2-20-1526/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

17. märts 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-1526

Tsiviilasi

XXXXXXX korteriühistu avaldus Rauno Müürsepa

ja Svetlana Širokova vastu solidaarselt 2025 euro 6

sendi ning Svetlana Širokova vastu 270 euro 32 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. juuni 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rauno Müürsepa ja Svetlana Širokova määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja: XXXXXXX korteriühistu (registrikood

XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom

Puudutatud isikud (määruskaebuse esitajad): Rauno

Müürsepp (isikukood XXXXXXXXXXXX) ja Svetlana

Širokova (isikukood XXXXXXXXXXXX), ühine

lepinguline esindaja Eva Panksepp

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rauno Müürsepa ja Svetlana Širokova 22. novembri 2021. a

menetlusdokumendis esitatud taotlus dokumentaalsete tõendite tsiviilasja materjalide

juurde võtmiseks osaliselt ning võtta käesoleva asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-

19-9323 järgmised materjalid: Rauno Müürsepa 18. juuni 2019. a avaldus (koos

lisadega), XXXXXXX korteriühistu 29. juuli 2019. a vastus (koos lisadega), 14. oktoobri

2019. a kohtuistung protokolli ja maakohtu 30. oktoobri 2019. a määrus.

Keelduda Rauno Müürsepa ja Svetlana Širokova 22. novembri 2021. a

menetlusdokumendile lisatud tsiviilasjas nr 2-19-9323 esitatud järgmiste dokumentide

vastuvõtmisest: Rauno Müürsepa 28. juuni 2019. a menetlusdokument ja Rauno

Müürsepa 17. oktoobri 2019. a taotlus.

2. Võtta asja materjalide juurde XXXXXXX korteriühistu poolt 17. veebruaril

2022 ringkonnakohtule esitatud korteriomanike R. Kruubi, R. Poolakese, L. Hantsoni,

A. Rääbise ja H. Otsa kirjalikud selgitused.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2021. a määrus osas, milles maakohus

mõistis Rauno Müürsepalt ja Svetlana Širokovalt solidaarselt XXXXXXX korteriühistu

kasuks välja majandamiskulu suuremas ulatuses kui 1942 eurot. Samuti täpsustada

maakohtu määruse resolutsiooni, märkides, et Rauno Müürsepp ja Svetlana Širokova

vastutavad solidaarselt nende tasumata majandamiskulu eest, mis on tekkinud kuni 3.

novembrini 2019. Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Lugeda Tartu Maakohtu 30. juuni 2021. a määruse resolutsiooni kehtivaks

terviklikuks sõnastuseks:

"1. Lõpetada menetlus XXXXXXX korteriühistu avalduses Svetlana Širokovalt 270

euro 32 sendi väljamõistmise osas.

2. Rahuldada XXXXXXX korteriühistu avaldus Rauno Müürsepa ja Svetlana

Širokova vastu osaliselt.

3. Mõista Rauno Müürsepalt ja Svetlana Širokovalt solidaarselt XXXXXXX

korteriühistu kasuks 1942 eurot ajavahemikul 1. jaanuarist

2017 kuni 3. novembrini 2019 tasumata kütmiskulude ja remondifondi katteks.

4. Välja mõista Svetlana Širokovalt XXXXXXX korteriühistu kasuks 535 eurot 96

senti ajavahemikul 20. veebruarist 2020 kuni 20. juunini 2020 tasumata

maksete katteks.

5. Jätta Rauno Müürsepa ja Svetlana Širokova menetluskulud nende endi kanda.

6. Jätta XXXXXXX korteriühistu menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute

Rauno Müürsepa ja Svetlana Širokova kanda.

7. Määrata XXXXXXX korteriühistu menetluskulude rahaliseks suuruseks 1550

eurot.

8. Välja mõista Rauno Müürsepalt ja Svetlana Širokovalt solidaarselt XXXXXXX

korteriühistu kasuks menetluskulude katteks 1550 eurot.

9. Tagastada XXXXXXX korteriühistu kontole nr EE131010220085537012

enam tasutud riigilõiv 225 eurot.

10. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele."

6. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud solidaarselt Rauno

Müürsepa ja Svetlana Širokova kanda.

7. Mõista Rauno Müürsepalt ja Svetlana Širokovalt solidaarselt XXXXXXX

korteriühistu määruskaebemenetluse kulude katteks välja 770 eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXXXXX korteriühistu (avaldaja, korteriühistu) esitas 29. jaanuaril 2020 Tartu

Maakohtule avalduse, milles palus 27. veebruari 2020. a ja 28. mai 2021. a täpsustusi

arvestades Rauno Müürsepalt (puudutatud isik I) ja Svetlana Širokovalt (puudutatud isik II)

solidaarselt välja mõista 2025 eurot 10 senti ning puudutatud isikult II lisaks 535 eurot 96

senti. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda.

Avaldaja põhikirja p 2.6 järgi on korteriühistu liige kohustatud tasuma elamu majandamise

jooksvaid kulusid korteri pindala järgi. Põhikirja p 3.2.21 kohaselt on korteriühistu liige

kohustatud hankima küttematerjali ja osalema elamu kütmises vastavalt koostatud graafikule,

mille koostamisel arvestatakse korteri pindala.

Korteriomanike 12. septembri 2009. a üldkoosolekul lepiti kokku elamu kütmise kord. Kui

korteriomanik jätab oma kütmiskohustuse täitmata, tuleb tal tasuda korteriühistu reservfondi

ühe ruumimeetri puude maksumus ühe kütmiskorra eest. Seda summat kasutatakse kõigi

korteriomanike huvides elamu ja maa korrashoiuks. Ühe ruumimeetri hinnaks arvestati

2009. a-l 38 eurot 34 senti. Summat ei ole muudetud. Remondifondi maksumus on

21. mai 2013. a üldkoosoleku otsuse järgi 10 eurot kuus.

Korteri nr 9 (korter) omanik Maime Müürsepp kokkulepitud kütmise korda ei järginud. Pärast

M. Müürsepa surma sai 3. oktoobril 2018 korteri omanikuks puudutatud isik I, kes võõrandas

korteri 4. novembril 2019 puudutatud isikule II. Kütmisega seotud asjaolusid selgitati

nii M. Müürsepale kui ka puudutatud isikule I.

Puudutatud isikud vastutavad korteriga seotud võla 2025 euro 10 sendi tasumise eest

solidaarselt (korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS) § 43 lg 2). See võlg on tekkinud

ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2017 kuni 31. detsembrini 2019 ning sisaldab elamu

kütmiskohustuse täitmata jätmisest tekkinud võlga 1985 eurot 10 senti ja tasumata

remondifondi makseid 40 eurot. Kuna avaldaja ei ole küttematerjali ise hankinud, puuduvad

avaldajal kuludokumendid.

Korter ei ole elamu ühisest küttesüsteemist eraldunud, selle väljalülitamine omal algatusel on

keelatud. Elanikud H. Ots ja K. Kuusik käisid korteris 2016. a kütteperioodil ning tegid

kindlaks, et korteri radiaatorid olid sama kuumad nagu teistel korteritel. Järelikult ei olnud

radiaatorid küttesüsteemist lahti ühendatud. Kuigi korteris on õhksoojuspump, siis see ei

tähenda, et korteris keskküttesoojust ei tarbita. Õhksoojuspumba häält ei ole keegi kuulnud.

Korteriomanikul oli igal ajal takistamatult võimalik keskküttetorustiku kraane avada, kinni

keerata ning korterit kütta. Soe levib korterisse üldtorustiku ja teiste korterite seinte, lagede

ja põrandate kaudu. Seega ei oma tähtsust, kuidas vesi küttesüsteemis liigub ja kas kraanidest

saab sooja vee liikumist radiaatorisse piirata või mitte.

Alates novembrist 2019 on elamus pelletiküte. Sellest ajast alates tasutakse kütte eest

igakuiselt korteri pindala järgi (1 m2 eest 1,18892 eurot kuus).

Puudutatud isik II tasus menetluse kestel enda avaldaja ees oleva võla 270 eurot 32 senti, kuid

tal on alates maist 2021 tasumata neli arvet kokku 535 euro 96 sendi ulatuses.

2. Puudutatud isikud vaidlesid avaldusele vastu ning palusid jätta menetluskulud

avaldaja kanda.

Korter ühendati korteriühistu liikme L. Hantsoni teadmisel ja nõusolekul üldisest

küttesüsteemist lahti 9. septembril 2008 M. Müürsepa vanuse ja terviseprobleemide tõttu.

Korterisse paigaldati õhksoojuspump. Seega ei ole korteris pärast 9. septembrit 2008 lokaalset

küttesüsteemi kasutatud, samuti ei ole esitatud küttearveid. Vaatamata sellele nõuab avaldaja

pärast M. Müürsepa surma puudutatud isikult I võla tasumist. Avaldaja ei ole mõistlikult

selgitanud väidetava võla kujunemist ega tõendanud selle olemasolu.

Puudutatud isik I ei ole keeldunud avaldaja poolt esitatud arveid tasumast, kuid soovib tutvuda

arvete aluseks olevate dokumentidega. Ta on avaldajalt nõudnud teavet tsiviilasjas

nr 2-19-9323, kus L. Hantson kinnitas, et avaldaja ei ole elamu kütmiseks kulutusi teinud ning

avaldajal ja teistel korteriomanikel kulude tekkimist tõendavad dokumendid puuduvad. Kui

ilmnes, et avaldajal ei ole võimalik dokumente esitada, jättis maakohus avalduse

30. oktoobri 2019. a määrusega rahuldamata.

Põhikiri ega selle punkt 3.2.21 ei tõenda võla olemasolu, kuna ehitisregistrisse on kantud

XXXXXX kinnisasjal asuva eluhoone kohta tehniliste andmetena soojavarustuse liigiks

kaugküte, soojusallikaks katel ja energiaallikaks vedelkütus. Alles 31. oktoobril 2019 on

ehitisregistrile esitatud ehitusteatis, mille kohaselt soovitakse muuta energiaallikat

vedelkütusest tahkeks.

Puudutatud isikule I ei ole küttegraafikut esitatud ning kütmiskohustust ega sellest

kinnipidamist selgitatud. Ka ei leidnud ta vastavasisulisi andmeid M. Müürsepast järelejäänud

vara hulgast. 12. septembri 2009. a üldkoosoleku protokoll tõendab üksnes seda, et

M. Müürsepp koosolekul ei osalenud. Avaldaja ei ole tõendanud, et kõnealusel koosolekul

vastuvõetud otsused oleks M. Müürsepale või puudutatud isikule I teatavaks tehtud.

Täitmiseks kohustuslik saab olla ainult selline otsus, mis on korteriomanikule teatavaks

tehtud.

Puudutatud isikutele jääb selgusetuks, mida soovib avaldaja tõendada avaldusele lisatud

kliendivõlgnevuse aruandega, kuna sellest nähtuvalt on puudutatud isik II võlgnikuks juba

alates 7. jaanuarist 2017, mil ta ei olnud korteri omanik. Võlgade loetelu ei tõenda, et võlg

tegelikult eksisteerib.

Puudutatud isik II jättis kahe kuu arved maksmata põhjusel, et esitatud arvetel märgiti ta

ebaõigesti võlgnikuna. Ta nõudis, et avaldaja esitaks õigete andmetega arved. Kuigi avaldaja

seda ei teinud, tasus puudutatud isik II avaldajale 270 eurot 32 senti.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus lõpetas 30. juuni 2021. a määrusega menetluse puudutatud isikult II

270 euro 32 sendi väljamõistmise osas. Sama määrusega rahuldas maakohus avalduse ning

mõistis puudutatud isikutelt avaldajaks kasuks solidaarselt välja 2025 eurot 6 senti ning

puudutatud isikult II lisaks 535 eurot 96 senti. Maakohus jättis puudutatud isikute

menetluskulud nende endi kanda ning avaldaja menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute

kanda. Maakohus määras avaldaja menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks ning mõistis

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja menetluskulude katteks välja 1550 eurot. Maakohus

tagastas avaldajale enammakstud riigilõivu 225 eurot.

Määruse kohaselt on avaldaja 29. aprilli 2021. a istungil loobunud puudutatud isikult II

270 euro 32 sendi väljamõistmisest, kuna isik on selle summa avaldajale tasunud. Seega tuleb

selle nõude osas menetlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel

lõpetada.

Avaldaja nõuab puudutatud isikutelt küttekulude ja remondifondi maksete tasumist. Seetõttu

ei ole asjakohased puudutatud isikute väited selle kohta, et avaldaja ei ole esitanud

kuludokumente, mh elamus tarbitud vee ja elektri kohta.

Põhikirja järgi osalevad korteriühistu liikmed katla, trepikoja ja keldri jaoks maksete

kogumisel võrdselt (sõltumata korteri üldpinna suurusest). 12. septembri 2009. a

üldkoosolekul lepiti kokku kütmise graafik ning otsustati, et iga korteriomanik varub

kütmiseks vajaminevad puud. Kui korteriomanik jätab oma kütmiskohustuse täitmata, tasub

ta avaldaja reservfondi 38 eurot 34 senti iga kütmata jäetud korra eest.

Avaldaja selgituste järgi lülitati elamu tsentraalsest küttesüsteemist välja 1992. a-l. 2009. a

üldkoosolekul fikseeriti see, kuidas oli kütmine toimunud. Esialgu toimis see ka korteri nr 9

osas. M. Müürsepp ise ei kütnud, kuid palkas kellegi enda eest seda tegema. Hiljem ta loobus

ja lubas tasuda avaldajale, kuid siiski kogu nõutud summat ei tasunud. Isegi kui korteris olid

radiaatoritel kraanid kinni keeratud ning kütet ei kasutatud, ei vabasta see korteriomanikku

üldkoosolekul vastu võetud kohustuse täitmisest. M. Müürsepal ei olnud luba elamu

küttesüsteemist eraldumiseks või õhksoojuspumba paigaldamiseks. Elamu küttesüsteemist

eraldumiseks ja õhksoojuspumba paigaldamiseks pidi olema teiste kaasomanike nõusolek

häälteenamuse näol. Tõendeid sellise nõusoleku kohta esitatud ei ole. Puudutatud isikute

väide, et õhksoojuspump paigaldati L. Hantsoni teadmisel ja nõusolekul, ei ole piisav.

Puudutatud isiku I väitel ei ole ta korteris kunagi elanud. Küttearvet ei ole korterile kunagi

esitatud ega nõuete kujunemist selgitatud. Puudutatud isik II avaldas, et korteri ostmise ajal

oli seal õhksoojuspump ja külmad radiaatorid, kuid toru oli soe. Luba küttesüsteemiga

liitumiseks (korterisse paigaldatud kraanide avamiseks) L. Hantson esialgu ei andnud, sest

korteriga seoses oli võlg.

Tõendatud on, et korter ei olnud elamu küttesüsteemist eraldunud. J. Petšjonkini ütluste järgi

paigaldas ta radiaatorile kraanid, et vajadusel saaks keskküttesüsteemi kasutada. Seega säilis

korteril elamu ühtse küttesüsteemi kasutamise võimalus, vaatamata õhksoojuspumbale.

Kuigi arvetelt ei ole näha korteriühistu kogukulu ning arvestuse aluseks olevat valemit, on

arvestuspõhimõtted üldkoosoleku otsusega vastu võetud. Igal korteriomanikul on võimalik

arvete õigsust kontrollida ning huvi peaks tulema kohustatud isikult. Üksnes väide, et

kohustuse alus ei ole selge, ei õigusta kohustuse täitmata jätmist. Puudutatud isikute viidatud

Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt peab korteriühistu tõendama majandamiskulude suurust,

ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Avaldajal ei ole kütmisega seotud kulusid tekkinud,

kuna elamut kütsid korteriomanikud, kes varusid ise küttematerjali. Seega ei ole avaldajal

tõendeid küttematerjali hinna kohta. Avaldaja nõuab üldkoosolekul otsustatud summade

tasumist nn sanktsiooniks juhul, kui kütmiskohustus jääb täitmata.

21. mai 2013. a üldkoosolekul otsustati jätkata remondifondi kogumist 10 eurot kuus iga

korteri kohta. Seda üldkoosoleku otsust ei ole vaidlustatud.

Korteriomanikele esitatud arved on kooskõlas vastuvõetud otsustega. Otsuseid ei ole

vaidlustatud, mistõttu on need kehtivad ja kõigile korteriomanikele täitmiseks kohustuslikud.

M. Müürsepp aktsepteeris kehtestatud kütmiskorda ja tasus aastaid otsuse alusel koostatud

arveid. Seega oli ta vastuvõetud otsusest teadlik ning puudutatud isikud ei saa väita, et otsus

ei olnud korteriomanikule teatavaks tehtud.

Võla kujunemise ja arvestuse kohta on avaldaja esitanud mh laekumiste aruande ja tabeli,

millest nähtuvalt ei ole korteriomanik alates 2017. a-st esitatud arveid kogu ulatuses tasunud.

20. novembri 2019. a seisuga on võlg 2025 eurot 6 senti (sh remondifond 40 eurot ja

küttekulud 1985 eurot 6 senti). Seejuures ei ole oluline, kes on olnud korteriomanikuks.

Vaidlus selle üle, kes ja mis ajast on korteriomanikuks, puudub. Võlg on seotud korteriga ja

selle eest vastutavad puudutatud isikud solidaarselt (KrtS § 42 lg 2 ja võlaõigusseaduse § 145

lg 1).

Põhjendatud on puudutatud isikult II avaldaja kasuks välja mõista 535 eurot 96 senti. Selle

summa kujunemine on selge ning tegemist ei ole hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 4 p 2

koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1). Puudutatud isiku kahtlus, kas see nõue sisaldab ka tasutud

270 eurot 32 senti, ei ole asjakohane. Avaldaja on viidatud 270 euro 32 sendi nõudmisest

menetluses loobunud.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isikute kanda. Avaldaja

on tasunud riigilõivu 275 eurot ning kandnud õigusabikulusid 2100 eurot (14 tundi 30 minutit

150-eurose tunnitasuga (käibemaksuta)). Avaldajale tuleb tagastada enammakstud riigilõiv

225 eurot, kuna ta pidi avalduse esitamisel tasuma riigilõivu 50 eurot (riigilõivuseaduse § 59

lg 5). Arvestades asja sisu, nõude olemust, tõendite mahtu ning avaldaja lepingulise esindaja

poolt tehtud menetlustoiminguid, on avaldaja esindaja poolt tehtud toimingute põhjendatud

ja vajalik ajakulu 10 tundi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Puudutatud isikud paluvad 15. juulil 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada osas, milles maakohus mõistis puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks

välja 2025 eurot 6 senti (resolutsiooni p-d 2–3), jättis menetluskulud puudutatud isikute kanda

ja mõistis puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja menetluskulude katteks välja

1550 eurot (resolutsiooni p-d 5–6, 8). Tühistatud osas paluvad puudutatud isikud teha uue

määruse, millega jätta avaldus puudutatud isikutelt solidaarselt 2025 euro 6 sendi

väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud paluvad puudutatud isikud jätta avaldaja

kanda.

Määruskaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid valikuliselt ega põhjendanud osade

tõendite kõrvalejätmist. See viis kohtu ebaõige lahendini. Maakohus ei võtnud seisukohta

avaldajate taotluse kohta võtta tõendina asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-19-9323

materjalid. Kõnealune asi sisaldab käesoleva asja lahendamise seisukohalt olulisi tõendeid.

Avaldaja keeldus puudutatud isikule I väljastamast arvete alusdokumentatsiooni ja

arvestuskäiku. Maakohus jättis puudutatud isiku I avalduse rahuldamata, kuna L. Hantsoni

väitel ei ole soovitud dokumente olemas. Maakohus oleks pidanud praeguses asjas välja

selgitama, kuidas nüüd leiti üldkoosoleku otsus. Lisaks ei ole praeguses asjas tõsikindlalt

tuvastatud, kas ja millise ajavahemiku eest on avaldaja õigustatud küttearvete tasumist

nõudma.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kütmiskohustuse arvestuse alused on selged ja

arusaadavad ning tõendatud 12. septembri 2009. a üldkoosoleku protokolliga. Protokollist ei

selgu, kuidas ja mille alusel on summa kujunenud. Avaldaja ei ole ka tõendanud, et

M. Müürsepale on 12. septembri 2009. a üldkoosoleku otsus teatavaks tehtud ja M. Müürsepp

ei osalenud kütmises, samuti seda, millised kütmiskorrad ta vahele jättis ning kui suuri

kulutusi teised korteriomanikud tegid. Kui tegemist on nn sanktsiooniga, nagu leidis

maakohus, on sellel leppetrahvile iseloomulikud tunnused. Leppetrahvi ei saa kohaldada

üldkoosolekul osalenute enamushäältega ilma, et isik, kellelt leppetrahvi nõutakse, sellest

teadlik oleks. M. Müürsepale ega puudutatud isikule I ei ole 12. septembri 2009. a

üldkoosoleku otsust teatavaks tehtud. Seetõttu ei saanud avaldaja mõistlikult oodata, et nad

seda täidaks. Avaldaja selgitused on ebausaldusväärsed, kuna avaldaja asus võlga sisse

nõudma kohe pärast M. Müürsepa surma.

Puudutatud isikutele ei saa ette heita, et nad ei ole korteriühistu üldkoosoleku otsust

vaidlustanud, kuna nad ei teadnud sellise otsuse olemasolust. Kui otsus tehti teatavaks

M. Müürsepale, ei saa oletada, et korteri järgmised omanikud sellest teadlikud olid.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta võttis tõendina arvesse K. Kuusiku seletuse selle kohta,

et korteris olid radiaatorid soojad. Samas ei pidanud kohus piisavaks puudutatud isiku I

selgitust, et M. Müürsepp paigaldas korterisse õhksoojuspumba L. Hantsoni teadmisel, kuigi

pumba olemasolu korteris ei ole kahtluse alla seatud ja korteri küttesüsteemist väljalülitamist

kinnitas nii puudutatud isik II kui ka L. Hantson ise.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et puudutatud isik I ei ole kordagi keeldunud maksmast

põhjendatud ja dokumentaalselt tõendatud summasid.

Avaldaja esitas koos 28. mai 2021. a taotlusega dokumendid, kuid jääb selgusetuks, kuidas

need tõendavad majandamiskulu. Avaldaja ei ole esitanud korteriühistu liikmetele

kinnitamiseks majanduskava, millest nähtuks tarbitud kütuse maksumus. Avaldaja selgituse

kohaselt on alates novembrist 2019 pelletiküte. Avaldaja ei ole tõendanud, mis kuupäevast

alates millist kütteliiki kasutati, kas ja millal teavitati puudutatud isikuid kütteliigi

muutmisest, üldkoosoleku toimumise aegadest või otsustest.

J. Petšjonkini ütlustega on tõendatud, et korteri keskkütte radiaatorid olid suletud, paigaldatud

oli õhksoojuspump ja korteris keskkütet ei kasutatud. L. Hantson oli sellest teadlik.

Puudutatud isikud nõustuvad, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 lg 1 kohaselt saab kaasomandis

olevat asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike

kokkuleppel, kuid eluhoone kütteliigi muutmiseks puudus kaasomanike kokkulepe.

Maakohus on õigesti järeldanud, et M. Müürsepa õhksoojuspump paigaldati kaasomanike

nõusolekuta, ent samamoodi oli õigusvastane kütteliigi vahetus ülejäänud elamus.

Jääb arusaamatuks, millest maakohus järeldas, et puudutatud isikud nõuavad kuludokumente

mh majas tarbitud vee ja elektri kohta. Puudutatud isikud soovivad, et avaldaja tõendaks

nende vastu esitatud nõude õiguspärasust ja põhjendatust. Riigikohtu praktika järgi peab

korteriühistu tõendama, kui suured olid majandamiskulud.

Õige ei ole maakohtu seisukoht korteriomanikuks olnud isiku kohta. Solidaarvastutus

kohaldub üksnes selle aja eest, mil korteriomanikuks oli puudutatud isik I. Pärast korteri

müümist tekkinud võla eest vastutab puudutatud isik II ainuisikuliselt.

Ebaõiglane on jätta menetluskulud puudutatud isikute kanda. Puudutatud isik I asus kohe

pärast M. Müürsepa pärandi vastuvõtmist välja selgitama, kus on korteri arved ja millest need

koosnevad. See on tõendatud J. Annaski ütluste ja tsiviilasja nr 2-19-9323 materjalidega.

Seetõttu on ebaõiglane maakohtu märkus, nagu poleks puudutatud isikud ilmutanud piisavalt

huvi asjaolude väljaselgitamiseks. Kohus pidanuks arvestama puudutatud isiku I pingutusi

ning jätma menetluskulud avaldaja kanda. Avaldajal oli võimalus kulusid vältida, esitades

vajalikud dokumendid kohtuväliselt.

5. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud puudutatud isiku I kanda.

Määruskaebuse esitajana on märgitud puudutatud isik II, kes on avaldajale enda võla

535 eurot 96 senti tasunud ning teatanud, et tal ei ole kohtulahendile vastuväiteid. Riigilõivu

on tasunud puudutatud isik I. Seega on kaebuse esitajaks üksnes puudutatud isik I.

Puudutatud isik I oli tsiviilasjas nr 2-19-9323 menetlusosaliseks. Seega oli tal võimalik

esitada käesolevas asjas kohtule kõik viidatud teise asja dokumendid.

Kütmise korraldus on märgitud põhikirja p-s 3.2.21. 12. septembri 2009. a üldkoosoleku

otsuses on kirjeldatud kütmiskordade arvestust kuude lõikes. Nõuet on selgitatud avaldaja

28. mai 2021. a taotluses. Asjaolu, et puudutatud isik I otsusest aru ei saanud, ei tähenda, et

otsus oleks arusaamatu. K. Kuusiku ütlustega on tõendatud, et M. Müürsepp teadis elamu

kütmise asjaoludest ning üldkoosoleku otsusest, samuti see, et M. Müürsepale ja puudutatud

isikule I oli võlg teada, kuna neile esitati arved, millelt on näha nõutud summad ja nende alus.

Sama kütmisviis oli juba enne põhikirja vastuvõtmist.

Summa puhul ei ole tegemist sanktsiooniga. Kui ühistu liige jätab oma kohustuse täitmata,

teevad teised kulutusi (puude maksumus, tööaeg). Lepiti kokku, kuidas kohustuse täitmata

jätnud isik kahju hüvitab. M. Müürsepp täitis kokkulepet osaliselt. Puudutatud isikul I tuleb

seda kohustust täita. Avaldaja uskus, et M. Müürsepp maksab võla.

Puudutatud isik I ei ole tõendanud, et M. Müürsepp paigaldas korterisse õhksoojuspumba

L. Hantsoni teadmisel. Samuti ei teatud kraanide paigaldamise ajast. M. Müürsepa

paigaldatud ventiilid radiaatoritel võimaldavad neid avada ja sulgeda, seega kütet kasutada

vastavalt soovile. Elamus ei tohi küttesüsteemi muuta.

Puudutatud isiku I vastu ei ole esitatud nõuet seoses pelletiküttega. Puudutatud isik II on

nõudega nõustunud ja selle tasunud. Seetõttu ei vasta avaldaja pelletikütet puudutavatele

väidetele.

Puudutatud isikute seisukoht solidaarvastutuse osas on arusaamatu. Kohus on selgelt

eristanud puudutatud isikute solidaarvastutust ja puudutatud isiku II isiklikku vastutust.

Puudutatud isik I müüs korteri 2019. a oktoobris ning viimane arve esitati

31. oktoobri 2019. a seisuga. Puudutatud isik I ei ole makseperioodi vaidlustanud.

Menetluskulude väljamõistmine puudutatud isikutelt oli õiglane.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja majandamiskulu suuremas ulatuses kui

1942 eurot. Samuti tuleb täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni, märkides, et puudutatud

isikud vastutavad solidaarselt majandamiskulu selle tasumata osa eest, mis on tekkinud kuni

3. novembrini 2019. Osaliselt tuleb muuta ka määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21

koosmõjus §-ga 659). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni

juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse alusel

maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Puudutatud isikud on vaidlustanud maakohtu määruse üksnes osas, millega maakohus

avalduse rahuldas ja mõistis puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja 2025 eurot

6 senti (resolutsiooni p-d 2–3) ning jättis menetluskulud puudutatud isikute kanda

(resolutsiooni p-d 5–6, 8). Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus

mõistis puudutatud isikult II avaldaja kasuks välja 535 eurot 96 senti (resolutsiooni p 4).

Selles osas on maakohtu määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3). Lisaks on puudutatud isik II

selle summa avaldajale pärast maakohtu määruse tegemist, s.o 20. juulil 2021 tasunud (I kd,

tl 200).

9. Puudutatud

isikud

esitasid

25. veebruaril

2021

maakohtule

edastatud

menetlusdokumendis taotluse tõendite kogumiseks – võtta tsiviilasja nr 2-19-9323 materjalid

tõendina käesoleva asja juurde (I kd, tl 43). Nad soovisid selles asjas kogutud materjalidega

tõendada, et puudutatud isik I on teinud kõik endast oleneva, et hoida ära vaidlust avaldajaga

ja teha kindlaks, kas ja millises ulatuses on avaldaja nõue põhjendatud, ning avaldaja juhatuse

liikme väitel ei ole avaldajal dokumente, mis tõendaks avaldaja kulutusi ja puudutatud isiku

I võlga avaldaja ees. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus puudutatud isikute tõendite

kogumise taotlust lahendanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus taotluse lahendamata

jätmisega rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu

kõnealuse vea ise kõrvaldada.

Ringkonnakohus

rahuldab

osaliselt

puudutatud

isikute

22. novembri

2021.

a

menetlusdokumendis esitatud taotluse uute dokumentaalsete tõendite asja materjalide juurde

võtmiseks. Ringkonnakohus võtab TsMS § 5 lg 3, § 477 lg 7 teise lause ja § 238 lg 1 alusel

asja materjalide juurde tsiviilasjas nr 2-19-9323 puudutatud isiku I poolt 18. juunil 2019

esitatud avalduse (koos lisadega), avaldaja 29. juuli 2019. a vastuse (koos lisadega),

14. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokolli ja maakohtu 30. oktoobri 2019. a määruse ning

arvestab nendega määruskaebuse lahendamisel. Need tõendid kinnitavad menetluses

puudutatud isikute väiteid. Tsiviilasjas nr 2-19-9323 puudutatud isiku I poolt 28. juunil 2019

esitatud menetlusdokument (puuduste kõrvaldamine) ega puudutatud isiku I 17. oktoobri

2019. a taotlus menetluse jätkamiseks ei puuduta ringkonnakohtu arvates selliseid asjaolusid,

millel võiks olla käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab

kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus keeldub nende

tõendite vastuvõtmisest. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende

tagastamiseks.

10. Ringkonnakohus võtab TsMS § 5 lg-st 3, § 477 lg 7 teisest lausest ja § 238 lg-st 1

lähtudes asja materjalide juurde avaldaja poolt 17. veebruaril 2022 ringkonnakohtule esitatud

korteriomanike R. Kruubi, R. Poolakese, L. Hantsoni, A. Rääbise ja H. Otsa kirjalikud

selgitused.

11. Avalduse kohaselt nõuab avaldaja puudutatud isikutelt tasumata majandamiskulusid

– remondifondi makseid ja tasu elamu kütmata jätmise eest 2017. a jaanuari kuni 2019. a

detsembri eest. Seega on osa avaldaja nõudeid tekkinud enne 1. jaanuari 2018, kui kehtisid

korteriomandiseadus (KOS) ja korteriühistuseadus (KÜS). 1. jaanuaril 2018 jõustunud

korteriomandi- ja korteriühistuseaduse sätetele ei ole seadusandja andnud tagasiulatuvat

jõudu, mistõttu tuleb enne seda kuupäeva tekkinud nõuete lahendamisel kohaldada kuni

31. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandiseadust ja korteriühistuseadust. Nõuded, mis

tekkisid alates 1. jaanuarist 2018, tuleb läbi vaadata kehtiva korteriomandi- ja

korteriühistuseaduse alusel. Seega lahendas maakohus avaldaja enne 1. jaanuari 2018

tekkinud nõuded ekslikult korteriomandi- ja korteriühistuseaduse alusel. Ringkonnakohus

muudab kõnealuste nõuete osas maakohtu määruse põhjendusi. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st

8 ja §-st 659 (nende koosmõjus) ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse õigusliku

põhjendusega.

11.1. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KÜS § 151 lg 1 sätestas, et majandamiskulud on

korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja

elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu

majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise

tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu

põhikirjas ei sätestata teisiti. KÜS § 13 lg 4 sätestas, et korteriühistu otsused elamu

majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise

kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud

KOS § 13 lg 1 kohaselt tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-

õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi

majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega.

Kehtiva KrtS 40 lg 1 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi

ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. KrtS § 40 lg-s 2 sätestatud tingimustel

ja korras võib korteriühistu põhikirjaga ette näha sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust

erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel.

KrtS § 41 lg 1 kohaselt koostab ühistu juhatus majanduskava igaks majandusaastaks, mis

koosneb samas lõikes loetletud osadest, mh märgitakse kavas korteriomanike kohustuste

jaotus majandamiskulude kandmisel ning reservkapitali ja remondifondi tehtavate maksete

suurus (KrtS § 41 lg 1 p-d 3 ja 4). Majandamiskavas võib jätta kindlaks määramata üksnes

tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud, kui korteriomanike kokkuleppe või

korteriühistu põhikirjaga on ette nähtud selliste kulude tasumine pärast kulude suuruse

selgumist (KrtS § 41 lg 2). KrtS § 41 lg 3 kohaselt kehtestab majanduskava korteriomanike

üldkoosolek.

Eelmärgitust lähtudes saab sellist liiki majandamiskulude suurust, mis ei sõltu vahetult

tegelikust tarbimisest (nt tasu kütmata jätmise eest, remondifond), tõendada eelkõige selle

korteriomanike üldkoosoleku otsusega, millega vastavad kulud ja nende jaotus kindlaks

määrati. Seega tuvastas maakohus kokkuvõttes õigesti, et avaldaja kütmisega seotud kulude

nõude osas tuleb lähtuda 12. septembri 2009. a korteriomanike üldkoosoleku otsusest (I kd,

tl-d 18–21). Küttematerjali hankimise ja elamu kütmises osalemise kohustus nähtub ka

korteriühistu põhikirja p-st 3.2.21 (I kd, tl 11). Järelikult ei pidanud avaldaja ka esitama nõude

tõendamiseks dokumente kulutuste suuruse kohta, mida tegid teised korteriühistu liikmed, kui

täitsid M. Müürsepa asemel elamu kütmise kohustust. Tegemist ei ole praegusel juhul sellise

majandamiskulude nõudega, mis sõltuks vahetult tegelikust tarbimisest.

11.2. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu puudutatud isikute seisukohaga, nagu oleks

korteriomanike üldkoosoleku 12. septembri 2009. a protokoll vormistatud tagantjärele ning

tuleks seetõttu jätta tõendina arvestamata. Kuigi avaldajad ei ole seda protokolli tsiviilasjas

nr 2-19-9323 esitanud, puudub ringkonnakohtul siiski alus kahelda tõendi usaldusväärsuses

(TsMS § 238 lg 5). Seejuures võib aru saada, et puudutatud isik I soovis selles tsiviilasjas

saada korteriühistul olevaid kütmisega seotud kuludokumente ning korteriühistu

üldkoosoleku protokolle alates 2014. kuni 2019. aastani. Lisaks kinnitavad 12. septembril

2009 korteriomanike poolt kokku lepitud kütmise korda ja üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist

2009. aastal avaldaja poolt 17. veebruaril 2022 ringkonnakohtule esitatud korteriomanike

R. Kruubi, R. Poolakese, L. Hantsoni, A. Rääbise ja H. Otsa kirjalikud selgitused.

11.3. 12. septembri 2019. a korteriomanike üldkoosoleku otsuse kohaselt pidi korter nr 9

(4-toaline) kütteperioodi jooksul kütma 22 korda aastas ning varuma 25 ruumimeetrit puid.

Samuti otsustati, et kui korteriomanik jätab kütmata, kütab elamut graafikus märgitud

järgmine korteriomanik enda puudega ning kütmata jätnud korteriomanikul tuleb tasuda

korteriühistu reservfondi ühe ruumimeetri puude maksumus ühe kütmise eest. Seejuures

arvestati ühe ruumimeetri puude hinnaks 38 eurot 34 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et

küttepuude hinda oleks muu korteriomanike üldkoosoleku otsusega muudetud.

Kuigi M. Müürsepp 12. septembri 2009. a üldkoosolekul ei osalenud, on tunnistaja Kristi

Kuusiku ütlustega tõendatud, et M. Müürsepp oli 12. septembri 2009. a üldkoosoleku otsusest

ja selle alusel kehtestatud kütmiskorrast teadlik (I kd, tl-d 79 pöördel–80). Kuna asja

materjalidest ei nähtu, et M. Müürsepp oleks selle otsuse vaidlustanud, oli see talle täitmiseks

kohustuslik (KÜS § 151, KÜS § 13 lg 4). Üldkoosoleku otsuse kui tehinguga kaasnevad

õigused ja kohustused tulenevad ka neile korteriühistu liikmetele, kes otsuse vastuvõtmisel ei

osalenud (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 21).

M. Müürsepa kui korteriomaniku õigused ja kohustused läksid puudutatud isikule I (KÜS §

51) ja puudutatud isikule II üle (KrtS § 43 lg 1).

Ringkonnakohus märgib, et ebaõige on puudutatud isikute määruskaebuses esitatud väide,

nagu oleks maakohus leidnud, et tasu kütmata jätmise eest on käsitatav leppetrahvina.

Maakohus ei ole vaidlustatud määruses eelnimetatud tasu leppetrahvina käsitanud ning

ringkonnakohtu arvates ei ole selleks ka põhjust.

11.4. Kohtule esitatud küttegraafiku järgi pidi korteri nr 9 omanik kütma 2016. a detsembris

3 korda, 2017. a-l 23 korda, 2018. a-l 22 korda, 2019. a-l 3 korda (I kd, tl-d 128–130).

Avaldaja väitel jättis korteri nr 9 omanik kütmata 2016. a-l ühel korral (detsembris), 2017. a-

l 19 korral (jaanuaris kolm, veebruaris kaks, märtsis kaks, aprillis kolm, septembris kaks,

oktoobris kaks, novembris kolm ja detsembris kaks korda), 2018. a-l 18 korral (jaanuaris

kolm, veebruaris kolm, märtsis kaks, aprillis kolm, oktoobris kaks, novembris kolm ja

detsembris kaks korda) ning 2019. a-l 11 korral (jaanuaris kolm, veebruaris kolm, märtsis

kaks, ja oktoobris kolm korda) (I kd, tl-d 126–127). Lisaks nähtub samast tabelist, et kütmata

jätmata eest on nõuet osaliselt täidetud – 2016. a detsembris ning 2019. a aprillis, kuid siiski

on nendel kuudel kütmata jätmise eest maksmata tasu vastavalt 36 eurot 38 senti ja 65 eurot

(I kd, tl-d 126–127). Seejuures tunnistaja K. Kuusiku ütlused kinnitavad, et M. Müürsepp

elamut ei kütnud ning tema kütmiskorrad jagati teiste korteriomanike vahel (I kd, tl 80). Kuigi

K. Kuusik möönab, et M. Müürsepp võis paaril korral tuua kütmiseks puid, siis selles osas on

tõendamiskoormis puudutatud isikutel (TsMS § 230 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et hagita

menetluse uurimispõhimõte (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7) ei võta menetlusosalistelt täielikult ära

lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust.

11.5. Eeltoodut arvestades on korteri nr 9 omanikud jätnud elamu kütmata arvestuslikult

kokku 50,65 korral ning võttes arvesse, et ühe korra tasu kütmata jätmise eest on

38 eurot 34 senti, tuleb puudutatud isikutelt välja mõista tasu kütmata jätmise eest kokku

1942 eurot. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osas, milles kohus mõistis

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja tasu kütmata jätmise eest suuremas

ulatuses kui 1942 eurot.

11.6. Lisaks on maakohus ebaõigesti märkinud, et puudutatud isikud vastutavad solidaarselt

ka

nende

majandamiskulude

eest,

mis

on

tekkinud

pärast

korteri

müümist

puudutatud isikule II, s.o pärast 4. novembrit 2019. Seda arvestades tuleb maakohtu määruse

resolutsiooni täpsustada, märkides, et puudutatud isikud vastutavad solidaarselt

majandamiskulude eest, mis tekkisid kuni 3. novembrini 2019.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 659

ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi (sh tõendite hindamise osas), mis

annaksid aluse maakohtu määruse muus osas tühistamiseks või muutmiseks.

Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu vabaneksid

puudutatud isikud elamu kütmisega seotud kulude kandmise kohustusest põhjusel, et neid

kulutusi nõutakse aja eest, kui korteris keskkütet väidetavalt ei kasutatud, kuna korterisse oli

paigaldatud õhksoojuspump. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et korteri

nr 9 omanikul puudus õhksoojuspumba paigaldamiseks teiste korteriomanike nõusolek

häälteenamuse näol. Puudutatud isikud on ka ise määruskaebuses möönnud, et

õhksoojuspump paigaldati ilma korteriomanike nõusolekuta (I kd, tl 189 pöördel).

Samuti leidis maakohus õigesti, et korteris küttesüsteemi muutmiseks (sh korteri radiaatorite

keskküttesüsteemist eraldamiseks) on vajalik korteriomanike kokkulepe (AÕS § 74 lg 1) (vt

ka Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 10). Sellist

korteriomanike kokkulepet asja materjalidest ei nähtu. Seega ei oma iseenesest tähtsust, kas

korteri radiaatorid olid keskküttesüsteemist eraldatud või kas korteriühistu oli sellest teadlik.

Korteris radiaatorite keskküttesüsteemist eraldamisest ja õhksoojuspumba paigaldamisest

hoolimata tuleb puudutatud isikutel tasuda avaldajale kütmisega seotud tasu (KOS § 13 lg 1

ja KÜS § 15¹ lg 1, KrtS § 40 lg-d 1–2). Eelnevat ei mõjuta ka asjaolu, et ehitisregistri

andmetel on elamu soojusvarustuse liigiks märgitud kaugküte, soojusallikaks katel ja

energiaallikaks vedelkütus. Avaldaja on tõendanud, et kuni 2019. a novembrini köeti elamut

12. septembril 2009. a korteriomanike üldkoosolekul kokkulepitud kütmiskorra järgi.

12.2. Maakohus on õigesti leidnud, et avaldaja remondifondi nõude osas tuleb lähtuda

21. mai 2013. a korteriomanike üldkoosoleku otsusest, millega otsustati jätkata remondifondi

kogumist 10 eurot iga korteri kohta (I kd, tl 176). Võttes arvesse, et remondifond on tasumata

2019. a augusti kuni novembri eest, mõistis maakohus põhjendatult puudutatud isikutelt

avaldaja kasuks välja majandamiskuluna remondifondi maksete tasumata osa 40 eurot

(10 eurot × 4 kuud). Seda maakohtu järeldust ei ole puudutatud isikud määruskaebuses

iseenesest ka vaidlustanud.

12.3. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna ka alust muud määruskaebuses esitatud

väited (sh asjaolu, et avaldaja ei ole varasemalt M. Müürsepalt võla tasumist nõudnud). Lisaks

ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata puudutatud isikute väidetele elamu ülemineku kohta

pelletiküttele, kuna määruskaebemenetluses ei ole pelletiküttega seotud nõuded vaidluse all.

12.4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt.

13. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, nagu oleks puudutatud

isik I kohe pärast pärandi vastuvõtmist asunud välja selgitama korteriga seotud arveid ja selles

esitatud nõudeid. Asja materjalide järgi kanti puudutatud isik I kinnistusraamatusse korteri

omanikuna 26. septembril 2018 (I kd, tl 24), kuid võttis korteriühistuga ühendust alles

2019. a-l. Lisaks tuleb arvestada, et pärandi vastuvõtmisega läks korter puudutatud isiku I

omandisse (tagasiulatuvalt) juba M. Müürsepa surmapäevast, s.o 4. septembrist 2017

(pärimisseaduse § 4 lg 1 ja § 3 lg-d 1–2).

Arvestades avalduse ja määruskaebuse osalist rahuldamist ning nende rahuldamise ulatust,

peab

ringkonnakohus

põhjendatuks

jätta

määruskaebuse

menetlemisel

tekkinud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel solidaarselt puudutatud isikute kanda.

13.1. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

13.2. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele tähtaja määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 7. märtsini 2022. Avaldaja esitas 8. märtsil 2022

menetluskulude nimekirja koos taotlusega pikendada määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude nimekirja esitamise tähtaega kuni 8. märtsini 2022. Taotluse kohaselt viibis

avaldaja esindaja M. Ploom 7. märtsil 2022 Harju Maakohtus istungil ning seetõttu ei saanud

ta menetluskulude nimekirja tähtaegselt esitada. Ringkonnakohus leiab, et kuna

menetluskulude nimekirja esitamine üks päev pärast kohtu määratud tähtaja lõppu ei põhjusta

praegusel juhul asja lahendamise viibimist, saab hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja

TsMS § 331 lg 1 alusel arvestada.

13.3. Avaldaja 8. märtsil 2022 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt on ta kandnud määruskaebemenetluses menetluskulusid kokku 1612 eurot 50 senti

(käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Avaldaja esindaja

M. Ploom on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 10 tunni 45 minuti ulatuses tunnitasuga

150 eurot. Avaldaja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning tasu ei sisalda käibemaksu.

13.4. Puudutatud isikute arvates ei ole avaldaja esindaja ajakulu 10 tundi 45 minutit ning

tunnitasu 150 eurot põhjendatud.

13.5. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile

kulunud

aja

ja

asja

keerukuse

hindamise

kohta

(vt

Riigikohtu

11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse kohaselt on avaldaja esindaja teinud järgmised toimingud: analüüsis määruskaebust

(2 tundi), koostas määruskaebusele vastuse ja analüüsis kohtuistungi protokolli

(3 tundi 30 minutit), analüüsis puudutatud isikute 22. novembril 2021 esitatud vastust ja

dokumente ning konsulteeris kliendiga (1 tund 30 minutit), koostas 9. detsembril 2021 vastuse

(2 tundi 15 minutit), analüüsis puudutatud isikute 28. veebruaril 2022 esitatud seisukohti

(30 minutit) ning kogus andmeid ja koostas selgitused 28. veebruaril 2022 (1 tund).

Ringkonnakohus leiab, et avaldaja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu on

põhjendatud ja vajalik osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määruskaebuse ja

kohtuistungi protokolli analüüsi ning määruskaebuse vastuse koostamise ajakulu, samuti

puudutatud isikute 22. novembri 2021. a vastusega tutvumise, kliendiga konsulteerimise ning

9. detsembril 2021 vastuse koostamise ajakulu vaadelda ühtsena. Ringkonnakohus nõustub,

et aega kulub ka menetlusdokumentide analüüsimisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab

seda osaks menetlusdokumendi koostamisest. Lisaks ei ole ringkonnakohus nõudnud

avaldajalt puudutatud isikute 28. veebruaril 2022 esitatud vastuse kohta seisukohti. Seega ei

saa määruskaebemenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades pidada

avaldaja esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks rohkem kui 7 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 150 eurot

põhjendamatult kõrge, kuna see ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Avaldaja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et mitteadvokaadist

lepingulise esindaja osutatud õigusteenuse põhjendatud tunnitasu jääb üldjuhul vahemikku

60–110 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on

pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu

arvates avaldaja esindaja põhjendatud tunnitasu 110 eurot (käibemaksuta).

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus korteriühistu määruskaebemenetluses kantud

hüvitatavate kulude (esindajakulu) suuruseks 770 eurot (110 eurot × 7 tundi) ning mõistab

nimetatud summa puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja.

13.6. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest