2-12-24489/157 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 18.03.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-12-24489

Kohtuasi

X (X) kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.06.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (pankrotis)

Võlausaldajad: Q, Swedbank AS, Tallinna kohtutäitur

Kristiina Feinmann, Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts,

usaldusühing Jurmente, Tallinna kohtutäitur Mati Roodes,

C, B, W ja Y

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2021 määrus ja saata asi maakohtule võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks kuni 31.05.2023.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Usaldusühing Jurmente esitas 20.06.2012 avalduse X (pankrotis, võlgnik) pankroti

väljakuulutamiseks. Harju Maakohus kuulutas 12.11.2012 välja võlgniku pankroti, 31.05.2016

lõpetas pankrotimenetluse ja algatas samal kuupäeval võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse. Usaldusisiku kohustusi määras kohus täitma võlgnikku ise.

2. Swedbank AS (pank) esitas 30.11.2020 taotluse võlgniku kohtustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks ja kohustustest vabastamata jätmist. Pank oli seisukohal, et võlgnik rikkus

pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-tes 3-5 tulenevat kohustust. Võlgnik oleks pidanud perioodil

01.01.2019-28.10.2020 panga nõude katteks tasuma 665,11 eurot. Võlausaldaja nõude katteks

sellist summat ei laekunud. Polnud usutav, et võlgnik pea viie aasta jooksul ei saanud aru, et tal

oli kohustus võlausaldajate nõudeid tasuda. Võlgnikul oli õigus küsimuste korral pöörduda

kohtu poole. Praegusel juhul polnud võlgnik teinud kumbagi. Seega jäi võlgnik süüliselt

tegevusetuks ehk ei täitnud oma kohustusi ega pidanud silmas võlausaldajate huve.

3. Võlausaldaja Y ei toetanud panga taotlust ja palus vabastada võlgnik kohustustest.

Võlausaldaja Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts toetas taotlust, kuna võlgnik jättis süüliselt

tegemata talle pandud kohustuse teha võlausaldajatele regulaarselt väljamakseid. Võlausaldajad

Q ja UÜ Jurmante nõustusid samuti panga taotlusega.

4. Võlgnik vaidles panga taotlusele vastu. Võlgnik selgitas, et pankrotihaldur müüs kolm aastat

tagasi võlgnikule kuuluva poole korterist ning võlgnik pidi seetõttu korterit üürima. Võlgnik ei

suutnud tervislikel põhjustel (puude tõttu) pikka aega tööd leida ning oli töötu. Seisukoha

esitamise ajal võlgnik töötas, kuid sissetulek polnud piisav. Sissetulek kulus ära üürile, toidule

ja ravimitele. Võlgnik plaanis varsti tervislikel põhjustel pensionile jääda, millest tulenevalt

vähenevad sissetulekud tulevikus veelgi. Võlgnik palus vabastada ta täitmata jäänud

kohustustest.

5. 26.04.2021 toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik, et Y oli tema eksabikaasa. Võlgnik elas

eksabikaasaga ühes korteris ja makis talle igakuist üüri 700 eurot. Puude tõttu oli raske leida

sobivat korterit. Võlgnik tegi korterile kulutusi - korteris oli spetsiaalne väljaehitatud sansõlm,

paigaldatud spetsiaalsed käepidemed (võlgnik ei saanud kummardada). Igas kuus kulus umbes

100 eurot ravimitele. Lisaks maksis võlgnik igakuiselt taastusravile ja füsioteraapiale, samuti

iganädalaselt oli määratud magnetravi ja massaaž.

Maakohtu määrus

6. Maakohus juhindudes PankrS § 175 lg-test 1, 2, 3 ja 4, § 173 lg-test 3, 4 ja 5 lõpetas

kohustustest vabastamise menetluse ja jättis võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamata. Kohus vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest.

Kohtu hinnangul rikkus võlgnik vähemalt raskest hooletusest PankrS § 173 lg-tes 3 ja 4

sätestatud kohustusi, kuivõrd ta polnud kohustustest vabastamise menetluse jooksul loovutanud

töösuhtest saadud tulu usaldusisikule ega teinud väljamakseid võlausaldajatele. PankrS § 173

lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal

hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette

nähtud. Usaldusisiku 2020. aasta aruandele lisatud arvelduskonto väljavõttest (tlk 80 ja pöördel,

III köide) nähtus muuhulgas, et 2020 septembrikuus sai võlgnik palka 765,80 eurot, 2020. aasta

augustikuus 928,68 eurot; 2020. aasta juulikuus 1264,15 eurot; 2020. aasta juunikuus

1 125,49 eurot. Võlgnik kinnitas ärakuulamisel, et tema töötasu oli 1 000-1 200 eurot kuus.

Samas polnud võlgnik teinud võlausaldajate nõuete katteks mitte ühtegi väljamakset, v.a

igakuised ülekanded Y-le perioodil 02.01.2019-08.10.2020 kokku summas 10 250 eurot (tlk

87, III köide). Eeltoodust tulenevalt eelistas võlgnik ühte võlausaldajat teistele. Võlgniku

etteheide, et kaks võlgniku korterit müüdi maha ning pank tahtis midagi lisaks saada, polnud

põhjendatud. Pangal oli kehtiv pankrotimenetluses tunnustatud nõue võlgniku vastu. Käesoleva

menetluse jooksul pidi võlgnik tegema kõik endast oleneva, et kohustusi võlausaldajate ees

täita.

Võlgniku sõnul ei jätkunud tal raha võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnik maksis

igakuiselt üüri eksabikaasale, kes oli ühtlasi võlgniku võlausaldajaks. Võlgnik kinnitas, et ta ei

lähe mujale elama, kuna saab ka süüa üks kord päevas eksabikaasa poolt. Samuti tegi võlgnik

kulutusi korterile, et seadistada korter eluliste vajaduste järgi. Kohus leidis, et kohustustest

vabastamise menetluse kestel pidi võlgnik arvestama kõikide võlausaldajate huvidega, mitte

eelistama ühte võlausaldajat teisele. Korter, kus võlgnik elas, kuulus ka enne pankrotimenetlust

½ suuruse mõttelise osana võlgnikule. Korter oli praegu Y omandis. Seega elasid võlgnik ja Y

nimetatud korteris juba enne pankrotimenetluse algust. Üüri tasumine eksabikaasale oli

ettekääne selleks, et mitte täita oma kohustusi teiste võlausaldajate ees. Võlgnik ei tõendanud

kohtule, et ta oleks püüdnud endale leida oma vajadustele vastavat soodsamat üürikorterit.

Võlgniku igakuisest töötasust 700 eurot üüri tasumiseks ei saanud kohustustest vabastamise

menetluses pidada mõistlikuks. Selliselt rikkus võlgnik võlausaldajate huve, olles raskelt

hooletu (võlaõigusseadus § 104 lg 4). Võlgnik kinnitas 27.11.2012 kohustust täita PankrS § 173

nimetatud kohustusi. Samuti selgitas kohus pankrotimenetluse lõpetamisel ja võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse algatamisel võlgnikule tema kohustusi. Seega oli võlgnik

teadlik oma kohustusest. Võlgnik ei teinud usaldusisikule väljamakseid eesmärgiga mitte

rahuldada võlausaldajate nõudeid määras, milleks ta oleks seadusest tulenevalt olnud

kohustatud.

Määruskaebus

7. Võlgnik palus tühistada maakohtu määrus ja jätta menetluskulud panga kanda. Maakohus

leidis ebaõigesti, et võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata. Kõiki asjasse puutuvaid

asjaolusid arvesse võttes osutus võimatuks võlausaldajate nõuete katteks tasuda osa

sissetulekust. Võlgnik esitas kohtule pidevalt aruandeid ja tõendeid, millest oli näha

sissetulekud ja väljaminekud ning võlgnik selgitas ärakuulamisel kohtule terviseprobleemide ja

erivajaduste olemasolu. Kaebaja täitis oma kohustusi nõuetekohaselt ja ei rikkunud neid

süüliselt. Tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuli kohtul hinnata, millised

olid konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse

tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning samuti perekondlikku

elukorraldust. Kohus praegusel juhul vastavaid asjaolusid ei hinnanud. Võlgnik oli kohtule

selgitanud üürisuhte tagamaid. Kui kaebaja koliks hooldekodusse, siis oleksid eluaseme kulud

veelgi suuremad. Lisaks määrati võlgnikule keemiateraapia, mille maksumus oli 700 eurot

kuus. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda

seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Kohus kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks. Pank vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus

määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel

tühistada. Asi tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks

täiendavalt kuni 31.05.2023. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt PankrS § 175 lg 2 p-s 2, § 173 lg-s 1 ja § 173 lg-tes 1

ja 2 sätestatud eeldusi. Seetõttu lõpetas maakohus ebaõigesti võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse.

PankrS § 175 lg 1 ja 5 näeb ette, et kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku

taotlusel otsustada kohustustest vabastamisest keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise

menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud

alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest

teadasaamisest arvates. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 näevad ette, et kohus keeldub võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või võlgnik on

rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest.

Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel

kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud,

võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise

rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

10. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate

huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud

rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest

maksimaalset kasu. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohus määrab võlgniku enda

usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise

täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise

lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud

kohustuse raames tuli kohtul kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. Võlgnik kui usaldusisik esitas maakohtu

nõudmisel aruandeid ja teavet. Toimikust ja asja materjalidest nähtuvalt võis võlgnikul olla

raskusi usaldusisiku kohustustest arusaamisel ja täitmisel. Ei ole piisav, kui kohustustest

vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused.

Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi

standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Maakohus peab iga usaldusisiku

puhul hindama, millises mahus on selgituste jagamine vajalik.

Praegusel juhul nähtub, et võlgnik ei teinud võlgnik usaldusisikuna väljamakseid kõikidele

võlausaldajatele, vaid võlgnik tegi makseid otse ainult ühele võlausaldajale. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtu järeldus on iseenesest õige, et ühe võlausaldaja huvide eelistamine on

käsitletav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena, st süülise rikkumisena. Seega oleks

maakohus pidanud kohustustest vabastamise menetluse ajal olema selgituste ja korralduste

andmisel aktiivsem ning selgitama, millised tagajärjed kaasnevad võlgnikule ühe võlausaldaja

teistele eelistamisel. Praegusel juhul ei olnud maakohtu selgitused menetluse ajal piisavad.

Selle tulemusena võis võlgnikul jääda mulje, et tema tegevus oli õiguspärane. Võlgnikule tuleb

anda võimalus kohelda võlausaldajaid võrdselt.

11. Maakohus leidis, et võlgnik ei tõendanud, et ta oleks püüdnud leida soodsamat üürikorterit.

Võlgnik sidus elukohavaliku oma tervisliku seisundiga.

Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus ka võlgniku tervisliku seisundiga seotud asjaolud

kohustuste vabastamise otsustamisel tuvastamata ja tähelepanuta. Asja materjalidest nähtub, et

tegemist võib olla olulise ajaoluga. Praegusel juhul pole maakohus sisuliselt hinnanud, kas

kaebaja tervislik seisund takistas soodsama üürikorteri leidmist. Kohus pole ka analüüsinud,

kui suured on võlgniku tegelikud igakuised ravikulud ja muud kulutused tervisele (massaaž,

magnetravi ja muud teraapiad) ning kas sellised kulud olid iga nädal/kuu vältimatult vajalikud

või nende arvelt oleks võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid.

Kohus peab asja lahendamisel tuvastama, kas võlgniku tervislik seisund võimaldas menetluse

ajal mingisuguses ulatuses väljamaksete tegemist, sh kas odavama üürikorteri leidmine oli

mõistlik ja võimalik (võlgnik peab tõendama, et uue üürikorteri sisustamine vastavalt tema

tervislikule seisundile polnud võimalik) ja kas potentsiaalselt teisi võlausaldajaid kahjustava

üürilepingu sõlmine oli praegusel juhul asjaolusid arvestades õigustatud. Üürikulude olemasolu

ja suurus on võlgniku tõendada.

Juhul kui võlgniku väiteid ja juba esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta ei ole

käesoleval juhul piisavaks, siis tuleb selgitada võlgnikule täiendavate tõendite esitamise

vajadust. Ringkonnakohus selgitab, et võlgnik vastutab lõppastmes selle eest, kui vaatamata

kohtu selgitustele, jätab ta asjakohased tõendid oma väidete tõendamiseks esitamata.

Arvestades eeltoodud võis maakohus asuda ennatlikult seisukohale, et võlgnik on rikkunud

süüliselt oma kohustusi. Kuna käesoleval juhul pole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud

kohustustest vabastamise keeldumise aluseid ega andnud võlgnikule piisavas ulatuses selgitusi,

siis tuleb maakohtu määrus tühistada.

12. Ringkonnakohtu hinnangul annab see aluse vastavalt PankrS § 175 lg-le 51 pikendada

kohustustest vabastamise menetlust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati

maakohtu 31.05.2016 määrusega. Menetlust on võimalik pikendada maksimaalselt kuni

31.05.2023 (PankrS § 175 lg-le 51). Peale nimetatud aja möödumist otsustab maakohus uuesti

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise üle, st kas võlgnik vabastada täitmata

jäänud kohustustest või mitte.

13. Määruskaebemenetluses esitatud tõendite vastuvõtmise otsustab maakohus asja edasisel

lahendamisel.

14. Ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, mistõttu tuleb

määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

jätta maakohtu otsustada.

15. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)