3-20-1807/27 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1807

Otsuse kuupäev

18.03.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X.X kaebus Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a

protokolliliste

otsuste

(täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamine) tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Tartu Vangla taotlus kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja

nr 20922900044 menetlusmaterjalide väljanõudmiseks Tartu Maakohtult.

2. Jätta rahuldamata X.X taotlus kaebuse täiendamiseks nõudega, mis puudutab

vanglaametnike vastutusele võtmist.

3. Rahuldada X.X kaebus.

4. Tühistada Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused kaebaja

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.

5. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

6. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

18.04.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-1807

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati alates 28.06.2020

kinnipeetav X.X (edaspidi ka kaebaja) suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis nägid ette

tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ning

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise.

Käskkirja kohaselt toimus 28.06.2020 intsident, mis seisnes selles, et valvuriga toimunud

jutuajamise käigus X.X ägestus, ähvardas üksuse juhti, öeldes „ma löön ta kasti“, ning kasutas

üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid väljendeid. Vangla hinnangul tuli kaebaja suhtes

kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna 28.06.2020 aset leidnud intsident ning tema

varasem käitumine (sh karistatus) näitab ilmekalt seda, et ta on ohtlik vanglas viibivatele

isikutele, ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut. X.X on ettearvamatu käitumisega,

mistõttu tuleb tema ähvardusi võtta tõsiselt. Tema agressiivne käitumine näitab, et ta ei oska

oma probleeme sihipäraselt lahendada ning oma seisukohtade selgeks tegemiseks on ta

võimeline kasutama teise isiku suhtes ettearvamatult vägivalda. Vangla üldise julgeoleku

tagamine on võimalik üksnes X.X eraldamise abil ja tema üle tõhusama ja intensiivsema

järelevalve teostamisega eraldatud lukustatud kambris. Võimalike konfliktide ning kaasneda

võivate tagajärgede ennetamine ei ole võimalik, kui X.X jätkaks karistuse kandmist avatud

eluosakonnas.

2. Kaebaja esitas 29.06.2020 vanglale vaide, milles soovis 28.06.2020. a käskkirja

tühistamist. Tartu Vangla jättis 16.07.2020. a vaideotsusega nr 1-11/375-2 kaebaja vaide

rahuldamata. Kaebaja esitas 28.06.2020. a käskkirja peale kaebuse halduskohtusse (haldusasi

nr 3-20-1399), kuid kohus tagastas 22.09.2020. a määrusega kaebuse riigilõivu tasumata

jätmise tõttu.

3. Tartu Vangla hindas 31.07.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva

kohaldamise vajalikkust ning jõudis järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata.

Hindamise kohta koostati samal päeval protokoll.

4. Tartu Vangla hindas 28.08.2020 taas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

jätkuva kohaldamise vajalikkust. Üksuse juhi, teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti ning

inspektor-kontaktisiku hinnangul ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused

ära langenud, mistõttu jätkati X.X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning

selle kohta koostati üksuse juhi poolt 28.08.2020 allkirjastatud protokoll. Protokollis on toodud

järgmised erinevate ametnike kokkuvõtlikud seisukohad.

Inspektor-kontaktisik toetas X.X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamist, kuna kaebaja on oma väljaütlemises ja käitumises ettearvamatu ning eeldada ei saa,

et oht oleks möödas. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialistil puudusid teadmised, kas X.X

on pärast ametniku ähvardamist esitanud veel samal teemal pöördumisi või väljendanud

suuliselt samu põhimõtteid. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist leidis, et arvestades X.X

varasemat käitumist ja iseloomuomadusi, oleks õige tema suhtes abinõude kohaldamist jätkata.

Üksuse juht leidis, et X.X käitumine vangistuse jooksul ning tema kohta koostatud ettekanded

näitavad ilmekalt seda, et ta on kiirelt ärrituv ning väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud

korra osas. Lisaks on X.X äärmiselt negatiivselt meelestatud vanglateenistuse ametnike suhtes.

Kaebajal võib tekkida vastumeelsus ka siis, kui ametnikud täidavad oma tööülesandeid, ning

selles võib väljenduda tema ohtlikkus. Kaebaja kambrist leiti päev pärast üksuse juhi

ähvardamist ja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist torke-lõikeriistad.

Arvestades, et üksuse juhil kui vanglaametnikul lasuvad teatud teenistuskohustused, mille

3-20-1807

hulka kuuluvad ka kinnipeetavate jaoks ebapopulaarsete otsuste tegemine, ei saa välistada, et

kaebaja ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda. Kuna ühest intsidendist alguse

saanud kaebaja negatiivne suhtumine püsis kaua (algus aprillis, ähvardus juunis), ei saa pidada

ohtu möödunuks. Samuti võib kaebaja taaskord ärrituda, kui tema suhtes tehakse mõni otsustus,

mis ei ole talle meelepärane.

5. X.X esitas 02.09.2020 Tartu Vanglale vaide, milles palus 28.08.2020. a protokolli

tühistada. Kaebaja sõnul on tema lukustatud kambrisse paigutamise alus vale. Samuti viitas ta

sellele, et üksuse juht D. Bronzova ei olnud kaebaja lukustamise päeval isegi tööl.

6. Tartu Vangla jättis 20.09.2020. a vaideotsusega nr 1-11/478-2 kaebaja 02.09.2020. a vaide

rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on kaebaja ettearvamatu käitumisega ning tema varasem

käitumine toetab ilmekalt seda, et ta on ohtlik vanglas viibivatele isikutele, ohustades seeläbi

vangla üldist julgeolekut. Kuigi valvur, kelle suunas kaebaja kasutas tema lukustamise päeval

ähvardavaid väljendeid, ei olnud sellel päeval tööl, tuleb kaebaja ähvardusi võtta tõsiselt.

7. X.X esitas 23.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, mida kohus tõlgendas kaebusena

Tartu Vangla 28.08.2020. a protokollilise otsuse peale.

8. Tartu Vangla hindas 29.09.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva

kohaldamise vajadust ning jõudis järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta koostati 29.09.2020 üksuse

juhi poolt allkirjastatud protokoll. Protokollis on toodud järgmised erinevate ametnike

kokkuvõtlikud seisukohad.

Inspektor-kontaktisik leidis, et kaebaja paigutamist lukustatud kambrisse tuleb jätkata, sest

kaebaja õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. Teabe- ja uurimisosakonna

spetsialisti hinnangul ei ole kaebajast lähtuv oht jätkuvalt ära langenud. Kaebaja ähvardus oli

suunatud ametnik D. Bronzovale, millest tingituna tunneb ametnik ohtu oma elule ja tervisele.

Kaebaja on käitumiselt väga impulsiine ning tema ähvardust kedagi rünnata tuleb hinnata

reaalsena. Üksuse juht leidis, et olenemata sellest, et intsidendist on möödunud omajagu aega,

ei ole oht kadunud ning jätkuvalt negatiivsete sisendite/otsuste saamisel võib see anda veel

enam hoogu kaebaja negatiivsele meelestatusele tema suhtes. Lähtuvalt julgeoleku tagamise

vajadusest ja arvestades kaebaja varasemat käitumist, ei ole abinõude lõpetamine võimalik.

Jätkuvalt esineb aktuaalne oht elule ja tervisele.

9. X.X esitas 29.09.2020. a otsuse peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 05.11.2020. a

vaideotsusega nr 1-11/539-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et kaebaja hinnang täiendavate

julgeolekuabinõude jätkamise vajaduse otstarbekusele ning asjaolu, et kaebaja ei pea

protokollis toodud põhjendusi piisavateks, ei anna alust vaide rahuldamiseks. Isik ise ei ole

kõige objektiivsem enda kohta hinnanguid andma.

10. Tartu Halduskohus võttis 03.11.2020. a määrusega menetlusse X.X kaebuse Tartu Vangla

28.08.2020. a protokollilise otsuse tühistamiseks.

11. X.X esitas 08.11.2020 kohtule teatise ja pärast kohtu poolt täiendavate täpsustuste palumist

23.05.2021 kaebuse muutmise taotluse. Nendest avaldustest sai järeldada, et kaebaja soovis

vaidlustada ka Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/217; Tartu Vangla 29.09.2020.

a protokollilist otsust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta; Tartu

Vangla 28.10.2020. a protokollilist otsust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamise kohta; 20.07.2020 enda teise kambrisse paigutamist, mis seadis ohtu tema elu ja

tervise; ning konkreetse vanglaametniku (üksuse juhi) tegevust ametikoha kuritarvitamisel ja

võimuga liialdamisel, paludes võtta ametnik vastutusele ja karistada teda vastavalt kohtu

äranägemisele. Kuigi 08.11.2020. a avalduses märkis kaebaja, et soovib kaebusele lisada ka

kahjunõude, siis nähtus 23.05.2021. a avaldusest siiski, et kahjunõuet kaebaja esitada ei

soovinud.

3-20-1807

12. Tartu Vangla 30.11.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/430 lõpetati X.X suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine samast kuupäevast alates ja kaebaja paigutati tavapärasele

kinnipidamisrežiimile.

13. Tartu Vangla esitas 03.12.2020 vastuse kaebusele.

14. Tartu Halduskohus rahuldas 29.10.2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse

muutmiseks osaliselt ning luges kaebuse esitatuks selliselt, et selles on esitatud Tartu Vangla

28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokolliliste otsuste tühistamise nõuded. Ülejäänud osas jäi

kaebuse muutmise taotlus rahuldamata.

15. Tartu Vangla esitas 17.12.2021 kohtule täiendava vastuse kaebusele.

16. Tartu Halduskohus määras 11.02.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

17. Kaebaja esitas 27.02.2022 kohtule oma täiendavad selgitused ja seisukohad vastustaja

väidetele ja kohtule esitatud tõenditele.

18. Vastustaja esitas 28.02.2022 kohtu palutud täiendavad selgitused ja tõendid.

19. Kaebaja esitas 05.03.2022 oma täiendavad seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

20. Kaebaja palub tühistada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamise kohta tehtud 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused ning põhjendab

kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

1) Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult ning üksnes teatud

vanglaametnike kiusliku suhtumise tõttu. Käskkirja aluseks toodud asjaolud pole tõendatud.

Kaebaja võidi 28.06.2020 lukustada vene rahvusest valvuri vale arusaamise või kuulmise järgi.

Vangla on keeldunud nii tunnistajate ülekuulamisest kui ka videosalvestise säilitamisest.

Vangla põhjendab kaebaja lukustatuna hoidmist kaebaja iseloomustusega, mille kinnituseks

pole vanglal esitada ühtegi reaalset fakti. Kaebajat süüdistatakse ametniku ähvardamises, kes

polnud isegi sel päeval tööl. Kriminaalmenetlust alustati alles siis, kui kaebaja poolt tehtud

kuriteoteated jäid tähelepanuta. Kaebaja sai kriminaalmenetluse alustamisest teada rohkem kui

pool aastat hiljem.

2) Lukustatud kambris hoidmise pikendamise protokollid on loodud oletuslikele

ettekujutustele. Kaebaja on kandnud talle määratud karistust 5 aastat ja selle aja jooksul pole

toimunud ühtegi reaalset intsidenti ametniku või mõne teise kinnipeetavaga, mis oleks

lõppenud füüsilise kontaktiga. Küll on vangla ise püüdnud kaebajat n-ö paika panna, algatades

näiteks kaebaja suhtes kunstlikult kriminaalasja. Vangla pole kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude pikendamist nõuetekohaselt põhjendanud ega teostanud selleks vajalikke

toiminguid. Kaebajale ei antud võimalust millegi selgitamiseks ja vangla on seda fakti

kohtumenetluses ka tõendanud.

3) Vangistusseadusest (VangS) tulenevalt peab iga lukustatud kambris hoidmine olema järjest

põhjalikumalt põhjendatud, kuid kaebaja puhul ei ole isegi alus tõendatud. Kaebajast on loodud

kardinaalselt teine isik. Sotsiaalprogrammide pinnalt tehtud kaebaja iseloomustused on üksuse

juhi kirjeldustega vastuolus ning jääb arusaamatuks, kuidas üks asutus saab inimest nii erinevalt

kirjeldada. Kaebaja suhtes avaldas arvamust inspektor-kontaktisik, kellega kaebaja pole

viimase aasta jooksul isiklikult üldse kokku puutunud, seega ei saa olla tegemist sobiva isikuga

kaebaja hindamiseks. Paralleele ei saa tuua ka kaebaja kuriteoga, mille eest ta karistust kannab,

sest keegi ei tea selle kohta tõeseid asjaolusid. Inimese olemust ega tema omadusi ei saa

tõendada individuaalne täitmiskava. Kaebaja ohtlikkust ei saanud tõendada kohtule esitatud ja

tema suhtes 2018. aastal koostatud ettekanded. 08.10.2018. a ettekande põhjal on kaebaja

3-20-1807

mõistetud õigeks (kriminaalasi nr 1-19-1849). 02.12.2018. a ettekande alusel ei ole aga kaebaja

suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viidud, mistõttu pole ka alust sellest lähtuvalt kaebajale

etteheiteid teha.

4) Kuigi kaebaja on psüühilise puudega isik, ei kontrollitud tema psüühilist seisukorda ja ta

ootas ca 2 kuud, enne kui sai sellega seoses vastuvõtule.

5) Kaebajat laimavad vangla tehtud viited temalt lõike- ja torkeriistade leidmisele. Vangla

väide, et kaebaja kambrist leiti 29.06.2020 teravaks ihutud plekitükk, on alusetu. Kaebajal

puuduvad nende esemete omamise kohta distsiplinaarkaristused ning Tartu Vanglas poleks

jäänud selline leid karistamata. 10.08.2020 ja 08.09.2020 toimunud läbiotsimiste käigus leitud

esemetega seonduvat kaebaja ei mäleta. Kaebaja on küll omanud lahtiseid žiletiterasid, kuid

need on olnud kaebajal mõeldud rohkem praktilisemaks vahendiks kui kellegi vigastamiseks,

näiteks paberi või papi lõikamiseks, pliiatsiotsa kujundamiseks jne.

20.1. Kaebaja palub 05.03.2022. a avalduses lisaks kaebuse rahuldamisele võtta midagi ette

süüdi olevate tegelastega.

21. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

1) Täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise vajaduse kohta koostatud protokollide näol

ei ole tegemist haldusaktidega. Seega ei ole võimalik neid tühistada ning tühistada on võimalik

ikkagi Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirja alates konkreetsest kuupäevast, millest alates olid

kohtu hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära langenud ja vangla

pidanuks nende kohaldamise lõpetama.

2) Kaebaja varasem karistatus (karistatud 18 korral, millest 16 kriminaalkaristust on

arhiveeritud), sh ähvardamine, kehaline väärkohtlemine ja avaliku korra raske rikkumine,

näitab, et kaebaja on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt väärkohtlema.

Praegu kannab kaebaja karistust tapmise eest, mis näitab, et tema kuritegude dünaamika ja

vägivaldsuse raskusaste on muutunud raskemaks. Vangistuses viibib kaebaja 7. korda. Kaebaja

individuaalsest täitmiskavast nähtub, et tema kuritegude soodusteguriks on olnud impulsiivsus,

majandusliku kasu saamise eesmärk, kehv probleemide lahendamise oskus ning alkoholi

tarvitamine. Kaebaja varasem kuritegelik käitumine näitab seda, milleks ta on võimeline,

mistõttu ei saa tema ähvardavatesse väljenditesse suhtuda kergekäeliselt.

3) Vangistuse jooksul kaebaja kohta koostatud ettekanded näitavad, et kaebaja puhul on

tegemist väga kiirelt ärrituva isikuga, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korda

ning on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud. See annab vanglale aluse järeldada, et

negatiivse olukorra tekkimisel ärritub kaebaja kiiresti ja impulsiivsest käitumisest tingituna

võib sellest kujuneda ka reaalne oht teiste isikute elule või tervisele. Arvestades, et kaebaja on

olnud suuteline kasutama vägivalda oma ema suhtes ning on tapnud oma endise elukaaslase

ehk kuriteod olid suunatud lähedaste vastu, on piisavalt alust kahelda, et tema suhtumine

ametnike kui tema lähikonda mittekuuluvate isikute suhtes on veelgi hoolimatum. Kohtule

esitatud sotsiaalprogrammide tagasiside ei ole praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt

asjakohane, sest selle andmisel ei ole arvesse võetud kõiki kinnipeetavaga seotud aspekte, sh

tema varasemat kuritegelikku käitumist ega käitumist vangistuse jooksul.

4) 10.08.2020 leiti kaebaja elukambrist lauaplaadi vahele peidetuna lahtine žiletitera. Leitud

eset ei olnud võimalik siduda kummagi kambris paiknenud kinnipeetavaga, mistõttu ei viidud

läbi distsiplinaarmenetlust. Samuti leiti ka päev pärast täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist kaebaja elukambrist muu hulgas žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk. Vangla

praktikas on esinenud juhtumeid, kus lahtisest žiletiterast on valmistatud ründerelv ja sellega

ametnikku rünnatud. Ka 2020. a septembris leiti kaebaja kambrist isevalmistatud

veekeeduseade, mis koosnes 6 žiletiterast, metallitükkidest ja juhtmejuppidest. Miski ei välista

3-20-1807

vajadusel isevalmistatud veekeeduseadme ümberkombineerimist ründerelvaks. Eeltoodu

näitab, et vaatamata läbiotsimistele, jõuavad keelatud esemed siiski kaebajani.

5) Kaebaja käitumine näitab, et tema reaktsioon sündmusele võib avalduda alles mõne aja

möödudes. Nimelt leidis 28.06.2020 ähvardamiseni viinud sündmus aset 2020. a aprillis, kui

üksuse juht tegi kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse. Kaebaja suhtumine sellesse otsustusse

väljendus ähvarduse näol aga alles juunikuus. Üksuse juht tegi kaebaja jaoks negatiivse sisuga

otsustused 27.08.2020 ja 15.09.2020 (jättis rahuldamata tema taotluse ja korduva taotluse

päevikukannete väljatrüki saamiseks). Vanglal tuli arvestada sellega, et kaebaja reaktsioon võib

avalduda ka mõne aja möödudes (reaktsioon võib tekkida ka mitme negatiivse otsuse

kulminatsioonina), mistõttu oli vajalik kaebajat täiendavalt jälgida ning teostada tema suhtes

tõhusamat järelevalvet.

6) Sõltumata sellest, kas kaebaja suhtes on vanglas varem fikseeritud füüsilise vägivalla

kasutamisega seonduvaid intsidente, on vanglal kohustus ära hoida ka esimest sellist intsidenti.

Kui kaebaja varasem käitumine näitab, et ta on võimeline kasutama teiste isikute suhtes

vägivalda (ka enda lähedaste suhtes), siis vägivallajuhtude puudumine vangistuses ei tähenda,

et ta ei võiks kujutada teistele ohtu või et selline oht ei võiks realiseeruda. Vanglal ei ole

võimalik tõsikindlalt ette näha, kas või millisel ajahetkel võib selline oht realiseeruda, kuid

vanglal tuleb võtta tarvitusele abinõud sellise ohu realiseerumisvõimaluse vältimiseks.

7) Enne 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollide koostamist ei ole kaebajale antud

võimalust esitada omapoolset arvamust või vastuväiteid. Inspektor-kontaktisiku kinnitusel

toimus siiski alati enne uue protokolli koostamist suuline vestlus, mille raames küsiti isiku

arvamust. Suulises vestluses kaebaja alati vaid õigustas oma tegu ega mõistnud, mida ta oma

ähvarduste ja väljaütlemistega teistele isikutele teeb.

8) Kaebajal on diagnoositud traumajärgse ajukahjustuse sündroom ning kaasnevate

diagnoosidena alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvus ja residuaalne afektiivne häire.

21.1. Vastustaja palub 28.02.2022. a avalduses nõuda Tartu Maakohtult välja kaebaja suhtes

02.07.2020 algatatud kriminaalasja menetlusmaterjalid.

KOHTU SEISUKOHT

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätkanud kaebaja suhtes

VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, leides, et nende

kohaldamine oli põhjendatud ka kahe ja kolme kuu möödumisel meetmete kohaldamise

algusest.

23. Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist

(VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ning

paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse (VangS § 69 lg 2 p 4). Praeguses asjas palub

kaebaja tühistada Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused, millega

otsustati tema suhtes 28.06.2020 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamine.

Seega ei hinda kohus praeguses asjas täiendavate julgeolekuabinõude algse kohaldamise ega

ka 31.07.2020 nende kohaldamise esmakordse pikendamise õiguspärasust. Samuti ei ole

kohtule esitatud nõudeid 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokolliliste otsuste osas tehtud Tartu

Vangla 20.09.2020. a vaideotsuse nr 1-11/478-2 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 26–27;

vaie dtl 30) ja 05.11.2020. a vaideotsuse nr 1-11/539-2 (dtl 55–56; vaie dtl 69–70)

tühistamiseks.

23.1. Oma 05.03.2022. a avalduses on kaebaja esitanud kohtule täiendava taotluse „võtta

midagi ette ka süüdiolevate tegelastega“. Kaebaja seda väidet tuleb tõlgendada soovina kaebuse

täiendamiseks ehk muutmiseks (HKMS § 49 lg 1). Kaebuse muutmisest tuleb aga keelduda,

3-20-1807

sest kaebuse esitamine muudetud kujul ei oleks HKMS kohaselt lubatav. Kohus selgitab, et

kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda halduskohtumenetluses ametnike vastutusele

võtmist, sh nende suhtes karistuslike meetmete kohaldamist. Vanglaametnike suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus on ametiisikul,

kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus, ministril või tema poolt volitatud

ametiisikul (VangS § 148, avaliku teenistuse seaduse § 72 lg-d 1, 2 ja § 76 lg 1). Kui kaebaja

leiab, et vanglaametnik on pannud vanglas toime kuriteo, saab ta sellest teavitada vanglat või

prokuratuuri, esitades kuriteoteate (kriminaalmenetluse seadustiku § 195 lg 1, § 212 lg 2 p 6).

Seega ei oleks vastav kaebus HKMS § 44 lg 1 ja § 121 lg 2 p 1 kohaselt halduskohtus lubatav

ning kaebuse muutmise taotlus jääb HKMS § 49 lg 1 alusel rahuldamata.

24. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele

isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada.

Täiendavad julgeolekuabinõud on seega erakorralised meetmed, mille kohaldamine on

VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist

saab kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav ohulävend on

ületatud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus nr 3-20-1314, p 16).

25. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas

julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ning valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv

meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustatakse

kaalutlusõiguse alusel, saab vangla poolt kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast

VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning koguma vajadusel

tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a

otsus nr 3-19-656, p 18). Sama kehtib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamise üle otsustamisel. Ka sel juhul peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

käskkiri võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on viinud läbi uue hindamise, võttes

arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) 13.11.2018. a otsus asjas nr 70465/14, A.T. vs. Eesti, p 73).

Arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme (milleks on ka lukustatud

kambrisse paigutamine ja suhtlemisvabaduse piiramine) raskust, on riigiasutused kohustatud

enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas

nr 31535/09, Gorbulya vs. Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Seega,

kui vangla on kohaldanud isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu

teistele isikutele või raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel

kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning endiselt on piisavalt tõenäoline, et

lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise õiguserikkumise

toimepanemine (vrd Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).

26. Kohus jääb kaebuse menetlusse võtmise määruses väljendatud seisukoha juurde, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta koostatud protokollide näol

on tegemist haldusaktidega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses. Seda seisukohta

kinnitab ka hilisem kohtupraktika (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-64,

p 19). Seega tuli vastustajal 28.08.2020.a ja 29.09.2020. a otsuste kui haldusaktide andmisel

järgida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse jätkuva olemasolu tuvastamisel ja

selle tuvastamise korral meetmete kohaldamise põhjendatuse kaalumisel ka haldusakti

3-20-1807

andmisele kohalduvaid menetlusreegleid (samas, p 20).

27. Praegusel juhul on vastustaja 28.06.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ning nende pikendamisel 28.08.2020 ja 29.09.2020 tuginenud kahele

VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele

(ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid

õiguserikkumisi.

28. Vastustaja leidis 28.06.2020. a käskkirjas nr 2-20/1-2/217 (dtl 77–79), et kaebaja kujutas

endast ohtu ametnike elule ja tervisele ning tema suhtes tuli tugevdada järelevalvet, kuni

vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud. Vangla järeldas kaebajast

lähtuva ohu esinemist 28.06.2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast

käitumisest. 28.06.2020. a intsidendi kohta on valvur koostanud ettekande nr 2-20-3589

(dtl 162). Ettekande kohaselt vestles kaebaja 28.06.2020 kella 14.40 paiku valvuriga teemal,

mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale 22.04.2020 koostatud ettekannet kaebaja

ebaviisaka käitumise kohta. Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik

vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole 22.04.2020. a ettekandes välja toodud

sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel

päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks „ma löön ta kasti“. Jalutuskäigult

tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse

juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid.

28.1. Vastustaja

kinnitusel

algatati

28.06.2020

juhtunu

pinnalt

02.07.2020

kriminaalmenetlust nr 20922900044 karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 tunnustel (vastustaja

28.02.2022. a vastuse p 1, dtl 238) ning kriminaalasja materjalid edastati prokuratuuri

18.05.2021 (Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 23.02.2022. a e-kiri, dtl 232).

Käesoleval ajal toimub asjas kohtumenetlus (kriminaalasi nr 1-21-7216).

28.2. Kohus palus 16.02.2022. a määruses vastustajalt teavet kriminaalmenetluse seisu kohta

28.08.2020

ja

29.09.2020.

Kuna

vastustajal

puudusid

kohtule

vastamise

ajal

kriminaalmenetluse materjalid, mille pinnalt kohtule vastata, palus vastustaja kohtul nõuda

kriminaalasja menetlusmaterjalid välja Tartu Maakohtu kriminaalasja toimikust. Kohus ei pea

täiendavate kriminaalasja menetlusmaterjalide väljanõudmist asja lahendamiseks siiski

vajalikuks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus selliste tõendite kogumise ning arvestab

asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu

hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud. Asjas selgunud asjaoludest ja kogutud tõenditest nende kogumis ilmneb, et kahtlus

kaebaja poolt 28.06.2020 KarS § 274 lg 1 tunnustel süüteo toimepanemise kohta püsis ka

28.08.2020 ja 29.09.2020 ehk 02.07.2020 kriminaalmenetluse algatamise ja 18.05.2021

kriminaalasja materjalide prokuratuuri edastamise vahele jääval ajal. Seetõttu jääb vastustaja

taotlus täiendavate tõendite kogumiseks HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.

29. VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on vangla kohustatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamisel tuvastama meetme aluse jätkuva olemasolu ja seda põhjendama.

Selleks ei ole piisav pelgalt seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud; samuti

ei saa olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud võrdsustada ohuolukorraga (Tartu

Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-64, p-d 21, 23).

30. Nii 28.08.2020. a protokollis (dtl 28–29) kui ka 29.09.2020. a protokollis (dtl 134–135) on

ühtemoodi leitud, et kaebaja käitumise jälgimiseks ning temast tuleneva ohu hindamiseks on

vajalik jätkata 28.06.2020 kohaldatud julgeolekuabinõusid, kuni vangla jõuab veendumusele,

et tema käitumisest tuleneda võiv oht teistele on ära langenud. Leiti, et välistada ei saa, et

kaebaja poolne ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda, kui üksuse juht, keda

kaebaja ähvardas, peaks kaebaja suhtes tulevikus uuesti tegema mõne kaebajale

mittemeelepärase otsuse. Nende väidete esitamisel on viidatud kaebaja poolt varem toime

3-20-1807

pandud kuritegudele – joobes juhtimised, ähvardamised, asja omavolilised kasutamised,

kehalised väärkohtlemised, vargused, omastamine, avaliku korra raske rikkumine, dokumendi

vargus, tapmine – ja sellele, et kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Samuti viidatakse

sellele, et kaebaja puhul on kuritegude toimepanemise soodusteguriks impulsiivsus, kehv

probleemide lahendamise oskus ja alkoholi tarbimine, ning et kaebaja käitumine vangistuse

jooksul ja tema kohta koostatud ettekanded näitavad ilmekalt, et ta on kiirelt ärrituv, väljendab

enda vastumeelsust vanglas kehtestatud korra osas ja on vanglateenistuse ametnike suhtes

äärmiselt negatiivselt meelestatud.

30.1. Vastustaja on esitanud eeltoodud väidete kinnitamiseks kohtule kaebaja kohta

09.12.2019 koostatud individuaalse täitmiskava (dtl 82–84, 165–167), samuti hulga kaebaja

suhtes vangistuse jooksul koostatud ettekandeid (dtl 169–192, 196–199, 213). Nendest

tõenditest nähtub tõepoolest, et kaebajat on kirjeldatud kui impulsiivset inimest ning ta on

vangistuse jooksul olnud paljudel kordadel vanglaametnikega ebaviisakas, ärritunud kiiresti

ning kasutanud nende suhtes solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid. Kohus nõustub

vastustajaga, et need asjaolud on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

üle otsustamisel asjakohased, kuna need iseloomustavad kaebaja käitumismaneeri ja annavad

seetõttu aimu sellest, kuidas kaebaja võib tulevikus käituda. Samamoodi on vanglal õigus

arvestada kaebaja varasemat karistatust. Isik ei pea olema sellise tema käitumist iseloomustava

teo eest tingimata ka distsiplinaar- või kriminaalkorras karistatud. Küll tuleb aga kõiki isikuga

seotud asjaolusid hinnata kogumis, võttes sealjuures arvesse nende tähtsust ja osakaalu ohu

kindlakstegemisel.

31. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud otsustes toodud põhjendused piisavalt veenvad, et

nendest saaks järeldada otsustamise ajal VangS § 69 lg 1 kohaldamiseks vajaliku lävendiga

ohuolukorra esinemist.

32. Protokollides esitatud põhjendustest ei nähtu selgelt seda, et vangla oleks olnud veendunud

selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli

piisavalt tõenäoline, et kaebaja ründab teist isikut, antud asjaoludel eelkõige üksuse juhti. Kuigi

28.06.2020 toimunud intsidendist ei olnud möödunud pikk aeg (2 kuud ja 3 kuud), eeldas

kaebaja suhtes rangete julgeolekumeetmete kohaldamine kohtu hinnangul vangla poolt

põhjalikumalt kaebaja meelestatuse ja sellest tulenevalt ka temast lähtuva ohu väljaselgitamist.

33. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited. Puudub vaidlus, et kaebajale ei ole antud võimalust esitada tema

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta arvamust kirjalikus vormis.

Vastustaja kinnitusel on kaebajalt küsitud arvamust suuliselt ning kaebajaga vestlemisele enne

meetmete kohaldamise pikendamist viitab näiteks 29.09.2020. a protokollis väidetu, et kaebaja

õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. Siiski ei kinnita eeltoodu seda, et

kaebajal oleks olnud võimalus avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid, olles selgelt

teadlik, millise sisuga haldusotsuse tegemist tema suhtes plaaniti. Isik saab oma õigust

ärakuulamisele kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti

eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest (Riigikohtu 28.04.2014. a otsus nr 3-3-1-52-

13, p 34). Ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda teavet, mis tagaks õiguspärase ja

kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise (vt Riigikohtu 19.12.2019. a otsus

nr 3-17-1329, p 25). Praegusel juhul ei ole kohus veendunud, et kaebaja arvamuse ja

vastuväidete nõuetekohane välja selgitamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.

34. Vastustaja on nii protokollilistes otsustes kui ka kohtumenetluses viidanud muu hulgas

sellele, et antud olukorras oli võimalik eeldada, et kaebaja negatiivne suhtumine

vanglaametniku suhtes püsib kaua. Nimelt leidis 28.06.2020 ähvardamiseni viinud sündmus

vastustaja väitel aset rohkem kui kaks kuud tagasi aprillis (üksuse juhi poolt 22.04.2020 kaebaja

3-20-1807

suhtes ettekande koostamine). Kaebaja on praeguses asjas 05.03.2022 kohtule esitatud

avalduses viidanud sellele, et ta vaidlustas 22.04.2020. a ettekande pinnalt koostatud Tartu

Vangla 21.05.2020. a distsiplinaarkäskkirja halduskohtus ning kaebus on menetluses asjas

nr 3-20-1239. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas kaebuse nimetatud kohtuasjas

28.06.2020 ning enne kaebuse esitamist läbis kaebaja kohustusliku vaidemenetluse, mille

tulemusel jäeti tema vaie rahuldamata 26.06.2020. a vaideotsusega. Vastavalt justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 12 lg-le 21 on inspektori-kontaktisiku

või muu vastava üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaide

läbivaatamine üksuse juhi pädevuses. Seega sai kaebaja paar päeva enne 28.06.2020. a

sündmust üksuse juhi poolt koostatud 26.06.2020. a vaideotsuse ning esitas 28.06.2020, s.o

samal päeval üksuse juhi suunas ähvarduse ja teiste ebaviisakate väljendite väljaütlemisega,

kohtule kaebuse 22.04.2020. a ettekande pinnalt koostatud 21.05.2020. a käskkirja

vaidlustamiseks. Eeltoodu ei kinnita kohtu hinnangul seda, et kaebaja oleks 28.06.2020 endast

väljaminemisega reageerinud pelgalt sündmusele, mis leidis aset mitu kuud tagasi. Kuigi eelnev

kinnitab selgelt kaebaja impulsiivsust ning ärritumist tema suhtes negatiivsete otsuste saamisel,

ei saa sellest siiski selgelt järeldada kaebajast VangS § 69 tähenduses ohu lähtumist ka

28.08.2020 ja 29.09.2020.

35. Veel viitab vastustaja 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a otsustes sellele, et päev pärast

28.06.2020. a intsidenti leiti kaebaja kambrist läbiotsimise käigus torke-lõikeriistad. Kaebaja

kambrist torke-lõikeriistade leidmise kohta on kohtule esitatud vanemvalvuri 29.06.2020. a

ettekanne nr 2-20-3612 (dtl 87). Sellest ettekandest ja sellele käsikirjaliselt tehtud

pealekirjutusest nähtub, et žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk võeti ära kambrist, kuhu

kaebaja oli paigutatud 28.06.2020 ning kust oli vahetult vabanenud teine kinnipeetav. Seetõttu

ei olnud võimalik kindlaks teha, et need esemed kuulusid just kaebajale. Kohtumenetluses tõi

vastustaja välja veel faktid, et kaebaja kambrist leiti žiletiterasid ka 2020. a augustis ja

septembris. Tartu Vangla vanemvalvuri 10.08.2020. a ettekandest nr 2-20-4446 (dtl 86) ilmneb,

et lahtine žiletitera võeti 10.08.2020 ära kambrist, kus kaebaja paiknes koos teise

kinnipeetavaga. Tartu Vangla 08.09.2020. a ettekandega nr 2-20-4930 (dtl 139) on aga

tõendatud, et samast kambrist, kus kaebaja viibis samuti koos teise kinnipeetavaga, võeti muu

hulgas ära isevalmistatud veekeetja, mis koosnes kuuest lahtisest žiletiterast, metallitükkidest

ja kahest ca 30 cm pikkusest juhtmejupist.

35.1. Kohtu hinnangul on eeltoodu ehk kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmine

tingimata asjaolu, mida vangla ei saanud kaebajast lähtuva ohu püsimise hindamisel

tähelepanuta jätta. Küll aga ei nähtu praegusel juhul vaidlustatud protokollilistest otsustest

nende asjaolude nõuetekohast arvesse võtmist ning nende tähtsuse kaalumist ohuolukorra

tuvastamisel. Näiteks ei ole kaebaja kambrist 10.08.2020 ja 08.09.2020 žiletiterade leidmisele

28.08.2020. a ja 29.09.2020. a otsustes viidatud, samas on esmakordselt viidatud kaebaja

kambrist 29.06.2020 lõike-torkeriistade äravõtmisele alles 28.08.2020. a otsuses, mitte aga

varem koostatud 31.07.2020. a protokollilises otsuses.

36. Kohus nõustub vastustajaga täielikult selles, et vangla peab igasse kinnipeetava poolt

väljendatud võimalikku ähvardusse suhtuma täie tõsidusega, seda eriti siis, kui see viitab

võimalikule kavatsusele võtta kelleltki elu. See aga ei võta vastustajalt kohustust hinnata

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamisel igakülgselt asjaolusid,

sh võimalikult muutunud asjaolusid, ning tuvastada, kas jätkuvalt esineb reaalne ohuolukord.

Selle väljaselgitamiseks tuleb vastustajal järgida haldusmenetluses kehtivaid põhimõtteid ja

reegleid. Antud juhul puudub kohtul vaidlustatud otsuste ja kohtule esitatud teiste materjalide

pinnalt veendumus, et 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a seisuga lähtus kaebajast reaalne oht ning

temast lähtuva võimaliku ohu realiseerumist ei olnud võimalik ennetada muude meetmetega

kui VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (näiteks kaebaja ja üksuse

juhi kokkupuudete vältimine jmt).

3-20-1807

37. Eelnevalt esitatud põhjendustel leiab kohus, et Tartu Vangla ei ole 28.08.2020. a ja

29.09.2020. a protokollilistes otsustes nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud kaebajast

lähtuva ohu jätkuvat esinemist otsuste tegemise ajal ning ka kohtumenetluses esitatud

põhjendustest ei ole võimalik veenvalt sellise ohu esinemist järeldada. Seetõttu tuleb pidada

vaidlustatud otsuseid ainuüksi seetõttu õigusvastaseks ning kohus ei pea vajalikuks täiendavalt

analüüsida kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise õiguspärasust lähtuvalt

teistest aspektidest, sh lähtuvalt kaebaja psüühilisest seisukorrast.

38. Kaebus tuleb seega rahuldada ning Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a

protokollilised otsused tühistada.

39. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui

vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.

40. Kohus vabastas 03.11.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 15 euro suuruse

riigilõivu tasumise kohustusest. Seega jäävad need menetluskulud HKMS § 118 lg 2 alusel

Eesti Vabariigi kanda.

41. Arvestades, et kohtuotsuses on muu hulgas käsitletud kaebaja terviseandmeid, avaldab

kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga X

(HKMS § 175 lg 3). Kui kaebaja tema nime tähemärgiga asendamist ei soovi, on kaebajal

võimalik sellest kohut teavitada ja taotleda kohtuotsuses tema nime varjamata kujul avaldamist.

(allkirjastatud digitaalselt)