2-20-7485/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7485

Kohtuasi

X hagi Q, E ja Y vastu täiteasjades nr 022/2020/3848,

nr 022/2020/3797 ja nr 022/2020/3798 sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Q vastu esitatud hagi osas 1417,50 eurot

E vastu esitatud hagi osas 1417,50 eurot

Y vastu esitatud hagi osas 1417,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) E (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate seaduslik esindaja (ema) W

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis X

hagis Q vastu sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/3848 1417,50 euro tasumise nõude

osas lubamatuks tunnistamata, ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistada

elatise võlgnevuse alates 01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr

022/2020/3848 täiendavalt lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.

2. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis X

hagis E vastu sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/3797 1417,50 euro tasumise nõude

osas lubamatuks tunnistamata, ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistada

2-20-7485

2 (18)

elatise võlgnevuse alates 01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr

022/2020/3797 täiendavalt lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.

3. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis X

hagis Y vastu sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/3798 1417,50 euro tasumise nõude

osas lubamatuks tunnistamata, ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistada

elatise võlgnevuse alates 01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr

022/2020/3798 täiendavalt lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.

4. Jätta Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus menetluskulude jaotuse osas

muutmata.

5. Täiendada Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsuse resolutsiooni otsustusega jätta

rahuldamata X hagi täitemenetluste lõpetamise nõuetes.

6. X apellatsioonkaebus rahuldada.

7. Harju Maakohtu 19. juuli 2021. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus:

7.1. osaliselt rahuldas X hagi Q vastu ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr

022/2020/3848 lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas;

7.2. osaliselt rahuldas X hagi E vastu ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr

022/2020/3797 lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas;

7.3. osaliselt rahuldas X hagi Y vastu ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr

022/2020/3798 lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.

8. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

9. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

9.1. Rahuldada X hagi Q vastu osaliselt ja tunnistada elatise võlgnevuse alates

01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/3848

lubamatuks 2835 euro tasumise nõude osas.

9.2. Rahuldada X hagi E vastu osaliselt ja tunnistada elatise võlgnevuse alates

01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/3797

lubamatuks 2835 euro tasumise nõude osas.

9.3. Rahuldada X hagi Y vastu osaliselt ja tunnistada elatise võlgnevuse alates

01.09.2018 kuni 31.05.2020 sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/3798

lubamatuks 2835 euro tasumise nõude osas.

9.4. Jätta rahuldamata X hagi täitemenetluste lõpetamise nõuetes.

9.5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-20-7485

3 (18)

1. X (hageja) esitas 23. mail 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Q, E ja Y (kostjad, lapsed)

vastu täiteasjades nr 022/2020/3848, nr 022/2020/3797 ja nr 022/2020/3798 (täiteasjad)

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja täitemenetluste lõpetamise nõuetes. Hageja täiendas

hagiavalduse põhjendusi 13. septembri 2020. a, 4. märtsi 2021. a ja 9. mai 2021. a

menetlusdokumentides.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kinnitas Harju Maakohus 13. juuni 2018. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16971 hageja ja kostjate vahel kompromissi, mille kohaselt

hageja maksab alates 1. juulist 2018 iga kostja ülalpidamiseks iga kuu elatist 135 eurot.

1.2. Kompromiss sõlmiti sellest lähtudes, et kostjad olid koos emaga kolinud hageja juurest

üürikorterisse. Elatise maksmist õigustavad asjaolud muutusid peaaegu kohe pärast määruse

jõustumist. Laste ema oli kolinud 2017. a lõpus lastega üürikorterisse, sest tal tekkis uus suhe,

kuid pärast kaaslasest lahku minemist 2018. a suvel kolisid nad tagasi hageja juurde Randveres

asuvasse eramajja. Alates 2018. a juulist jäid hageja juurde elama kostjad ja 2018. a septembris

kolis hageja juurde ka kostjate ema. Kostjad ja nende ema elasid kogu sundtäitmiseks esitatud

nõude ajavahemiku jooksul koos hagejaga ja kostjad on olnud hageja vahetul ülalpidamisel.

Kohtumääruse alusel maksta tulnud elatis on asendunud hageja poolt kostjate vahetu

ülalpidamisega. Kostjad ja nende ema on sellise elukorraldusega nõustunud, mistõttu tuleb

lugeda elatisenõue täidetuks. Alates 2018. a juulist on hageja ja kostjate ema kandnud kostjate

vältimatud kulud ühiselt. Hageja ja kostjate ema vahel oli alates 2018. a sügisest kokkulepe, et

nad elavad koos, kasvatavad ühiselt lapsi ja kannavad võrdselt kõik kulud. Lepiti kokku, et

mingit elatist ei maksta, ja kulude jagamises lepiti omavahel suuliselt kokku. Seetõttu ei

pöördunud hageja kohtu poole elatisemääruse tühistamiseks ja laste ema ei pöördunud elatise

nõudega täituri poole.

1.3. Hageja kanda on olnud koduga seotud remondikulud, mööbli ja majapidamisseadmete

soetamisega seotud kulud, sõidukikulud üle 100 euro kuus ja kostjate taskuraha. Pere

eluasemekulud on üle 500 euro kuus (eluasemelaen, elekter, TV ja internet, prügivedu, vesi)

ning hageja ja kostjate ema leppisid 2018. a-l kokku, et need kulud jagatakse pooleks, kusjuures

kostjate ema maksab oma osa hagejale. Kostjate ema lõpetas 2020. a-l kuludest poole kandmise

ja maksab ainult enda eest. Hageja maksab kohustuslikku laenukindlustust üksi. Hageja on

käinud pidevalt tööl ja pidanud perekonda ülal. Kui hageja oli töötu, kaeti kulutusi

koondamisrahast ja töötukassa toetusest. Kostjate kulusid kaetakse ka lasterikka pere toetusest,

mis laekub kostjate ema kontole. Kostjate ema on ostnud selle raha eest kostjatele riideid ja

tasunud nende telefoniarveid. Toitu on perele ostnud mõlemad vanemad. Kostjate

sünnipäevakulud on kantud pooleks.

1.4. Kostjate ema pöördus 15. mail 2020 kohtutäituri poole maakohtu 13. juuni 2018. a määruse

täitmiseks. Täitemenetlustes nõutakse sisse võlgnevusi, mis on iga kostja puhul 2835 eurot

ajavahemiku 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 eest. Nimetatud ajal pidas hageja kostjaid

vahetult ülal ja tegeles nende kasvatamisega. Hageja on alates 27. aprillist 2020 töötu. Kostjate

ema ei ole kahe aasta jooksul kordagi küsinud hagejalt kostjate kuludeks raha, paludes vaid 6.

mail 2020 hagejal osaleda kostjate riiete kulude kandmisel. Hageja arvates algatas kostjate ema

täitemenetlused selleks, et saada raha 2020. a aprillis endale ostetud sõiduki finantseerimiseks.

Laste vajadused on täidetud, pigem soovib laste ema oma elukvaliteeti parandada. Laste ema

on korduvalt ähvardanud, et kolib lastega uuesti välja ja nõuab siis elatist maksimaalses määras.

1.5. Hageja esitas 4. märtsi 2021. a menetlusdokumendis oma kulutused igale lapsele: riiklik

suure pere toetus 500 eurot kuus, millest 250 eurot peaks olema ühe vanema osa; E puudetoetus

ligikaudu 161 eurot kuus, millest 80 eurot on hageja osa; majalaen 200 eurot kuus, millest laste

2-20-7485

4 (18)

osa on 120 eurot ja millest hageja maksab 60 eurot; elektrimakse ligikaudu 140 eurot kuus,

millest laste osa on 84 eurot ja hageja kulu 42 eurot; vee- ja kanalisatsioonimakse keskmiselt

60 eurot kuus, millest hageja kulu lastele on 18 eurot; interneti- ja televisioonikulu keskmiselt

30 eurot kuus, millest hageja kulu lastele on 9 eurot; laenukindlustus 14 eurot kuus, millest laste

osa on 8 eurot; auto kütuse ja remondi kulud ligikaudu 100 eurot kuus, mida maksab enamasti

ainult hageja ja millest laste osa on 60 eurot; kulutused söögile ligikaudu 300 eurot kuus, millest

laste osa on 180 eurot; muud kulutused, reisid, kingid, õppevahendid ligikaudu 20 eurot kuus.

See arvestus teeb kokku 739 eurot kuus, mis ületab tunduvalt määruses kokkulepitut.

1.6. Hageja leidis 9. mai 2021. a menetlusdokumendis, et ta on ülalpidamiskohustust täitnud ka

lastele eluaseme võimaldamisega. Hageja, lapsed ja laste ema elavad 2010. a-l valminud

kuuetoalises õhksoojuspumba-, põranda- ja ahiküttega kivimajas Randvere külas, kus lastel on

eraldi toad (Q-l 16 m2, E ja Y jagavad 16 m2 tuba). Lisaks on lastel kasutada ühiskasutuses suur

tuba köögiga u 40 m2, koridor, WC, duširuum saunaga, sahver, külalistetuba, garaaž rataste

hoidmiseks (35 m2), kelder ja suur õu kasvuhoonetega. Majas on elamispinda kokku 176 m2,

millest laste ema ja isa privaatruumid on 32 m2 ehk ühiskasutuses on 144 m2. Sarnase elamu

üürihind naaberkülas Metsakastis on 1300 eurot kuus. Haabneemes asuva kõige odavama

kolmetoalise korteri üür on 580 eurot. Ka siis, kui lapsed varem Viimsi alevikus elasid, maksti

üürikorteri eest üle 500 euro. Laste ema ei ole majasse rahaliselt praktiliselt midagi panustanud.

Kogu ehitus toimus hageja, tema sõprade ja isa abil. Hageja on panustanud majja isikliku korteri

müügist saadud raha ja maksnud kümme aastat üksi majalaenu, kostjate ema on vaid viimased

paar aastat maksnud pool laenumakset.

1.7. Hageja esitas 9. mai 2021. a menetlusdokumendiga tabeli oma kulutuste kohta igale lapsele

iga kuu lõikes septembrist 2018 kuni maini 2020 (II kd, tl-d 40–42), mille kohaselt ta on

kulutanud igale lapsele iga kuu vähemalt 300 eurot (elektrikulu, vee- ja kanalisatsioonikulu,

internet ja televisioon, prügivedu, kulud transpordile, toit ja hügieenikulu, riided ja

õppevahendid, kulu elamispinnale 145 eurot lapse kohta, Ei puudetoetus). Hageja selgitas, et ta

jagas kommunaalkulud pereliikmete vahel võrdselt, sest võimatu oleks neid tuua välja iga lapse

kohta eraldi vastavalt tema kasutusele. Kuna toitu ostis ka laste ema, siis arvestas hageja, et

ostis ühisesse külmkappi toitu endale ja lastele, ning jagas enda tehtud kulutused söögile ja

joogile neljaga. Osa toidukulu arvestuses ei kajastu, kuna 2019. a-l ostis hageja toitu ka sularaha

eest. Transpordikuludest on suurimad kulud kütusele, kuid lisada tuleks ka auto järelmaks või

soetamiskulud viie aasta peale (116 eurot kuus, auto maksumus oli 7000 eurot), samuti

kohustuslik kindlustus 120 eurot aastas, ülevaatus 30 eurot aastas, remondikulud u 300 eurot

aastas, rehvide vahetus ja uued rehvid min 60 eurot aastas, kokku u 158 eurot kuus. Kui

arvestada, et otseselt laste vajadusteks tehti kümnendik sõitudest, oleks see 16 eurot kuus.

Lastega seotud sõite oli iga nädal mitu korda. Hagejale ei olnud kütus tööandja poolt tasuta,

selle võrra oli palk väiksem. Viimase kahe aasta jooksul on hageja teinud ühiselt kasutatud

autole 1200 euro väärtuses remondi ja hoolduse. Riiete ja õppevahendite ning trennide kulu

arvestas hageja riikliku suure pere toetuse (500 eurot kuus) arvel, millest pool peaks olema n-ö

ühe vanema osa. Riideid on enamasti ostnud laste ema, sest tema arvele laekub toetus, samuti

on ta sellest rahast maksnud laste huviringide, mobiilteenuste jm eest. Ei puude toetus on 160

eurot kuus, millest hageja arvestas poole oma osana. Hageja ei lisanud tabelisse sünnipäeva- ja

jõulukingi kulutusi ega teisi väiksemaid kulutusi. Hageja on ostnud sel ajal suurde tuppa

ühiskasutatavat mööblit 500 euro eest ja 611 euro eest kasvuhoone, mida kasutavad kõik,

samuti laste poolt koroonaajal kasutatavad lauaarvutid. Ka osa 500-eurose sae ostu kuludest

tuleks jagada, kuna hageja saeb oma metsas puid ja on kasutanud neid maja kütteks. Ka maal

on kulunud suuri summasid krundi korrashoidmiseks ja parendamiseks, mis on kaudselt lastega

seotud, sest maa jääb lastele.

2-20-7485

5 (18)

1.8. Hageja peab absurdseks kostjate ema väiteid selle kohta, et elatakse eraldi majaosades ja

et hageja ei ole osalenud laste kasvatamises. Maja ei ole osadeks jaotatud. Hageja on laste

õppetööga kursis, käinud ainsana lastega hambaarsti juures, võtnud osa nende mängudest, neid

õpetanud ja nendega reisinud. Õige ei ole väide, et hageja ei ole Ega tegelenud. Hageja on

viinud teda erinevatel põhjustel haiglasse, kooli ja reisidele, on kursis tema tegevustega koolis

ja mujal, käinud psühhiaatriaosakonnas tema raviarsti vastuvõtul ja mitu korda teraapilises

ujumises.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2.1. Laste ema väitel ei vasta tõele hageja väide, et hagejalt lastele välja mõistetud elatis on

asendunud täies ulatuses vahetu ülalpidamisega. Kõik lastega seotud kulud on olnud suures

ulatuses laste ema kanda. Hageja on ainult osaliselt tasunud lastega seotud elamiskulusid ja

ostnud vähesel määral lastele süüa. Hageja kontoväljavõtetest on näha maksed seoses erinevate

kommunaalkuludega ja vähesed ostud toidupoes kokku umbes 80 eurot kuus. Laste ema on

tasunud poole laenumaksest ja poole eluasemega seotud kommunaalkuludest. Enamuse lastele

mõeldud toidust on ostnud laste ema. Ajavahemikus 1. jaanuar 2020 kuni 1. mai 2020 on laste

ema teinud hagejale ülekandeid seoses pangalaenu ja kommunaalkuludega 738,72 eurot. 2020.

a mais ja juunis tasus laste ema hagejale veel 263,11 eurot. Juunis 2020 tasus laste ema laenu

150 eurot ja alates juulist maksab laenu 201 eurot kuus üksi, sest hagejal ei ole selleks

vahendeid. Hageja ei ole tasunud laste emale lastega seotud kulusid. Eluasemekulude eest

tasumine moodustab lastega seotud kulutustest väikse osa ja sellega ei saa lugeda täidetuks

hageja ülalpidamiskohustust kostjate ees. Laste ema selgitas, et arvestas eluasemega seotud

kuludest maha üürnikega seotud kulud, sest hageja üüris 2018. a augustist kuni 2020. a

augustini välja majas asuvat tuba. Tuba oli sageli välja üüritud ja selles ööbis enamasti 2–5

inimest korraga. Ebaõiglane oleks olukord, kus laste ema peaks tasuma pool eluasemekuludest,

kui üürnikud kasutavad vett, elektrit, televisiooni- ja internetiteenust.

2.2. Hageja 4. märtsi 2021. a menetlusdokumendis esitatud kulutuste koha märkis kostjate ema,

et pool riiklikust suure pere toetusest ja Ei puudetoetusest ei ole hageja kulud. Hageja arvutused

elektrikulu, vee- ja kanalisatsioonimakse, interneti- ja televisioonikulu kohta põhinevad

ebaõigel arvestusel, et majas elas viis elanikku, ehkki hageja kasutas osa majast üüritoana.

Kolme lapse osa nimetatud kuludest on 115 eurot kuus, millest ühe vanema osa on 57,50 eurot

ja sellise summa on laste ema laste eest ka tasunud. Kindlustuskulud ei ole lastega seotud kulud.

Hageja ei kandnud transpordikulusid, sest talle maksti augustist 2019 kuni aprillini 2020

tööandja poolt kütusekompensatsiooni. Kulutused toidule ei ole tõendatud, hageja ostis toitu

peamiselt endale.

2.3. Ajavahemikul 11. märts 2021 kuni 17. märts 2021 olid nädala kulutused söögile ja

esmatarbekaupadele 55,22 eurot inimese kohta. Kolme lapse kulud ühes kuus on seega 662,73

eurot. Laste ema usub, et kulutused laste toidule ja esmatarbekaupadele jäid samasse

suurusjärku ka septembrist 2018 kuni maini 2020. Peretoetused katavad sisuliselt laste

söögiraha ja hügieenitarvete kulud. Laste ema maksta on Q trennid ja Y kunstikool, laste

mobiilside kulud, E koolitoit, kõik lastele ostetud riided ja jalanõud, laste klassirahad,

kooliekskursioonid, ravimid, laste mööbel jne. Laste ema leiab, et tema kulud lastele on oluliselt

suuremad hageja omadest. Laste ema ei pea õiglaseks elukorraldust, kus laste ema tasub

hagejale pool eluasemekuludest, aga hageja ei maksa lastele elatist ega toeta neid kohaselt. Auto

on peaaegu 95% hageja kasutuses, laste ema kasutas hageja autot paar korda nädalas toidupoes

2-20-7485

6 (18)

käimiseks, ostes eraldi bensiini. Hageja näib arvavat, et peretoetused katavad kõik laste kulud

toidule, riietele, huvialadele, hügieenitarvetele, koolitarvetele, meelelahutusele jne. Üldistatult

peab laste ema enda palgast jm sissetulekutest katma enda ja kolme lapse kulud, samas kui

hageja saab pärast eluasemekulude osalist tasumist alles jääva summa ainult endale kulutada.

2.4. Laste ema ei esitanud elatisenõuet varem sundtäitmisele, sest hageja väitis, et tal puuduvad

laste toetamiseks vahendid. Tegelikult sai hageja tulu mitmest allikast. Laste ema elas lastega

Viimsis üürikorteris üüriga 550 eurot kuus, kui hageja talle 2018. a juunis teatas, et kuna ta on

koondatud, ei kavatse ta lastele määratud elatist maksta. Laste ema kolis 2018. a septembris

tagasi kaasomandis olevasse Randvere majja, sest hageja ei hakanud lastele elatist maksma.

Laste ema põhipalk on 850 eurot kuus (neto), mistõttu oleks tal olnud Viimsi piirkonnas korterit

üürides majanduslikult raske kolme lapsega hakkama saada. Laste ema ei nõustunud, et 2018.

a-l asuti elama ühise perena. Lastega samale aadressile tagasi kolimine ei tähenda, et oldi pere

tavatähenduses. Hageja ja kostja koos lastega on olnud majanduslikus mõttes aastaid kaks eraldi

leibkonda. Hageja väide, et tema ja laste ema vahel oli suuline kokkulepe koos elamise, laste

ühise kasvatamise ja võrdselt kõigi kulude kandmise kohta, on vale. Laste ema ei nõustu hageja

väitega, et ta alustas elatise sissenõudmist enda auto ostu finantseerimiseks. Laste ema saab ise

autoga kaasnevate kulude kandmisega hakkama. Laste emal on autot vaja, mh erivajadusega

lapse E sõidutamiseks, laste transportimiseks ja poes käimiseks.

2.5. Laste ema ei pea õiglaseks ega nõustu sellega, et hageja püüab oma ülalpidamiskohustuse

asendada eluaseme võimaldamisega. Maja, kus kostjad elavad, on hageja ja laste ema

kaasomandis selliselt, et kummalegi kuulub ½ kinnisvarast. Maja ei saa käsitada üüripinnana.

Maja ehitust puudutav ei ole asjassepuutuv, sest laste ema andis panuse sisuliselt üksi lapsi

kasvatades.

2.6. Hageja 9. mail 2021 esitatud tabel, milles ta toob välja enda arvestatud kulutused endale ja

lastele, ei ole tõend. Peaaegu kõik hageja esitatud kulud on tõendamata. Hageja poolt 21 kuu

vältel väidetavalt tehtud kulusid 9135 eurot (145 eurot kuus lapse kohta) ei saa lugeda hageja

tegelikeks kuludeks, kulud elamispinnale seoses üüriga on olnud 0 eurot. Hagejal ei ole alust

esitada oma kuludena 250 eurot riiete ja õppevahendite eest ja kulusid Eile 80 eurot, sest ta ei

ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit, vaid on lugenud peretoetused oma panuseks. Hageja ei

ole tõendanud lastega seotud kulusid toidule ja hügieenivahenditele. Hageja on valesti jaganud

kommunaalkulud viie inimese vahel, ehkki kulusid tekitasid ka septembrist 2019 kuni maini

2020 majas viibinud üürilised. Põhjendatud ei ole arvestada autoga seotud kulusid laste

kuludeks, kuna tegelikult kasutati autot laste tarbeks minimaalselt. Hageja ei ole toonud maja

kütteks puid, mistõttu ei ole hageja kulutus 500 eurot sae ostmiseks seotud lastega.

2.7. Laste ema kulutused laste toidule ja hügieenitarvetele on hinnanguliselt 662 eurot kuus.

Laste ema hinnangul on tema tehtud ja pangaväljavõtetega tõendatud kulutused lastele seoses

toidu, hügieenitarvete ja muude esmatarbekaupadega, huvitegevuse, kommunaalkulude, nn

klassirahadega ja meelelahutusega kokku 19 433,59 eurot 21 kuu jooksul. Sellele summale

lisanduvad igakuised kulud laste riietele, ravimitele, koolitarvetele, E kulud seoses ujumise ja

kooliüritustega, kulud Ei hooldusvahenditele, laste sünnipäevade korraldamisele, juuksurile,

madratsite väljavahetamisele ja kingitustele, milleks laste ema hindab minimaalselt 160 eurot

kuus kolme lapse peale ehk 21 kuu kohta 3360 eurot. See teeb kolme lapse kogukuludeks

vaidlusalusel ajavahemikul 22 793,59 eurot ehk igas kalendrikuus kulus lastele 1085,40 eurot.

Laste ema sai 2018. a nelja kuu eest E puudetoetust 332,20 eurot ja peretoetust 2040,36 eurot,

2019. a 12 kuu eest E puudetoetust 322,20 eurot ja peretoetust 6240 eurot ning 2020. a 5 kuu

eest E puudetoetust 805,45 eurot ja peretoetust 2600 eurot. Seega oli toetuste kogusumma

12 974,61 eurot, mis ei katnud laste ema tehtud kulutusi 9118,98 euro ulatuses, mille laste ema

2-20-7485

7 (18)

on oma palgast katnud ise. Laste esmavajaduste rahuldamiseks jääb raha puudu, nt lastetoa

remont ja mööbel, laste hambaravi.

2.8. Hageja väide laste kasvatamises osalemise kohta on paljasõnaline. Laste igapäevast

koolitööd puudutav suhtlus on peaaegu 100% laste ema kanda. Hageja ei ole osalenud lastega

seotud arenguvestlustel, käinud koolis vanemate koosolekutel. Laste ema hallata on olnud nii

laste huvitegevusega seotud kulud kui ka asjaajamine. Hageja ei ole esitanud tõendeid laste

kasvatamisega tegelemise kohta. Hageja väited reiside kohta on arusaamatud. Aastas korra

Pärnusse vanaema juurde sõitmist ei saa nimetada reisiks. Hageja on jätnud peaaegu kõik

lastega seonduvad kohustused laste ema kanda. Hageja ei ole panustanud laste huvitegevusse,

tundnud huvi lastetoa remondi ja lagunenud mööbli väljavahetamise vastu.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi Q vastu osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr

022/2020/3848 lubamatuks 1417,50 euro osas, hagi E vastu osaliselt ja tunnistas sundtäitmise

täiteasjas nr 022/2020/3797 lubamatuks 1417,50 euro osas, hagi Y vastu osaliselt ja tunnistas

sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/3798 lubamatuks 1417,50 euro osas. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

3.1. Maakohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 ja perekonnaseaduse (PKS)

§ 100 lg-le 2. Maakohus märkis, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud

elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui

kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on

lapsevanemal PKS § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse

ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Kui asjaolud pärast

kohtulahendi tegemist muutuvad ja elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega

koos elama või muul viisil tema kasvatamises rohkem osalema, võib täies ulatuses elatise

sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust

vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist

takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega (vt Riigikohtu 8. märtsi 2017.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Lapse elamine koos vanemaga ei välista lapse

õigust nõuda temaga koos elavalt vanemalt elatist (Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 15). Ühise elukoha olemasolu ei vabasta lapsega koos elavat

vanemat elatise maksmisest, kui ta ei osale lapse kasvatamises samaväärselt teise vanemaga

ning seetõttu on lapse vajaduste katmine raskendatud. Seda, kas ja millises ulatuses osaleb

vanem lapse kasvatamises, saab hinnata selle järgi, kummal vanemal lasub põhiraskus lapse

vahetul ülalpidamisel, lapse eest vahetul hoolitsemisel, igapäevaelu tegevuste ja toimingute

korraldamisel ja lapse muude jooksvate vajaduste katmisel. Tulenevalt hageja elamisest koos

kostjatega ja tema osalemisest laste kasvatamises võib elatise maksmise kohustus olla osaliselt

lõppenud.

3.2. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja suhtes on algatatud kolm

täitemenetlust Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-17-16971

sundtäitmiseks: kostja Q täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3848; kostja E

täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3797; kostja Y täitmisavalduse alusel täiteasi nr

022/2020/3798. Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määrusega mõisteti hagejalt iga kostja vastu

välja elatis 135 eurot, s.o kokku 405 eurot. Iga kostja nõuab hagejalt täitemenetluses elatise

2835 euro tasumist ajavahemiku 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 eest. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostjad nõuavad hagejalt elatist aja eest, mil hageja ja kostjad koos elasid. Laste

ema on võtnud omaks, et hageja on vähesel määral ostnud lastele toitu, samuti möönnud, et

2-20-7485

8 (18)

hageja on E transportinud kooli. Samas leiab laste ema, et hageja ei ole kandud lastega seotud

kulusid temaga samas ulatuses.

3.3. Maakohus leidis, et eeldada tuleb, et kummagi vanema ülalpidamiskohustus laste ees on

võrdne. Kui üks lastega koos elavatest vanematest on teinud ülalpidamiseks kulutusi või

osalenud laste kasvatamises vähem, võrreldes teise vanemaga, võib see anda lapsele õiguse

nõuda temaga koos elavalt vanemalt elatist ulatuses, milles ülalpidamiskohustus on täitmata (vt

Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 15). Kohtu hinnangul tuleb

seda võtta arvesse ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel, kui võlgnik

tugineb elatise maksmise kohustuse lõppemisele ülalpidamiskohustuse täitmise tõttu. Sellisel

juhul ei ole võimalik määrata kindlaks täpset elatise summat, mis on iga kuu täidetud lastega

seotud kulutuste tegemisega, kuid kindlaks saab määrata ligikaudse ulatuse, milles vanem on

lapse vajaduste katmisel osalenud. Kui lapse vajaduste katmine on raskendatud vanema vähese

osalemise tõttu lapse kasvatamisel, saab ülalpidamiskohustuse lugeda täidetuks ulatuses, milles

võlgniku poolt lapse kasvatamises osalemine katab lapse vajadusi.

3.4. Kuna Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16971 on hagejalt

iga kostja kasuks välja mõistetud 135 eurot, tuleb eeldada, et ühe lapse vajaduste katmiseks

piisav summa on 270 eurot kuus, kolme kostja peale kokku vähemalt 810 eurot kuus. Pooled ei

vaidle selle üle, et laste ema on saanud iga kuu riiklikku suure pere toetust. Riigikohus on

leidnud, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega (25. mai 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16). Kuna riikliku suure pere toetuse saamine on asjaolu, mis

esines ka Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määruse tegemise ajal, ei ole hagejal TMS § 221

lg 2 järgi õigust tugineda väitele, et osa laste vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega. TMS

§ 221 lg 2 järgi tuleb eeldada, et elatise suuruse määramisel on riikliku suure pere toetuse

saamisega arvestatud ning sellele vaatamata lepitud kokku elatises 135 eurot lapse kohta kuus.

Samal põhjusel ei saa hageja tugineda ka E puudetoetuse saamisele.

3.5. Kui vanem elab koos mitme ülalpidamiseks õigustatud lapsega, ei ole üldjuhul võimalik

eristada, millises ulatuses osaleb vanem eraldi iga lapse kasvatamises. Samuti ei ole üldjuhul

võimalik eristada, millised kulutused esmatarbekaupadele on tehtud konkreetse lapse

ülalpidamiseks. Kohus saab hinnata, kas hageja on vaidlusalusel ajavahemikul laste

ülalpidamises osalenud selliselt, et kolme lapse vajadused on kaetud kulutustega suurusjärgus

405 eurot. Seda saab kohus hinnata hageja tehtud kulutuste põhjal.

3.5.1. Kumbki pooltest ei ole välja toonud ega tõendanud, milline on iga lapse eluasemekulu

suurus. Lapse eluasemekulu suuruse saab määrata lapse kasutuses oleva eluruumiga võrreldava

eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva

eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt Riigikohtu 16. oktoobri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Hageja esitatud veebilehe kv.ee väljatrükkidest

laste kasutuses olevate eluruumidega sarnaste eluruumide keskmine üürihind ei nähtu. Hageja

esitatud väljatrükid veebilehelt kv.ee (II kd, tl-d 33–39) sellist üürihinda ei tõenda, sest

kuulutustes kajastatud üüripinnad ei ole võrreldavad laste kasutusse antud eluruumidega,

seejuures ei ole arvesse võetud ruumide ühises kasutuses olemist. Hagejal oli soovi korral

võimalik taotleda ekspertiisi määramist üürihinna tõendamiseks, aga hageja ei ole seda teinud.

Kuna hageja ei ole tõendanud eluasemekulu suurust, ei saa kohus eluasemekuludega asja

lahendamisel arvestada.

3.5.2. Maakohus leidis, et kostja arvestused hageja poolt vaidlusalusel ajavahemikul

toidupoodides tehtud kulutuste 3889,97 euro kohta on tõendatud hageja esitatud pangakonto

väljavõtetega (II kd, tl-d 43–91). Kohtu hinnangul on hageja seega teinud kulutusi keskmiselt

2-20-7485

9 (18)

185 eurot kuus, millest laste osaks saab lugeda 138,75 eurot. Kuigi laste ema on leidnud, et

hageja on ostetud toitu valdavalt ise tarbinud ja teinud kulutusi alkoholile, ei ole kostjad

vaielnud vastu väitele, et hageja tegi toidule kulutusi ja lastel oli võimalik toidust soovi korral

osa saada. Arvestades laste elamist koos vanemaga, ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kui

palju ostetud toidust oli tegelikult lastele.

3.5.3. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja välja toodud eluaseme kasutamisega seonduvate

otseste kulude keskmisele suurusele, kuid on pidanud põhjendamatuks kõigi kulude jagamist,

kuna osa elamust üüriti välja. Hageja ei ole vaielnud vastu kostjate väitele, et vaidlusalusel

ajavahemikul tegeleti külalistetoa väljaüürimisega. Kohtu hinnangul saab hageja avaldatud

kulude suuruse põhjal lugeda kolme lapse osaks 115 eurot kuus, millest hageja osa on 57,50

eurot.

3.6. Lapsevanema osalemine oma laste kasvatamises ei ole rahaliselt hinnatav, kuid oma

tegevusega võib lapsevanem asendada elatise tasumise kohustuse täitmise, kui tema

kasvatamises osalemine toob kaasa lapse vajaduste katmise. Hageja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, kuidas ta on osalenud laste kasvatamises, ehkki laste ema eitas, et isa kasvatas lapsi.

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma osalemist laste kasvatamises sellises ulatuses, et

see asendaks elatise tasumist.

3.7. Kohus tuvastas kulude kandmise hageja poolt vähemalt 196,25 euro ulatuses. Arvestades

hageja ja kostjate kooselamist ja hageja arvestuslikke kulutusi, leidis kohus, et tõendatuks saab

lugeda hageja poolt laste eeldatavate vajaduste katmise vähemalt pooles ulatuses. Seetõttu

rahuldas kohus hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmised täiteasjades poole sundtäitmisele

esitatud nõude osas lubamatuks. See tähendab, et sundtäitmine tuleb igas täiteasjas lõpetada

1417,50 euro tasumise nõude osas ja jätkub 1417,50 euro tasumise nõude osas.

3.8. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis ta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada maakohtu

otsuse hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega tunnistada kõigis

täiteasjades sundtäitmine lubamatuks 2835 euro tasumise nõude osas.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtul jäänud välja selgitamata, miks esitas laste esindaja

nõude alles ligi kaks aastat pärast taas kokku kolimist. See viitab laste ema pahatahtlikkusele.

4.2. Elatise summa lepiti kokku ja kohus kinnitas selle määrusega ajal, kui laste ema oli kolinud

eraldi, tasuda tuli korteriüüri 500 eurot ja kommunaalkulusid ning lapsed elasid enamuse ajast

emaga. Kui kolitakse taas kokku ühele elamispinnale, peaksid kulutused elukohale tunduvalt

vähenema ja ei saa arvestada sama summaga. Nüüd tegeleb teine vanem lastega ka tunduvalt

rohkem kui siis, kui elati eraldi.

4.3. Kohus ei ole arvestanud sellega, et vanemate vahel oli laste kulude jagamise kohta suuline

kokkulepe ja seda täideti. Kui hagejale oleks öeldud, et tal tuleb lisaks eluasemekuludele ja

söögile maksta ka elatist, oleks ta pöördunud kohtu poole elatise muutmiseks. Laste ema tuli

elatise jutuga välja alles ligi kaks aastat hiljem vihahoos ja jõudis täituri poole pöörduda enne,

kui hageja jõudis minna kohtusse elatise muutmiseks.

2-20-7485

10 (18)

4.4. Lapsed ei ole hagejalt midagi nõudnud. Lapsed on piisavalt vanad, et küsida nende

arvamust. Lastel ei ole millestki puudust ja nende vajadused on kaetud. Elatis on mõeldud

põhivajaduste katmiseks. Kui lisada riiklikele toetustele (500 eurot suure pere toetus, 160 eurot

puudega lapse toetus) laste ema panuse oma palgast 400 eurot, saame 1060 eurot. Lisades kohtu

arvates tõendatud 200 eurot isa poolt (tegelik summa on siiski vähemalt poole suurem), oleks

kogusumma 1260 eurot ehk 420 eurot lapse kohta kuus. Selle summaga peaksid olema kõik

vajadused kaetud. Laste ema ei ole tõendanud, et kostjate kulud oleksid iga kuu sellist summat

ületanud. Hageja arvates on tõenäoline, et laste ema ei ole osalenud rahaliselt võrdselt laste

kulude katmisel, arvestades, et tema palk on alati olnud väiksem ja ta ei saa riiklikke toetusi

täielikult oma panuse hulka arvestada. Hageja on osalenud laste kulude katmises oma

võimaluste piires. Kohus ei ole arvestanud, et ka laste kasvatamises osalemine on väärt seda, et

elatist vähendada.

4.5. Elatise suuruse määramisel ei ole suure pere toetusega arvestatud. E puudetoetusest sai

hageja teada alles möödunud aasta suvel.

4.6. Kohus leidis põhjendamatult, et eluasemekulu suurust ei ole välja toodud. Hageja esitas

tõendid, millega kohus ei arvestanud. Täielikku kattuvust kajastatud üüripindade ja laste

kasutusse antud eluruumide vahel ei saagi olla. Ära olid toodud pigem väiksemad pinnad, mis

on odavamad. Maakohus märkis alles lõpplahendis, et hagejal oleks olnud soovi korral võimalik

taotleda ekspertiisi. Arusaamatu, miks seda varem ei öeldud. Sel juhul oleks hageja taotlenud

kohtu määratud eksperdi arvamust lastele eluaseme võimaldamise kulude kohta mõlema

vanema poolt. Hageja ei saagi tõendada eluasemekulu suurust, kui kohus ei selgita, milliste

tõenditega arvestatakse. Arvatav laste eluasemekulu peaks olema igal juhul üle 200 euro kuus,

isegi kui arvestada maja pooleks. Alla 500 euro ei saa Viimsis 3-toalist üüripinda.

4.7. Arusaamatu on, miks kohus arvestab hageja toidupoodides tehtud kulutuste osas laste ema

arvestustega, mitte nendega, mille esitas hageja ehk keskmiselt umbes 250 eurot kuu kohta.

Paljud ostud tehti sularahas. Ei saa väita, et kui tavaliselt oli kuu keskmine 250 euro kandis, siis

järsku langes 100-ni. Laste osa oleks sel juhul 187,5 eurot.

4.8. Üürilised viibisid pinnal väga lühikest aega ja hageja maksis vastavalt iga kuu ka rohkem

kommunaalkulusid. See on nähtav laste ema maksetest, kus ta kirjutab „miinus üüriliste osa“.

Ebaselge on, milliste hageja avaldatud kulude põhjal saadi kolme lapse kuludeks 115 eurot

kuus. Kohtule esitatud tabeli põhjal oli kolme lapse osa kommunaalkuludest 21 kuu peale

keskmiselt 70,52 eurot.

4.9. Kohus ei ole üldse arvestanud transpordikuludega. Kütusekulud nähtuvad väljavõtetelt ja

auto eelnevad järelmaksed olid 130 eurot kuus. Samuti pole arvestatud reisi ja

sünnipäevakuludega. Ei saa öelda, et kui tšekki pole ette näidata, siis ei olegi kulusid olnud.

Vastustajate seisukoht

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmised täiteasjades 1417,50 euro tasumise

nõuete osas lubamatuks tunnistamata. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega tunnistada

2-20-7485

11 (18)

sundtäitmine kõigis kolmes täiteasjas lubamatuks täiendavalt 1417,50 euro tasumise nõude

osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis sundtäitmised täiteasjades

1417,50 euro tasumise nõuete osas lubamatuks tunnistamata. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud ja see on TsMS § 456 lg-te 1 ja 4 järgi jõustunud osas, millega maakohus rahuldas

hagi ja tunnistas sundtäitmised täiteasjades 1417,50 euro tasumise nõuete osas lubamatuks.

8. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle:

-

Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määruse tsiviilasjas nr 2-17-16971 alusel kohustus

hageja tasuma igale kostjale elatist 135 eurot, s.o kokku 405 eurot kuus (I kd, tl-d 16–

16 pöördel);

-

hageja suhtes on algatatud kolm täitemenetlust Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a

määruse tsiviilasjas nr 2-17-16971 sundtäitmiseks: kostja Q täitmisavalduse alusel

täiteasi nr 022/2020/3848; kostja E täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3797;

kostja Y täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3798;

-

iga kostja nõuab hagejalt täitemenetluses elatise 2835 euro tasumist ajavahemiku 1.

september 2018 kuni 31. mai 2020 eest (I kd, tl-d 48–53 pöördel);

-

ajavahemikul 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 elasid hageja, kostjad ja kostjate

ema koos elamus, mis kuulus hageja ja kostjate ema kaasomandisse (Randvere maja).

Sel ajal osales hageja laste kulude kandmises, kuid pooled vaidlevad selle üle, millises

määras hageja seda tegi.

9. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks mh põhjusel, et nõue on rahuldatud. Kolleegium

nõustub praeguse asja asjaoludel maakohtuga selles, et ehkki hageja oli kohtulahendist

tulenevalt kohustatud maksma alaealistele lastele elatist, võis ta täita ülalpidamiskohustuse ka

muul viisil kui kohtulahendis märgitud elatise maksmisega, sh laste kulude kandmisega nende

toidule, hügieenile, riietele, haridusele, huvitegevusele, tervishoiule ja eluasemele.

9.1. Riigikohus on selgitanud, et elatise maksmise kohustus on lapsevanemal PKS § 100 lg 2

esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse

kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure

osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või

üldse elatis välja mõistmata jätta. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning

elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema

kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu,

sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on

alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt

Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11).

9.2. Praegusel juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2-17-16971, millega kinnitati poolte kokkulepe ja hageja kohustus tasuma kostjatele elatist

135 eurot lapse kohta kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kokku 405 eurot kuus. Pooled ei

vaidle selle üle, et kompromissi kinnitamise ajal elasid lapsed koos emaga üürikorteris (kostjate

ema väitel kolis ta lastega Viimsi üürikorterisse 2017. a oktoobris (vt nt 23. augusti 2020. a hagi

vastus (I kd, tl-d 66–66 pöördel); kostjate 25. märtsi 2021. a menetlusdokument (I kd, tl 180)).

2-20-7485

12 (18)

Kui hageja teatas laste emale juunis 2018, et ta koondati töölt ja ei saa edaspidi lastele kohtu

väljamõistetud elatist maksta, kolis laste ema koos lastega enda ja hageja kaasomandis olevasse

Randvere majja (vt samas). Pooled ei vaidle ka selle üle, et septembrist 2018 kuni maini 2020,

mil hageja, kostjad ja nende ema Randvere majas elasid, ei maksnud hageja lastele elatist.

9.3. Riigikohus on olukorras, kus laps kolis pärast elatise suurust kindlaksmäärava kokkuleppe

kohtumäärusega kinnitamist elatist maksma kohustatud vanema juurde ja see vanem lõpetas

elatise maksmise, leidnud, et kohtumäärusest nähtuv elatisenõue võib olla vaidlusaluse perioodi

osas rahuldatud, sest hageja ja kostja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises

teistsugusel viisil. Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja asendas

ülalpidamiskohustuse täitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 järgi elatise maksmise lapse

kasvatamises vahetult osalemisega ning kostja võttis täitmise vastu. Ka sellisel juhul oleks

kohtumäärusest nähtuv elatisenõue vaidlusaluse perioodi osas TMS § 221 lg 1 esimese lause

mõttes rahuldatud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel

tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja

VÕS §-st 29 (vt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p-d 12–14 ja

seal viidatud kohtupraktika).

9.4. Hageja väitel oli vanemate vahel vaidlusalusel ajavahemikul laste kulude jagamise kohta

suuline kokkulepe, mida täideti ja mille tõttu hageja ei pöördunud kohtu poole elatise

muutmiseks. Kostja on sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Tõendeid selle kohta, et vanemad

oleksid laste kulude kandmises otseste tahteavalduste vahetamisega kokku leppinud, ja selle

kokkuleppe sisu kohta, ei ole menetluses esitatud.

9.5. Kolleegium leiab siiski, et praegusel juhul on hageja ja kostjad (seadusliku esindaja

vahendusel) vähemalt konkludentsete tahteavaldustega kokku leppinud, et vähemalt ajutiselt ei

täida hageja laste ülalpidamiskohustust kohtumäärusega kinnitatud summas elatise (s.o raha)

maksmise teel, vaid vahetult lastele eluaseme võimaldamise ja nende kulude kandmises

osalemise teel. Sellele viitavad järgmised asjaolud: 1) kostjate ema kolis koos lastega hageja

juurde Randvere majja elama, mistõttu laste eluaseme eest ei olnud enam vaja maksta rahas

(üürikorteri üüri), vaid hageja sai võimaldada lastele elamiseks talle kaasomandina kuuluvat

eluaset, mille kasutamisega kaasnesid lastele rahaliselt hinnatavad kasutuseelised; 2) pooled ei

vaidle selle üle, et vaidlusalusel ajavahemikul, s.o septembrist 2018 kuni maini 2020 osalesid

mõlemad vanemad laste kulude kandmises (sh toidukulud ja kommunaalkulud; vaidlus on küll

panuste suuruse osas); 3) asja materjalidest ei nähtu, et laste ema oleks nõudnud hagejalt

vaidlusalusel ajavahemikul lastele elatise maksmist rahas vastavalt Harju Maakohtu 13. juuni

2018. a määrusele tsiviilasjas nr 2-17-16971. Eelnevast nähtub, et kostjad oma seadusliku

esindaja (ema) vahendusel aktsepteerisid seda, et hageja täidab ülalpidamiskohustust mitte

elatise maksmise, vaid vahetult lastele eluaseme pakkumise ja nende kulude kandmises

osalemise teel. Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja asendas

ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise laste kasvatamises

vahetult osalemisega ning kostjad (seadusliku esindaja vahendusel) võtsid täitmise vastu.

9.6. Seega võis hageja täita oma ülalpidamiskohustuse kostjate ees ka sellega, et ta osales laste

vajaduste rahuldamises ja sellega kaasnevate kulude kandmises vahetult, seejuures vähemalt

ulatuses, mis vastab hageja ja kostjate vahel tsiviilasjas nr 2-17-16971 kinnitatud

kompromissiga ettenähtud elatise suurusele.

10. Eelnevat arvestades hindas maakohus vaidlustatud otsuses põhjendatult seda, kas hageja on

ajavahemikul 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 osalenud laste ülalpidamises selliselt, et on

teinud kolme lapse vajaduste katmiseks kulutusi suurusjärgus 405 eurot kuus, mis oli Harju

2-20-7485

13 (18)

Maakohtu 13. juuni 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-17-16971 tulenev elatise kogusumma.

Seejuures on oluline, et iga lapse kohta oleks tehtud kulutusi vähemalt 135 eurot.

10.1. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kuna riikliku suure pere toetuse ja E

puudetoetuse saamine on asjaolud, mis esinesid ka Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määruse

tegemise ajal, on nendega hageja makstava elatise suuruse (135 eurot lapse kohta) määramisel

eelduslikult juba arvestatud. Seega ei anna nende toetuste saamine alust lugeda hageja

kohtumäärusest tulenevat elatise maksmise kohustust täidetuks. Maakohus viitas põhjendatult

sellele, et nende toetuste saamisele tuginemise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis

välistab ka TMS § 221 lg 2, mille kohaselt on vastuväide, et nõue on rahuldatud, kohtulahendi

puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et 13. juuni 2018. a määruse tegemise ajal Ele

puudetoetust ei makstud, vaid väidab üksnes, et ta ei olnud toetusest teadlik, seda väidet

tõendamata.

10.2. Asjasse ei puutu poolte väited selle kohta, kui suured olid vaidlusalusel ajavahemikul laste

tegelikud vajadused ja kui palju on laste ülalpidamisse rahaliselt panustanud laste ema.

Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kui suure summa ulatuses peaks hageja panustama laste

ülalpidamisse, kuna see küsimus on lahendatud jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-

16971. Praeguse vaidluse puhul on oluline hinnata, kas hageja on täitnud nimetatud määruses

ettenähtud summa ulatuses laste ülalpidamiskohustust, osaledes vahetult laste vajaduste

katmises, mistõttu kohtumääruse kohase elatise sissenõudmine hagejalt oleks alusetu. Kui elatis

on kohtu kinnitatud kompromissiga välja mõistetud, tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud

elatisega on lapse vajadused kaetud (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr

3‑2‑1‑35‑17, p 37.1). Kui kostjate arvates ei ole tsiviilasjas nr 2-17-16971 kinnitatud

kompromissiga välja mõistetud elatis 135 eurot lapse kohta laste tegelike vajaduste katmiseks

piisav, kuna muutunud on elatise suurust mõjutanud asjaolud, on kostjatel võimalik esitada

TsMS § 459 alusel kohtule hagi elatise suuruse muutmiseks. Riigikohus on kinnitanud, et see

säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel

tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

11. Maakohus tuvastas tõendite põhjal, et hageja kandis vaidlusalusel ajavahemikul laste

vajaduste katteks kulusid vähemalt 196,25 eurot kuus, millest 138,75 eurot moodustasid kulud

toidule ja 57,50 eurot olid eluaseme kasutamisega seonduvad otsesed kulud. Selle põhjal

järeldas maakohus, et tõendatuks saab lugeda hageja poolt laste eeldatavate vajaduste katmise

vähemalt pooles ulatuses nõutavast 405 eurost. Nende asjaolude tuvastamist ja maakohtu

nimetatud järeldust ei ole kostjad vaidlustanud.

11.1. Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et kohus lähtus hageja

toidupoodides tehtud kulutuste osas laste ema arvestustest, mitte hageja arvestustest, mille

kohaselt oli kulusid keskmiselt 250 eurot kuus, sh osa sularahas, mis teeks laste osaks 187,50

eurot. Kolleegium hageja etteheitega ei nõustu. Maakohus on põhjendatult lähtunud laste ema

arvestustest hageja septembrist 2018 kuni maini 2020 tehtud toidukulude kohta (vt II kd, tl-d

101–101 pöördel), mille puhul on aluseks võetud hageja toidupoodides tehtud kaardimaksed

(hageja enda esitatud pangakonto väljavõtete põhjal (II kd, tl-d 43–91)), jättes arvesse võtmata

mõned sellised ostud kodust kaugetes kohtades, mis ei saanud olla seotud perekonnale toidu

ostmisega (vt kostjate seletus 17. mai 2021. a menetlusdokumendi lk 2 (II kd, tl 93 pöördel)).

Hageja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on ta ostnud vaidlusalusel ajavahemikul perele toitu

3889,97 euro eest, s.o keskmiselt 185 euro eest kuus, millest maakohus luges laste osaks 3/4

2-20-7485

14 (18)

ehk 138,75 eurot. Maakohus on põhjendatult jätnud arvesse võtmata hageja väidetavad ostud

sularahas, kuna hageja ei ole neid kulusid tõendanud.

11.2. Eluaseme kasutamisega seonduvate otseste kulude osas on hagejale apellatsioonkaebuse

kohaselt ebaselge, kuidas kohus sai kolme lapse kuludeks kokku 115 eurot kuus (millest kohus

luges hageja osaks 57,50 eurot), kui hageja poolt kohtule esitatud tabeli kohaselt oli hageja osa

kolme lapse kommunaalkuludest 21 kuu peale keskmiselt 70,52 eurot kuus. Vaidlustatud

otsusest nähtuvalt lähtus maakohus eluaseme kasutamisega seonduvate otseste kulude keskmise

suuruse kindlaksmääramisel hageja väidetest ajavahemikul septembrist 2018 kuni maini 2020

kantud kulude kohta elektrile, veele ja kanalisatsioonile, internetile ja televisioonile ning

prügiveole (vt hageja 9. mai 2021. a menetlusdokumendi lisa 3 (II kd, tl-d 40–42)), märkides,

et kostjad ei ole kulude suurusele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et nende jagamisel tuleks

arvestada asjaoluga, et elamut üüriti osaliselt välja. Ringkonnakohus arvutas hageja välja

toodud eluaseme kasutamisega seotud kulud kokku (4952,07 eurot) ja jagas kahega, leidmaks

lastele vastava osa kuludest (kaks vanemat, kolm last ja võimalik(ud) üürnik(ud) teevad kokku

tinglikult kuus inimest; kostjad on pidanud õiglaseks arvestada üürnike kulude suuruseks 1/6

(vt 25. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lk 6 (I kd, tl 182 pöördel)), saades laste kuludeks

2476,04 eurot 21 kuu kohta ehk 117,91 eurot kuus. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et

hageja ja laste ema kandsid kommunaalkulusid pooleks selle erisusega, et laste ema ei kandnud

kulusid üürnikele vastavas osas (vt nt hagiavalduse p 2.3 (I kd, tl 3 pöördel), hageja 3. märtsi

2021. a menetlusdokument (I kd, tl 175); hagi vastuse lk-d 2 ja 3 (I kd, tl-d 65 pöördel ja 66)).

Sellest saab järeldada, et lastele vastava osa kommunaalkuludest kandsid vanemad pooleks.

Seega on hageja osalenud laste kulude kandmises u 58,95 euro eest kuus, mis on väga sarnane

maakohtu leitud 57,50 eurole. Erinevus u 1,5 euro võrra (58,95-57,50) ei ole praegusel juhul

mõjutanud asja lahendust. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta on

kandnud vaidlusalusel ajavahemikul laste eest kommunaalkulusid 70,52 eurot kuus, kuna

hageja arvutused ei võta arvesse majas elanud üürnike tekitatud kulusid.

11.3. Õige ei ole hageja etteheide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata laste

transpordikulude (sh kütus ja auto järelmaks), reisi- ja sünnipäevakuludega. Asjas ei ole esitatud

tõendeid, mis võimaldaks hinnata, kas ja kui suures ulatuses hageja neid kulusid laste vajaduste

rahuldamiseks kandis. Kostjate väitel ei vajanud Y ja Q koolis käimiseks transporti ning autot

kasutati laste tarbeks minimaalselt (vt nt kostjate 17. mai 2021. a menetlusdokumendi lk 4 (II

kd, tl 94 pöördel)). Ehkki pooled ei vaielnud selle üle, et hageja X AS-is töötamise ajal augustist

2019 aprillini 2020 viis ta Eit autoga kooli, on kostjad väitnud, et tööandja hüvitas hageja

töölesõitmise kütusekulu (nt kostjate 25. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lk 3 (I kd, tl 181)).

Lisaks märgib kolleegium, et ehkki maakohus tuvastas hageja poolt laste vajaduste katmise

196,25 euro ulatuses kuus, luges kohus vaidlustatud otsusega hageja ülalpidamiskohustuse

täidetuks kokku 202,50 euro ulatuses (s.o pool 405 eurost), mistõttu maakohus võttis vähesel

määral arvesse ka hageja muid kulutusi peale nende, mis nähtusid selgelt menetluses esitatud

tõenditest.

12. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohus on põhjendamatult jätnud hageja poolt

laste ülalpidamises osalemise ulatuse hindamisel arvesse võtmata lastele eluaseme

võimaldamise ja selle rahaliselt hinnatava väärtuse.

12.1. Riigikohus on 16. oktoobri 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et

vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja

tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Lapse põhivajaduste hulka kuulub

ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt kasvada. Seetõttu

2-20-7485

15 (18)

tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda

sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel

kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel

rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Vanemad peavad

vastavalt oma varalisele seisundile, kuid eelduslikult võrdsetes osades, osalema ka lapse

eluasemevajaduse rahuldamisel. Lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise

määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata

sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise

väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise

(kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades

kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-69-13, p-d 17–21 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega saab vanema

ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitada ka lapsele eluaseme pakkumist vanemale kuuluvas

eluruumis, kuna sellega rahuldab vanem üht lapse põhivajadust ja laps saab seeläbi varaliselt

hinnatavaid kasutuseeliseid. Kolleegiumi hinnangul kehtib eelnev ka juhul, kui lapsele kasutada

antav eluruum on vanemate kaasomandis. Sel juhul täidavad mõlemad vanemad lapsele

eluruumi pakkumisega oma ülalpidamiskohustust.

12.2. Hageja on menetluses selgitanud, et elatise suurust kindlaksmäärava kompromissi

sõlmimise ja kohtu poolt kinnitamise ajal elasid lapsed koos emaga üürikorteris. Laste ema on

välja toonud, et enne septembris 2018 Randvere majja tagasi kolimist elas ta lastega üürikorteris

Viimsis, mille üür oli 550 eurot kuus, millele lisandusid kommunaalkulud (vt 23. augusti 2020.

a hagi vastus (I kd, tl 66 pöördel)). Seega saab lähtuda eeldusest, et poolte 13. juunil 2018

kinnitatud kompromissiga ettenähtud elatis pidi mh katma laste kulud eluasemele, mis olid sel

hetkel kolme lapse kohta hinnanguliselt 412,50 eurot kuus (550÷4×3), mis teeb ühe vanema

osaks u 206,25 eurot kuus. Seda, et elatis oli mõeldud mh laste eluaseme kulude katmiseks,

kinnitab ka see, et kui hageja oli kostjate emale teatanud, et ta on koondatud ega saa elatist

maksta, ei pidanud kostjate ema enam võimalikuks lastega üürikorteris elada (vt nt hagi vastuse

lk-d 3 ja 4 (I kd, tl-d 66 ja 66 pöördel)). Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et vähemalt

nimetatud summa (s.o 206,25 euro) ulatuses saab hageja ülalpidamiskohustuse täitmisena

arvesse võtta ka seda, kui ta elatise maksmise asemel (mille eest kostjad oleksid saanud elada

emaga üürikorteris) võimaldas kostjatel kasutada vähemalt nende varasema üürikorteriga

samaväärseid kasutuseeliseid pakkuvat eluruumi.

12.3. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 järgi määrata kindlaks eluruumi

kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava

üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21).

Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades (vt

ka Riigikohtu 16. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Seega märkis

maakohus õigesti, et laste kasutuses oleva eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata

võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh laste kasutuses

oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 16.

oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21).

12.4. Praeguses asjas põhjendas maakohus laste eluasemekulude arvesse võtmata jätmist hageja

ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse hindamisel sellega, et kumbki pooltest ei ole välja toonud

ega tõendanud, milline on iga lapse eluasemekulu suurus. Kolleegium ei nõustu maakohtuga

selles, et laste eluasemest saadava kasutuseelise väärtust ei olnud võimalik hinnata ja sellega

hageja ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel arvestada.

2-20-7485

16 (18)

12.4.1. Hageja oli maakohtus välja toonud, et tema, lapsed ja laste ema elasid vaidlusalusel

ajavahemikul 2010. a-l valminud kuuetoalises 176 m2 suuruses õhksoojuspumba-, põranda- ja

ahiküttega kivimajas Randvere külas, kus lastel olid eraldi toad (Q- 16 m2, E ja Y jagasid 16

m2 tuba) ja vanematega ühiskasutuses elamispind kokku 144 m2 (sh suur tuba köögiga u 40 m2,

koridor, WC, duširuum saunaga, sahver, külalistetuba), garaaž rataste hoidmiseks (35 m2),

kelder ja suur õu kasvuhoonetega (vt hageja 9. mai 2021. a menetlusdokument (II kd, tl 12)).

Kostjad sellele kirjeldusele vastu ei vaielnud. Pooled ei vaielnud menetluses selle üle, et elamu,

kus lapsed vaidlusalusel ajavahemikul elasid, kuulus hageja ja laste ema kaasomandisse, mida

kinnitab ka kostjate esitatud kinnistusraamatu väljavõte (II kd, tl-d 98–99).

12.4.2. Hageja tõi välja, et sarnase elamu üürihind naaberkülas Metsakastis on 1300 eurot kuus

ning Haabneemes asuva kõige odavama kolmetoalise korteri üür on 580 eurot. Nende väidete

kinnitamiseks esitas hageja tõendina väljatrükid veebilehelt kv.ee (II kd, tl-d 33–39).

Kolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga, et hageja esitatud veebilehe kv.ee väljatrükid ei

tõenda laste kasutuses olnud eluruumidega sarnaste eluruumide keskmist üürihinda, kuna

kuulutustes kajastatud üüripinnad ei ole võrreldavad laste kasutusse antud eluruumidega ja

nende puhul ei ole arvesse võetud seda, et ruumid on ühises kasutuses. Maakohus ei ole neid

seisukohti põhjendanud ega toonud välja, mille poolest oli hageja poolt võrdluseks toodud

elamu Metsakasti külas oluliselt erinev sellest elamust, kus hageja, kostjad ja kostjate ema

vaidlusalusel ajavahemikul elasid.

12.4.3. Kolleegiumi arvates on Randvere maja ja Metsakasti elamu nii asukoha, suuruse kui ka

nt küttevõimaluste poolest võrreldavad, kusjuures Randvere maja (176 m2) on Metsakasti

elamust (kogupind 147,4 m2, sh suletud netopind 129,3 m2) isegi ruumikam. Ka kostjad ei ole

toonud menetluses välja asjaolusid, mis viitaksid sellele, et elamute vahel oleks olulisi

erinevusi. Seejuures ei saagi kinnisvaraportaalidest võrdlusena toodavad elamud olla täpselt

samasugused võrreldava elamuga, vaid oluline on piisav sarnasus nendes aspektides, mis

mõjutavad üürihinna kujunemist, eelkõige asukoht ja suurus. Alusetu on maakohtu etteheide,

et hageja poolt võrdlusena toodud eluasemete puhul ei ole võetud arvesse ruumide ühises

kasutuses olemist. Üldjuhul ei antagi elamuid ega kortereid üürile selliselt, et need oleksid

üürile andmisel ühiskasutuses, mistõttu ühiskasutuses olemine ei kajastugi üürihindades. Kohus

saab lapse eluasemekulude suuruse määramisel lähtuda ka selliste võrreldavate eluasemete

üürikuulutustest, mida üüritakse välja tervikuna, kuid peab võtma konkreetsel juhul lapse

eluasemest saadava kasutuseelise väärtuse määramisel arvesse seda, milline osa eluruumist on

tegelikult lapse kasutuses, ning asjaolu, et eluruum on lapse ja mõne teise isiku ühiskasutuses.

12.5. Maakohus on põhjendamatult heitnud hagejale ette seda, et ta ei taotlenud üürihinna

tõendamiseks ekspertiisi määramist. Hageja oli esitanud kostjate eluasemekulu kohta tõendid,

mis kajastasid tema hinnangul nii kostjate tegeliku elukohaga võrreldava elamu üürihinda kui

ka samas piirkonnas asuva kõige odavama kolmetoalise korteri üürihinda (mis oleks olnud

kostjate jaoks tõenäoline alternatiiv hageja juures elamisele). Kui kohus leidis, et need tõendid

ei ole laste eluasemekulu suuruse tõendamiseks mingil põhjusel sobivad, oleks kohus pidanud

seda TsMS § 329 lg-st 3, §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama ning andma

talle võimaluse esitada muid tõendeid, sh taotleda ekspertiisi korraldamist (vrd Riigikohtu 7.

juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 15.9). Praeguses asjas oli kohtul kõrgendatud

selgitamiskohustus põhjusel, et menetlusosalistel ei olnud menetluses õigusteadmistega

esindajaid. Kuna maakohus jättis selles osas selgitamiskohustuse täitmata, oli kohtuotsuses

avaldatud seisukoht, et hageja oleks pidanud kinnisvaraportaali kv.ee kuulutuste esitamise

asemel taotlema kohtuliku ekspertiisi korraldamist, ka üllatuslik. Kolleegium märgib, et ka

maakohtu viidatud kohtulik ekspertiis ei oleks pruukinud anda kohtule täpsemaid andmeid laste

2-20-7485

17 (18)

eluasemest saadava kasutuseelise väärtuse kohta, sest üldjuhul võetakse ka kinnisvara väärtuse

ja võimaliku saadava üüri suuruse hindamisel aluseks teised sarnased kinnisvaraobjektid.

12.6. Riigikohus on selgitanud, et kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust

ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine

on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise

väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu 16. oktoobri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21).

12.7. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis

arvesse võttes järeldada, et laste kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtus oli

vähemalt 500 eurot kuus, arvestades seejuures asjaolu, et elamu oli laste ja nende vanemate

ühiskasutuses ja selle ühte tuba üüriti Booking.com kaudu välja.

12.7.1. Kui lugeda elamut kasutavate inimeste arvuks kuus (kaks vanemat, kolm last ja

tinglikult ühed üürnikud), teeks see kogu elamu kasutuseelise väärtuseks tinglikult 1000 eurot,

mis on oluliselt madalam hageja poolt võrdluseks toodud Metsakasti külas asuva elamu üürist

(1300 eurot). Asjas esile toodu ei anna alust arvata, et Randvere maja kasutamise kohalik

keskmine turuhind oleks olnud alla 1000 euro. Laste saadava kasutuseelise väärtust tõstis

täiendavalt – tõenäoliselt isegi kõrgemaks kui 500 eurot kuus – see, et asjas esile toodu kohaselt

ei kasutanud üürnikud maja ühte tuba pidevalt ning laste kasutuses ei olnud mitte 1/2 suurune

osa majast, vaid nad said kasutada ühiskasutuses olevat elamispinda 144 m2 ulatuses.

12.7.2. Seda, et laste saadava kasutuseelise väärtus koos vanematega Randvere majas elades,

kus nende kasutuses oli 144 m2 suurune elamispind ja kolme lapse peale ka kaks eraldi 16 m2

suurust tuba, oli kokku vähemalt 500 eurot, kinnitab ka asjaolu, et enne 2018. a suvel-

septembris Randvere majja naasmist elas laste ema koos lastega üürikorteris, mille üür oli laste

ema väitel 550 eurot, mis teeb kolme lapse osaks u 412,50 eurot (550÷4×3). Üldteada on

asjaolu, et üldjuhul on üksikelamu keskmine üürihind ja seega selles elamisest saadava

kasutuseelise väärtus kõrgem kui korteri puhul, mida kinnitavad ka hageja esitatud tõenditest

nähtuvad üürihinna erinevused Metsakasti külas asuva elamu (1300 eurot kuus) ja Haabneemes

asuva 3-toalise korteri (580 eurot kuus) vahel.

12.7.3. Kui lugeda laste eluruumist saadava kasutuseelise väärtuseks kokku 500 eurot kuus,

tähendab see seda, et kumbki kaasomanikust vanem (s.o nii hageja kui ka laste ema) täitis

vaidlusalusel ajavahemikul lastele endale kuuluvas majas eluaseme pakkumisega oma

ülalpidamiskohustust laste ees kokku 250 euro ulatuses.

13. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et lisaks sellele, et hageja on panustanud

ajavahemikul 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 vahetult laste ülalpidamisse laste eluaseme

kasutamisega otseselt seotud kulude (elekter, vesi ja kanalisatsioon, internet ja televisioon,

prügivedu) ja toidukulude kandmisega kokku vähemalt poole Harju Maakohtu 13. juuni 2018.

a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16971 ettenähtud elatise summa ulatuses (s.o vähemalt 202,50

eurot kolme lapse peale kuus), nagu leidis vaidlustatud otsuses maakohus, on hageja panustanud

vähemalt sama suure summa ulatuses (s.o vähemalt 202,50 eurot kolme lapse peale kuus, aga

tegelikult

rohkemgi)

laste

ülalpidamisse

ka

neile

eluaseme

pakkumise

teel.

Ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja asjaolusid (hageja elas lastega koos ja tema kulutusi ei

ole mõistlikult võimalik laste lõikes eristada) arvestades tuleb see kohustus lugeda kostjate ees

täidetuks võrdsetes osades. Seega on hageja lastele eluaseme pakkumise, selle kasutamisega

otseselt seotud kulude ja toidukulude kandmisega osalenud laste vajaduste rahuldamises ning

2-20-7485

18 (18)

täitnud ajavahemikul 1. september 2018 kuni 31. mai 2020 laste ülalpidamise kohustust

vähemalt 405 euro ulatuses kuus, sh iga lapse kohta vähemalt 135 eurot kuus.

14. Kuna hageja on täitnud vaidlusalusel ajavahemikul laste ülalpidamiskohustuse muul viisil

kui Harju Maakohtu 13. juuni 2018. a määruses tsiviilasjas nr 2-17-16971 märgitud igakuise

elatise maksmise teel, on kohtumäärusest nähtuv elatisenõue ajavahemiku 1. september 2018

kuni 31. mai 2020 eest TMS § 221 lg 1 esimese lause mõttes täies ulatuses rahuldatud.

Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus ei tunnistanud

sundtäitmisi täiteasjades lubamatuks suuremas ulatuses kui 1417,50 eurot täitemenetluse kohta,

ja tunnistada uue otsusega kõik kolm täitemenetlust elatise võlgnevuste alates 1. septembrist

2018 kuni 31. maini 2020 osas täiendavalt lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.

15. Kolleegium märgib, et esitatud hagis on hageja taotlenud ka kõigis kolmes täiteasjas

täitemenetluse lõpetamist alates 15. maist 2020. Maakohus ei ole neid nõudeid kohtuotsuse

resolutsioonis selgelt lahendanud, kuid kuna maakohus nende nõuete osas hagi ei rahuldanud,

saab järeldada, et selles osas jäeti hagi rahuldamata (maakohus märkiski vaidlustatud otsuse

resolutsioonis üksnes hagi rahuldamise ulatuse). Kolleegium täiendab selles osas selguse

huvides maakohtu otsuse resolutsiooni. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab täitemenetluse

kohtutäitur, mitte kohus, ning seda ka juhul, kui sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. Seega

ei oleks maakohtul olnud alust hageja täitemenetluste lõpetamise nõudeid rahuldada.

Apellatsioonkaebuses ei ole hageja täitemenetluste lõpetamist taotlenud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS §

173 lg 3 järgi vajaduse korral muuta ka menetluskulude jaotust. Samuti tuleb TsMS § 173 lg 1

järgi jaotada menetluskulud ringkonnakohtus.

17. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti,

ning apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud kannab selle rahuldamise korral TsMS §

171 lg 1 järgi vastustaja. TsMS § 162 lg 4 võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt

poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti,

oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

18. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa-

kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 4 alusel nende endi kanda, sõltumata hagi ja

apellatsioonkaebuse rahuldamisest. Kostjateks on lapsed ja tegemist on olukorraga, kus hageja

on esitanud tagantjärgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude selle asemel, et nõuda

elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumisel elatise vähendamist TsMS § 459 järgi. Lapse

ülalpidamisasjas on seadusandja pidanud põhjendatuks, et vastaspoole kulusid ei jäeta lapse

kanda, vaid pooled kannavad oma menetluskulud ise (TsMS § 164 lg 1). Nendel põhjustel oleks

kolleegiumi arvates kostjate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kui nad peaksid

kandma hageja menetluskulud.

19. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja nende rahalist suurust kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur