3-21-1464/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1464

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 499 eurot ja 99 senti seoses

perioodil 16.03.-28.04.2020 kehtinud piirangutega

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.04.2022 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele.

3-21-1464

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 otsustati: 1. Piirata

kinnipeetava vanglasisest ja –välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: 1.1. lukustada

kõik Tallinna Vangla kinnise vangla eluosakonnad; 1.2. lõpetada kõik kinnipeetavate

saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud

vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; 1.3. peatada

Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla

kodukorra (viimati muudetud direktori 20.12.2019 käskkirjaga nr 1-1/19/79, edaspidi

kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused; 1.4. peatada kõik Tallinna Vangla

avavangla poolt VangS § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi, mida

üksuse juht ei ole enne käesoleva käskkirja allkirjastamist veel peatanud; 1.5. helistamine

võimaldatakse vastavalt taotlusele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele; 2. Ära jätta

kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva

trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis-

ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht. 3. Peatada Tallinna Vangla

kaupluse tegevus. Vangla tagab kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ning

kirjatarbed, kõneaja laadimine telefonikaardile on võimalik taotluse alusel kinnipeetava isiklike

vahendite arvelt. 4. Punktides 1—3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt

alates 16.03.2020.

Piiranguid põhjendati eriolukorra kehtestamisega Eestis seoses COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse pandeemilise levikuga ja massilise nakatumise ohuga. Koroonaviiruse massilise

nakatumise ohtu tuli vähendada ka vanglas julgeoleku tagamiseks. Piiranguid jätkati Tallinna

Vangla direktori 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/13 ja 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/17,

Tallinna Vangla direktori 27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/18, 11.05.2020 käskkirjaga nr 1-

1/20/21 ja 17.05.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/22. Piirangud jalutuskäikudele saatmiste osas

lõpetati alates 29.04.2020, v.a karantiini- või isolatsiooniosakonnas olevatele kinni peetavatele.

Üldised liikumispiirangud lõpetati ja kaupluse tegevus taastati 18.05.2020.

2. Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas 20.04.2021 Tallinna Vanglale taotluse

(registreeritud 21.04.2021 nr 5-37/21/107-1) perioodil 16.03.—28.04.2020 kehtinud

piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 499 eurot ja 99 senti.

Taotluse põhjenduste kohaselt ei saanud X viidatud perioodil värskes õhus jalutada ja

kehakultuuriga tegeleda, piiratud oli vangla kauplusest sisseostude tegemine ning puudus

ligipääs õigusaktidele.

3. Tallinna Vangla direktor jättis 22.06.2021 vastusega nr 5-37/21/107-2 X mittevaralise

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks olid vangla perioodil

16.03.—28.04.2020 kohaldatud piirangud vajalikud, proportsionaalsed ja eesmärgi

saavutamiseks hädavajalikud. Jalutuskäikude ajutine piiramine oli õiguspärane. Olukorras, mil

kinnipeetavate liikumist väljaspool kambrit ei toimunud oli taotluse esitajal võimalik teha

spordiharjutusi ka kambris – kätekõverdused, kükid jne. Kehakultuuriga tegelemise

võimaldamiseks kambrites väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Vangla ei ole

õigusvastaselt käitunud, kui piiras kaupluse tegevust. Vangla tagas kinnipeetavatele

toitlustamise kolm korda päevas sooja toiduga ja tagatud oli elutegevuseks vajalik toidutarve.

Samuti võimaldas vangla alates 19.03.2020 erinevaid lisatoite (nt muna, šokolaadi, portsjon

õunakisselli vm). Ühtlasi ei nähtu taotlejale mingisuguse kahju tekkimist. Kuivõrd taotluse

esitajal oli võimalik tutvuda õigusaktidega paberkandjal, sai ta oma õigusi kaitsta, vaatamata

vangla poolt kehtestatud piirangutele. Inimväärikuse alandamist ei esinenud. Kohaldatavad

meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ja arvestades

3-21-1464

3(11)

ülekaalukat avalikku huvi viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes, ka

proportsionaalselt. Vangla pakkus kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites.

Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja

kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Lisaks vabastati kinnipeetavad alates

16.03.2020 kuni aprilli lõpuni elektriseadme kasutamise kuludest. Vangla suurendas ajalehtede

„Postimees“ ja „Novaja Gazeta“ tellimusi; samuti sai kasutada raamatukogu teenust ning vaba

aja veetmiseks anti kambrisse sudokusid ja värvimiseks mandala töölehti ning soovijatele ka

puslesid ja lauamänge. Kahju hüvitamise eeldused on täitmata.

4. X esitas 30.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise 499,99 euro väljamõistmiseks seoses perioodil 16.03.—28.04.2020 kehtinud

piirangutega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla direktori käskkirjadega perioodiks 16.03.-28.04.2020

kohaldatud piirangud olid ebaproportsionaalsed ning piinava mõjuga, millega on kaebajale

tekitatud mittevaralist kahju.

5.1. Tallinna Vanglas ei võimaldatud kaebajale jalutamist 44 päeva järjest. Lisaks ei

võimaldatud spordisaali ega osakonna spordinurga kasutamist. Sellega piirati kehakulutuuriga

tegelemist. Vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta kaebaja

tervist. Jalutamine vabas õhus võimaldab juurdepääsu päikesevalgusele ja värskele õhule, kuid

võimaldab ka liikuda väljaspool tavapäraseid kitsaid kambritingimusi. Jalutamise

mittevõimaldamine 44 päeva järjest on piinava iseloomuga ning õigusvastane. Kambris ei

olnud võimalik võimelda, kuna õhku ei jätkunud. Kaebajal oli kogu aeg ärevus ning peavalud.

Kaebaja sai tihti valvuritelt valuvaigisteid. Kaebaja palus korduvalt ka arsti. Samuti esitas

vaideid ja tegi ettepanekuid jalutamise ja kehakultuuriga tegelemiseks.

5.2. Ekslik on vastustaja väide, et hiljem ei ole kaebaja kambri umbsust kurtnud. Hiljem olid

jalutuskäigud taastatud ning osakond avatud. Sellegipoolest pöördus kaebaja kambrite umbsuse

tõttu vangla poole. 2021. a suvel toimus ka selle teemaline kohtumine. Peale kohtumist esitas

kaebaja vangla direktorile taotluse ventilatsioonisüsteemi ümber lülitamiseks.

5.3. Vangla ei võimaldanud kaebajale sisseostude tegemist ning hiljem piiras vangla kaupluses

oluliselt

kauba

valikut.

Kauplusest

sisseostude

tegemise

mittevõimaldamine

oli

distsiplinaarkaristuse iseloomuga. Viimane kaupluse külastus oli märtsis, kuid mõnedele

võimaldati kauplusest sisseoste teha ka aprillis. Kaebaja avaldas ka soovi kauplusest sisseoste

teha aprillis, kuid sellest keelduti. Hiljem taastati kauplusest sisseostude tegemine, kuid piirati

kaubavalikut (nt liha, kala ja piimatooteid ei lubatud osta). Otsitud oli põhjendus, et

külmkappidele ligipääs puudus. Samas 10.11.2020 käskkirjaga kohaldati piiranguid, kuid

punktis 4 on sätestatud, et lubatud on osta ka kiiresti riknevaid kaupu, mille säilivusaeg ja

tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist. Kaebajale jääb selgusetuks, miks sellist võimalust

varasemalt ei olnud.

5.4. Vangla ei võimaldanud kaebajal tutvuda õigusaktidega, kuigi kaebaja avaldas selleks

korduvalt soovi. Vangla väljastas kaebajale õigusaktidega seonduvat väga piiratult. See eeldas,

et tuli teada lahendite numbreid või kindlaid paragrahve. Seetõttu esinesid kaebaja esitatud

vaietes puudused ning äärmiselt koormav oli vaideid koostada ning puudusi kõrvaldada. Lisaks

tegi kaebaja seetõttu ebasoodsaid otsuseid. IV üksuses on 6 arvutiruumi. Ei ole usutav, et vangla

ei oleks leidnud lahendusi nende kasutamiseks näiteks osaliselt või piiratult.

5.5. Vastustaja 22.06.2021 vastuses kahjunõudele on viidatud erinevatele leevendustele

piirangute ajal, kuid kaebajani need leevendused ei jõudnud (nt õunakissell, ajaleht

3-21-1464

4(11)

„Postimees“, pusled). Ajalehte „Postimees“ sai kaebaja lugeda maksimaalselt 1 kord nädalas.

Vangla ei andnud kaebajale õigeaegselt kätte kaebaja tellitud perioodikat. Portsjon õunakisselli

ja muud leevendused ei avaldanud kaebajale mingisugust mõju.

5.6. Kohaldatud piirangud olid ebaproportsionaalsed. Jääb selgusetuks, et kui vastustaja arvates

olid 2020 piirangud proportsionaalsed, siis kas vastustaja teadlikult ohustab kaebajat 2021. a

alguses, kui ei kohaldanud varasemaid meetmeid. Piirangud olid vastuolus erinevate

õigusaktidega (Eesti Vabariigi põhiseadus (PS), WHO juhised, Euroopa Vangla reeglistik ja

Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid ning üldised head tavad).

5.7. Riik on varem ka kaebajale kahju tekitanud (vt haldusasi nr 3-20-450) jalutamise

mittevõimaldamise ja muuga, kuid seekord oli kaebaja õiguste riive tunduvalt suurem ja

piinavama iseloomuga. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju summas

499,99 eurot. Ühiskonna õiglustunne saaks riivatud juhul, kui riik otsustaks kõigile vangidele

hüvitist maksta.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

6.1. Tallinna Vangla on COVID-19 viiruse tõrjeks kehtestatud piiranguid põhjendatud Tallinna

Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/11, 30.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/13,

13.04.2020 käskkirjas nr 1-1/20/17 ja 22.06.2021 vastuses nr 5-37/21/107-2. Vastustaja jääb

neis dokumentides toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palub kohtul nendega

kaebuse lahendamise arvestada. Piirangute kohaldamise aluseks olnud käskkirju ei ole

vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ega kohtumenetluses tühistatud ega õigusvastaseks

tunnistatud. Kaebajale ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet

(RVastS § 9 lg 1).

6.2. Kinnipeetava õigus jalutuskäiguks tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2. COVID-

19 viirust puudutav informatsioon on küll pidevalt täienenud, kuid viiruse täpsed levimisviisid

ei olnud 2020. a kevadel teada. Võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate

tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise

ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet

vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide

välistamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et

tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ning arvestades ülekaalukat avalikku huvi ja vajadust

kaitsta kõigi elu ning tervist viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes.

6.3. Vastustaja hinnangul ei ole 44 päeva aeg, mille jooksul võis värskes õhus jalutuskäigu

puudumine põhjustada iseseisvalt kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel

hüvitamisele. Kaebajalt ei võetud õigust üldse tulevikus värskes õhus viibida, vaid seda piirati

põhjendatud ajutiselt vajadusega kaitsta kinni peetavate isikute sh kaebaja ning vanglas

töötavate isikute elu ja tervist. Pole alust pidada jalutuse võimaluse puudumist vanglas rohkem

kannatusi põhjustavaks, kui see oleks vabaduses. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi, nt

haigestumine, raske trauma, vanadus, füüsiline või vaimne puue vmt, kus värskes õhus

viibimine pole võimalik ning sellist olukorda ei peeta iseenesest isiku tervist kahjustavaks ega

väärikust alandavaks. COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestati eriolukord kogu riigis

ning see puudutas paratamatult ka vanglas viibivaid ja töötavaid isikuid.

6.4. Kinnipeetavatele ajavahemikul 16.03. – 28.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamist ja

sellega seonduva kahju tekkimist on kohtupraktikas korduvalt hinnatud ning leitud, et

kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ning

kohaldatud meede oli vajalik ja õiguspärane (vt Tallinna Halduskohtu 15.04.2020 määrus nr 3-

20-628; Tartu Halduskohtu 15.01.2021 otsus nr 3-20-766; Tartu Halduskohtu 29.01.2021 otsus

nr 3-20-1067). Kinnipeetavatele ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega.

3-21-1464

5(11)

Kohus tõdes, et arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute

kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida.

Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu

ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes (vt Tartu Halduskohtu

31.12.2020 otsus nr 3-20-1277, 20.01.2021 otsus nr 3-20-1367; 29.01.2021 otsus nr 3-20-

1067).

6.5. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale

meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist ning vanglal on kohustus tagada üksnes

võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Olukorras, mil kinnipeetavate liikumist

väljaspool kambrit ei toimunud oli kaebajal võimalik teha spordiharjutusi kambris. Kaebaja

väide, et kambris ei jätkunud õhku, on ilmselge liialdus. Vangla ventilatsioonisüsteem töötab

igapäevaselt ja ööpäevaringselt. Õhuhulk, mis kambrisse sisse puhub, on päeval 20 l/s, mis

tagab kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga. Tervisekaardist nähtub, et

kaebaja on 19.03.2020 ja 06.04.2020 õhupuudust kurtnud, kuid kaebaja võis õhupuudust tunda

ka esinenud terviseprobleemi tõttu, sest 19.03.2020 sissekande (haigusjuht A5907) kohaselt

tundis kaebaja hingamisel ka valulikkust. Hiljem ei ole X kordagi kambri umbsust ja

hingamisraskust maininud (vt tervisekaardi väljavõte ajavahemikul 01.01.2020-21.09.2021,

vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 7). Ei ole seda teinud isegi 2021 suvel, mil väljas

oli erakordselt palav. Ei ole usutav, et 2020 kevadperioodil olid kambrid umbsemad, kuid enne

ja peale seda, sest ventilatsioonisüsteemi tööpõhimõte ei ole muutunud. Tallinna Vangla

dokumendihaldusprogrammis Delta on 16.06.2021 registreeritud kinnipeetavate, sh X

ühispöördumine, milles taotletakse ventilatsioonisüsteemi seadmist selliselt, et see töötaks

täisvõimsusel ka öösiti. Pöördumine on esitatud enam kui aasta hiljem vaidlusalusest perioodist

ja ligi kolm kuud peale X kahjunõude nr 5-37/21/107-1 laekumist. Tallinna Vangla selgitas

15.07.2021 vastuses, et ventilatsioon töötab ööpäevaringselt täisvõimsusel ja elutegevuseks

vajalik õhuhulk on tagatud. Ühispöördumisele on vastatud peale Tallinna Vangla direktori

22.06.2021 otsust nr 5-37/21/107-2. Seega ei ole need tõendid X kahjunõude menetlemisel

tähtsust omavad.

6.6. Kahtlemata võis kaebaja olla nördinud, et ta ei saanud kaupluseteenust kasutada ja

toidukaupu soetada endale harjumuspärases mahus, kuid talle ei ole saanud tekkida hüvitatavat

kahju. Vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks toitlustatud vastavalt temale

elutegevuseks ettenähtud vajaliku kaloraaži sisaldusega toitu (vt sotsiaalministri 31.12.2002

määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg-d 2 ja 4). Kaebajat toitlustati kolm

korda päevas sooja toiduga. Toidud sisaldasid nii liha-, kala-, kui piimatooteid ning menüüs oli

ka soe jook – tee, kohv või kakao. Lisaks võimaldas vangla alates 19.03.2020 ka erinevaid

lisatoite, nt muna, šokolaadi, portsjon õunakisselli vm. Et kaebaja lisatoidu andmises midagi

positiivset ei näe, on kahtlemata kahetsusväärne, kuid see ei õigusta rahalise hüvitise nõuet.

Kaupluses käimine oli piiratud ka tavaühiskonnas ja paljud pidid karantiini tõttu ka kodudes

vähesema toiduga toime tulema. Väga paljudel inimestel vähenesid sissetulekud või kadusid

need sootuks. Erinevalt kinnipeetavatest, neile riigi kulul kolm korda päevas sooja toitu ei

pakutud. Ühiskonna õiglustunne saab tugevalt riivatud, kui riik maksab vangile hüvitist selle

eest, et ta ei saanud eriolukorra ajal kehtinud piirangute tõttu vangla kauplusest kohvi, jogurtit

vms osta.

6.7. Mõningased ebamugavused õigusaktidega tutvumisel ei takistanud kaebajal oma õigusi

kaitsta. Vastustajal ei nähtu, et kaebajal oleks tänu arvuti kasutamise piirangute kehtimisele

jäänud oma õigused kaitsmata või oleks olnud kaitstud väiksemas mahus, kui need olid enne

piirangute kehtima hakkamist. Kaebaja väide, et ta tegi õigusaktidega tutvumise piiratuse tõttu

haldusasjas ebasoodsaid otsused, on paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlus asjas nr 3-20-450 on

3-21-1464

6(11)

kaebajale edukas olnud. Halduskohtus on uurimisprintsiip, st kohus lahendab kaebuse ja teeb

õiguspärase otsuse kaebaja õigusteadlikkusest olenemata.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Tallinna Vangla poolt perioodil

16.03.2020-28.04.2020 kehtestatud piirangud (jalutuskäikudele saatmise lõpetamine,

kehakultuuriga tegelemise peatamine, interneti kasutamise peatamine ning vangla kaupluses

sisseostude tegemise peatamine ja alates 27.04.2020 kaupluses pakutavate toodete sortimendi

valiku piiramine) on tekitanud kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju, milleks kaebuse

kohaselt on tervise kahjustamine ja inimväärikuse alandamine piinava iseloomuga piirangute

tõttu.

9. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise eest. Seega peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tuvastatud: 1) avaliku

võimu kandja õigusvastane tegu; 2) isiku õiguste rikkumine; 3) isikule kahju tekitamine; 4)

avaliku võimu kandja süü; 5) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel ning 6) esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine. Kahjunõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik

loetletud tingimused.

10. Esmalt analüüsib kohus, kas Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11

kohaldatud (ja 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/13, 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/17 ning

27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/17 pikendatud) piirangud, millega lõpetati kõik

kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule (p 1.2), jäeti ära kehakultuuriga

tegelemine, mis seisnes spordisaali ja spordiväljakute kasutamises (p 2) ning peatati Tallinna

Vangla kaupluse tegevus (p 3), alates 27.04.2020 taastati sisseostude tegemine osaliselt (st

piiratud toodete ulatuses), olid õiguspärased. Juhul, kui leiab kinnitust, et tegemist oli

õigusvastase haldusorgani tegevusega, siis asub kohus analüüsima järgmisi mittevaralise kahju

hüvitamise nõude eeldusi. Küll aga juhul, kui tegemist oli õiguspärase avaliku võimu

teostamisega, siis järgnevaid eeldusi kohus kontrollima ei asu, sest mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik eelnevalt loetletud tingimused.

11. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja 19.03.2020, 30.03.2020, 13.04.2020 ja 27.04.2020

käskkirjad, millega kohaldati ja pikendati eriolukorras piiranguid Tallinna Vanglas, on avaliku

võimu kandja tegevus avalik-õiguslikus suhtes (haldusmenetluse seadus (HMS) § 51 lg 2).

Samuti ei ole vaidlust osas, et Tallinna Vangla direktor kohaldas 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-

1/20/11 vaidlusaluseid piiranguid tulenevalt asjaolust, et Vabariigi Valitsus kehtestas

12.03.2020 korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-

19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese

leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise

ohuga (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2, lk 2; digitaalse kohtutoimiku

lehekülg (dtl) 66). Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga. Ka

üldkorralduste õiguspärasust hinnatakse nende andmise ajal teada olnud olukorra,

ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Meetme

sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Ajas on teadmised koroonaviirusest muutunud

ning käesolevaks ajaks on teada oluliselt rohkem, kui kriisi tekkimise alguses. Samas ei muuda

3-21-1464

7(11)

täiendavad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks. See tähendab, et juhul,

kui ajaliselt hiljem on vastustaja teatud piirangud lõpetanud, ei tähenda, et algselt nende

piirangute kohaldamine oli automaatselt õigusvastane.

12. Kohus nõustub vastustaja 22.06.2021 vastuses nr 5-37/21/107-2 esitatud põhjendustega

seoses Tallinna Vangla direktori käskkirjade nr 1-1/20/11, nr 1-1/20/13 ja nr 1-1-/20/17

õiguspärasusega (vt kaebuse lisad, lk 7-8; dtl-d 10-11) ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 165 lg 2). Samad argumendid kohalduvad ka Tallinna Vangla 27.04.2020 käskkirja nr 1-

1/20/18 osas, kuivõrd sellega jätkati koroonaviiruse leviku takistamiseks ning vanglas nii kinni

peetavate isikute kui ka vanglateenistujate elu ja tervise kaitseks, kuid ka üldise julgeoleku

tagamiseks Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/11 kohaldatud

vaidlusaluseid piiranguid, v.a vangla kaupluse tegevus, mis osaliselt taastati. Seda, et

kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja

kokkusaamiste keelamine on sellises olukorras mõistlik ning vajalik, on kinnitanud ka

õiguskantsler Ülle Madise oma 06.04.2020 kirjas nr 7-7/200489/2001899.1 Puudub kahtlus, et

kehakultuuriga tegelemise piiramiseks, jalutuskäikudele saatmise ajutiseks peatamiseks ning

vangla kaupluses sisseostude tegemise peatamiseks esines ülekaalukas avalik huvi –

vanglatöötajate ja kinni peetavate isikute elu ning tervise kaitse, kuid ka vanglas julgeoleku

tagamine. Seega esines vaidlusaluste piirangute kohaldamiseks ja nende jätkamiseks kuni

28.04.2020 legitiimne eesmärk.

13. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist oli ebaproportsionaalsete piirangutega.

14. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset

tervist. VangS § 55 lg-s 1 nimetatud õigus tegelda kehakultuuriga ei ole absoluutne õigus, vaid

muu põhiõiguse kaitseks (nagu õigus tervise kaitsele (PS § 28 lg 1)) võib seda piirata. Nii on

Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/11 selgitatud: „PS § 28 lg-st 1

tuleneb, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. PS § 28 lg 1

paneb riigile soorituspõhiõigusena kohustuse kaitsta inimese tervist, st riigil tuleb rakendada

õigeaegselt meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. /…/ Seega, riigile

põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud

põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need

on. /…/ Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu. Eriti oluline

on vältida viiruse levikut riskirühmade seas (eelkõige eakad ja kroonilisi haigusi põdevad

inimesed) kuivõrd nende tervist võib viirus eriliselt halvendada või olla eluohtlik. /…/ Vanglas

viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib

osutuda eluohtlikuks. /…/ Kuigi vanglas ei ole 18.03.2020. a seisuga diagnoositud ühtegi

juhtumit, siis Terviseameti riskihinnangu seisukohalt on Eestis haiguse kohapealse laialdase

leviku tõenäosus kõrge. Lähtutakse teabest, et üks haigestunud inimene võib keskmiselt edasi

nakatada kaks kuni kolm inimest. /…/ Käskkirja punktides 1-3 rakendatud meetmete eesmärk

on tõkestada viiruse võimalikku levikut vangide hulgas. Erinevalt väljaspool vanglat viibivatest

isikutest ei ole vangil võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid meetmeid. /…/

Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei ole muude meetmetega võimalik saavutada

eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi

olla kõikide vangide elu ja tervise sedavõrd mõjusalt kaitstud. Piirangud vastavad täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja

vabaduste olemust. Kohaldatavad meetmed on minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute

elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral ning riiklikus eriolukorras on sellised piirangud,

1 Avalikult kättesaadav internetiaadressilt:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/COVID-

19%20haigust%20p%C3%B5hjustava%20viiruse%20leviku%20t%C3%B5kestamise%20meetmed.pdf

3-21-1464

8(11)

arvestades kaalul olevat õigushüve, proportsionaalsed. Piirangute mõju kompenseerimiseks

võimaldab vangla käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon

sisselülitatuks ööpäevaringselt. Vangidele tagatakse lisatoitlustamine iga päev.“ (vt vastustaja

21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2, lk-d 2-4; dtl 66-68).

15. Kohtu hinnangul on need põhjendused asjakohased. Piirangu tegeleda kehakultuuriga

spordisaalis, muudab proportsionaalseks asjaolu, et ka kambris oli kaebajal võimalik sooritada

võimlemisharjutusi. Usutav ei ole, et kambris oli sedavõrd kehv õhuvahetus, mis muutis

harjutuste tegemise võimatuks. Nii nähtub ka kohtule esitatud kaebaja ja teiste kinnipeetavate

16.06.2021 taotlusest Tallinna Vanglale, et Tallinna Vanglas on pisteliselt teostatud kontroll-

mõõtmisi päevasel ajal ehk ajal kui ventilatsioon töötab nõuetekohaselt, kuid öisel ajal ei tööta

ventilatsioon nõuetekohaselt (vt vastustaja 14.02.2022 menetlusdokumendi lisa 1, lk 2). Seega

ei ole ka hilisemalt kaebaja väitnud, et päevasel ajal, mil on ettenähtud päevakavajärgsed

tegevused (vt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 10 lg 2;

Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla

kodukord, lisa 1), oleks kambris õhku vähe.

16. Kohus järeldab vastustaja vastusest kaebusele, et kaebaja jagab kambrit ühe

kinnipeetavaga, seega viibib kambris kokku kaks isikut (vt vastustaja 21.09.2021

menetlusdokument, lk 3; dtl 116). Nii on vastustaja selgitanud, et õhuhulk, mis kambrisse sisse

puhub, on päeval 20 l/s, mis tagab kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga

(dtl 116). Aga ka juhul, kui kaebaja on silmas pidanud, et kehakultuuriga pole võimalik kambris

tegelda mõlemal kinnipeetaval samal ajal, sest õhku on vähe, siis selgitab kohus järgmist.

Nimelt on võimalik kambris sooritada rahulikumaid harjutusi (nt kätekõverdused, kükid,

venitusharjutused), millega ei kaasne kõrge pulss ja kiire hingamine, mis võiks mõjutada

õhuhulka kambris märkimisväärselt. See tähendab, et soovi korral oleks kaebaja saanud

kehakultuuriga ka tegeleda perioodil 16.03.-28.04.2020 oma kambris. Tõendatud pole, et ka

kambris kehakultuuriga tegelemine oleks olnud ilmselgelt võimatu. Järelikult ei olnud perioodil

16.03.-28.04.2020 kohaldatud piirang (jätta ära kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb

spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises) õigusvastane.

17. Kaebaja hinnangul oli kaupluse tegevuse peatamine ning hiljem (alates 27.04.-28.04.2020)

selle tootevaliku piiramine õigusvastane.

18. Vastavalt VangS § 48 lg-le 1 võib kinnipeetav osta oma isikuarvel oleva raha eest

sisekorraeeskirjades sätestatud korras toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille

omamine vanglas on lubatud.

19. Vastustaja on õigesti märkinud, et vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks

toitlustatud vastavalt temale elutegevuseks ettenähtud vajaliku kaloraaži sisaldusega toiduga

(vt sotsiaalministri 31.12.2002 määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg-d 2

ja 4). Vaidlust ei ole selles, et kaebajat toitlustati kolm korda päevas sooja toiduga. Seejuures

ei ole kaebaja vastu vaielnud vastustaja väitele, et toidud sisaldasid liha-, kala- ja piimatooteid

ning menüüs oli ka soe jook – tee, kohv või kakao. Seda, et vangidele tagatakse lisatoitlustamine

iga päev, on sätestatud ka Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11 punkti

5 viimases lauses (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2; dtl 65). See tähendab,

et piirangute leevendamiseks nähti ette meetmed. Samuti tagas vangla kinnipeetava taotluse

alusel hädavajalikud hügieeni- ning kirjatarbed (vt Tallinna Vangla direktori 19.03.2020

käskkirja nr 1-1/20/11, p 3). Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga, et Tallinna

Vangla käskkirjad, millega otsustati peatada vangla kaupluse tegevus ei olnud õigusvastased.

20. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, milliseid kaupu vangla kaupluses müüakse.

Tegemist on vastustaja kaalutlusõigusega, millele seavad piirangud õigusaktid (nt VangS). Nii

on Tallinna Vangla direktori 27.04.2020 käskkirjas nr 1-1-/20/18 põhjendatud piiratud

3-21-1464

9(11)

sortimenti vangla kaupluses järgmiselt: „Samuti on põhjendatud edaspidi lubada vangla

kauplusest osta hügieeni- ja kirjatarbeid ning mõistlikus koguses kaupu, mis ei eelda nende

külmikus hoiustamist, mis ei ole kiiresti riknevad ja mida saab vang hoida oma kambris. Kuna

muud liikumispiirangud, peale jalutuskäikude suhtes kehtestatud piirangute, on jätkuvalt

vajalikud ja kehtivad, siis ei ole mõeldav, et vangla kauplusest soetatud toidukaupu hakatakse

hoiustama ühiskasutatavas külmkapis. See suurendaks ebavajalikku liikumist ning inim- ja

pindkontakte. Kuna viiruse levikuks piisab ka vähesest või lühiajalisest inim- või pindkontaktist

(mis ei pea olema tingimata just vahetu kontakt), siis ei ole võimalik veel kõiki piiranguid

leevendada. Muud piirangud jäävad kehtima kuni vajaduse äralangemiseni, mida vaadatakse

üle iga kahe nädala tagant.“ (vt kaebuse lisad, lk 26; dtl 29).

21. Kohtu hinnangul on esitatud põhjendused asjakohased ning piirangu järk-järguline

leevendamine oli mõistlik olukorras, kus jätkuvalt oli kõrge viiruseleviku oht. Seejuures ei ole

kaebaja välja toonud, et tema toitlustamine oleks olnud ebapiisav või kaasnes kaupluses

tootevaliku piiramisega perioodil 27.04.-28.04.2020 kaebajale tervisekahjustusi. Tähelepanuta

ei saa seejuures jätta asjaolu, et üleriigilisi kasutusele võetud rangeid meetmeid inimeste

liikumisvabaduse piiramiseks ei olnud veel asutud leevendama. Liialdatud on kaebaja väide, et

kaupluse tegevuse peatamine on distsiplinaarkaristuse iseloomuga. Esmalt juhib kohus

tähelepanu asjaolule, et distsiplinaarkaristusena võib kohaldada: 1) noomitust; 2) isikliku

raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks; 3)

ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist; 4) töölt eemaldamist kuni üheks kuuks; 5)

kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks (vt VangS § 63 lg 1). Käesoleval juhul oli tagatud

kaebajale raadio, elekter ja kaabeltelevisioon ööpäevaringselt. Lisaks oli kaupluse külastamise

võimatus kompenseeritud lisatoiduga.

22. Küsimus sellest, miks kaebajale keelduti aprillis 2020 sisseostude tegemisest vangla

kaupluses, kuid teistele kinnipeetavatele mitte, seondub vangla keeldumise õiguspärasusega,

mitte 16.03.-28.04.2020 kohaldatud piirangute õiguspärasusega. Kaebajal on õigus vaidlustada

vangla keeldumist õigusaktides ettenähtud korras. Kuivõrd käesoleva vaidluse esemeks ei ole

vangla keeldumine sisseostude tegemise võimaldamisest kaebajale aprillis 2020, siis jätab

kohus sellekohased kaebaja väited tähelepanuta.

23. Kaebaja on leidnud, et interneti kasutamise võimatus perioodil 16.03.-28.04.2020 on

põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju.

24. Vastavalt VangS §-le 311 ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud

vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse

järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite

registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kohus nõustub vastustaja

22.06.2021 vastuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Täiendavalt märgib kohus, et ilmselt on 22.06.2021 vastuses tegemist kirjaveaga, kui vastustaja

on viidanud oma 22.06.2021 vastuses Tallinna Vangla direktori 10.11.2020 käskkirjale nr 1-1-

/20/52 ning selle asemel on ilmselt silmas peetud 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11, kuivõrd

vastuses viidatud 10.11.2020 käskkirja punkt 1.1 ja punkt 1.2 kattuvad oma sisult 19.03.2020

käskkirja nr 1-1/20/11 punktidega 1.1 ja 1.2.

25. Kohtu hinnangul ei saa pidada ebaproportsionaalseks ka piirangut, mille kohaselt ei saanud

kaebaja kasutada lühiajaliselt internetti, et tutvuda õigusaktidega, vaid õigusaktidega

võimaldati tutvuda paberkandjal. Nagu eelnevalt märgitud oli piirangu kohaldamisel legitiimne

eesmärk, seejuures võimaldati kaebajal kasutada õigusakte paberkandjal, mida on kinnitanud

ka kaebaja. Interneti kasutamise piiramine lühiajaliselt ei saanud viia kaebaja õiguste

rikkumiseni, kuivõrd halduskohtumenetluses on ette nähtud selgitamiskohustus ja

uurimispõhimõte; samuti kehtivad haldusmenetluses selgitamiskohustus ja uurimispõhimõte,

3-21-1464

10(11)

mistõttu nii halduskohtumenetluses kui ka haldusmenetluses osalemisel abistatakse

menetlusosalist efektiivse nõude formuleerimisel kui ka tõendite esitamisel ning oma õiguste

kaitsmiseks ei ole vaja õigusteadmisi omada.

26. Kaebaja leiab, et talle on mittevaralist kahju tekitatud mh ka piiranguga, millega lõpetati

kinnipeetavate saatmised jalutuskäigule.

27. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist ei ole absoluutse õigusega,

vaid ülekaaluka avaliku huvi korral ja teiste isikute elu ning tervise kaitseks võib seda õigust

piirata.

28. Kaebaja on viidanud õiguskantsleri Ülle Madise 06.04.2020 kirjale nr 7-

7/200489/2001899, milles õiguskantsler asus seisukohale, et keeld värskes õhus jalutada on

ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 mõttes. Õiguskantsler lisas,

et kui värskes õhus jalutamist on võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada, tuleb seda teha;

inimeste piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal erandi

tegemise võimaluseta.

29. EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning

PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise põhimõtte.

30. Kahtlus puudub, et kinnipeetavale värskes õhus jalutuskäikude tagamisel on väga oluline

tervisekaitse eesmärk. Samas on piirangutel olnud legitiimne eesmärk – tagada kinnipeetavate

ja vanglaametnike tervise ja elu kaitse viiruse leviku tõkestamisega. Vangla on püüdnud leida

mõistlikku tasakaalu vastanduvate huvide ja õiguste vahel. Kuigi kaebaja tervisekaardilt

nähtub, et 20.03.2020 ja 03.04.2020 on kaebaja pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole

seoses nahale tekkinud laikudega (vt kaebuse lisad, lk 1 ja 2; dtl 4 ja 5), siiski nähtub, et

terviseprobleemid seoses nahaga on olnud juba varasemad, kuid on väidetavalt ägenenud, kui

peatati jalutuskäikudele saatmised ning kaebajale on määratud varasem ravi. Kaebaja ei ole

väitnud, et ta ravi selles osas ei saanud. Kohus järeldab sellest, et välistatud ei ole mõju kaebaja

tervisele jalutuskäikude mittevõimaldamisega perioodil 16.03.-28.04.2020, siiski ei kaalunud

see üles teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike tervise ja elu kaitset ning avaliku huvina

julgeoleku tagamist vanglas. Värskes õhus viibimise õiguse piiramine võis omada koosmõjus

muude liikumisvõimalustele kehtestatud piirangutega kinnipeetavatele negatiivset mõju, seda

aga eelkõige juhul kui piirangut kohaldati liiga pikalt. Käesoleval juhul kohaldati piirangut

16.03.-28.04.2020, s.o 44 päeva. Kohtu hinnangul ei saa seda pidada ebamõistlikult pikaks.

Seejuures tuleb arvestada ka piirangute leevendamiseks kohaldatud meetmeid. Nähtuvalt

vastustaja 22.06.2021 vastusest kahju hüvitamise taotlusele pakkus vangla kinnipeetavatele

erinevaid huvitegevusi kambrites; piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta

kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt; lisaks vabastati

kinnipeetavad alates 16.03.2020 kuni aprilli lõpuni elektriseadme kasutamise kuludest; vangla

suurendas ajalehtede „Postimees“ ja „Novaja Gazeta“ tellimusi; samuti sai kasutada

raamatukogu teenust ning vaba aja veetmiseks anti kambrisse sudokusid ja värvimiseks

mandala töölehti ning soovijatele ka puslesid ja lauamänge (vt kaebuse lisad, lk 10; dtl 13).

Vastuolulised on kaebaja väited, et kaebajani need leevendused ei jõudnud. Nimelt on kaebaja

kinnitanud, et sai lugeda ajalehte „Postimees“ maksimaalselt 1 kord nädalas; samuti märkinud,

et portsjon õunakisselli ja muud leevendused ei avaldanud talle mingisugust mõju.

3-21-1464

11(11)

31. Viimaks ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et ka väljaspool vanglat kehtisid eriolukorra

väljakuulutamise tõttu olulised piirangud (vt Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldus nr 76)2.

Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul pole alust pidada jalutuse võimaluse puudumist

vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks kui see oleks vabaduses. See tähendab, et isegi kui

möönda jalutuskäikude peatamise piirangu õigusvastasust, ei oleks täidetud nõue, et kaebajale

on kahju tekkinud.

32. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

2 Kättesaadav avalikult internetiaadressilt: https://www.riigiteataja.ee/akt/313032020001