2-21-143333/4 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Asja menetlev kohtunik

Hele Kaldma

Määruse tegemise aeg ja koht

22. märts 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-21-143333

Tsiviilasi

O. I. O. hagi M.K. vastu võla väljamõistmiseks

Menetlustoiming

hagi menetlusse võtmise otsustamine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: O. I. O. (registrikood XXX, asukoht XXX)

Hageja lepinguline esindaja: A. V. (e-post XXX)

Kostja: M. K. (isikukood XXX, viimane teadaolev elukoht:

XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta O. I. O. hagi M. K. vastu võla väljamõistmiseks menetlusse võtmata.

2. Jätta menetluskulud O. I. O.kanda.

3. Määrus toimetada kätte hageja esindajale.

4. Määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu

Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse määruskaebuse

esitajale kättetoimetamisest alates.

ASJAOLUD

O. I. O. (avaldaja/hageja) esitas 29.12.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse M. K. (võlgnik/kostja) 1689,02 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 30.12.2021

kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

Pärnu Maakohus püüdis võlgnikule makseettepanekut kätte toimetada järgmistel aadressidel:

-

30.12.2021 aadressil XXX - Tagastatud - muu põhjus;

-

04.01.2022 aadressil XXX - Tagastatud - muu põhjus;

-

12.01.2022 aadressil XXX - Tagastatud - hoiutähtaja möödumisel;

-

12.01.2022 saadetud teavitus e-posti aadressidel XXX – puudub vastus, XXX – puudub

vastus.

Rahvastikuregistri andmetel on võlgniku elukoha aadressiks märgitud XXX. Võlgnik on

varasemas menetluses kinnitanud, et elab XXX antud aadressil.

Pärnu Maakohus lõpetas 03.03.2022 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 21.03.2022 kohtule hagiavalduse. Hagi kohaselt on poolte vahel 23.06.2017

sõlmitud laenuleping nr 3122573, mille kohaselt oli kostja elukohaks XXX. Lepingu

üldtingimuste p. 16.2 tulenevalt on pooltel õigus esitada hagi Eesti Vabariigi kohtusse.

Krediidiandja jätab endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse, eelkõige juhul, kui kliendi

elukoht ei ole Eestis. Seega on lepingus sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe Harju Maakohtu, so

Eesti kohtu, kasuks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kohtualluvuse kokkulepe vastab

eeltoodust tulenevalt määruse nr 1215/2012 art 19 punktis 3 sätestatud nõuetele ja on kehtiv.

KOHTU SEISUKOHT

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud

kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus ei võta

TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

2. TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldatakse TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta

sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) nr 1215/2012 (edaspidi Brüsseli I bis määrus).

3. Brüsseli I bis määruse art 17 lg 1 sätestab, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik

on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil,

määratakse kohtualluvus kindlaks II peatüki 4. jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja

artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on: a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga,

b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti

kaupade müügi rahastamiseks, või c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga,

kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline

tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi

hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Arvestades Brüssel I bis määruse art 17 lg 1 viidet art-le 6, saab artiklit 17 üldjuhul

kohaldada kostja suhtes, kelle alaline elukoht on mõnes liikmesriigis (vt U. Magnus,

P. Mankowski (ed). European Commentaries on Private International Law ECPIL. Vol I.

Brussels Ibis Regulation. 2016, lk 457 – 458, 514).

4. Hageja nõue tuleneb I. D. E. O. ja kostja vahel 23.06.2017 sõlmitud krediidikonto

lepingutest ning kostja on tarbija. Kostja elukoht on liikmesriigis (vt p 7.1.3). Seega tuleb

Brüsseli I bis määruse art 17 lg 1 p c alusel määrata kohtualluvus kindlaks II peatüki 4. jao

alusel. Brüsseli I bis määruse II peatüki 4. jaos asuva art 18 lg 2 järgi võib teine lepingupool

algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline

elukoht. Brüsseli I bis määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline

elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see

kohus siseriiklikku materiaalõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 alusel on

isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

5. Kostjale ei ole õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada. Rahvastikuregistri

kohaselt on kostja elukoht alates 05.03.2019 XXX. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et

tsiviilasjas nr 2-21-12169 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.01.2022 vastuse kohaselt

õnnestus politseil M. K. kontakti saada telefoni numbril XXX Telefoni teel kinnitas M.K.,

et elab XXX, kasutab meili XXX. M. K. kinnitas, et antud meili aadressilt saab ta kõik

dokumendid kätte.

Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kostja alaline elukoht maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise ajal 29.12.2021 ei olnud Eestis.

6. Arvestades, et kostja on tarbija ning tema alaline elukoht ei ole Eestis, ei allu käesolev

vaidlus Brüsseli I bis määruse art 18 lg 2 järgi Eesti kohtule.

7. Brüsseli I bis määruse art 19 järgi võib II peatüki 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes

kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, 2) mis võimaldab tarbijal

algatada menetluse II peatüki 4. jaos nimetamata kohtutes, või 3) mille on sõlminud tarbija

ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise

ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse

liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi

õigusega. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et esineks Brüsseli I bis määruse art 19

märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda II peatüki 4. jao sätetest. Mh ei

ilmne, et poolte vahel oleks sõlmitud kehtiv kohtualluvuse kokkulepe.

8. Hageja on esitanud kostja vastu hagi I. D. E. O. ja kostja vahel 23.06.2017 sõlmitud lepingu

3122573 alusel võla väljamõistmiseks. Lepingu üldtingimuste p 16.2 näeb ette, et kui pooled

ei jõua kokkuleppele, on kliendil õigus pöörduda Tarbijakaitseameti juures tegutsevasse

tarbijakaebuste komisjoni ning kummalgi poolel on õigus esitada hagi Eesti Vabariigi

kohtusse. Krediidiandja jätab endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse, eelkõige juhul,

kui kliendi elukoht ei ole Eestis. Kohtualluvuse kokkuleppe võib TsMS § 104 lg 1 kohaselt

sõlmida sellise vaidluse lahendamiseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või

kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja

teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik

või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Asja materjalidest ei nähtu, et

vaidlus oleks seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Kohtualluvuse kokkuleppe võib

TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi sõlmida ka siis, kui kohtualluvus on kokku lepitud juhuks, kui

kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma

tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal

teada. Kuivõrd praegusel juhul sisaldub kohtualluvuse kokkulepe laenulepingu

üldtingimustes, on tegemist ilmselgelt tüüptingimusega. Tüüptingimusi tuleb tõlgendada

võlaõigusseaduse § 39 lg-te 1 ja 2 kohaselt nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust

tingimuse kasutaja kahjuks. Tühisele tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille

kohaselt tingimus kehtib. Antud juhul on kohtualluvuse kokkulepe sõnastatud selliselt, et

krediidiandja jätab endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse, eelkõige juhul, kui

kliendi elukoht ei ole Eestis. TsMS § 104 lg 3 võimaldab praegusel juhul sõlmida

kohtualluvuse kokkuleppe üksnes kahel juhul, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist

elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Kohus leiab, et kuivõrd

kohtualluvuse kokkuleppes sisaldub sõna eelkõige, võib sellest järeldada, et kokkuleppe

järgi on võimalik krediidiandjal Harju Maakohtusse pöörduda ka muudel juhtudel, kui juhul,

kui kliendi elukoht ei ole Eestis. Kuivõrd selline kokkulepe ei vasta seaduse nõuetele ning

nagu eespool välja toodud, ei või tühisele tüüptingimusele anda tõlgendamisega sisu, mille

kohaselt see kehtib, on kohtualluvuse kokkulepe TsMS § 106 lg 1 p 1, § 104 lg 1 ja § 104

lg 3 järgi tühine (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12,

p 10). Kuna kohtualluvuse kokkulepe on Eesti õiguse kohaselt tühine, ei allu asi määruse nr

1215/2012 art 25 lg 1 ja kohtualluvuse kokkuleppe alusel Eesti kohtule.

9. Brüsseli I bis määruse art 26 näeb ette, et lisaks määruse muudest sätetest tulenevale

pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Sätet ei kohaldata juhul,

kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi

erandlikult teisele kohtule. Riigikohus on leidnud, et kohus saab hagi menetlusse võtmisest

keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis

vastu või ei vasta kohtule (vt 21.11.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-123-12, p 12).

Kohus on tsiviilasjas nr 2-21-132942 püüdnud kostjale dokumente kätte toimetada, kuid

see pole õnnestunud. Kohus ei pea otstarbekaks püüda saata kostjale täiendavat kirja, et

küsida seisukohta asja arutamise kohta Eesti kohtus, sest kostja ei ole kohtu kirjadele siiani

vastanud.

10. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb see jätta TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel

menetlusse võtmata.

11. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Tsiviilasja materjalidest ei

nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid.

12. TsMS § 150 lg 1 p 3 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda kogu tasutud riigilõivu

tagastamist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata riigilõivu tagastamise

koht (konto nr, kontoomaniku nimi ja registrikood).

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik