3-21-783/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. märts 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-783

Haldusasi

Salesleader OÜ kaebus Keskkonnaministeeriumi

09.03.2021

määruse

nr

„Püsiksannika

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“

tühistamiseks osas, millega on arvatud Reola-

Ülenurme

püsielupaiga

koosseisu

Veinioja

(94901:009:0190)

katastriüksus

ning

koormatud

Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Salesleader OÜ

Vastustaja: Keskkonnaministeerium

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 09.02.2022, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021

määrus nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri“ osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu

Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja

kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga.

2. Mõista

Keskkonnaministeeriumilt

Salesleader

OÜ

kasuks

välja

menetluskulud kokku summas 3120 (kolm tuhat ükssada kakskümmend)

eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.04.2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaministeerium andis 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade

kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“.

2. Salesleader OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 14.04.2021 kaebuse Keskkonnaministeeriumi

09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“

tühistamiseks osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja

(94901:009:0190)

kinnisasi

ning

koormatud

Veinioja

kinnisasi

sihtkaitsevööndi

kaitserežiimiga ja osas millega on Reola-Ülenurme püsielupaiga sihtkaitsevööndis keelatud tee

püstitamine Vahtra tn 14 kinnisasjale ning kohustada vastustajat sihtkaitsevööndi kaitserežiimi

muutmiseks selliselt, et Vahtra tn 14 kinnisasjale oleks võimalik püstitada üldplaneeringus

ettenähtud tee, mis tagab Veinioja kinnisajale juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt (riigitee

2).

Kaebaja muutis hiljem kaebuse nõuet ning kohtu menetlusse jäi Salesleader OÜ kaebus

Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga

koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja kinnisasi

sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga.

3. Asjas toimus kohtuistung 09.02.2022.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme

püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja

kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Salesleader OÜ-le kuulub alates 2015. aastast Veinioja kinnistu (katastritunnus:

94901:009:0190, asukohaga Ülenurme alevik, Kambja vald, Tartu maakond; sihtotstarve 100%

maatulundusmaa, pindalaga 32746,0 m2). Kinnistu omandati ilma keskkonnakaitseliste

piiranguteta enampakkumisel. Veinioja kinnistul kehtib Ülenurme vallavolikogu 24.04.2010

otsusega nr 13 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneering (DP) (Kättesaadav veebis:

http://ylenurme.kovtp.ee/veinioja-dp1 ). DP-ga on kavandatud alale kuni nelja lahushoone ning

kogujatee rajamine. Hoonestusalasse võib DP kohaselt rajada lisaks hoonetele ka teid, parklaid

ning istutada kõrghaljastust. DP kohaselt kinnisasjal looduskaitselisi piiranguid ei ole. DP on

kooskõlastatud Keskkonnaameti poolt 17.02.2009 kirjaga nr JT 6-5/411-2.

4.2. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et Määrus nr 16 on õigusvastane esiteks seetõttu, et see ei ole

proportsionaalne piirangu eesmärki arvestades. Õigusvastane on määrus nr 16 ka seetõttu, et

ala kaitse alla võtmise eeldused ei ole täidetud - menetluse käigus kogutud andmetest ei ole

võimalik järeldada, et Veinioja kinnisasjal asub püsiksannika jätkusuutlik kasvukoht. Lisaks ei

ole ka taimele sobivat kasvukeskkonda arvestades võimalik, et see taim Veinioja kinnisasjal

levima hakkaks. Määrus nr 16 piirab kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt, sest määruse nr 16

vastuvõtmise tõttu ei ole kaebajal võimalik tulevikus oma kinnisasjale riigiteelt nr 2 juurde

pääseda.

4.3. Kaebaja leiab, et määrus nr 16 ei ole proportsionaalne piirangu eesmärki arvestades

järgnevalt toodud põhjustel:

4.3.1.

Omandipõhiõigusega

ja

ettevõtlusvabadusega

on

vastuolus

olukord,

kus

looduskaitselised kitsendused seatakse alale, mis ei vasta piirangute seadmise aluseks olevatele

tingimustele.

Seatavad piirangud ei tohi olla PS-ga vastuolus ning omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks

peavad need olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud

ja mõõdukad.

Ka Euroopa Kohus on lahendis C-301/12 leidnud, et omandiõiguse piirangud on taotletaval

keskkonnakaitse eesmärgil põhjendatud seni, kuni asjaomase ala omadused vastavad piirangute

seadmise aluseks olevatele tingimustele. Euroopa Kohus toob lisaks välja, et juhul kui ala ei

vasta kaitse alla arvamise nõuetele, kuid on kaitse alla võetud, siis tähendab see ka riigi poolt

tarbetut ressursside kasutamist. Samuti ei vastaks see ka kaitstavale alale seatavate kvaliteedi

nõuetele, kui kaitse all (lahendis Natura 2000 ala võrgustikku kuuluvad alad) oleksid alad, mis

ei anna mingit panust kaitse eesmärkide saavutamiseks (p-d 28 ja 29).

4.3.2. I kaitsekategooria taimeliikide kaitseks tuleb moodustada kaitstav loodusobjekt

jätkusuutlikes kasvukohtades.

Kaitstava loodusobjekti koosseisu ei arvata eeltoodust tulenevalt kasvukohti, kus esinevad

kaitsealuse taime üksikud isendid ning mis on eeldatavasti jätkusuutmatud (liigi säilimine antud

kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde

järgselt). Nii on ka määruse nr 16 seletuskirja (lk 2 p 1) kohaselt määruse eesmärk tagada

kõikide teadaolevate püsiksannika jätkusuutlike kasvukohtade kaitse. Püsiksannika

püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on seletuskirja kohaselt väljaspool kaitsealasid

asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada liigi soodne seisund.

4.3.3. Looduskaitselised huvid Veinioja kinnisasja kasutamise kitsendamiseks ei kaalu üles

kaebaja huvi oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada.

Arvestades kitsenduste mõju ulatust kaebajale ning seatavate piirangute eesmärki, ei ole

kaebaja hinnangul tema õiguste piiramine olnud püsielupaiga moodustamise näol

proportsionaalne. Looduskaitselised huvid ei kaalu antud juhul üles kaebaja huvi oma

kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada, sest kaitse alla on võetud kinnisasi, millel püsiksannikas

ei kasva. Lisaks sellele puuduvad kinnisasjal ka püsiksannika kasvukeskkonnale sobivad

tingimused. Seega isegi kui leida kinnisasjalt püsiksannikat, ei ole tegemist siiski jätkusuutliku

kasvukeskkonnaga.

4.3.4. Piirangute kehtimine kinnisasjal pole seetõttu looduskaitselisest seisukohast vajalik – ei

ole võimalik, et püsielupaiga ulatumine kaebaja kinnisasjale (püsielupaiga kogusuurusest, mis

on 321,8 ha vaid 1,06 ha ulatuses ehk 0,3%) aitaks kuidagi kaasa kaitse alla võtmise eesmärgile

tagada püsiksannika kui liigi soodne seisund. Tegemist ei ole ka Natura 2000 võrgustikku

kuuluva alaga, mis seaks kõrgendatud nõuded kaitse alla arvamisele.

4.3.5. T. Hirse 2014 koostatud dokumendist „Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate

ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (lisa 6, I kd tl 38-

53-p; 2014 ekspertiis) ja T. Hirse 2017 koostatud dokumendist „Püsiksannika (Swertia

perennis) leviku, seisundi ja kaitstuse ekspertiisi aruanne“ (lisa 7 I kd, tl 54-74; 2017 ekspertiis)

nähtuvalt on püsiksannika arvukus Eestis aasta-aastalt järjepidevalt kasvanud. Mõlemad

ekspertiisid tehti püsiksannika varem teada olnud ja potentsiaalsetes leiukohtades. Kuna

ekspertiisid on läbi viidud samadel aladel, ei saa nõustuda määruse nr 16 seletuskirjas (lk 3 p

2.1.) toodud väitega, et kasvukohtade arvu suurenemine on tingitud ainult paremast uuritusest.

2017 ekspertiis näitab üheselt taimede leviku suurenemist paljudes kasvukohtades.

4.3.6. Seetõttu leiab kaebaja, et vastustajal on võimalik kaitse alla võtta kaebaja kinnisasjale

ulatuva püsielupaiga suurune ala (ca 1 ha) mujal püsiksannika kasvukohtades. Punktis 2.4.1.

(lk 5) seletuskirjas nenditakse, et püsiksannika kasvukohad asuvad peaaegu kõik mõnes ürgorus

või selle nõlva jalamil. 2017 ekspertiisis tuuakse välja, et kokku kasvab Eestis vähemalt 13 455

õitsvat püsiksannika võsu, mis hinnanguliselt võiks tähenda 6700-9000 taime (lk 10).

Keskkonnaameti 27.09.2018 kirja kohaselt jääb Veinioja katastriüksusele püsiksannika

keskkonnaregistrisse kantud leiukoht registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune

ning millest jääb Veinioja katastriüksusele 0,98 ha. 2017 ekspertiisi kohaselt oli 2014. aastal

kasvukohas KLO9321905 - mis ainult osaliselt ulatus Veinioja kinnisasjale - vaid 258 taime (lk

37). Arvestades püsiksannikale sobivaid kasvutingimusi on kaebaja veendunud, et sellise

suurusega või taimede arvuga jätkusuutlikku püsiksannika kasvukohta on võimalik leida ka

väljaspool tihedalt asustatud ning planeeringutega ulatuslikult kaetud ala.

4.3.7. Kaebaja rõhutab, et isegi kui 2014. aastal Veinioja kinnisasjal püsiksannikat leiti, ei kuulu

see praegusel ajal enam püsiksannika esinduslike alade hulka ning ala taastamine ei ole ala

asukoha ja iseloomu tõttu (eramaa, kus on ülekaalukas arendus- ja ehitushuvi) otstarbekas.

4.3.8. Määrusega nr 16 seatud piirangud ei ole proportsionaalsed, sest välistavad Veinioja

kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise.

Kaitse alla võtmise tõttu ei ole võimalik kaebajal Veinioja kinnisasjal DP-d ellu viia. Kaebaja

on äriühing, mille tegevuse eesmärk on teenida oma varalt kasumit. Sellel eesmärgil on kaebaja

soetanud ka Veinioja kinnisasja. Mistahes muu huvi kaebajal kinnisasja vastu puudub. Kuigi

seletuskirja kohaselt on Veinioja kinnisasjale ulatuva püsielupaiga piir kavandatud selliselt, et

võimaldada DP kohase hoonestuse rajamist, vähendab kaitse alla arvamine olulises ulatuses

kinnisasja sihipärase kasutamise võimalust. Seda eelkõige seetõttu, et välistab DP kohase tee

püstitamise.

4.3.9. Kinnisasjale ulatuv püsielupaiga osa kuulub sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi

kaitserežiimi kohaselt on alal keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga

valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine

püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks (määruse nr 16 § 10 p 3).

Sihtkaitsevööndisse ulatub DP-ga kavandatud kogujatee (kinnistu idapoolne raudteega

paralleelne osa), mis DP kohaselt peab peale valmimist jääma avalikuks kasutamiseks ning

mille kaudu pääseb ühtlasi ligi Veinioja kinnistule. Kavandatud tee on näha DP põhijooniselt,

mis on kaebuse lisa 8 (I kd, tl 75).

4.3.10. Nimetatud tee rajamine on oluline esiteks seetõttu, et see tagab tulevikus kinnisasjale

juurdepääsu Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa (riigitee 2) maanteelt. Juurdepääsuta kinnisasja ei

ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Kui praegu on võimalik kinnisasjalt riigiteele 2 juurde

pääseda kinnistu lõunapiiril kulgeva kohaliku Lennu–Vangi tee kaudu, siis see juurdepääs

tulevikus riigi poolt suletakse. Transpordiameti 08.04.2021 korralduse nr 1.1-3/21/154

„Projekteerimistingimuste andmine riigitee 2 Tallinn−Tartu−Võru−Luhamaa km 186,9-190,9

asuva VI ehitusala ehitusprojekti koostamiseks“ (lisa 9, I kd tl 76-91; Transpordiameti

projekteerimistingimused) lisa 1 p 5.2.3. kohaselt nähakse projekteeritava 2+2 sõidurajaga

maanteega (riigitee 2) külgnevatel erakinnistutel ette mahasõitude likvideerimine ning

juurdepääsude lahendamine olemasoleva teedevõrgustiku või projekteeritavate kogujateede

abil. Punkti 5.2.6. kohaselt projekteeritakse mh riigitee 2 km 188,854 asuva kohaliku

Lennu−Vangi tee ristmiku likvideerimine.

Kaebaja rõhutab, et Veinioja kinnisasjale rajatav tee peab tagama juurdepääsu kinnisasjale

riigitee 2 kaudu pärast Lennu-Vangi tee ja riigitee 2 ristmiku sulgemist.

Teiseks on tee püstitamine vajalik avalikes huvides. DP seletuskirja (lisa 10, I kd tl 92-103p; lk

7, p 2.3.) kohaselt jääb positsiooni 3 (kavandatav kogujatee) krunt avalikuks kasutamiseks ja

antakse pärast väljakruntimist vastavalt Ülenurme valla ja kinnistu omaniku vahelisele

kokkuleppele üle kohaliku omavalitsuse hallata. See tee on Ülenurme Valla 13.11.2018

kehtestatud Kambja valla üldplaneeringus endise Ülenurme valla territooriumi kohta (Vallaosa

üldplaneering kehtestati Kambja Vallavolikogu 13.11.2018 otsusega nr 51 „Kambja valla

üldplaneeringu kehtestamine endise Ülenurme valla territooriumi osas". Kättesaadav veebis:

https://www.kambja.ee/uldplaneering, üldplaneering) määratud Vahtra tn pikendusena

(perspektiivne tee).

Seega on DP kohase tee rajamine oluline ja vajalik nii Veinioja kinnisasja sihtotstarbelise

kasutamise huvides kui ka avalikes huvides - tegemist on kogujateega, mille olemasolu on nii

DP kui ka üldplaneeringuga ette nähtud.

4.3.11. Määrusega nr 16 seatud piirangud mõjutavad olulisel määral ka Veinioja kinnisasja

turuväärtust, kui kaebajal oleks soov kinnisasja võõrandada, sest juurepääsuta kinnistu on

väärtusetu.

4.3.12. Vastustaja on antud juhul kitsendusi seades põhjendamatult eelistanud looduskaitselisi

huvisid ning jätnud arvestamata nii Veinioja kinnisasja omaniku põhjendatud huviga kasutada

oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kui ka läheduses paiknevate kinnisasjade omanike huviga

pääseda juurde oma kinnisasjadele. Püsielupaikade kaitsekord ei arvesta üldplaneeringuga, DP-

ga ega ka Transpordiameti ja Kambja Vallavalitsuse projekteerimistingimustega. Kaebaja

vaatest lähtuvalt on riik oma erinevate asutuste tegevuse kaudu Veinioja kinnisasja juurdepääsu

riigiteele 2 täielikult kinni pannud – ühelt poolt on kehtestatud Transpordiameti

projekteerimistingimused, millega suletakse senine juurdepääs riigiteele 2 ning teiselt poolt on

kinnisasja püsielupaiga koosseisu arvamise tulemusel keelatud rajada juba varem

üldplaneeringuga ja DP-ga ettenähtud uut juurdepääsuteed.

4.4. Vastustaja ei ole välja selgitanud seda, kas tegemist on püsiksannika jätkusuutliku

kasvukohaga

4.4.1. Ekspertiisiaktidest ei ole võimalik järeldada, et Veinioja katastriüksusel asuks

püsiksannika jätkusuutlik kasvukoht.

Püsielupaik on moodustatud tuginedes 2014 ja 2017 ekspertiisides toodule. Mõlemad

ekspertiisiaktid käsitlevad ka Veinioja kinnisasja. Keskkonnaameti 27.09.2018 kirja kohaselt

jääb

Veinioja

katastriüksusele

püsiksannika

keskkonnaregistrisse

kantud

leiukoht

registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune ning millest jääb Veinioja

katastriüksusele 0,98 ha. On selge, et juhul kui mõlemad ekspertiisid käsitlevad ühte ja seda

sama ala, tuleks otsustamisel juhinduda eelkõige viimasest, st ajakohasemast ekspertiisiaktist.

2017 ekspertiisist järeldub, et Veinioja kinnisasjal kordusinventuuri ei tehtud. Hoolimata

sellest, et ekspert tegi välitöid püsiksannika õitsemise ajal juuli lõpus, augustis ja septembris,

ei leidnud ta selles kasvukohas taimi. Kaebaja rõhutab, et viited sellele, et alal olid taimed

niidetud, ei saanud käia Veinioja kinnisasja kohta, sest seda maa-ala ei ole olnud vajadust mitte

kunagi niita. Seega on õige väide, et 2017 ekspertiisi käigus ei leitud Veinioja kinnisasjal

püsiksannikat.

4.4.2. Kuivõrd 2017 püsiksannikat Veiniojale ulatuvas kasvukohas ei leitud, on ka

ekspertiisiaktis (lk 37) märgitud leiukoha KLO9321905 kohta tabelis, et ala kohta tehtud

järeldused pärinevad aastast 2014.

2014 ekspertiisi (lk 17) kohaselt on aga kasvukohas KLO9321905 püsiksannika seisund

halvenev, sest tegemist on tugevalt rikutud veerežiimiga ja hooldatava alaga.

Kaebaja on seisukohal, et ekspertiisiaktide põhjal ei ole võimalik järeldada, et püsiksannikat

Veinioja kinnisasjal leiduks või et seda leiduks kinnisasjal sellisel määral, et tegemist oleks

jätkusuutliku kasvukohaga.

4.4.3. Vastustaja on jätnud õigusvastaselt arvestamata Veinioja kinnisasjal alates 2014. aastast

toimunud tegevustega.

Veinioja kinnisaja pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim on võrreldes 2014. aastaga

oluliselt muutunud. Kaebaja omandas kinnisasja 2015. aastal. Kinnisasjal puudusid

looduskaitselised kitsendused ning kaebaja ei olnud teadlik sellest, et I kaitsekategooria

taimeliik kinnisasjal kasvab.

Aastatel 2014-2015 vedas Nordecon AS kaebajaga kooskõlastatult Veinioja kinnisasjale

riigitee 2 läänepoolse ümbersõidu 5. ehitusala lõigu ehituse käigus väljakaevatud ning tee

ehitamiseks ebasobivat pinnast (tee ehitamise kaevetööde käigus tekkinud kaevist, mis koosnes

peamiselt moreenist ja savist). Selle ehitustegevuse raames veeti Veinioja kinnisasjale

katastriüksustelt 94901:007:0686, 94901:007:1758 ja 94901:007:1786 välja kaevatud pinnas.

Nordecon AS vedas ja planeeris veetava täitepinnase Veinioja kinnisasjale, peamiselt selle

keskossa. Sellele järgneval perioodil on Veinoja kinnisasjal toimunud isetekkeline täitepinnase

vedu ja laiali planeerimine, mida kaebajaga ei ole kooskõlastatud ning millest kaebaja ei ole

olnud teadlik.

Vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata sellega, et täitepinnase Veinioja kinnisasjale

laotamise tõttu on pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim käesolevaks ajaks muutunud

püsiksannikale sobimatuks.

Kuivõrd 2014 ekspertiisist tulenevalt on kasvukoha seisund halvenev ning 2017 ekspertiisi

kohaselt ei õnnestunud kordusinventuuri teha, samuti arvestades sellega, et Veinioja kinnisasja

pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim on nii DP elluviimise kui ka läheduses asuvate teede

ehitustööde tõttu võrreldes 2014. aastaga oluliselt ja pöördumatult muutunud, on äärmiselt

kaheldav, et püsiksannikat üleüldse Veinioja kinnisasjal leidub.

4.4.4. Vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata sellega, et 2018. aasta aprillis läbiviidud

paikvaatluse käigus püsiksannikat kinnisasjalt ei leitud.

Keskkonnaamet viis 2018. aasta aprillis läbi Veinioja kinnisasjal paikvaatluse eesmärgiga

selgitada välja, kas püsiksannikas kinnisasjal kasvab. Seega on Keskkonnaamet tunnistanud, et

2014 ja 2017 ekspertiisid ei ole piisavad ala kaitse alla arvamiseks. Selle paikvaatluse käigus

kinnisasjalt taimi ei leitud. Kuivõrd aprillikuisel kohtumisel taimi ei leitud, otsustas

Keskkonnaamet korraldada täiendava paikvaatluse suvel, kui taimed õitsevad. Seda

paikvaatlust aga enam läbi ei viidud.

4.4.5. Seega on vastustaja ala kaitse alla arvanud tuginedes andmetele, mis ilmselgelt ei ole

kaitse alla võtmise ajal enam asjakohased. Vastustaja ei ole ka kogunud täiendavaid andmeid,

mille alusel oleks olnud võimalik teha kaalutletud õiguspärane otsus.

4.4.6. Määruse nr 16 seletuskirjast nähtuvalt (lk 25) toimus 06.11.2018 avalikkusele suunatud

kaasamiskoosolek, kuhu kaebajat ei kutsutud. Kaasamiskoosolekul oleks kaebajal olnud

võimalus oma täiendavaid selgitusi esitada. Seega on vastustaja rikkunud menetlusreegleid ka

seeläbi, et ei ole kaebajat kohaselt menetlusse kaasanud.

4.4.7. Kaebaja on Veinioja kinnisasjal iseseisvalt ja asjatundjaid kaasates korduvalt aastatel

2018-2020 läbi viinud välitöid ja hindamisi eesmärgiga leida püsiksannikat kinnisasjal. Kaebaja

ei ole mitte ükski kord kinnisasjal püsiksannikat kasvamas näinud. Alusetu on vastustaja

etteheide justkui kaebaja ei oskaks püsiksannikat ära tunda. Kaebaja tunneb väga hästi

püsiksannikat ja oskab seda erinevas arengufaasis otsida. Nii on kaebaja näiteks leidnud

püsiksannika taimi Biotiigi kinnistu (94901:009:0490) raudteepoolsel küljel ja on neid

pildistanud (lisa 13, I kd tl 119).

Kaebaja rõhutab, et isegi kui Veinioja kinnisasjal kasvaks mõni üksik taim, ei ole see piisav, et

põhjendada kinnisasja püsielupaika arvamist.

4.5. Vastustaja on jätnud Veinioja kinnisasja püsielupaika arvamisel arvestamata oluliste

asjaoludega – taimele sobivat kasvukeskkonda arvestades on Veinioja kinnisasja näol

tegemist jätkusuutmatu kasvukohaga

4.5.1. Vastustaja ei ole arvestanud Veinioja kinnisasjale kitsenduste seadmisel kinnisasjal

olemasoleva olukorraga. Veinioja kinnisasi on tänaseks päevaks kaetud praktiliselt täies

ulatuses (kuni põhjapoolse piirikraavini) 2-3 m paksuse mineraalse täitepinnase kihiga.

Täitepinnase paksus kogu kinnisasjal (sh alal, mis ulatub püsielupaiga koosseisu) on 2,5-4 m.

Seda tõendab aprillis 2021 tehtud Raxoest OÜ Geoteetiliste tööde aruanne (lisa 14, I kd tl 120-

127; lk 6 põhijoonis). Täitepinnase koormuse all on ca 30 cm paksune turbakiht 2,5-4 m paksuse

pinnase kihi surve all kokku surutud, turbakihis olev vesi valgub eesvoolu kraavi ja sealt edasi

Porijõkke. Täiepinnaseks olev savi ja moreenpinnas ei lase vett läbi, selle filtratsioonimoodul

on ca 0,04-0,1 m/ööpäevas, mistõttu sademete vesi, mis varem imendus pinnasese, valgub pinna

kallete suunas kraavidesse. Seega kinnisasjale veetud täitepinnase tõttu on tegemist kogu

kinnisasja ulatuses kuiva pinnasega, mitte madalsooga.

4.5.2. Lisaks eeltoodule läbib Veinioja kinnisasja riigitee 2 kuivenduskraav, mille kaudu

juhitakse vesi läbi Veinioja kinnisasja Vahtra tn 14 kinnisasja (94901:009:0191) kõrval oleva

raudtee truubi kaudu Porijõkke. Kuivenduskraav asub kinnisasja põhjapiiril püsielupaigas.

Kuivenduskraavi töös hoidmine tähendab seda, et Veinioja kinnisasja pinnas on kuiv, mitte

soine. Kraav on arvestatud eesvooluna maantee uue rekonstrueerimisprojekti lähteülesandes.

Transpordiameti projekteerimistingimuste lisa 1 punkti 5.8.3 kohaselt tuleb tagada vete piki- ja

põiksuunaline äravool teemaalt. „Vajadusel projekteerida pinnavete ärajuhtimissüsteemide

ehitamine, ümberehitamine ja puhastamine (sh vajadusel kraavide eelvoolud, mis asuvad teega

piirnevatel

katastriüksustel)“.

Sama

nõue

sisaldub

ka

Kambja

Vallavalitsuse

projekteerimistingimuste lisa 1 punktis 5.7.2.

4.5.3. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et isegi kui 10 aastat tagasi võis olla tegemist niiske

pinnasega, millel püsiksannikas võis kasvada, on erinevate kinnisasja mõjutavate protsesside

tulemusena kinnisasja pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim tänaseks pöördumatult

muutunud. Tegemist on kuiva ning arendustegevusest oluliselt mõjutatud alaga, mis ei ole

püsiksannikale sobiv kasvukeskkond. Kaebaja leiab, et pinnase ja veerežiimi pöördumatu

muutumise tõttu ei sobi ala liigi kaitseks ka puhveralana.

4.6. Kaebaja toob veel välja, et 09.08.2021 teostas Veinioja kinnistul taimestiku inventuuri

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna teadur, PhD Rein

Kalamees. Püsiksannika inventuur viidi läbi püsiksannika õitsemise ajal augusti algul, mis on

kõige parem aeg taime leidmiseks. Ka T. Hirse 2017 koostatud püsiksannika ekspertiis

(14.04.2021) on erinevates püsiksannika kasvukohtades läbi viidud perioodil juuli-september.

Inventuuri tulemusel koostatud eksperthinnang tõendab kaebaja väidet, et püsiksannikas

Veinioja kinnisasjal ei kasva (24.01.2022 vastuse lisa 1, III kd, tl 11-14).

Eksperthinnangu kohaselt hõlmas inventuuri ala täielikult püsiksannika leiukoha KLO9321905

Veinioja kinnistuga kattuva ala, mis on samas ulatuses hõlmatud ka püsiksannika Reola-

Ülenurme püsielupaiga koosseisu. Inventuuri käigus kaitstavaid taimeliike (sh püsiksannikat)

ei leitud. Lisaks sellele tuvastati inventuuri käigus, et liigile sobilik kasvukoht ja kooslus on

hävinud, sest kasvukeskkond on muutunud palju-palju kuivemaks ja niiskuslembesele

püsiksannikale kõlbmatuks.

4.7. Vastustaja viitab oma vastuses asjaolule, et kuna veerežiimist põhjustatud muutused on

pikaajalise viibega, ei ole sookooslustes kasvavate liikide iga-aastane inventeerimine

põhjendatud, mistõttu olid 2014. aasta ekspertiisi andmed 2021. aastal ajakohased. Selle väite

kontekstis rõhutab kaebaja esiteks seda, et Veinioja kinnisasjal puudub sookooslus, mistõttu

oleks pidanud vastustaja lisaks 2014. aasta andmetele teostama Veinioja kinnisasjal eraldi

inventuuri ka püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluse ajal. Seda ka põhjusel, et kinnisasja

omanik esitas kaitse alla võtmise menetluse käigus põhjendatud vastuväite püsiksannika

kasvamisele tema kinnisasjal. Teiseks saab aga vastustaja väitest, et püsiksannika kasvamist

puudutavad muutused on pikaajalise viibega, Rein Kalamehe 09.08.2021 tehtud inventuuri

kontekstis järeldada, et püsiksannikas ei saanud kasvada Veinioja kinnisasjal ka 09.03.2021,

mil määrusega nr 16 püsielupaik moodustati.

4.8. Kaebaja jääb selle juurde, et Veinioja kinnisasja püsielupaiga koosseisu arvamine ei ole

proportsionaalne meede püsiksannika kui liigi säilimise tagamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus (lahend 3-15-867 p 15) ja Tallinna Halduskohus (lahend 3-15-888, p

7) on rõhutanud, et alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine sõltub looduses

toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa, kuid riigil on õigus ja ka

kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus konkreetsel alal on õigustatud

või mitte. Kui riik leiab, et ala hoidmine kaitse all ei ole enam põhjendatud, tuleb ala

piirangutest vabastada.

Kui kinnisasja omanik esitab vastuväiteid (nagu seda tegi kaebaja), siis on riik kohustatud

tavapärasest põhjalikumalt piirangute proportsionaalsust hindama. Hindamist tuleb teostada

üksikjuhtumi põhiselt, arvestades konkreetsete õiguslike ja faktiliste asjaoludega, sh kehtivate

õigusaktidega.

4.9. Kaebaja nõustub sellega, et isegi kinnisasja omaniku poolt vastuväidete esitamisel, on

teatud juhtudel põhjendatud tuginemine varasematele eksperthinnangutele. Seda aga vaid juhul,

kui ei esine kaalukaid argumente selle kohta, et eksperthinnangud ei pruugi olla konkreetse

kinnisasja osas kaitse alla võtmise ajal enam ajakohased.

Antud juhul on kaebaja veenvalt tõendanud seda, et püsiksannikas Veinioja kinnistul enam ei

kasva. Vastustaja väited kohtumenetluses tuginevad vananenud andmetele ning on oletuslikud.

Ka püsielupaiga moodustamise ajal Keskkonnaameti poolt vajalikuks peetud taimede

loendamise tegemata jätmist põhjendab vastustaja kohtumenetluses sellega, et taimedel polnud

eeldatavasti võimalik sel aastal tärgata, sest kasvukoht oli raidmete all.

4.10. Kaebaja on välja toonud, et 24.04.2018 toimus Veinioja kinnisasjal paikvaatlus seoses

püsiksannika püsielupaiga moodustamise kavatsusega Keskkonnaameti esindajate ja kaebaja

osalusel. Kokkuvõtva e-maili kohtumise tulemustest saatis Keskkonnaameti esindaja kaebajale

järgmisel päeval (lisa 1, I kd, tl 8-9). Selles kirjas peab Keskkonnaamet vajalikuks Veinioja

kinnisasjal taimede loendamist suvel ja ei viita sellele, et enne paikvaatluse tegemist on vajalik

raidmed eemaldada. Keskkonnaameti esindaja kirjutab: „Panin kalendrisse augustisse kirja

paikvaatluse, millest eile rääkisime. Praegu on keeruline arvata, milline augusti nädal selleks

kõige paremini sobib. Eelkõige on tarvis, et püsiksannikas oleks paikvaatluse ajaks läinud

õitsema. Õitsemise algusaeg sõltub aga suve ilmastikust. Annan Teile teada, kui sobiv aeg

lähenemas, et saaksime seejärel täpsemalt aja kokku leppida“.

4.11. Ka vastustaja poolt tõendina esitatud fotod Veinioja kinnisasjast ei tõenda seda, et

kinnisasi oli „mattunud raidmete alla“. Kinnisasjal tõesti võis 2018. aasta kevadel leida

hooldustöödest koristamata raidmeid, kuid kaebaja ei ole nõus vastustaja kohtumenetluses

esitatud väidetega, justkui oleks olnud raidmeid sedavõrd ulatuslikult, et need oleksid

takistanud 2018. aasta suvel kogu püsielupaigas (0,98 ha) taimede tärkamist ja paikvaatluse

läbiviimist. Kaebaja tegi samuti pilte 24.04.2018 toimunud paikvaatlusest ning piltidelt on

näha, et kinnisasi ei olnud ulatuslikult kaetud raidmetega nii nagu vastustaja püüab muljet jätta

(24.01.2022 vastuse lisa 2, III kd, tl 15-18). Lisaks oli kaebaja kevadel kinnisasjal paiknenud

raidmed juunikuu alguseks kinnisasjalt ära vedanud.

4.12. Vastustaja vastusest nähtuvalt käis Keskkonnaameti esindaja 09.08.2018 Vahtra 14

kinnistul püsiksannika taimi lugemas. Leiukoht KL09321905 suurusega 1,79ha hõlmab

Veinoja kinnistust 0,98ha ja 0,81ha Vahtra 14 kinnistust. Kahe kinnistu vahel on looduses

selgelt eristatav sirge piirikraav, mis kulgeb piki kinnistute vahelist piiri. On arusaamatu et

vaatluse ajal jäeti osa leiukohast KL09321905 kontrollimata, tuues ettekäändeks 24.04.2018

toimunud paikvaatluse ajal teemaks tõusetunud raidmed Veinioja kinnistul, mis olid kaebaja

poolt juuni alguseks ära koristatud. Kaebaja arvates, ei saa välistada seda, et Keskkonnaameti

esindaja siiski kontrollis leiukohta KL09321905, aga kuna Veinioja kinnistult püsiksannikat ei

leitud, siis toob vastustaja ettekäändeks kevadel kinnisasjal olnud raidmed.

4.13. Samuti on kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et kinnisasja pinnase veerežiimi tõttu ei

ole tegemist püsiksannika jätkusuutliku kasvukohaga, mistõttu ei ole kaitse alla võtmine

õigustatud ka seetõttu, et liik võiks kinnisasjale tulevikus levima hakata. Vastustaja enda

esitatud ortofotod (vastustaja vastuse lisa 10 I kd, tl 216-218p) ja Veinioja kinnistu plaan (kuhu

on märgitud pinnasega täidetud ala 19.05.202 seisuga; vastustaja vastuse lisa 20, II kd tl 37),

näitavad ilmekalt pinnase veerežiimi muutumist aastate lõikes järjest kuivemaks.

4.14. Vastustaja viitab oma vastuses mitmes kohas eksitavalt sellele, justkui hõlmaks Veinioja

kinnisasjale ulatuv püsiksannika leiukoht vaid Veinioja kinnisasja. Oluline on siiski silmas

pidada, et keskkonnaregistrisse kantud püsiksannika leiukoht KLO9321905 hõlmab ainult

osaliselt Veinioja kinnisasjaga kattuvat ala. Seega kui vastustaja väidab, et leiukohas kasvas

2014. aastal 258 isendit, siis see väide hõlmab kogu leiukohta KLO9321905, mitte ainult

Veinioja kinnisasja. Nagu kaebaja 14.04.2021 esitatud kaebuses kirjutas, hõlmab leiukoht

KLO9321905 1,79 ha suuruse ala, millest Veinioja katastriüksusele ulatub 0,98 ha. Punktis

3.12. toob vastustaja välja, et 2017. aastal (st neli aastat enne püsielupaiga moodustamist) võis

oletuslikult kasvada Veinioja kinnisasjal (ainult) 20 taime.

4.15. Asjakohatu, solvav ja ähvardav on vastutaja p 3.43 toodud väide: „Isegi juhul kui

püsiksannikat Veinioja kinnistul tänasel päeval ei leidu, on selge, et kasvukoht on hävitatud

ebaseadusliku tegevuse tagajärjel ja see tuleb taastada.“ Kaebaja kordab, et sai sellest teada,

et Veinioja kinnisasjal on püsiksannika kasvukoht alles 2018. aastal Keskkonnaameti edastatud

kirjadest. Kinnisasja omandamise dokumentides viidet I kaitsekategooria taimeliigile ei olnud

(24.01.2022 vastuse lisa 3, III kd, tl 19-23). Kaebaja ei ole kunagi andnud juhiseid pinnase

laotamiseks püsiksannika kasvukohta. Pinnase laotamine mujal kui I kategooria kaitsealuse liigi

kasvukohas ei ole keelatud. Kaebaja ei ole olnud teadlik 2015. aastale järgnevatel perioodidel

täitepinnase veost Veinioja kinnisasjale. Tegemist on siiski maatulundusmaaga, mitte kaebaja

elukohaga, mistõttu ei saa eeldada seda, et kaebaja oleks igapäevaselt kinnisasja olukorraga

kursis. Kaebajat ei ole looduskaitseseaduse rikkumises süüdi mõistetud. Samuti ei ole tema

suhtes viidud läbi menetlust keskkonnavastutuse seaduse alusel. Kaebajale teadaolevalt

võimaldab vaid keskkonnavastutuse seadus kaitsealuse taimeliigi kasvukoha taastamist teha

kohustuslikuks. Seda aga ainult kahju tekitajale, mida kaebaja antud juhul ei ole. PS §-ga 32 on

ilmselges vastuolus olukord, kus looduskaitseliselt väärtusetu ala võetakse kaitse alla

eesmärgiga istutada sinna I kaitsekategooria taimeliike.

4.16. Kaebaja rõhutab, et kasvukoha jätkusuutlikkuse hindamisel on oluline arvestada lisaks

juba olemasolevale pinnase niiskusrežiimile ka kasvukohta tulevikus vältimatult mõjutavate

tingimustega. Nii kehtib Veinioja kinnisasjal detailplaneering ala hoonestamiseks. Kaitsekord

ei keela kaebajal detailplaneeringut kinnistul osaliselt realiseerida. See tegevus aga soodustab

omakorda juba olemasoleva olukorra säilimist, sest hooneid ei saa rajada niiskele pinnasele.

4.17. Ala kuivendamist soodustab ka asjaolu, et läheduses olevate riigi ja kohalike teede

ohutuse ja säilimise tagamiseks on kohustuslik rajada kuivendussüsteeme, mis tagavad vee

äravoolu teemaalt.

Vastustaja rõhutab ka ise oma vastuses, et arvestada tuleb sellega, et kuivendamise mõju ei ole

ainult lokaalne. Vastustaja nendib, et loodusliku veerežiimiga aladel on püsiksannika

kasvukoha veerežiimi muutuste suhtes tundlik ala minimaalselt 50 m. Arvestades Veinioja

kinnistu suurust ongi umbes selline vahemaa püsiksannika väidetava kasvukoha ning

detailplaneeringukohase hoonestuse vahel. Lisaks väidab vastustaja, et uute teekraavide

rajamisel on täiendav oluline negatiivne mõju raudtee ääres veel säilinud püsiksannika

leiukohale ning on väga tõenäoline, et kraavidest tingitud pinnase mineraliseerumise tõttu

hävineb kasvukoht seal täielikult.

4.18. Kaebaja nõustub vastustaja väitega, et ka kehtestatud planeeringulahendused võivad

avalike huvide tõttu muutmist vajada. Siiski peavad sellised avalikud huvid kaaluma üles

kinnistu omaniku huvi planeeringulahendust ellu viia. Antud juhul peab kaebaja ala kaitse alla

arvamise tõttu taluma olulisi piiranguid oma kinnisasja kasutamisel. Detailplaneeringuga on

alal lubatud büroo- ja administratiivhoonete, kaubandus ja teenindushoonete ning neid

teenindavate hoonete ja rajatiste rajamine. Kaitse alla arvamise tõttu peab kinnistu omanik

tegema kulutusi, et detailplaneeringuga paika pandud lahendust muuta. Eelkõige ei ole kaebajal

võimalik rajada teed detailplaneeringuga kavandatud asukohta. Arvestades kavandatud tee

paiknemist hoonete suhtes, võib see asjaolu kaasa tuua detailplaneeringu suuremas ulatuses

muutmise vajaduse. Kaebaja peab samuti ala kaitse alla arvamise tõttu säilitama planeeritud ala

osaliselt looduslikus seisundis ega tohi luua sinna kultuurmaastikku. See aga tähapäevaste

esteetiliste arusaamade kohaselt siiski kahjustab hoonestusala atraktiivsust, sest jätab mulje

justkui oleks kinnistu hooldamata. Kaebaja sundimiseks juba tehtud plaane muutma peavad

riigil olema kaalukad argumendid, mida aga käesoleval ajal kaebaja veendumuse kohaselt

vastustaja poolt esitatud ei ole.

4.19. Kuivõrd kaebaja on tõendanud seda, et püsiksannikas kinnisasjal ei kasva, siis ei ole

põhjust ala kaitse alt välja arvamisel rakendada ka isendi kaitse režiimi nii nagu ekslikult väidab

vastustaja. Seega oleks võimalik ala kaitse alt välja arvamisel kaebajal detailplaneeringut

realiseerida kavandatud mahus.

4.20. Kaebaja menetluskulud antud asjas on 2625 eurot ja kohtuistungil osalemise kulu 630

eurot so kokku 3255 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd tl 57-

69 ja 89-92).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja märgib, et I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg

1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või

kasvukohtade

kaitsekaitsealade

või

hoiualade

moodustamise

või

püsielupaikade

kindlaksmääramisega. LKS § 4 lg 5 p 2 toodud definitsiooni kohaselt on püsielupaik väljaspool

kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse

taime või seene looduslik kasvukoht. Seega tuleb kaitsta kõiki I kaitsekategooria liikide

elupaiku ja kasvukohti. Senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid

erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ja mis on eeldatavasti

jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka

kasvukoha taastamis-ja hooldamistööde järel.

5.2. Veinioja kinnistu arvamist püsielupaika ja 2014. tehtud inventuuri asjakohasust on

selgitatud Veinioja kinnistu omanikule saadetud 27.09.2018 kirjas nr 16/18/11011-6 (lisa 1, I

kd tl 150-153).

5.3. Püsiksannika leiukoht oli teada juba 2010. aastast ja 2012. aastal saatis Keskkonnaamet

selle kohta teate ka Veinioja kinnistu eelmisele omanikule. Kuigi Veinioja kinnistu ei olnud

arvatud veel püsielupaika, kehtis seal LKS§ 55 tulenev isendikaitse, mistõttu ei saa väita, et

Veinioja kinnistul enne selle omandamist keskkonnakaitselisi piiranguid ei olnud.

21.07.2010

tehti

püsiksannika

leiukoha

KLO9321905

kohta

esimene

kanne

keskkonnaregistrisse. Leiukohta vaatlesid botaanikud Ott Luuk ja Peedu Saar. Leiukohast leiti

70 püsiksannika taime, neist umbes 30 olid generatiivsed (õitsvad) ja 40 vegetatiivsed taimed.

19.10.2012 tehti teine leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatlesid botaanikud Ülle Jõgar ja Kai Rünk.

Leiukoha seisundiks hinnati „halb“. Leiukohast loendati 12 generatiivset isendit ja

kaitsetegevuseks märgiti „niitmine“. Püsiksannika parim vaatlusaeg on õitsemise ajal juulist

septembrini, seega ei ole 19.10.2012 vaatlus tehtud sobivaimal ajal. Seisundi hindamist see ei

mõjuta, sest peamised tegurid nagu veerežiimi muudatustest tingitud võsastumist jms on

võimalik hinnata kogu lumevabal ajal. See tähendab, et tõenäoliselt võis osa taimi jääda

vaatlusel märkamata ja püsiksannika isendeid oli tegelikult loendatust rohkem.

05.11.2012 saadeti Veinioja kinnistu toonasele omanikule Urmas Pärnamaale kaitsekohustuse

teatis kirjaga nr JT 15-8/12/27500 (lisa 2, I kd tl 154-155). Kirjakättesaamist ka kinnitati (lisa

3, I kd tl 156).

5.4. 20.04.2014 toimus kolmas leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatles töö „Püsiksannika (Swertia

perennis) projekteeritavate püsielupaikade ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole

kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (lisa 4, I kd tl 157-170p) raames liigiekspert Toomas Hirse, kes

loetles alalt 258 õitsvat püsiksannikavõsu, millele lisanduvad raskesti leitavad vegetatiivsed

võsud. Ekspertiisist sai selgeks, et vaid 16% Eestis püsiksannika leiukohtadest oli väga heas

või heas seisundis, 12% leiukohtade seisund oli rahuldav ning 72% püsiksannika leiukohtade

seisund halvenev või väga halb, seal juures väga halvas seisundis leiukohtade osakaal oli 34%.

Reola-Ülenurme püsielupaigas asuvate leiukohtade osakaal kogu Eesti asurkonnast moodustas

siis 8%.Siis veel projekteeritava püsielupaiga kolmele lahustükile jäi viis püsiksannika

leiukohta. Ala seisund hinnati halvenevaks. Veinioja kinnistul asuv leiukoht oli generatiivsete

isendite arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum. Seal asus 3,6% kogu liigi asurkonnast.

Teistes leiukohtades oli õitsvaid püsiksannika võsusid vastavalt: KLO9321904 alal 118 võsu,

KLO9321903 alal 76 võsu, KLO9321906 alal 69 võsu, KLO9322865 alal 62 võsu. Palju taimi

leidus raudteeäärsel alal, mida osaliselt oli niidetud. Arvukus sõltub ka sellest, kui suur hulk

taimi on eelnevalt niitmisega halvasti tuvastavaks muutunud. 20.04.2014. aasta ekspertiisi lk 9

on öeldud: „Ala on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel, kuid ka ilmselt

allikalise ala kuivendamiseks. Raudteeäärne niitmine ja ülesõidu kohale nähtavuse tagamine

on hoidnud ala avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega

pärsitakse mingi hulga taimede õitsemist on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks.“

Kokkuvõtvalt jõuti ekspertiisis järelduseni, et kuigi ala allikalist veerežiimi on rikutud,

moodustab sealne püsiksannika kasvuala kogu Eesti asurkonnas arvestatava osa ning on

vajaliku hoolduse olemasolul jätkusuutlik, mistõttu tuleb selle kaitseks moodustada

püsielupaik.

5.5. 19.03.2015 omandas Veinioja kinnistu Salesleader OÜ.

5.6. 26.08.2017 toimus neljas püsiksannika leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatles töö

„Püsiksannika (Swertia perennis) leviku, seisundi ja kaitstuse ekspertiisi aruanne“ (lisa 5, I kd

tl 171-191) käigus liigiekspert Toomas Hirse. Keskkonnaregistrisse on tehtud märkus, et sel

ajal püsiksannika arvukust hinnata ei saanud, sest leiukohas oli niidetud. 2014. aasta andmetele

tuginedes saab öelda, et püsiksannika leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla

vähemalt 30 taime (see tähendab 64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast.

2017. aasta ekspertiisi peatükis 1 on märgitud: „Reola-Ülenurme raudtee ületuskoha ümbruses

asuvates leiukohtades ei õnnestunud kordusinventuuri teha. Kui alguses polnud taimed veel

piisavalt sirgunud, siis hiljem oli kahjuks alal taimed niidetud. Küll saab 2014. aasta andmetele

tuginedes öelda, et leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla vähemalt 30 taime

(64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast (KLO9321905).“

5.7. 11.04.2018 saatis Keskkonnaamet kaebajale kirja (lisa 6, I kd 192), milles juhtis tähelepanu

püsiksannika kasvukohale, seda kahjustavatele tegevustele, sh vajadusele täitmistööd lõpetada,

teavitati püsielupaikade projekteerimisest ja kutsuti maaomanikku kokkusaamisele asjaolude

arutamiseks. Keskkonnaameti liigikaitse büroo peaspetsialist Iti Jürjendal ja liigikaitsebüroo

juhataja Marju Erit kohtusid kaebajaga Veinioja kinnistul 26.04.2018. Kohtumisel juhiti

kaebaja tähelepanu vajadusele eemaldada püsiksannika leiukohas asuvad ja tärkavaid taimi

varjutavad raidmed ning lepiti kokku, et suvel kohtutakse taimede näitamiseks uuesti, mis

allpool nimetatud põhjustel ära jäi.

5.8. 2017. aastal tehtud püsiksannika leiukoha vaatlusel on ekspert Toomas Hirse leidnud, et

pinnastööde tõttu hävinud taimede arvukust saab mõõta tuginedes 2014. aastal toimunud

vaatlusel kogutud andmetele. Kuigi vähemalt 30 taime jäi pinnastööde tõttu pinnase alla, oli

valdav osa püsiksannika leiukohast säilinud. Kui 2014. aastal oli püsiksannika leiukoha

Veinioja maaüksusele jääv osa 1,2 ha, siis oli sellest 2017. aasta vaatluse ajaks pinnasetööde

tõttu säilinud 0,98ha (53 õitsvat võsu ehk vähemalt 20 taime). Seega oli 2017. aastal tehtud

vaatluste põhjal säilinud vähemalt 82% 2014. aastal Veinioja maaüksusel registreeritud

püsiksannika leiukohast. Tulenevalt LKS § 48 lõikest 1 oli põhjendatud allesjäänud leiukoha

maksimaalne kaitse, sh vajalike hooldustööde (puittaimestiku eemaldamine ja niitmine) abil

säilinud leiukoha seisundi parandamine.

5.9. 07.05.2018 saadeti kinnistu omanikule kaitsekohustuse teatis numbriga 7-12/18/7004 (lisa

7, I kd tl 195-198), sest võrreldes 2012. aastal Veinioja kinnistu eelmisele omanikule saadetud

teatises esitatud kaardile olid püsiksannika kasvuala piirid pinnase alla matmise tõttu

muutunud. 29.06.2018 kirjaga nr 7-16/18/11011 (lisa 8, I 199-211p) teavitati kaebajat Reola-

Ülenurme

püsielupaiga

moodustamise

kavatsusest.

23.07.2018

esitas

kaebaja

Keskkonnaametile oma vastulause (lisa 9, I kd tl 212-215), millele Keskkonnaamet vastas

27.09.2018 kirjaga nr 7-16/18/11011-6.

Vastuse Lisas 10 (I kd tl 216-218p) on esitatud fotod 05.04.2018, 11.04.2018 ja 10.07.2018

Reola-Ülenurme püsielupaigas toimunud paikvaatlustest, sh Veinioja maaüksusel püsiksannika

kasvukohas tuvastatud raidmetest. Kaebuses esitatud seisukoht, justkui Keskkonnaamet oleks

paikvaatluse 2018. aastal teadmata põhjustel ära jätnud, on moonutatud ja eksitav. Paikvaatlus

ei toimunud, kuna Veinioja kinnistul oli püsiksannika kasvukoht mattunud eemaldamata

raidmete alla, mistõttu taimedel polnud eeldatavasti võimalik sel aastal tärgata ja neid polnud

võimalik ka maaomanikule näidata.

5.10. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 alusel on küll igaühe omand puutumatu ja võrdselt

kaitstud, kuid PS § 32 annab ka aluse omandiõiguse piiramiseks seaduse alusel ja üldistes

huvides. Põhiõiguste piiramist õigustab iga PS-ga kooskõlas olev eesmärk, sealhulgas

keskkonnakaitseline avalik huvi.

Eelnevast tulenevalt on selge, et kaebaja kinnistul asuv püsiksannika kasvukoht oli jätkusuutlik,

püsielupaika arvamine oli vastustajapoolt ainuõige viis püsiksannika leiukohtade kaitsmiseks

ja alale seatud piirangud on kooskõlas LKS ja PS-ga. Püsiksannika püsielupaiga moodustamine

oli proportsionaalne, vajalik ja otstarbekas.

5.11. Kaitse-eeskirja seletuskirja (lisa 11, I kd tl 219-235) punktis 2.4.1. on toodud

püsielupaikade kogupindala 316,3 ha. Vastustaja soovib rõhutada, et Veinioja kinnistul asuva

püsiksannika püsielupaiga suuruse osakaalu kõrvutamine kõigi püsiksannika püsielupaikade

kogupindalaga ei anna sisulist infot. Oluline on Veinioja kinnistule jääva püsielupaiga osakaal

võrreldes kogu Reola-Ülenurme püsielupaigaga. Veinioja kinnistule ulatuv püsielupaiga osa

moodustab ligi 10% (täpsemalt 9,1%, kogu püsielupaik 11,6 ha) kogu Reola-Ülenurme

püsielupaigast. Sealjuures on veel olulisem asjaolu, et Veinioja kinnistul asuvasse püsielupaika

ulatuv püsiksannika leiukoht oli 2014. aasta inventuuri alusel Reola-Ülenurme püsielupaigas

asuvast viiest leiukohast õitsvate võsude arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum. Lisas

12 (I kd, tl 236) on toodud ülevaade kõigist püsiksannika püsielupaikadest, et näitlikustada

püsiksannika püsielupaikade pindalalist jaotumist.

Kaebaja märgib õigesti, et tegemist ei ole Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga, kuid sellegi

poolest on Eestil püsiksannika kaitsmisel arvestatav rahvusvaheline vastutus. Püsiksannika

(Swertia perennis) kaitsetegevuskava eelnõu (lisa 13, I kd tl 237-270) lk 7 on öeldud: „Eestis

kasvab liik Euroopa areaali põhjapiiril või põhjapiiri lähedal (andmed leviku kohta Venemaa

euroopa osast on mõneti vastukäivad). Põhjamaades (Soome, Rootsi, Norra) püsiksannikat ei

kasva, Lätis ja Leedus on liik väga haruldane. Mujal Euroopas leidub teda kohati vaid mägedes

ja tasandike märgaladel.“ Seega, kuivõrd lähikonnas ja suuremas osas Euroopas liigi arvukus

kahaneb, on Eestil piirkondlikul tasemel oluline vastutus püsiksannika kaitsmisel.

5.12. Ekspertiisid viidi valdavas ulatuses läbi erinevatel aladel. Seega ei ole nende kahe

inventuuri põhjal võimalik liigi seisundist objektiivseid järeldusi teha. Püsiksannika asurkonna

suuruse trendi on võimalik usaldusväärselt hinnata vaid pikaajaliselt toimunud vaatluste järel,

võttes sealjuures arvesse ka kasvukohtade seisundit. Sellest on lähtutud ka liigi ohustatuse

hindamisel 2017. aastal (lisa 14, II kd tl 1-5), mille kohaselt on püsiksannika asurkonna suuruse

trend vähenev. Püsiksannika viimase hindamise järgi on liik ohualtis (vulnerable) seisundis.

Ohualtil liigil on definitsiooni järgi piirkonnas suur oht välja surra.

Varasemalt on liigi kohta andmeid kogutud sporaadiliselt. Esimesed põhjalikud ja

laiaulatuslikud inventuurid, milles just püsiksannikale keskenduti, on tehtud liigieksperdi T.

Hirse poolt 2014. ja 2017. aastal. Seega on igati põhjendatud kaitse-eeskirja seletuskirjas

toodud väide, et suurem leiukohtade arv on tingitud paremast uuritusest. Sama on öeldud ka

püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõu lk 8 ja 13.

5.13. Püsiksannika arvukusest olulisem näitaja on tema kasvukohtade seisund. 2017. aasta

ekspertiisi järgi on vaid ligikaudu 20% püsiksannika kasvukohtadest väga heas seisundis ning

lausa 80% rahuldavas kuni väga halvas seisus. Püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõus on

järeldatud, et liik peab leiukoha tingimuste halvenemisele võrdlemisi hästi vastu, kuid pole

põhjust kahelda, et tingimuste jätkuval halvenemisel püsiksannikas kaob.

5.14. 2017. aasta ekspertiisi peatükis 2.4 on märgitud, et: „Kui leiukoha mõistet

keskkonnaregistri tähenduses laiendada, siis maastikus seotud või kunagi varasemalt seotud

olnud leiukohtade koond peaks moodustama vähemalt 1% kogu liigi leiukohtade pindalast või

arvukusest, et oleks pelgalt statistiliselt põhjendatud püsielupaiga moodustamine. Ülejäänud

juhtudel tulekski hoolikalt kaaluda esinevaid leiukohaga seotud aspekte ja võimalusi.“

Lähestikku paiknevaid leiukohti tuleb käsitleda koos ühe piirkondliku asurkonnana.

5.15. Jaan Liira on Keskkonnaagentuuri tellitud töö „Kvantitatiivse (liigi) seiremetoodika

baaskriteeriumite määratlemine“ (2017; lisa 15, II kd tl 6-23p) lk-l3 rõhutanud, et liigikaitses

tuleb arvestada maastikulise seostatusega ja seega tagada üksikleiukohtade toimimine meta-

populatsioonidena, mille piires toimub või võiks toimuda geneetilise materjali vahetus

leiukohtade vahel. Meta-populatsiooni ehk kasvukohana käsitletakse sarnases biotoobis

lähestikku paiknevaid liigi osapopulatsioone, mis on omavahel ökoloogilises ühenduses hetkel

või on moodustanud ühtse populatsiooni lähiminevikus.

5.16. Reola-Ülenurme püsielupaik hõlmab samuti üht meta-populatsiooni. Sinna jääb viis

püsiksannika leiukohta. Veinioja kinnistul paiknev leiukoht oli neist 2014. aasta inventuuri

kohaselt õitsvate võsude arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum –258 isendit. Teistes

leiukohtades oli õistvaid võsusid vastavalt: KLO9321904 võsusid 118, KLO9321903 võsusid

76, KLO9321906 võsusid 69, KLO9322865 võsusid 62. Hulgaliselt leidus püsiksannikat

raudteeäärsel alal, mida oli osaliselt niidetud. Seega sõltub arvukus ka sellest, kui suur hulk on

eelnevalt niitmisega halvasti tuvastatavaks muutunud. 2014. aasta ekspertiisi lk 9 on märgitud:

„ala (kogu PEP) on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel, kuid ka ilmselt

allikalise ala kuivendamiseks. Raudteeäärne niitmine ja ülesõidu kohale nähtavuse tagamine

on hoidnud ala avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega

pärsitakse mingi hulga taimede õitsemist on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks.“

Sarnase seisukoha andis kaebajale ka Keskkonnaamet oma 27.09.2018 kirjas nr 7-16/18/11011-

6, kus selgitas, et: „T. Hirse 2014. a koostatud ekspertiisi joonisest 1 (lk 4) nähtub, et 2014. a

moodustas Reola-Ülenurme püsiksannika kasvukohta jäävas viies püsiksannika leiukohas

loendatud õitsvate võsude arv kokku 8% püsiksannika koguarvust Eestis. T. Hirse 2017. a

koostatud ekspertiisi käigus läbi viidud inventuuride tõttu suurenes teadaolevate püsiksannika

leiukohtade ja seega ka loendatud õitsvate võsude arv, kuid sellele vaatamata moodustab

vastavalt 2017. a ekspertiisi lisas 1 esitatud koondtabelis toodule püsiksannika võsude arv

kavandatavas Reola-Ülenurme püsiksannika PEP-s kokku 4,4% püsiksannika koguarvukusest

Eestis. Lisame, et osaliselt Veinioja katastriüksusele jäävas leiukohas KLO9321905 moodustab

püsiksannika arvukus isegi peale täitepinnasega hävitatud 64 võsu mahaarvamist 1,4 %

püsiksannika õitsvate võsude koguarvust Eestis.“

5.17. Kaebaja poolt viidatud Veinioja kinnistu suhtes kehtiv detailplaneering võib olla kehtiv,

kuid õigusruum ja keskkond on pidevas muutumises. Seetõttu muutuvad ka avalikud huvid ning

ajapikku võivad realiseerimata planeerimislahendused kaotada omadused algsel kujul

elluviimiseks. Mida rohkem aega möödub detailplaneeringu kehtestamisest, seda enam

kahaneb ka kinnistuomaniku õiguspärane ootus, et detailplaneeringut õnnestub muutmata kujul

realiseerida.

Vastustaja rõhutab, et kaitse-eeskiri ei välista tee ehitamist. Ülenurme vallavolikogu

24.04.2020 otsusega nr 13 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneeringus ette nähtud

alale teed rajada ei saa, kuna see on planeeritud läbi püsiksannika kasvukoha, kuid Veinioja

kinnistu omanikul on alati olnud võimalus konsulteerida Keskkonnaametiga ning otsida tee

ehitamiseks alternatiivseid lahendusi. Kõnealune detailplaneeringus käsitletud ja Kambja valla

üldplaneeringuga kavandatud perspektiivne tee läbib Reola-Ülenurme püsielupaika ja kahte

püsiksannika leiukohta. Leiukohtadest üks (KLO9321905) on osaliselt maetud täitepinnase alla

ning umbes 0,8 ha ulatuses (valdavalt Vahtra tn 14 ja Tartu-Petseri 7,8-11,8 km maaüksustele

jäävas osas) veel säilinud. Teine, umbes 0,6 ha suurune leiukoht (KLO9321903) paikneb

valdavas ulatuses Vahtra tn 14 maaüksusel ja väiksel osal ka Tartu-Petseri 7,8-11,8 km

maaüksusel. Sealjuures pole mingit põhjust kahelda leiukoha KLO9321903 jätkusuutlikkuses.

Seda on vaadeldud alates leidmisest 2010. aastal aastate jooksul korduvalt ja alati loendatud

paarkümmend taime. Viimane vaatlus oli 09.08.2018, kui botaanikud Toomas Hirse ja Iti

Jürjendal loendasid seal 34 õitsvat püsiksannika võsu. Keskkonnaregistris on vaatluse kohta

märgitud: „34 püsiksannika õitsvat võsu. Tõenäoliselt põua tõttu õitsemine vähene, kuid veg.

taimi nende raske märgatavuse tõttu ei loendatud. Leiukoha seisund võsa tõttu endiselt

rahuldav. Vajalik võsatõrje, raidmed alalt kokku korjata.“ Planeeritava tee rajamisel hävinevad

tee alla jäävad püsiksannika taimed ning teekraavidega halvenevad veerežiimi muutuste tõttu

oluliselt ulatuslikult ka allesjäänud püsiksannikate kasvukoha tingimused, mistõttu suure

tõenäosusega ka need taimed lähitulevikus hääbuvad.

Muuhulgas ei oleks võimalik Vahtra tn 14 kinnistule teed rajada LKS § 55 lõikest 7 tulenevast

isendikaitsest lähtuvalt ka siis, kui alal püsielupaika ei oleks. I kaitsekategooria taime

püsiksannika kaitse vajadus kaalub üles omaniku huvi ehitada tee püsiksannika kasvukohta.

Püsielupaika on kaasatud ka kasvukohtade kaitseks vajalik puhverala, kus liigi isendeid ei kasva

ning kuhu on võimalik kooskõlas kaitse-eeskirjaga püsielupaiga valitsejal kaaluda tee ehitamise

võimaldamist tingimusel, mis piirnevaid püsiksannika kasvukohti ei kahjustaks.

Kehtiva detailplaneeringu järgi on kavandatud mõlemale poole tee serva kraavid. Vastustaja

juhib tähelepanu, et kuivendamine on üks peamisi püsiksannika kasvukohti ohustavaid

tegureid. Kuivendamine on liigi kaitse tegevuskava eelnõus märgitud kui suure tähtsusega

ohutegur, mis võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam kui 20% ulatuses.

Kuivendamine kui oluline ohutegur on märgitud ka liigi 2017. aasta ohustatuse hindamise

aruandes.

Tuleb arvestada, et kuivendamise mõju ei ole lokaalne (vt Kaitse-eeskirja seletuskirja punkti

2.4.1.) Sellest lähtuvalt on arvestatud, et loodusliku veerežiimiga aladel on püsiksannika

kasvukoha veerežiim muutuste suhtes tundlik ala minimaalselt 50 m ja selle kaitsmine on

vajalik, et leevendada võimalikku järsku inimtekkelist veerežiimi muutusest tingitud mõju liigi

kasvukohas.

5.18. Veinioja kinnistul on praegu olukord teistsugune. Juba 2014. aasta ekspertiisis märgiti,

et sealne kasvukoht on olemasolevate kraavidega tugevalt rikutud veerežiimiga, kuid

kinnikasvamist ja roostumist on võimalik vältida hooldamise teel. Püsiksannika püsielupaikade

kavandamisel 2018. aastal (kaitse alla võtmise ettepaneku esitas Keskkonnaamet 01.06.2018

Keskkonnaministeeriumile) otsustati pinnasega kaetud ala püsielupaigast välja jätta ulatuses,

mis on täitepinnasega ümberkujundatud ja kuhu on detailplaneeringuga ette nähtud hoonete

ehitamine.

Tänaseks on ulatuslikuma pinnase ladestamise tõttu kasvukoht veelgi halvemas seisus. Veinioja

kinnistust vahetult idas on säilinud raudtee ääres vaid kitsas püsiksannika kasvukoht ladestatud

ala ja raudtee kuivenduskraavi vahel. Detailplaneeringu joonise järgi on tee kuivenduskraav

planeeritud vaid 15 m kaugusele säilinud püsiksannika kasvukohast. Säilinud püsiksannika

kasvukoht jääks kahe üksteisest vaid umbes 44 m kaugusel asuva kuivenduskraavi vahele.

Seega saab kindlalt väita, et uute teekraavide rajamisel on täiendav oluline negatiivne mõju

raudtee ääres veel säilinud püsiksannikaleiukohale ning on väga tõenäoline, et kraavidest

tingitud pinnase mineraliseerumise tõttu hävineb kasvukoht seal täielikult.

5.19. Leiukohade kaardi järgi jäi suur hulk taimi Veinioja kinnistule ning ülejäänud osa raudtee

äärde. Kokku moodustavad need ühe leiukoha. 2017. aastal toimunud inventuuril vaadeldi vaid

leiukoha lõunaosa, et selgitada välja pinnasega rikutud ala ulatus. Veinioja maaüksuse põhjaosa

ei inventeeritud. Seega, kui Veinioja kinnistul jäi suur hulk taimi pinnase alla ja ülejäänud

taimed kasvasid raudteeservas, vastas tõele eksperdi väide, et leiukohas olid taimed niidetud.

5.20. Käesolevas vastuses on toodud ekspertiisid, mille tulemusi arvestades on moodustatud

püsiksannika püsielupaik. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 alusel hindab kohus

haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Püsielupaiga planeerimise ja

moodustamise ajal oli püsiksannika kasvukoht Veinioja kinnistul jätkusuutlik ja taimi kasvas

alal piisavalt suures koguses, et pidada ala jätkusuutlikuks. Püsiksannikas on pikaealine taim,

mis peab kasvukoha tingimuste halvenemisele võrdlemisi hästi vastu ja liiki on kõnealusel alal

korduvalt mitmete aastate jooksul leitud, mistõttu ei olnud püsielupaiga moodustamise

menetluse ajal alust kahelda leiukoha jätkusuutlikkuses. Arvestades püsiksannika haruldust ja

kaitsestaatust, on eriti oluline kaitsta kõiki kasvukohti, nagu LKS § 48 lg 1 ette näeb.

5.21. 2014. aasta ekspertiisi kohaselt oli püsiksannika seisund kasvukohas KLO9321905

halvenev, kuid on ka märgitud, et rikutud veerežiimi tagajärjel toimuvat võsastumist ja

roostumist on võimalik hooldustöödega kompenseerida ning rõhutatud, et raudteeäärne

niitmine mõjub püsiksannikale soosivalt.

5.22. Vastustajale teada olevalt oli Veinioja kinnistu püsiksannika püsielupaiga moodustamise

menetluse ajal liigile sobiv kasvukoht. Ala vajas hooldustöid, kuid ei saa järeldada, et pinnase

laotamise tõttu oleksid püsiksannikad alalt täielikult kadunud. Seda ei ole märkinud ka ükski

ekspert.

5.23. Isegi juhul kui püsiksannikat Veinioja kinnistul tänasel päeval ei leidu, on selge, et

kasvukoht on hävitatud ebaseadusliku tegevuse tagajärjel ja see tuleb taastada.

5.24. Kaebaja taotles Keskkonnaametilt 2018.aastal kaevandamisluba (lisa 16, II kd tl 24-28)

ja registreerimistõendit (lisa 17, II kd tl 29-33) Veinioja kinnistu pinnasega täitmiseks.

Registreerimistõendit kaebajale looduskaitseliste piirangute tõttu ei antud (lisa 18, II kd tl 34-

35). 2019. aastal tehti kaebaja kinnistule Keskkonnaameti (endine Keskkonnainspektsioon)

väljakutse, sest Veinioja kinnistul toimus pinnase ladustamine. Objekti kontrollimise

protokollis (lisa 19, II kd tl 36 ja selle pöördel) on märgitud: „Vähesel määral oli kinnistu

täidetud osal näha asfalti ja betoonitükke.“ On selge, et kaebaja on jätkanud kinnistule pinnase

vedamist ning usutav ei ole ka see, et samal ajal kui kaebaja Veinioja kinnistul pinnast ladustas,

ta pinnase laiali ajamist ei märganud. Lisas 20 (II kd tl 37) on toodud Veinioja kinnistu plaan,

kuhu on märgitud pinnasega täidetud ala 19.05.2021 seisuga.

5.25. Keskkonnaamet saatis Veinioja kinnistu omanikule 11.04.2018 kirja, milles märkis, et:

„Kuna looduskaitseseaduse alusel oleme alustanud püsiksannika kaitseks püsielupaikade

moodustamisega, sh Teile kuuluvale kinnistule, soovime Teiega kohtuda, et arutada, millised

on võimalused, et Teie saaksite detailplaneeringuga ettenähtu ellu viia ja meie saaksime

tõhusalt haruldast taimeliiki kaitsta.“ Seega ei olnud kohtumise eesmärk välja selgitada, kas

kinnistul püsiksannika taimi kasvab, vaid selgitustöö tegemine ja teineteise mõistmine.

5.26. Kaasamise perioodil võttis Keskkonnaametiga ühendust Kambja Vallavalitsus, sest nende

poole pöördusid valla elanikud, kellel oli püsiksannika püsielupaikade moodustamise kohta

küsimusi. Vallavalitsus tegi Keskkonnaametile ettepaneku arutada neid küsimusi ühiselt koos

vallaga kontakteerunud maaomanikega koosolekul, mis toimus 06.11.2018. Kuna initsiatiiv

kokkusaamiseks tuli Kambja Vallavalitsuselt, organiseeris vallavalitsus ka nende poole

pöördunud maaomanike kaasamise. Keskkonnaamet kaasamiskoosolekuid ei korraldanud, vaid

kohtus maaomanikega personaalselt, kui keegi selleks soovi avaldas. Veinioja kinnistu omanik

avaldas soovi ja temaga ka kohtuti.

5.27. Kaebaja esitatud pildi järgi tunneb kaebaja tõesti ära õitsva püsiksannika. Vastustaja juhib

siiski tähelepanu, et püsiksannika vegetatiivseid osi on ka kogenud botaanikutel keeruline

märgata.

5.28. Vastustaja selgitab, et olemasolevaid maaparandussüsteeme võib vajadusel

Keskkonnaameti nõusolekul hooldada, aga seda nii vähe kui võimalik, et minimeerida

suuremast kuivendusest tulenevat negatiivset mõju püsiksannika kasvukohale (vt kaitse-

eeskirja seletuskirja ptk 2.5.4.2.).

5.29. Vastustaja on seisukohal, et kasvukoht oli 2018. aastal jätkusuutlik. Sellest ei ole 10 aastat

möödas. Mis puudutab jätkusuutlikkust tänasel päeval, siis seda tuleb Keskkonnaametil

hinnata. Vastustaja juhib tähelepanu, et isegi juhul kui püsiksannika püsielupaik Veinioja

kinnistult kaotatakse, jääb endiselt kehtima LKS § 55 lg 7 tulenev isendikaitse, mis tähendab,

et keelatud on I kaitsekategooria taimede kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine,

milleks piiritletakse keskkonnaregistris iga leitud püsiksannika isendi ümber 10-50 m laiune

kasvukoht, kus tegevuste keelamine eeldatavasti tagab isendite säilimise.

5.30. Tee ehitamine ei ole püsiksannika püsielupaigas keelatud. Kaitse-eeskirja § 10 lg 3

kohaselt saab püsielupaiga valitseja lubada püsielupaiga sihtkaitsevööndisse tee-ja tehnovõrgu

rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamist püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas

paikneva kinnistu tarbeks.

Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei arutanud tee rajamist Keskkonnaametiga.

Kaebaja oli teadlik nii Veinioja kui ka Vahtra tn 14 kinnistutele rajatavast püsielupaigast ja

püsiksannika kasvukohtadest. Tee rajamine on püsielupaika võimalik tingimusel, et tee

rajatakse väljapoole püsiksannika kasvukohti ja tee rajamisega ei mõjutata püsiksannika

kasvukohtade veerežiimi.

Planeeritav tee lõikaks otse läbi püsiksannika leiukohtade. Tee alla jäävad püsiksannikad

hävineksid ning teekraavidega halveneksid ulatuslikult ka allesjäänud püsiksannika kasvukoha

tingimused. Vastustaja rõhutab, et planeeritavat teed ei ole võimalik LKS § 55 lg 7 tulenevast

isendi kaitsest rajada ka siis, kui püsiksannika püsielupaika tee ehitamiseks planeeritud alal ei

oleks.

5.31. LKS § 38 lg 3 kohaselt korraldab loodusobjekti kaitse alla võtmise algataja ettepanekus

nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate

piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku.

Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmisel olid aluseks MTÜ Käoraamat liigieksperdi

Toomas Hirse 2014. ja 2017. a ekspertiisid. Lisas on esitatud kaart Veinioja kinnistul asetsevate

kaitsealuste liikide kohta. Looduskaitseseadus ei sätesta ekspertiisile ajalisi piire. Kaitsealuse

taimeliigi leiukoht ei ole Keskkonnaameti hinnangul jätkusuutlik, kui see on üksikisenditega

(1-2 isendit), väga ebatüüpilises kasvukohas või sellisel määral degradeerunud, et kasvukoha

taastamine ei ole võimalik. Sellised populatsioonid võib jätta kaitse alla võtmata, kuna liigi

kaitset neis ei õnnestu pikemas perspektiivis tagada. 2014. a inventuuri andmetel oli

püsiksannika arvukus Veinioja kinnistul oluliselt suurem kui 1-2 isendit ja ekspert Toomas

Hirse leidis, et kuigi Reola-Ülenurme püsiksannika kasvukoha KLO9321905 ala allikalist

veerežiimi on rikutud, on kasvukoht vajaliku hoolduse olemasolul jätkusuutlik.

Vastustaja tugineb püsielupaiga kaitse-eeskirjade koostamisel ja piiride määramisel

ekspertarvamusele. Ekspertiisist sai järeldada, et Veinioja kinnistule jääv ala on püsiksannikale

sobiv kasvukoht ning kuna tegemist on I kaitsekategooria taimega, tuleb LKS § 48 lg 1 alusel

selle soodsa seisundi tagamiseks moodustada kaitsealad või hoiualad või määrata kindlaks

püsielupaigad. I kaitsekategooria puhul ei ole küsimust selles, kas püsielupaik määrata või

mitte, seda peab tegema. Vastustaja juhib tähelepanu, et püsielupaiga moodustamisega ei

kaitsta pelgalt kaitsealuste liikide isendeid, vaid ennekõike selle liigi elupaika. Teisisõnu liigile

sobivaid elutingimusi, mis on eelduseks, et see liik saaks jätkusuutlikult konkreetsel alal

kasvada. Seega konkreetsete isendite olemasolu, nende arv jmt ei ole konkreetses vaidluses

määrava tähtsusega olemasolu. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus

18.12.2013 otsuse nr 3-11-1504 punktis 11 ja Tallinna Ringkonnakohus 22.10.2015 otsuse nr

3-14-358 punktis 11 ja Tallinna Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuse nr 3-15-2771 punktis 12.

Küsimus on ennekõike selles, kas liigile kasvamise tingimused enne pinnasega täitmist olid

vaidlusalusel alal olemas ning kas kahjustatud ala on võimalik taastada liigile sobivaks

kasvualaks.

Tänaseks on Veinioja kinnistul püsiksannika kasvukohta ebaseadusliku tegevuse tagajärjel

kahjustatud. Väidetavalt ei teadnud kinnistu omanik alal toimunud pinnase laialilaotamisest.

Selles osas on käimas ka järelevalvemenetlus. Pinnase laialilaotamisel on püsiksannika

seisundile kahtlemata negatiivne mõju. Osa taimedest jäid pinnase alla. Ülejäänud taimede

puhul on võimalus, et pinnase laotamine mõjutas ka neid või taim sellel alal 2021. aastal ei

õitsenud. Püsiksannikas on püsik, kuid kõik isendid ei pruugi igal aastal õitseda ning

vegetatiivseid isendeid on muus rohustus raske märgata. Igal juhul on vastustaja seisukohal, et

püsiksannika kasvukohta on võimalik taastada. Püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõus on

järeldatud, et liik peab leiukoha tingimuste halvenemisele hästi vastu, mistõttu saame ka

eeldada, et rikutud ala taastumise hetkeks on populatsioon jätkuvalt piisavalt elujõuline ning

suure tõenäosusega püsiksannikas selle ala ka taas asustab.

5.32. Vastustaja kinnitab, et Keskkonnaregistri andmetel kuulub püsiksannika leiukoht

keskkonnaregistri

koodiga

KLO9321905

soostunud

niitude

tüübirühma,

mis

on

üleminekukoosluseks aruniitude ja madalsoode vahel. Enne raudtee ja kuivenduskraavide

rajamist oli ekspert Toomas Hirse andmetel tegemist allikasoise piirkonnaga. Nii soos kui ka

soostunud niidul ohustavad püsiksannikat enim veerežiimi muudatustest tingitud muutused liigi

kasvukohas. Kuna veerežiimist põhjustatud muutused on pikaajalise viibega, ei ole sellistes

kooslustes kasvavate liikide iga-aastane inventeerimine põhjendatud.

5.33. Vastustaja ei ole väitnud, nagu oleks ala ulatuslikult raidmetega kaetud. Vastustaja väited

seisnevad selles, et taim ei tärka raidmete all, sest ei saa piisavalt valgust. Inventuuri tulemused

ei oleks sellises olukorras õiged. Kaebaja vastuse juurde esitatud fotod ei ole kindlasti

objektiivsed ala seisukorra hindamiseks ega vastustaja väidete ümberlükkamiseks.

5.34. Vastustaja märgib, et veerežiimi muutusi ei ole võimalik ortofotode põhjal hinnata, selleks

on vajalikud LIDAR-i kaardistusandmed.

5.35. Keskkonnaamet alustas 16.11.2021 väärteomenetluse Salesleader OÜ vastu ebaseaduslik

pinnase laotamise pärast püsiksannika elupaika.

5.36. Juhul kui detailplaneeringu elluviimine ohustab kaitstavaid loodusväärtusi, ei ole

võimalik detailplaneeringut muutmata kujul realiseerida. Püsielupaigapiirid määratakse

vajaliku puhveralaga, et vältida olukorda, kus kasvukoha läheduses toimuv tegevus saaks

mõjutada liigi kasvukohta või elupaika ebasoodsas suunas. Omandiõigus ei ole piiramatu ning

omandit ei või kasutada üldiste huvide vastaselt. Arvestades, kui väikesel pindalal

püsiksannikas Eestis kasvab ning et lähikonnas seda üldse ei leidu, on äärmiselt oluline säilitada

ning turgutada iga kasvukohta, mis Eesti pinnal leidub.

5.37. Kaebuses nimetatud projekteerimistingimused ei jää kehtima. Vastustaja on

Transpordiametit teavitanud, et kuivenduskraavide rajamine on selles piirkonnas välistatud

ning kõnealuse riigitee rajamiseks kuivenduskraave ei rajata. Püsiksannika kasvukoha

lähedusse jääva tee ehitamisel tuleb vee ära juhtimiseks võtta kasutusele teistsugused vahendid,

mis ei kahjusta püsiksannika kasvukohta.

5.38. Seoses kaebaja menetluskuludega märgib vastustaja, et kaebaja esitatud arvel nr 1091on

kulurida selgitusega „Kliendile hinnangu andmine seoses kohtuasja raames algatatud

väärteomenetlusega“ ning kogusega „0 h 45 m“.

Vastustaja ei pea põhjendatuks lisada käesolevas haldusmenetluses menetluskulude hulka

tegevust, mis viiakse läbi väärteomenetluses. Käesolevas haldusasjas ei ole olnud ka oluline,

kes ja kuidas väärteo toime pani vaid asjaolu, et tegu on toimunud. Selle fakti

kindlakstegemiseks ei kulu 45 minutit väärteomenetluse uurimist ja hinnangu andmist.

Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et vastav kulu ei peaks kuuluma haldusasja 3-21-

783 menetluskulude nimekirja.

Kokkuvõtlikult palub vastustaja kohtul hinnata kaebaja menetluskulude põhjendatust ja

kaebuse rahuldamise korral menetluskulude ulatust vähendada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud

kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud

järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

6.1. Looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lõike 2 alusel on keskkonnaministril õigus võtta ala kaitse

alla ja kehtestada ala kaitsekord.

Püsiksannikas on Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana

kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 p 21 kohaselt I kaitsekategooria taimeliik. LKS §

48 lg 1 kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või

kasvukohtade kaitse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade

kindlaksmääramisega.

Keskkonnaministri 09.03.2021 määrusega nr 16 võeti vastu „Püsiksannika püsielupaikade

kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“.

Nimetatud määruse seletuskirja kohaselt eelnõukohase määrusega moodustatakse I

kaitsekategooriasse kuuluva taimeliigi püsiksannika (Swertia perennis) ja selle kasvukohtade

kaitseks 19 püsielupaika, mis asuvad Põlva, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas.

Püsielupaikadesse arvatud ala ei ole varem kaitse all olnud.

Määrusega on võetud püsielupaigana kaitse alla osaliselt so 0.98 ha osas kaebuse esitajale

kuuluv Veinioja kinnistu vastavalt kohtule esitatud kaardimaterjalile (I kd tl 215 ja 216-218p).

6.2. Püsielupaikade kaitse alla võtmise määrus on sisulistelt tunnustelt üldkorraldus

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses ning tühistamisnõudega halduskohtus

vaidlustatav.

6.3. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja omandas Veinioja kinnistu (katastritunnus

94901:009:0190) asukohaga Ülenurme alevik, Kambja vald Tartu maakond 12.03.2015

kohtutäituri avalduse alusel, 11.03.2015 enampakkumise akti alusel on see sisse kantud

19.03.2015 kinnistusraamatusse.

Kinnistu oli omandamise ajal ilma keskkonnakaitseliste piiranguteta.

Kinnistu suhtes kehtib Ülenurme Vallavolikogu 24.04.2010 otsusega nr 13 kinnistatud Veinioja

katastriüksuse detailplaneering (DP) (Kättesaadav veebis: http://ylenurme.kovtp.ee/veinioja-

dp1 ).

6.4. Vaidlust ei ole selles, et Veinioja katastriüksusele jääb püsiksannika keskkonnaregistrisse

kantud leiukoht registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune ning millest jääb

Veinioja katastriüksusele 0,98 ha. Vaidlust ei ole ka selles, et viimased arvukuse andmed on

kogu leiukohast aastast 2014, mil selleks loendati õitsvaid püsiksannika võsusid 258 tükki. (vt

Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole

kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (I kd tl 38-53p; 2014 ekspertiis).

6.5. Asjas on tõendamist leidnud, et Veinioja kinnistule veeti 2015 aastal pinnast

Keskkonnaameti enda loal. Keskkonnaamet kinnitas kohtuistungil, et ei vaidle sellele vastu, et

2015 oli olemas Keskkonnaameti luba täitepinnase paigutamiseks Veinioja kinnistule.

Kaebajale on väljastatud Keskkonnaameti poolt 12.10.2018 kaevise võõrandamise ja väljaspool

kinnisasja kasutamise luba nr K/331900 (II kd tl 36 ja III kd tl 98-99).

18.10.2018 aastal keeldus Keskkonnaamet registreerimistõendi andmisest maa-ala täitmiseks

kividega, pinnasega ning süvendpinnasega, kuivõrd alale jääb projekteeritav Reola-Ülenurme

püsiksannika püsielupaiga sihtkaitsevöönd ning veel I, II ja III kategooria kaitsealuseid

taimeliike (vt taotlus ja Keskkonnaameti otsus II kd tl 24-35).

6.6. Vaidlust ei ole ka selles, et 26.08.2017 käis liigiekspert Toomas Hirse ekspertiisi

koostamise raames uuesti leiukohas selle seisundi hindamise eesmärgil. Ekspert märgib, et

KLO9321905, KLO9321906 ja KLO9322865 – Reola-Ülenurme raudtee ületuskoha ümbruses

asuvates leiukohtades ei õnnestunud kordusinventuuri teha. Kui alguses polnud taimed veel

piisavalt sirgunud, siis hiljem oli kahjuks alal taimed niidetud. Küll saab 2014. aasta andmetele

tuginedes öelda, et leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla vähemalt 30 taime

(64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast (KLO9321905).

Ekspert on veel märkinud, et: „/…/ Paraku pole ka 2014. aasta ekspertiisi tulemusel

väljapakutud püsielupaigad jõudnud keskkonnaregistri kavandatavate kaitsealade nimistusse.

Selle tõttu sai kahjustusi Reola-Ülenurme leiukoht, sest jäätmaa ladestamine kattis osa leiukoha

ala. 2014.a eksperttöö käigus võeti igale generatiivsele võsule oma GPS punkt, mistõttu võib

öelda, et 30 generatiivset võsu ehk 15-20 taime hukkus kavandatava kaitsekorra mitte

kohaldamise tõttu.“

Ekspert on välja toonud, et: „Möödunud aastal toimunud pinnase ladestamise tõttu tuleb arvata

ka katastriüksusest 94901:009:0190 osa piiranguvööndisse, ent välja arvates tekiks uuesti oht

püsiksannika ala uuteks mõjutusteks.“ (I kd tl 171-191; 2017 ekspertiis). Vaidlustatud kaitse-

eeskirjaga on määratud aga osa Veinoja katastriüksusest sihtkaitsevööndisse, mitte

piiranguvööndisse nagu on soovitanud ekspert.

Vastustaja märkis kohtuistungil, et ekspertiisides (sh 2017 aasta ekspertiisis) on leitud, et

kasvukohti on võimalik taastada. Kohtule vastavat seisukohta 2017 ekspertiisist Veinioja

kinnistu suhtes ei nähtu. Ekspertiisist nähtub, et alal, kuhu on pinnas laotatud ning mida on

täidetud, taimed enam kasvada ei saa.

Küll aga tegi ekspert ettepaneku jätta alal piiranguvööndisse, et vältida kinnistu kasutamise

mõjusid (eelkõige kuivendamise mõju) alles olevatele taimedele, mis asuvad samas elupaigas

(elupaigaks on kõik kolm lahustükki - katastriüksust).

Vastustaja on selgitanud, et T. Hirse tehes 2017 aasta ekspertiisi tugines ekspert ainult 2014

andmetele, kinnitades, et see on piisav ja elupaik on alles. Inventuuri tegemisel ei lähtuta mitte

kinnistutest, vaid leiukohtadest, selle pärast ei tehtud inventuuri ka Veinioja kinnistul. Alates

2014 aastast ei ole Veinioja kinnistut füüsiliselt kontrollitud ega inventeeritud.

Vastustaja ei vaidle vastu sellele, milline olukord on hetkel kinnistul ning et täitepinnas on

kinnistul, kust valgub vesi kraavidesse. Vastustaja nõustub sellega, et püsiksannika elukoht

Veinioja kinnistul on mitme meetri paksuse täitepinnasega kaetud. Küll aga märgib vastustaja,

et 2018 aastal oli elupaik veel alles, kuigi osaliselt hävitatud.

6.7. Keskkonnaministri määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” eelnõu seletuskirjas on märgitud peatükis 2.4.2 Püsielupaikade välispiirid ja tsoneering,

et: „Reola-Ülenurme püsielupaik asub Reola ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on

11,6 ha suurune ja koosneb kolmest lahustükist. Püsielupaik on 7,6 ha ulatuses kavandatud

sihtkaitsevööndisse ja 4 ha ulatuses piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse arvatavast alast 6,8

ha on era- ja 0,8 ha riigiomandis. Piiranguvööndisse planeeritud alast jääb 0,7 ha era-, 1,2 ha

riigi-, 0,5 ha munitsipaal- ja 1,6 ha jätkuvalt riigi omandis olevale maale. Planeeritava

püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti 2010. aastal, hiljem on osapopulatsioone

kasvukohas juurde leitud. 2014. aastal loendati kasvukoha viies osapopulatsioonis kokku 583

õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. 2016. või 2017.

aastal tehtud pinnasetööde käigus on püsiksannika kasvukoht osaliselt hävinud ja pinnase alla

on jäänud 0,2 ha suurune ala vähemalt 64 õitsva püsiksannika võsuga. Säilinud allikasood on

ekspertiisi hinnangul rahuldavas kuni halvas seisus.

/…/

Veinioja (94901:009:0190) maaüksuse loodenurka jõudes pöörab lahustüki välispiir kagusse ja

suundub edasi mööda mõttelisi sirgeid, mis ühendavad samal maaüksusel olevaid kraavide

ristumiskohti. Viimasest ristumiskohast suundub püsielupaiga piir edasi mööda edelasse

kulgeva kraavi kallast ning selle lõpust mõttelise kraavi pikendusena Lennu – Vangi tee lõik 1

(28301:001:0226) maaüksusel oleva kraavini. Siis kulgeb välispiir edasi mööda

kuivenduskraave, kusjuures raudteeäärsed kraavid ei jää nende hooldamise lihtsustamiseks

püsielupaika. Lahustüki edelapiiri kulgemisel on arvestatud 2009. aastal Keskkonnaametile

kooskõlastamiseks esitatud ja Ülenurme vallavolikogu 20. aprilli 2010. a otsusega nr 13

kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala piiridega.

Lahustüki piir on seal kavandatud selliselt, et võimaldada detailplaneeringukohase hoonestuse

rajamist.“

6.8. Püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 2.2.1 Püsiksannika püsielupaigad on Reola-

Ülenurme püsielupaiga osas välja toodud järgmine: „Piiranguvööndisse on arvatud

püsiksannika leiukohtades ja nende lähistel paiknevad olulised taristuobjektid: biotiigid ja neid

teenindav eesvool ning Tartu–Tallinna–Võru–Luhamaa põhimaantee kavandatav laiendus.

Piiranguvööndi kaitsekord on piisav, et võimaldada ala sihtotstarbelist kasutamist ja samas

välistada uute veerežiimi muudatusi põhjustavate häiringute (kraavid, ehitised) teke.

Püsiksannika leiukoht registreeriti alal 2010. aastal, hiljem on osapopulatsioone juurde leitud.

2014. aastal loendati viies osapopulatsioonis kokku 583 õitsvat püsiksannika võsu

(kogupindalaga 3,6 ha; KLO9322865: seisund rahuldav; KLO9321906: seisund rahuldav;

KLO9321905: seisund rahuldav; KLO9321904: seisund hea; KLO9321903: seisund halb),

neile lisanduvad raskesti loendatavad vegetatiivsed taimed (Hirse 2014). 2016. või 2017. aastal

tehtud pinnasetööde käigus on osa leiukohast KLO9321905 hävinud, kui pinnase alla on

mattunud 0,2 ha suurune ala vähemalt 64 õitsva püsiksannika võsuga (Hirse 2017).

Hiljem on sama leiukohta sama katastriüksuse (94901:009:0190) piires pinnastöödega

veelgi kahjustatud. Hävinud osa (0,8 ha) ja tõenäoliselt lähitulevikus häviva osa (0,19 ha,

mis jääb kitsa ribana mattunud ala ja naabruses oleva kraavi vahele, mistõttu ainuüksi

servaefektist tulenevalt jätkusuutmatu) leiukohast KLO9321905 leiab MapInfo-põhiselt

kaardikihilt ‘h2vinud_sannika_leiukoht’.

Ala on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel kuid ilmselt ka allikalise ala

kuivendamiseks. Raudtee äärne niitmine ja ülesõidu kohal nähtavuse tagamine on hoidnud ala

avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega pärsitakse mingi

hulga taimede õitsemist, on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks. 2014. aasta

välitöödel võis näha, et osa alast oli sihilikult niitmata jäetud ning taoline tegevus sobib ka

kaitsemeetmena. Leiukoht on olulise väärtusega, mistõttu tuleks koostöös raudtee ja maantee

esindajatega otsida võimalusi ka veerežiimi taastamiseks ja jätkata hooldust, mis tagab liigi

elujõulisuse. Olulisemad taimede esinemiskohad, mis ei häiri vaadet maanteelt raudteele, võiks

ka edaspidi niita hiljem või roteerivalt (Hirse 2014).

Püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 4.2. Kasvukoha ja leiukoha määratlemise ja

keskkonnaregistrisse kandmise põhimõtted tuleneb, et: “Reeglina tuleb püsiksannika

punktobjekti (punktobjektide) ümber leiukoha kirjesse (pindobjekti) kaasata kogu liigile

potentsiaalselt sobilik kasvukoht. Taoline lähenemine on seda põhjendatum, et püsiksannika

tüüpilised kasvukohad allikasood on sageli kompaktsed ja võrdlemisi kergesti piiritletavad.

Suurematel sooaladel, kus püsiksannikas asustab üht või mitut massiivist raskesti eristatavat

osa, võib olla põhjendatud leiukoha piiritlemine äärmiste punktobjektide alusel selliselt, et

leiukohta oleks hõlmatud sooala vähemalt viiekümne meetri kaugusele äärmisest

punktobjektist.“

Leiukoha võib keskkonnaregistrist kustutada (arhiveerida), kui leiukoht on hävitatud,

näiteks ehitise alla jäänud vms. Muul juhul võib leiukoha arhiveerida, kui püsiksannikat pole

kümne aasta jooksul leiukohas nähtud, kui parimal vaatlemise ajal on liiki püütud vaadelda

vähemalt kolmel erineval aastal.

6.9. Rein Kalamees, (PhD, teadur Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, botaanika

osakond) on koostanud 24.09.2021 Veinioja kinnistu kirde- ja idaosa taimestiku inventuuri.

Nimetatud inventuuri kohaselt tehti välitööd Veinioja kinnistu (94901:009:0190, Ülenurme

alevik, Kambja vald, Tartumaa) kirde- ja idaosa taimestiku inventeerimiseks 09.08.2021.

Inventuuri tellis kaebaja esindaja Ranol Kaseväli ja selle eesmärgiks oli kinnistult kunagi leitud

kaitsealuse püsiksannika (Swertia perennis, Gentianaceae, esimene kaitsekategooria) leviku

ulatuse ja taimede hulga täpsustamine. Inventuuri ala hõlmas täielikult püsiksannika leiukoha

KLO9321905 Veinioja kinnistuga kattuva ala. See püsiksannika leiukoht katab kinnistust

umbes kolmandiku ja on samas ulatuses hõlmatud ka püsiksannika Reola-Ülenurme

püsielupaiga koosseisu. Inventuuri käigus käidi erilise hoolega läbi püsiksannikale vähegi

sobilikud alad – võsastunud madalsooniiduriba kinnistu põhja-kirdeservas ja raudteeäärne

kraavitatud niit, mis osaliselt ulatub ka kinnistu idaserva.

Veinioja kinnistu kesk- ja idaosa on täidetud mitme meetri tüseduse pinnase kihiga. Suurem

osa püsiksannika leiukohast KLO9321905 jääb just sellele täidetud alale. Pinnasega täidetud

alal püsiksannikat ei kasva, liigile sobilik kasvukoht ja kooslus on hävinud. Selles kohas on

kasvukeskkond muutunud paljupalju kuivemaks ja niiskuslembesele püsiksannikale

kõlbmatuks.

Veinioja kinnistu idaserva kesk- ja lõunaosa jääb pinnasega täidetud ala serva ja raudteeäärsele

rohumaale ei ulatu. Inventuuri käigus registreeriti Veinioja kinnistu kirde- ja idaosa looduslikel

aladel kasvamas 59 liiki kõrgemaid soontaimi, kaitstavaid taimeliike (sh püsiksannikat) ei

leitud. (III kd tl 11-14)

7. Kohus märgib esmalt, et alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine sõltub

looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa. Riigil on aga õigus ja

ühtlasi kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute seadmine ja nende kehtivus

konkreetsel alal on õigustatud või mitte. Kui ala kaitse alla võtmine või jätkuv hoidmine ei ole

enam põhjendatud, tuleb ala suhtes jätta piirangud kehtestamata või ala piirangutest vabastada

(või kohaldada vajadusel tegelikule olukorrale looduses vastavaid proportsionaalseid

piiranguid).

Üldkorralduse põhjendused peavad sisalduma määrusena vormistatud akti seletuskirjas ning

olema kohased ja piisavad (siinkohal kohalduvad üldised haldusakti põhjendamise

põhimõtted). Keskkonnaministeerium ei tohi üldkorralduse andmisel olla eksinud

kaalutlusotsuse tegemisel. Puudutatud isikud peavad olema menetlusse kaasatud ning ära

kuulatud.

8. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja rikkunud nii põhjendamiskohustust,

uurimispõhimõtet kui ka eksinud kaalutlusotsuse tegemisel. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

9. Esmalt hindab kohus seda, kuivõrd intensiivselt riivab määrus nr 16 kaebaja õigusi.

Veinioja kinnisasjale ulatuv püsielupaiga osa kuulub sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi

kaitserežiimi kohaselt on alal keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga

valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine

püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks (Määruse nr 16 § 10 p 3).

Sihtkaitsevööndisse ulatub DP-ga kavandatud kogujatee (kinnistu idapoolne raudteega

paralleelne osa), mis DP kohaselt peab peale valmimist jääma avalikuks kasutamiseks ning

mille kaudu pääseb ühtlasi ligi Veinioja kinnistule, kuna kinnistu lõunapiiril kulgev kohalik

Lennu–Vangi tee kaudu olemasolev juurdepääs suletakse (vt Transpordiameti 08.04.2021

korralduse

nr

1.1-3/21/154

„Projekteerimistingimuste

andmine

riigitee

Tallinn−Tartu−Võru−Luhamaa

km

186,9-190,9

asuva

VI

ehitusala

ehitusprojekti

koostamiseks“ lisa 1 p 5.2.3 ja 5.2.6 (I kd tl 76-91)). Kavandatud tee on näha DP põhijooniselt

(I kd, tl 75).

10. Vastustaja on selgitanud, et teed DP-s ette nähtud kohta rajada ei saa, kuna see kahjustaks

otseselt I kategooria kaitsealust liiki püsiksannikat. Vastustaja leiab, et DP tuleb ümber teha.

Kohtu hinnangul on tegemist kaebaja omandiõiguse intensiivse riivega. Detailplaneeringu

elluviimine on looduskaitseliste piirangute tõttu oluliselt pärsitud. Olemasolevate piirangute

kontekstis on küsitav detailplaneeringu realiseerimise võimalus ja mõttekus üleüldse.

Sealjuures võib piirangute tegelik ulatus selguda alles arendustegevuse käigus (nt

juurdepääsutee rajamise võimalikkus), mis toob detailplaneeringu elluviimisel kaasa

täiendavaid riske. On eluliselt ja faktiliselt usutav, et kehtestatud piirangud mõjutavad olulisel

määral kinnistute turuväärtust, kui kaebajal oleks soov see võõrandada.

11. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas piirangu kehtestamiseks esineb õiguslik ja

faktiline alus.

Vaidlust ei ole selles, et püsiksannikas on Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja

II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 p 21 kohaselt I

kaitsekategooria taimeliik. I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg

1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või

kasvukohtade kaitse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade

kindlaksmääramisega. Kaitsta tuleb kõiki I kaitsekategooria liikide elupaiku ja kasvukohti.

Vastustaja on selgitanud, et senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid

erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ning mis on eeldatavasti

jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka

kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde järgselt.

Kaebaja on vaidlustanud vastustaja tegevuse esmalt selles osas, et viimane on valesti välja

selgitanud loodusobjekti kaitse alla võtmise aluseks olevad asjaolud ja otstarbekuse Veinioja

kinnistu suhtes. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja märgib, et nii Hirse 2017 ekspertiisi kui

ka püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 2.2.1 kajastatu ja R. Kalamees inventuuri põhjal

võib asuda seisukohale, et Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja

vastu võtmise ajal 09.03.2021 Veinioja katastriüksusel (94901:009:0190) püsiksannikat ei

leidunud. Kuna Veinoja katastriüksusel asus püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud

leiukohast registrikoodiga KLO9321905 0,98 ha (kogu leiukoht KLO9321905 on kaitse-

eeskirja järgi 1,79 ha suurune), siis arvestades ülal toodud andmeid ei saanud Veinioja

katastriüksusel püsiksannikat kasvada, kui pinnase alla on mattunud esmalt 0,2 ha suurune ala

ja hiljem on sama leiukohta sama katastriüksuse (94901:009:0190) piires pinnastöödega veelgi

kahjustatud - hävinud osa (0,8 ha) ja tõenäoliselt lähitulevikus häviva osa (0,19 ha, mis jääb

kitsa ribana mattunud ala ja naabruses oleva kraavi vahele.)

Järelikult Veinioja katastriüksusel püsiksannikas enam kasvada ei saanud ning tegemist ei ole

Veinioja kinnistu osas enam ka jätkusuutliku elupaigaga, kuna vastav ala on kaetud mitme

meetri paksuse pinnasega (Veinioja kinnistu geodeetilised uuringud I kd tl 120-127), mis

muudab selle püsiksannika kasvamiseks kõlbmatuks.

Arvestades ülal toodud faktiliste asjaoludega ei nähtu, et vastustaja oleks vastavat asjaolu

analüüsinud. Vastustaja on üksnes viidanud, et 0,2 ha suurune osa elupaigast on hävinud, kuid

jätnud tähelepanuta, et hiljem on hävinenud veel 0,8 ha.

Vastuseks kaebaja seisukohale, et Veinioja kinnistul püsiksannikat ei kasva, on vastustaja

viidanud üksnes, et kaebajale jagati infot maaüksusel paiknevate kasvukohtade kohta ja selgitati

PEPi piiritlemispõhimõtteid. Lisati info ekspertiisidest ja KeA korraldatud välitöödest.

Selgitati, et ekspertiisikohane PEP hõlmas maaüksusest suurema osa. KeA arvestas maaüksusel

kehtestatud detailplaneeringuga ja vähendas selle võrra PEP-i ulatust. Viidati maaomanikule

saadetud kaitsekohustuse teatisele, kus oli püsiksannikat puudutav info ja palve informeerida

KeA-d planeeritavast majandustegevusest. Kuna KeA-d pinnase täitmisest ei informeeritud, siis

ei olnud võimalik seda tegevust suunata nii, et see taimeliigi kasvukohta ei kahjustaks. Viidati,

et maaomaniku tegevus püsiksannika kasvukoha halvendamiseks ei saa olla põhjenduseks PEP-

i mittemoodustamiseks.

Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas piisavat tähelepanu

pööranud ega selgitanud välja, kas Veinoja kinnistul määruse vastu võtmise seisuga on I

kaitsekategooria taimi või mitte. Sellega rikkus vastustaja oluliselt uurimiskohustust ning tegi

olulise menetlusvea, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et viide üksnes

2014 aasta ekspertiisile ei ole piisav olukorras, kus vastustajat on teavitatud, et 2014 aasta

ekspertiisi andmed ei ole otsuse tegemise ajal enam asjakohased ning olukord kinnistul on

muutunud.

Kohus leiab, arvestades, et 2017 ekspertiisi eesmärk oli analüüsida 2014 ekspertiisi tulemusena

kavandatud püsielupaikade otstarbekust ja vajadusel teha muudatusettepanekud ning töö

eesmärgi saavutamiseks tuli püsiksannika õitsemise ajal teha ülepinnaline inventuur

püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukohtades arvestusega, et inventeeritavad alad

hõlmaks vähemalt kõiki punktis 1.1. toodud leiukohti (vt 2017 ekspertiisi p 1.4), et Veinioja

kinnistu ning leiukoha registrikoodiga KLO9321905 sisuline inventeerimata jätmine on oluline

menetluslik puudus „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja“ vastu

võtmise menetluses. Arvestades, et looduslik olukord oli oluliselt muutunud, siis oli täiendava

inventuuri läbi viimine igal juhul vajalik ning vastustajal tuli välja selgitada, kas jätkuvalt

esineb õiguslik ning faktiline alus ala kaitse alla võtmiseks.

Vastustaja tuli välja selgitada konkreetse kinnistu osas tegelik olukord, sh see, kas kinnistul

asub kaitsealust püsiksannikat või mitte ja kas tegemist on elujõulise elupaigaga või mitte ning

millises ulatuses täpselt on otstarbekas ja põhjendatud elupaik (mis ulatub mitmele kinnistule)

kaitse alla võtta. Samuti tuli vastustajal arvestada sellega, et esmane Veinioja kinnistu täitmine

toimus igal juhul vastustaja enda loal 2015 aastal ning kaebajat ei olnud sellel ajal ka

piirangutest teavitatud. 2015 aasta kinnistu täitmise loa kohta ei ole kumbki pool kohtule

esitanud sisuliselt ühtegi tõendit, kuid vastustaja kinnitas ka kohtuistungil, et vastav luba oli

olemas.

Üksnes hilisemal 12.10.2018 aastal väljastatud „Luba kaevise võõrandamiseks või väljaspool

kinnisasja kasutamiseks“ on märgitud märkusena, et: „Loa taotlusele on lisatud kaevise

kasutamise asukoha kinnisasja omaniku Salesleader OÜ (registrikood 11852278) volitus,

millega volitatakse Kiviristi Arendus OÜ omanikku Andres Kaseväli't tegema kinnistuga

seotud tehinguid, sealhulgas kinnistul paiknevate mitte-looduskaitseliste piirangutega aladel

pinnase ladustamine ja metsahooldus.“

2018 aastal ala suhtes kaitse-eeskirja ei kehtinud. Küll aga ei ole lubatud I kaitsekategooria

taimi kahjustada või hävitada (vt LKS § 77 lg 4). Juhul, kui I kaitsekategooria taim on hävitatud,

siis näeb LKS § 77 lg 4 selle eest ette tagajärjena keskkonnakahju hüvitamise. Ala saab kaitse

alla võtta ikkagi üksnes, siis kui tegemist on elujõulise ning jätkusuutliku elupaigaga.

Vastav põhimõte tuleneb selgelt ka LKS § 48 lg 1, mida vastustaja on ka ise tõlgendanud

selliselt, et kaitstav loodusobjekt tuleb moodustada mitte kõikvõimalikes kaitsealuse taime

kasvukohtades, vaid taime jätkusuutlikes kasvukohtades (vt näiteks Keskkonnaministri

27.03.2015 määruse nr 22 „Keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera,

püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”

muutmine”

seletuskirjast

(Seletuskiri

on

kättesaadav

veebis:

https://www.riigiteataja.ee/eelnoud/menetluskaik/KEM/15-0369 ) ja Tallinna Halduskohtu

lahend haldusasjas nr 3-20-141).

Vaidlustatud Määruse nr 16 seletuskirjast ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud eraldi

Veinioja kinnistu pinnase omadusi ja hüdroloogilist režiimi, mis olid oluliselt muutunud peale

2014 aastat ka vastustaja enda loal tehtud kinnistu pinnasega täitmise tõttu. Nimelt nähtub

Määruse nr 16 seletuskirjast, et taim eelistab lubjarikkaid liigniiskeid kasvukohti. Liigi

tavapärased kasvukohad on mitmesugused avatud kuni hõreda puistuga tüsedama turbakihiga

(üle 30 cm) sookooslused, nagu madalsood ja selle eritüübid (eelkõige allika-madalsood,

madalsoorohumaad, hõredad madalsoometsad) ning õhema turbakihiga (alla 30 cm) soostuvad-

ja soo-(puis)niidud. Püsiksannikas on poolvarjulist keskkonda armastav taim, mistõttu ei leia

seda liiki enamasti lauslagedatelt aladelt ega ka liiga varjulistest kohtadest. Sageli hoiab

püsiksannikas lagedama ala serva, kus on hõre puu- ja põõsarinne, või kasvab hõredamate

puude- ja põõsaste gruppide varjus. Liigselt võsastuvas ja metsastuvas kasvukohas lakkab järk-

järgult õitsemine ning lõpuks hääbub püsiksannikas sobimatuks muutunud kasvukohast

jäädavalt.

Kuivõrd vastustaja on nõustunud sellega, milline on hetkel kinnistu olukord ning sellega, et

täitepinnas on kinnistul mitme meetri paksuselt ja sellelt valgub vesi kuivenduskraavidesse, siis

ei saa olla kinnistul enam sookooslust ega ka selle eritüüpe. Vastustaja ei ole selles osas mingit

analüüsi läbi viinud ega põhjendanud, miks ta peab Veinioja kinnistu osa jätkusuutlikuks

püsiksannika kasvukohaks olukorras, kus püsiksannikale sobiv veerežiim on rikutud. Sobiva

veerežiimi tähtsust liigi elukoha säilimiseks ning selle taastamise suurt kulukust ning kohati

võimatust on kinnitatud ka 2017 aasta ekspertiisis (vt I kd tl 60p-61). Vastustaja on ise

kohtumenetluses kinnitanud ning vastav asjaolu nähtub ka seletuskirjast, et loodusliku

veerežiimiga aladel on püsiksannika kasvukoha veerežiimi muutuste suhtes tundlik ala

minimaalselt 50 m raadiuses. Veinioja kinnistu suhtes pole vastavat analüüsi (kuidas on pinnase

täitmine mõjutanud kinnistu veerežiimi ja ühtlasi ka püsiksannika elupaika) läbi viidud

arvestades tegeliku olukorraga kinnistul.

Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga selles, et vastustaja ei ole arvestanud Veinioja

kinnistule kitsenduste seadmisel kinnisasjal olemasoleva olukorraga jättes sellega otsustamisel

oluliste asjaoludega arvestamata. Selles osas on Määrus nr 16 ka põhjendamata. Kohus nõustub

siinkohal kaebaja argumentatsiooniga, mis on välja toodud kaebuses (kohtuotsuse p 4.5-4.7)

ega pea vajalikuks kõiki vastavaid seisukohti korrata.

Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole tegemist jätkusuutliku

kasvukohaga – alal (so Veinoja kinnistu osal, mis on arvatud sihtkaitsevööndisse) kaitsealust

taime kasvada ei saa, kuivõrd kinnistul ei asu püsiksannikale sobivat keskkonda. Vastustaja on

jätnud selle asjaolu sisuliselt arvestamata ning oma otsuse selles osas põhjendamata. Järelikult

püsielupaiga moodustamine selliselt, et Veinioja kinnistu osa arvatakse sihtkaitsevööndisse, ei

ole õigusaktidest tulenevalt vajalik, põhjendatud ega õiguspärane.

12. PS §-dest 5, 32 ja 53, keskkonnaseadustiku üldosa seadusest ja LKS-st tulenevalt võib

omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad

piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja

mõõdukad. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kaebaja õiguste piiramine on olnud proportsionaalne.

13. Isegi kui möönda õigusliku aluse olemasolu, siis ei ole kohtu arvates kaebaja õiguste

piiramine olnud püsielupaiga moodustamise näol Veinioja kinnistul proportsionaalne. Kohtu

arvates on seatud piirangud ülemäärased, kuivõrd ei arvesta tegelikku olukorda kinnistul.

Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis on ka ekspert on välja toonud, et: „Möödunud aastal

toimunud pinnase ladestamise tõttu tuleb arvata ka katastriüksusest 94901:009:0190 osa

piiranguvööndisse, ent välja arvates tekis uuesti oht püsiksannika ala uuteks mõjutusteks.“ (I

kd tl 171-191; 2017 ekspertiis). Vaidlustatud kaitse-eeskirjaga on määratud aga osa Veinoja

katastriüksusest sihtkaitsevööndisse, mitte piiranguvööndisse nagu on soovitanud ekspert.

Vastustaja ei ole vaidlustatud määruse seletuskirjas esitanud ühtegi põhjendust, miks ei ole

eksperdi soovitust järgitud vaatamata sellele, et Veinioja kinnistul sobivat elukeskkonda

püsiksannika kasvamiseks enam pole ning vältida tuleks üksnes uusi täiendavaid mõjusid

kõrvalkinnistutel asuvatele taimedele.

Vastustajal tuli eeltoodust tulenevalt hinnata põhjalikult piirangute proportsionaalsust

arvestades üksikjuhtumi asjaolusid ning teha seda arvestades konkreetsete õiguslike ja faktiliste

asjaoludega. Vastustaja on jätnud vastava hindamise sisuliselt tegemata vaatamata sellele, et

kaebuse esitaja esitas vastavad seisukohad ka juba haldusmenetluses.

Kohus märgib, et püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on väljaspool

kaitsealasid asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada liigi soodne seisund. Vastavalt

LKS § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik

säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana,

kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja

tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. (vt Määruse nr 16 eelnõu seletuskiri p

2.2).

Kohus leiab, et olukorras, kus konkreetsel kinnistul püsiksannikat ei kasva ning selle veerežiim

ei vasta liigi kasvutingimustele, tuli vastustajal väga põhjalikult analüüsida ja kaaluda ala kaitse

alla võtmise proportsionaalsust arvestades nii kaitse alla võtmise eesmärke kui ka kinnistu

omaniku huve. Sellist kaalumist kohtule kusagilt ei nähtu vaatamata sellele, et kaebuse esitaja

on vastustajat haldusmenetluses vastavatest asjaoludest teavitanud. Seega on otsus oluliste

põhjendamispuudustega. Kohus märgib, et lisaks muule on vastustaja jätnud sisuliselt

analüüsimata ka selle, kui palju võiks maksta endise loodusliku režiimi taastamine kinnistul

maksta ja kas see üldse võimalik on. Kohtuistungil tõi kaebaja ilma tõenditeta välja, et

täitepinnase eemaldamine võib selle vajalikku mahtu arvestades maksta üle poole miljoni euro,

mis on kohtu hinnangul igal juhul ebaproportsionaalne, eriti arvestades, et vastustaja ise on

lubanud kinnistut pinnasega täita.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et vastustaja sai lähtuda 2014 aasta andmetest ega pidanud

täiendavalt välja selgitama Veinioja kinnistu tegelikku olukorda ega seda arvestama otsuse, mis

langetati 09.03.2021, tegemisel. Õige on küll vastustaja viide sellele, et LKS ei sea ekspertiisile

ajalisi piire, kuid vastustajal on lähtudes HMS § 6 tulenevalt kohustus selgitada välja kõik asjas

tähtust omavad asjaolud. Olukorras, kus vastustajat oli teavitatud olukorra muutumisest

looduses, ei saanud vastustaja jätta seda tähelepanuta ning tugineda üksnes 2014 aasta

andmetele.

14. Kaebaja viitas veel, et vastustaja rikkus ka kaebaja ärakuulamisõigust, kuna Määruse nr 16

seletuskirjast nähtuvalt (lk 25) toimus 06.11.2018 avalikkusele suunatud kaasamiskoosolek,

kuhu kaebajat ei kutsutud.

Vastustaja on selles osas selgitanud, et kaasamise perioodil tuli initsiatiiv kokkusaamiseks

Kambja Vallavalitsuselt, siis organiseeris vallavalitsus ka nende poole pöördunud maaomanike

kaasamise. Keskkonnaamet kaasamiskoosolekuid ei korraldanud, vaid kohtus maaomanikega

personaalselt, kui keegi selleks soovi avaldas. Veinioja kinnistu omanik avaldas soovi ja temaga

ka kohtuti, selle üle vaidlust ei ole. Lisaks nähtub kohtule esitatud haldusmenetluse

materjalidest, et kaebaja on saanud omapoolseid seisukohti haldusmenetluses esitada ja neile

on vastatud. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja oleks

haldusmenetluses rikkunud ärakuulamise põhimõtet.

15. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja tühistada Keskkonnaministeeriumi

09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“

osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190)

katastriüksus ning koormatud Veinioja katastriüksus osaliselt sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga.

Menetluskulud

16. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud vastustajalt välja mõista

menetluskulud kokku summas 3255 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjale (III kd tl 57-69 ja 89-92). Menetluskulud on välja mõistetavad (HKMS § 109 lg 1).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus analüüsinud asja mahtu ja keerukust leiab, et menetluskulud on üldjoontes põhjendatud.

Küll aga on vastustaja märkinud põhjendatult, et kaebaja esitatud arvel nr 1091 on kulurida

selgitusega

„Kliendile

hinnangu

andmine

seoses

kohtuasja

raames

algatatud

väärteomenetlusega“ ning kogusega „0 h 45 m“, mis ei kuulu halduskohtumenetluses

vastutajalt välja mõistmisele.

Seega tuleb selles osas väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Arvestades, et kaebajale

on õigusteenust osutatud hinnaga 150 eurot tund, siis 45 min õigusteenuse kuluks on 112,50

eurot, millele lisandub käibemaks 20% ehk 22,50 eurot so kokku 135 eurot.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku

summas 3120 (3255-135) eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik