoses asjaoluga, et kaamerasalvestis oleks olnud ainus objektiivne tõend, mille pinnalt hinnata

X käitumise korrektsust, kuid karistuse määramise ettepanekus ei ole sellele tuginetud.

Seevastu 13.04.2020 käskkirja põhjendustest nähtuvalt on kehakaamera mittekasutamist samuti

käsitatud ühe kaebajale ette heidetava töökorralduse nõude rikkumisena. Vastasel korral poleks

olnud üldse põhjust seda tegu käskkirjas välja tuua.

14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et tuvastatuks saab lugeda ainult 31.01.2020

toimunud sinatamise, kuid põhjusel, et vastustaja ei ole kohtule esitanud tõendeid kehakaamera

31.01.2020 sisse lülitamata jätmise ja 23.03.2020 tööülesandega tutvumise viivitamise kohta,

tuleb need kaks kaebajale ette heidetud tegu jätta kõrvale. Kehakaamera kasutamise kohta ei

ole esitatud eraldi tõendit, kuid distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 8.3 sisaldab üksikasjalikku

ülevaadet, kas X kehakaamerast on ajavahemikust 17.01.2020–03.02.2020 salvestusi või mitte

(tuvastati üksnes kaks lühikest salvestust 17.01.2020 ja 24.01.2020). Seejuures ei ole kaebaja

ka eitanud, et tema kehakaamera ei olnud 31.01.2020 vahejuhtumi ajal sisse lülitatud. Seda on

X tunnistanud nii distsiplinaarmenetluse käigus antud 04.03.2020 seletuses kui ka 12.05.2020

kaebuses (vt p-d 3.3.5, 3.3.10 ja 3.3.13). Sama nähtub koos kaebajaga rikkumisi fikseerinud

teise inspektori W 11.03.2020 seletuskirjast („Kehakaameraid me ei kasutanud, kuna ei näinud

otsest vajadust.“). X märkis oma 25.11.2020 seisukohas üksnes seda, et kindlasti on ta

ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 teenistusülesandeid täites kehakaamerat sisse lülitanud,

3-20-886

7(10)

kuid enam ei mäleta, millal täpselt ja millistel asjaoludel. Lisaks selgitas kaebaja nii 12.05.2020

kaebuses (p 3.3.5) kui ka 25.11.2020 seisukohas, et peamise osa (ca 95%) tema

teenistusülesannetest moodustasid parkimiskorra rikkumiste menetlused, mille puhul ei olnudki

tarvis kasutada kehakaamerat, vaid piisas rikkumise fotografeerimisest. Neist selgitustest on

halduskohus teinud ilmselgelt ebaõige järelduse, et kaebaja eitab kehakaamera mittekasutamist

mh 31.01.2020 vahejuhtumi ajal. See, et ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 kaebaja kahel

korral kehakaamerat ikkagi kasutas, nähtub ka 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest.

Kuna käskkirjas on selgelt välja toodud, et tuginetakse distsiplinaarmenetluses kogutud

andmetele, siis ei ole põhjust omistada määravat tähendust, et käskkirja sõnastusest jääb mulje,

justkui poleks kaebaja kehakaamerat 17.01.2020–03.02.2020 kunagi sisse lülitanud.

15. Etteheite osas, et kaebaja ei tutvunud temale dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu

23.03.2020 saadetud tööülesandega piisavalt aegsasti, esitas X vastuväite, et tegemist ei olnud

tema tööpäevaga, mistõttu ta ei pidanudki dokumendihaldussüsteemi kasutama. Sellest

vastuväitest on halduskohus teinud arusaamatu järelduse, et 23.03.2020 tegu on tõendamata.

Ringkonnakohus märgib, et hinnangu andmine sellele, kas vastustaja etteheide oli põhjendatud

või mitte (st kas kaebaja tegu kvalifitseerub teenistuskohustuste rikkumiseks), ei ole asjaolude

tuvastamine, vaid õiguslik analüüs. Poolte vahel ei ole olnud sisulist vaidlust, et 23.03.2020 oli

kaebajal puhkepäev. Vastustaja on 28.06.2020 vastuses kaebusele (p 17) üksnes märkinud, et

see vastuväide on asjakohatu, sest kaebaja ei ole üleüldse vaadanud temale edastatud teateid.

16. Olukorras, kus kaebaja ei seadnud vastustaja tuvastatud asjaolusid kahtluse alla, ei olnud

halduskohtul alust heita vastustajale ette konkreetsete tõendite esitamata jätmist, mille põhjal

kõnealused asjaolud tuvastati. Kui kohtu hinnangul olid tõendid asja lahendamiseks vajalikud,

tulnuks vastustajalt nõuda nende esitamist (HKMS § 59 lg 3). Nimetatud kohustust ei väära see,

et vastustajal on HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tema

haldusakt tugineb, ning kaebuse menetlusse võtmise kohta tehtud 18.05.2020 määrusega (p 4)

oli halduskohus kohustanud vastustajat HKMS § 122 lg 2 p 5 alusel esitama kõik vaidlusega

seotud dokumendid (s.o haldusmenetluse toimiku), mis pidanuks põhimõtteliselt sisaldama ka

kõnealuseid tõendeid (vt HMS § 19 lg 1). Seejuures esitas kohus kehakaamera kasutamise kohta

pooltele 16.11.2020 kohtunõude, kuid nõudis sellega vastustajalt andmeid üksnes selle kohta,

kust tuleneb kehakaamera sisselülitamise kohustus. Ringkonnakohus peab lisaks oluliseks, et

praegusel juhul sai olla tegemist tõenditega, mida eelduslikult ei ole kohe n-ö menetlusvormis

olemas (nt kehakaamera salvestuskandja, dokumendihaldussüsteemi logid), vaid mis tuleks

toimikusse lisamiseks eraldi vormistada (nt väljatrüki või vaatlusprotokollina). Arvestades, et

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 8.3. ja 8.4 olid esitatud üksikasjalikud andmed selle

kohta, kuidas menetleja kontrollis kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi kasutamist, ei

saanud halduskohus ka eeldada, et vastustajal ei olekski võimalik vajalikke tõendeid esitada.

Kuna pooled tegelikkuses faktiliste asjaolude üle ei vaidle, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks

nõuda vastustajalt täiendavate tõendite esitamist.

17. Halduskohus viitas õigesti, et viimaste aastate kohtupraktikas on peetud võimalikuks, et

kui distsiplinaarkaristus on määratud süütegude kogumi eest ja mõni etteheidetavate tegude

kogumist langeb kohtumenetluses ära (nt tõendamatuse tõttu), ei pruugi see tingimata alati tuua

kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust. Kohtul ei oleks

põhjust distsiplinaarkaristuse määramise haldusakti tühistada, kui talle on selge, et ebaõigesti

tuvastatud või kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei

arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest ning kaalutlusviga ei mõjutanud määratud karistust

(nt Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p 25; 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 20;

07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 11–13). Seejuures ei ole oluline, et kaebajale on määratud

kergeim võimalik distsiplinaarkaristus (vt ATS § 70), sest vastustajal olnuks võimalik kaaluda

3-20-886

8(10)

mh kaebaja karistamata jätmist (vt Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 29). Ka ette

heidetud rikkumiste väidetav olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest

kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (nt Riigikohtu

19.06.2018 otsus nr 3-16-113, p 14). Praegusel juhul ei olnud lisaks tegemist rikkumisega,

millele oli n-ö ainumõeldav reageerida distsiplinaarkaristuse määramisega. Siinkohal ei oma

suurt tähtsust, et 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p 11) tehti ettepanek määrata

X-le distsiplinaarkaristuseks noomitus juba üksnes 31.01.2020 toimunud ebaviisaka käitumise

eest, sest ettepanek ei ole karistust määravale ametiisikule siduv (nt Riigikohtu 18.05.2011

otsus nr 3-3-1-13-11, p 10) ja lõpliku kaalutlusotsuse teeb karistuse määraja, mitte

distsiplinaarmenetluse läbiviija.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et vastustaja on tõendanud, et X pöördus

31.01.2020 vahejuhtumi ajal Y poole sina-vormis ning see on põhjendatult kvalifitseeritud

teenistusülesandeid täitva ametniku jaoks ebaviisaka käitumisena. Vaidlustatud käskkirjas

puuduvad küll viited õigusnormidele, mida kaebaja sellega rikkus, kuid seda ei saa pidada

oluliseks põhjendamisveaks, sest õiguslikud alused (s.o eelkõige ATS § 51 lg 4) on välja toodud

käskkirjas viidatud ja selle osaks olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p-d 6–7). Ehkki

kaebajaga tuleb nõustuda, et käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes võinuks oluliselt

põhjalikumalt selgitada, miks on konkreetsel juhtumil sinatamine hinnatud ametniku väärikust

ja ametiasutuse mainet kahjustavaks, ei too see iseenesest kaasa käskkirja tühistamist. Tegemist

oli eksimisega elementaarsete viisakusreeglite vastu.

19. Ehkki mitmel pool maailmas on sinatamine mh võõraste täiskasvanute vahel kujunenud

üldiselt aktsepteeritud tavaks (nt Rootsis pärast 1967 alanud nn sina-reformi) ja sellekohaseid

ettepanekuid on korduvalt tehtud ka Eestis (nt V. Randpere „Sina siga, Edgar“ – Postimees,

17.03.2008; H. Urbala „Ütleme sina, mitte teie“ – Äripäev, 11.01.2014) ning diskussioon on

hiljuti taas elavnenud (nt A. Raun „Aitab piinlikest olukordadest, aitab teietamisest. Hakakem

üksteist sinatama!“ – Eesti Päevaleht, 12.03.2022; „Randpere vs. Tomusk: sinatamine kui

sõbralikkuse avaldus või hoopis märk kehvast lastetoast?“ – Eesti Päevaleht, 16.03.2022;

A. Tavast „Muidugi sinatame. Aga mitte sunnitult“ – Eesti Päevaleht, 18.03.2022), ei ole siiski

võimalik väita, et sinatamine oleks Eestis praeguseks muutunud sedavõrd üldlevinuks, et seda

ei saaks üheski olukorras pidada ebaviisakaks. „Sina“ ja „teie“ on keelemärgid, mille tähendus

kujuneb alati inimestevahelises kasutuses ning vestluspartnerite endi kätes on see, milline sisu

sinatamisele ja teietamisele konkreetses suhtlussituatsioonis anda (nt L. Keevallik „Sina-teie

tähenduse määrab olukord“ – Postimees, 16.04.2008). Üldiselt reguleerib Euroopa kultuurides

n-ö viisaka või normikohase pöördumisvormi valikut kolm põhilist parameetrit: vanusevahe,

tutvusaste ja sotsiaalne positsioon (nt R. Pajusalu „Teie või sina?“ – Oma Keel, 1/2010).

Kõnetusvormide kasutust iseloomustatakse tavapäraselt kahel teljel: horisontaalselt (lähem või

kaugem), mis markeerib vastastikust tutvusastet, või hierarhiliselt (kõrgem või madalam), mis

rõhutab võimupositsioone (võib väljendada nii vanust kui ka staatust). Eeltoodu selgitab, miks

kõnetusvormelitel on kahetine tähendus, üks positiivsem ja teine negatiivsem. Kõnetussõna

„sina“ võib olla sõbralik, aga ka üleolev (eriti olukorras, kus seda kasutatakse asümmeetriliselt

ehk üks kõneleja teietab ja teine sinatab). „Teie“ võib omakorda olla austav, kuid samas ka

tõrjuv, distantseeriv (vt L. Keevallik „Sinatamisest ja teietamisest koolilaste arvamuste põhjal“

– Keel ja Kirjandus, 8/1998, lk 541–553). Eesti ühiskonnas on kombeks võõraid täiskasvanuid

teietada ning sinatamisele üleminek toimub vestlejate endi kokkuleppel (vt R. Pajusalu „Teie

või sina?“ – Oma Keel, 1/2010; L. Keevallik „Politeness in Estonia“ – L. Hickey, M. Stewart

(toim) „Politeness in Europe“, 2005, lk 203–217).

20. Praegusel juhtumil tuleb eelkõige arvestada, et tegemist oli suhtlussituatsiooniga, milles

X kui trahvi määranud isik esindas võimupositsiooni. Sellises olukorras sinatamine võis

3-20-886

9(10)

arusaadavalt mõjuda kaebajast tunduvalt vanema Y jaoks solvavalt, halvustavalt või

alavääristavalt. Isegi kui kaebaja ei soovinud sina-vormi kasutamisega näidata oma üleolekut

vestluspartneri suhtes ega teda solvata, vaid pidas familiaarset kõnetamist esialgu kohaseks,

tulnuks kaebajal enda kasutatud pöördumisvormi muuta pärast seda, kui Y oli juhtinud tema

tähelepanu, et ei pea sinatamist enda suhtes lugupidavaks ja viisakaks. Kuna X oma käitumist

ei muutnud, vaid pöördus Y poole jätkuvalt sinatades, tuleb seda hinnata ATS § 51 lg 4

rikkumiseks. Asjaolu, et kaebaja pidi üheselt mõistma, et vestluse teine osapool ei aktsepteeri

tema kõnetusviisi, nähtub mh W 11.03.2020 seletuskirjas märgitust: „Põhiline oligi see, et miks

X teda sinatab, parkimise teema kadus üldse ära.“ Kaebaja tegu ei õigusta seegi, et Y käitumine

tema suhtes oli samuti lugupidamatu ja ebaviisakas ning ka teie-vormis pöördumine ei oleks

pruukinud konflikti lõpetada või Y maha rahustada. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes ja karistuse määramise käskkirjas põhjendatult märkinud, et tööülesandeid täitev

ametnik ei saa konfliktisituatsioonis loobuda viisakusest (olenemata sellest, kas teise osapoole

käitumine on veelgi ebaviisakam), vaid peab ka sellises olukorras säilitama enda ja

ametiasutuse väärikuse. Tähtsust ei oma see, et kaebaja kasutas sõna „kuula“, sest tegemist oli

ikkagi kõnetamisega ainsuse 2. pöördes. Otsitud on ka vastuväide, et sõna „kuulake“ oleks

mõjunud avalikkusele tehtava üleskutsena, sest kaebaja pöördus selgelt üksnes Y poole.

21. Kehakaamera kasutust reguleerib Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 23.02.2018

käskkirja nr 1.1-1/6 „Kehakaamerate ja sõidukite pardakaamerate kasutamise ning nende abil

tehtava salvestise töötlemise kord“ p 3.2.2, mis näeb ette järgmist: „Kehakaamera lülitab sisse

patrullteenistuses olev ametnik vahetult enne väljakutse teenindamist või järelevalve teostamise

ajal või sündmuskohal väärteomenetluse läbiviimisel.“ Kaebaja on põhjendatult märkinud, et

viidatud sättest ei tulene kohustust hoida kehakaamera teenistusülesandeid täites kogu aeg

sisselülitatuna ja 31.01.2020 vahejuhtum leidis asja materjalide kohaselt aset pärast seda, kui

järelevalvetoimingute tegemine oli juba lõpetatud ning inspektorid valmistusid lahkuma. Ehkki

tuleb nõustuda, et kui kaebaja oleks konflikti eskaleerudes kehakaamera sisse lülitanud, olnuks

vastustaja käsutuses mh otsene tõend, mille põhjal anda hinnang kaebaja käitumisele, ei saa

kaamerate kasutamise korrast tuletada kohustust sellises olukorras kehakaamera kindlasti sisse

lülitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kehakaamera kasutamise nõude eesmärgiks pidada

tõendite loomist distsiplinaarmenetluse jaoks, vaid üksnes järelevalve- ja väärteomenetluste

tarbeks. Samuti ei ole põhjendatud heita kaebajale üldistavalt ette, et ta ei ole ajavahemikul

17.01.2020–03.02.2020 kehakaamerat praktiliselt sisse lülitanudki. Vastustaja ei ole selgitanud,

kuidas ja milliste konkreetsete juhtumite puhul on kaebaja poolt kehakaamera mittekasutamine

31.01.2020 või mõnel teisel ajavahemikku 17.01.2020–03.02.2020 jääval päeval mõjutanud

kaebaja ametikoha eesmärkide saavutamist (nt parkimisnõuete rikkumised olnud ebapiisavalt

fikseeritud).

22. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 10.03.2019 käskkirjaga nr 1.1-1/7 kinnitatud

MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 kohaselt on teenistuja kohustatud lugema vähemalt kaks

korda tööpäevas oma e-posti ja tutvuma dokumendihaldusprogrammis Postipoiss olevate

tööülesannetega. Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta ei tutvunud viivitamata

dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu 23.03.2020 saadetud tööülesandega. Kõnealuseks

ülesandeks oli vaidlustatud käskkirja kohaselt tutvumine distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega.

See etteheide ei ole põhjendatud, olenemata sellest, millised olid kaebaja tööpäevad 2020. a

märtsis ja kas kaebaja oli 2020. a jooksul dokumendihaldussüsteemi üldse kunagi sisse loginud.

Kaebaja on õigesti rõhutanud, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga või menetluse

kokkuvõttega tutvumine ei ole käsitatavad ametniku tööülesannetena, mille täitmata jätmise või

täitmisega viivitamise eest saaks talle määrata distsiplinaarkaristuse (vrd Riigikohtu 07.10.2021

otsus nr 3-19-467, p 24). Vastustajal oli ATS § 72 lg 4 ja § 73 lg 7 järgi kohustus menetluse

algatamise käskkiri ja menetluse kokkuvõte kaebajale kätte toimetada. Nende dokumentidega

3-20-886

10(10)

tutvumist ei saa käsitada teenistusülesande täitmisena, vaid oma menetlusõiguste kasutamisena.

Vastustajal oli kohustus luua kaebajale üksnes võimalus distsiplinaarmenetluse materjalidega

tutvuda, kuid kaebajal ei olnud kohustust dokumentidega tutvuda. Seejuures sätestab ATS § 73

lg 7, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte võib ametnikule elektrooniliselt kätte toimetada vaid

tema nõusolekul. Asja materjalide põhjal oli kaebaja nõus elektroonilise kättetoimetamisega

tingimusel, et dokument edastatakse talle e-kirjaga. Vastustajal ei olnud õiguslikku alust nõuda,

et kaebaja tutvuks distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega dokumendihaldussüsteemis.

23. Kokkuvõtlikult saab kaebajale vaidlustatud käskkirjas tehtud etteheidetest põhjendatuks

hinnata vaid ebaviisaka käitumise 31.01.2020 vahejuhtumi ajal. Erinevalt halduskohtust ei pea

ringkonnakohus võimalikuks järeldada, et kuigi kaebajale süüks arvatud kolmest teost kaks on

ära langenud, ei oleks see ilmselt mõjutanud kaebajale noomituse tegemist. Nagu eespool p-des

13 ja 17 märgitud, oli 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud ettepanek kaaluda

kaebajale noomituse määramist juba ainuüksi ebaviisaka käitumise eest 31.01.2020. Kuivõrd

13.04.2020 käskkirjas on siiski peetud vajalikuks täiendavalt tugineda teistele menetluse käigus

ilmnenud sisereeglite eiramistele, ei saa välistada võimalust, et distsiplinaarkaristuse määraja

hinnangul ei oleks sinatamise eraldiseisvalt kaebaja karistamist kaasa toonud. Halduskohus on

sellest tulenevalt jätnud kaebuse ebaõigesti rahuldamata.

24. Seonduvalt kaebaja kahtlusega Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja erapooletuses

(kaebaja 13.04.2021 seisukoha p 3) märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määranud

ametiisiku erapoolikust ei saa järeldada asjaolust, et Y on püüdnud 28.02.2020 e-kirjale kaalu

lisada meeldetuletusega, et ta on MUPO juhataja endine kolleeg Sisekaitseakadeemiast.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et eeltoodu oleks kuidagi mõjutanud kaebajale

karistuse määramist. HMS § 10 lg 1 p 4 tähenduses isiklikku huvitatust või põhjendatud kahtlust

erapooletuses ei saa järeldada pelgalt sellest, et isikud on aastaid tagasi suures organisatsioonis

koos töötanud. Kuna Y on pidanud vajalikuks eraldi meelde tuletada, et ta on MUPO juhataja

endine kolleeg, võib eeldada, et tegemist ei olnud kuigi lähedaste kaastöötajatega. Kaebaja on

lisaks tõstatanud kahtluse karistuse määraja erapooletuses alles kohtumenetluses, kuigi selle

aluseks olev asjaolu pidi talle olema teada juba distsiplinaarmenetluse ajal.

25. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse ja tühistab vaidlustatud käskkirja.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 30 eurot, kuid ei ole esitanud

kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab X

kaebuse tervikuna, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Seega

mõistab ringkonnakohus Tallinna linnalt X kasuks välja asjas tasutud riigilõivu 30 eurot.

Kaebaja võimalikud muud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jäävad HKMS § 109

lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebuse rahuldamise tõttu jäävad Tallinna linna võimalikud

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)