2-21-128009/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-128009

Kohtuasi

Osaühingu

Aktiva

Finants

hagi

X

vastu

tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

130,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479)

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

Osaühingu

Aktiva

Finants

apellatsioonkaebus

Pärnu

Maakohtu

31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-128009 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-

128009 osas, millega Osaühingu Aktiva Finants hagi esitamise seisuga (20.

detsember 2021) sissenõutavaks muutunud viivise nõue jäeti 130,57 euro osas

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.

4. Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-21-128009

2 (8)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Pärnu Maakohtu menetluses oli Osaühingu Aktiva Finants (hageja) hagi X (kostja) vastu

tarbijakrediidilepingust tuleneva võla nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 624,07 eurot, intressi 47,20 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 171,30 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses viivise alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude 624,07 euro täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 22. aprillil 2020 laenulepingu

nr 31003546693, mille alusel kostja sai 800 eurot laenu (laenuleping). Kuna kostjal tekkis

võlgnevus, mida ta ei tasunud ka täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja laenulepingu 25.

veebruaril 2021 üles. Placet Group OÜ loovutas oma nõude kostja vastu 26. veebruaril 2021

hagejale koos õigusega nõuda kõrvalkohustuste täitmist. Samal päeval saatis hageja kostjale

teate nõude loovutamise kohta.

1.2. Kostja on teinud laenu põhiosa katteks makseid 175,93 eurot, mistõttu on põhivõlg 624,07

eurot.

1.3. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 33,62% aastas. Kostjal on intressivõlg

47,20 eurot.

1.4. Hageja saatis kostjale 26. veebruaril 2021 teate nõude loovutamise kohta ning 9. märtsil

2021 ja 1. juunil 2021 meeldetuletused võla tasumiseks, mille eest on hagejal vastavalt VÕS §

1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda vastavalt 20 eurot, 5 eurot ja 5 eurot. Lisaks nõudis hageja sama

sätte alusel võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude hüvitamist summas 10 eurot.

Kokku nõudis hageja sissenõudmisega seotud kulusid 40 eurot.

1.5. Hageja nõudis viivist põhivõlalt 624,07 eurot alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, 26. veebruarist 2021 kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 laenuintressi aastase

määraga võrdses määras 33,62% vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 7.1 ja VÕS § 113 lg

1 kolmandale lausele. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue 171,30 eurot.

1.6. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 palus hageja mõista kostjalt

välja seadusjärgses määras (8% aastas) viivise põhinõudelt alates 21. detsembrist 2021 kuni

põhinõude kohase tasumiseni.

2-21-128009

3 (8)

1.7. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud, sh riigilõivu 175 eurot ja

hageja õigusabikulud 360 eurot, ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise

väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas hagi 31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 624,07 eurot, intressi 47,20 eurot,

sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 40,76 eurot. Samuti mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise

põhinõudelt 624,07 eurot alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte

suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus, arvestades ka väljamõistetud

sissenõutavaks muutunud viivist. Maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõude seadusjärgset viivist ületavas osas summas 130,57 eurot.

Menetluskuludest jättis maakohus 85% kostja kanda ja 15% hageja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 250,75 eurot ja kohustas kostjat tasuma hagejale VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist menetluskuludelt nende suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt VÕS § 42 lg 3

p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure

viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda

viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14. juuni 2005. a lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset 4,2 korda. Kohtu hinnangul on

tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega, mistõttu on

viivisekokkulepe tühine. Sellest tulenevalt mõistis kohus hageja kasuks välja viivise

seadusjärgses määras summas 40,76 eurot ja jättis hagi rahuldamata osas, milles nõuti

seadusjärgsest suuremat viivist, s.o 130,57 euro osas. Kohus piiras kostjalt välja mõistetavat

viivist selliselt, et see ei või olla suurem kui välja mõistetud põhinõue, kuna kohtupraktika ja

hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viivist välja põhinõudest suuremas ulatuses.

3.2. Kuna kohus rahuldas hagi 85% ulatuses, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel

menetluskuludest 85% kostja kanda ja 15% hageja kanda.

3.3. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja asja menetlemisega seoses menetluskulusid

kandnud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista riigilõivu 175 eurot ja õigusabikulud 360

eurot. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutab Julianus Inkasso OÜ teenust 120

eurot/t ilma käibemaksuta. Seega on hageja esindajal kulunud õigusteenuse osutamiseks 3 t.

Kohus jättis hageja lepingulise esindaja kulud osaliselt kostjalt välja mõistmata. Kohus viitas

TsMS § 175 lg-le 1 ja leidis, et kuna praeguse tsiviilasja näol ei ole tegemist keeruka

menetlusega, kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud ja toimunud ei ole kohtuistungit,

ei ole 360 euro suurune lepingulise esindaja kulu põhjendatud. Kohtuväliste kulude

väljamõistmisel tuleb kostja kanda jätta üksnes vajalikud kulud. Tegemist on hagiga, mida

kasutatakse ühetaolisena samalaadsete nõuete puhul korduvalt. Hageja lepingulise esindaja

2-21-128009

4 (8)

sisuline õigusabi on piirdunud vaid tüüphagiavalduses andmete vahetamisega ja selle kohtusse

esitamisega. Ka esitatud tõendite komplekteerimine ei saanud olla keeruline. Arvestades

hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ja asjaolusid, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas,

poolte vahel ei olnud vaidlust ja asi lahendatakse tagaseljaotsusega, pidas kohus põhjendatud

ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks 120 eurot. Eelnevast tulenevalt luges kohus hageja

põhjendatud menetluskuludeks riigilõivu 175 eurot ja lepingulise esindaja kulu 120 eurot,

kokku 295 eurot. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks

menetluskuludena välja mõista 250,75 eurot.

3.4. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistas kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõude 130,57 eurot, ja mõista see kostjalt hageja kasuks välja. Samuti palub

hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskuludest 15% hageja

kanda ja jättis hageja õigusabikulud kostjalt 284,25 euro ulatuses välja mõistmata, ning mõista

kostjalt hageja kasuks hageja õigusabikuludena täiendavalt välja 284,25 eurot. Menetluskulud

ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et

hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.1.1. Hageja nõudis hagiavalduses viivist põhivõlalt 624,07 eurot alates 26. veebruarist 2021

kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses määras 33,62%

kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 171,30 eurot. Hageja

viitas VÕS § 415 lg-le 1, VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele ja Riigikohtu otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08 p-le 12 ning leidis, et kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks

lepingus kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingus

kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb

kohalduvaks viivisemääraks lugeda 33,62% aastas.

4.1.2. Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu võiks mõistlikuks viivisemääraks lugeda kuni

24% aastas ehk 0,06% päevas. Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise

lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus

kokku

lepitud

intressimääras,

vaid

üksnes

viivisemääras.

Praeguses

asjas

on

tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1

ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

4.1.3. Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule

hea usu põhimõttega. Intressimäär ega krediidileping ei ole tühine, mh tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 86 lg 1 alusel. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõude

rahuldamata. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheb vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS

§ 415 lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113

2-21-128009

5 (8)

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on

krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär.

Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral

soodsam intressimäär. See aga ei taga tõhusalt võlausaldaja võimalust nõuda viivist ületava

kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse

tõendamiskoormise. Viivisel on lisaks kompensatsiooni eesmärgile ka sanktsioonieesmärk.

Seaduse eesmärgiga ei lähe kokku ka tõlgendus, mille kohaselt lepingus kokkulepitud

intressimäär kehtib viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt

kolmekordne seadusjärgne viivisemäär.

4.1.4. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku

nõudel iga kord hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi

ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku

huve ülemäärase kahjustamise eest. Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või

välja mõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8

kohaldada ega viivise suurust piirata.

4.2. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes menetluskulud poolte endi kanda. Hageja

on põhjendatult nõudnud kostjalt võlga, sh viivist, mistõttu menetluskulude jätmine 15%

ulatuses hageja kanda ei ole põhjendatud.

4.3. Maakohus ületas hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel diskretsiooni piire. Maakohus jättis tähelepanuta, et praeguses asjas esitatud

hagiavaldus ei ole n-ö massnõude hagi, ning ei võtnud arvesse kõiki hageja tehtud toiminguid

menetluses ega hinnanud neid. Hageja on seisukohal, et talle õigusteenuse osutamisega

kaasnenud ajakulu 3 t on põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja on analüüsinud nõude aluseks

olevaid dokumente, tellinud ja kogunud lisadokumente, neid analüüsinud, koostanud

hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisad ja esitanud dokumendid kohtule. Nendele

toimingutele kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ja tema ajakulu on igati põhjendatud.

Kostja jättis võlgnetava summa alusetult maksmata, mistõttu hageja oli sunnitud oma õiguste

kaitseks kohtusse pöörduma, millega kaasnes ka riigilõivu tasumine hagiavalduselt. Hageja

lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav summa 120 eurot/t ilma käibemaksuta ei ole

ülemäära suur. See tunnihind on mõistlik ja vastab üldteadaolevale teabele õigusteenuse hinna

kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõude summas 130,57 eurot, samuti osas, millega maakohus jättis

menetluskuludest 15% hageja kanda ja jättis hageja menetluskulud osaliselt kostjalt välja

2-21-128009

6 (8)

mõistmata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi rahuldati põhinõude 624,07

euro, intressinõude 47,20 euro ja sissenõudmiskulude 40 euro osas ning millega rahuldati hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 40,76 eurot. Samuti ei ole

maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 21. detsembrist 2021 kuni

põhinõude 624,07 euro täitmiseni, ega osas, millega maakohus piiras kostjalt välja mõistetavat

viivist selliselt, et see ei või olla suurem kui välja mõistetud põhivõlg.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hageja hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata.

7.1. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 624,07 eurot alates 26. veebruarist 2021

kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist 171,30 eurot.

Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel kostja ja Placet Group OÜ vahel

laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 33,62%. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt,

mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud

viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 4,2 korda, mistõttu on tegemist tarbijat

ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

7.2. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades

põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis

selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud

viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes

käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta

ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

7.3. Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest, et kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud

laenulepingu näol, millest tulenevad nõuded on Placet Group OÜ hagejale loovutanud, on

tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Sellele, et hageja nõuded tulenevad

tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud viited VÕS § 1132 ja § 405

kohaldumisele ja hageja põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses

määras viivise nõudmise kohta. Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle

üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja äriühing Placet Group

OÜ. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud

tarbijaga (vt maakohtu otsuse p 4).

7.4. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS §

415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause

kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju

hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1

esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS §

415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

2-21-128009

7 (8)

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta

viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt

samas). Põhjendatud on hageja märkus, et vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda

lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

7.5. Praegusel juhul olid kostja ja Placet Group OÜ leppinud hageja esile toodud asjaoludel

laenulepingus kokku intressimääras 33,62% aastas. Seega oli kostja ja Placet Group OÜ vahel

sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt

tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja väitel olid

lepingupooled ka laenulepingu üldtingimuste p-s 7.1 kokku leppinud, et viivisemäärana

kohaldub kokkulepitud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud Placet Group OÜ-lt

nõude kostja vastu koos õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Eelnevast tulenevalt on hagejal

hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks põhinõudelt

sissenõutavaks muutunud viivist määras 33,62% aastas.

7.6. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks

kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu

hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

7.7. Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga,

mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud

intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le

1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr

3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist

tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär

kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle

suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

8. Maakohtu eksimused hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata

jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on

tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2

kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse

põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi,

mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna

ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on

põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p

5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

2-21-128009

8 (8)

9. Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651

lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu

otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 130,57 eurot.

10. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest. Arvestades, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti jaotada

menetluskulud ja määrata kindlaks nende rahaline suurus, ei käsitle ringkonnakohus

menetlusökonoomia kaalutlustel hageja apellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise kohta.

11. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse

apellatsioonkaebus osaliselt.

12. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt

apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur