3-20-2008/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2008

Haldusasi

Nexo Services OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

rahapesu andmebüroo 14.09.2020 otsuse nr 3.4-9/1958-

1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Nexo Services OÜ, volitatud esindaja

advokaat Virgi Nael

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja

Karin Kook

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.06.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nexo Services OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Nexo Services OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

04.06.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2008 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-20-2008

2(13)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nexo Services OÜ-le väljastati 03.09.2018 tegevusluba nr FVR000360 virtuaalvääringu

raha vastu vahetamise teenuse pakkumiseks, tegevusluba nr FRK000301 virtuaalvääringu

rahakotiteenuse

pakkumiseks

ja

tegevusluba

nr FFA000282

finantseerimisasutusena

tegutsemiseks.

2. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (RAB, alates 01.01.2021 on selle

õigusjärglane Rahapesu Andmebüroo) teavitas 05.03.2020 ja 15.06.2020 majandustegevuse

registri (MTR) kaudu kõiki tegevusloa omanikke (sh Nexo Services OÜ-d), et vastavalt

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) muudatustele on

tegevusloa omanikud kohustatud oma tegevuse ja tegevust reguleerivad sisemised

dokumendid viima seadusega kooskõlla hiljemalt 01.07.2020. Nõuete täitmiseks pidi

tegevusloa omanik esitama tegevusloa muutmise taotluse koos täiendavate dokumentidega

MTR-i või notari kaudu. Teavitustes hoiatati, et kui tegevusloa omanik ei ole hiljemalt

01.07.2020 täitnud nimetatud kohustusi, siis tunnistatakse tegevusluba kehtetuks.

3. Nexo Services OÜ esitas 25.06.2020 tegevuslubade muutmise taotluse.

4. RAB kutsus 18.08.2020 kaebaja kontaktisiku X vestlusele, et selgitada välja tema sobivus

kontaktisikuna tegutsemiseks. Lisaks sooviti saada teavet RahaPTS § 72 lg-s 2 sätestatud

nõuete täitmise kontrollimiseks. Vestlus toimus 08.09.2020 Q-ga.

5. RAB keeldus 14.09.2020 otsusega nr 3.4-9/1958-1 Nexo Services OÜ tegevusloa

muutmise taotluse rahuldamisest, sest ettevõte ei vasta RahaPTS § 72 lg 1 p-le 4, ning

tunnistas RahaPTS § 1182 lg 2 alusel kaebaja tegevusload nr FVR000360 ja FRK000301 ja

nende lubadega seotud MTR-i andmed kehtetuks, sest ettevõte ei ole ennast hiljemalt

01.07.2020 viinud vastavusse 10.03.2020 jõustunud kontrollieseme asjaoluga.

RahaPTS-is sätestatud loakohustus omab eelkõige kuritegusid (ohtu) ennetavat funktsiooni,

millest järeldub, et kõnealustes valdkondades tegevuslubade kohustuse kehtestamine on

vaadeldav olulise avaliku huvi kaitsena. 10.03.2020 jõustunud RahaPTS-i uue redaktsiooni

eesmärgiks oli karmistada tegevusloa saamise tingimusi. Muudatuste eesmärk oli tugevdada

RAB-i pädevust loamenetluses ja järelevalve teostamisel ning sätestada täiendavad tegevusloa

taotlemise nõuded mh virtuaalvääringu teenuse pakkujatele. Nendega seotud riskide

maandamiseks võetavad meetmed võimaldaksid nende tegevusvaldkondade üle kontrolli

taastada ja hoida turult eemal ettevõtted, kes Eestis reaalselt ei tegutse ja kelle üle ei ole

võimalik Eestis järelevalvet teostada. Tulenevalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse

(MSÜS) § 25 lg 1 p-s 2 sätestatust keeldub majandushaldusasutus tegevusloa andmisest, kui

ettevõtja või tema majandustegevus ei vasta ühele või enamale tegevusloa kontrolliesemesse

kuuluvale majandustegevuse nõudele.

Tegevusloa muutmise taotluselt nähtub, et ettevõtte juhatuse liikmeteks on Eesti kodanik Q ja

Bulgaaria kodanik X, kes on ka ettevõtte ainuosanik ja tegelik kasusaaja. RAB vestles

08.09.2020 ettevõtte kontaktisiku Q-ga ja selgus, et ettevõte ei vasta RahaPTS § 72 lg 1 p-le

4. Finantsturul kehtib põhimõte, et finantssektori ettevõtja tegevuskoht ja registrijärgne

asukoht peavad olema samas liikmesriigis, et efektiivsemalt rakendada riiklikke

järelevalvemeetmeid, kiirelt kätte saada kontaktisikut ja tagada andmetele kiirem ligipääs.

RAB saab ettevõtja üle järelevalvet teha ainult siis, kui ka ettevõtja tegevuskoht asub Eestis.

Juriidilise isiku tegevuskohaks on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu

põhikirjalise tegevuse koht (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lg 2).

3-20-2008

3(13)

Finantsvaldkonna ettevõtja tegevuskoht on see, kus täidetakse rahapesu valdkonna

õigusaktides ettenähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub

finantsteenuste osutamine, sh tagatakse ettevõtja tegevuseks vajalike funktsioonide jätkuvus.

Kontaktisiku selgituste kohaselt vastutab Q kõikide vastavuskontrolli, personali ja koolituse

küsimuste eest. X vastutab ettevõtte tehnoloogiliste lahenduste, tootelahenduste ja IT-alaste

küsimuste eest ning otsustab kõigi ettevõttesse sisse ostetud teenuste ja veebiarenduste üle.

Juhatuse liikmete esindusõigus on erinev. X-l on suurem esindusõigus. Seega ei asu ettevõtte

võtmepersonal, juhtimine ega tegevuskoht Eestis, vaatamata asjaolule, et X osaleb vajadusel

töös registrijärgses asukohas Eestis. Vastutusvaldkonna kinnitused tõendavad, et Eestis asuval

juhatuse liikmel ei ole juhtivaid võtmefunktsioone, vaid ettevõtte oluliste juhtimis- ja

kontrollifunktsioonide täitmise eest vastutab välisriigis asuv juhatuse liige.

6. Nexo Services OÜ esitas 14.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 14.09.2020

otsuse tühistamiseks.

Vastustaja ei andnud kaebajale võimalust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud ega

võimalust puuduste kõrvaldamiseks. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus

haldusorgan kutsub isiku vestlusele, kontrollimaks isiku sobivust, kuid hakkab vestluse käigus

hindama juhatuse asukoha nõude täitmist. Juhatuse liikmete vastutusvaldkonnad ja

töökorraldus oli teada juba 25.06.2020 esitatud dokumentidest, ent vastustaja ei esitanud ligi 2

kuu jooksul ühtegi vastuväidet ega selgitust. Vastustaja pidanuks selgitama, millal on tema

hinnangul täidetud nõue, et juhatus asub Eestis. Selgituskohustus on seda suurem, mida laiem

on haldusorgani diskretsiooni ulatus. Vastustaja pidanuks enne haldusakti andmist esitama

projekti kaebajale tutvumiseks, mis võimaldanuks teha vastavad muudatused ja vältida õigusi

kahjustava haldusakti andmist. Kuna vestluse kontrolliese ei ole haldusakti kohaselt

tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks, ei saa Q vestlusel antud selgitusi pidada HMS § 40

lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks.

Vastustaja ei ole praktikas tunnistanud kehtetuks ühtegi tegevusluba ilma eelnevalt muid

haldusmeetmeid (hoiatus, selgitus, ettekirjutus jms) kasutamata. Vastustaja saanuks teha

kaebajale ettekirjutuse, selgitades enda õigusnormi tõlgendust, ja see võimaldanuks kaebajal

enda tegevus seadusega kooskõlla viia. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei olnud

proportsionaalne abinõu. Kaebaja juhatus kui kollegiaalorgan on vastustajale kättesaadav

sõltumata asjaolust, et üks juhatuse liige resideerub teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

Haldusaktis on kaalutlusvead, kuna vastustaja ei küsinud kaebajalt selgitusi ja ei saanud seega

kõiki olulisi asjaolusid teada.

Vastustaja ületas tegevusloa muutmise taotluse lahendamise tähtaega ja jättis kaebajale

põhjendatud ootuse, et muudatusega on kõik korras. Vastustaja ei lahendanud taotlust 60

päeva jooksul ega pikendanud otsuse tegemise tähtaega (RahaPTS § 71).

Kaebaja tegi muudatused õigeaegselt (25.06.2020, vt RahaPTS § 1182). Kaebaja ei teadnud

vastustaja tõlgendust enne haldusakti andmist ega saanud seetõttu end nõuetega kooskõlla

viia. Vastustaja pidanuks lähtuma RahaPTS § 75 p-st 4 ja tegema kaebajale ettekirjutuse,

mille alusel saanuks kaebaja otsustada, kuidas edasi toimida. Arvestada tuleb õigusaktides ette

nähtud nõuete selgust ja erinevaid tõlgendamise võimalusi.

Kaebaja viis oma tegevuse kooskõlla vaidlustatud haldusaktiga ja korraldas juhatuse töö

ümber selliselt, et Eestis resideeruva juhatuse liikme Q vastutusvaldkonnad on täpsemalt

reguleeritud. Samuti muutis kaebaja juhatuse liikmete esindusõigust ja mõlemad võivad

kolmandate isikute ees esindada kaebajat ainuisikuliselt.

7. RAB palus jätta kaebus rahuldamata.

3-20-2008

4(13)

Vastustaja lähtus kaebaja poolt taotluses ja vestluses esitatud andmetest ning selgitustest.

Otsuse tegemisel ei kaldutud kõrvale esitatud dokumentidest. Tuvastanud mittevastavuse

RahaPTS § 72 lg 1 p-le 4 (kaebaja ei olnud täitnud RahaPTS § 1182 lg-s 2 sätestatud

kohustust), oli vastustaja ka täiendavate selgitusteta õigustatud HMS § 40 lg 3 p 2 alusel

negatiivse otsuse tegemiseks.

Tegemist ei olnud finantsjärelevalvega, vaid seadusandja poolt kehtestatud seaduse

muudatuse elluviimisega, mille käigus pididki tegevusloast ilma jääma ettevõtted, kes ei

vastanud täiendavatele nõuetele seaduses sätestatud kuupäevaks. MSÜS § 4 lg 2 alusel

piiratakse ettevõtlusvabadust tegevusloaga olulise avaliku huvi eesmärgil.

Tegevusloa

muutmise

taotluse

menetlustähtaeg

on

sätestatud

RahaPTS

§-s

71. Menetlustähtaegade kulgemist RahaPTS-is ei täpsustata. Seega tuleb menetlustähtaegade

alustamise tuvastamisel lähtuda RahaPTS § 54 lg 1 p 11 alusel MSÜS § 20 lg 1 teisest lausest.

Kaebajale esitati vestluse kutse 18.08.2020 ja vestlus toimus 08.09.2020. Sel ajavahemikul oli

menetlustähtaja kulgemine peatunud. Seega ei olnud kuupäevaks 14.09.2020 menetlustähtaeg

möödunud. RahaPTS § 71 sätestab vastustajale õiguse menetlustähtaega vajadusel täiendavalt

60 päeva võrra pikendada, mida oleks menetlustähtaja täitumisel tehtud.

Käsitus, et vastustaja pidanuks tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tuginema RahaPTS § 75 p-

le 4, mitte RahaPTS § 1182 lg-le 2, ei ole kooskõlas üleminekusätete praktikaga ega rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõu 8 SE seletuskirjaga. RahaPTS § 75 p 4 jõustus 20.07.2020 ehk pärast RahaPTS § 1182

lg-s 2 sätestatud vastavusse viimise kohustuslikku tähtaega.

Kaebaja pidi vastama kontrollieseme asjaoludele 01.07.2020. Vaidlustatud otsus tehti

vastavalt kaebaja poolt esitatud andmetele ja menetluses kogutud teabele konkreetsel hetkel.

Kaebajal on tegevuslubade kehtetuks tunnistamisest alates olnud võimalik esitada uus

tegevusloa taotlus, mille käigus saab hinnata tema vastavust kontrollieseme asjaoludele.

Eesti isik lisati kaebaja juhatuse liikmeks 12.06.2020. Ettevõtte serverid ei asu Eestis ja

suurema esindusõigusega, sh kõikide juhatuse liikme ülesannetega, v.a vastavuskontrolli ja

personali valdkonnad, on välismaa juhatuse liige. Sestap ei olnud tegevusloa muutmise

menetluses võimalik asuda seisukohale, et ettevõtet juhitakse ja esindatakse Eestist, vaid

peamiselt tehti seda Bulgaariast. Vastavat asjaolu kinnitas ka juhatuse liige.

RahaPTS-i muudatuse eesmärk oli lõpetada olukord, kus Eesti äriühingud Eestis väljastatud

tegevusloaga pakuvad teenust, millel ei ole tegelikkuses Eestiga seost – ettevõtte juhatus on

välisriigis, kliendid ei ole eestlased ja ettevõte tegutseb välisriigis. Sellise tegevuse tulemusel

ei täida Eesti rahvusvahelistest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise põhimõtetest

tulenevaid kohustusi ning riigile tekitatakse oluline mainerisk.

8. Tallinna Halduskohus jättis 04.06.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

RahaPTS § 1182 lg-st 1 ja § 72 lg 1 p-st 4 tulenevalt pidi virtuaalvääringu teenuse tegevusluba

omav ettevõtja omama hiljemalt 01.07.2020 Eestis asuvat registrijärgset asukohta, juhatuse

asukohta ja tegevuskohta. Vaidluse all ei ole kaebaja registrijärgne asukoht, mis on enne ja

pärast 01.07.2020 olnud äriregistri ja põhikirja järgi Eestis. Vaidluse all on kaebaja juhatuse

asukoht ja tegevuskoht.

Äriregistri andmetel oli kaebajal 01.07.2020 seisuga 2 juhatuse liiget: X ja Q. Vaidluse all ei

ole asjaolu, et Q on Eesti kodanik, kes elab ja töötab Eestis, ning et X on Bulgaaria kodanik,

kes ei elanud ega töötanud 01.07.2020 seisuga Eestis. Rahvastikuregistri andmetel on X

saanud tähtajalise elamisloa Eestis elamiseks 09.12.2020 ja tema Eestis asuv elukoht on

registreeritud 07.12.2020.

3-20-2008

5(13)

TsÜS § 29 lg 2 järgi on juriidilise isiku tegevuskoht tema püsiva ja kestva majandustegevuse

või muu põhikirjalise tegevuse koht. Äriühingu juhatusel ei saa olla mitut asukohta ja juhatuse

asukoha määratlemisel tuleb pidada oluliseks selle juhatuse liikme tegutsemise kohta, kes

ühingusiseselt vastutab äriühingu majandustegevuse kasumlikkuse ja ettevõtlusstrateegia eest

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1659, p-d 20-21). Juhatuse

asukoha Eestis asumine on faktiküsimus ja tegemist on kohaga, kus äriühingu juhatus teeb

igapäevaseid juhtimisotsuseid, teostab ühingu igapäevast juhtimist (Tallinna Ringkonnakohtu

08.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2026, p 11). 8 SE seletuskirja kohaselt lisatakse tegevusloa

väljaandmise kontrolliesemesse ka Eestis asuva tegevuskoha nõue, mis võimaldaks RAB-il

kontrollida ühingu tegevuse vastavust RahaPTS-i nõuetele. Finantsvaldkonna ettevõtja

tegevuskoht on see, kus täidetakse rahapesu valdkonna õigusaktides ettenähtud peamisi

juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste osutamine, sh tagatakse

ettevõtja tegevuseks vajalike funktsioonide jätkuvus. Erinevalt asukohast ei ole tegevuskoht

määratud õiguslikult, vaid faktiliselt, mistõttu tegevuskoht ja asukoht võivad kokku langeda,

kuid ei pruugi.

Äriregistrist nähtub, et alates 12.06.2020, mil kaebaja juhatuse liikmeks sai lisaks X-le Q,

kuni 09.10.2020 kehtis kaebaja esindamisel piirang, mille järgi esindab äriühingut X

ainuisikuliselt või teised juhatuse liikmed ühiselt. Juba ainuüksi sellest nähtub, et kaebaja

juhtimisel oli olulisem roll X-l. Q on vastustajaga 08.09.2020 toimunud vestlusel selgitanud

järgmist: „/…/ Eestis on meil 4 töötajat. Andmete kogumine meie firmas on vastavalt

äriplaanile Bulgaarias, seal on serverid, /…/. Mina vastutan kõikide compliance’i ja personali

teemade eest, teine juhatuse liige vastutab kõige muu eest. Me outsourcime raamatupidamist,

tehnoloogilist lahendust, meil on müügi ja arendustegevus. Teisel juhatuse liikmel on kõik

tehnoloogilised lahendused, toote lahendused, kõik IT pooled. Teine juhatuse liige ei asu

Eestis ning Eestiga tal muud seost ei ole, v.a ärisuhted Nexo Services OÜ. Esindusõiguse osas

on erisused. Nt mina vastutan koolituste osas. X’il on suurem esindusõigus. Tema otsustada

on kõik firma outsourcingud, online arendused. /…/“. Sellest nähtub, et ettevõtte tegelik

juhtimine ja majandustegevuse elluviimine oli X pädevuses. Q pädevus piirdus vaid üksikute

ülesannete täitmisega (RahaPTS-iga sätestatud vastavustingimuste täitmise tagamine,

personaliga ja nende koolitamisega seotud ülesanded), millel ei ole kaebaja majandustegevuse

elluviimisel põhilist rolli. Kuna kaebaja peamisi juhtimis- ja kontrollfunktsioone täitis X, kes

elas ja töötas Bulgaarias, siis on vastustaja õigesti tuvastanud, et kaebaja juhatuse asukoht ja

tegevuskoht ei asunud Eestis.

Vestluse kutsel märgitud temaatikal ei ole määravat tähtsust (vt HMS § 6). Kaebaja

tegevuslubade muutmise taotluse lahendamisel oli oluline välja selgitada kaebaja juhatuse

tegelik asu- ja tegevuskoht ja kaebaja pidi olema kursis uue nõudega, et tema juhatuse asu- ja

tegevuskoht peavad asuma Eestis. Vestluse kutse saadeti kaebaja juhatuse liikmele X-le. Kuna

vestlusele ilmus kaebaja teine juhatuse liige Q, võis sellest järeldada, et X oli volitanud Q

kaebajat haldusmenetluses esindama ja selgitusi jagama. Q oli kaebaja juhatuse liikmena

kursis kaebaja tegevuse, juhatuse liikmete tööjaotuse ja nende tegutsemiskohtadega, seega ei

küsitud temalt teavet, mida ta ei oleks vallanud. Kaebaja ei ole väitnud, et Q oleks andnud

vestlusel valeütlusi. Kuigi vastustaja võinuks kutsel vestlusel käsitletavate teemade ringi

täpsemini määratleda, ei muuda see vestlusel antud ütlusi õigusvastasteks ega nende

kasutamist haldusakti andmisel lubamatuks.

Virtuaalvääringu teenuse osutaja juhatuse asu- ja tegevuskoha asumine Eestis on oluline

tingimus. Kui ettevõtja juhatuses tegelikke juhtimis- ja kontrollifunktsioone täitev isik ei

tegutse Eestis, võib tema üle järelevalve tegemine olla raskendatud või suisa võimatu (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2021 otsus asjas nr 3-20-1659, p 12). Kaebaja väide, et talle

ei olnud juhatuse tegevuskoha nõue arusaadav, on põhjendamata. Vajadusel saanuks kaebaja

3-20-2008

6(13)

küsida selgitusi vastustajalt või pöörduda õigusnõu saamiseks professionaalse õigusnõustaja

poole. Nõuet on võimalik sisustada vastavalt normi kehtestamise eesmärgile, mida on

selgitatud seaduse eelnõu seletuskirjas. Olukorras, kus ainus piiramatu esindusõigusega ning

ettevõtte majandustegevuse seisukohalt kõige laiema ja olulisema otsustusõigusega juhatuse

liige tegutseb teises riigis, ei saa kuidagi tekkida mõistlikku arusaama, et kaebaja juhatuse

tegevuskoht asub Eestis ja ta on oma kohustuse täitnud. Järelikult oli kaebaja jätnud

01.07.2020 seisuga täitmata RahaPTS § 72 lg 1 p-s 4 sätestatud nõude, mis andis vastustajale

RahaPTS § 1182 lg 2 järgi aluse tunnistada kaebaja tegevusload kehtetuks.

Vaidlusalune otsus ei ole diskretsiooniotsus. RahaPTS § 1182 lg 2 ei anna vastustajale

tegevusloa kehtetuks tunnistamisel kaalumise õigust, vaid seaduses sätestatud nõuete täitmata

jätmisel tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada. Samuti ei sisalda juhatuse asu- ja

tegevuskoha tuvastamine kaalumist. Tegemist on faktilise asjaolu tuvastamisega.

Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja ärakuulamise nõuet. Esiteks oli kaebajal võimalik esitada

vastustajat huvitanud asjaolude kohta oma seisukohad ja põhjendused 08.09.2020 toimunud

vestlusel. Teiseks ei oleks kaebaja täiendav ärakuulamine muutnud asjaolu, et kaebaja ei

vastanud 01.07.2020 seisuga seaduse nõuetele, mistõttu puudus võimalus jätta kaebaja

tegevusload kehtima. Vastustaja ei vajanud selle tuvastamiseks kaebajalt täiendavalt teavet

ega dokumente (HMS § 40 lg 3 p 2). Kaebaja ei ole esile toonud, millise täiendava teabe

saanuks ta vastustajale ärakuulamise korral esitada, mis võinuks mõjutada vastustajat

teistsugust otsust langetama. Sellist teavet ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Seega ei

mõjutanud kaebaja ära kuulamata jätmine asja lahendust. Kolmandaks tuli vastustajal

tegutseda põhjendamatu viivituseta, sest turult tuli kõrvaldada nõuetele mittevastavad

ettevõtjad, et vältida võimaliku kahju tekkimist ja avalike huvide kahjustamist (HMS § 40 lg

3 p 1).

Vastustaja ei pidanud kaebajale pärast 01.07.2020 andma võimalust end seaduse nõuetega

kooskõlla viia. Selleks oli kaebajal võimalus ja kohustus alates seaduse muudatuse

jõustumisest 10.03.2020 kuni seaduses sätestatud tähtpäevani 01.07.2020. RahaPTS ei näinud

vastustajale ette õigust seda tähtaega muuta ega pärast selle tähtaja möödumist puuduste

kõrvaldamiseks uut tähtaega anda. Vastasel juhul oleks kaebajat koheldud ebavõrdselt

võrreldes teiste virtuaalvääringu teenuse tegevusluba omavate ettevõtjatega, kel tuli end

seaduses ettenähtud tähtajaks nõuetega vastavusse viia. Kaebaja viide RahaPTS § 75 p-le 4 ei

ole asjakohane, sest see hakkas kehtima alles 20.07.2020 ega muutnud RahaPTS §-s 1182

sätestatut.

Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja tehtud hilisemad muudatused, millega laiendati Q

esindusõigust ja täpsustati tema juhatuse liikme ülesandeid. Kaebaja esitatud dokumentidest

nähtub, et osaniku otsus juhatuse liikmetele seatud esindusõiguse piirangu tühistamise ja uue

põhikirja kinnitamise kohta tehti 24.09.2020, seega pärast 01.07.2020. Need ei muuda asjaolu,

et kaebaja ei vastanud 01.07.2020 seisuga seaduses sätestatud nõuetele. Lisaks on need

muudatused tehtud pärast vastustaja 14.09.2020 otsuse tegemist, seega ei olnud vastustajal

võimalik nende asjaoludega otsuse tegemisel kuidagi arvestada (HKMS § 158 lg 2).

Seaduses sätestatud nõuetele mittevastava ettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine on

proportsionaalne meede. Virtuaalvääringu teenusepakkuja juhatuse asu- ja tegevuskoha Eestis

asumise nõue on oluline selleks, et vastustajal oleks võimalik teostada ettevõtja üle

efektiivselt järelevalvet ja kiirelt reageerida võimalikule rikkumisele. Kui teenuse osutaja

juhatus asub välisriigis, oleks ebaausatel eesmärkidel tegutsejatel lihtsam muuta end

vastustajale kättesaamatuks ja vastustaja ei saaks kohaldada järelevalve teostamiseks

korrakaitsemeetmeid (RahaPTS § 65 lg 1, § 66). Virtuaalvääringu teenuse osutamisel toimub

põhiosa järelevalveorganile huvipakkuvast tegevusest virtuaalruumis ja asjaomane teave on

3-20-2008

7(13)

talletatud ettevõtet juhtiva(te) isiku(te) valduses olevates seadmetes. Kui neid valdav isik asub

mujal riigis, jääb järelevalve tegemise tegelik võimalus pigem formaalseks ja märksa

piiratumaks. Eestis püsivalt asuvate isikute kohta on vastustajal võimalik märksa tõhusamalt

koguda teavet riigiasutuste omavahelises koostöös (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2020

määrus asjas nr 3-20-2026, p 15). Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga

põhiõigus, mida võib piirata igal mõistlikul ja proportsionaalsel eesmärgil. Vaieldamatult on

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, majanduskeskkonna ja klientide kaitse ning

Eesti riigi maine tagamine oluliselt kaalukamad huvid kui ettevõtja huvi tegeleda ilma

piiranguteta virtuaalvääringu teenuse valdkonnas. Kaebajal oli võimalik end viia seaduse

nõuetega kooskõlla enam kui 3 kuu jooksul (10.03.2020–01.07.2020). Kaebaja ei ole väitnud,

et tegemist olnuks ebapiisava ajaga. Vastav seadusemuudatus võeti vastu juba 11.12.2019.

Kaebajat teavitati kohustusest end uute nõuetega kooskõlla viia 05.03.2020 ja 15.06.2020.

Kaebaja on hiljem muutnud juhatuse asu- ja tegevuskohta ning juhatuse liikmete pädevusi,

seega ei olnud tegemist ületamatu takistusega, mida ei oleks olnud võimalik juba varem teha.

Kui kaebaja soovis tegutseda tegelikult Bulgaarias, kus elas ja töötas tema olulist juhtrolli

kandev juhatuse liige, olnuks tal võimalik taotleda vastav tegevusluba Bulgaarias. Eestis

tegevusloa taotlemine oli tema enda valik. Kui kaebaja täidab kõik RahaPTS-is sätestatud

nõuded, saab ta taotleda vastustajalt uue tegevusloa väljastamist.

Asja lahendamisel ei oma tähtsust kaebaja viited sellele, nagu oleks vastustaja rikkunud tema

tegevusloa muutmise taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaega. RahaPTS §-s 71 sätestatud

tähtaeg on menetlusõiguslik, mitte materiaalõiguslik, ja selle rikkumine ei tähenda, et taotlus

oleks vaikimisi rahuldatud või tuleks rahuldada. Seega ei saa selle tähtaja võimalik rikkumine

tekitada kaebajas kaitstavat õiguspärast ootust. Lisaks ei mõjutanud vastustaja võimalik

menetlusnormide rikkumine asja otsustamist, sest 01.07.2020 seisuga ei vastanud kaebaja

RahaPTS § 72 lg 1 p-s 4 ja § 1182 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning tema tegevusluba tuli

RahaPTS § 1182 lg 2 alusel kehtetuks tunnistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Nexo Services OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

Halduskohus tõlgendas ebaõigesti RahaPTS § 1182 lg-t 2. RahaPTS § 1182 lg 2 ei välista, et

puuduste kõrvaldamisel võib tegevusluba siiski kehtima jääda – tegevusluba ei muutu

kehtetuks automaatselt, vaid selle kehtetuks tunnistamiseks pidi vastustaja läbi viima kohase

haldusmenetluse. Vastustaja oleks pidanud andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Vastustaja tegi otsuse 14.09.2020 ehk ajal, mil RahaPTS § 75 p 4 oli juba pea kaks kuud

kehtinud. Sellest tulenevalt oleks pidanud vastustaja sellest ka lähtuma. Isegi kui asuda

seisukohale, et RahaPTS § 75 p 4 ei olnud siiski kohaldatav, oleks vastustaja pidanud MSÜS

§ 20 lg 2 alusel siiski puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andma ja seejuures selgitama RahaPTS

§ 72 lg 1 p 4 tõlgendust.

Praktika näitab, et just tähtaja andmata jätmisega on kaebajat ebavõrdselt koheldud. Seda

kinnitavad Tallinna Halduskohtu 29.01.2021 lahend asjas nr 3-20-1638, 26.01.2021 lahend

asjas nr 3-20-2053, 23.11.2020 lahend asjas nr 3-20-1580 ja 27.04.2021 lahend asjas nr 3-20-

1690. Viidatud lahendite asjaoludest nähtub, et vastustaja on teistele tegevusluba omavatele

ettevõtjatele sarnases olukorras (s.o RahaPTS § 72 lg 1 p 4 ja § 1182 lg 2 nõuetele vastavuse

hindamisel) määranud tähtaegu puuduste kõrvaldamiseks. Nt Tallinna Halduskohtu lahendi nr

3-20-1638 p 23 kohaselt on vastustaja ise selgitanud, et „RAB ei hinnanud menetluses

kaebaja juhatuse liikmete vastutusvaldkondi, sest kaebaja ei kõrvaldanud tähtaegselt RAB

07.08.2020 teates loetletud puudusi, kaebaja ei tõendanud juhatuse Eestis asumist ja kaebaja

3-20-2008

8(13)

maksekonto ei vastanud RahaPTS § 72 lg 1 p 5 sätestatud nõuetele“. Eeltoodust nähtub, et

vastustaja andis teisele ettevõtjale 07.08.2020, s.t pärast 01.07.2020 täiendava tähtaja.

RahaPTS ega selle normide seletuskirjad ei toeta lähenemist, et seadusandja mõtteks ja

eesmärgiks oli luua olukord, kus nii ettevõtja kui ka järelevalveasutus peavad läbi viima uue

tegevusloa taotlemise pelgalt seetõttu, et ettevõtja saaks puuduse, mida oleks saanud ka

puuduse kõrvaldamiseks tähtaja määramisega lahendada, kõrvaldada. Nähtuvalt seletuskirjast

oli seadusandja eesmärgiks turult kõrvaldada ettevõtjad, kes nõuetele ei vasta ja nõuetele

vastata ka ei soovi. Kaebajal oli selge soov seaduse nõuetele vastata, kuid ta ei osanud arvata,

kui piiravalt vastustaja seaduse normi tõlgendab. Kaebaja on vastustaja tõlgendusest teada

saamise järel teinud juhatuse osas ka muudatused.

Vastustaja ei andnud ärakuulamise võimalust. Nähtuvalt vestluse kutsest oli vestluse teemaks

kontaktisiku sobivuse kontrollimine. Viidet, et vestlusel asub vastustaja küsima ka juhatuse

liikmete töökorraldusega seotud küsimusi, vestluse kutses ei olnud, vaatamata seaduse

nõudele (HMS § 17 lg 2 p 4). Kaebajal ei olnud võimalik 08.09.2020 vestlusel oma

ärakuulamise õigust teostada, kuivõrd kaebaja isegi ei teadnud, et vastustaja juhatuse asukohta

ja tegevuskohta probleemseks peab. Ärakuulamise käigus oleks kaebaja saanud teada, et

vastustaja juhatuse asukoha nõuet täidetuks ei pea ja oleks saanud selgitada oma arusaama

RahaPTS § 72 lg 1 p-st 4, mida vastustaja oleks seejärel pidanud ka otsuses hindama. Samuti

oleks kaebaja saanud küsida täiendavat tähtaega.

Halduskohus on RahaPTS § 72 lg 1 p-i 4 kohaldades ebaõigesti leidnud, et kaebaja juhatuse

asukoht ja tegevuskoht ei asunud Eestis. Halduskohus ei ole arvestanud normi erinevate

tõlgenduste võimalusega ja haldusmenetluses vastustaja selgituse puudumisega. Kuivõrd

normi eesmärgiks oli tagada juhatuse osas järelevalve teostamise võimalus, on väär asuda

seisukohale, et nimetatud nõude tõttu peab kogu juhatus asuma Eestis või et juhatuse asukohta

tuleb määrata juhatuse liikmete ülesandeid hinnates. Normi eesmärki täidab olukord, kus

vähemalt üks juhatuse liige asub Eestis, kuivõrd ta vastutab igal juhul juhatuse tegevuse eest.

Kaebaja on selgelt taganud, et tal oleks Eestis füüsiliselt olemas juhatuse liige ja ühtlasi

kontaktisik, kellega oleks järelevalveasutusel lihtne kontakteeruda. Nimetatut kinnitab

asjaolu, et Eestis asuv juhatuse liige ilmus 08.09.2020 vestlusele vastustajaga ning andis

vastustajale infot, mida vastutaja soovis. Vastustaja ega halduskohtu otsusest ei nähtu

põhjendusi, miks ja kuidas on takistatud järelevalveasutuse töö olukorras, kus ettevõtjal on

vähemalt üks juhatuse liige Eestis. Vastustaja ei ole kordagi esile toonud, et tal ei ole olnud

võimalik ligi saada kaebaja materjalidele olukorras, kus seadus selleks vastustajale õiguse

annab. Vastustaja järelevalvemenetlus näitab selgelt, et järelevalve läbiviimisega kaebaja

juhatuse töökorralduse korral probleemi ei olnud. Seejuures ei ole kohus üldse arvestanud

asjaoluga, et kaebaja puhul on just Eestis asuv juhatuse liige see, kes vastutab

vastavustingimuste täitmise eest ehk just RahaPTS nõuete täitmise eest. Arusaamatuks jääb

kohtu seisukoht, et RahaPTS nõuete täitmise kontrolli vaatest on RahaPTS sätestatud

vastavustingimuste täitmine täiendav tegevus.

Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et RahaPTS § 72 lg 1 p 4 tõlgendus on ühene

ja selge ning kaebaja pidi normist aru saama kohtu selgitatud viisil. Asjaolu, et nimetatud

normi tõlgendus on tekitanud segadust mitmete tegevusluba omavate ettevõtjate seas (Riigi

Teatajast nähtuvalt on alates 01.07.2020 vastava normi osas vähemalt 9 erinevat haldusasja),

näitab, et vastav tõlgendus ei ole ühene ja selge. Halduskohus on RahaPTS juhatuse asukoha

ja tegevuskoha nõude tõlgendamise osas olulises ulatuses tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu

määrustele asjades 3-20-1659 ja 3-20-2026 ja otsusele asjas 3-20-1659, jättes tähelepanuta

konkreetse olukorra. Nimetatud määrustega lahendas ringkonnakohus üksnes esialgse

õiguskaitsega seotud küsimusi. Põhjendamatu on kohtu etteheide, et kaebaja oleks pidanud

enne 01.07.2020 küsima vastustajalt sätte tõlgenduse osas seisukohta, kui säte kaebajale

3-20-2008

9(13)

ebaselge oli. Sätte erinevate tõlgenduste võimalus ilmnes alles siis, kui selgus vastustaja

tõlgendus – enne seda arvas kaebaja, et saab sättest aru ja tegutses ka vastavalt, tagades Eestis

juhatuse liikme olemasolu.

Vastustajal oli diskretsiooniõigus, kuid vastustaja tegi diskretsioonivea. Vastustajal oli

võimalik kaaluda, kas tegevusloa kohene kehtetuks tunnistamine on kohane meede või oleks

võimalik rakendada ka muid lahendusi, mida seadus ette näeb – näiteks anda tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks. Samuti oli juhatuse asukoha tuvastamine kaalumisotsus, kuivõrd RahaPTS §

72 lg 1 p 4 ei näe ette selgeid kriteeriume, mille põhjal vastustaja otsuse langetama peab.

Seeläbi oli vastustaja ülesandeks hinnata konkreetse kaebaja juhatuse asukohta ja

tegevuskohta ning kaaluda, kas asjaoludest nähtuvalt on juhatuse asukoht ja tegevuskoht

Eestis või mitte. Juhul, kui kohus leiab, et tegu ei olnud siiski diskretsiooniotsusega, on

vastustaja 14.09.2020 otsus õigusvastane, kuivõrd vastustaja on ise oma otsuses selgelt

kaalumist käsitlenud ja seega olnud arusaamal, et tal on kaalumisruum.

Halduskohus on otsuses õigesti märkinud, et kohus peab haldusakti ja toimingu õiguspärasust

hindama haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Samas on

kohus vastuoluliselt lähtunud kuupäevast 01.07.2020, mitte aga haldusakti andmise

kuupäevast (14.09.2020). Sellest tulenevalt ei ole kohus õigesti ja õiguspäraselt haldusakti

kehtivust hinnanud.

10. RAB palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade

juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

Tallinna Halduskohus on oma otsuse p-s 21 õigesti järeldanud, et vastustaja ei pidanud

kaebajale pärast 01.07.2020 andma võimalust end seaduse nõuetega kooskõlla viia. Selleks oli

kaebajal võimalus ja kohustus alates seaduse muudatuse jõustumisest 10.03.2020 kuni

seaduses sätestatud tähtpäevani 01.07.2020. Finantssektoris tegutsedes, täites kõrgendatud

hoolsusega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõudeid, peab kohustatud isik

vastutama selle eest, et tema tegevused oleksid seadusega kooskõlas ning ta järgiks kõiki

kohustuslikke nõudeid.

RahaPTS § 75 p 4 ei saanud kaebajale kohaldada, sest talle kehtis RahaPTS §-st 1182 tulenev

kohustuslik üleminekuperioodi nõue. Seadusandja sooviks uute nõuete kehtestamisel seaduses

oli kehtestada virtuaalvääringu teenuse pakkujatele kõrgemad nõuded, arvestades selles

valdkonnas tegutsedes kaasnevate kõrgendatud riskidega. Vastustaja on kõiki ettevõtjaid,

kellel oli kohustus end seaduses sätestatud üleminekuperioodil uute nõuetega kooskõlla viia,

kohelnud ühetaoliselt ning vastavalt seaduses sätestatud tingimustele. Seaduse täiendamine

rangemate kontrollieseme asjaoludega oligi vajalik selleks, et kõrvaldada Eesti turult

ettevõtted, kes ei paku teenust Eestis, vaid kasutavad Eesti jurisdiktsiooni tegevusloa

saamiseks ning teenust pakutakse vaid välisturgudel ja teenuse pakkumisega seotud isikud

asuvad välismaal. Arvestades menetluses tuvastatud asjaolusid, ei vastanud kaebaja uutele

seaduses kehtestatud kontrollieseme asjaoludele.

Halduskohus on oma otsuse p-s 20 õigesti leidnud, et ärakuulamispõhimõtte kohaldamine ei

olnud kohustuslik ning ärakuulamispõhimõtte kohaldamine ei oleks menetluse tulemust

muutnud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sisulist põhistust, miks halduskohtu otsuses esile

toodud ärakuulamispõhimõtte erandolukorrad ei kohaldu. Majandushaldusasutuse ülesanne

finantssektoris ei ole täiendavate kontrollieseme asjaolude kehtestamisel või olemasolevate

täiendamisel tagada, et kõik sektoris varem tegutsenud ettevõtted saaksid oma tegevusega

jätkata. Vastustaja ülesanne on tagada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ning

laiem eesmärk on tagada Eesti finantssüsteemi läbipaistvus ja usaldusväärsus, et seda ei oleks

võimalik ära kasutada rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Asjaolu, et täiendavate

kontrollieseme asjaolude kehtestamisel proovitakse leida võimalusi, kuidas neid vaid

3-20-2008

10(13)

vormiliselt täita ning jätkata teenuse pakkumist viisil, mida seadusandja on proovinud keelata,

osutab sellele, et ettevõte ei sobi Eesti finantssektorisse teenust pakkuma.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja juhatuse asu- ja tegevuskoht ei asu Eestis.

Praegusel juhul ei ole tegemist järelevalve tegemise võimatust puudutava kohtumenetlusega

ning kohus ega vastustaja ei peagi vastavat menetlusevälist asjaolu tõendama. RahaPTS § 72

lg 1 p 4 kohaselt ei pea Eestis asuma RahaPTS §-s 17 sätestatud vastutav juhatuse liige, vaid

ettevõtte juhatus kui kollegiaalne organ. Kui seadusandja eesmärk oleks olnud tagada, et

Eestis asub üksnes vastutav juhatuse liige, oleks seadusandja vastava põhimõtte seadusesse

sätestanud. Vastustaja on tegevusloa muutmise menetluses tuvastanud, et kaebaja juhatus ei

asunud Eestis. Vastustaja tuvastas, et Eestis asus küll üks kaebaja juhatuse liikmetest, aga

ettevõtet juhiti ning esindati välismaalt. Tegevusloa menetlus ei ole järelevalvemenetlus.

Kaebaja suhtes toimus tegevusloa muutmise, mitte järelevalvemenetlus. Järelevalvemenetluse

ulatuse põhimõtted on sätestatud RahaPTS §-s 66. Selleks, et vastustaja saaks kõiki vastavaid

ülesandeid ning RahaPTS 10. peatükis sätestatud vastutuse nõudeid täita, peab äriühingu

juhatus kui organ asuma Eestis.

Halduskohus tuvastas õigesti, et RahaPTS § 1182 lg 2 kohaselt tehtav otsus ei olnud

kaalutlusotsus ning vastavas osas ei saanud vastustaja diskretsiooni kohaldada. Juhatuse

asukoha määratlemisel on oluline, kes reaalselt täidavad ühingu juhatuses majandustegevuse

(virtuaalvääringu teenuse pakkumise) juhtimis- ja kontrollifunktsiooni ning RAB tuvastab

selle kõikidest asjaoludest tulenevalt. Asjaolu, et haldusorgan on kaalunud negatiivse otsuse

tegemisel täiendavaid asjaolusid, kui tegemist ei ole kaalutlusotsusega, ei saa muuta

haldusorgani otsust õigusvastaseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja selle

tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda

neid kõiki üle (HKMS § 210 lg 4).

12. Riigikogu võttis 11.12.2019 vastu RahaPTS ning riigilõivuseaduse muudatused, mis

jõustusid 10.03.2020. Muu hulgas muudeti RahaPTS §-i 72 ja kehtestati uued nõuded

tegevusloa kontrolliesemele. 10.03.2020 jõustunud RahaPTS § 72 lg 1 p 4 kohaselt antakse

ettevõtjale tegevusluba, kui RahaPTS § 70 lg 1 p-s 4 nimetatud tegevusalal (s.o

virtuaalvääringu teenuse pakkumine) tegevusluba taotleva ettevõtja registrijärgne asukoht,

juhatuse asukoht ja tegevuskoht on Eestis. Samas täiendati RahaPTS-i ka rakendussättega

§ 1182, mille lg 1 kohaselt on tegevusloa saanud ettevõtja kohustatud oma tegevuse ja

dokumendid viima RahaPTS 11.12.2019 vastu võetud redaktsiooni § 70 lg 3 p-des 9–11 ning

§ 72 lg 1 p-des 11 , 4, 5 ja 6 sätestatud nõuetega kooskõlla hiljemalt 01.07.2020. RahaPTS §

1182 lg 2 sätestas, et kui ettevõtja RahaPTS § 1182 lg-s 1 ette nähtud tähtaja jooksul oma

tegevust seadusega kooskõlla ei vii ja dokumente ei esita, tunnistab rahapesu andmebüroo

ettevõtja tegevusloa kehtetuks. 17.06.2020 võeti vastu ja 20.07.2020 jõustus RahaPTS § 75 p

4, mille kohaselt tunnistab RAB RahaPTS § 70 lg-s 1 nimetatud tegevusloa kehtetuks, kui

ettevõtja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele ja mittevastavust ei ole

kõrvaldatud selleks ettekirjutusega antud tähtaja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas ei ole RahaPTS § 75 p 4

asjakohane ja vastustaja ei pidanud kaebajale pärast 01.07.2020 andma võimalust end seaduse

nõuetega kooskõlla viia. Kaebajale tuli vastav kohustus erinormist ehk RahaPTS § 1182 lg-st

1, mis kohustas varem tegevusloa saanud ettevõtjat viima end muudetud seaduse nõuetega

kooskõlla hiljemalt 01.07.2020. Samuti nägi erinorm ehk RahaPTS § 1182 lg 2 ette õigusliku

tagajärje nende olukordade tarvis, kui ettevõtja jättis õigusnormist tuleneva kohustuse

täitmata, s.t RahaPTS § 1182 lg-s 1 sätestatud tähtajaks oma tegevuse ja dokumendid

3-20-2008

11(13)

kooskõlla viimata. Selle tähtaja järgimata jätmine oli tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks

piisav alus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1659, p 15;

31.01.2022 otsus asjas nr 3-21-332, p-d 13–14). RahaPTS § 74 p 5 on mõeldud reguleerima

neid olukordi, kus isikule tuleneb konkreetse tähtajaga kohustus RAB-i ettekirjutusest.

Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Kuna RahaPTS § 1182 nägid ettevõtjale

ette konkreetse kohustuse ja õigusliku tagajärje selle kohustuse täitmata jätmisel, oli õige ka

halduskohtu seisukoht, et RahaPTS § 1182 lg 2 ei anna vastustajale tegevusloa kehtetuks

tunnistamisel kaalumise õigust.

14. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu selgitustega, kuidas tuleb sisustada RahaPTS §

72 lg 1 p 4 tähenduses ettevõtja tegevuskohta ja juhatuse asukohta. Ringkonnakohus ei korda

siinkohal sellekohaseid halduskohtu põhjendusi (HKMS § 210 lg 4). Halduskohus tugines

nimetatud sätet tõlgendades eeskätt Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2020 määruse nr 3-20-

2026 ja 28.05.2021 otsuse nr 3-20-1659 põhjendustele. Tegemist on praeguseks jõustunud

kohtulahenditega. Ringkonnakohus on sarnastele seisukohtadele jäänud ka hiljem (nt

05.11.2021 otsus asjas nr 3-20-1733, p 12). Erinevalt kaebajast ei leia ringkonnakohus, et

praeguse vaidluse asjaolud oleksid niivõrd erinevad, et varem väljendatud ringkonnakohtu

seisukohad enam asjakohased poleks. Ka haldusasjades nr 3-20-2026 ja 3-20-1659 vaidlustati

RAB-i otsused, millega tunnistati kehtetuks ettevõtjate senised tegevusload RahaPTS § 1182

lg 2 alusel, kuna ettevõtjad ei vastanud RahaPTS § 72 lg 1 p-s 4 sätestatud tingimustele.

Mõlemas asjas oli samuti tegemist olukorraga, kus ettevõtte kahest juhatuse liikmest üks oli

Eesti ja teine välisriigi kodanik. Ringkonnakohus jääb seega ka praeguses asjas RahaPTS § 72

lg 1 p 4 tõlgenduse osas haldusasjades nr 3-20-2026 ja 3-20-1659 esitatud seisukohtade

juurde.

Tallinna Ringkonnakohus on 08.12.2020 määruses asjas nr 3-20-2026 (p-d 11) muu hulgas ka

selgitanud, et seaduse eesmärgi järgimiseks ei piisa sellest, et Eestis tegutseb RahaPTS-ist

tulenevate tõkestusmeetmete eest vastutavaks määratud juhatuse liige, kes on kontaktisikuks

RAB-ile (vastutav juhatuse liige). Kontaktisiku Eestis alaliselt töötamise nõue tuleneb mitte

RahaPTS § 72 lg 1 p-st 4, vaid teisest sättest (§ 17 lg 5). RahaPTS § 72 lg 1 p 4 ei piirdu selle

nõudmisega, et alaliselt töötaks Eestis vastutav juhatuse liige, vaid nõuab, et Eestis oleks nii

ettevõtja tegevuskoht kui ka juhatuse asukoht. Arvestades RahaPTS eesmärki, ei piisa

asukoha määramiseks sellest, kuidas ettevõtja ise on tahtnud oma asukohta suhetes teiste

isikute ja riigiga määratleda. Oluline on see, kus füüsiliselt asuvad isikud, kes reaalselt

täidavad ühingu juhatuses majandustegevuse (virtuaalvääringu teenuse pakkumise) juhtimis-

ja kontrollifunktsiooni. Teisisõnu, tegemist on kohaga, kus äriühingu juhatus teeb

igapäevaseid juhtimisotsuseid, teostab ühingu igapäevast juhtimist. Osutatud määruses (p 14)

leidis Tallinna Ringkonnakohus ka, et RahaPTS eesmärk on eeskätt võimaldada tõhusa ning

operatiivse järelevalve teostamist virtuaalvääringu teenuse osutaja põhitegevuse teostajate üle,

kes vahetult puutuvad kokku klientidega, andmetega ja tehingutega, mis võivad olla seotud

rahapesu ja terrorismi rahastamisega. RahaPTS § 72 lg 1 p 4 mõte ei ole tagada seda, et RAB

saaks kontrollida, kas kontaktisik ja vastutav liige täidavad enda RahaPTS §-st 17 tulenevaid

ülesandeid, vaid seda, et virtuaalvääringu teenuse pakkumisel järgitaks RahaPTS nõudeid.

Ringkonnakohus jääb nendele seisukohtadele ka praegu. Selleks, et oleks võimalik ettevõtja

tegevuse üle tõhusalt järelevalvet teha, ei piisa seega, et Eestis viibib vaid see kaebaja

juhatuse liige, kelle ainus ülesanne on vastutada RahaPTS nõuete täitmise eest.

Arusaamatu on siinkohal kaebaja väide, et halduskohus ei ole arvestanud asjaoludega, et

vastustaja järelevalvemenetluses ei ole kaebaja juhatuse töökorraldus olnud probleemiks ning

et vastustaja ei ole esile toonud, et tal ei ole olnud võimalik ligi saada kaebaja materjalidele.

Nagu vastustaja on märkinud, ei ole kaebaja üle tehtud järelevalvet, vaid praegusel juhul oli

tegemist tegevusloa muutmise menetlusega. Tegevusloa muutmise menetlus ei ole

3-20-2008

12(13)

järelevalvemenetlus. Sellest, et kaebaja on olnud vastustajale kättesaadav praeguses

tegevusloa menetluses, ei saa teha järeldusi selle kohta, kuivõrd tõhusalt saaks vastustaja

edaspidi kaebaja üle järelevalvet teha. Tegevusloa andmise ja järelevalvemenetlusel on

erinevad eesmärgid, samuti erinevad kontrolli ulatus ja haldusorgani kasutatavad meetmed (vt

järelevalve kohta nt RahaPTS § 65 lg 1, § 66).

15. Halduskohus selgitas õigesti, et RahaPTS § 72 lg 1 p 4 mõistes juhatuse asukoha

tuvastamine ei ole kaalutlusõiguse teostamine, vaid faktilise asjaolu tuvastamine. Selle üle

saab halduskohus teostada täielikku kontrolli. Kui juhatuse asukoht ei ole Eestis, ei tohi

tegevusluba väljastada ja RAB-il puudub siis kaalutlusõigus. Seega on kohtul ühtlasi võimalik

tuvastada ise ettevõtja tegevuskoha või juhatuse Eestis asumisega seotud asjaolusid ning jätta

erandina jõusse ka motiveerimispuudustega haldusakt, mille lõppjäreldus on õige (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.12.2021 määrus asjas nr 3-20-2026, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu

05.11.2021 otsus asjas nr 3-20-1733, p 27; vt ka Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-

d 13–15). Siinjuures märgib ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et vastustaja oma otsuse

kohaselt ise kaalutlusõigust teostas (vt vaidlustatud otsuse p 4), ei muuda RAB-i otsust

õigusvastaseks. Pigem nähtub sellest, et RAB on haldusakti andmisel kaebaja huve just

rohkem arvestanud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et haldusakti põhjendamisviga praegu asja

otsustamist oleks mõjutanud (HMS § 58).

16. Halduskohtu hinnangul tuvastas vastustaja õigesti, et kaebaja juhatuse asukoht ja

tegevuskoht ei asunud Eestis. Halduskohus jõudis sellele järeldusele, tuginedes rahvastiku- ja

äriregistri andmetele ning Q 08.09.2020 vestlusel antud selgitustele. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et nimetatud andmetest ja selgitustest nähtub, et ettevõtte tegelik juhtimine ja

majandustegevuse elluviimine oli X pädevuses. Ringkonnakohus ei korda vastavaid

halduskohtu põhjendusi.

17. Põhjendatud on ka halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja

ärakuulamise nõuet. Kaebaja pidi seaduses sätestatud nõuetele vastama 01.07.2020 seisuga,

s.t tema juhatuse asukoht ja tegevuskoht pidid selleks ajaks olema Eestis. Kaebaja ei ole

kohtumenetluses esitanud dokumente või teavet, mis kinnitaks, et 01.07.2020 seisuga oleks X

tegelikult Eestis töötanud või et Q roll ettevõtte juhtimisel ja majandustegevuse elluviimisel

oleks vestlusel antud ütlustest erinev olnud. Seega ei oleks kaebaja täiendav ärakuulamine

muutnud asjaolu, et kaebaja seadusega sätestatud tähtajaks nõuetele ei vastanud ja vastustajal

tuli tema tegevusload kehtetuks tunnistada. Asja otsustamist ei saanud mõjutada see, et

kaebaja on 24.09.2020, s.t pärast vaidlustatud RAB-i otsuse tegemist Q esindusõigust

laiendanud ja tema juhatuse liikme ülesandeid täpsustanud.

18. Kaebaja leiab, et kuna vastustaja ei võimaldanud kaebajal puuduseid kõrvaldada, siis

nähtuvalt teistest samalaadsetest kohtuasjadest on teda ebavõrdselt koheldud. Kaebaja

viidatud kohtuasjades jättis halduskohus kaebused rahuldamata ning need lahendid on

jõustunud ilma edasi kaebamata. Neist nähtub, et RAB on andnud võimaluse esitada

lisadokumente või täpsustada asjaolusid, mis nende esialgse taotluse põhjal küsitavaks jäid.

Kaebajalt küsis vastustaja kontrollieseme asjaolude kohta selgitusi ja täpsustusi 08.09.2020

vestlusel ning tegi seejärel otsuse, kus põhjendas, miks kaebaja ei vasta RahaPTS § 72 lg 1

p-le 4. Vestluse järel oli vastustajal olemas teave, mille alusel otsustada, et seaduses

kehtestatud tähtajaks kaebaja end seaduse nõuetega kooskõlla ei viinud. Seega ei pidanud

vastustaja kaebajat täiendavalt ära kuulama. Kuigi vestluse kutses ei olnud märgitud, et

küsimusi esitatakse ka kaebaja juhatuse asukoha ja tegevuskoha kohta, võis vastustaja siiski

antud selgitustele tugineda. Kaebaja juhatuse liikmele pidi olema teada see, et RahaPTS

muudatuste kohaselt peab ettevõtte juhatuse asukoht ja tegevuskoht Eestis olema, seega ei

saanud sellekohased küsimused üllatuslikud olla. Kaebaja juhatuse liikmel oli kutsel

märgitust hoolimata võimalik ise otsustada, milliseid selgitusi ta vestlusel ettevõtte kohta

3-20-2008

13(13)

annab. Kokkuvõttes ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et viidatud haldusasjadest nähtub,

et teda oleks ebavõrdselt koheldud.

19. Kuigi on tõsi, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud veel kohtupraktikat, kuidas

tõlgendada RahaPTS § 72 lg 1 p-i 4, jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et

ettevõtte juhatuse asukoha ja tegevuskoha Eestis olemise nõuet ei saa pidada niivõrd

ebaselgeks ja mitmeti tõlgendatavaks, et see takistas kaebajal selle nõuetekohast täitmist.

Kaebaja senine juhatuse liige, kel oli piiramatu esindusõigus ja kes ettevõtte tegevuse üle

põhiosas otsustas, tegutses Bulgaarias. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajal tekkima

vähemalt kahtlus, kas sellisel juhul on täidetud RahaPTS § 72 lg 1 p-s 4 sätestatud nõue, et

kaebaja juhatuse asukoht ja tegevuskoht asuvad Eestis, ja nt küsima selle kohta vastustajalt

selgitusi juba enne 01.07.2020. Arvestada tuleb, et virtuaalvääringute teenusepakkujad

tegutsevad spetsiifilises kõrge riskiga valdkonnas, kus on suured riskid rahapesuks või

terrorismi rahastamiseks. Seega kehtib neile ka suurem hoolsuskohustus seadusest

tulenevatest nõuetest arusaamisel ja nende täitmisel. Ringkonnakohus leiab sarnaselt

halduskohtuga, et praegusel juhul ei saa kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamist pidada

ebaproportsionaalseks meetmeks. RahaPTS muudatuste eesmärk oli hoida turult eemal

ettevõtted, kes Eestis reaalselt ei tegutse ning kelle üle ei ole võimalik Eestis järelevalvet

teostada (vt 8 SE seletuskirja sissejuhatus, lk 1). Samuti saab kaebaja taotleda vastustajalt uut

virtuaalvääringu teenuse osutamise tegevusluba, kui tal siiski peaks olema soov oma ettevõtte

tegevus reaalselt Eestisse tuua.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu

jäävad ka RAB-i võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)