3-20-1433/31 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1433

Otsuse kuupäev

15.03.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Aleksei Iushkovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

27.07.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/437-5 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Iushkov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamine

Istungil 02.03.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksei Iushkovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (kaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot) Eesti

Vabariigi kanda.

3. Jätta menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

14.04.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Iushkov (edaspidi ka kaebaja) on 1985. aastal Eestis sündinud Venemaa

3-20-1433

Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA)) 28.03.2000. a otsusega anti kaebajale Eesti Vabariigi alaline elamisluba,

mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus

automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaks.

2. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 7 korral ja väärteokorras 25 korral. Viimati viibis

kaebaja vangistuses ajavahemikus 17.06.2019–23.10.2021.

3. Viru Vangla tegi 05.03.2020 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks, teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldada

sissesõidukeeldu.

4. PPA alustas 11.03.2020 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetlust. Kaebaja esitas 16.03.2020 PPA-le enda vastuväited seoses elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetlusega. Kaebaja selgitas, et ta on Eestis sündinud, siin terve elu elanud,

saanud siin hariduse (valdab A1 tasemel riigikeelt) ning siin elavad tema sugulased (vanaema,

ema, vend, isa, abikaasa, tütar). Venemaa Föderatsiooniga ei ole tal mingeid sidemeid, ta pole

seal töötanud, õppinud ega elanud.

5. PPA tunnistas 27.07.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/437-5 A. Iushkovi pikaajalise elaniku

elamisloa nr EL33C001646 alates 27.07.2020 kehtetuks. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

1) VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

2) Kaebajast

lähtuv

oht

avalikule

korrale

seisneb

varavastaste,

isikuvastaste,

rahvatervisevastaste, avaliku rahu vastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemises. Kaebajal

on 3 kehtivat ja 4 arhiveeritud kriminaalkaristust ning 16 kehtivat ja 9 arhiveeritud

väärteokaristust. Esimese kuriteo pani kaebaja toime 18-aastasena ja viimase 33-aastasena.

Kuritegudega kahjustas kaebaja korduva kehalise väärkohtlemisega kannatanute tervist ja

tekitas neile valu ja kehavigastusi; rikkus raskelt avalikku korda vägivallaga (ühel korral

grupis); pani süstemaatiliselt toime vargusi grupis sissetungimisega; tekitas kannatanutele

varalist kahju; juhtis süstemaatiliselt ilma juhtimisõiguseta mootorsõidukit; omandas, valdas

edasiandmise eesmärgil ja andis ebaseaduslikult edasi narkootilist ainet väikeses koguses;

röövis grupis sissetungimisega; ning pani toime väljapressimise grupis. Eelnevaga lõi kaebaja

reaalse ohu avalikule korrale. Kaebaja ei ole järginud Eestis elades põhiseaduslikku korda ja

riigis kehtivaid õigusakte ning tema karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse

väärtustesse, normidesse ja austust teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja on

mõistetud süüdi avaliku korra vastaste kuritegude eest 2 korral, esimese ja teise astme

varavastaste kuritegude eest 2 korral, isikuvastaste kuritegude eest 2 korral, rahvatervisevastase

kuriteo eest 1 korral ja üldohtliku kuriteo eest 1 korral. Neljal korral on teda karistatud karmima

karistusliigiga ehk reaalse vangistusega. Väärteokorras on kaebajat karistatud 14 korda arestiga

(281 päeva).

3) Kaebaja on pannud kõik süüteod toime täisealisena. Ta pani esimese väärteo toime 25-

aastasena ja viimase 32-aastasena ning esimese kuriteo 18-aastasena ja viimase 33-aastasena.

Olenemata talle mõistetud karistustest (vangistused, üldkasulik töö, tingimisi vangistused,

rahaline karistus) pani kaebaja katseajal toime uusi kuritegusid, mis näitab, et teda ei heidutanud

võimalik vangistus. Kaebaja karistatusest lähtuvalt võib jaatada temast tulenevat kestvat ohtu

avalikule korrale, mis seisneb eriliigiliste teise astme ja raskete esimese astme kuritegude

toimepanemises. Vastavalt Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis

reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides

3-20-1433

(edaspidi direktiiv 2003/109/EÜ), preambuli p-le 8 võib isik kujutada ohtu avalikule korrale,

kui ta on mõistetud süüdi raske kuriteo eest. Kaebaja toime pandud röövimine, väljapressimine,

uimastikuritegu ja isikuvastased kuriteod on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) hinnangul

rasked kuriteod. Isikuga seotud positiivsed asjaolud (elukaaslase, lapse, sugulaste ja elukoha

olemasolu) ei ole seni mõjutanud teda elama õiguskuulekalt. Isik õiguskuuleka elu perioodid

on kuni mõne aasta pikkused, ta on pannud kuritegusid toime ka katseajal ning varasema

vangistuse ajal on teda distsiplinaarkorras karistatud. Seega on kaebajal välja kujunenud

kriminaalne käitumismuster ning temast lähtuv oht kaalub üles tema huvi säilitada elamisluba.

4) Sellegipoolest ei ole kaebajast tulenev oht otsuse tegemise hetkel piisavalt tõsine, et tingida

tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise koos lahkumisettekirjutuse tegemise

ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Tema toimepandud kuriteod on eelkõige teise astme

kuriteod, mille eest on talle neljal korral mõistetud vangistused alla keskmise sanktsioonimäära,

samuti on talle varasemalt mõistetud leebeid karistusi – rahatrahvid ja üldkasulik töö, tingimisi

vangistused katseajaga. Vabanedes on kaebajal olemas elukoht ja lähedaste toetus, samuti on

tal elukaaslane ja alaealine laps, kes vajavad tema tuge. Kui isik jätkab kuritegude

toimepanemist, suureneb ka temast tulenev ohutase ja seda tõenäolisemalt on võimalik

rakendada tema väljasaatmist.

5) Kuna otsusega ei kaasne lahkumisettekirjutuse tegemist, isikut ei saadeta Eesti Vabariigist

välja ning peresidemeid ei katkestata, ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega perekonnaelu- ja eraeluriivet.

6. A. Iushkov esitas 30.07.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27.07.2020. a otsuse

nr 15.3-3.4/437-5 tühistamiseks.

7. Tartu Halduskohus võttis 04.08.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.

8. PPA esitas 14.08.2020 kaebusele vastuse, paludes jätta see rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus jättis 20.10.2021. a määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi

taotluse talle riigi kulul esindaja määramiseks.

10. Tartu Halduskohus määras 26.01.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kohtuistungil.

Kohtuistung toimus 02.03.2022.

11. Vastustaja esitas 02.03.2022 kohtule ekslikult 14.08.2020. a vastusele lisamata jäänud

haldusmenetluse materjalid, s.o Viru Maakohtu 05.04.2006. a otsuse nr 1-06-2862 ja Narva

Linnakohtu 10.05.2005. a otsuse nr 1-253/04.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja leiab, et PPA 27.07.2020. a otsus ei ole õiguspärane, põhjendades oma seisukohta

järgmiselt.

1) Kaebaja on sündinud ja elanud kogu oma elu Eestis, siin on tema pere ja kõik sugulased.

Samuti on kaebaja ülalpidamisel alaealine laps. Vene Föderatsiooniga ei seo kaebajat midagi.

Kaebaja ei ole seal kunagi elanud, töötanud ega õppinud ning seal ei ole kaebajal sugulasi ega

tuttavaid. Samuti ei oma kaebaja seal kinnisvara ega muid investeeringuid. Kaebaja ei ole

niivõrd ohtlik ühiskonnale ja riiklikule julgeolekule, et temalt võiks ära võtta pikaajalise elaniku

elamisloa.

2) VMS § 241 lg 1 punkti 2 ei saa kohaldada isikute puhul, kes on sündinud ja elavad alaliselt

Eestis. Sellistel isikutel ei ole päritoluriiki VMS § 241 lg 3 tähenduses. Kui isikute suhtes, kes

on sündinud ja elavad alaliselt Eestis, kohaldatakse VMS § 241 lg 1 punkti 2, tuleb nende õigust

Eestis elamiseks kaitsta oluliselt tugevamalt kui teiste isikute puhul.

3-20-1433

3) Olukorras, kus ei ole öeldud, mis eesmärgil on pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks

tunnistatud, võib tegemist olla lisakaristusega, mis on sisuliselt õigusvastane.

4) Kohased ei ole PPA väited, et Eesti elanikke on vaja kaebaja eest kaitsta, sest pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi teiste Eesti elanike võimalikku ohtu

ja kaitstust.

12.1. Kohtuistungil kordas kaebaja, et kuna ta ei ole immigrant, ei ole tema pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane ega kooskõlas põhiseaduse ja Riigikohtu

praktikaga haldusasjas nr 3-13-1889. Kaebajale ei ole arusaadav, kuidas saab olla tema

pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud avaliku korra kaitsmise eesmärgil, kui ta

viibib endiselt Eestis. Kaebaja on kandnud ära talle kohtu poolt mõistetud karistused ning

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise näol on tegu tema topeltkaristamisega.

Kaebajal on tähtajalise elamisloa tõttu takistatud tööle saamine, näiteks ei võeta teda Soome

tööle.

13. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

1) Kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. PPA ei ole otsuses lähtunud vaid kaebajat

negatiivsest küljest iseloomustavatest asjaoludest, vaid lähtuvalt uurimispõhimõttest on välja

selgitatud ka kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud (otsuse p-d 9, 12). Kaebaja

on mh toime pannud esimese astme kuritegusid ning EIK praktika kohaselt raskeid kuritegusid

(röövimine, isikuvastane vägivald, uimastikuritegu). Asjaolud, et isik on alates 18. eluaastast

pannud toime süütegusid ning ta on viibinud karistuste tõttu vangistuses üle 6 aasta oma elust,

näitavad, et isikul on välja kujunenud kriminaalne käitumismuster. Kaebaja on kahjustanud

teiste inimeste õigushüve ning rikkunud seeläbi avalikku korda. Kaebaja kriminaalkorras

karistatus 7 korral viitab retsidiivsusele.

2) Kaebajal ei ole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloale. Kaebaja eraelulised ja

perekondlikud sidemed Eesti Vabariigiga on tugevad, kuid see ei välista pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei ole

kaebajal küll enam tugevdatud kaitset riigist väljasaatmise vastu, kuid tema suhtes ei ole tehtud

väljasaatmise otsust ning tal on olnud võimalus taotleda tähtajalist elamisluba mõistliku aja

jooksul, et seadustada enda viibimine Eesti Vabariigis. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja

edukalt taotlenud 30.07.2020 tähtajalist elamisluba ning selle saanud PPA 13.08.2020. a

otsusega nr 1052043489/TE.

13.1. Kohtuistungil jäi vastustaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et

vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine ei ole topeltkaristus, vaid haldusmeede. Kaebajal on tähtajalise elamisloaga

samasugused võimalused töötada, nagu need on pikaajalise elaniku elamisloa puhul.

KOHTU SEISUKOHT

14. Kaebaja on vaidlustanud PPA 27.07.2020. a otsuse, millega PPA tunnistas

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Nimetatud sätte

kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab

endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on

kaitsta avalikku julgeolekut (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 15).

15. VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel,

et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase toimepandud

3-20-1433

õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase

Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja

päritoluriigiga. Seega eeldab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, et esiteks

tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ning seejärel langetatakse kaalumisotsus selle kohta, kas

avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-

3-1-1-14, p 15).

16. VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks tuleb tõlgendada direktiivi 2003/109 art 12 lõiget 1 arvestades nii, et kui PPA

tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat

lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu

(Riigikohtu 03.05.2019. a otsus nr 3-18-89; 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545). Kui elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole aga lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist

VMS § 241 lg 1 punktist 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lõikest 3 nähtuvalt õigustada ka

vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel, et see on isiku õiguste riive

suhtes proportsionaalne (Riigikohtu 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega piisab

VMS § 241 lg 1 punkti 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui

lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures ei pea oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule

esinema koos (Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 16; 19.02.2019. a otsus nr 3-17-

1545, p 24). Samuti ei saa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust oma

toimelt samastada isikule tehtava lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega

(väljasaatmisega) – kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku

olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist (Riigikohtu

13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 21).

17. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui kohtupraktikast tulenevalt ei oleks võimalik

kohaldada VMS § 241 lg 1 punkti 2 Eestis sündinud isikute puhul. Kaebaja viidatud Riigikohtu

13.04.2016. a lahendis nr 3-3-1-2-16 (alamates kohtuastmetes oli kohtuasja numbriks 3-13-

1889) ei sisaldu sellist järeldust. Seevastu on Riigikohtu praktikas korduvalt kinnitatud, et ka

olukorras, kus isik on kogu elu elanud Eestis ja seetõttu ei ole alust pidada tema sidemeid

kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine välistatud (vt nt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 28; 13.04.2016. a

otsus nr 3-3-1-2-16, p 16).

18. Ohtu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes tuleb käsitada olukorrana, kus

asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib

isik panna toime varem toimepanduga sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks

tuleb hinnata isiku poolt varasemalt toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku

kordumise tõenäosust. (Vt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 16) Antud juhul ongi

PPA järeldanud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale tema poolt varasemalt toime pandud

süütegudest.

19. Kohtule esitatud karistusregistri väljavõttest (koostatud 11.03.2020; tl 38 pöördel–

44 pöördel) nähtub, et kaebajal on 4 arhiveeritud ja 3 kehtivat kriminaalkaristust ning

9 arhiveeritud ja 16 kehtivat väärteokaristust. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2

punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 oli PPA-l õigus kasutada ka andmeid kaebaja arhiveeritud

karistuste kohta. Need andmed on isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks asjakohased (vt

Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 18).

20. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on kaebaja arhiveeritud kriminaalkaristuste hulgas

järgmised karistused.

3-20-1433

20.1. Narva Linnakohtu 10.05.2005. a otsusega nr 1-253/04 (tl 99–101) tunnistati kaebaja

süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 ja § 214 lg 2 p 4 järgi 2003. a detsembris

esimese astme varavastaste süütegude (röövimine ja väljapressimine) toimepanemises ning

karistati teda 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, millest tuli kaebajal kohe ära kanda 1 aasta

ja 6 kuud ja millest 3 aastat määrati tingimisi katseajaga 3 aastat. Süüteod pani kaebaja toime

2003. a detsembris 18-aastasena.

20.2. Viru Maakohtu 05.04.2006. a otsusega nr 1-06-2862 (tl 98–98 pöördel) tunnistati

kaebaja süüdi KarS § 121 järgi juulis 2005 toime pandud teise isiku kehalise väärkohtlemise

eest ja mõisteti talle rahaline karistus 2500 krooni.

20.3. Viru Maakohtu 12.03.2009. a otsusega nr 1-05-465 (tl 68–70, kohtueelse menetluse

kokkuvõte tl 70 pöördel–72 pöördel) tunnistati kaebaja süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi

jaanuaris 2007 toime pandud raskes avaliku korra rikkumises (vägivalla kasutamisega) ning

karistati teda 2-kuulise vangistusega, millega liideti Narva Linnakohtu 10.05.2005. a otsusega

nr 1-253/04 mõistetud ja ära kandmata 3-aastane vangistus. Kokku mõisteti kaebajale

kandmiseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust, mille kandmisest kaebaja vabastati Tartu

Ringkonnakohtu 21.08.2009. a määrusega (tl 75–76 pöördel) tingimisi enne tähtaega.

20.4. Viimase arhiveeritud karistusena on kaebaja tunnistatud Viru Maakohtu 03.05.2011. a

otsusega nr 1-11-3407 (tl 63–43, süüdistusakt lühimenetluse korras tl 64 pöördel–65) süüdi

KarS § 183 lg 2 p 2 järgi selles, et ta 2010. aastal soetas, omas ja müüs korduvalt väikeses

koguses edasi narkootilist ainet (amfetamiin). Teda karistati selle eest 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega, mida suurendati Viru Maakohtu 12.03.2009. a otsusega nr 1-05-465 mõistetud,

kuid ära kandmata 10 kuu ja 7 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti

kaebajale 1 aasta, 10 kuud ja 7 päeva vangistust.

20.5. Seega hõlmavad kaebaja arhiveeritud karistused karistusi esimese astme varavastaste

süütegude, teise astme isikuvastase süüteo (tervisevastase vägivallateo), teise astme avaliku

korra vastase süüteo ja teise astme rahvatervisevastase süüteo eest.

21. Kehtivaid kriminaalkaristusi oli kaebajal vaidlustatud PPA otsuse tegemise ajal kolm ning

need on kaebajale mõistetud liiklussüütegude, teise astme varavastaste süütegude, teise astme

avaliku korra vastase süüteo ja teise astme isikuvastase süüteo (tervisevastase vägivallateo)

toimepanemise eest.

21.1. Viru Maakohtu 25.09.2017. a otsusega nr 1-17-485 (tl 61–62 pöördel) tunnistati kaebaja

süüdi KarS § 4231 järgi aastatel 2015–2017 korduvalt juhtimisõiguseta mootorsõiduki

juhtimises ning talle mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust tingimisi katseajaga.

21.2. Viru Maakohtu 10.06.2019. a otsusega nr 1-18-5364 (tl 55 pöördel–60 pöördel)

tunnistati kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi perioodil 2017–2018 süstemaatiliselt

sissetungimisega grupis varguste toimepanemises ning talle mõisteti lõplikult ärakandmisele

1 aasta, 8 kuud ja 6 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 606 tunni ulatuses ja

käitumiskontrolliga.

21.3. Viimasena on kaebaja kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 30.09.2019. a otsusega

nr 1-19-6931 (tl 48 pöördel–49 pöördel, lühimenetluse süüdistusakt tl 50–51 pöördel), millega

ta tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi 2019. a juunis avaliku korra raske

rikkumises vägivallaga ja teise isiku kehalises väärkohtlemises ning talle mõisteti lõplikuks

karistuseks 2 aastat, 4 kuud ja 6 päeva vangistust.

22. Kaebaja toime pandud väärteod seisnevad peaasjalikult narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 rikkumistes (narkootilise või psühhotroopse

3-20-1433

aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamine,

omandamine või valdamine) ja erinevate liiklusseaduse sätete rikkumistes. Seejuures on

ajaliselt viimane PPA otsuses käsitletud väärteootsus tehtud kaebajale 07.01.2019 ehk vähem

kui pool aastat enne tema viimase reaalse vangistuse algust.

23. Eelneva põhjal tuleb nõustuda PPA-ga, et kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale kinnitab

muu hulgas tema korduv karistatus ning tema toime pandud süütegude iseloom. Kaebaja on

pannud esimese süüteo toime täisealisena, kui oli 18-aastane, ning on jätkanud süütegude

toimepanemisega pärast võrdlemisi lühikesi ajavahemikke, sealjuures tema suhtes

käitumiskontrolli kohaldamise kestel. Sealhulgas on kaebaja pannud toime narkootikumidega

seotud süütegusid, mis kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale

(vt nt Riigikohtu 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 27; EIK 08.01.2009. a otsus asjas

nr 10606/07, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik), samuti teisi EIK praktika kohaselt raskemaid

kuritegusid – näiteks röövimine (vt nt EIK 17.02.2009. a otsus asjas nr 27319/07, Onur vs.

Ühendkuningriik) ja isikuvastane vägivald (vt nt EIK 18.10.2006. a otsus asjas nr 46410/99,

Üner vs. Holland; 08.01.2009. a otsus asjas nr 10606/07, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik).

24. PPA on seega asunud kohtu hinnangul õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja süütegude

laadist, raskusest, nende toimepanemise ajast ja korduvusest saab järeldada ohtu, et kaebaja

võib nende toimepanemist ja seega avaliku korra ohustamist jätkata. Kaebajaga seotud

asjaolusid arvestades on põhjendatud PPA järeldus, et kuigi kaebaja suhtes ei ole põhjendatud

rakendada rangemat haldusmeedet lahkumisettekirjutuse tegemise näol, on seoses tema

varasema käitumisega ja suhtumisega riigis kehtivasse korda ja teiste isikute õigushüvedesse

lakanud ka tema õigus sellele, et tal oleks Eesti Vabariigi pikaajalise elanikuna tugevdatud

kaitse riigist väljasaatmise vastu (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 ja põhjendus p 16). Kohtu

hinnangul saab kaebajast lähtuva ohu taset pidada VMS § 241 lg 1 punkti 2 ja direktiivi

2003/109/EÜ art 9 lõike 3 rakendamiseks piisavaks.

25. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja pärast kaebajast lähtuva ohu taseme

väljaselgitamist võtnud järgneva kaalutlusotsuse tegemisel asjakohaselt arvesse nii kaebaja

Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju

talle ja tema perekonnaliikmetele kui ka tema sidemeid Eestiga ja seda, et tal puuduvad sidemed

Venemaa Föderatsiooniga. Siiski ei ole kohtu hinnangul vaidlustatud otsus üheselt selge osas,

milles PPA on käsitlenud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat

kaebaja perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivust. Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisega ei kaasne isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku

väljasaatmisega, ei tähenda see, et mõju era- ja perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus

võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib mõjutada perekonnaelu negatiivselt ning ka

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb vastavalt VMS § 241 lg‑st 3 kaaluda

mõju isikule ja tema perekonnaliikmetele (vt Riigikohtu 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16,

p 21). Vastustaja on aga vaidlustatud otsuses piirdunud ennekõike möönmisega, et kuna isikut

ei saadeta Eesti Vabariigist välja, ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega pereriivet, ning ei ole kaalunud näiteks seda, kuidas võib mõjuda ebakindlus

alaliselt Eestisse elama jäämise osas kaebaja suhtele tema alaealise lapsega. Arvestades, et

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju isiku era- ja perekonnaelule on

võrreldes lahkumisettekirjutuse tegemisega kaudne ja piiratud, ei kujuta eelkirjeldatud puudus

PPA otsuses siiski kohtu hinnangul sellist kaalutlusviga, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.

26. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt saab asuda seisukohale, et otsus kaebaja pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta on olnud proportsionaalne. Käesoleva otsuse

punktides 20, 21, 22 ja nende alapunktides välja toodud kaebaja süütegude asjaolud ilmestavad

3-20-1433

kohtu hinnangul selgelt kaebaja hoiakuid. Samuti nähtub nendest, et kaebajat ei ole pannud

süütegude toimepanemisest ja vangistuse kandmisest hoiduma ka tema lapse sünd 2016. aastal.

Kaebaja on jätkanud süütegude toimepanemisega ka pärast lapse sündi ning hoolimata sellest,

et samal ajal oli tema suhtes kohaldatud käitumiskontrolli. PPA on vaidlustatud otsuses

asjakohaselt viidanud kaebaja võimalusele taotleda Eesti Vabariigis jätkuvalt elamiseks

tähtajalist elamisluba. Nimelt võimaldab VMS § 125 lg 1 p 2 anda kaebajale erandina tähtajalise

elamisloa. Praegusel juhul ongi kaebaja tähtajalist elamisluba taotlenud ning talle on see PPA

13.08.2020. a otsusega nr 1052043489/TE väljastatud (kehtivusajaga 13.08.2020–13.08.2025).

Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajast lähtuv oht kaalub antud juhul üles tema era- ja

perekonnaelu väheolulise riive.

27. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat kaebaja õiguste riivet ei

muuda ebaproportsionaalseks ka kaebaja poolt kohtuistungil osutatu, et tähtajalise elamisloa

tõttu on tal raskendatud asuda tööle. Õigusaktidest ei tulene kaebajale piiranguid töötamiseks,

kui talle on pikaajalise elaniku elamisloa asemel väljastatud tähtajaline elamisluba, mistõttu ei

saa kaebaja välja toodud raskused välismaale tööle minekuks takistada kaebajal siiski leidmast

muid võimalusi vajalike elatusvahendite teenimiseks.

28. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud asjakohastest

õigusnormidest ja kaalutlustest ning on tunnistanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks õiguspäraselt. Samuti on enne vaidlustatud otsuse tegemist võimaldatud kaebajal

esitada oma arvamus ja vastuväited (haldusmenetluse seaduse § 40) ning neid on otsuse

tegemisel arvestanud.

29. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebus PPA 27.07.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/437-5

tühistamiseks rahuldamata.

30. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas 04.08.2020. a määrusega

kaebaja kaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118

lõikest 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud seega riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud

menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).

(allkirjastatud digitaalselt)