2-19-135957/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märts 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-135957

Tsiviilasi

AS ÜHISTEENUSED hagi TRC Viru Osaühingu

(endise nimega TRC Tubaka Ida-Virumaa OÜ) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

110 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TRC Viru Osaühingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): TRC Viru Osaühing, rk 10156140,

lepinguline esindaja Janne Kivistik

Vastustaja

(hageja):

AS

ÜHISTEENUSED,

rk 11052490, lepinguline esindaja Annemarie Taal

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. mai 2021. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta

AS ÜHISTEENUSED hagi TRC Viru Osaühingu vastu rahuldamata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS ÜHISTEENUSED kanda.

4. Mõista maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks AS-lt

ÜHISTEENUSED TRC Viru Osaühingu kasuks välja 1035 eurot ilma

käibemaksuta.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 29. novembril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse TRC Viru Osaühingult (kostja) 112 euro saamiseks. Seoses vastuväite

esitamisega anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 23. märtsil 2020 Viru Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus välja mõista

võlgnevuse 110 eurot (80 eurot leppetrahv ja 30 eurot sissenõudmiskulu) ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja sõidukile numbrimärgiga 941ATZ 2 leppetrahvi:

1. detsembril 2016. a leppetrahv nr 0093005350, summa 40 eurot ja 19. mail 2018. a leppetrahv

nr 0236004420, summa 40 eurot. Trahvi tegemise aluseks oli asjaolu, et sõiduk oli pargitud

tasulisse parkimisalasse ja parkimistasu oli maksmata. 9. oktoobril 2019 saatis hageja kostja

e-postile (trctubakas@gmail.com) meeldetuletuskirja, millele kostja ei vastanud. Leppetrahvid

kogusummas 80 eurot on jäetud tasumata.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt ei ole ta teinud tahteavaldust hagejaga lepingu sõlmimiseks. Hageja ei

ole tõendanud lepingu olemasolu.

Hageja ei ole välja toonud, kas ta nõuab mõlemaid leppetrahve sama või erinevate lepingute

rikkumise eest, samuti pole välja toodud, mis on üldse lepingutingimused. Hageja pole

tõendanud VÕS § 158 lg 1 leppetrahvi rakendamise materiaalsete eelduste olemasolu, mistõttu

puudub tal vastav nõudeõigus. Hageja ei ole teinud kostjale oma tahteavaldust teatavaks enne

mõistliku aja möödumist. Hageja ei ole tõendanud, et ta kummagi leppetrahvi kohta oleks

esitanud kostjale nõude enne 6 kuu möödumist trahvi tgemisest. Viimasest leppetrahvist

möödus 6 kuud 18. novembril 2018. Hageja nõuab menetluskulu 30 eurot. Kuna hageja ei ole

põhjendanud ega põhistanud menetluskulu nõuet 30 eurot, siis kostja vaidleb sellele vastu.

MAAKOHTU OTSUS

4. Viru Maakohus rahuldas 18. mai 2021. aasta otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 110 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 77 eurot.

5. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et sõiduk registreerimismärgiga 941ATZ kuulus

leppetrahvide tegemise ajal kostjale.

Maakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja ei ole teinud tahteavaldust lepingu

sõlmimiseks ja hageja ei teatanud leppetrahvist mõistliku aja jooksul. Riigikohus on leidnud, et

parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile klaasipühkijate

vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte

mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kätte saaduks juhul, kui selle edastamiseks on

kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega (RKTKo 2-17-117146 p 12).

Hageja on hagiavalduses välja toonud, et jättis trahvikviitungid hageja sõiduki klaasipühkijate

vahele ning edastas hiljem e-kirja võlgnevuse nõudega kostja äriregistrijärgsele e-posti

aadressile. Seega on hageja toimetanud leppetrahvinõuded kostjale kätte mõistlikul viisil

TsÜS § 70 tähenduses mõistliku aja jooksul ega ole kaotanud leppetrahvi nõudmise õigust

VÕS § 159 lg 2 alusel.

Kostja ei ole nõustunud väitega, et ta ei ole leppetrahvi tasunud, kuid ühtegi tõendit ega ka

selgitust, millest saaks järeldada, et kostja on leppetrahvi tasunud, kostja esitanud ei ole. Kostja

viidatud Riigikohtu lahendist 3-2-1-68-16 p 36 ei tulene, et leppetrahv 57 eurot oleks tühine.

Lahendis on selgitatud, et lisaks parkimistasu maksmise nõudele ei keela seadus nõuda ka

leppetrahvi, kuid ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib olla tühine tüüptingimus

VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kostja viide parkimistasu suurusele Tallinna südalinnas 4,8 eurot

tunnis ei ole asjakohane, kuna kohustus tasuda parkimise eest ja leppetrahv selle kohustuse

rikkumise korral on erineva eesmärgiga, erinevad kohustused ja leppetrahvi suurus ei sõltu

parkimistasu suurusest. Seega ei ole kohtu hinnangul leppetrahvi nõue 40 eurot ebamõistlikult

suur ning alust selle vähendamiseks ei ole.

Esitatud fotodelt nähtub, et pargitud on maastur registreerimismärgiga 941ATZ, leppetrahvi

kviitungitelt nähtub koostamise aeg, koht, summa ja tasumise tähtaeg. Hagile lisatud

AS ÜHISTEENUSED parkimise infotahvlilt nähtuvad selgelt parkimise tingimused. Punkt 1

kohaselt aktsepteerib sõidukijuht sõidukit parklasse parkides tingimusi ja leping loetakse

sõlmituks VÕS § 20 lg 1 järgi/alusel. Punkt 8 kohaselt kohustub sõidukijuht lepingu rikkumise

korral tasuma operaatorile leppetrahvi 57 eurot ning selle tasumine ei asenda parkimistasu

maksmist. Ekslik on kostja seisukoht, et hageja nõuab menetluskulu 30 eurot. Seadusest ei

tulene, et leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikuks ajaks oleks 6 kuud. Mõistlik aeg selleks

võib mahtuda ka nõude aegumistähtaja sisse. Hageja nõuab sissenõudmiskulude (kostja

vastuses menetluskulu) hüvitamist ja sellise nõude aluseks on VÕS §-d 1131 või 1132.

Maakohus leidis, et eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista 110 eurot.

6. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud kostja kanda, määras hageja

menetluskuludeks 77 eurot (riigilõiv 75 eurot ja Maanteeameti päringult tasutud riigilõiv

2 eurot) ning mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas 18. juunil 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Viru Maakohtu 18. mai 2021. a otsus täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul on maakohus rikkunud menetlusnorme, mis on kaasa toonud materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise.

Kostja ei ole väitnud ega ka kordagi omaks võtnud, et jättis parkimistasu hagejale tasumata.

Hageja esitas maakohtule üksnes tõendid selle kohta, et temale teadaolevalt ei ole kostja

tasunud parkimistasu mobiiltelefoni vahendusel. Hageja esitatud pildimaterjal ei ole arusaadav

halva kvaliteedi tõttu. Maakohtu järeldus, et puudub vaidlus selle üle, kas kostja on tasunud

parkimise eest või mitte, ei ole õige. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks parkimistasu

jätnud tasumata.

Ehkki kostja ei nõustu maakohtu väitega, et kostja sõlmis hagejaga lepingu, leiab kostja, et

maakohtu käsitlus lepingust on vale ja tõlgendus lubamatu. Maakohus viitab, et

parkimistingimuste kohaselt tuli apellandil maksta leppetrahvi kuni 57 eurot. Hagiavalduse

lisas olid hageja parkimistingimused. Hageja ei ole tõendanud, et need samad tingimused

kehtisid kostjaga väidetavalt toimunud lepingute sõlmimise ajal. Lisaks seisneb tingimuse

p-s 8: „Lepingu rikkumise korral kohustub Sõidukijuht tasuma Operaatorile leppetrahvi

57 eurot. Leppetrahvi tasumine ei asenda parkimistasu maksmist.“ Tingimustes puudub sõna

„kuni“ ehk hagejal puudub õigus määrata leppetrahvi suvalises suuruses.

Isegi kui poolte vahel oleks sõlmitud leping, siis ei saanud lepingu osaks hageja esitatud

tüüptingimused. Lisaks leiab kostja, et tüüptingimused on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ka sisult

tühised, kuna neis väljendatud leppetrahvi summa 57 eurot on ebamõistlikult suur. Kostja leiab,

et leppetrahvi ebamõistliku suuruse tõttu oleksid hageja leppetrahvi käsitlevad tüüptingimused

(p 8) tühised (VÕS § 42 lg 3 p 5).

Kostja hinnangul ajas maakohus segi aegumistähtaja ja õigust lõpetava tähtaja, kui leidis, et

hageja on kostjat mõistliku aja jooksul teavitanud kostjat leppetrahvi nõuetest, mistõttu ei ole

möödunud leppetrahvi nõuete esitamise mõistlik tähtaeg. Maakohus käsitles mõistliku aja

sisustamisel ebaõiget meetodit, sidudes selle aegumistähtajaga.

Hageja ei ole tõendanud leppetrahvide kohta kostjale nõude esitamist enne 6 kuu möödumist.

Viimasest nõutavast leppetrahvist möödus 6 kuud 21. juunil 2019. Ainus viide hageja teatele

nõuda leppetrahvi on hagis märgitud 9. oktoobril 2019 kostjale saadetud e-kiri. Hageja ei ole

tõendanud ka, et nõudis leppetrahvi kohe väidetava rikkumise ajal, nt paigutanud nõude

klaasipühkijate vahele. Seega ei ole hageja teinud vastavat tahteavaldust mõistliku aja jooksul

ning on minetanud selleks õiguse.

8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja leiab, et maakohus ei ole tõendeid vääralt hinnanud ja seeläbi ebaõige lahendini

jõudnud. Hageja esitas maakohtu menetluses oma väiteid kinnitavad tõendid, s.t, et kostja

parkis hageja hallatavas parklas ja jättis parkimistasu maksmata. Samuti esitas hageja tõendi,

millega kinnitab, et on pöördunud kostja poole ja püüdnud asja lahendada kohtuväliselt.

Kostja ei ole tõendanud parkimise eest tasumist ega esitanud asjakohased tõendeid, mis

kinnitaksid, et kostja ei pidanudki parkimise eest tasuma.

Hageja leiab, et leppetrahvid muutusid sissenõutavaks alates nende tegemise hetkest.

Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki

esiklaasile klaasipühkijate vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70

mõttes. Hageja eeldas, et apellant on leppetrahvid kätte saanud ja mõne aja möödudes tegi

meeldetuletuse. Meeldetuletusi tasumise osas võib hageja teha kuni nõuded ei ole aegunud.

Hagile lisatud meeldetuletus on tehtud 9. oktoobril 2019.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et leppetrahvi suurus on ebamõistlikult suur ja seetõttu on

leppetrahvid tühised. Arvestades, et tegemist oli südalinnaga, siis ei saa pidada leppetrahvi

suurust ebamõistlikult suureks ja tarbijat koormavaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse

normi

ebaõige

kohaldamise

ja

menetlusõiguse

rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulud tuleb jätta hageja

kanda.

10. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi temaga sõlmitud sõiduki kahe parkimislepingu rikkumise

eest. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele

VÕS § 271 mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava

auto juhil (üürnikul) kasutada tasu eest parkimisala (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-16,

punkt 22). Kuivõrd poolte vahel on vaidlus, kas hageja leppetrahvinõue on põhjendatud, oli asja

lahendamisel keskseks küsimuseks, kas ja millistel tingimustel on poolte vahel sõiduki

parkimiseks üürileping sõlmitud, kas poolte vahel oli leppetrahvikokkulepe. TsMS § 230 lg 1

alusel tuli hagejal tõendada parkimislepingu sõlmimist ja tehingu tingimusi.

11. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid menetluses sellele, et ta oli ajavahemikul, mis

hageja nõuet hõlmab, sõiduki registreerimismärgiga 941ATZ omanik/valdaja. Kostja ei ole

vaidlustanud ka seda, et nimetatud sõiduk oli pargitud 1. detsembril 2016 ja 19. mail 2018

hageja hallataval parkimisalal. Maakohus tuvastas poolte vahel lepingu sõlmimise ja selle

tingimused fotodelt nähtuva infotahvli ja sel kirjas olnud parkimistingimuste alusel.

12. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping VÕS § 271 mõttes. Üldjuhul

on parkimistingimused tasulisel parkimisalal tüüptingimused, mille muutumist lepingu osaks

tuleb hagejal tõendada. Ringkonnakohus nõustub osaliselt kostjaga, et hageja esitatud fotolt

parkimislepingu tingimuste kohta, ei tulene üheselt ja arusaadavalt tingimuste kehtivuse aega.

Ringkonnakohus märgib samas, et kostja ei ole tuginenud väitele, et parklasse sissesõidul

puudus igasugune teave selle kohta, et tegemist on tasulise eraparklaga, kostja ei ole esitanud

tõendeid ega ka põhistanud, et millise sisuga parkimislepinguga ta parkima asudes tutvus.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping

hageja poolt esitatud tingimustel. Ringkonnakohus ei pea asjakohasteks kostja vastuväiteid

tingimustes toodud leppetrahvi osas.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja tõendamiskoormis oli tõendada, et kostja ei

tasunud parkimise eest, sh parkimisautomaati kasutades. Kostja pidi tõendama, et ta parkimise

eest tasus. Hageja esitatud fotodelt on näha, et auto armatuurlaual ega esiklaasi siseküljel ei ole

nähtavas kohas ühtegi parkimiskviitungit.

14. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei esitanud tõendeid väite kohta, et

leppetrahvinõuetest teatati kostjale koheselt pärast trahvikviitungite vormistamist nende

jätmisega sõiduki klaasipühkija vahele. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski,

peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle

edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu lahend nr 2-17-117146, p 12). TsMS § 230 lg 1

kohaselt tuleb poolel oma väidet tõendada. Kohtule esitatud fotodel ei ole näha, et auto

klaasipühkijate vahel olid kviitungid. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole. Ringkonnakohus ei

loe tõendatuks, et leppetrahvidest teavitati kostjat vastavalt 1. detsembril 2016 ja 19. mail 2019.

15. Hageja on esitanud menetluses leppetrahvi nõude esitamise kohta üksnes 9. oktoobril 2019

(seega ligikaudu kolm aastat hiljem esimesest väidetavast lepingurikkumisest ja viis kuud

hiljem

viimasest

lepingurikkumisest)

kostja

e-postile

saadetud

meeldetuletuskirja.

Ringkonnakohus loeb leppetrahvinõude kostja poolt kätte saaduks 9. oktoobril 2019.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-11 selgitanud, et VÕS § 159 lõikest 2 tulenevalt ei või

leppetrahvi nõuet esitada, kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist. Samuti, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude

aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust,

arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta.

16. Seega juhul, kui eeldada, et tüüptingimused muutusid lepingu osaks ja seda, et kostja on

oma kohustust tasuda parkimise eest rikkunud, tuleb praegusel juhul jätta hagi rahuldamata

VÕS § 159 lg 2 alusel seetõttu, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et ta parkimisteenuse

osutajana teatas kostjale kui parkimisteenuse kasutajale mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest.

17. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja menetluskulude nõue kuulub rahuldamisele

osaliselt.

Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi oli õigusabile kulunud ajakulu maksekäsus 1 h,

hagile vastamine 6 h, tagaseljaotsusega seonduvalt 14 h, ringkonnakohtus 5 h. Teenust osutas

kostjale jurist tasumääraga 120 eurot tund.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maksekäsu menetluse kulu on TsMS § 144 lg 7 alusel

hüvitatav, kuid kostja nõue maksekäsu õigusabikulude osas tuleb jätta rahuldamata. Asja

materjalidest nähtub, et kostja esitas vastuväite oma nimel, vastuväide oli napisõnaline ja selle

koostamine ei eeldanud õigusabi kasutamist. Kostjal puudus ka esindaja, kuna ta andis jurist

Janne Kivistikule volikirja 30. märtsil 2020, s.o. pärast maksekäsu menetluse lõpetamist

3.märtsil 2020.

TsMS § 169 lg 2 järgi tähtaja ennistamisega, tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse

taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad tähtaja ennistamise avalduse esitaja või

kaja või menetluse taastamise avaldaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Ringkonnakohus

jätab tagaseljaotsusega seotud õigusabi 14 tunni ulatuses ja riigilõivu 50 eurot kostja enda

kanda.

Rahuldamata tuleb jätta taotlus kautsjoni 100 eurot hüvitamiseks. Kuni 31. detsembrini 2020

kehtinud TsMS § 149 kohaselt ei saa kautsjoni hüvitamist nõuda vastaspoolelt ega muult

menetlusosaliselt.

Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 alusel hagile

vastamise ajakulu 3 tunni ulatuses, ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse koostamine 4 tundi

30 minutit ja menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit. Hüvitamisele kuulub ka

ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 75 eurot. Kokku tuleb hagejal kostjale maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitusena välja mõista 1035 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/