3-19-1966/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1966

Haldusasi

X

kaebus

Kuusalu

Vallavolikogu

faktiväidete

avaldamise toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks,

kohustamiskaebus

ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamiseks ning hüvitamiskaebus mittevaralise

kahju väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja LO

Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja vandeadvokaat

Rivo Kaldvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.12.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kuusalu

valla

apellatsioonkaebus

ja

X

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde X 18.02.2022 menetlusdokumendile lisatud

väljavõte ambulatoorsest epikriisist.

2. Rahuldada

Kuusalu

valla

apellatsioonkaebus

osaliselt

ning

jätta

X

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 17.12.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1966 põhjendusi,

asendades need praeguse otsuse põhjendustega.

4. Muuta Tallinna Halduskohtu 17.12.2020 otsuse haldusasja nr 3-19-1966 resolutsiooni,

asendades see tervikuna alljärgnevaga:

1. Teha kindlaks Kuusalu Vallavolikogu 17.06.2019 otsusega nr 37 kinnitatud Kuusalu

valla 2018. a konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande lisas 20 ning Kuusalu

Vallavolikogu 08.10.2019 otsuses nr 54 X kohta sisalduva teabe avaldamise

õigusvastasus.

2. Kohustada Kuusalu valda ümber lükkama Kuusalu Vallavolikogu 08.10.2019 otsuse nr

54 p-des 1, 4, 5 ja 6 X kohta avaldatud teavet, avaldades 10 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest oma kulul Kuusalu valla kodulehel (https://www.kuusalu.ee) rubriigis

„Uudised ja teated“ ja ajalehes Sõnumitooja järgmise õienduse:

3-19-1966

2(20)

„Ebaõigete andmete ümberlükkamine

Kuusalu Vallavolikogu tegi 08.10.2019 otsuse nr 54, mille p-de 1, 4, 5 ja 6 kohaselt

tekitas vallavanem X AS-ga Eviko 08.10.2018 kompromisslepingut sõlmides Kuusalu

vallale kahju 119 072 eurot.

Käesolevaga kinnitab Kuusalu Vallavolikogu, et 08.10.2019 otsuses nr 54 väidetud kahju

tekitamist ei ole tuvastatud ühegi kohtulahendiga. Valla poolt esitatud süüteoteate alusel

ei alustanud Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetlust, leides, et X tegevus ei vasta

KarS §-s 2172 sätestatud süüteokoosseisu tunnustele.“

3. Mõista Kuusalu vallalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

4. Muus osas jätta X kaebus rahuldamata.

5. Mõista Kuusalu vallalt X kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud

1900 eurot. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.04.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X oli Kuusalu vallavanem ajavahemikul 06.06.2018–18.12.2018.

2. Kuusalu vallavanem Y esitas 25.03.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) X kohta

karistusseadustiku (KarS) § 217² alusel süüteoteate, mille kohaselt tasus X Kuusalu

vallavanemana Kiiu mõisa renoveerimistöid teostanud AS-le Eviko omavoliliselt 60 000

eurot, tekitades sellega vallavalitsusele varalise kahju.

3. PPA jättis 04.04.2019 teatisega kriminaalmenetluse algatamata, sest puudusid süüteo

koosseisu objektiivsed tunnused.

4. Kuusalu Vallavolikogu võttis 17.06.2019 vastu otsuse nr 37, millega kinnitati Kuusalu

valla 2018. aasta majandusaasta aruanne, millele oli lisatud lisa 20 (otsuse nr 37 lisa 20)

järgmises sõnastuses: „Bilansikuupäevajärgselt aastal 2019 esitati kuriteoteatis endise

3-19-1966

3(20)

vallavanema X vastu, kes sõlmis oma pädevust ületades vallale kahjuliku kokkuleppe, mis on

summas 60 000 €.“

5. Kuusalu Vallavolikogu võttis 08.10.2019 vastu otsuse nr 54 „Vallavanem X poolt

Kuusalu vallale tekitatud rahalisest kahjust“ (otsus nr 54) järgmises sõnastuses:

„1. 08.10.2018. a sõlmitud kompromisslepinguga viivisnõudest summas 59 072 EUR

loobumine vallavanem X poolt ei olnud õiguspärane ega ka põhjendatud, sest hankelepingu

täitmise tähtaega oli AS Eviko poolt oluliselt ületatud ja hankeleping nägi ette viivise

maksmise kohustuse.

2. Viivisnõudest loobumise küsimuses ületas vallavanem X oma pädevust, sest enam kui 3200

EUR suurusest nõudest loobumine on vallavolikogu ainupädevuses.

3. 08.10.2018 kompromisslepingut sõlmides ületas vallavanem X oma volitusi võttes vallale

kohustuse, millist ei olnud ette nähtud 2018. aasta eelarve kuludes, otsuse taolise kulutuse

tegemiseks peab tegema vallavolikogu.

4. 16.10.2018 AS Evikole 60 000 EUR tasumine ei olnud põhjendatud, sest valla ja AS Eviko

vahel sõlmitud leping sätestas ehitaja täielikku teadlikust ehitusobjekti seisukorrast ning

kohustust lepinguga võetud kohustusi kõrvalekaldumisteta ja ilma täiendava hüvituse

nõudmiseta täitma.

5. X tekitas AS Evikole kompromisslepingu alusel hüvitise tasumisega Kuusalu vallale 60

000 EUR kahju.

6. Käesoleva otsuse punktidest 1 ja 5 tulenevalt on vallavanem X poolt Kuusalu vallale kahju

suurus kokku 119 072 EUR.

7. Teha Kuusalu vallavalitsusele ülesandeks esitada Politsei- ja Piirivalveametile süüteoteade

KarS § 2172 alusel.

8. Teha Kuusalu vallavalitsusele ülesandeks koostada ja esitada X vastu Harju Maakohtusse

hagi Kuusalu vallale tekitatud kahju summas 119 072 EUR tsiviilkorras sisse nõudmiseks.“

6. X esitas 21.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõuetes tuvastada Kuusalu valla faktiväidete avaldamise toimingute õigusvastasus, kohustada

Kuusalu valda ümber lükkama ebaõiged faktiväited ja välja mõista mittevaralise kahju hüvitis

kohtu määratud suuruses.

Kuusalu Vallavolikogul ei olnud õiguslikku alust esitada otsuse nr 54 p-des 1–6 esitatud

väiteid. Lisaks on esitatud faktiväited väärad. Otsuse nr 54 sõnastus jätab mulje, nagu kahju

tekkimise fakti üle saaks otsustada volikogu. Tegelikkuses tuleb kahju tekkimine tõendada ja

vaidluse korral on fakti tuvastamise pädevus kohtul, mitte volikogul.

Kuusalu Vallavolikogu sai juba 04.04.2019 PPA-lt vastuse, et X tegevuses AS-ga Eviko

kompromissi sõlmides puuduvad kuriteotunnused ning PPA hinnangul ei olnud kompromissi

sõlmimise eesmärk sõlmida vallale kahjulik tehing, vaid ära hoida AS Eviko vallale esitatav

vastunõue.

Otsus nr 54 sisaldab vääraid ja tõendamata faktiväiteid. AS-lt Eviko leppetrahvi nõudmisest

loobumine oli õiguspärane ja põhjendatud, sest leppetrahvi nõue esitati hilinenult. Kaebaja ei

ole pädevust ületanud, sest vallavalitsus arutas 08.08.2018 istungil muu hulgas AS-ga Eviko

kompromissi sõlmimise teemat ja otsustas kompromissläbirääkimistega edasi minna

(päevakorrapunkt 48). Samuti oli kompromissläbirääkimistest ja kompromissi sõlmimise

plaanist teadlik volikogu: 02.10.2018 istungi päevakorras oli infopunkt nr 15, mille raames

vallavanem X selgitas olukorda seoses AS-ga Eviko. Lisaks sätestab Kuusalu valla

3-19-1966

4(20)

põhimääruse (põhimäärus) § 56 lg 3 p 2, et muu rahalise kohustuse võtmise otsustab

erandkorras vallavalitsus, kui võetav kohustus ei ületa jooksva aasta eelarve reservfondi jääki.

AS Eviko esitas 31.07.2018 Kuusalu Vallavalitsusele nõudeavalduse. Kaebaja ja

vallavalitsuse liikmed pidasid 08.08.2018 vallavalitsuse istungil aru ning, konsulteerinud

vastava valdkonna õigusala spetsialistidega, tõdesid, et vähemalt osaliselt on AS Eviko

vastunõuded

põhjendatud.

Seetõttu

otsustati

asuda

AS-ga

Eviko

kompromissläbirääkimistesse. AS-ga Eviko sõlmitud kompromisslepingu eesmärk oli

saavutada olukord, kus AS Eviko lõpetab enne talve saabumist Kiiu mõisa ehituse, vältida AS

Eviko esitatavat vastunõuet summas 451 075,15 eurot ning pikka ja kulukat kohtuvaidlust,

mis oleks eeldanud vallale õigusabiteenuse ostmist ja põhjalike kulukate ekspertiiside

läbiviimist.

PPA oli juba 04.04.2019 teatanud, et X tegevuses ei esinenud kuriteo tunnuseid. Nagu nähtub

Riigiprokuratuuri 29.01.2020 määrusest, nõustusid ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur

04.04.2019 kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatisega ning leidsid, et 02.12.2019

esitatud süüteoteade on sisult 25.03.2019 esitatuga sama ja ka lisadokumendid on suures osas

kattuvad.

Selliste faktiväidete esitamisega avalikes dokumentides ja avalikult volikogu istungil

väljendades teotas vastustaja kaebaja head nime, jättes mulje, et tegemist on isikuga, kes on

ebausaldusväärne ja asutusele kahju teinud isik. Selline hea nime teotamine tekitab kaebajale

pidevalt mittevaralist kahju, raskendades tal mistahes töö- või ametikohtadele kandideerimist.

Samuti tekitab see kaebajale ebameeldivaid üleelamisi, sest ta peab oma head nime, teadmisi

ja oskusi pidevalt tõendama ja tõendamata faktiväiteid ümber lükkama. Kuusalu

Vallavalitsusel ei olnud ühtegi seaduslikku alust lisada majandusaastaaruandesse kaebaja

tegevuse kohta negatiivse hinnanguga tõendamata faktiväide lisa 20 näol ega võtta vastu otsus

nr 54.

7. Kuusalu vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Otsuse nr 54 p-e 1–6 ei ole volikogu esitanud faktiväidete, vaid hinnanguna, kohustades

vallavalitsust asuma õiguskaitseorganite ja kohtu kaudu tuvastama, kas p-des 1–6 märgitu

osutub tõeks. Ei saa nõustuda kaebajaga, et volikogu andis vallavalitsusele tööülesandeid

viisil, mis kahjustasid kaebaja au ja head nime. Seda ei oleks saanud teha umbisikuliselt, sest

nt hagi tuleb esitada konkreetse isiku vastu. Samuti ei tekita otsuse nr 54 p-de 1–6 avaldamine

kaebajale pidevalt mittevaralist kahju, raskendades tal kandideerida mistahes töö- või

ametikohtadele.

Otsuse nr 54 p-de 7–8 avaldamine ei riiva kaebaja au ega väärikust. Tegemist on

haldusorganisisese korraldusliku iseloomuga sätetega, mille alusel pädev omavalitsusorgan

annab teisele omavalitsusorganile seadusliku korralduse. Vallavolikogu poolt vallavalitsusele

ülesannete ja juhiste andmine ning vallavalitsuse poolt nende järgimine toimub kooskõlas

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega. Kohus ei saa sekkuda sellesse, et

vallavolikogu on andnud vallavalitsusele ülesandeid, mis seostuvad kohalikku eelarvesse

puutuvate küsimustega.

Õigusaktidest (vt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 1,

põhimääruse § 55 lg 5 ja § 83 lg 2 p 3, Kuusalu valla eelarve koostamise, menetlemise ja

täitmise korra § 6 lg 1) tuleneb selgelt, milline on vallavalitsuse pädevus. Puudub vaidlus, et

kaebajal ei olnud Kuusalu vallavanemana vallavolikogu volitusi vaidlusaluste tehingute

tegemiseks. Seega, isegi kui kohus peaks käsitlema ümberlükatavate faktiväidetena otsuses nr

54 kajastuvat, mis seostub kaebaja pädevuse ületamisega Kuusalu vallavanemana, on need

väited tõesed. Põhimääruse § 56 lg 3 p 2 ei ole asjakohane. Praegusel juhul ei olnud tegemist

muu varalise kohustuse võtmisega põhimääruse mõistes, vaid kohalduvaks sätteks oli

3-19-1966

5(20)

põhimääruse § 55 lg 5, mille kohaselt juhul, kui hankelepinguga võetakse vallale rahalisi

kohustusi, milliseid ei ole ette nähtud jooksva aasta eelarve kuludes, annab vallavalitsusele

lepingu sõlmimiseks loa vallavolikogu.

Ka otsuse nr 37 lisas 20 kajastuv vastab tegelikkusele. Kaebaja on kaebuses ise möönnud, et

vastustaja esitas 2019. a kuriteoteate kaebaja suhtes. Lisaks on Kuusalu vald esitanud

29.11.2019 uue kuriteoteate.

Kaebaja tekitas vallale kahju 119 072 euro ulatuses, sest sõlmis vallavanemana oma pädevust

ületades 08.10.2018 AS-ga Eviko kompromisslepingu, mille p 5 kohaselt võttis ta vallale

põhjendamatu kohustuse summas 60 000 eurot ja p 7 kohaselt loobus põhjendamatult

viivisenõudest AS Eviko vastu summas 59 072 eurot.

Asjaolu,

et

riigiprokurör

jättis

Kuusalu

Vallavalitsuse

kaebuse

rahuldamata

ja

kriminaalmenetlust ei alustatud, ei tähenda, et kohaliku omavalitsuse tegevus ei olnud

õiguspärane ja et see võis rikkuda kaebaja õigusi. Tuvastatud ei ole teadvalt vale kuriteoteate

esitamist kohaliku omavalitsuse poolt. See ei muuda vallavanema pädevuse ületamise ja

vallale kahju tekitamise asjaolusid.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2020 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1)

ning tuvastas otsuse nr 37 lisas 20 ning otsuse nr 54 p-des 1, 4, 5 ja 6 sisalduvate faktiväidete,

mis on välja toodud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3, avaldamise õigusvastasuse (resolutsiooni

p 2). Halduskohus kohustas vastustajat ümber lükkama kaebaja suhtes avaldatud väärad

faktiväited, avaldades otsuse jõustumisest 10 päeva jooksul Kuusalu valla kodulehel rubriigis

„Uudised ja teated“ (https://www.kuusalu.ee/) ja omal kulul kohaliku levikuga ajalehes

Sõnumitooja kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3 toodud teksti (resolutsiooni p 3). Halduskohus

mõistis Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot ja

menetluskulud 1000 eurot (resolutsiooni p-d 4 ja 6). Kuusalu valla 08.10.2020 otsuse punkte

2, 3, 7 ja 8 puudutavas osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 5).

Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav.

Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus. Asjaolu, et faktiväidete tõesust saab

lõppastmes kontrollida kohus, ei muuda varem esitatud väiteid hinnanguteks. Seesugune

tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus enne kohtu kontrolli osutuksid kõik väited hinnanguteks,

kuid see oleks vastuolus kohtupraktikaga faktiväite ja hinnangute eristamise kohta. Otsuse nr

37 lisa 20 ja otsuse nr 54 p-d 1–6 kahjustavad kaebajat, kuna jätavad lugejale mulje, et

kaebaja on oma käitumisega tekitanud vallale suures ulatuses varalist kahju, mis on

põhjustatud õigusvastase ja põhjendamatu kompromisskokkuleppe sõlmimisega. Otsuse nr 54

p-d 7–8 eraldiseisvalt kaebajat ei kahjusta, kuna tegemist on tegevussuunistega, millest ei ole

võimalik järeldada kaebajat kahjustavaid väiteid. Isegi eelnevate punktide valguses ei saa

mõistlikult lugedes vallale pandud kohustusest teha kaebaja kohta järeldusi.

Otsuse nr 37 lisas 20 esitatud tekst on põhimõtteliselt kontrollitav ja tervikuna käsitatav

faktiväitena. Otsuse nr 37 lisa 20 esimene lauseosa „Bilansikuupäevajärgselt aastal 2019

esitati kuriteoteatis endise vallavanema X vastu“ on tõene faktiväide. Poolte vahel puudub

vaidlus, et nimetatud kuriteoteatis esitati. Seda kinnitavad ka asjas esitatud tõendid.

Otsuse nr 37 lisas 20 sisalduv tekstiosa „sõlmis pädevust ületades kokkuleppe“ on tõene, sest

kaebaja ületas kompromisslepingu sõlmimisega pädevust. Kuusalu valla põhimääruse § 55 lg-

st 5, § 83 lg 2 p-st 3 ja lg-st 4 ning Kuusalu valla eelarve koostamise, menetlemise ja täitmise

korra § 6 lg-st 1 tuleneb, et nii rahaliste kohustuste võtmiseks kui ka nõuetest loobumiseks oli

kaebajal vaja volikogu volitusi. Hankelepingu järgsete rahaliste kohustuste muutmine on

sisuliselt hankelepingu muutmine ning kohaldub põhimääruse § 55 lg 5. Kompromissi

sõlmimise küsimust kajastati volikogu koosoleku infopunktina, kust nähtub üheselt, et

volikogu andis volituse läbirääkimise jätkamiseks, kuid mitte konkreetse kompromissi

3-19-1966

6(20)

sõlmimiseks. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et volikogu oleks selle tehingu hiljem ka

heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg-d 4 ja 6). Üksnes vaikimisi ei

saa volikogu tehingut heaks kiita, vaid seda peab tegema volikogu otsusega. Seega on

sõlmitud kompromisstehing tühine.

Otsuse nr 37 lisas 20 on tekstiosa „kes sõlmis oma pädevust ületades vallale kahjuliku

kokkuleppe, mis on summas 60 000 €“ väär. Kokkuleppe kahjulikkus seisneb sisuliselt

kahjus, mis vallale tekkis. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja selle

alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti (TsÜS § 84 lg 1). Ka juhul, kui tehingut ei saaks tühiseks lugeda, ei oleks kahju

tekkimine tõendatud. Kahju tekitamise kui faktiväite tõendamise kohustus on vastustajal.

Vastustaja ei ole 08.10.2019 otsuses ega kohtuasjas esitatud seisukohtades vastanud sisuliselt

kaebaja väitele, et kompromisslepingu sõlmimisega hoopis hoiti valla raha kokku. Vastustaja

ei ole selgitanud, miks ei ole volituseta tehtud tehingu tagasitäitmiseks kohtusse pöördutud.

Kokkuleppe sõlmimist 60 000 euro tasumiseks saab pidada ka õiguslikult lubatavaks ja

põhjendatuks. Praeguseni ei ole kaebaja suhtes esitatud kahju väljanõudmiseks tsiviilkorras

hagi ning kaebaja suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks ei ole alust.

Otsuse nr 54 p-s 1 avaldatud väide on väär. Poolte vahel puudub vaidlus, et lepinguga loobuti

viivisnõudest, seega tuleb hinnata, kas tõene on väide, et viivisnõudest loobumine ei olnud

õiguspärane ega ka põhjendatud, sest hankelepingu täitmise tähtaega oli AS Eviko poolt

oluliselt ületatud ja hankeleping nägi ette viivise maksmise kohustuse. Kuna tekstis viidatakse

hankelepingu tähtaja ületamisele, on ilmne, et mõeldud on viivisnõudest loobumise

materiaalset põhjendatust. Kuusalu Vallavalitsuse ja AS Eviko vahel sõlmitud hankelepingu

p-st 16.6 kohaselt loetakse, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on üks kuu

rikkumisest teadasaamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu täitmise tähtajaks oli

24.11.2017 ja leppetrahvi nõue esitati 28.03.2018. Seega on ilmne, et leppetrahvi nõude

esitamise tähtaeg oli möödunud.

Otsuse nr 54 p-des 2 ja 3 avaldatud väited on tõesed, sest kaebaja sõlmis kokkuleppe pädevust

ületades.

Otsuse nr 54 p-des 4 ja 5 avaldatud väited on väärad. AS Eviko esitatud nõudeavaldust silmas

pidades saab kompromissi raames 60 000 euro hüvitise maksmist pidada põhjendatuks ja

proportsionaalseks. AS Eviko nõudeavaldus on motiveeritud ning valla vastuväited sellele

nähtuvad valla otsuse nr 54 alapunktis 7 ja valla vastusest nõudeavaldusele, milles sisaldus ka

ettepanek vastastikuste kohustuste täitmiseks. Vajalik ei ole hinnata mitte seda, kas AS Eviko

poolt esitatud nõudeavaldus ja valla poolt sellele esitatud vastus on igas punktis põhjendatud

ja õiguspärane, vaid seda, kas nõudeavaldust silmas pidades võis järeldada valla enda nõuete

sissenõutavuse ebakindlust (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 578). Nõudeavaldusest ca 10 korda

väiksemas summas hüvitise maksmist saab pidada mõistlikuks. Kokku hoiti ka

kohtumenetluse kuludelt. Ka 60 000 euro kahju tekkimine ei ole tõendatud.

Otsuse nr 54 p-s 6 avaldatud väide on väär, sest kahju tekkimine ei ole tõendatud.

Otsuse nr 54 p-s 7 avaldatu ei sisalda kaebajat puudutavaid vääraid faktiväiteid, kuna pelgalt

süüteoteate esitamise kohustuse panemisest ei saa järeldada väidet isiku süülisusest, sest

sellest ei saa mõistlikult võttes järeldada ka seda, kas süüteoteade on üldse esitatud.

Otsuse nr 54 p-s 8 avaldatu ei ole faktiväide kaebaja kohta, vaid tegemist on vallavalitsusele

suunatud ülesandega. Hagi esitamiseks kohustuse panemisest ei saa eraldiseisvalt järeldada, et

kaebaja on vallale kahju tekitanud ja nii ei mõistaks sellist lauset objektiivselt ka lugeja.

Kaebaja suhtes otsuse nr 37 lisas nr 20 ja otsuse nr 54 punktides 1 ja 4–6 väärate faktiväidete

avaldamine oli õigusvastane (vt VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1047 ja § 1046). Vastustaja ei ole

3-19-1966

7(20)

sõnaselgelt välja toonud õigustatud huvi nende väidete avaldamiseks, kuid otsusest nr 54

endast saab järeldada, et selleks on valla rahaliste vahendite kaitse. Siiski ei saa väärate

faktiväidete avaldamist pidada õigustatuks, kuna vastustaja ei ole astunud piisavalt samme

veendumaks, et kaebaja tegevus on tegelikkuses vallale kahju tekitanud. Liiatigi oli juba

otsuse vastuvõtmise hetkel vallale teada, et PPA hinnangul ei ole kaebaja suhtes

kriminaalmenetluse algatamiseks alust.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-st 5, riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 11 lg-st 1 ja VÕS § 1047 lg-st 4 tulenevalt tuleb vastustajal kaebaja suhtes tehtud väärad

faktiväited ümber lükata.

Kaebaja suhtes väärate faktiväidete avaldamine oli õigusvastane ja seeläbi on riivatud kaebaja

au ja väärikust. Väide, et isik on vallale tekitanud suures summas varalist kahju, loob isikust

mulje, et isik on kas tahtlikult või hooletusest valla rahalisi vahendeid kuritarvitanud, mis ei

vasta isiku tegelikult käitumisele. Liiatigi võib vääraid faktiväiteid otsuse nr 54 p-des 7 ja 8

avaldatuga koostoimes mõista ka selliselt, et kaebaja on toime pannud kuriteo.

Mittevaralise kahju hüvitamise imperatiivseks eelduseks on süü tuvastamine (RVastS § 9

lg 1). Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal. Asjas esitatud

materjalide pinnalt avaldas vastustaja väärad faktiväited teadlikult. Vastustaja on praeguses

asjas ka väljendanud seisukohta, et väidete avaldamine oli otsuste tegemiseks vajalik. See

seisukoht on põhimõtteliselt väär. Kui konkreetse isiku suhtes on kahtlus kahju tekitamises

või süüteo toimepanemises, saab seda valla otsuses väljendada vastaval viisil kindlat kõneviisi

kasutamata.

Kahju hüvitist kindlaks määrates tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: kaebaja vaidlustatud

tekstiosad ei olnud tervikuna väärad faktiväited, vääraks osutusid tekstiosade need väited, mis

käsitlesid kaebaja poolt kahju tekitamist, mis oligi teksti kaalukaim osa; heastamisnõue

võimaldab faktiväidete ümberlükkamist; tegemist on väidetega, mis riivavad kaebaja au ja

väärikust viisil, mis raskendab temast väära kujutluspildi loomise tõttu uue juhtiva töö

leidmist; väärad faktiväited avaldati volikogu otsuses, mis on avalikkusele kättesaadav ja

seejuures oli vastustajal võimalik esitada teave ka selle kohta, et kriminaalmenetlust kaebaja

suhtes ei algatatud; vallavolikogul oli erinevaid võimalusi, kuidas sõnastada hagi ja

kuriteoteate esitamise põhistamine, kuid selleks valiti kindlas kõneviisis tekst, mis loob

lugejale kaebaja tegevusest väära pildi. Võttes lisaks arvesse asjaomast kohtupraktikat, on

põhjendatud rahaline hüvitis 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Kuusalu vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-

d 1–4 ja 6 ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus rahuldas otsuse resolutsiooni p-ga 2 otsuse nr 37 lisaga 20 ja otsusega nr 54

seotud nõuded erineval kujul sellest, mida kaebaja nõudis. Kuigi kaebaja nõudis otsuse nr 37

lisa 20 avaldamise ja otsuse nr 54 p-des 1–8 faktiväidete/sisu avaldamise kui toimingu

õigusvastasuse tuvastamist, tuvastas halduskohus resolutsiooni p-ga 2 otsuse nr 37 lisas 20 ja

otsuse nr 54 p-des sisalduvate faktiväidete avaldamise õigusvastasuse. Kuusalu vald oli

menetluses esitanud oma vastuargumendid, miks otsuse nr 37 lisa 20 ja otsuse nr 54 p-de 1–8

avaldamist ei saa kuidagi lugeda õigusvastaseks toiminguks. Seega tuleks kohtuotsuse

resolutsiooni p 2 tühistada.

Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja väite, et kaebaja nõue, millega nõuti Kuusalu

Vallavalitsuselt Kuusalu Vallavolikogu otsuse nr 54 p-de 1–8 kui ebaõigete faktiväidete

ümberlükkamist, on perspektiivitu. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et üks kohaliku omavalitsuse

organ vallavalitsuse näol lükkaks ümber teise kohaliku omavalitsuse organi – vallavolikogu –

3-19-1966

8(20)

otsuses kajastuva. Kohus on aga otsuse resolutsiooni p-s 3 faktiväidete ümberlükkamiseks

kohustanud Kuusalu valda ning on seetõttu samuti omaalgatuslikult muutnud kaebaja nõudes

kajastuvat.

Otsuse resolutsiooni p-s 3 kohustas halduskohus vastustajat avaldama Kuusalu valla

kodulehel rubriigis „Uudised ja teated“ ja ajalehes Sõnumitooja samas resolutsiooni punktis

esitatud tekst. Kaebaja ei esitanud kohtumenetluses, sh istungil, kordagi täpsustusi selle kohta,

millistes väljaannetes ning millises sõnastuses Kuusalu vald peaks väidetavalt ebaõiged

faktiväited ümber lükkama. Halduskohus on omaalgatuslikult ja põhjendamata sõnastanud

otsuse resolutsiooni p 3 ja rahuldanud selliselt olematu nõude, mis on üllatuslik. Seetõttu ei

ole vastustaja saanud selles osas vastuväiteid esitada.

Kuna kaebaja ei ole kaebuses esitanud nõuet otsuse nr 37 lisa 20 või selles sisalduva tekstiosa

ümber lükkamiseks, on kohus kaebuse nõuete piiridest väljunud ka otsuse resolutsiooni p-s 3

esimese

ümberlükkamisele

kuuluva

faktiväite

sõnastamisel.

Lisas

sisalduva

ümberlükkamisele kohustamine kohtu poolt nõutud kujul ei oleks sisuliselt õige ka seetõttu, et

PPA ei lahendanud kaebaja kahju tekitamise ega pädevuse ületamise küsimusi sisuliselt.

Lisaks on kohus sõnastanud avaldatava teksti kujul, mille kohaselt vald peaks avaldama

esitatud valeväidete pähe väiteid, mis tegelikkuses on vähemalt osaliselt tõesed: nt asjaolud, et

AS Eviko oli hankelepingu täitmise tähtaega ületanud ja hankeleping nägi ette viivise

maksmise kohustuse ning et leping sätestas ehitaja täielikku teadlikkust ehitusobjekti

seisukorrast ning kohustust lepinguga võetud kohustusi kõrvalekaldumisteta ja täiendava

hüvituse nõudmiseta täita.

Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses taotlenud otsuse resolutsiooni p-s 3 viimases lõigus

sisalduva teksti avaldamist. Vastustaja selgitas 18.11.2020 kohtuistungil, et avalikkuses on

juba ilmunud teave selle kohta , et kaebaja suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud. Kaebaja ise

on esitanud kohtule kaebuse lisana artikli, kus ajaleht Sõnumitooja teatab, et kuriteoteade

kaebaja kohta lükati tagasi.

Halduskohus on põhjendusi esitamata jätnud tähelepanuta vastustaja vastuväite, et

kohustamiskaebuse võib halduskohtusse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti

andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Vastustaja

selgitas, et kaebaja ei olnud valla poole mingite toimingute tegemiseks üldse pöördunudki,

vaid oli pöördunud otse kohtusse. Kaebaja kohustamiskaebus oleks tulnud eelneva tõttu

tagastada või vähemalt oleks kaebaja pidanud selgitama, mis põhjusel peaks kohus kaebust

menetlema, kui vald ei ole keeldunud haldusakti andmisest või toimingute tegemisest.

Nimetatu on oluline kasvõi menetluskulude kindlaksmääramisel.

Halduskohus on hinnanud asjaolusid valesti ning on eksinud faktiväidete ja väärtushinnangute

eristamisel. Rikutud on otsuse põhjendamiskohustust. Halduskohus on otsuse nr 54 p-des 1 ja

4–6 avaldatud teksti käsitlenud faktiväitena, kuid ei põhjendanud oma seisukohta. Otsuse p-s

44 on halduskohus esitanud seisukoha, et otsuse nr 54 p-e 1–6 ei saa väärtushinnangutena

käsitleda põhjusel, et need on sõnastatud kindlas kõneviisis, kuid kohus oma seisukohta ei

selgita. Kindlas kõneviisis saab esitada ka väärtushinnanguid ja vastustaja jääb oma senisele

seisukohale, et otsuse nr 54 ükski punkt ei ole faktiväide ja seega ei saa vastustajat kohustada

neid avalikult ümber lükkama. Igale otsuse nr 54 lugejale peaks olema selge, et p-d 1–6 ei ole

esitatud kui faktiväited, vaid on seotud p-dega 7–8 ja neid ei saa koostoimes mõista selliselt,

et kaebaja on toime pannud kuriteo. Vastustaja ei nõustu ka sellega, justkui vallavolikogu

oleks pidanud sõnastama otsuses nr 54 väited muul viisil.

Kohtuotsus on vastuoluline ja ebaselge. Kohus ei ole võtnud ühest seisukohta küsimuses, kas

kompromissitehing oli tühine või mitte. Kohus ei ole õigesti hinnanud võimaliku tühise

tehingu tagajärgi. Alusetu väljamakse tegemine ning alusetu nõudest loobumine tekitanuks

3-19-1966

9(20)

vallale esmalt kahju, hoolimata sellest, kas vald saaks tühise tehingu korral hüvitise AS-lt

Eviko põhimõtteliselt tagasi nõuda ning AS Eviko vastasest nõudest loobumise tühistada.

Ebaõiglane on ka otsuses tehtud etteheide, et vald ei ole kahju tekkimise küsimuse puhul

võtnud arvesse võimalikku kahju vähendavat asjaolu, sh tehingu võimalikku tühistust.

Vastustaja on 22.10.2020 menetlusdokumendis (p-d 2.6.1. ja 2.6.2) põhjalikult selgitanud

võimaliku kahju tekkimise asjaolusid ja esitanud otsuse nr 54 koos kõikide lisadega, mis

tõendavad vastustaja väiteid, et kaebaja on talle tekitanud kahju. Halduskohus on arusaamatult

arvestanud kaebaja ebaõigete väidetega, et kaebaja ja vallavalitsuse liikmed olid tõdenud, et

vähemalt osaliselt on AS Eviko vastunõuded põhjendatud. Seda kinnitavatele tõenditele ei ole

kaebaja ega kohus viidanud. Halduskohus ei ole hinnanud, kas hankedokumentides oli

puudusi, mis võisid AS-le Eviko kaasa tuua lisatööde tegemise vajaduse ja kas AS-l Eviko oli

alust sellist täiendavat nõuet sellises mahus esitada. Juba hankelepingu olemusega on

vastuolus põhimõte, et fikseeritud hinda saaks muuta muudel juhtudel kui väga kaalukatel

asjaoludel, mida seekord ei esinenud.

Halduskohus on otsuse p-s 26.1.4 jõudnud ebaõigele järeldusele, et vald esitas AS-le Eviko

leppetrahvi nõude pärast leppetrahvi esitamise tähtaja möödumist. Kohus on ebaõigesti

tõlgendanud hankelepingu p-i 16.6. AS Eviko tööde täitmise tähtpäeva rikkumine oli kestev.

Isegi kui vallavalitsus viitas AS-ile Eviko 31.08.2018 esitatud seisukohas võimaliku

kompromissi sõlmimisele, nagu kohus otsuses välja toob, ei tunnistanud vald 31.08.2018

seisukohas ega mujal kordagi omapoolset lepingu rikkumist. Vallavalitsuse 31.08.2018

seisukohal puudus ka volikogu heakskiit.

Asjaolust, et vald ei ole tsiviilhagi esitamiseni veel jõudnud, ei saa kuidagi järeldada, et

järelikult ei ole vallale kahju tekkinud. Nõue ei ole ka aegunud. Samuti ei saa järeldada kahju

mittetekkimist vallale sellest, et kaebaja suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust. PPA ei

hinnanud ega lahendanud kahju tekitamise küsimusi sisuliselt, vaid kriminaalmenetlus

kaebaja suhtes jäi algatamata põhjusel, et kuriteo lävend ei olnud kaebaja teoga ületatud.

Kohus eksis, kui luges otsuse nr 54 p-d 1 ja 4–6 väärateks faktiväideteks. Isegi kui tegemist

oli väärate ja kaebaja õigusi kahjustavate faktiväidetega, ei olnud nende avaldamine

õigusvastane (VÕS § 1047 lg 3). Vald oli kõiki asjaolusid kontrollinud piisava

põhjalikkusega, mida kinnitab otsus nr 54 kokku 5 lehel koos 31 lisaga. Vastustaja tegi seda

oma rahaliste vahendite kaitse eesmärgil. Valla kohustamine otsuse p-des 1 ja 4–6 avaldatu

väärate faktiväidete pähe ümber lükkamiseks riivab kohaliku omavalitsuse enesekorralduse

õigust. Juhul, kui vald deklareeriks avalikult, et otsuse nr 54 p-des 1 ja 4–6 avaldatu on väärad

faktiväited, välistaks see vastustaja võimaluse kaitsta oma õigusi samades küsimustes

tsiviilkohtus. Vald ei saa asuda hiljem tõeste väidetena kaitsma asjaolusid, mille osas vald on

varem halduskohtu sunnil avalikult deklareerinud, et need väited on valed.

Vastustaja esitas 30.06.2021 kaebajale kahju hüvitamise ja viivitusintressi tasumise nõude.

Kaebaja esitas sellele 29.07.2021 keelduva ja sisuliselt põhjendamata vastuse. Seega on

halduskohtu seisukoht, justkui kahju ei olekski tekitatud, ebaõige. Vastustaja esitas

10.09.2021 Tallinna Halduskohtusse ka kaebuse kaebaja poolt vallale tekitatud kahju

hüvitamiseks, mille halduskohus võttis 23.09.2021 menetlusse (haldusasi nr 3-21-2066).

Halduskohus on eksinud kaalutlusotsuse tegemisel ja rikkunud otsuse põhjendamiskohustust

ning mõistnud ebaõigesti Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise mittevaralise

kahju eest summas 1000 eurot. Otsuse p-s 46 märgib kohus, et üldjuhul tuleks võimalusel

kasutada mittevaralise kahju hüvitamisel muid viise kui rahaline hüvitis ja heastamisnõue

võimaldab faktiväidete ümberlükkamist, mida kohus ka tegi. Samuti ei põhjenda kohus

millegagi oma järeldust, et tegemist oli väidetega, mis riivavad kaebaja au ja väärikust viisil,

mis raskendab uue juhtiva töö leidmist. Kaebaja sellekohased väited on paljasõnalised.

3-19-1966

10(20)

Kaebaja mainitud töökonkurssidel pääses ta siiski järgmisesse vooru, mistõttu on eluliselt

väheusutav, et alles teises kandideerimisvoorus sai otsus nr 54 takistuseks. Lisaks ei ole kohus

arvestanud, et vald ei saanud ega pidanud kuidagi ette nägema, et otsust on võimalik nii

kaebajal kui ka väidetavalt kolmandatel isikutel mõista kaebajat süüdimõistva otsusena ja

tema au ja väärikust riivavana (RVastS § 13 lg 1 p 1). Kuigi kohus ise leidis otsuses, et

kaebaja siiski tegutses oma pädevust ületades, ei arvestanud ta seda rahalise hüvitise

väljamõistmisel (RVastS § 13 lg 1 p 4).

Halduskohus on eksinud HKMS § 108 lg 2 rakendamisel ja jaganud menetluskulud

ebaõigesti. Vaidluse põhirõhk oli otsuse nr 54 p-de 1–8 käsitlemisel. Kaebaja taotles kõikide

punktide õigusvastase avaldamise tuvastamist ning ümberlükkamist. Kohus tuvastas p-de 1, 4,

5 ja 6 õigusvastasuse ning määras nende ümberlükkamise. Seetõttu rahuldas kohus kaebaja

põhinõuetest üksnes poole, mitte 2/3. Kohtuotsuse resolutsiooni p 6 tuleb tühistada, sest

HKMS § 108 lg 2 järgi jaotatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ehk praegusel juhul tulnuks halduskohtul jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

10. X palub jätta Kuusalu valla apellatsioonkaebus rahuldamata.

11. X palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse p-d 1, 4, 5 ja 6 ning

teha uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna.

Halduskohus on eksinud kaalutlusotsuse tegemisel ja määranud kaebajale liiga väikese

rahalise hüvitise. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa anda määravat tähendust sellele,

kui suuri hüvitisi on kohus teistes asjades mittevaralise kahju eest välja mõistnud. Kohtul

tuleb teha individuaalne otsus, mis tagab, et hüvitis oleks õiglane. Lisaks peab arvestama

sellega, et halduskohtu arvesse võetud kohtulahendid on tehtud ligi 5 aastat tagasi ja selle aja

jooksul on mh inflatsiooni mõjul 1000 eurol praeguseks tuntavalt väiksem väärtus kui viis

aastat tagasi. Viidatud lahendid on tehtud eraõiguslikes suhetes, kuid kaebajale on kahju

tekitanud avaliku võimu kandja. Avaliku võimu kandja poolt kellegi kohta teabe esitamine on

avalikkuse silmis suurema kaaluga, kui eraõigusliku isiku poolt selle esitamine.

Kuna Kuusalu Vallavalitsuse rahastatud ajalehes Sõnumitooja on 04.08.2021 ilmunud

artikkel, kus käsitletakse taas põhjalikult AS-ga Eviko kompromisslepingu sõlmimise

asjaolusid ja esitatakse valeväiteid kaebaja kohta, kasutab vastustaja jätkuvalt võimalust

kaebaja head nime ja mainet kahtluse alla seada. Kaebaja nime alusel otsingumootoritest

otsingute tegemisel tuleb välja mitu Kuusalu valla rahastatud väljaande negatiivse varjundiga

artiklit tema kohta, mis on kantud praeguse kohtuvaidluse esemest. Lisaks on Kuusalu valla

laimukampaania ja kurnav kohtuprotsess viinud olukorrani, kus kaebajal on diagnoositud

düstress ja selle tagajärjel muud terviseprobleemid, mis viisid töövõime kaotuseni. Kaebajal

on alates 06.07.2021 tuvastatud puuduv töövõime. Patsiendiportaalis nähtuva anamneesi

kohaselt on kaebaja düstressi põhjus kurnav kohtumenetlus. Kohtumenetluse tingis aga

Kuusalu valla õigusvastane tegevus ja soovimatus vaidlust lahendada kohtuväliselt või

kompromissi teel. Juba enne töövõime kaotust ei leidnud kaebaja vastustaja valeväidete tõttu

enda võimetele vastavat tööd, mis on oluliselt kahandanud tema professionaalset

enesehinnangut.

Vastustaja on kaebaja isikuandmeid volikogu otsustes ja majandusaastaaruandes töödeldes ja

avalikustades rikkunud Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) nõudeid. Kaebaja

hinnangul saaks isikuandmete töötlemise aluseks olla vaid IKÜM art 6 lg 1 p e, kusjuures lg 3

kohaselt peab selline töötlemine ettenähtud olema konkreetse liidu või riigisisese õigusaktiga.

Ühelegi alusele ei ole vastustaja volikogu otsustes ega kohtumenetluses viidanud (vt IKÜM

art 5 lg 2). Kaebaja teadmisel ei ole kehtivate seaduste hulgas sätet, mis lubaks volikogul

praeguses vaidluse all olevas olukorras kellegi isikuandmeid avalikustada (PS § 26). Lisaks

3-19-1966

11(20)

tuleb kohalikule omavalitsusele avaliku teabe seadusest tulenev kohustus seada eraelu

puutumatust oluliselt kahjustada võivale teabele juurdepääsupiirang. Ka seda pole vastustaja

teinud.

Kohus on jõudnud asjaolusid vääralt hinnates järeldusele, et otsuse nr 54 p-des 7 ja 8

avaldatut ei saa käsitada faktiväidetena kaebaja kohta ja jätnud otsuse resolutsiooni p-ga 5

kaebuse selles osas rahuldamata. Kuusalu valla kuriteoteade, mis registreeriti politseis

05.12.2019 ja esitati otsuse nr 54 p 7 alusel, oli esitatud samade asjaolude ja faktide kohta

nagu 25.03.2019 kuriteoteade. Volikogu liikmed teadsid, et 25.03.2019 kuriteoteate alusel ei

alustatud menetlust. Seega pidi kõikidel volinikel olema teada, et samade asjaolude pinnalt

uue, identse kuriteoteate esitamine ei saa päädida kriminaalmenetluse algatamisega. Sellest

saab järeldada, et volikogu soov oli kaebajale volikogu otsusega võimalikult halba valgust

heita. Tööülesande andmise eesmärk oleks pidanud olema vallale võimalusel kohtu kaudu

raha saamine ning õiguskaitseorganite kaasamine, mitte konkreetse inimese ette süüdi

mõistmine.

Kohus on asjaolusid vääralt hinnates jõudnud järeldusele, et otsuse nr 54 p-des 2 ja 3 ning

otsuse nr 37 lisas 20 kaebaja kohta esitatud faktiväited on tõesed ja jätnud otsuse resolutsiooni

p-ga 5 kaebuse selles osas rahuldamata. Väide, et kaebaja ainuisikuliselt ületas pädevust, on

väär ja poolik. Kaebaja on esitanud tõendeid selle kohta, et AS-ga Eviko kompromisslepingu

sõlmimise otsust arutati nii vallavalitsuse istungitel kui ka volikogu istungil. Otsus oli tehtud

kollegiaalselt ja konsensuslikult kõikide vallavalitsuse liikmete poolt.

Ringkonnakohtu menetluse ajal sai kaebajale teatavaks asjaolu, et AS-le Eviko hüvitisena

makstud 60 000 eurot ei tasutud mitte valla reservfondist, vaid valla eelarvevahenditest,

kusjuures hüvitise maksmisel ei ületatud valla 2018. a eelarvet. Seega ei kohaldu praegusel

juhul põhimääruse § 56 lg 3 p 2 ehk vallavalitsuse korraldust reservfondist väljamakse

tegemiseks polnud vaja. Kuivõrd väljamakse AS-le Eviko tehti eelarvevahendite piires, sh

Kiiu mõisa ehitamise lõpetamisega ettenähtud kulurea arvelt, ei olnud põhimääruse § 56 lg 3

p 2 alusel volikogu otsus vajalik. Järelikult ei ole kaebaja Kuusalu valla põhimääruse nõuete

vastu eksinud.

12. Kuusalu vald palub jätta X vastuapellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja ei ole kaebaja isikuandmeid ebaõigesti käidelnud ega eksinud teabele

juurdepääsupiirangu seadmata jätmisega. Vallavolikogu otsused ja volikogu hinnangud

vallavalitsuse töö kohta on avalikud, sama kehtib valla majandusaasta aruannete kohta.

Etteheidete avaldamine vallavanema töö kohta ei kujuta endast ka olemuslikult isikuandmete

avaldamist. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta on esitanud väited ja nõuded seoses

võimaliku isikuandmete käitlemise rikkumise ja juurdepääsupiirangu seadmata jätmisega alles

apellatsioonimenetluses.

Kohtumenetluse algatas kaebaja ise, mistõttu ei ole asjakohane tugineda sellele, et see

kohtumenetlus rikub tema vaimset tervist. Lisaks on õigusvaidluse pidamine demokraatliku

riigi igapäevane osa ja see ei tohiks kellelgi ülemäärast stressi tekitada, eriti mitte varasemale

valla juhtivtöötajale, kelle töö hulka kuulus selliste küsimuste eest vastutamine. Iga isik, sh

vallavanem peab olema selleks valmis, et tema töö kohta tehakse etteheiteid, mistõttu see

asjaolu ei saa olla kahjunõude alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Taotluse lahendamine

13. Kaebaja esitas koos 18.02.2022 täiendava seisukohaga anamneesi väljavõtte

patsiendiportaalist digilugu.ee. Kaebaja soovib sellega tõendada, et temal puuduva töövõime

3-19-1966

12(20)

tekitanud düstressi põhjustas kurnav kohtumenetlus, mille omakorda tingis vastustaja

õigusvastane tegevus ning soovimatus lahendada asja kohtuväliselt või kompromissi teel.

Vastustaja vaidleb tõendi juurde võtmisele vastu, sest see on esitatud liiga hilja. Tõendilt

nähtuvalt käis kaebaja arsti esimesel visiidil 27.05.2021. Tõendi oleks saanud esitada juba ligi

9 kuud varem.

HKMS § 198 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus asja juurde võtta ja hinnata uusi tõendeid

muu hulgas siis, kui tõend tekkis pärast asja lahendamist halduskohtus. Anamnees, millele

kaebaja tugineb, on patsiendiportaali kantud 27.05.2021, s.o pärast halduskohtu tegemist

17.12.2020 ning vastuapellatsioonkaebuse esitamist 31.01.2021. Ringkonnakohus määras

pooltele lõpliku tähtaja (18.02.2022) täiendavate avalduste esitamiseks 03.02.2022 määruses.

Kaebaja on seda tähtaega järginud. Vastustajal on olnud võimalik tõendile sisuliselt vastu

vaielda. Kuna tõend seondub kaebaja poolt taotletava mittevaralise kahju hüvitisega, on

tegemist asjakohase tõendiga ning ringkonnakohus võtab selle asja materjalide juurde.

Menetlusõiguse normide järgimine halduskohtu poolt

14. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on lahendanud nõudeid, mida

kaebaja pole esitanud.

15. Kaebuse nõuete täpsustamiseks jättis halduskohus 05.11.2019 määrusega kaebuse käiguta

(dtl 102). Vastuseks kohtumäärusele sõnastas kaebaja 15.11.2019 vastuses oma nõuded

järgmiselt (dtl 108):

1) tuvastada otsuse nr 37 lisa 20 avaldamise kui toimingu õigusvastasus. Vallal puudus

õiguslik alus lisada majandusaasta aruandesse kaebaja tegevuse kohta väär faktiväide kahju

tekitamise ja kriminaalmenetluse toimumise kohta;

2) tuvastada otsuse nr 54 p-des 1–6 faktiväidete avaldamise kui toimingu õigusvastasus.

Vallal puudus õiguslik alus neid väited esitada, lisaks on need väited väärad. Valla tegevus

on vastuolus kohtupraktiga (RKHKo 3-3-1-3-12);

3) tuvastada otsuse nr 54 p-de 7–8 sisu avaldamise kui toimingu õigusvastasus. Nende

sõnastus riivab kaebaja au ja väärikust. Kuna PPA oli juba jätnud kriminaalmenetluse

alustamata, saab p 7 eesmärgiks olla vaid kaebaja hea nime teotamine. Volikogu oleks

saanud anda vallavalitsusele tööülesande viisil, mis ei kahjusta kellegi au ega head nime. P

8 sisaldab väära faktiväidet, et kaebaja on tekitanud kahju;

4) kohustada Kuusalu Vallavalitsust ümber lükkama otsuse nr 54 p-d 1–8 kui ebaõiged

faktiväited;

5) mõista Kuusalu Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja hüvitis kohtu määratud suuruses

otsuse nr 37 lisa 20 ning otsuse nr 54 p-de 1–8 avaldamise näol tekitatud mittevaralise

kahju eest.

Halduskohus võttis kaebuse 21.11.2019 määrusega eeltoodud nõuetes menetlusse ning määras

vastustajaks Kuusalu valla (dtl 121).

16. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõue kohustada valda ümber lükkama ebaõiged

faktiväited ei ole kohustamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 2), vaid heastamisnõue (HKMS § 37 lg

2 p 5, RVastS § 11). Sedasi käsitas nõuet ka halduskohus. Järelikult pole põhjendatud

vastustaja väited 30-päevase kaebetähtaja rikkumise kohta. Heastamisnõuet võib sarnaselt

hüvitamisnõudele esitada kolme aasta jooksul kahjust teadasaamisest (HKMS § 46 lg 4). Ka

puudub isikul kohustus pöörduda enne kohtusse kaebuse esitamist haldusorgani poole.

17. Kuigi kaebaja taotles, et ebaõiged faktiväited lükkaks ümber vallavalitsus, määras

halduskohus 21.11.2019 määruses kooskõlas HKMS § 17 lg-ga 1 ja § 18 lg-ga 1 vastustajaks

valla kui kohaliku omavalitsuse üksuse ning pole seetõttu kaebuse piiridest väljunud.

3-19-1966

13(20)

18. Õige on vastustaja väide, et otsuse nr 37 lisa 20 osas ei ole kaebaja heastamisnõuet

esitanud. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kaebust 15.11.2019

menetlusdokumendis kajastatuga võrreldes muutnud. Kaebuse muutmine ja selle

heakskiitmine kohtu poolt ei saa toimuda vaikimisi, vaid järgida tuleb HKMS §-s 49

sätestatut.

Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebus põhjendatud osas, mis puudutab valla

kohustamist ümber lükkama otsuse nr 37 lisas 20 esitatud faktiväiteid (kohtuotsuse

resolutsiooni p 3 kolmas lõik). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole

kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1).

19. Põhjendatud pole vastustaja etteheide, et halduskohus on tuvastamisnõuete lahendamisel

väljunud kaebuse piiridest. Nii otsuse nr 37 lisa 20 kui ka otsuse nr 54 puhul on kaebaja

leidnud, et vastustaja on seal esitanud väärasid faktiväiteid ning sellise teabe avaldamine

polnud põhjendatud. Asjaolu, kui halduskohus ei järgi sõna-sõnalt taotluse sõnastust, ei viita

veel kaebuse piiride ületamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas sisulist

erinevust, kas kaebaja on rääkinud otsuse avaldamisest kui toimingust või otsuses sisalduvate

faktiväidete avaldamisest kui toimingust.

20. Vastustaja leiab, et halduskohus väljus kaebuse piiridest, kui kohustas vastustajat

ebaõigeid faktiväiteid ümber lükkama, avaldades kohtuotsuses toodud teksti otsuse

jõustumisest 10 päeva jooksul Kuusalu valla kodulehel kodulehe rubriigis „Uudised ja teated“

(htpps://kuusalu.ee) ja omal kulul kohaliku levikuga ajalehes Sõnumitooja.

HKMS § 168 lg 1 järgi võib kohus määrata otsuse resolutsioonis kindlaks otsuse täitmise

tähtajad või muud olulised otsuse täitmise tingimused, tagades menetlusosalistele õiguse

esitada selles küsimuses oma seisukoht. Kuna kaebaja ei olnud ise välja toonud, mil viisil

tuleb ebaõiged faktiväited ümber lükata, lasus kohtul kohustust tagada kohtuotsuse täidetavus.

HKMS § 168 lg 1 näeb ette, et otsuse täitmise tingimuste osas tuleb menetlusosalised ära

kuulata. Halduskohtu 18.11.2020 istungil küsis kohus kaebaja nägemust selle kohta, kuidas

võiks otsuse täitmine toimuda, kuid sisulist arutelu selle osas ei olnud . Kohus ei teinud

pooltele teatavaks, mil viisil on see küsimus kavas kaebuse rahuldamisel otsuses lahendada.

Vastustajal ei olnud võimalik omapoolseid seisukohti esitada. Seega on tegemist

menetlusõiguse normi rikkumisega, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist, sest vastavat

puudust on võimalik apellatsioonmenetluses kõrvaldada (HKMS § 199 lg 2 p 3). Kui

ringkonnakohus asub sarnaselt halduskohtuga seisukohale, et vastustaja on esitanud ebaõigeid

faktiväiteid ning need tuleb ümber lükata, pöördub ringkonnakohus otsuse täitmise tingimuste

küsimuse juurde tagasi.

21. Halduskohus avaldas otsuse resolutsiooni p 3 viimases lõigus järgmise teksti, mille

vastustaja peab samuti avaldama ajalehes Sõnumitooja ja valla kodulehel: „Prokuratuur on

teinud 29.01.2020 määruse Kuusalu Vallavalitsuse esitatud süüteoteatega seoses, milles leiab,

et Politsei- ja Piirivalveamet ja Põhja Ringkonnaprokuratuur on jõudnud kriminaalmenetluse

algatamata teatisega nr 19221000022 õigele järeldusele, leides, et puudub kriminaalmenetluse

alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes. Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et süüteoteates kirjeldatud

X tegevused ei vasta KarS § 2172 sätestatud usalduse kuritarvitamise süüteokoosseisu

objektiivsetele tunnustele“. Kohtuotsuse põhjendavas osas on halduskohus selle lõigu osas

märkinud, et see on vajalik konteksti korrektseks mõistmiseks.

Vastustaja toob apellatsioonkaebuses esile, et kaebaja ei ole sellise teksti avaldamist nõudnud,

ning rõhutab, et kaebaja on kohtumenetluses esitanud ajalehe Sõnumitooja artikli, kus on

kajastatud seda, et kaebaja suhtes esitatud kuriteoteade lükati tagasi.

3-19-1966

14(20)

Ringkonnakohus

leiab,

et

seda

kohtuotsuse

resolutsiooni

osa ei

saa

vaadelda

heastamiskaebuse osana, sest kaebaja on soovinud üksnes otsuse nr 54 p-des 1–8 sisalduvate

faktiväidete ümberlükkamist. Esitatud tekst kajastab informatsiooni, millega vastustaja ei

saanud otsuse nr 54 tegemisel arvestada, sest tegemist on ajaliselt hiljem toimunud

menetlusega. Pealegi on halduskohus otsuse nr 54 p 7 osas, millega tehti vallavalitsusele

ülesandeks esitada PPA-le süüteoteade KarS § 2172 alusel, jätnud kaebuse rahuldamata,

leides, et see ei riku kaebaja õigusi.

22. Enne,

kui

ringkonnakohus

hakkab

hindama

apellatsioonkaebuse

ja

vastuapellatsioonkaebuse väiteid seoses materiaalõiguse normide väidetava rikkumisega

halduskohtu poolt, märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse resolutsiooni p 3 tuleb tervikuna

ümber sõnastada ka siis, kui halduskohus rahuldas heastamiskaebuse õigesti. Praegusel kujul

on selle tekst raskest jälgitav ning ei pruugi olla lugejale arusaadav.

Kuusalu valla 2018. a majandusaasta aruande lisa 20

23. Kuusalu Vallavolikogu kinnitas 17.06.2019 otsusega nr 37 Kuusalu valla 2018. a

konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande (dtl 14). Praeguses asjas on vaidluse all aruande

lisa 20 „Aruandekuupäeva järgsed sündmused“, mis sisaldab vaid üht lauset:

„Bilansikuupäevajärgselt aastal 2019 esitati kuriteoteatis endise vallavanema X vastu, kes

sõlmis oma pädevust ületades vallale kahjuliku kokkuleppe, mis on summas 60 000 €“ (dtl

16).

Halduskohtu otsusega kohustati valda ümber lükkama lisas sisalduvat faktiväidet, et kaebaja

sõlmis kahjuliku kokkuleppe summas 60 000 eurot ning tuvastati selles osas faktiväite

avaldamine õigusvastaseks. Pädevuse ületamist puudutavas osas jäi kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus on eelvalt leidnud, et otsuse nr 37 lisa 20 osas polnud kaebaja

heastamisnõuet esitanud ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 kolmas lõik tuleb seetõttu

tühistada. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse

väiteid arvestades alljärgnevalt üksnes seda, kas otsuse nr 37 lisas 20 sisalduvate väidete

avaldamine oli õiguspärane.

24. Õige pole vastustaja seisukoht, et tegemist pole faktiväite, vaid väärtushinnanguga.

Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4). Lause, mille järgi esitati kuriteoteade kaebaja vastu, kes sõlmis pädevust

ületades kahjuliku kokkuleppe, ei ole arvamuse avaldamine, vaid faktidel põhineva asjaolu, st

faktiväite avaldamine. Väide on põhimõtteliselt kontrollitav ning selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav.

25. Vaidlust pole selles, et uus vallavanem esitas KarS § 2172 alusel 25.03.2019 PPA-le

kaebaja kohta süüteoteate, väites, et kaebaja tasus vallavanemana Kiiu mõisa

renoveerimistöid teostanud AS-le Eviko omavoliliselt 60 000 eurot, tekitades sellega vallale

varalise kahju.

PPA jättis 04.04.2019 kriminaalmenetluse alustamata, leides, et X tegevus ei vasta KarS §-s

2172 sätestatud usalduse kuritarvitamise süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele (dtl 9).

PPA hinnangul ei kandnud 08.10.2018 sõlmitud kompromissleping eesmärki sõlmida valla

jaoks kahjulik tehing, vaid oli tingitud AS-i Eviko poolt 31.07.2018 vallale esitatud nõudest

451 071,15 eurot hankedokumentidega ja -lepinguga mittehõlmatud lisatööde eest;

kompromisslepinguga saavutati eelnimetatud nõudest loobumine.

Vallavanem esitas 12.04.2019 Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse PPA 04.04.2019

teatisele, mis jäeti ringkonnaprokuratuuri 30.04.2019 määrusega rahuldamata. Nimetatud

määrus jõustus, sest seda ei vaidlustatud Riigiprokuratuuris.

3-19-1966

15(20)

26. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et otsuse nr 37 lisas 20 toodud teabe avaldamine oli

õigusvastane. Isiku kohta andmete avaldamine (andmete töötlemine) peab põhinema mingil

õiguslik alusel või õiguslikult kaitstaval huvil, andmete töötlemine peab olema

eesmärgipärane, isikuandmed peavad olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud (IKÜM art

5).

Rahandusministri 22.12.2017 määrusega nr 105 kehtestatud Raamatupidamise Toimkonna

juhend (RTJ) 15 näeb ette, milline informatsioon tuleb avalikustada aastaaruande lisades.

Muu hulgas tuleb seal ära näidata sündmused pärast aruandekuupäeva. Määruse nr 105 lisa 15

p 15 selgitab, et lisades avalikustatakse pärast aruandekuupäeva toimunud olulised

sündmused ja nende võimalik mõju järgmiste perioodide finantsnäitajatele.

Eeltoodut arvestades võib olla põhjendatud avaldada majandusaasta aruande lisas teavet selle

kohta, et pärast majandusaasta lõppu on esitatud mingeid möödunud majandusaastaga seotud

nõudeid. Praeguses asjas tuleb aga arvestada, et otsuse nr 37 lisas 20 toodud teave ei olnud

ajakohastatud. Vastustaja oli küll 25.03.2019 esitanud kuriteoteate kaebaja vastu, kuid

menetlus jäeti 04.04.2019 alustamata ning sellele esitatud

kaebus

jäeti Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 30.04.2019 määrusega rahuldamata. Määrus jõustus 10.05.2019.

Sellele vaatamata kajastas volikogu 17.06.2019 otsusega nr 37 kinnitatud majandusaasta

aruanne teavet kaebaja suhtes esitatud kuriteoteate kohta. Kuna selles osas oli menetlus

lõppenud, ei saanud olla tegemist teabega, mida tuli finantsaruandluse standardi järgi

majandusaasta aruande lisas kajastada.

Eeltoodud põhjusel polnud kaebaja isikuandmete töötlemine majandusaasta aruandes

põhjendatud ning vastava teabe avalikustamine tuleb täies mahus tunnistada õigusvastaseks

teabes avaldatud faktiväidete paikapidavusest sõltumata.

Kuusalu Vallavolikogu 08.10.2019 otsus nr 54

27. Kuusalu Vallavolikogu võttis 08.10.2019 vastu otsuse nr 54 „Vallavanem X poolt

Kuusalu vallale tekitatud rahalisest kahjust“ (dtl 26). Otsuse resolutsioon on välja toodud

praeguse otsuse kirjeldava osa p-s 5. Otsuse andmise õiguslike alustena oli märgitud kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 7 lg 2, § 10 lg 2, § 22 lg 1 p 1 ja § 24, KarS §

2172 ja § 121, Kuusalu valla põhimääruse § 7 lg 1, § 9 lg 2, § 34, § 49, § 50 lg 3, § 56 lg 3 p 1

ja § 83 lg 2 p 3 ning Kuusalu valla eelarve koostamise, menetlemise ja täitmise korra § 6 lg 1

ja § 7 lg 5.

28. Kuusalu Vallavalitsus esitas 02.12.2019 vandeadvokaadi vahendusel PPA-le avalduse

kuriteost teavitamiseks, paludes tuvastada kaebaja tegevuses KarS §-s 2172 sätestatud

usalduse kuritarvitamise ja suure varalise kahju tekitamise süüteokoosseisu tunnused ning

alustada kriminaalmenetlust (dtl 838). Avaldusele oli lisatud otsus nr 54.

PPA teavitas 10.12.2019, et vallavanem on politseisse juba esitanud samasisulise süüteoteate

ning kriminaalasi on jäetud alustamata. Kuusalu valla esindaja esitas eelnimetatud teavituse

peale Põhja prefektuurile kaebuse, mis jäeti Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10.01.2020

määrusega läbi vaatamata, sest kuriteokaebused olid samasisulised ning esitatud lisamaterjalid

olulises osas kattuvad.

Riigiprokuratuur jättis 29.01.2020 määrusega rahuldamata Kuusalu valla kaebuse Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 10.01.2020 määruse peale (dtl 841), leides muu hulgas samuti, et

02.12.2019 kuriteoteade on nii sisult, vormilt kui ka kaevatavates tehioludes sama, võrreldes

25.03.2019

teatega.

Puuduvad

asjaolud,

mis

tingiksid

seadusjõus

oleva

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 30.04.2019 määruse tühistamise või kriminaalmenetluse alustamise.

3-19-1966

16(20)

29. Viitega otsusele nr 54 esitas Kuusalu Vallavalitsus 30.06.2021 kaebajale nõude kahju

hüvitamiseks (119 072 eurot) ning viivitusintressi tasumiseks (dtl 1093). Kaebaja ei

nõustunud nõudega (dtl 1817).

Kuusalu Vallavalitsus esitas 11.08.2021 Harju Maakohtule hagi kaebaja vastu, mille

menetlusse võtmisest keeldus maakohus 03.09.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-12633

pädevuse puudumise tõttu.

Kuusalu Vallavalitsus esitas 10.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse kaebajalt vallale

tekitatud kahju väljamõistmiseks. Halduskohus võttis 23.09.2021 määrusega haldusasjas nr 3-

21-2066 kaebuse menetlusse (dtl 1835).

Tuvastamisnõue

30. Otsuse nr 54 puhul on peamiseks probleemiks selle avalikustamine. See oli vormistatud ja

avaldatud volikogu otsusena, mis on valla põhimääruse § 32 lg 2 kohaselt kõigile isikutele

kättesaadav kantseleis ja valla veebilehel. Vastustaja ei kaalunud teabe asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistamist, kuigi väidetavalt oli otsus tehtud vaid vallavalitsusele juhiste

andmiseks. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-3-12 leidnud, et sisekommunikatsioon on töö

suunamisel ja korraldamisel oluline, kuid suunamiseks vajaliku teabe avaldamine peaks

toimuma isikut mainimata ja tõendeid tsiteerimata (p 32).

Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 11 kohustab tunnistama asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab eriliiki isikuandmeid või andmeid süüteo

toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või

õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asjas menetluse lõpetamist. AvTS § 35 lg 1 p 12

kaitseb teavet, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine

kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust.

Kohalik omavalitsus ei ole pädev otsustama, kas keegi on toime pannud süüteo või muu

õigusrikkumise nt kahju tekitamise näol. Kohalikul omavalitsusel saab üksnes olla kahtlus, et

tegu on toime pandud ning vastava kahtluse kontrollimiseks võib ta pöörduda pädevate

asutuste poole (politsei, prokuratuur, kohus). IKS § 19 kohustab vastutavat töötajat eristama

võimaluste piires faktidel põhinevaid isikuandmeid isiklikel hinnangutel põhinevatest

isikuandmetest. Praeguses asjas esitas vastustaja enda hinnangu, et kaebaja on toime pannud

süüteo ning tekitanud kahju, sõnastuslikult nii, et hinnangust sai faktiväide. Lisaks tegi ta

need faktiväited kõigile kättesaadavaks. Otsuses ei ole viidatud õiguslikule alusele, mille

alusel on see antud.

31. Otsuse nr 54 koostamise eesmärk jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Kaebaja suhtes

nõuete esitamiseks polnud selle otsuse tegemist tarvis. Lisaks jättis volikogu otsuse tegemisel

tähelepanuta, et PPA oli 04.04.2019 juba keeldunud kriminaalmenetluse alustamisest ning

vastav teatis jõustus 10.05.2019. Sellele vaatamata tegi volikogule otsuse nr 54 p-ga 7

vallavalitsusele ülesandeks esitada PPA-le uus süüteoteade. Otsuse nr 54 p-ga 8 tehti

vallavalitsusele ülesandeks esitada kaebaja vastu Harju Maakohtusse hagi, kuid selle esitas

vald alles 11.08.2021, s.o pärast halduskohtu otsuses tehtud etteheidet, et vald ei ole asunud

kahju sisse nõudma. Eelnev tekitab põhjendatud kahtluse, et otsuse nr 54 esmaseks

eesmärgiks ei olnud valla enda õiguste kaitse, vaid kaebaja halvustamine.

Seoses halduskohtule 10.09.2021 esitatud kaebusega haldusasjas nr 3-21-2066 on

ringkonnakohtul tõsine kahtlus kaebetähtaja järgimise osas. Vallavanema ja kohaliku

omavalitsuse omavahelise suhte ja vastutuse osas ei ole otsest regulatsiooni (avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 2 lg 3 p 10 järgi ei kohaldata ATS-i vallavalitsuse liikmetele), aga

siiski tuleb silmas pidada, et töö- ja teenistussuhetest tulenevatele haldusorgani nõuetele

üksikisiku vastu on kehtestatud lühemad tähtajad, kui on tavalise kahju hüvitamise nõude

3-19-1966

17(20)

puhul. Kui ametnik tekitab teenistuskohustuse rikkumisega kahju, tuleb kahju hüvitamise

ettepanek esitada kolme kuu jooksul kahju tekkimisest teadasaamisel (ATS § 81 lg 2). Ka

eraõiguslikus suhtes aegub tööandja nõue töötaja vastu tööülesannete tekitamisel tekkinud

kahju eest 12 kuu jooksul kahju tekkimisest teadasaamisest (töölepinguse seaduse § 74 lg 4).

Kuigi vallavanem on poliitiline ametikoht, on see sisuliselt sarnane töö- ja teenistussuhtele.

Kas lähtuda tuleb üldisest kahju hüvitamise tähtajast või eelviidatud erialustest, vajab

haldusasja nr 3-21-2066 menetlemisel põhjalikku analüüsimist.

Toodust nähtub, et vald on oma väidetavalt rikutud õiguste kaitsmisel olnud väga

ebaefektiivne. Kuna otsuse nr 54 tegemine ei aidanud vastustaja õiguste tagamisele kuidagi

kaasa, puudub avalik huvi, mida kaebaja isikuandmete töötlemise põhjendatuse kontekstis

kaaluda.

32. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et otsuse nr 54 piiranguteta avaldamine oli

õigusvastane. Volikogu võis vallavalitsusele anda otsuses toodud ülesanded, kuid tegemist ei

olnud KOKS § 22 lg-s 1 loetletud volikogu ainupädevusse antud küsimuses tehtud otsusega,

mille avaldamine peab toimuma üldistel alustel. Seega tuleb otsuse avaldamine tervikuna

lugeda õigusvastaseks.

Heastamisnõue

33. Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt

isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata

sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane (VÕS § 1047 lg 4).

34. Ringkonnakohus märgib esmalt, et õigusvastane pole valla hinnang, et kaebaja tegevus

08.10.2018 kompromisslepingu sõlmimisel võis tekitada vallale kahju, samuti pole

õigusvastane valla tegevus, mis on suunatud selle kahju kaebajalt väljamõistmisele.

Vallavolikogu võis teha vallavalitsusele ülesandeks vastavas suunas tegutseda (otsuse nr 54 p-

d 7–8).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et otsuse nr 54 p-des 7–8 pole kaebaja suhtes

faktiväiteid esitatud ega korda vastavaid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Selles osas ei ole

vastuapellatsioonkaebus põhjendatud. Otsuse nr 54 p-i 7, millega tehti vallavalitsusele

ülesandeks esitada kaebaja suhtes süüteoteade, ei muuda faktiväiteks ega õigusvastaseks ka

see, et valla esimest kuriteoteadet ei menetletud. P-des 7–8 ei sisaldu andmeid, mida vald

saaks heastamisnõude rahuldamisel ümber lükata.

35. Ringkonnakohus nõustub põhjendusi kordamata halduskohtuga ka selles, et 08.10.2018

kompromisslepingu sõlmimisel ületas kaebaja vallavanemana oma pädevust (HKMS § 201 lg

4). Selles kontekstis pole oluline, kas pädevust ületas kaebaja üksikisikuna või kogu

vallavalitsus. Isegi see, kas volikogu oli kompromissläbirääkimiste toimumisega kursis, ei

muuda asjaolu, et lõpliku otsuse oleks pidanud langetama volikogu, mitte vallavanem või

vallavalitsus.

Kaebaja toob vastuapellatsioonkaebuses välja, et AS-le Eviko maksti 60 000 eurot välja mitte

valla reservfondist, vaid valla eelarvevahenditest ning hüvitise maksmisel ei ületatud valla

2018. a eelarvet. Sellest järeldab kaebaja, et põhimääruse § 56 lg 3 p 2 ei rakendu praeguses

asjas. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitusega.

Põhimääruse § 56 lg 3 p 1 näeb ette, muu varalise kohustuse võtmise otsustab vallavolikogu,

kui sellega võetakse vallale rahalisi kohustusi, mis ületavad jooksvat eelarveaastat või mida ei

ole ette nähtud jooksva aasta eelarve kuludes. Pole vaidlust, et täiendava 60 000 euro tasumist

ei olnud 2018. a eelarves planeeritud. Tähtsust ei oma, kas see kulu maksti lõpuks välja siiski

eelarvevahenditest või reservfondist. Erandkorras võib muu rahalise kohustuse võtmise

otsustada vallavalitsus, kui võetav kohustus ei ületa jooksva aasta eelarve reservfondi jääki

3-19-1966

18(20)

(põhimääruse § 56 lg 3 p 2). Käesolevas asjas pole esitatud andmeid selle kohta, et tegemist

oleks olnud erandkorraga.

Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kaebuse õigesti rahuldamata osas, mis puudutab

pädevuse ületamise osas faktiväidete esitamist ja nende ümberlükkamist.

36. Kaebaja nõuab andmete ümberlükkamist ka vallale kahju tekitamist puudutavate väidete

osas. Halduskohus analüüsis otsuses, miks on need väited sisuliselt ebaõiged, s.o hindas, kas

kaebaja tekitas vallale 08.10.2018 kompromisslepingu sõlmimisega kahju. Ringkonnakohus

leiab, et heastamisnõude lahendamise käigus ei pea hakkama sisuliselt lahendama valla

kahjunõuet kaebaja vastu, vaid tuleb vaadelda, kas esines õiguslik alus, millele tuginedes võis

vald kahju tekitamist väita.

Ringkonnakohus on eelnevalt viidanud, et vallal võis olla kahju tekitamise kahtlus, kuid ta ei

saanud kahju tekitamist tõsikindlalt väita. Otsuse nr 54 p-des 5 ja 6 sisalduvad väited selle

kohta, et kompromisslepingu alusel hüvitise tasumisega tekitas kaebaja vallale kahju 60 000

eurot ning kokku tekitas kaebaja vallale kahju 119 072 eurot, ei võimalda asuda seisukohale,

et tegemist on üksnes valla kahtlusega. Isegi kui see ei olnud valla eesmärk, jääb lugejale

mulje, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud. See kujutab endast kaebaja au ja hea nime riivet

(PS § 17).

37. Otsuse nr 54 p-d 1 ja 4, mille osas halduskohus samuti rahuldas tuvastamis- ja

heastamisnõuded, on vahetult seotud p-dega 5 ja 6, sest seal kirjeldatatakse neid väidetavaid

õigusvastaseid tegevusi, millega kaebaja vastustaja arvates kahju tekitas. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole vaja hakata väiteid ükshaaval ümber lükkama, vaid avaldatav õiendus peab

olema sõnastatud nii, et see on ülevaatlik ning selgesti loetav.

Ringkonnakohus leiab, et andmete ümberlükkamisel ei pea vastustajat panema olukorda, kus

ta peab eitama igasuguse kahju tekkimise võimalust. Heastamismenetluse eesmärgiks ei saa

olla vastustaja asetamine olukorda, kus ta ei saa enam edaspidi kasutada seaduslikke

õiguskaitsevahendeid kahjunõude esitamiseks kaebaja vastu. Siinkohal ei oma tähtsust, et

selliste õiguskaitsevahendite kasutamise edukus on praeguseks ajaks väga vähene.

38. Eelnevaid seisukohti silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kaebaja õiguste kaitseks

peab vastustaja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks esitama järgmise õienduse:

„Kuusalu Vallavolikogu tegi 08.10.2019 otsuse nr 54, mille p-de 1, 4, 5 ja 6 kohaselt tekitas

vallavanem X AS-ga Eviko 08.10.2018 kompromisslepingut sõlmides Kuusalu vallale kahju

119 072 eurot.

Käesolevaga kinnitab Kuusalu Vallavolikogu, et 08.10.2019 otsuses nr 54 väidetud kahju

tekitamist ei ole tuvastatud ühegi kohtulahendiga. Valla poolt esitatud süüteoteate alusel ei

alustanud Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetlust, leides, et X tegevus ei vasta KarS §-

s 2172 sätestatud süüteokoosseisu tunnustele.“

Asjaolu, et heastamisnõude rahuldamise korral määrab kohus, kuidas sõnastuslikult toimub

ebaõigete andmete ümberlükkamine, ei ole kaebuse piiridest väljumine.

39. Vastustaja väitele, et halduskohus väljus kaebuse piiridest, kui kohustas vastustajat väiteid

ümber lükkama 10 päeva jooksul Kuusalu kodulehel rubriigis „Uudised ja teated“ ja kohaliku

levikuga ajalehes Sõnumitooja, on ringkonnakohus vastanud praeguse otsuse p-s 20.

Siinkohal ringkonnakohus neid ei korda. Kuigi halduskohus tegi menetlusvea, jättes enne

otsuse täitmise tingimuste määramist vastustaja seisukoha ära kuulamata, on vastustajal olnud

nüüd võimalik esitada oma vastuväited apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus saab

nendega arvestada.

3-19-1966

19(20)

Vastustaja on apellatsioonkaebuses leidnud vaid seda, et halduskohus on väljunud kaebuse

piiridest ning ei ole esitanud väiteid selle kohta, et andmete ümberlükkamine halduskohtu

otsuses toodud viisil oleks ebamõistlik või koormav. Seega jätab ringkonnakohus halduskohtu

poole määratud andmete ümberlükkamise korra muutmata.

Mittevaralise kahju hüvitis

40. Tallinna Halduskohus mõistis vallalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

1000 eurot. Olenemata sellest, et ringkonnakohus on haldukohtu otsuse põhjendusi teatud

küsimustes korrigeerinud, on õige halduskohtu järeldus, et vastustaja tekitas kaebajale

mittevaralist kahju. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu vastavaid põhjendusi (HKMS §

201 lg 4).

Vastupidiselt vastustajale leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendanud, kuidas

riivas ebaõigete andmete avaldamine kaebaja au ja väärikust. Ringkonnakohtu hinnangul on

eluliselt usutav, et väited kahju tekitamisest võivad mõjutada isiku edukust töökonkurssidel.

Õige pole vastustaja seisukoht, et vald ei pidanud ette nägema, et otsust nr 54 on võimalik

mõista kaebajat süüdimõistva otsusena ning tema au ja väärikust riivavana. Nagu

ringkonnakohus eespool juba märkis, puudus vallal üldse vajadus otsust nr 54 sellisel kujul

vormistada. Kui seda siiski tehti ja seejuures juurdepääsupiiranguid kehtestamata, oleks

tulnud põhjalikult kaaluda otsuse sõnastust.

41. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel eksinud. Kaebaja palus mittevaralise

kahju hüvitise määramist kohtu äranägemisel. Halduskohus on otsuse põhjendava osa p-des

45–47 lähtunud asjakohastest kaalutlustest, arvestades nii hüvitist suurendavaid kui

vähendavaid asjaolusid.

Halduskohus pole eksinud, kui on muu hulgas arvestanud varasema kohtupraktikaga.

Eeltoodu ei tähenda, et kohus pole teinud individuaalset otsust. Kohtupraktika aitab

kohtunikul paika panna teatud raamid hüvitise suuruse üle otsustamisel. Mittevaralise kahju

suuruse väljaselgitamine ei ole objektiivsete kriteeriumide alusel võimalik ning seetõttu

tulebki olla kursis sellega, milliste hüvitiste väljamõistmine on kohtupraktikas tavapärane.

Kohtuprakikast olulisel määral irdumine, ilma et seda õigustaks vaidluse asjaolud, ei ole

põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitis ei pea olema suurem üksnes seetõttu, et ebaõigeid

andmeid avaldas avaliku võimu kandja. Kaebaja poolt viidatud haldusasi nr 3-16-616, kus

kinnipeetava kasuks mõisteti Tallinna Vanglalt välja 2000 eurot, ei ole asjakohane, sest

tegemist pole sarnaste vaidlustega. Nimetatud haldusasjas mõisteti mittevaralise kahju hüvitis

välja inimeväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest. Seega on tegemist väga

erinevate rikkumistega.

Kaebaja tõendid selle kohta, et tal on diagnoositud düstress ning anamneesi kohaselt on see

põhjustatud kurnavast kohtumenetlusest, ei ole hüvitise suurendamise aluseks. Vaidlust pole

selles, et kaebajal on tuvastatud puuduv töövõime. Samas ei tõenda anamnees töövõime

vähenemise või puudumise põhjust, sest anamneesi puhul on tegemist patsiendi enda poolt

antud ütlustega. Pealegi on kaebajale mittevaralise kahju hüvitis määratud ebaõigete andmete

avaldamise eest, hüvitise väljamõistmiseks peetav kohtumenetlus ja sellest tulenevad pinged

ei too kaasa hüvitise suurendamist. Vastustajal on õigus kaebusele vastu vaielda ning selle

õiguse realiseerimine ei ole kaebajal täiendava kahju tekkimise alus.

Taotluse lahendamine

42. Arvestades eelnevalt toodud põhjendusi, tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse selguse ja täidetavuse tagamiseks

tuleb halduskohtu otsuse resolutsioon sõnastada tervikuna uuesti:

3-19-1966

20(20)

1. Teha kindlaks Kuusalu Vallavolikogu 17.06.2019 otsusega nr 37 kinnitatud Kuusalu valla

2018. a konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande lisas 20 ning Kuusalu Vallavolikogu

08.10.2019 otsuses nr 54 X kohta sisalduva teabe avaldamise õigusvastasus.

2. Kohustada Kuusalu valda ümber lükkama Kuusalu Vallavolikogu 08.10.2019 otsuse nr 54

p-des 1, 4, 5 ja 6 X kohta avaldatud teavet, avaldades 10 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest oma kulul Kuusalu valla kodulehel (https://www.kuusalu.ee) rubriigis „Uudised

ja teated“ ja ajalehes Sõnumitooja järgmise õienduse:

„Ebaõigete andmete ümberlükkamine

Kuusalu Vallavolikogu tegi 08.10.2019 otsuse nr 54, mille p-de 1, 4, 5 ja 6 kohaselt tekitas

vallavanem X AS-ga Eviko 08.10.2018 kompromisslepingut sõlmides Kuusalu vallale kahju

119 072 eurot.

Käesolevaga kinnitab Kuusalu Vallavolikogu, et 08.10.2019 otsuses nr 54 väidetud kahju

tekitamist ei ole tuvastatud ühegi kohtulahendiga. Valla poolt esitatud süüteoteate alusel ei

alustanud Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetlust, leides, et X tegevus ei vasta KarS §-

s 2172 sätestatud süüteokoosseisu tunnustele.“

3. Mõista Kuusalu vallalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

4. Muus osas jätta X kaebus rahuldamata.

Menetluskulude jagamine

43. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1000 eurot.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebus rahuldati 2/3 osas. Arvestades,

et kaebuse põhirõhk oli ebaõigete andmete ümberlükkamisel ning kohus mõistis kaebaja

kasuks välja ka mittevaralise kahju hüvitise, ei ole õige vastustaja hinnang, et põhinõuetest

rahuldati vaid pool. Kaebus jäi rahuldmata osas, mis puudutas pädevuse ületamisega seotud

väiteid ning otsuse nr 54 p-e 7 ja 8, mis ei olnud faktiväiteid. Need küsimused ei

moodustanud kindlasti poolt vaidluse sisust. Kuna ringkonnakohus muutis vastustaja

apellatsioonkaebuse põhjal halduskohtu otsust põhimõtteliselt vaid osas, mis puudutab

ebaõigete andmete ümberlükkamise sõnastust, on kaebuse rahuldamise proportsioon jätkuvalt

sama ning ringkonnakohus ei muuda esimese kohtuastme menetlukulude suurust ja jaotust.

44. Kuna kaebaja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad selle esitamisega seotud

kulud (riigilõiv 250 eurot ning esindajakulud vastavas osas) kaebaja enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista esindajakulud, mis on seotud vastustaja

apellatsioonkaebusele vastamisega, arvestades seejuures, et osaliselt oli apellatsioonkaebus

põhjendatud. Menetluskulude nimekirja järgi kulus kaebaja esindajal apellatsioonkaebusele

vastuse koostamiseks 5 h, lisaks vastustaja taotlustega tutvumiseks ning nendele vastamiseks

ca 3 h. Seega on vastustaja apellatsioonkaebusega seotud kulude suuruseks 960 eurot.

Hinnates

apellatsioonkaebuse

rahuldamise

osakaalu

ning

asjaolu,

et

vastustaja

menetluskuluks on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot, leiab

ringkonnakohus, et vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 900 eurot.

Seega on esimese ja teise kohtuastme menetluskulud, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista, 1900 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)