1-21-5692/52 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruaril 2022.a, Tallinnas

Kriminaalasja number

1-21-5692 (20231500658)

Kohtukoosseis

Kohtunik Katre Poljakova

Sekretär

Karine Grigorjan - Algmaa

Tõlgid

Jelena Kremez ja Natalia Senkevitš

Kriminaalasi

B. G. süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

üldmenetluses;

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea

Pähkel, abiprokurör Annika Vanatoa

Süüdistatav

B. G., isikukood: xxxx, xxxx kodanik, emakeel xxxx,

xxxx, töökoht: B OÜ, elukoht: xxxx, varasemalt

kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole;

Kaitsja

Vandeadvokaat Martin Hirvoja

Kannatanu esindaja

Jurist Harry Ots

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 306, § 309 lg-st 3, § 310 lg-st 1, §-dest 311-313, kohus otsustas:

1. Õigeks mõista B. G. temale KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses.

2. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 käesoleva kriminaalasja materjalide juures olevad

digitaalsed andmekandjad ja nendel olev teave s.o 1 CD plaat Häirekeskusesse tehtud

kõnedega ja 1 CD plaat alaealise kannatanu ülekuulamise videosalvestusega jätta

kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.

3. Juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4 ja KrMS § 181 lg 1 jätta riigi kanda B. G.il kohtueelses

menetluses tekkinud õigusabiteenuse saamisega seotud kulud summas 475,20.-

(nelisada seitsekümmend viis eurot ja kakskümmend senti) eurot.

4. Juhindudes KrMS § 181 lg 1 käesolevas kriminaalasjas B. G.il tekkinud tõlkekulud

kogusummas 81,60.- (kaheksakümmend üks eurot ja kuuskümmend senti) ning

tunnistaja A. O. tekkinud kulud saamata jäänud töötasu näol - jätta riigi kanda.

5. Juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 2 ja KrMS § 181 lg 1 kohtuotsuse jõustumisel hüvitada

riigi eelarve vahenditest B. G.il tekkinud valitud kaitsjale makstud põhjendatud

õigusabikulud summas 9694.- eurot + käibemaks 20 %, kokku summas 11 632, 80

eurot.

6. Jätta rahuldamata õigusabikulude hüvitamine 90.- euro ulatuses (kulunimekirja

punkt 33).

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse

peale

võivad

kohtumenetluse

pooled

esitada

apellatsiooni.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu

Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.

Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt.

Apellatsiooniteadete esitamisel on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav E-toimiku kaudu

07.märtsil 2022 hiljemalt kell 16.00. Apellatsioonkaebus esitatakse kirjalikult Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Esitatud süüdistus, menetlus kohtus, menetlusosaliste seisukohad ja uuritud tõendid

B. G. on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta 25.03.2020, ajavahemikul 12.00 kuni

23.00, Xxxx asuvas korteris, karistamise eesmärgil lõi juhtmega tahtlikult, korduvalt xxxx tütart

O. G. keha piirkonda, millega tekitas lapsele füüsilist valu.

Seega pani B. G. toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ette nähtud kuriteo s.o. teisele inimesele

valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes.

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea Pähkel edastas 23.08.2021.a kohtule

süüdistusakti üldmenetluses. Kohus andis süüdistatava 27. september 2021.a. koostatud

määrusega üldmenetluses kohtu alla (kd I tl 16-19).

Kriminaalasja arutati kohtuistungitel 22.09.2021.a, 28.10.2021.a, 29.10.2021.a, 09.11.2021.a,

16.11.2021.a, 30.11.2021.a, 07.12.2021.a ja 18.01.2022.a. Süüdistatav end teo toimepanemises

süüdi ei tunnistanud, märkides, et tema ei ole kuritegu toime pannud (kd I tl 14-15, 74-87, 111-

120, 165-168, 183-188, 200-209, 215-217, kd II tl 54-68).

07.12.2021.a ja 18.01.2022.a toimunud kohtulike vaidluste käigus ringkonnaprokurör Lea

Pähkel asus seisukohale, et kohtus uuritud isikuliste - ja dokumentaalsete tõenditega on B. G.i

süü temale inkrimineeritud kuriteos tõendamist leidnud, süüdistatava poolt toime pandu on

õigesti kvalifitseeritud KarS 121 lg 2 p 2 järgi. Prokuröri hinnangul on süüdistatava süü temale

etteheidetud kuriteos leidnud tõendamist kohtus uuritud tõenditega ja nimelt kannatanu O. G.

ema A. L. kohtus antud ütlustega, Häirekeskusesse 26.03.2020.a kell 13:31 tehtud kõnega,

kannatanu O. G. kohtus antud ütlustega, mis haakusid sisuliselt tema poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütlustega, asjatundja A. O.e kohtus antud ütlusega. Süüdistatava B. G.i kohtus

antud ütlusi prokurör ei pidanud usaldusväärseteks, taotledes kohtult nende tõendikogumist

välja jätmist. Samuti ei pidanud prokurör usaldusväärseks kaitsja kohtus esitatud tõendit ja

nimelt 26.03.2020.a kõnesalvestust, millise autentsust ei ole kohtul võimalik enam kontrollida

ning sõnumivahetust 22.03.2020.a, milline leidis aset B. G.i ja kannatanu ema A. L. vahel.

Asjatundja S. G.-L. aga ei olnud kohtus piisavalt pädev midagi selgitama laste psühholoogiast,

kognitiivsest võimekusest ja erivajadusest, eelkõige just oma hariduslikust taustast tulenevalt.

Prokurör ei kahelnud selles, et B. G. oma tütart ei armastaks, sest ta on aastaid tütre eest

hoolitsenud oma parema äranägemise järgi, kuid tal on puudunud igasugune oskus aru saada,

mõista oma tütre emotsionaalseid vajadusi. Prokurör juhtis kohtu tähelepanu faktile, et B. G.

on varaem kriminaalkorras karistamata, KarS § 57 ettenähtud asjaolud puuduvad, karistust

raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12 - aastase isiku

suhtes, kuriteo motiiviks on olnud allumatuse mahasurumine, enda kehtestamine

lapsevanemana.

Prokurör taotles B. G.i süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemise eest ja tema karistamist rahalise karistusega selle keskmises määras s.o 260

päevamäära ulatuses, arvestades miinimumpäevamäära suuruseks 10 eurot, mõista talle

karistuseks rahaline karistus summas 2600.- eurot. Kriminaalasjas olev DVD plaat kannatanu

O. G. videoülekuulamisega, CD – plaat Häirekeskusesse tehtud kõne salvestisega, millised

asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde. Süüdistatavalt

välja mõista sundraha ja menetluskulud (kd I tl 211-214, 200-209, kd II tl 54-68).

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Harry Ots kinnitas 07.12.2021.a ja 18.01.2022.a kohtulike

vaidluste käigus, et nemad samuti taotlevad B. G.i süüdi tunnistamist, kuid mõistetava karistuse

jätavad kohtu otsustada. Kannatanu esindaja hinnangul kaitsja on rajanud oma kaitse kahele

alusele. Esiteks sellele, et kannatanu seaduslik esindaja on selle fabritseerinud, ta on õpetanud

lapse valetama ja, et lapsel on xxxx, mistõttu laps ei saa üldse aru elust, seoses sellega annab ta

valeütlusi. Süüdistatava kaitsja kaitseversioon on meelevaldne, sest kriminaalasja vaidlust on

soovitud siduda tsiviilasjas oleva vaidlusega. Kannatanu esindaja pidas märkimisväärseks, et

kannatanu ei ole uurijale kodagi öelnud, et isa lõi teda keha ette, kuna jutt oli kehast, siis laps

näitas keha peale. Samuti ei olnud kannatanu esindaja A. L. eesmärk algselt helistada

häirekeskusesse, viimane tegi seda siis, kui seda soovitas lastekaitse. Mingit fabritseerimist ja

valeütluste andmist ei ole olnud. Oluliseks tõendiks pidas kannatanu esindaja kohtu käsutuses

olevad Xxxx psühholoogi G. M. seisukohta, kus kohtualune ise on avaldanud, et tema peab

üheks kasvatusmeetodiks vägivalda (kd II tl 54-68).

Süüdistatava B. G.i kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja asudes seisukohale, et tema

kaitsealune B. G. ei ole toime pannud kuritegu, milles prokuratuur teda süüdistab. Kaitsja

hinnangul käesolevas kriminaalasjas on ainsateks tõenditeks O. G. vastuolulised ütlused,

mistahes muud tõendid tema kaitsealuse vastu puuduvad sh puuduvad mistahes kehavigastused

või jäljed väidetavalt toimunud vägivallateost. Tegemist on n-ö sõna – sõna vastu olukorraga.

Kaitsja on veendumusel, et põhjus, miks märgitud juhtumit arutatakse on selles, et A. L. tegi

Häirekeskusele alusetu ja valele tugineva väljakutse ning selle pinnalt alustati

kriminaalmenetlust, mille põhjuseks on lapse ema algatatud tsiviilvaidlus lapse hooldusõiguse

küsimuses olukorras, kus lapse ema on aastaid elanud Xxxx ega pole osalenud vahetult lapse

kasvatamises, samuti on viimane jätnud lapsele elatise tasumata. Kaitsja hinnangul ei saa

välistada, et A. L. mõjutas või manipuleeris last andma ebaõigeid ütlusi oma isa vastu.

Kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja asus kohtulike vaidluste kestel seisukohale, et kannatanu

O. G. eeluurimisel ja kohtus antud ütlused on omavahel vastuolus. Esmalt kaitsja juhtis kohtu

tähelepanu Ukraina bussijuhtumile, millises osas O. G. kohtus enam mingisugusest peksmisest

või löömisest ei rääkinud, videoülekuulamisel aga viimane väitis et autobussis isa hakkas

lihtsalt kätega peksma ja karjuma, teda üritati maha rahustada – kriminaalmenetlus märgitud

episoodis lõpetati. Kaitsja märkis, et kui laps andis ebaõigeid ütlusi ühel korral, siis kuidas

peaks teda uskuma täpselt samasuguses küsimuses teisel korral. Kannatanu ütlustes nägi kaitsja

vastuolu ka väidetavate löökide tabamise koha osas. Nii juhtides kohtu tähelepanu sellele, et

kohtueelsel uurimisel kannatanu näitab väidetava löömise piirkonnana enda keha eespoolset eh

rinna ja kõhupoolselt külge ebamääraselt kaelast kuni jalgadeni ning kohtus väitis ta, et isa lõi

teda vastu jala tagakülge. 31.03.2020.a mäletas kannatanu, et talle tekitati valu kõhu piirkoda

ning 16.11.2020.a risti vastupidiselt hoopis selja piirkonda. Märgitust tulenevalt asus

süüdistatava B. G.i kaitsja seisukohale, et väidetud O. löömist tegelikult ei toimunudki,

märkides, et kui inimesele oleks löömisega valu tekitatud, mäletanuks ta täpselt kehapiirkonda,

või vähemalt seda, kas tegu oli keha ees – või tagapoolega, kus ta valuaistingut tundis. Kaitsja

nägi vastuoluna ka O. paiknemist isa suhtes väidetava löömise ajal, nii juhiti kohtu tähelepanu

sellele, et kohtueelsel uurimisel tehtud videoülekuulamisel väitis O. G., et 25.03.2020.a

väidetava löömise ajal istus ta diivanil, kohtus ülekuulamisel aga väitis ta, et oli isa poole

seljaga ja proovis eest ära joosta ning samuti puudusid punased randid, millest 26.03.2020.a A.

L. rääkis Häirekeskusesse tehtud kõnes. Mingeid jälgi tuvastatud ei ole, juhul, kui O. ütles

emale, et talle jäid löömisest punased jäljed, on ta valetanud, juhul kui tütar emale punastest

jälgedest ei rääkinud, pidi selle jutu välja mõtlema A. L..

Samuti puudutas kaitsekõnes vandeadvokaat Martin Hirvoja 04.04.2021.a aset leidnud

spagettide juhtumi ning juuksekummi juhtumit, pidades ebausaldusväärseteks kannatanu antud

selgitusi märgitud episoodides ning leides, et need on antus emapoolse manipuleerimise

tulemusena. Kaitsja hinnangul 26.03.2020.a kell 13:08 ehk vahetult enne 26.03.2020.a kell

13:31 A. L. poolt Häirekeskusesse tehtud kõne räägib O. G. rõõmsa hääletooniga. Kaitsja

märkis, et nemad esitasid kohtule O. G. haiguslugude väljatrüki kokku 35 lehel, tõendist nähtub,

kuidas isa on 2015.a - 2020.a. viinud lapse arsti juurde ning lapsel ei tuvastatud kordagi

vägivalla tundemärke, märgitud tõend viitab sellele, et B. G. ka 25.03.2020.a ei kasutanud

kannatanu suhtes vägivalda. Mistahes jutt vägivallast tekkis alles siis, kui A. L. 2020.a märtsis

kolis Xxxxt Eestisse ning hakkas vahendeid valimata otsima võimalust lapse isa hooldusõiguse

piiramiseks.

Kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja juhtis kohtulike vaidluste käigus tähelepanu sellele, et

kohus esitas kannatanule suunava küsimuse „Nüüd räägime sündmusest. Sinu isa on sind

juhtmega löönud“, tegemist oli suunava küsimusega, mis võis mõjutada lapse edasiste ütluste

sisu või jätta eksliku mulje, justkui oleks kohus enne kohtuliku uurimise lõppu juba teinud

otsuse kohtuvaidluste põhiküsimuses.

Kohtulike vaidluste käigus asuti seisukohale, et juhul kui O. G. poolt antud ütlustes sisalduksid

tõendid, mis annaksid aluse B. G.i süüdimõistmiseks kuriteos, ei oleks need siiski tõendina

lubatavad ka üksnes menetluslikel põhjustel, kuna kohtueelsel uurimisel rikuti KrMS § 70 lg 4

nõudeid. Samuti asuti seisukohale, et tunnistaja A. L. on kohtus andnud teadvalt valeütlusi kuna

juba 22.03.2020.a oli tal teada, et pöördub hooldusõiguse küsimusega kohtusse, mitte ei

tekkinud tal see soov peale 26.03.2020.a. Kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja tõdes, et B. G.i

käes oli tõepoolest sülearvuti toitejuhe, kuid see oli tal käes 26.03.2020.a., kuid puuduvad

igasugused tõendid selle kohta, et ta oleks sellega kannatanut ähvardanud või löönud ning A.

L. tegi 26.03.2020.a Häirekeskusesse alusetu väljakutse. Kaitsja märkis, et nende hinnangul A.

L. motivatsiooni saavutada iga hinna eest lapse isa hooldusõiguse piiramine mõistmiseks andsid

kohtule asjatundjatena üle kuulatud A. O. ja S. G.-L.. Prokuratuuri poolt esitatud ja kohtus

uuritud Kesklinna valitsuse 27.04.2021.a ametniku M. P. koostatud arvamust tuleb kaitsja

hinnangul pidada ebausaldusväärseks tõendiks, kuna tõendi algallikas on ebausaldusväärne.

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et tema

kaitsealune on isikuks, kes on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning viimase tuttavad,

isikud, kes teda tunnevad ja, kes on temaga vahetult kokku puutunud iseloomustavad B. G.i kui

heasüdamlikku, tasakaalukat ning hea enesekontrolliga isa, kes sai oma lapsega kuni lapse ema

naasmiseni Eestisse 2020.a väga hästi läbi. Märkimisväärseks peeti ka teadmist, et B. G. edastas

juba kriminaalasja kohtueelsel uurimisel menetlejale tema valduses olnud audiofailid, mida

politsei ei saanud turvalisuse kaalutlustel avada s.t kaitsealune tegi kõik endast oleneva, et asjas

suurt tähtsust omavad audiofailid uurijale üle anda, kuid sellest korduvalt keelduti. Kaitsja

hinnangul on käesoleva kriminaalasja uurimist läbi viidud lohakalt ja pahatahtlikult,

kaitsealusele ei tagatud KrMS § 70 lg 4 tulenevat õigust. Eeltoodule tuginedes taotles kaitsja

kohtult B. G.i õigeks mõistmist temale esitatud süüdistuses, hüvitada kaitsealusele tema kantud

menetluskulud vastavalt juurde lisatud menetluskulude nimekirjale (kd II tl 17-44, 57-68).

Süüdistatav B. G. oma viimases sõnas 18.01.2022.a asus seisukohale, et ringkonnaprokurör on

eelarvamuslik. Kohtueelsel uurimisel rääkis tema kõikides sündmustest, mis olid seotud tema

kriminaalasjaga, kuid midagi kirja ei pandud. A. L. kohtueelsel uurimisel avaldas enda

versiooni, mis oli ajendatud isiklikust kättemaksust, moonutades sündmusi.

Süüdistatav selgitas, et A. L. on vaktsineerimisvastane, jättes oma mõlemad lapsed

vaktsineerimata. Viimases sõnas kirjeldas süüdistatav enda ja A. L. vahelistest pingelistest

suhet ajavahemikul 2013.a. kuni 2019.a., kirjeldades A. L. suhtumist oma lapsesse, kui viimane

Xxxx elas ja enda tegutsemist (eradetektiivi) palkamist, selleks, et veenduda, et ta lapse O.

eluga oleks kõik korras, enda ja kannatanu emavahelist lahutamisprotsessi. Süüdistatav leidis,

et lapsega on lihtne manipuleerida. Süüdistatav kinnitas kohtus, et eeluurimisel ülekuulamiselt

ei tulnud tal täpselt meelde, mida ta O.le ütles ning seepärast uurija kirjutas enda sõnu nagu ta

väidetavalt ähvardas last peksta, politseis oli ta stressis ja haige. Süüdistatav kinnitas kohtus, et

tema tütar on tark laps, kuid lapsel on ka palju eripärasid, nii näiteks on ta toidu suhtes

erakordselt valiv. Süüdistatav kirjeldades nii enda kui ka kannatanu toitumisharjumusi. Seda,

et O.le määrati psühhiaatriline ekspertiis, on vale, O. suunati nii logopeedi, psühholoogi,

kardioloogi kui ka psühhiaatri juurde ning O. hakkas 2019.a lõpus saama Xxxx ravi. Lapse kaal

hakkas novembri alguses langema ning laps hakkas talle valetama koolis söömise kohta, lapse

toitumisprobleemi tõttu palus ta isegi koolipsühholoogi, et too jälgiks, et O. sööks, kuid

koolipsühholoog suhtus ta palvesse ükskõikselt, kuna laps oli väitnud, et ta isa on kuri ja ta ei

usalda isa. Süüdistatav kinnitas, et tema on psühholoogile rääkinud O.st ja viimase käitumise

iseärasustest ja ta mainis, et mõningate erisuste tõttu on mõnikord vaja rakendada füüsilist

jõudu. Psühholoog esitas koheselt omapoolse küsimuse, et „Tähendab, te arvate, et last tuleks

füüsiliselt karistada“, seda vestlust palus ta salvestada diktofonile, kuid psühholoog keeldus.

Süüdistatav asus seisukohale, et koolipsühholoog on iseloomustuses kasutanud kontekstis välja

rebitud sõnu, vaevumata isegi välja selgitada, mida tegelikult silmas peeti.

Süüdistatav kinnitas, et kui kätte jõudis märtsi keskpaik, siis olid koolid karantiini tõttu suletud,

aga õpilastele jagati koolilõunat. 23.03.2020.a tõi O. toidu koju, aga ei söönud seda, olles

koguaeg arvuti või nutitelefoni taga. Õhtusööki sõi ja läks jälle arvuti taha. Järgmisel päeval

kordus sama asi. 25.03.2020.a nägi ta taas, et koolilõuna on söömata, ta viis lapse ema juurde

ja lootis, et laps sööb seal. Koju jõudsid nad kella 18:40 paiku, õhtul kümne paiku märkas ta

taas söömata koolilõunatoitu laual, O. ütles, et ta sõi natuke ema juures. Ta viis toidu elutuppa

lauale, lülitas teleri sisse ja käskis tal süüa. O. ütles, et ta ei söö nii palju ära. Ta käskis O.l

veerand kogusest ära süüa, lubades ilma jätta arvutist kaheks päevaks, O. tõmbas selle peale

toidu kurku ja hakkas köhima ja nutma. Ta koputas seljale, et viimane kõik välja köhiks ja saatis

lapse magama ja läks ka ise magama, aga magada ta ei saanud. 26.03.2020.a. jäi ta kuni kella

11 koju ja otsustas saata O. kooli lõuna järele. A. 26.03.2020.a lapsega kontakti ei üritanud

saada vaid helistas lastekaitsesse ja alles pärast seda Häirekeskusesse. Kinnitab ta seda, et laps

viidi kodust tema tahtevastaselt ära ning tema tütart sunniti ütlusi andma, ilmselt lubades, et ta

saab siis koju.

Süüdistatav pööras kohtu tähelepanu sellele, et A. L. hakkas kohtuistungil kirjutama hetkel, kui

näidati kannatanu ülekuulamise videot ja ilmselt eesmärgiga õpetada pärast O.t, kuidas peab

vastama. Süüdistatav oli veendumusel, et A. L. tahab saada endale kõik hooldusõigused ning

O. Eestist ära viia. Nii kannatanu seaduslik esindaja kui ka lepinguline esindaja on süüdistanud

teda dokumentide võltsimises ja häkkerluses. Süüdistatav kinnitas talle antud viimases sõnas,

et mingit vägivalda mistahes kujul ei ole kunagi olnud, sealhulgas füüsilist karistust ei ole

olnud, juhtmetega peksmist ei ole olnud (kd II tl 47-68).

Kohtuliku uurimise käigus avaldas kohus menetlusosaliste taotlusel ja nõusolekul

kriminaalasjas järgnevad menetluslikud ja dokumentaalsed, kirjalikud materjalid ja digitaalse

tõendi, milliste sisu avab kohus kohtuotsuse motiivides:

• Häirekeskuse kõne CD plaadil (kd I tl 20);

• 01.04.2020.a Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna uurija O. N. koostatud

asitõendi vaatlusprotokolli Häirekeskusesse 26.03.2020.a kell 13:31 kannatanu

seadusliku esindaja A. L. tehtud kõne ja asitõendi protokolli tõlke (kd I tl 21-23, 24-26);

• 26.03.2020.a Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna ametniku S. R. P.

koostatud lähisuhtevägivalla infolehe (kd I tl 27);

• 26.03.2020.a Politsei – ja Piirivalveameti noorsoopolitseinik D. A. koostatud saatekirja

lapse – O. G. paigutamise kohta Tallinna Laste Turvakeskusesse; (kd I tl 28);

• Kannatanu O. G. suhtes koostatud, Xxxxst väljastatud vene keelse iseloomustuse ja

selle eesti keelse tõlke (kd I tl 29-37);

• SA Tallinna Lastehaigla 05.05.2020.a väljastatud vastuse nr 14-3/2020/9-1 kannatanu

O. G. terviseandmete kohta (kd I tl 38-39);

• Kannatanu O. G. suhtes SA Tallinna Lastehaigla väljastatud ambulatoorne epikriisi

25.02.2020.a (kd I tl 40-41);

• Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 15.04.2020.a koostatud vastuse taotlusele nr 9-

17.8/1086-2 (kd I tl 42-43);

• Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 26.10.2020.a koostatud vastuse taotlusele nr 9-

17.8/1086-7 (kd I tl 44-45);

• Tallinna Kesklinna Valitsuse 27.04.2021.a koostatud vastuse tsiviilasjas nr xxxx; (kd I

tl 46-47)

• B. G. suhtes väljastatud karistusregistri õiendi seisuga 27.03.2020.a (kd I tl 48)

• SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla 13.04.2020.a vastuse järelepärimisele nr 2.1-26/3400-

2 (kd I tl 49-50);

• Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Annika Vanatoa 20.11.2020.a B. G. suhtes

koostatud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määrused ning määruste

juurde lisatud põhjendused (kd I tl 51-53, 54-58);

• Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Annika Vanatoa 04.06.2021.a koostatud

kriminaalmenetluse uuendamise määruse (kd I tl 59);

• Tsiviilasjas nr xxxx 17.11.2014.a. koostatud kohtumääruse väljavõtte B. G. ja A. L.

ühise hooldusõiguse lapse O. G. lõpetamise kohta, O. G. viibimiskoha otsustusõiguse

ainuisikuliselt B. G.ile üle andmise kohta (kd I tl 60-61);

• Tsiviilasjas nr xxxx 04.05.2020.a koostaud kohtumääruse väljavõtte A. L. esitatud

taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise rahuldamise kohta, ainuotsustusõiguse lapse

O. G. viibimiskoha määramise osas üleandmise kohta B. G.ilt A. L.le, ülejäänud osas

vanemata ühise hooldusõiguse säilimise kohta (kd I tl 62-65);

• Tõend isiku - B. G.i maksustatava tulu kohta 2019.a osas (kd I tl 66);

• Teatis kahtlustatava B. G. keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta 2019.a. (kd

I tl 67);

• Kaitsjatasu taotlused ja riigi õigusabi tasude ja kulude hüvitamise määrused (kd I tl 68-

72);

• M AS 06.04.2020.a kannatanu O. G. osas väljastatud haigusloo kirjelduse ajaperioodi

19.06.2015.a. kuni 25.03.2020.a kohta (kd I tl 89-107);

• Lisa kahtlustatava 03.04.2020.a ülekuulamise protokolli juurde s.o pilt juuksekummist,

mille kannatanu O. G. pani ümber kaela, k.a pilt kannatanu O. G. kaelast (kd I tl 108-

109);

• Sa Eesti Lastefondi lehelt välja prinditud artikli „Mis on xxxx?“ (kd I tl 110);

• Harju Maakohtu kohtunik K. Poljakova 08.11.2021.a tehtud järelepärimised kannatanu

O. G. hinnete osas koolidesse Xxxx ja Xxxx (kd I tl 121-124);

• Kannatanu O. G. 31.03.2020.a kohtueelses menetluses kannatanuna antud ütlused ja

ütluste eesti keelne tõlge ning CD plaat videoülekuulamisega (kd I tl 125-150);

• Xxxx 08.11.2021.a vastus kohtule kannatanu O. G. hinnete osas (kd I tl 151-153);

• Kannatanu O. G. vanemate omavaheline 22. märts 2020.a WhatsApp suhtlusportaalis

vene keelne vestlus ja eesti keelne tõlge (kd I tl 154-158);

• Kannatanu O. G. ja tema ema A. L. vahelise telefoni vestluse eesti keelse tõlke (kaitsja

esitatud tõend 09.11.2021.a, helifail lisatud digitaalselt kohtute infosüsteemi KIS) (kd I

tl 159);

• OÜ Luisa Tõlkebüroo 04.11.2021.a väljastatud arve nr 10059401 kolme sõnumi ja 1

helifaili tõlkekulu kohta (kd I tl 160);

• Xxxx poolt kannatanu O. G. suhtes väljastatud iseloomustuse (kd I tl 161-163);

• Kannatanu O. G. Xxxx väljastatud hinnetelehe (kd I tl 169-170);

• Kannatanu O. G. lepingulise esindaja Harry Ots koostaud ja kohtule tsiviilasjas nr xxxx

esitatud teate kannatanu O. G. kehalisest väärkohtlemisest aprillis 2021.a B. G. poolt

(kd I tl 179-182)

• M. S., L. I. ja S. M. digitaalselt allkirjastatud süüdistatava suhtes esitatud

iseloomustused ja tähelepanekud (kd I tl 190-195)

• N. G. poolt digitaalselt allkirjastatud tunnistuse (kd I tl 196-197);

• Väljavõtte 09.10.2015.a tsiviilasjas nr xxxx tagaseljaotsusest, elatise välja mõistmisest

kannatanu seaduslikult esindajalt A. L.lt(kd I tl 198-199).

Kohtuotsuse motiivid

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära tunnistajad, uurinud menetluslikes ja dokumentaalsetes

sisalduvat teavet kogumis, kuulanud ära süüdistatava B. G.i ja alaealise kannatanu O. G. ning

tema seadusliku esindaja ütlused, prokuröri, kaitsja ja kannatanu esindaja seisukohad

kohtuvaidlustes, leiab, et süüdistatava süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendamist leidnud

ning B. G. tuleb temale etteheidetud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Oma seisukohta

põhjendab kohus alljärgnevalt.

Süüdistuse kohaselt heidetakse B. G.ile ette KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemist 25.03.2020 ajavahemikul 12.00 kuni 23.00, Xxxx asuvas korteris, karistamise

eesmärgil xxxx tütre O. G. korduvat tahtlikku löömist juhtmega keha piirkonda, millega tekitas

lapsele füüsilist valu.

Kohtu hinnangul puudub antud juhul vaidlus süüdistuses kirjeldatud sündmuse toimumise

kohas, selleks on Xxxx asuv korter. Nii kannatanu O. G., kui ka süüdistatav B. G. on kohtuliku

uurimise käigus kinnitanud, et 25.03.2020.a elasid nad Xxxx asuvas korterist.

Samuti puudub vaidlus selles, et sündmus leidis aset 25.03.2020.a ning selles, et süüdistatav B.

G. ja kannatanu O. G. on omavahel lähisuhtes.

Kohtule on teada, et O. G. on B. G.i tütar, kohtus on märgitud fakti kinnitanud nii kannatanu,

kui ka süüdistatav ning nende sellekohaseid väiteid toetavad ka uuritud dokumentaalsed tõendid

ja nimelt: Harju Maakohtu tsiviilasjas nr xxxx 17.11.2014.a koostatud kohtumäärus, millisest

nähtub, et märgitud kuupäeval kohus määras lõpetada B. G.i ja A. L. ühine hooldusõiguse nende

lapse O. G. suhtes ja anda B. G.ile üle tema tütre O. G. otsustusõigus ainuisikuliselt (kd I tl 60-

61), Harju Maakohtu tsiviilasjas nr xxxx koostatud kohtumäärus, millisest nähtub, et kohus on

määranud anda ainuotsustusõigus lapse O. G. viibimiskoha määramise osas üle B. G.ilt A. L.le

kuni tsiviilasjas nr xxxx lõpplahendi jõustumiseni, ülejäänud osas säilib vanematel ühine

hooldusõigus (kd I tl 62-65). Nende tõendite pinnalt saab teha ühese järelduse selles, et

kannatanu O. G. oli nii 25.03.2020.a ja on ka käesoleval ajal süüdistatavaga lähisuhtes KarS §

121 lg 2 p 2 tähenduses. Seadusandja tahte ja kehtiva kohtupraktika pinnalt peetakse lähisuhte

all silmas inimeste vahelist pere-, sugulus-, põlvnemis-, usalduse vms sellise fakti tuvastamist

ja oluline on ka tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb

nt üksteisele toetumisele ning usaldusele (vt. Riigikohtu lahend nr 1-19-3377).

Käesolevas kriminaalasjas on aga vaidlus selles, kas süüdistatav B. G. 25.03.2020.a

ajavahemikul 12.00 kuni 23.00 karistamise eesmärgil lõi juhtmega tahtlikult, korduvalt O. G.

keha piirkonda, millega tekitas lapsele füüsilist valu.

Kohus tõdeb, et perevägivalla näol on tegemist spetsiifilise kuriteoliigiga, mille puhul on

põhiliseks ja sageli ainukeseks tõendiks kannatanu ütlused ning neile vastanduvad süüdistatava

ütlused. Sellisel juhul on eriti oluline hinnata kannatanu kui otsese tõendiallika ütluste

usaldusväärsust. Sellest lähtuvalt analüüsibki kohus esmalt isikulisi tõendiallikaid, s.o

kannatanu ütlusi kogumis tunnistajate, süüdistatava ütlustega, et anda sündmuste käigule

õiguslik hinnang.

KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 61 lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. KrMS § 312 p 1, 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, millele

tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid

usaldusväärseks ei pea.

Käesoleval juhul on kõige kesksemaks B. G.it süüstavaks tõendiks tema alaealise tütre,

kannatanu O. G. ütlused ning tegemist tõendusliku olukorraga, kus kannatanu räägib

kuriteosündmustest, milliseid valdaval määral süüdistatava hinnangul ei ole üldse toimunud –

tema ei ole kannatanut juhtmega löönud ega lapsele valu tekitanud.

RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-114-13 märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud

süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile, sest vastasel juhul oleks välistatud

selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil

tavatsetakse kirjeldada sõna - sõna vastu olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile

tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab

kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja

need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-

109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate

süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele,

täpsemalt öeldes ütlustele. Samuti on RKKKo oma lahendis nr 3-1-1-15-12 märkinud, et isiku

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nn „sõna sõna vastu“ olukorras on olemas piisavalt

võimalusi – nt täiend - või kordusülekuulamised ja selle käigus kasutatav võimalus hinnata

ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust. Sealjuures ei

saa isiku süüditunnistamine tugineda üksnes kannatanu ütlustele olukorras, kus kannatanu

hilisemad ütlused, millele süüditunnistamine rajaneb, erinevad olulises osas kannatanu

varasematest ütlustest (vt RKKKo nr 3-1-1-89-03).

Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel võetakse kohtupraktikas reeglina arvesse

järgmisi momente: ütluste ajaline järjepidevus, ütluste kõrvutamine teiste olemasolevate (sh ka

kaudsete) tõenditega, tegemaks kindlaks võimalikud vastuolud, ütluste sisu (kas isik peatub

ütlustes ka asjaoludel, mis jäävad väljapoole tõendamiseseme piire, nn ütluste detailsus), isiku

seisund sündmuste tajumise hetkel, isikust tulenevad võimalikud eripärad ütluste nn eluline

usutavus.

Käesoleva kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus kuulati üle alaealine kannatanu O. G.,

kinnitab antud fakti 31.03.2020.a alaealise kannatanu O. G. ülekuulamise kohta koostatud

protokoll, selle juurde lisatud vene keelne õiend - stenogramm ning eesti keelne tõlge, CD

plaadil olev salvestus 31.03.2020.a teostatud videoülekuulamise kohta (kd I tl 125-150).

Samuti kuulati alaealine kannatanu O. G. kannatanuna üle Harju Maakohtu Tallinna

kohtumajas 16.11.2021.a toimunud kohtuistungil, kus ta andis 25. märtsi 2020.a episoodi osas

ütlusi selle kohta, et tema oli elutoas ja vaatas telekat, samal ajal püüdis ta süüa Xxxxst toodud

sööki, mis talle ei maitsenud. Mis sel päeval süüa oli, ta ei mäleta. Isa ütles talle, et „söö-söö“,

ta üritas. Isa ei pidanud vastu, võttis juhtme ja hakkas teda lööma, ta üritas ära joosta, kuid tal

ei tulnud see välja. Löögid tabasid teda erinevatesse kohtadesse - vastu jalgu, käe vastu, selja

vastu, rohkem ei mäleta. Lööke sai tahapoole, allapoole põlve, ta tundis kõikides kohtades valu.

Mis tal sel ajal seljas oli, seda ta ei mäleta, pärast juhtumist ta oma keha ei vaadanud ja läks

magama. Järgmisel päeval rääkis ta telefonis emaga, ta ise helistas emale, sest tahtis kokku

leppida kohtumist. Emale ütles ta, et isa lõi teda. Emale helistas ta rohkem kui kaks korda, kas

ta kõikides kõnedes peksmisest rääkis, seda ta ei mäleta. Kannatanu kinnitas kohtus, et pärast

emaga kõnet tuli politsei ja kiirabi, ta vaadati üle, kuid jälgi enam ei olnud. Kuna ta kartis isa,

siis viidi ta turvakodusse (kd I tl 183-188).

Esmalt peab kohus andma hinnangu süüdistatava kaitsja poolt kohtus tehtud märkusele selles,

et käesoleva kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus on kriminaalasja menetleja poolt rikutud

KrMS § 70 lg 4 sätestatut.

Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda

süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama

põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega

valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-64-13, p 11.2 ja

Riigikohtu lahend nr 3-1-1-109-16 p 11).

KrMS § 70 lg 2 kohaselt kahtlustataval on õigus kohtueelse menetluse ajal tutvuda KrMS § 70

lg 3 nimetatud videosalvestistega. Viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või

kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi. Prokuratuur vaatab taotluse läbi viie päeva jooksul

alates selle esitamisest. Taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse määrusega, mille koopia

edastatakse taotlejale. Taotluse rahuldamisest keeldumine ei takista taotluse kordamist KrMS

§-s 225 sätestatud korras või kohtumenetluses.

Kohus möönab, et kriminaalasja menetleja poolt kohtueelse menetluse ajal kahtlustatava või

tema kaitsja jätmine võimaluseta tutvuda videosalvestusega võib olla menetlusõiguslik

rikkumine, kuid mitte selline, mis tooks automaatselt kaasa alaealise kannatanu poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina kasutamise lubamatuse ning märgitust tulenevalt

antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimatuse.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust tekkinud selles, et kohtueelse uurimise lõpetamisel edastati

süüdistatavale kaitsja vahendusel kriminaalasjas kogutud tõendid tutvumiseks KrMS § 224

sätestatud korras. KrMS §-st 225 lg 1 tulenevalt võivad menetlusosalised neile

kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi.

Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav või tema kaitsja, saades enda valdusesse

prokuratuuri poolt kriminaalasja kohtueelse uurimisel lõpuleviiduks tunnistamisel kogutud

tõendid ja materjalid, oleksid näidanud üles omapoolset aktiivust või soovi esitada kannatanule

täiendavaid küsimusi. Märgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vaatamata sellele, et nii

süüdistataval B. G.il, kui ka tema tolleaegsel kaitsjal vandeadvokaat K. Nesesjanil oli KrMS §

225 lg 1 tulenevalt võimalus taotleda prokurörilt võimalust esitada kannatanule täiendavaid

küsimusi, nad seda teha ei soovinud.

Alles kohtuliku uurimise kestel on süüdistatava lepinguline kaitsja asunud seisukohale, et

eelpool välja toodud KrMS § 70 lg 2 nõuet on rikutud. See tõttu asub kohus seisukohale, et

põhjendatud ei ole süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja seisukoht selles nagu

kohtul puuduks alus tunnistaja küsitlemiseks KrMS § 2901 lg 2 alusel. Kohus leidis, et eelneva

vaidluse pinnalt, aga eelkõige eesmärgiga tagada käesoleva kriminaalasja aus ja õiglane

kohtupidamine süüdistatava suhtes, tuli kannatanu kohtus uuesti üle kuulata, lubades kõikidel

menetlusosalistel esitada alaealisele kannatanule küsimusi (kd I tl 171-173, 174-175, 176-178).

Süüdistatava kaitsja seadnud kahtluse alla kannatanu O. G. poolt kohtueelses ja ka

kohtumenetluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse ning selle, et kas kannatanu kohtueelses

uurimises antud ütlusi saab pidada lubatavaks tõendiks. Nii on süüdistatava kaitsja kohtulike

vaidluste käigus asunud seisukohale, et kannatanu on kohtueelses uurimises antud ütlusi kohtus

oluliselt muutnud s.t kannatanu on muutnud oma ütlusi selles osas, kuhu tabasid teda

25.03.2020.a isa poolt juhtmega antud löögid, samuti, kuidas paiknes ta ise sel ajal, kui isa teda

lõi, samuti on kannatanu valetanud selle kohta, et talle jäid löömisest kehale punased jäljed.

Kohus tõdeb, et kannatanu O. G. poolt kohtueelses ja kohtulikul uurimisel antud ütlustes esineb

vastuolusid ja ebakõlasid just nendes aspektidest, millised kaitsja välja tõi, kuid vaatamata

sellele kohus ei arva, et kannatanu O. G. tahtlikult valetab.

Kohus asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole olnud järjepidevad, kannatanu poolt

edastatud teave on olnud katkendlik ja kohati vastuoluline. Nii on kannatanu juba kohtueelsel

uurimisel näiteks segamini ajanud aset leidnud sündmuse päeva, rääkides kohtueelsel uurimisel

sündmusest alguses selliselt, et see leidis aset neljapäeval, seejärel mingil hetkel parandades

end, et sündmus leidis aset ikka kolmapäeval, neljapäeval helistas emale (kd I tl 145).

Kohtulikul uurimisel kannatanu toimunu aega ise täpsustanud ei ole. Kohtueelsel uurimisel

kannatanu O. G. kinnitas kord, et ega isa teda palju kordi ei löönudki (kd I tl 143), siis jälle, et

isa lõi palju kordi (kd I tl 146).

Võttes välja toodud ebakõlasid arvesse asub kohus seisukohale, et kannatanu ütlused on olnud

ebajärjekindlad, kannatanu ei mäletanud kohtuliku uurimise enam täpselt, kuhu isa poolt antud

löögid teda tabasid, kannatanu ei ole kirjeldanud isa käes olnud juhet (kohtueelse menetluse

käigus käesoleva kriminaalasja menetlejad ei ole tuvastanud kannatanu poolt kirjeldatud, B. G.i

käes 25.03.2020.a olnud juhet), millega teda löödi, samuti on tuvastatav teatud ebakõla

kohtueelses ja kohtus antud ütlustes süüdistatava poolt kasutatud füüsilise vägivalla

intensiivsuse osas. Kohus tõdeb, et kannatanu O. G. kohtus antud ütlusi iseloomustab

lakoonilisus – kannatanu vastas kohtu esitatud küsimustele konkreetselt, väljumata esitatud

küsimuste raamidest, kuid paljudele küsimustele vastas siiski, et „ei mäleta“. Kohtu hinnangul

kannatanu O. G. ütlusi isa poolt kasutatud vägivalla kohta ei toeta käesolevas kriminaalasjas

kogutud muud tõendid.

Kohus ei nõustu kaitsja kriitikaga selles, et kohus esitas kohtumenetluses kannatanule

suunavaid küsimusi. Kohus selgitab, et esitas kannatanule tema ülekuulamisel kohtus neid

küsimusi, milliseid menetlusosalised taotlesid (kd I tl 171-178). Kohtu hinnangul on

enesestmõistetav, et menetlustoimingule allutatud isikule, ka lapsele, antakse lühike ülevaate

sellest, miks ta on kohtusse kutsutud ning mis asjaoludega seoses teda üle kuulatakse.

Käesolevas kriminaalasjas ei saa tähelepanuta jätta fakti, et menetlustoimingule allutati

alaealine laps, kes pidi hakkama andma ütlusi sündmuse osas, millisest on möödas ca 2 aastat.

Kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja tahe jätta kohtust muljet nagu kohus oleks olnud

alaealisele kannatanule küsimusi esitades kallutatud sooviga saada temalt sobivaid vastuseid

süüdistatava süüdi mõistmiseks on kaitsetaktika seisukohast mõistetav, kuid katse jääb edutuks.

Tuleb tõdeda, et nii kannatanu O. G. kui ka süüdistatav B. G. on käesoleva kriminaalasja

menetluse raames andnud korduvalt selgitusi, ütlusi sündmuse kohta – kannatanu poolt

juuksekummi ümber kaela panemine ning selle peale süüdistatavapoolne agressiivne käitumine

– ning kohtule on esitatud sellekohaseid tõendeid, mis käesoleva süüdistuse sündmust

absoluutselt ei puuduta (kd I tl 108-109). Kohus peab vajalikuks märkida, et menetlus

kriminaalasjas nr 20231500658 on KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud 20.11.2020.a (kd I tl

51-53, 55-58, 108-109, 125-150, 183-188, 200-209). Samuti jätab kohus käesolevas

kriminaalasjas tõendikogumist välja kannatanu O. G. ja süüdistatava B. G.i ütlused ning

tähelepanekud 04.04.2021.a spageti episoodis süüdistatavapoolse kannatanu võimaliku

kehalise väärkohtlemise osas, sest kohtu hinnangul eelpool märgitud tõendites sisalduv teave

ei ole puutumuses käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale etteheidetud kuriteo toimepanemise

episoodiga (kd I tl 181). Samuti ei ole kohtule ei ole teada, et süüdistatava suhtes oleks

04.04.2021.a episoodi osas kriminaalmenetlust alustatud.

Käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on 29.10.2021.a süüdistatava B. G.i kaitsja

vandeadvokaat Martin Hirvoja taotlusel, teiste menetlusosaliste nõusolekul asjatundjatena üle

kuulatud laste psühholoog A. O. ning Eesti Lastefondi juhataja S. G.-L. (kd I tl 111-120).

Viimase tunnistaja osas asus prokurör kohtulike vaidluste käigus seisukohale, et S. G.-L.

prokuratuuri hinnangul oma hariduslikust taustast tulenevalt ei ole piisavalt pädev midagi

selgitama laste psühholoogiast, kognitiivsest võimekusest ega erivajadusest, märgituga kohus

nõustuda ei saa.

Kriminaalasjas on kohtule tõendina esitatud SA Tallinna Lastehaigla väljastatud 05.05.2020.a

teatis nr 14-3/2020/9-1, millises antakse menetlejale teada, et kannatanu O. G.l on diagnoositud

xxxx ning lapse seisundit järgitakse ravifoonil ja seisuga 25.05.2020.a on lapsevanemaga

(emaga) kokkulepitud selles, et laps jätkab õppetööd ilma ravimita (kd I tl 38-39, 40-41). Antud

kriminaalasja menetluse käigus on eelpool märgitud asjatundjad käinud kohtus andmas ütlusi

ja selgitusi selle kohta, kuidas nende kogetu ja praktika kohaselt xxxx diagnoosiga isikud

(käesoleval hetkel) lapsed võivad teatud olukordades käituda, kuidas ümbritsevat tajuvad ning

tajutut tunnetavad. Kohtule on süüdistatava kaitsja poolt tõendite hulka uurimiseks lisatud SA

Eesti Lastefond internetilehe https://elf.ee/xxxx/mis-on-xxxx/ väljatrükk ja seda seisuga

15.09.2021.a. (kd I tl 110). Kõne all kohtuliku uurimise käigus on süüdistatava esindaja

vandeadvokaat Martin Hirvoja korduvalt rõhutanud, et xxxx diagnoosiga lapse

manipuleeritavuse tase on kõrgem kui seda on tavalaste puhul ning xxxx diagnoosiga laps või

korda saata igasuguseid asju sh ka valetada. Kohus märgitud kaitsja seisukohaga ei nõustu ning

märgitut ei ole otseselt kinnitanud ka kohtus üle kuulatud asjatundjad, tegemist on kaitsja

subjektiivse veendumusega.

Kohtu hinnangul valetamine peab olema faktiliselt tuvastatud, mitte oletuslik või teoreetiline.

Kohtul puuduvad sellekohased andmed, et tõsikindlalt väita, et xxxx diagnoosi saanud

inimesed valetavad rohkem, kui isikud, kellel märgitud diagnoos puudub. Käesolevas

kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et kannatanu O. G. on teadlikult valetanud ning märgitut kohtu

hinnangul ei veena ümber ka asjatundjate kohtus antud selgitused xxxx diagnoosiga saadud

inimeste käitumisele. Asjatundjatena ülekuulatud A. O. ja S. G.-L. on mõlemad pikaajalise

praktilise töökogemusega ja kokku puutunud xxxx diagnoosi omavate isikutega, kuid nad ei

ole kunagi suhelnud kannatanu O. G.ga, mistõttu ei ole asjatundjate ütluste pinnalt võimalik

süüdistatava kaitsja poolt välja toodud meelevaldset seisukohta jaatada. Vaatamata eeltoodule

peab kohus tunnistajate A. O. ja S. G.-L. kohus antud ütlusi usaldusväärseteks, kuid ei näe

antud ütluste infos sellist kaalu ja tõenduslikku teavet, mis annaks kohtul alust arvata, et

süüdistatav B. G. on süüdi temale etteheidetud kuriteo toime panemises, samuti ei näe kohus

tõenduslikku kaalu eelpool välja toodud, kaitsja kohtus esitatud tõendil ja nimelt SA Eesti

Lastefond

internetilehe

https://elf.ee/xxxx/mis-on-xxxx/

väljatrükk

ja

seda

seisuga

15.09.2021.a. (kd I tl 110). Kohtu hinnangul on tegemist lihtsalt informatiivse teabega, milline

on suunatud nendele isikutele, kes soovivad kiiret ülevaadet sellest, mis võib iseloomustada

xxxx või xxxx jooni omavaid isikuid. Käesolevas kriminaalasjas antud tõendil mingit sisulist

tõendiväärtust kohtu hinnangul ei ole.

Kohtule on prokuratuuri poolt tõendina esitatud 01.04.2020.a Põhja prefektuuri Ida – Harju

politseijaoskonna uurija O. N. koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, vaatlusprotokolli juurde 1

CD plaadil lisatud helisalvestis ning asitõendi vaatlusprotokolli eesti keelne tõlge, millistest

nähtub, et vaadeldavaks objektiks on olnud 26.03.2020.a kannatanu seadusliku esindaja A. L.

tehtud kõne Häirekeskusesse (kd I tl 20-21). Märgitud tõendist nähtub, et kannatanu O. G. ema

on 26.03.2020.a helistanud Häirekeskusesse ja andnud teada, et temale on teada selline olukord,

et talle helistas tütar O. G., kes elab koos isaga ja isa peksab teda – eile peksis juhtmega, täna

peksis juhtmega ning peksmisest jäid punased jäljed. Helistaja sõnul on peksjaks B. G., kes elab

Xxxx. Samuti selgitab helistaja Häirekeskuse töötajale tehtud kõnes, et ta ise tütrega koos ei ela

ning nende omavaheline suhtlemine on piiratud, sest lapse isa keelab. Isal on kontrolliv olemus,

ta on väga range inimene. Kohtu hinnangul märgitud tõendi näol on tegemist lubatava tõendiga

ning tõendi kogumisel menetlusnorme rikutud ei ole. Sellest tõendist saab kohus teada, et A. L.

sai süüdisatavale etteheidetud teost teada väidetavalt tütre poolt tehtud kõne kaudu, ja et tütre

sõnade kohaselt B. G.i poolt 25.03.2020.a toime pandud peksmise tagajärjel jäid kehale ka

punased jäljed.

26.03.2020.a kell 13:41 täidetud lähisuhtevägivalla infolehest nähtub, et O. G.l

tervisekahjustused puudusid, kuid vaatamata sellele paigutati laps Tallinna Laste

Turvakeskusesse (kd I tl 27-28). Kohtu hinnangul lähisuhtevägivalla infolehes sisalduva teabest

tulenevalt saab teha järelduse selle kohta, et kannatanul tegelikkuses mingeid jälgi kehal n-ö

korduva peksmise tulemusel ei olnud ning tunnistaja A. L. poolt Häirekeskusesse antud

informatsioon jälgede kohta lapse kehal ei leidnud kinnitust. Kohus märgib, et tegelikkuses

kannatanu nii kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel ise ei rääkinud isa-poolsest peksmisest

kahel järjestikkusel päeval, 25. ja 26.03.2020.

Kohtuliku uurimise käigus on tunnistajana üle kuulatud A. L., kes on kinnitanud, et B. G. on ta

endine abikaasa ning neil on laps O., kes sündis xxxx.a ning kes jäi 2014.a isa juurde Eestisse

elama, ise elas ta Xxxx. Tunnistaja selgitas kohtus, et ta suhtles oma tütrega küllaltki tihti

näiteks 2019.a veetsid nad 6-7 kuud koos, samuti kinnitas tunnistaja, et ta arvab et see oli

2017.a, kui O.le pandi aktiivusus ja tähelepanuhäire diagnoos, kuigi tema nägemuse järgi oli

laps täiesti normaalne ja hea keskendumisvõimega ja rahulik. Samuti andis tunnistaja ütlusi

selle kohta, kus koolis tema tütar talle teadaolevalt õppis ning kirjeldas omi pingelisi suhteid

lapse isaga. Tunnistaja märkis, et ta tütar kurtis vahel, et isa on kuri. Tunnistaja kinnitas, et

25.märtsil ta oma tütrega ei rääkinud ega ei kohtunud, kuid 26.03.2020.a umbes kella ühe paiku

lõunal helistas talle O. ja uuris, millal saab tema juurde tulla, sest tal on väga halb ja raske, sest

isa lööb teda juba teist päeva juhtmega – rääkis, et lõi päev enne seda ja lõi ka eile õhtul, ühtlasi

tütar kirjeldas, kuidas isa sunnib teda sööma, tütar oli tal hirmunud, kurb ja meeleheitel.

Tunnistaja märkis, et kaitsja esitatud küsimusele, et kui ta tütrega rääkis, siis viimane kinnitas

talle, et tal oli valus ja olemas on ka jäljed (kd I tl 81-87).

Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest

tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile

öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-

s 21 nimetatud alustest. Kui sellist alust ei ole, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse

tõendina, mille abil saab ja tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt Riigikohtu

lahend nr 1-19-10157 p. 10). Märgitust tulenevalt kohus nõustub prokuröri poolt

kohtuvaidlustes välja toodud seisukohaga selles, et mis puudutab tunnistaja A. L. kohtus antud

ütlusi, mida laps talle telefoni kõnes rääkis ja neid ütlusi, mida ta rääkis 112 kõnes, kus esineb

erinevus põhjuses, miks isa last juhtmega lõi siis seda osa ei saa kohus tõendina kasutada, sest

nii kohtueelses – kui ka kohtulikus menetluses on selles osas otsene tõendiallikas - kannatanu

O. G. üle kuulatud. Samuti tuleb arvestada seda, et kannatanu helistas oma emale vähemalt 12

tundi pärast tema suhtes toime pandud võimalikku vägivallaakti ning kannatanu ei olnud enam

tajutu mõju all.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi otsesed ja

kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle

poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu kaudsete

tõendite näol tuleb neid erilise tähelepanelikkusega hinnata kogumis teiste kriminaalasjas

leiduvate tõenditega. Seda, et tunnistaja A. L. ise vahetult sündmust pealt ei näinud, on

tõendatud tunnistaja enda kohtus 28.10.2021.a antud ütlustega, samuti asitõendi

vaatlusprotokollis sisalduva teabega, kus on kirjeldatud tunnistaja poolt Häirekeskusesse

tehtud kõnet (kd I tl 20-26, 74-87). Kohus tõdeb, et tunnistaja Häirekeskusesse tehtud kõnes

kirjeldab, kuidas ning mil moel peksmine toimus ja millised vigastused olid lapsel pärast

väidetavat väärkohtlemist. Kannatanul läbivaatusel vigastusi ei leitud, samuti kinnitas

kannatanu kohtus, et tema oma keha pärast juhtmega löömist üle ei vaadanud. Märgitust

tulenevalt jätab kohus tunnistaja A. L. ütlused selles osas, mida laps talle peksmisest ja temale

tekitatud vigastustes telefonikõnes rääkis, tõendikogumist välja. Süüdistatava kaitsja

vandeadvokaat Martin Hirvoja on kohtuliku uurimise käigus taotlenud kohtult kannatanu O.

G. suhtes väljastatud haiguslugude hindamist. Nii on kohtu käsutusse antud kannatanu O. G.

suhtes väljastatud haiguslood alates 19.06.2015.a kuni 25.03.2020.a kohta, samuti on kohtu

valduses O. G.le seatud diagnooside kirjeldused ajavahemiku 09.07.2015.a. kuni 25.03.2020.a

kohta (kd I tl 89-107). Kohus peab märgitud tõendeid asjakohasteks ning tõdeb, et kogu eelpool

märgitud ajaperioodil on kannatanu käinud erinevate arstide vastuvõttudel, kohtu hinnangul

isegi võib-olla tihedamini, kui tavapäraselt laps arsti juurde viiakse. Kohus nõustub kaitsjaga

selles, et märgitud tõendites ei esine viiteid sellele, et kannatanul oleks ükskõik millise arstliku

kontrolli käigus tuvastatud viiteid füüsilisele väärkohtlemisele.

Mis puudutab B. G.i tervislikku seisundit, siis on kohus uurinud tõendit selles, et süüdistataval

on SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla 13.04.2020.a vastuse kohaselt 13.08.2018.a kuni

31.10.2018.a diagnoositud mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega. Kohtu

hinnangul ei ole selles tõendis sisalduva teabe alusel võimalik teha järeldust selle kohta, et

süüdistataval oli depressioon ka poolteist aastat peale diagnoosi saamist, so kuriteosündmuse

ajal 2020 märtsis ning et selline seisund võinuks mõjutada tema käitumist agressiivsuse suunas

(kd I tl 49-50).

Käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on süüdistatavana 30.11.2021.a üle

kuulatud B. G. (kd I tl 200-209), kes on samuti andnud detailseid ütlusi selle kohta, kuidas ja

miks tekkis 25.03.2020.a õhtul temal tütrega konflikt, kuid süüdistatav kinnitas, et tema O.t ei

löönud. Samuti on süüdistatav kohtus andnud ütlusi enda ja oma tütre ema omavaheliste suhete

kohta, juhtides kohtu tähelepanu sellele, et oma endise abikaasa ja tütre emaga on tal pikka

aega olnud omavahelised suhted pingelised ning omavahel ei ole saadud kokkuleppele lapse

kasvatamise meetoditest, millised oleks mõlema poolt aktsepteeritud. Süüdistatav on kohtuliku

uurimise käigus andnud kohtule ülevaate sellest, kuidas ning mis asjaoludel kasvatas ta oma

tütart alates 2014.a üksinda, samuti sellest, kuidas oli korraldatud nende elu ja lapsel emaga

suhtlemise kord ning missugused terviseprobleemid lapsel esinesid. Samuti on süüdistatav

kohtus kinnitanud, et vaatamata sellele, et ta tütrel oli mitmeid probleeme erinevates

valdkondades, on ta väga tark tüdruk. Kohtu hinnangul süüdistatava sellekohaseid väiteid

kinnitavad kannatanu kohta väljastatud iseloomustustes sisalduv info ja nimelt Xxxx

koolipsühholoogi G. M. koostatud e-kiri ja e-kirja eesti keelne tõlge s.t selles sisalduv teave,

Xxxx vastuskirjas 03.04.202.a nr 4-1-10/48-1, Xxxxi kannatanu suhtes väljastatud

iseloomustuses väljatoodu ning kannatanu O. G. suhtes erinevatest koolidest väljastatud

hinnete lehed, millest nähtub, et kannatanu õpitulemused on väga head (kd I tl 29-34, 35-37,

121-123, 151-153, 161-163, 169-170).

Konkreetselt temale etteheidetud teo toimepanemise osas on süüdistatav ütlusi selle kohta, et

25.03.2020.a kella kaheksa ajal õhtul, kui nad O.ga kodus olid, siis ta üritas sundida O.t sööma.

Alguses soovis ta, et O. sööks ära kogu toidu, laps ütles talle, et ta ei söö nii palju ära, siis palus

ta lapsel ära süüa veerand kogusest. Last ta ei hirmutanud, kuid O. tõmbas söömise ajal toidu

kurku ja hakkas nutma ja köhima ning sülitas toitu välja. Ta patsutas lapse seljale ja saatis ta

magama. Seda, et ta oleks lubanud last lüüa, ei olnud (kd I tl 204-205). Prokurör palus

süüdistataval selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel andis viimane ütlusi selle kohta, et „siis

ma ütlesin talle, et annan talle laksu, kui tema ei söö sööki ära“ märkis B. G., et kohtueelsel

uurimisel ülekuulamise ajal oli ta šokis ja stressis, sest uurija pakkus, et ta ülekuulamisel ütleks,

et ta lõi last, tema ütles selle kohta ei ning siis uurija pakkus välja, et siis te tahtsite last lüüa

(kd I tl 205). Võttes arvesse fakti, et B. G.i näol on tegemist isikuga, keda ei ole varasemalt

kriminaalkorras karistatud (vt Karistusregistri õiend kd I tl 48), siis kohus ei välista, et isik, kes

esimest korda allutatakse menetlustoimingule ning seda veel kahtlustatavana ülekuulamisele

võib stressiolukorras olles anda ütlusi, milliselt hiljem võivad kõigutada tema antud ütluste

usaldusväärsust kohtus. Kannatanu löömist 25.03.2020.a süüdistatav eeluurimisel omaks

võtnud ei ole.

Kohus juba eelnevalt märkis, et kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütlusi kogumis vaagides

saab asuda seisukohale, et käesoleval juhul on B. G.i süüküsimuse lahendamisel tegemist sõna

– sõna vastu olukorraga, mis kohtupraktikat arvesse võttes on küllaltki tavapärane sellise

süütegude puhul. Eksisteerimas on üks otsene isikuline tõendiallikas – kannatanu O. G., kes

otsesõnu väidab, et ta isa korduvalt lõi teda ning teine otsene isikuline tõendiallikas –

süüdistatav B. G. eitab temale inkrimineeritud kuritegu täielikult. Kohus pööras ka eelnevalt

tähelepanu sellele, et kohtupraktikas kehtib üldpõhimõte, et situatsioonides, kus on ainult n-ö

sõna – sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõikide asjaoludega, mis

enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite

hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka

arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo

toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu – hinnata argumente

kogumis.

Läbi kogu kohtumenetluse on kohtule saanud selgeks, et tegelikkuses mängivad käesolevas

kaasuses märkimisväärset rolli hoopis kannatanu O. G. vanemate – süüdistatava B. G.i ja

tunnistaja A. L. omavahelised keerulised suhted ja viimaste diametraalselt erinevad arusaamad

lapse kasvatamist. Kohtule esitatud mitmete tõendite (kd I tl 46-47, 60-65, 198-199) pinnalt,

aga ka süüdistatava B. G.i ja tunnistaja A. L. enda kohtus antud ütluste analüüsi tulemusel saab

väita, et nende omavahelised suhted on pika ajaperioodi vältel olnud väga keerulised ning

pingelised, süüdistataval ja tunnistajal on erinevad maailmavaated nii lapse tervisega seotud

teemadel (nt vaktsineerimise, toitumise, xxxx ravi küsimuses), lapse õppimisega seoses (liiga

vara kooli, liiga palju õppimist, piiratud nutitelefoni kasutamise aeg versus palju puhkust,

välismaal elamine, nutitelefoni piiramatu kasutus jne), samuti on vaidlus selles, kes ja kuidas

last peaks kasvatama ja kelle juures peaks laps elama. Viimastes küsimustes ei ole siiani

lahendust saadud ning käesoleval hetkel jätkub vaidlus tsiviilasjas nr xxxx.

Seda, et tunnistaja A. L. ja süüdistatava B. G.i suhted on pikema ajaperioodi jooksul olnud

halvad ja et on tekkinud vaidlus lapse O. hooldusõiguse ja lapse viibimiskoha määramise üle,

kinnitavad paljud tõendid.

Nii on käesolevas kriminaalasjas kohtule hindamiseks esitatud mitmeid ametiasutuste

vastuskirju päringutele, millised on tehtud eesmärgiga tuvastada, missugused on olnud

perekondlikud suhted süüdistatava B. G.i, kannatanu O. G. ja tunnistaja A. L. vahel. Nii nähtub

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 15.04.2020.a ja 26.10.2020.a vastustest, et selles perekonnas

esinevad lahkhelid juba alates 22.08.2014.a, sest B. G. ja A. L. vajasid märgitud ajal nõustamist

hooldusõiguslikes küsimustes. 26.03.2020.a saadi lastekaitseametnikult infot selle kohta, et

lapse isa võib olla last peksnud, info tulnud lapse emalt (kd I tl 42-43). Samuti on kohtu

käsutusse antud Tallinna Kesklinna Valitsuse esitatud vastus kohtule, milline on edastatud

tsiviilasja nr xxxx menetluse raames (kd I tl 46-47).

Süüdisatava kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja on kohtule esitanud tunnistaja A. L. ning

süüdistatava B. G.i suhtlusrakenduses vene keeles toimunud vestluse väljavõtte koopia ja

suhtluse eesti keelne tõlge (kd I tl 154-158) ning helisalvestuste 3 faili, millised on üles laetud

kohtute infosüsteemi andmebaasi dokumentide ning toimiku juurde on lisatud tõendite eesti

keelsed tõlked (kd I tl 154-160). Kõne all olevast tõendist (WhatsApp suhtlusportaali vestlusest)

nähtub, et 22. märtsil 2020.a tunnistaja A. L. ja süüdistatava B. G.i vahel on olnud konflikt ning

tunnistaja avaldab süüdistatavale, et tema tahaks O.ga ära sõita, kuid on nii kaua kohal, kui

kohtus asjad korda saavad ja samuti nähtub vestlusest, et süüdistataval ja tunnistajal on lahkheli

lapse kasvatamise osas.

Sellest tõendist nähtub kohtu hinnangul muuhulgas see, et A. L. soovis tütrega koos Eestist

lahkuda ja soovis selleks kasutada kohtu kaasabi, kuigi varasema kohtulahendiga aastal 2014

lõpetati osaliselt lapse ühine hooldusõigus ja anti tütar O. viibimiskoha otsustusõigus

ainuisikuliselt üle B. G.ile. Seega teadis A. L. juba 22.03.2020.a, et ta pöördub avaldusega ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks tütar O. osas kohtu poole, kuigi avalduse tsiviilasjas nr xxxx esitas

ta alles 06.04.2020.

Kaitsja poolt kohtule esitatud helisalvestusest kuuldub, kuidas isikud omavahel lepivad kokku,

kes kellele lapse toob, samuti, annab meesterahvas teada, et on varsti kohal ja tuleb lapsele

järgi. Faili järgi oleks kõne aeg 25.03.2020.a Samuti on olemas salvestatud vestlus kahe

naisterahva vahel 26.03.2020.a. Kohtu hinnangul tuleb märgitud tõendid jätta tõendikogumist

kõrvale, kuna nende tõendite usaldusväärsuses ei ole võimalik veenduda. Vaatamata

süüdistatava ja tema kaitsja selgitustele ei ole kohtule tegelikkuses üheselt teada, kust tõendid

pärinevad ning kohtul puudub võimalus hinnata, kas tegemist on autentsete tõenditega või

mitte.

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja on kohtule süüdistatava iseloomustatava

materjalina uurimiseks esitanud M. S., S. M., L. I. ja N. G. nimelt digitaalselt allkirjastatud

seisukohad, arvamused süüdistatava ja tema tütre omavaheliste suhete kohta (kd I tl 190-197).

Kohus märgib, et antud tõendeid kohus usaldusväärseteks ei pea, sest kohtule ei ole teada, kes

märgitud isiku on, nimetatud isikuid käesolevas kriminaalasjas menetlusse kaasatud ei ole,

samuti ei ole menetlusosalised taotlenud M. S., S. M., L. I. ega ka N. G. tunnistajatena üle

kuulamist.

Kohus märgib, et KarS § 121 vaadeldava koosseisu s.o kehalise väärkohtlemise rünnatav

õigushüve on inimese tervis – nii kehaline kui ka vaimne heaolu ning selliste süütegude

tõendamisel on olulisemaks tõendiks just kannatanu ütlused, samuti ka tunnistajate ütlused, kes

vahetult konflikti pealt on näinud, samuti näiteks meditsiinidokumendid kehavigastuste

fikseerimise ja nende raskusastme kohta. Muid kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid

käesolevas kriminaalasjas paraku ei ole.

Kohus ei saa kriminaalasjas otsust langetades tugineda ainuüksi kannatanupoolsele versioonile

juhtunust, kõrvutada tuleb kõiki kogutud ja uuritud tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on

keskseks küsimuseks, kas B. G. pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

ning põhjustas oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. Kohtuliku uurimise kestel kannatanu

O. G. ja süüdistatava B. G.i poolt antud ütlused kannatanu võimaliku kehalise väärkohtlemise

osas on diametraalselt erinevad, kannatanul kehavigastusi tuvastatud ei ole, tunnistaja A. L.

ütlused lapse poolt telefonikõnes väljendatu osas ei ole otsese tõendina kasutatavad.

Kohus möönab, et B. G.i vanemaoskused jätavad soovida – näiteid selle kohta võib tuua nii

kohtus põhjalikult uuritud Ukraina bussiepisoodist (laps pani juuksekummi ümber kaela, jäi

magama, isa märkas, ehmatas, hakkas lapse peale karjuma, teda raputama), või siis nn spageti-

episoodist (füüsiline tähelepanujuhtimine tegevusele lapse pea pööramisega objekti suunas),

aga ka olukorras, millest käesolev kriminaalasi alguse sai - 25.03.2020 õhtul kella 20.00 ajal

nõudis B. G., et O. sööks toitu, mille ta oli koolist sama päeva hommikul kell 11.00 toonud,

kuid mida ei soovinud süüa ja toit oli kogu päeva seisnud laua peal. Tark lapsevanem teaks, et

mitmeid tunde toatemperatuuril seisnud toitu süüa ei ole ohutu. Kuid kõik need episoodid kokku

ei tõenda seda, et B. G. oleks O. suhtes toime pannud kuriteo.

Kohus on tõendeid kogumis uurides jõudnud järeldusele, et selles kriminaalasjas kogutud

tõendite kogum ei ole piisav tegemaks järeldust, et B. G. on talle süüdistuses etteheidetud ajal

ja kohas korduvalt löönud kannatanu O. G. juhtmega põhjustades talle valu.

Kohus selgitab, et kriminaalmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille

kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab,

et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise

või puudumise kohta, märgitu tähendab et KrMS § 62 lg 1 kohaselt peab kohtu veendumus

kujunema küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime süüdistatav.

Iga kriminaalasja eripära arvesse võttes kujundab seda arutav kohtukoosseis oma seisukohta

vaid konkreetses kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt, analüüsides tõendamiseseme

asjaolude esinemist või puudumist, seega iga kaasuse puhul erinevalt. Kohus tõdeb, et

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas kohtupraktikas korduvalt selgitanud, et kui

tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste

kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus

süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata

vastuoluliste või puudulike tõendite aluselt (vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-82-06 ja nr 3-1-1-

113-12).

KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole

tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Kohtu hinnangul puudub B. G.ile

etteheidetud teo objektiivne koosseis KarS § 12 mõttes, seetõttu pole kohtul põhjust asuda

hindama subjektiivset koosseisu.

Asitõendid

KrMS § 314 p 5 kohaselt on kohus õigeksmõistvas kohtuotsuses kohustatud võtma seisukoha

kriminaalasjas olevate asitõendite suhtes.

Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks kahele CD plaadile talletatud teave ja nimelt

tunnistaja A. L. poolt Häirekeskusele tehtud kõnesalvestis ning videosalvestus alaealise

kannatanu O. G. kannatanuna ülekuulamisest. Märgitud asitõendid asuvad kriminaalasja

materjalide juures ning märgitud asitõendid tuleb ka juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 tulenevalt

jätta kriminaalasja materjalide juurde, sest tegemist on asitõendi vaatlusprotokolli ning

kannatanu ülekuulamise protokolli lisadega.

Menetluskulud

KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik,

arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 175 lg 1 kohaselt on menetluskuluks

valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise

vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohus on lahendis nr 1-

15-9051 pööranud tähelepanu sellele, et mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu

hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-16,

p 48). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud

toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku

suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-90-16, p 16).

Kohtule on teada, et B. G.ile on kohtueelses menetluses riigi õigusabi korras õigusteenust

osutanud vandeadvokaat Karine Nersesjan, kinnitab seda fakti kriminaalasja materjalide juures

olevad taotlused riigi õigusabitasu suuruse ja riigi õigusabikulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks. Õigusabikulude suuruseks kohtueelses menetluses on olnud 475,20.-

eurot, milline kohtu hinnangul on põhjendatud ning mis tuleb KrMS § 181 lg 1 kohaselt jätta

riigi kanda.

Süüdistatava B. G.i kaitsja vandeadvokaat Martin Hirvoja on andnud kohtule teada, et tema

käsunduslepingu alusel osutas kliendile kohtueelses ja ka kohtulikus menetluses õigusabi 60

tunni ulatuses, tunnitasuks on 150 eurot tund +KM ja sõidu – ja ooteaeg tunnitasu määras 1/3

tunnitasu määrast ehk 50 eurot + KM. Kohtule esitatud menetluskulud nimekirjast nähtuvalt on

B. G.i kaitsja toonud välja töökirjeldused, tööle kulunud aja ning kuluhinde, kokku on

menetluskulusid tekkinud 60 tunni ulatuses s.o 9784 eurot, millele lisandub 20 % käibemaks

1966,80.- eurot, kaitsjatasud kogusummas 11 740.- eurot.

Vaatamata sellele, et kohus süüdistatava õigeks mõistab, tuleb kohtul hinnata käesolevas

kriminaalasjas B. G.il tekkinud menetluskulude mõistlikkust, seda, kas tema valitud kaitsja

poolt tehtud toimingud olid vajalikud, kas neile kulunud aeg on olnud põhjendatud ning kas

kaitsja tunnitasu suurus on mõistlik.

Esmalt märgib kohus, et käesolevas kriminaalasja toimusid eel – ja kohtuistungid järgmiselt:

• 22.09.2021.a algus kell 9:29 lõpp 9:58 (kd I tl 14-15)

• 28.10.2021.a algus kell 10:02 kuni 14:05 (kd I tl 74-87)

• 29.10.2021.a. istung algas 13:00 kuni 16:01 (kd I tl 111-120);

• 09.11.2021.a istung algas 10:03 kuni 11:38 (kd I tl 165-168)

• 16.11.2021.a istung algas kell 10:00 kuni 11:48 (kd I tl 183-188)

• 30.11.2021.a istung algas kell 10:00 kuni 13:15 (kd I tl 200-209)

• 07.12.2021.a istung algas kell 10:37 kuni 12:12 (kd I tl 215-217)

• 18.01.2021.a istung algas kell 10:00 kuni 13:25 (kd II tl 54-68)

Kohus tõdeb, et kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas

tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kohtule on teada, et B. G.ile on osutanud selles kriminaalasjas

õigusabiteenust vandeadvokaat Martin Hirvoja, kellel on sõlmitud kliendiga käsundusleping ja

kokku on lepitud 150.- euro suuruses tunnihindes, millisele lisandub käibemaks. Kohtu

hinnangul on tegemist mõistliku suurusega tunnitasuga, mis võib jääda vandeadvokaatide poolt

osutatava tunnihinde vahemikku.

Kohtu hinnangul on kaitsja poolt kliendile osutatud õigusabiteenusele kulunud aeg olnud

mõistlik, ei ole kohtu hinnangul kunstlikult ülepaisutatud. Kohus märgib, et hoolimata sellest,

et kriminaalasja esemeks oli II astme kuritegu, mis oma sisult oli suhteliselt lihtne, on kaitsja

selle asja kohtulikku uurimisse panustanud oma aega ja oskusi olulises osas, mis on kaasa

toonud kliendi õigeksmõistmise temale esitatud süüdistuses täies mahus.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel B. G.ile hüvitada riigi eelarve vahenditest

temal tekkinud menetluskulud - valitud kaitsjale tehtud mõistlikud kulutused kohtumenetluses

summas 9694.- eurot + käibemaks 20 %, kokku summas 11 632, 80 eurot.

KrMS § 181 lg 1 alusel tuleb riigi kanda jätta B. G.i menetluskulud seoses kohtueelsel uurimisel

riigi õigusabi saamisega kogusummas 475,20.- eurot, kriminaalmenetluse käigus tekkinud

tõlkekulud kogusummas 81,60.- eurot ning asjatundjal A. O. saamata jäänud töötasu näol

tekkinud kulud.

Kohus ei pea asjakohaseks menetluskulude hulka lugeda kulu, mis on tekkinud käesolevas

kriminaalasjas kaitsja poolt esitatud menetluskulude arvestuse kohaselt 03.12.2021.a kaitse

huvides kaasatud asjatundja nõustamise osas seoses kohtult hüvitise saamisega.

Menetluskulude taotluse (järjekorra nr 33) kohaselt kulus selleks 36 minutit s.t tekkis kulu 90.-

eurot. Kohus märgib, et tegemist ei ole menetluskuluga, mis oleks tekkinud B. G.il KrMS § 175

tähenduses, mida riik peaks hüvitama isiku õigeksmõistmise korral. See, et B. G.i valitud kaitsja

on nõustanud isikut, kes osales kaitse poole asjatundjana menetluses, ei tähenda, et see oleks

B. G.il tekkinud menetluskulu. Selles osas jätta taotlus rahuldamata.

Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt).