2-18-100488/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-100488

Kohtuasi

Cartak Service OÜ hagi SAUE AUTO Aktsiaseltsi

vastu arve tühisuse tuvastamise ja võlgnevuse nõudes

SAUE AUTO Aktsiaseltsi vastuhagi Cartak Service

OÜ vastu alusetult saadu tagastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Cartak Service OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3967,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Cartak Service OÜ (registrikood 12786483),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Eiche

Kostja SAUE AUTO Aktsiaselts (registrikood 10115980),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-100488

osas, millega maakohus jättis rahuldamata Cartak Service OÜ hagis SAUE AUTO

Aktsiaseltsi vastu esitatud nõude 24. oktoobri 2017. a arve nr VHÜ-6 summas

852,10 eurot tühisuse tuvastamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

hagi nimetatud nõudes läbi vaatamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 7. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-100488

osas, millega maakohus rahuldas SAUE AUTO Aktsiaseltsi vastuhagi Cartak

Service OÜ vastu põhivõlgnevuse 2797,50 eurot ja sellelt arvestatud viivise

saamiseks, samuti menetluskulude jaotust ning kindlaksmääramist puudutavas

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi rahuldamata ning

jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule.

Muus osas (s.o hagi põhivõlgnevuse 852,10 eurot ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata jätmine) jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada Cartak Service OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Jätta Cartak Service OÜ hagis SAUE AUTO Aktsiaseltsi vastu esitatud nõue

24. oktoobri 2017. a arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot tühisuse

tuvastamiseks läbi vaatamata.

4.2. Jätta Cartak Service OÜ hagi rahuldamata.

4.3. Jätta SAUE AUTO Aktsiaseltsi vastuhagi rahuldamata.

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud Cartak Service OÜ menetluskuludest

76% SAUE AUTO Aktsiaseltsi kanda ja SAUE AUTO Aktsiaseltsi

menetluskuludest 24% Cartak Service OÜ kanda. Maakohtus tasutud

riigilõivud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Cartak Service OÜ (hageja) esitas 9. jaanuaril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse SAUE AUTO Aktsiaseltsilt (kostja) 2153,12 euro saamiseks. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 12. märtsi 2018. a määrusega

hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.

2. Hageja esitas 4. aprillil 2018 (täpsustatud 17. ja 26. aprillil 2018) Harju Maakohtule kostja

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 852,10 eurot, kuni

9. jaanuarini 2018 põhinõudelt 2139 eurot arvestatud viivis 14,12 eurot, kuni 23. jaanuarini

2018 põhinõudelt 2139 eurot arvestatud viivis 5,59 eurot ja kuni hagi esitamiseni põhinõudelt

852,10 eurot arvestatud viivis 12,10 eurot ja edaspidiselt viivis määraga 0,02% päevas kuni

kohustuse nõuetekohase täitmiseni ning tunnustada kostja esitatud arve nr VHÜ-6 tühisust.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. veebruaril 2015

töövõtulepingu (leping), mille kohaselt osutab hageja kui töövõtja kauba- ja sõitjate vedu.

Hageja esitas 30. novembril 2017 novembrikuus tehtud töö eest arve nr 27/2017 summas 2139

eurot tasumise kuupäevaga 7. detsember 2017. a. Kostja jättis arve tähtaegselt tasumata.

7. detsembril 2017 tegi kostja ettepaneku tasaarvestuseks. Hageja ei nõustunud sellega osas,

mis puudutas kostja 24. oktoobril 2017 esitatud arvet nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot, mille

sisuks on kostjale Norras teekasutustasu maksmise seadme puudumise eest määratud trahv.

Hageja saatis 12. detsembril 2017 kostjale meeldetuletuse tasumata arve kohta. 23. jaanuaril

2018 tasus kostja hageja esitatud arve nr 27/2017 osaliselt summas 1286,90 eurot.

Kostja jättis täitmata kohustuse anda töövõtjale töö teostamiseks veok täielikult

komplekteerituna (lepingu p 5.3.3). Töö toimus osaliselt ka Norra Kuningriigis, kus tuleb

maanteevedude teostamiseks tasuda teemaks. Selleks on vaja veokile paigaldada vastav seade.

29. septembril 2017 andis kostja lepingu täitmiseks üle uue veoki, millel puudus teekasutustasu

maksmise seade (seade). Kostja töötaja teatas seadme puudumisest ja soovitas selle

piiripunktist ise hankida. 1. oktoobril 2017 jõudis autojuht piiripunkti, kuid seadet ei olnud

võimalik sealt soetada. Autojuht otsustas edasi sõita, sest tegemist oli pühapäeva ja õhtuse

ajaga, mistõttu ei olnud võimalik kostjat olukorrast informeerida ning veetav koorem oli

kiireloomuline ja pidi kindlal kuupäeval üheksa kliendini jõudma. Politsei peatas veoki ning

kostjale kui veoki omanikule ja vedajale määrati trahv 852,10 eurot. Kostja oleks saanud tellida

seadme Eestisse või piiripunkti ette, samuti vanal veokil olnud seadme uuele veokvile ümber

paigutada. Seejuures isegi, kui hageja oleks seadme piiripunktist hankinud, ei oleks ta saanud

seadet kasutada kuni 24 tundi. Samuti tasub lepingu lisa 1 p 6 kohaselt teemaksu kostja. Kuna

kogu hageja esitatud arvel nr 27/2017 märgitud summa ei ole laekunud hageja arveldusarvele,

siis on kostja rikkunud lepingu punkte 5.3.5 ja 4.2. Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,02%

päevas (lepingu p 6.1).

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt jättis ta hageja esitatud arve osaliselt tasumata, sest kostjal oli

omakorda nõue hageja vastu tasutud trahvi summas 852,10 eurot hüvitamiseks ja ta oli esitanud

selle kohta hagejale 24. oktoobril 2017 arve nr VHÜ-6. Kostja esitas hagejale 7. detsembril

2017 tasaarvestusavalduse. Pooled leppisid veoki dokumentide ja võtmete üleandmisel kokku,

et seadme hankimise kohustus on hagejal. Selleks kohustab hagejat ka lepingu p 5.1.5, mille

kohaselt kohustub hageja kui töövõtja hankima töö teostamiseks vajalikud materjalid, kui nende

hankimine kuulub töövõtja töövõttu.

Hageja väide seadme hankimise võimatuse kohta on ebaõige, sest seadmed on piiripunktis

saadaval ööpäevaringselt, neid on võimalik soetada ka bensiinijaamast ja hageja peatus

piiripunktis üksnes 8 minutit. Tõendamata on hageja väide, et tal oli sihtkohta jõudmisega kiire.

Samuti ei olnud eelmisel veokil olnud seadet võimalik uuele veokile paigaldada, sest seadme

kasutamine on seotud veoki margi ja väljalaskeaastaga. Lisaks ei pidanud hageja piiril lepingut

sõlmima, vaid seadme sidumise kostja varem sõlmitud lepinguga saanuks teostada kostja

iseteenindusportaalis. Peale selle võttis hageja vastu otsuse lahkuda piiripunktist seadet

soetamata kostjat teavitamata, rikkudes sellega lepingu punkti 5.1.4, mis kohustab teatama

koheselt asjaoludest, mis mõjutavad hageja kohustuste täitmist ning punkti 5.1.3, mis kohustab

pöörduma viivitamata kostja poole juhiste saamiseks, kui need on vajalikud töö teostamiseks.

Hageja on 30. novembril 2017 poolte vahel toimunud koosolekul nõustunud trahvi

hüvitamisega.

4. Kostja esitas 16. mail 2018 (täpsustatud 25. mail 2018) vastuhagi, milles palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja alusetult saadud 2797,50 eurot ja seadusjärgses määras viivise

sellelt alates 17. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja esitas kostjale perioodil 31. jaanuar 2016. a kuni 30. november 2017. a 22 arvet 110

euro ja 115 euro suuruse päevamäära alusel. Kostja on kõik arved tasunud. Kuna lepingu lisas

1 kokku lepitud päevamäär on 107,50 eurot, millele lisandub käibemaks, siis on kostja tasunud

hagejale alusetult 2797,50 eurot.

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

5. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Pooled leppisid jooksvalt kokku, et alates 2016. a jaanuarist ja 2017. a veebruarist on päevamäär

vastavalt 110 eurot ja 115 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja juhatuse liige on kinnitanud

hageja esitatud arved. Samuti ei ole kostja varem esitanud nõuet enammakstud summade

tagastamiseks. Pooltevahelises suhtes aktsepteeriti suulisi kokkuleppeid, mida kinnitab ka

poolte käitumine muude lepingus ette nähtud tingimustega seoses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 7. detsembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata,

rahuldas vastuhagi, mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2797,50 eurot ja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. maist 2018 kuni

põhinõude täitmiseni ning jättis menetluskulud hageja kanda, samuti määras kindlaks kostjale

hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt näevad lepingu p-d 5.1.5 ja 5.3.3 mõlemale poolele ette

tööks vajalike materjalide hankimise kohustuse, kuid jätavad avatuks kohustuse

konkretiseerimise kindlate materjalide osas ilmselt sellel eesmärgil, et jõuda selles

kokkuleppele edaspidi (VÕS § 26 lg 1). Kostja töötaja teavitas 30. septembril 2017 hagejat, et

tal tuleb seade ise hankida. Kuivõrd hageja ei vaielnud sel hetkel vastu ja asus tööülesandeid

täitma, siis nõustus ta seadme hankimisega. Samuti ei esitanud hageja 30. novembril 2017

toimunud pooltevahelisel koosolekul vastuväiteid selle kohta, et tal oli seadme hankimise

kohustus ning nõustus trahvi hüvitamisega. Hageja ei pidanud piiril lepingut sõlmima, vaid

oleks piisanud sellest, kui ta oleks saatnud seadmenumbri kostjale, kes oleks sidunud selle

koheselt kostja lepinguga iseteenindusportaalis. Kostja ei saanud paigaldada hageja kasutusse

antud uuele veokile eelmisele veokile paigaldatud seadet, kuna seadme kasutamine sõltub veoki

margist ja väljalaskeaastast.

Hageja väited seadme hankimise võimatuse kohta on põhjendamatud, sest hageja ei ole

tõendanud, et ta püüdis seadet hankida. Hageja peatus piiripunktis üksnes 8 minutit ja isegi kui

piiripunktis ei olnud seadet saadaval, oli hagejal võimalik seade hankida mujalt. Hageja ei ole

ka tõendanud, et talle oleks antud korraldus kaup kiiresti ja kindlaks kellaajaks sihtkohta

toimetada. Juhul, kui seade ei olnud piiripunktis saadaval, oleks hageja pidanud kostjat sellest

viivitamata teavitama vastavalt lepingu p-dele 5.1.3 ja 5.1.4. Põhjendamatu on hageja väide, et

tal ei olnud võimalik kostjat seadme puudumisest informeerida, kuivõrd piiripunkti jõudes ei

olnud kellaajaliselt veel tööpäeva lõpp ning hagejal oli võimalik kostjat teavitada näiteks

sõnumi saatmise või helistamise teel. Seega oli teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus

hagejal. Kuivõrd hageja on seda kohustust rikkunud ja tekitanud kostjale kahju trahvi summas

852,10 eurot näol, siis oli kostja õigustatud oma arvest nr VHÜ-6 tuleneva kahju hüvitamise

nõude tasaarvestama hageja arvest nr 27/2017 tuleneva tasunõudega. Hageja ei ole tõendanud,

et pooled oleksid kokku leppinud lepingus ettenähtust teistsuguses päevamääras, mistõttu tuleb

hagejal kostjale tagastada lepingu lisa 1 järgsest päevamäära 107,50 eurot ületavas osas tasutu.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud poolte vahel 1. veebruaril 2015 sõlmitud lepingut, mis kehtis

kuni 31. jaanuarini 2016 (lepingu p 2.2). Pärast lepingu lõppemist jätkus õigussuhe suulise

lepingu alusel. Kehtiv õiguskord näeb ette, et teemaksu tasumist võimaldava seadme olemasolu

eest vastutab kostja kui vedaja, veoki omanik ja seadme kasutamise lepingu omanik. Kostja

esitatud arve nr VHÜ-6 on tühine. Samuti ei ole tegemist samaliigiliste nõuetega, mida üldse

saab tasaarvestada. Kohus on leidnud õigusvastaselt, et hageja autojuht on nõude omaks võtnud.

Kohus on jätnud hindamata ka kostja enda töötaja kinnituse, mille kohaselt hageja autojuht

küsis vana aparaati, aga seda ta autojuhile ei andnud, kuna ei olnud kindel, kas see ka uuel aastal

töötab. Kuna uue aastani oli aega kolm kuud, siis puudus kostjal mistahes põhjus seadme

veokile panemata jätmiseks. Asjaolu, et tegemist oli kiireloomulise koormaga, kinnitab nii see,

et hagejal paluti 29. oktoobril 2017 sõita Rootsi, kus teda ootas Norrasse toimetamiseks

täislaetud kiireloomuline koorem kui ka see, et koorem tuli 2. oktoobril 2017 toimetada

üheksasse erinevasse sihtpunkti.

Maakohus on eksitavalt leidnud, et hageja saanuks 1. oktoobril 2017, kui ta sai teada, et

piiripunktis ei ole seadet, pöörduda kostja poole. Tegemist oli pühapäevaga. Samuti on kohus

jätnud tähelepanuta asjaolu, et autojuhil tuleb järgida töö- ja puhkeajale õigusaktidega

kehtestatud nõudeid. Lisaks on kohus alusetult leidnud, et hageja ei käinud piiripunktis seadet

küsimas. 8 minutit on selle veendumiseks piisav. Kohtu käsitluse, mille kohaselt on kostjal

hageja vastu vastuhagis esitatud nõue, lükkab ümber asjaolu, et kostja esitas 15. detsembril

2017 saldoteatise, mille järgi on 31. oktoobri 2017. a seisuga hageja võlgnevus 852,10 eurot.

Samuti on hageja esitatud arved kostja poolt viseeritud ja määratud väljamaksmiseks. Nõustuda

ei saa ka hagejalt välja mõistetud kostja menetluskulude suurusega.

Vastustaja seisukoht

8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 425 lg 3 esimese lause ja TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hagis kostja vastu esitatud nõude arve tühisuse tuvastamiseks.

Kolleegium jätab hagi nimetatud nõudes TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas vastuhagi.

Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist

puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab vastuhagi

rahuldamata ja jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule. Muus osas (s.o hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas) jääb maakohtu otsus

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis hagis esitatud

nõude – tuvastada 24. oktoobril 2017 esitatud arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot tühisus –

täpsustamata.

10.1. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt

arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik

rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle

võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 340¹ lg 1). Kuna maakohus jättis

selle ülesande täitmata, sai ringkonnakohus selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2

esimene lause; vt ringkonnakohtu 28. jaanuari 2022 selgituskiri). Hageja täpsustas oma nõuet

selliselt, et tal on huvi tuvastada arvest nr VHÜ-6 tuleneva kohustuse puudumist. Hageja

hinnangul on tal tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 järgi, sest kuigi hageja on esitanud

sooritusnõude, siis sooritusnõude rahuldamise eelduseks ei ole tuvastus, kas hageja võlgneb

kostjale arvest nr VHÜ-6 tulenevalt raha.

10.2. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et tuvastusnõue tuleb TsMS § 423 lg 2

p 2 alusel perspektiivituse tõttu jätta läbi vaatamata.

TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagejal ei ole vajadust kostja

vastu sellise tuvastusnõude esitamiseks. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt nõuab

hageja kostjalt töövõtulepingust tuleneva tasu 852,10 eurot maksmist, mille täitmisest on kostja

keeldunud seetõttu, et tasunõue on tasaarvestatud arvest nr VHÜ-6 tuleneva nõudega hageja

vastu (VÕS § 197 lg 1). Kuna hageja on esitanud sooritusnõude, ei saa tuvastusnõue olla

praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest taotletud tuvastus tuleb teha kindlaks

töövõtulepingust tuleneva tasu nõude lahendamisel, s.t kas nõue on tasaarvestusega lõppenud

(VÕS § 186 p 2).

11. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli 1. veebruaril 2015 sõlmitud leping kauba ja

sõitjate vedamiseks. Maakohus on õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguks (VÕS § 635

lg 1). Kolleegiumi hinnangul on tegemist teenuse osutamise lepinguga, mis sarnaneb kõige

enam töövõtulepingulisele suhtele. Töövõtulepingu p 2.2 järgi kehtis leping kuni 31. jaanuarini

2016, kuid pooled jätkasid lepingulisi suhteid ka pärast nimetatud tähtpäeva saabumist. Kohtu

ette toodud asjaoludel lähtusid pooled oma kohustuste täitmisel kirjalikus lepingus kokku

lepitud tingimustest (kd I, tl 25–28), v.a tasu suurus, mille üle pooled ka apellatsiooniastmes

vaidlevad. Hageja on vaidlustanud nii hagi rahuldamata jätmise kui ka vastuhagi rahuldamise.

12. Hageja nõuab kostjalt tasu 852,10 eurot maksmist. Kostja leiab, et nimetatud nõue on

tasaarvestusega lõppenud, sest tal on lepingu rikkumisest tulenev kahju 852,10 eurot hüvitamise

nõue hageja vastu, mille kohta esitati hagejale 24. oktoobril 2017 arve nr VHÜ-6 (kd I, tl 30).

Hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas tasaarvestuse

formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud.

Pooled ei vaidle selle üle, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 198).

Vaieldakse selle üle, kas hageja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja tekitanud sellega

kostjale kahju 852,10 eurot. Maakohus leidis, et hageja rikkus lepingust tulenevat

teekasutustasu maksmise seadme soetamise kohustust, tekitades sellega kostjale kahju, ning ei

esine vastutust välistavaid asjaolusid. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagi

rahuldamata jätmise kohta.

12.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud. Selleks

tuleb kostja kahju hüvitamise nõuet sisuliselt hinnata. Kostjal lasus kohustus tõendada, et hageja

nõue on lõppenud, st et tal oli hageja vastu samaliigiline vastastikune nõue, mille täitmist kostja

võis nõuda. Kostja võib nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel hagejalt kahju hüvitamist, kui on

täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-

18-13649/57, p 13):

• hageja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

• hageja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole

vabandatav (VÕS § 103 lg 1);

• kostjale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1; § 128);

• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2)

ja ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kolleegium märgib, et kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud, st et kostjal on

hageja vastu kahju hüvitamise nõue, siis erinevalt hagejast leiab kolleegium, et VÕS §-st 200

ei tulene sellise nõude tasaarvestuse tegemiseks piiranguid.

12.2. Maakohus leidis, et hageja rikkus töövõtulepingu p-dest 5.1.3 (juhiste saamine) ja 5.1.4

(teavitamiskohustus) tulenevaid kohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei saa need rikkumised olla

kostja kahju hüvitamise nõude eelduseks, sest need ei ole põhjuslikus seoses kahjuga. Neid

lepingutingimuste rikkumisi puudutavad väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest need ei oma

asja lahendamisel tähtsust.

12.3. Maakohus hindas töövõtulepingu p-te 5.1.5 ja 5.3.3 ning leidis, et need on VÕS § 26 lg 1

järgi lahtised tingimused, sätestades mõlemale poolele tööks vajalike materjalide hankimise

kohustuse, kuid pooled on jätnud selles kokkuleppele jõudmise tulevikku. Edasi on maakohus

hinnanud poolte käitumist esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt ning teinud

järelduse, et seadme hankimise kohustus oli hagejal. Kolleegium nõustub selle järeldusega,

kuid peab vajalikuks osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et teekasutustasu maksmise seadme olemasolu eest

vastutab üldjuhul vedaja. Sellise kohustuse saab tuletada autoveoseaduse (AutoVS) § 29 lg 1

p-st 3, samuti ka AutoPASS kasutusjuhendist ning sellest, et kostjal oli sõlmitud teekasutustasu

koguva operaatoriga leping (vt TV kirjalik seletus; kd I, tl 66; tegemist on dokumentaalse

tõendiga TsMS § 272 lg 2 mõttes). Kostja registreeris Maanteeametis uue veoki Scania

registreerimismärgiga XXXXXX, millele on väljastatud rahvusvaheliseks veoks vajalik

tegevusluba (kd I, tl 128). AutoPASS kasutusjuhendi kohaselt on teekasutustasu maksmise

seade seotud veoki registreerimisnumbriga ja seade omakorda AutoPASS lepinguga (vt kd I, tl

119 pöördel; tõlge tl 118). Samas ei nõustu kolleegium hagejaga, et selline kohustus tulenes

kostjale lepingu lisa 1 p-st 6. Kõnealuse tingimuse sõnade üldlevinud tähendusest tuleneb, et

see reguleerib kulude kandmist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid

selle kohta, et nimetatud tingimusega oli poolte ühine tegelik tahe leppida kokku seadme

hankimise kohustuses (VÕS § 29 lg 1).

12.4. Kuigi seadme olemasolu eest vastutab üldjuhul kostja, siis kolleegiumi hinnangul ei

välista see, et selles ei saa pooled teisiti kokku leppida. Praegusel juhul on tegemist just sellise

olukorraga. Iseenesest on maakohus õigesti hinnanud lepingupoolte käitumist veoki

üleandmisel ja veoki Norra piiripunkti jõudmisel. Kuigi maakohus on tõendit, s.o TV kirjalik

seletus, valesti hinnanud, siis see rikkumine ei mõjuta asjaoludele ja tõenditele kogumis antud

hinnangut, et seadme hankimise kohustuse võttis endale hageja.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt on kaudne selline tahteavaldus, mis

väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 20 lg 1 lubab

nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Selleks, et muuta seadme

osas kokkulepet, on vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab eespool viidatud TsÜS § 68

lg 3 järgi väljendada ka tegudega ehk konkludentselt.

12.5. TV kirjalikust seletusest tulenevalt oli veokile seadme paigaldamise osas mitu võimalust:

seadme tellimine kostja kontorisse; siduda olemasolev seade uue veokiga; autojuht võtab ise

Norra piiripunktist seadme, mis kostja poolt registreeritakse ja see hakkab koheselt toimima.

Seadet oli võimalik saada Norra piiril tollist ja praamidelt (vt AutoPASS kasutusjuhend). TV

seletus tõendab, et kostja tegi hageja autojuhile ettepaneku, et autojuht võtab ise Norra

piiripunktilt seadme. Autojuhi käitumisest (teoga tahteavaldus) tulenevalt lepiti sellises

kohustuses kokku ning autojuht võttis endale kohustuse soetada seade Norrasse jõudmisel.

Sellele viitavad järgmised asjaolud: autojuht võttis vastu ja alustas vedu veokiga, millel seade

puudus; seadme vajalikkusest oli hageja teadlik (hageja oli varasemalt teinud vedusid Norrasse

ja ka TV rõhutas autojuhile seadme vajalikkust); autojuht jõudis 1. oktoobril 2017 Norra

piiripunkti ja läks seadet hankima (kuid hageja väite kohaselt ei olnud see võimalik); autojuht

võttis vastu otsuse piiripunktist seadet saamata edasi sõita. Hageja vastutab autojuhi käitumise

eest (TsÜS § 132 lg 1).

12.6. Kostjale kui veoki omanikule määrati Norras politsei poolt trahv seadmeta sõidu eest 8000

Norra krooni, s.o 852,10 eurot (kd I, tl 31). Kolleegium leiab, et hageja poolt seadme soetamise

kohustuse rikkumise eest kostjale määratud trahv on kostjale hüvitatavaks kahjuks (VÕS § 128

lg 3). Sellist liiki kahju on töövõtulepingut rikkunud hagejale vähemalt üldjuhul ettenähtav ning

hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg-d 2 ja 3). Kahju

tekkis sellest, et autojuht ei soetanud Norrasse jõudes seadet ning jätkas sõitu ilma seadmeta

(VÕS § 127 lg 4). Hageja välja toodud asjaolud (piiripunktile jõudmine pühapäeval õhtusel ajal

ning autojuhi otsustus veos tähtaegselt kohale toimetada) ei välista hageja vastutust ega anna

alust kahjuhüvitise vähendamiseks (VÕS §-d 139 ja 140).

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hageja nõude kostja vastu tasu

saamiseks rahuldamata, sest hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud.

13. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi, leides, et kostja on tasunud alusetult hagejale tasu

2797,50 eurot. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et vastuhagi

rahuldamiseks alus puudub.

Maakohus on vastuhagi rahuldamisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes

hageja väited ja tõendid hindamata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus lähtus

1. veebruaril 2015 sõlmitud töövõtulepingu lisa 1 p-s 1 sätestatud tasust, s.o 107,50 eurot

(käibemaksuta), kuid jättis tähelepanuta hageja väited, et pooled muutsid kokkuleppel lepingut

ja tõstsid tasu (TsÜS § 68 lg 3, VÕS § 20 lg 1; vt Riigikohtu 16. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-101-11, p 10). Kolleegiumi hinnangul sõlmisid pooled tasutõstmise

kokkuleppe. Tasu tõus 110 eurole on tõendatud kostja enda esitatud arvetega, millel on märge

„Kinnitan“ ja kostja juhatuse liikme TM allkiri (kd I, tl 69–71 pöördel). Ülejäänud arved

tasumääraga 110 eurot ja 115 eurot ei ole juhatuse liikme poolt allkirjastatud, kuid kõik need

arved on kostja hagejale tasunud, v.a 852,10 eurot, mille kostja oma nõudega hageja vastu

tasaarvestas. Samuti nähtub poolte kirjavahetusest ja saldokinnitusest, et hageja ei võlgne

kostjale enamtasutud tasu (kd I, tl 32–34) ning selline nõue on asja materjalidest nähtuvalt

esitatud 16. märtsil 2018 vastuhagis. Asjaolu, et kostja arved ühiku hinnaga 110 eurot ja 115

eurot tasus, tõendab, et kostja aktsepteerib arvel näidatud tasu (vt Riigikohtu 17. detsembri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11).

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

14. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu ei ole vajalik hinnata hageja

apellatsioonkaebuse väidet menetluskulude kindlaksmääramise peale.

15. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-st 1, sest menetles hagi ja

vastuhagi – nii hagi (hagihinnaga 946,28 eurot) kui ka vastuhagi (hagihinnaga 3021,30 eurot)

jäävad rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei esine erandlikke asjaolusid menetluskulude

jaotamiseks TsMS § 162 lg 4 või § 163 lg 2 järgi. Kuna menetluskulude nimekirjadest ei saa

eristada seda, millised kulud on kantud hagi või vastuhagiga, siis võtab kolleegium aluseks

nende hinnad. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 76%

kostja kanda ja kostja menetluskuludest 24% hageja kanda. Maakohtus tasutud riigilõive on

võimalik eristada ning need jäävad poolte endi kanda.

16. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus

muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas

nr 2-19-15916/87,

p 16

ja

seal

viidatud

kohtupraktika).

Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)